FILM „TÕDE JA ÕIGUS” KIRJANDUSUURIJA PILGUGA

MAARJA VAINO

„Tõde ja õigus”. Režissöör ja stsenarist: Tanel Toom. Kirjandusliku alusteose autor: Anton Hansen Tammsaare. Produtsent: Ivo Felt. Kaasprodutsendid: Armin Karu ja Madis Tüür. Operaator: Rein Kotov. Helilooja: Mihkel Zilmer. Kunstnik: Jaagup Roomet. Kostüümikunstnik: Kristiina Ago. Valgusmeister: Taivo Tenso. On-line-montaaž: Tanel Toomsalu. Osades: Priit Loog (Andres), Priit Võigemast (Pearu), Maiken Schmidt (Krõõt), Simeoni Sundja (Juss), Ester Kuntu (Mari), Indrek Sammul (Sauna-Madis), Maarika Vaarik (Saunatädi), Risto Vaidla (Noor Andres), Maria Koff (Liisi), Ott Raidmets (Oru Joosep), Ott Aardam (Hundipalu Tiit), Loora-Eliise Kaarelson (Maret) jt. Mängufilm, värviline, kestus 165 min. ©Allfilm. Esilinastus: 20. II 2019.

A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse” kinoekraanile toomise algus paigutub aastasse 1975, mil sai valmis romaani II osa järgi tehtud film „Indrek”. Selles linateoses on suurepäraseid rollisooritusi, aga film tervikuna logiseb, on näha järske üleminekuid, sisurõhkude paiknemises on tunda nõukogude ideoloogia survet. Kõik see ei ole lasknud filmil välja tulla nii hea, kui Tammsaare teos väärinud oleks.

Seetõttu läks võib-olla isegi hästi, et nõukogude ajal „Tõde ja õigust” rohkem ei ekraniseeritud.1 Nüüd sai režissöör Tanel Toom võimaluse tuua romaan kinolinale kõige moodsamaid tehnilisi võimalusi kasutades ja suhteliselt suure eelarvega. Mis aga veelgi olulisem, sai seda teha vabana ideoloogilisest survest tõlgendada üht või teist tegelaskuju kindlas võtmes või jätta „ebasoovitavad” episoodid filmist välja.

Väljajätteid muidugi on. Kehtib seesama, mida omal ajal Kalju Haan kirjutas „Indreku” kohta: „Tammsaare „Tõe ja õiguse” II osa 580 lehekülje läbilugemiseks kulub 15 tundi. Ja seda siis, kui tunnis loed 40 lehekülge. Romaani problemaatikasse keskendumisele seab ekraan siin peale kõige muu ajalised piirid. „Indreku” stsenaristidel Lembit Remmelgal ja Arvo Kruusemendil ning režissööril Mikk Mikiveril tuleb romaani ekraniseerimisel toime tulla 9 osaga ehk pooleteise tunniga. Kuidas? Kes? Mis? Mida? Mille nimel? jne. küsimused on end mitte ainult montaažiperioodil peale surunud, vaid ka dramaturgilise kompositsiooni, karaktereile arengulise funktsiooni ja isegi suuresti finaali lahendust ette dikteerinud.”2

„Tõe ja õiguse” I osa on märksa mahukam kui II osa, seega oli Tanel Toomi ülesanne — kes?, mis?, mida? jne — veel raskem. Romaani selles  osas on kirjanik loonud palju erinevaid pildikesi, mis moodustavad mõnes mõttes loo täiteaine ja võimaldavad viia sündmustikku vahepeal edasi natuke kergemas toonis. Neil episoodidel ei ole loo terviku seisukohalt kandvat tähendust, kuid samal ajal on neid kirjandusliku teksti kujundamisel vaja. Nii et stsenaariumi kirjutama asudes on võimalik sattuda ka n-ö liikuvate pildikeste teele, jutustada episoode, aga mitte terviklikku lugu. Tanel Toomi kiituseks tuleb öelda, et ta on suutnud lugu koos hoida. Ta on valinud selge peategelase ja loonud reljeefse narratiivi. Toom viib vaataja Vargamäe Andresega koos läbi romaani kõige olulisemate sündmuste.

Kui läksin filmi vaatama veel enne esilinastust, polnud minu kui Tammsaare-uurija peamine mure mitte see, kui õnnestunud on film tehnilisest küljest, vaid see, kas Tammsaare loomingu omapära on filmis alles. Olgu öeldud, et ka järgnev arvustus on kirjutatud kirjanduslikust vaatenurgast, sest filmiteoreetilisi või -spetsiifilisi hinnanguid andma ei ole ma pädev.

Tammsaare kirjutas „Tõe ja õiguse” I osa valdavalt 1925. aastal, idee oli temas küpsenud aga juba paarkümmend aastat (esimest korda mainis ta suurromaani kirjutamise mõtet Gustav Suitsule aastal 1902). Kirjutamise ajaks oli tal tervisehädade tõttu selja taga kaks silmitsi seismist surmaga, mitu traagilist armulugu, elu sõja ajal jpm. Ta oli kirjutades küpsenud isiksus, kes pöördus tagasi oma lapsepõlve ja kodukoha poole sooviga muuta see kirjanduslikuks kujundiks ja filosoofiliseks metafooriks. Tammsaare eesmärgiks ei olnud kirjeldada 19. sajandi talupoja eluolu. „Tõde ja õigus” ei ole olmerealism, vaid ennekõike filosoofiline teos. Vargamäed võib selles romaanis näha nii elu enese kui ka Eesti metafoorina. Nii mõneski mõttes võib öelda, et meis kõigis voolab Vargamäe veri, mille eest pole võimalik põgeneda. Või et nii nagu Andresel Vargamäel, tuli ka eestlastel 1920. aastatel vastloodud vabariigis õppida käituma peremehena, mitte „kärbsena sitahunnikul” — ja seda tuleb ikka veel edasi õppida. Ennekõike sümboliseerib Vargamäe aga midagi, mis on inimesest suurem, olgu ta tõlgendatud loodusjõu, metafüüsilise dimensiooni või inimlike omaduste peegeldajana. Igal juhul on Vargamäel oma mütoloogiline tähendus ja jõud, see ei ole Tammsaarel lihtsalt üks maalapike, mille pärast kaks kiuslikku naabrit vägikaigast veavad. Ka Andres ja Pearu talupoeglike tegelaskujudena kannavad sügavamaid tähendusi. Vargamäe Andreses võib näha Tammsaare loomingule omast ratsionaalset tegelast, kes eeldab, et elu läheb tema plaanide ja kavade kohaselt. Ta ei arvesta juhuse ega sellega, et sekkuda võiks midagi temale arusaamatut. Andres soovib oma — ja ka teiste — elu juhtida ja elada seda üsna selgete reeglite kohaselt. Pearu on tema vastand, irratsionaalne tüüp, kes naudib sageli rohkem mängu ilu kui millegi kasulikkust. Pearu irratsionaalsus põrkub Andrese ratsionaalsusega ja sellest saavadki paljud hädad alguse.3 Nende kahe tegelase kaudu näitab Tammsaare, kui sageli on elus määravaks mittemõistuspärased jõud ning kui harva kattuvad kujutlused ja reaalsus.

Vargamäe Andrese tegelaskujus on nähtud ka spenglerlikku, õhtumaiselt faustilikku tüüpi, keda käivitav jõud on püüdlemine lõpmatuse poole. Võime Andrese töökuses ja rabelemises näha sedasama, millega ise iga päev tegeleme —  see on pidev töö kaudu kuhugi edasi püüdlemine.

Filmis, nagu öeldud, on kangelaseks valitud Vargamäe Andres ja lugu jutustatakse tema kaudu. Mulle näib, et I osa puhul olekski teisiti võimatu või siis mõjuks see kunstlikuna. I osa peategelane lihtsalt on Andres, kuigi romaani teises pooles liigub esile ka Indrek, kellest saab kokkuvõttes pentaloogia peategelane. „Tõe ja õiguse” puhul tuleb silmas pidada, et tegemist on ikkagi viie romaaniga, mis hoolimata oma teatud iseseisvusest moodustavad terviku. I osa on alles algus. Ent kui keskenduda ainult esimesele osale, tuleb sealt välja valida sündmused, mis ei jäta liiga palju lahtisi otsi, vaid võimaldavad rääkida alguse ja lõpuga lugu, olgugi see lõpp paratamatult natuke otsitud.

Niisiis, minnes filmi vaatama, huvitas mind, kas romaani õhustik ja  filosoofiline olemus on edasi kandunud. Filmi ära vaadanud, tundsin suurt kergendust. Sest jah, on küll. Tanel Toom on ära tundnud midagi sügavalt tammsaarelikku ja suutnud tõlkida selle ka filmikeelde. See oli kindlasti nõudlik ülesanne, sest neidsamu sümboltasandeid, mida põgusalt mainisin, ei ole kirjalikust tekstist visuaalsesse keelde lihtne panna. Mulle väga meeldib, kuidas on filmis lahendatud näiteks Vargamäe roll. Droonivaated, mida mõned arvustajad on filmile ette heitnud, täidavad just seda ülesannet, mida on vaja Vargamäe mõjuvaks esitamiseks. See on maastik, mis paljuski kontrollib tegelaste elu. Ta peab vahepeal ekraani kaudu vaatajate meeled üle võtma, olema ühtaegu pisut ohtlik ja lummav.

Samamoodi tuleb esile tõsta õnnestunud näitlejate valikut. Kõigepealt peategelane, Vargamäe Andres Priit Loogi esituses. Inimestele on teadagi omane visuaalne tajumine. Lugedes tekivad vaimusilmas kujutised ja filmitegelase omaksvõtt sõltub paljuski sellest, kas valitud näitleja on lugeja — või lugejate kollektiivi —  mentaalse prototüübiga n-ö konsubstantsiaalne, loomult sama. Seetõttu on peategelaste valik filmi seisukohast üks kõige riskantsemaid ja keerukamaid ülesandeid. Kui aga Priit Loog esmakordselt Andresena plakatitel välja ilmus, mõjus ta kohe õigena. Ja filmis on ta suutnud seda esialgset muljet üksnes kinnitada. Mulle on väga sümpaatne, et film algab heatujulise ja teotahtelise Andresega, sest romaani alguses tundis Andres töötegemisest lausa õnnistavat rõõmu. Priit Loog on selle Andrese endas ära tundnud. Tal on silme ees, kuidas ta oma kehvakese kodu korda teeb ja talu üles töötab. Andres ei ole loomu poolest kuri inimene. Mehe kalgistumine toimub pigem seetõttu, et tema unistused ei leia õiget teostust. Andresele tundub, et keegi pole käitunud temaga nii, nagu ta vääriks — ei Pearu, lapsed, Vargamäe ega jumal. Muidugi, siinkohal tuleb taas meenutada, et „Tõel ja õigusel” on viis osa. I osa Andres on kõige kangekaelsem. Ka III osa Andres, kes jumala Vargamäelt minema kihutab, jätkab samas vaimus. V osa Andres vaatab oma elule ja tegemistele aga juba teistsuguse pilguga. Seepärast jäin mõtlema, kas Tanel Toomi loodud raami asemel — inimene, kes hakkab minema, kuid kaotab tee ja peab selle uuesti leidmiseks naasma algusesse —, oleks võinud kasutada hoopis V osa Andrese mõningaid mõtteid. Need oleksid samuti loo hästi kokku võtnud. Siis aga jõudsin järeldusele, et see ei oleks mõjunud piisavalt veenvalt. Sest Andres jõuab oma uutele seisukohtadele siiski alles tükk aega hiljem, vahepeal on juhtunud veel palju rohkem sündmusi kui Krõõda, Jussi ja laste surm või pettumine Pearus ja Maris. Ning raam, millega Toom praegu lugu alustab ja lõpetab, kannab pentaloogia ringkompositsiooni ideed, kuigi kaadritagune tekst on režissööri enda sõnastatud. Algusesse tagasipöördumise motiivis on midagi põhimõtteliselt tammsaarelikku, seda kohtame kirjaniku loomingus ikka ja jälle.

Igavese kordumise kujund tuleb filmis hästi ilmsiks aastaaegade vaheldumises ja tagasitulekus — ikka ja jälle, katkematult, lõpmatult. Ühest küljest viib see vaataja talupoeglike tegelaste ellu, mida mõjutab aastaaeg ja kus üksluised tegevused ei saa kunagi otsa. Teisalt on sellel elul filosoofilisem plaan, mida võiks nimetada omajagu eksistentsialistlikukski, sest see meenutab meile Sisyphost, kes ikka ja jälle peab kivi mäkke veeretama. Suur kivi, millega Andres maadleb, sümboliseerib omal moel Sisyphose tööd, millega on võimatu lõplikult valmis saada. Aga teiselt poolt — kui saakski valmis, mis siis? Vargamäe Andrese kuulus lause „Tee tööd ja näe vaeva…”, mis ka filmis kõlab, on selles mõttes ikkagi tammsaarelik, et kirjanik nägi töö tegemises ka eneseteostust, elule mõtte leidmist. Ainult mõistagi mitte nii, et armastust ei tulegi…

Tegelaste juurde tagasi pöördudes — Priit Loog annab oma tegelaskujule hea inimliku mõõtme. Andres ei ole koletis, aga ta on kahtlemata mees, kes kibestub. Tänu Loogi esitusele ja režissööri rõhuasetustele muutub Andres mõistetavaks tegelaseks, isegi kui temaga ei nõustuta või temas süüdlast nähakse. Andres ei oska oma lähedasi hoida, aga ega teda ennast ka keegi hoia, ja ega ta isegi endast hooli. Andrese tegelaskujus kehastub suur inimlik tragöödia ja Loog mängib selle lahti ilma poosideta, loomulikult.

Sama võib öelda Pearu kohta. Pearu kujus on peidus palju tõlgenduskihte ja tema kaudu saaks „Tõe ja õiguse” I osast teha hoopis teistsuguse filmi. Kuid Tammsaarel on Pearu ikkagi Andrese vastasmängija, mitte loo peategelane. Samamoodi on see ka filmis. Ja Võigemasti Pearu oskab piiri pidada, ta ei kipugi ennast peategelaseks mängima. Eriti tänuväärne on see, et Pearust ei ole tehtud labast prassijat ega ole tema tegelaskuju ka ilustatud. Romaanis on Pearu mees, kellel pole õiget elusihti, kes veedab oma päevi tihtipeale igavledes ja tema kiuslikkuski tuleb sageli vajadusest aega täita. Omalaadse triksterliku provokaatorina viib ta aga romaani tegevust edasi. Filmis pole sellele nii tugevat rõhku pandud, kuid Pearu sisemise tühjusetunde oskab Priit Võigemast küll väga hästi välja mängida.

Minu eriline lemmik filmi osatäitjate seas on Ester Kuntu, kes suudab esitada Mari väga isikupärasena. Kuntus on marilikku rõõmu ja elujõudu ja tema aeglane, kuid nähtav muutumine rõhutud, süütundes vaevlevaks naiseks läheb tõeliselt hinge. Mitte ainult Andres, vaid ka Mari on kaotanud sihi silme eest; ka tema alustas ju hoopis teise koha pealt kui see, kuhu ta välja jõudis. Natuke kahju, et filmist on välja jäänud episood, kus Mari sõidab Andresega pere saanis kirikusse, kuigi ta just enne seda on öelnud Jussile, et ei saa temaga kirikusse tulla, sest lapsi ei ole kuhugi jätta. See oli viimane piisk Jussi kannatuste karikasse, mis panigi teda Andrest ründama. See selgitanuks ehk veel paremini Jussi lõplikku murdumist.

Jussi mängiv Simeoni Sundja oli filmi teine üllataja. Jussi ei ole romaanis kuigivõrd kirjeldatud, aga Sundja on osanud vähestest vihjetest tervikliku tegelaskuju luua. Sealjuures on tänu Jussile kinosaalis aeg-ajalt ka mõnusat naerupominat kuulda.

Muidugi tuleb hea sõnaga ära märkida ka Maiken Schmidti Krõõt, sest Krõõta mängida on kindlasti keeruline. Üldiselt vaikiv Krõõt peab kõnelema eelkõige oma pilgu ja olekuga ning Schmidt on suutnud tuua Krõõdas välja midagi olemuslikku. Pisut liiga otsene on Krõõda manitsus, et Andres lastele vähe tähelepanu pöörab. Romaanis sellist kõnelemist ei ole ja filmis mõjub see natuke liiga tänapäevasena. Kuid see on olnud mõistagi režissööri, mitte näitleja otsus. Romaanis ridade vahele kirjutatu on filmis — võib-olla paratamatult — asendatud otseütlemisega.

Kriitikud on Toomile ette heitnud ka mõningaid muid otseütlemisi, näiteks liblika pekslemist vastu akent Krõõda surmahetkel4 või õunapuuoksa murdmist Andrese poolt siis, kui ta Liisi perest välja heidab.5 Mind need kujundid ei häirinud. On suur oskus tuua ühe romaani sümboltasandeid filmi nii, et nad ei muutuks klišeeks, kuid samas ei ole ka nii krüptilised, et keegi neist aru ei saa. Tänapäeva vaataja/lugeja ei ole tingimata väga osav sügavamate kihistuste leidja. Nii et vahel kulub natuke näpuga näitamist ära. Samuti ei nõustu ma kriitikaga, mis heidab filmile ette etnograafilisi eksimusi.6 Tahaks meenutada, et taluelu on nii romaanis kui ka filmis taust. Peamine eesmärk ei ole 19. sajandi taluelu kujutamine. Kas Andrese särk on mõnes kohas puhtam või mustem, ei oma loo seisukohast erilist tähendust. Muidugi, kui kogu keskkond oleks tuntavalt vale, hakkaks see häirima. Nn kostüümidraamad on alati riskantne ettevõtmine, asi võib kergesti muutuda naeruväärseks. „Tõe ja õiguse” filmis on aga just sellest suudetud hoiduda. Talumiljöö on tegelaste loomulik elukeskkond, mida ei ole eriliselt rõhutatud.

Muljet avaldav on filmi visuaalsesse tervikusse sulanduv helikeel. Muusikariistad mängiksid justkui tegelaste hingekeeltel, andes täpselt edasi tundeid ja üldist õhustikku. Ka kiriku(koori)laulu kasutamine kindlates episoodides on mõjuv, toonitades vertikaalset mõõdet, mis on romaanis selgelt olemas ja mis annab kogu sündmustikule suurema, kosmilise mõõtme. Andres ei otsi ju mitte ainult maist tõde, vaid tahab seda ikka ja jälle kinnitada ka jumaliku tõega. Paraku loodab ta piiblist leida selged elujuhised, mida seal ei ole. Tõde tuleb leida tunnetuse teel, aga seda Andres ei mõista. Nii et tegelaste hinge vaevav raskus saab muusika kaudu mõjuva väljenduse, mis tuleb kinosaalist kaasa ja jääb koos filmi stseenidega veel tükiks ajaks kummitama.

Kõiki romaani ja filmiga seotud üksikasju ei ole kahjuks võimalik ühes arvustuses analüüsida. Seetõttu olgu kokkuvõtvalt öeldud, et filmi „Tõde ja õigus” suurim tugevus on see, et ta moodustab terviku. Film koosneb nii paljudest osistest, et ainult nende võrdselt tugev kokkupanu loob teose, mida saab nimetada tõeliseks õnnestumiseks. Tanel Toomil on olnud harukordne võime see tervik luua. Tammsaare romaan on nõudlik ning Toomi austus ja armastus kirjaniku teksti vastu on andnud talle selle, mis paljuski määrab filmi olemuse — õige tonaalsuse, põhiheli. Film on justkui kahel häälel, kirjaniku enda ja Toomi häälel esitatud Tammsaare. Sellist kooskõla sünnib harva ja sellise ime eest tuleb tänulik olla. Tüvitekst on saanud filmiks, aga jäänud ka iseendaks — 21. sa­jandi
keeles.

 

Viited ja kommentaarid:

1 Taasiseseisvunud Eestis oli küll plaan teha teleseriaal „Tõe ja õiguse” kõigi osade põhjal. 30-osalise telesarja lavastaja pidi olema Roman Baskin, stsenarist Paul-Eerik Rummo ja tegevprodutsent Even Tudeberg. Eelarveks oli planeeritud 10 mln krooni. Vargamäe Andrest pidi mängima Ain Lutsepp, Oru Pearut Tõnu Kark ja Indrekut Marko Matvere. 1999. aastal oli Rummol stsenaariumiks kirjutatud üheksa osa materjal, kuid seejärel projekt külmutati ja jäigi teostamata.

2 Kalju Haan 1975. Indreku lugu ekraanile. — Kultuur ja elu nr 11, lk 35.

3 Samasuguseid vastandlikke tegelaspaare on Tammsaare kasutanud oma loomingus läbivalt: näiteks Ants ja Jürka „Põrgupõhja uues Vanapaganas”, Indrek ja Maurus „Tõe ja õiguse” II ning Indrek ja Karin IV osas; Irma ja Rudolf „Elus ja armastuses” jne.

4 Hendrik Alla. Kas me SEDA filmi tahtsimegi? — https://kultuur.postimees.ee/ 6527988/kas-me-seda-filmi-tahtsimegi

5 Ibid.

6 Tiina Lokk. „Tões ja õiguses” jääb puudu professionaalsetest teadmistest. — https: //kultuur.err.ee/912692/tiina-lokk-toes-ja-oiguses-jaab-puudu-professionaalsetest- teadmistest.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist