MIKS BUDDHA ON PAKS?

TÕNN SARV

„Ma tunnen, et ma komponeerimisel matemaatikat ei „kasuta”, vaid ma tõesti „mängin” matemaatikat, nagu olekski see mu kummaline pill.”

Giovanni Albini, helilooja

 

Tõepoolest, miks Buddha on paks? See küsimus võib tekkida igaühel. Olevat ta ju olnud kerjusmunk; kuidas ta võib siis nii paks olla? Ja veel, mis imelik muhk ta pealael on? Kui kellegi käest selliseid asju küsida, saab enamasti ebalevaid vastuseid. Umbes, et nii on tavaks teda kujutada, või midagi seesugust. Keegi ju ei tea, kuidas ta kaks tuhat viissada  aastat tagasi tegelikult välja nägi.

Indias tähistas tüsedus ja suur kõht elujõudu, rikkust ja õnne, üldse kõike positiivset  ja head. On veel mitmeid „suurmehe tunnuseid” (mahāpuruṣalakṣaṇa), mida Buddha kujutistel võib samuti tähele panna, nende hulgas ka uṣṇīṣa, see imelik kõrgendik või muna pealael. Ka seda pole osatud õieti seletada. On arvatud, et see on ehk mingi eriline turban või siis sümboliseerib see kõrgemate isikute pea kohal hoitavat vihma- või päikesevarju, või peaks see olema hoopis kujuteldav kroontšakra. Päris kindel ei olda ühegi selgituse puhul. Palju huvitavam oleks aga küsida, miks seesuguseid kujutisi üldse luuakse ja kuidas neid kasutatakse, mis on selle kõige tähendus. Muidugi on see pühadus, millel on väga palju aspekte, aga ühe sõnaga kokku võttes on tegemist ikooni ehk märgiga, mis tegelikult vaid esindab seda pühadust, olles muidugi ka ise püha. Polegi eriti oluline, kui täpselt või tõetruult see ikoon midagi või kedagi kujutab. Olulisem on see, kuidas ikoon mõjub, kuidas ta toimib, kuidas sellega suhestutakse, teisiti öeldes — mida see tähendab.

Ikoonid või mandalad võivad olla iseäraliku struktuuriga, sisaldades märke, sümboleid ja sõnumeid, mis alati ei peagi olema kõigile arusaadavad ega täielikult mõistetavad. Nendega suhestumine on samuti väga eriline. Juba neile lähenemine, nende vaatamine ja nende ees olemine on rituaal, püha toiming. Sellele võivad eelneda mitmesugused tseremooniad, nagu rituaalne puhastumine, riietumine, kummardused vms. Ja kaasneda veel toimingud nagu palvetamine, mediteerimine, laulmine, lugemine, kuulamine jne. Ikoonid ja mandalad, yantra’d ja thangka’d, samuti mitmesugused ühtlaselt korduvad sündmused, nt liigutused, helid, mantrad, võivad viia teistsugustesse teadvusseisunditesse. Need on nagu aknad, nagu võimalused tunnetada ja mõista kõike hoopis sügavamalt või üldisemalt kui tavalises teadvusseisundis.

Kui nüüd ringiga Buddha juurde tagasi tulla, siis on ilmne, et kõik tema kujutised ongi ikoonid või mandalad ja nad ei peagi kujutama ajaloolist isikut, olles pigem vahendid pühendumusliku praktika jaoks. Vajrayana
budismis on näiteks olulisel kohal püha või jumaliku olevusega (yidam) samastumise ja seejärel meeletühjuse (sunyata) saavutamise praktika (Anuttarayoga tantra), mille käigus kasutatakse vastava yidam’i kujutisi. Selle peamine eesmärk on jõuda arusaamisele Buddha-loomusest (tathāgatagarbha, buddhadhātu), mis on omane kõigile olenditele. Nagu ütleb Tema Pühadus dalai-laama: „Buddha-keha on saavutatav selle üle mediteerides.”

 

Aga küsimused jäävad sellegipoolest. Miks teda ikkagi paksuna kujutatakse? Ja mis muna või muhk tal seal pealael on?

Aitab küll, võiks nüüd öelda ja selle kõigega lihtsalt leppida. Ikoonid, mandalad, palved ja mediteerimine, teistsugused teadvusseisundid, traditsioonid, kombed — olgu nad siis pealegi. Aga just siin see lugu alles huvitavaks läheb. Täiesti ootamatult astub sisse matemaatik Benoit Mandelbrot ja teatab, et kõik on palju lihtsam. Korrates üht ja sedasama järgnevust läbi kümnete tuhandete iteratsioonide, jõuamegi Buddhani — jumala ehk kõiksuseni, universumi või tühjuseni, milleni iganes.

Ei maksa muidugi hakata seda kohe tõsiselt võtma. Ikka juhtub, et varjudes, pilvedes või tähistaevas nähakse pühi kujundeid. See on psühholoogias hästi tuntud nähtus, pareidoolia, ja sageli ongi sellisel moel omistatud tähendused religioossed. Juhuslikke objekte või järjestusi on ikka kasutatud ennustamisel või selgeltnägemisel, olgu see siis kaartide panemine, kohvipaksu pealt vaatamine, hiromantia, ornitomantia või mis iganes.

Aga see kujund ei ole juhuslik. See ei ole ülelendava linnu vari ega tiigi pinnale langenud lehe peegeldus. See ei muutu kunagi ega kao kuhugi. See on samasugune püsiv matemaatiline abstraktsioon nagu ring või püramiid, mis on saanud nähtavaks tänu arvutustehnika suuremale jõudlusele. See läheb pidevalt kordudes lõpmatusse, säilitades ometi oma kuju.

Võta suvaline kompleksarv, korruta see tema endaga ja lisa talle veel üks kompleksarv.  Z = Z2 + C. Tulemus märgi koordinaatteljestikule ja tee siis sellega jälle seesama arvutus. Ja kui sa oled seda nii teinud veel umbes viiskümmend tuhat korda — ikka nende kujuteldavate, imaginaarsete arvudega ja ikka nendes mõistetamatutes, irratsionaalsetes mõõtmetes —, siis saadki sellise kujundi.

 

See pilt1 on kogu aeg olemas olnud, nagu ka kõik see, mida me näeme mikroskoopide ja teleskoopide abil või mis tahes muude uurimisvahenditega. Samamoodi on olemas ka need kujundid, mis on nüüd saanud nähtavaks tänu võimsamatele protsessoritele, suuremale arvutusjõudlusele. Need vahendid tõstavad meie nägemise, tunnetuse, teadlikkuse või teadvuse taset, lisavad meile uusi võimalusi ja võimeid.

Muide, ka meditatsioonitehnikad kasutavad tuhandeid lihtsaid kordusi, olgu nendeks siis hingetõmbed, mantra või midagi muud. Võimalik, et nõnda saavutatud seisund, samadhi, võimendab ka meie ’protsessorit’, võimalik, et selle võimsuse suurendamiseks praktiseeritakse grupimeditatsioone, ühispalvusi jmt. Peale jooga ja meditatsiooni on nende vahendite hulgas ka mõningad  taimed, seened ja ained, nagu DMT jt, samuti muusika ja üldse rütmilised helid, piltidest ja kujunditest rääkimata. Neid kujundeid võime näha viljaringides, unenägudes, altaritel, ikoonidel ja mandalatel.

Me ei tea, mis toimub meiega sügavas meditatsioonis, aga elektroentsefalogramm näitab, et aju töötab sel ajal väga tõhusalt, võimsalt, koherentselt. Võib-olla oleme juba lahendanud kõik universumi mõistatused ilma seda ise teadvustamata. Võib-olla saavad kõige aluseks olevad matemaatilised kujundid, fraktaalid, meile ilmseks just nimelt samadhi seisundis, sügavas meditatsioonis.

Kaks tuhat viissada aastat tagasi vist ei teatud eriti midagi fraktaalidest või kompleksarvudest. Polnud ka selliseid arvuteid nagu praegu. Aga ometi hakati Buddhat just niimoodi kujutama. Võimalik, et sügavas meditatsioonis, muutunud teadvusseisundis nähtigi neid kõige aluseks olevaid kujundeid, hakatigi neid kasutama universumi sümbolitena, mandalatena. Selliseid fraktaale esineb looduses, nendega saab kirjeldada paljusid seaduspärasid, need avalduvad muusikas, maalikunstis, arhitektuuris ja isegi börsitehingute dünaamikas. Mandel­brot on näidanud, et universumi fraktaalne struktuur lahendaks ilma Suurt Pauku mängu toomata ka musta taeva mõistatuse ehk Olbersi paradoksi jpm. See on lõpmatus lõplikkuses, arusaamatutes dimensioonides sügavuti minek kuhugi jõudmata. Nagu luuletas „mõtleja ja nägija, poeet igatahes”, Artur Alliksaar:

 

„Sa möödud ja iial ei möödu.

Sa kaod, aga ometi jääd.

Kõik mõõtmed on mõttetuks löödud

ja lummavalt lõõmavad jääd.”

 

Looduses oskame näha geomeetrilisi kujundeid kristallides, kuid mitte pilvedes või mägedes, sest me ei vaata piisavalt sügavale. Meil ei ole piisavalt aega, viitsimist, tahtmist ega vajadustki selleks. Pole ressurssi selle kõige läbiarvutamiseks. Me näeme vaid segadust, kaootilisi kujundeid ja juhuslikke sündmusi. Me ei näe korrapära ega seaduspärasusi, me ei näe harmooniat ega pühadust. Me ei näe tähendust ega otstarvet. Aga nüüd selgub, et nii ongi. Ja et see on väga ilus. Sa lihtsalt kordad seda, mida oled juba teinud. Just nii nagu looduses. Paljune. Paljunda. Lase areneda. Lisa vaid aeg-ajalt väikseid muudatusi, värve. Ja me saame juba üsna lihtsa tarkvara abil, koduse arvutiga, luua ja liigutada universumeid ja neis ise liikuda.

 

Mandelbroti kujundis sisaldub veel mitmeid põnevaid moodustisi, nagu Julia ja Fatou kujundid jpm. Matemaatikas moodustavad huvitavaid kujundeid ka strange attractor, rule 30, L-system jpt. Paljud neist meenutavad tõepoolest mandalaid ja muid meditatsiooniobjekte. Õigem oleks küll öelda, et paljudel altaritel, ikoonidel, mandalatel ja teistel pühadel objektidel on matemaatiline, loogiline, loomulik ja universaalne algupära. Nende kõigi ühine aspekt on korrapära, kordumine, rütm.

Tegelikult kahtlustasid juba Pythagoras ja Platon, et jumal või keegi pidi tundma geomeetriat. Eukleides ja Ar­chimedes teadsid seda. Leonardo da Vinci oli samuti veendunud, et kõige aluseks peab olema mingi harmoonia, geomeetriline kooskõla. Ja eks neid oli teisigi, kes tunnetasid „püha geomeetriat”. Me teame, et tänapäeva lääne muusika lätted on keskaegse koraali sakraalsuses ja afroameerika polürütmia spirituaalsuses. On täiesti võimalik, et ka muusikal on oma sügavam pühadus, mis on meie eest siiani varjatud. Või, noh, miks varjatud?

Juba vana Boethius teadis, et on olemas kolme liiki muusikat — musica mundana ehk sfääride muusika, mida tekitavad taevakehad, musica humana ehk meis endis olev muusika ja musica instrumentalis, mida tekitatakse muusikariistade abil — ja üksnes see viimane on meie kõrvadele kuuldav. Nad kõik on omavahel seotud nii matemaatiliselt, teoloogiliselt kui vaimselt ja mida enam on musica instrumentalis ’kooskõlas’ (sõna otseses mõttes!) kuuldamatu muusikaga, seda täiuslikum ta on. Pole eriti tähtis, kas muusika ’meeldib’ või ’on ilus’. Tähtis on see, kuidas ta mõjub. Ehk nagu Boethius ütleb: „Muusika on nii loomulikult meiega ühinenud, et me ei saa sellest vabaneda isegi siis, kui tahaksime.”

On võimalik näha, kuulda ja mõista palju sügavamalt. On loomulik, et need erinevad võimalused pakuvad meile tihti ikka sedasama, ikka neidsamu pilte ja helisid, ikka neidsamu universaalseid seaduspärasusi.

     

      „Nii nagu all, nii ka üleval.”

 

Muidugi, need kõik on üksnes võimalused ja vahendid ning neil ei ole omaette tähendust ega otstarvet. Nad aitavad meil paremini näha ja seeläbi ka paremini mõista. Kuid selle kõige nägemise ja mõistmiseni, tähenduse ja otstarbeni peaksime juba ise jõudma.

 

Viide:

1 The Buddhabrot Technique by Melinda Green. — http://superliminal.com/fractals/bbrot/bbrot.htm

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon