SALIM SHAHEEN — AFGAANI FILMITEGIJA, KES SEISAB OMA FILMIDEST KÕRGEMAL

RENE SATSI

Afganistani filmikunst suhestub minuga isiklikult samamoodi nagu küpsetatud skorpion — ma tean, et viimane on olemas, olen proovinud süüagi, aga maitse võlust eriti aru ei saa ja sõbrale vist soovitada ei julgeks. Aga võib-olla on ebaviisakas sellist üldistavat seisukohta võtta. Afganistani kino, nagu kogu see liivane maa tervikuna, võitleb ju pidevalt ellujäämise nimel ja uppuja päästmine ei ole tegelikult uppuja enda asi.

Kino kui selline jõudis Afganistani kõrgklassini kahekümnenda sajandi alguses, innovatiivse Habibullah-khaani valitsemisajal. Lihtrahvas nägi esimest korda avalikus ruumis tummfilmi täpselt kolmkümmend aastat pärast seda, kui Auguste ja Louis Lumière olid Pariisis oma šedöövriga tööliste lahkumisest vabrikust publiku imestusest tummaks löönud. Esimene Afganistani päris oma mängufilm „Ishq Wa Dosti” („Armastus ja sõprus”, puštu k) toodeti aastal 1946.

Ja nii see läks — nagu haige tiivaga lind püüab lennata, nii püüdis afgaanide iha filmikunsti järele realiseeruda. Püüdlikult klopsiti kokku lihtsakoelisi filme kohalike näitlejatega; 60-ndatel ilmusid ekraanile esimesed ainuüksi kohaliku tööjõuga toodetud värvifilmid. Kollektiivne huvi võlutult ekraani vahtida oli olemas.

Samas jäi afgaani film alati varjutatuks rahapuudusest ja vajus, võrreldes naabermaade India ja Iraaniga silmanähtavalt longu.

 

70-ndate alguses pakkus Nõukogude Liit abivalmilt noortele Afganistani filmitegijatele stipendiume ja mitmesuguseid võimalusi oma kirge rahuldada ja filmitegemise kunsti õppida. Kuid õpingud lõpetanud noored ei saanud ennast kodus realiseerida — puudus filmiakadeemia ja puudus üleüldine filmifinantseering. Ja siis veel loomulikult need sõjad! Raske on lasta loovusel vohada, kui ümbritsev sotsiaalne kliima on kannatusest must. 90-ndate kodusõdade käigus riivati kriitilise piirini viimastegi potentsiaalselt andekate filmimeeste loovat meelt ja enamus talente pages kas Pakistani või Iraani, tehes endale edaspidi nime teise riigi lipu all. Paljude „maailma kinolinale” jõudvate Iraani filmide orkestreerijad on afgaani režissöörid…

Kui küsida Kabulis juhuslike möödakäijate, tavaliste inimeste käest, kas nad filme vaadata armastavad, saab alati innuka jaatava vastuse. Alati. Arusaadav — igaüks tahab ju reaalsuse eest kas või korrakski pageda ja filmikunst aitab avada selle võluvärava, mis meid ajutiselt paremasse ebareaalsusse juhatab. Kui uurida, millised filmid neile meeldivad, on ka see vastus ühesugune: komöödia ja action! Loogiline ja inimlik valik, võttes arvesse keskkonda ja realiteeti, milles siin elatakse.

Paradoksaalsel kombel jumaldavad kohalikud Ameerika kino (eriti selle iseloomutut Hollywoodi käekirja), kuigi ameeriklased ise on oma vägivaldse välispoliitika tõttu nende silmis läbi kukkunud ja üldjoontes üldsuse põlu all. Rambol on siin peaaegu rahvuskangelase staatus ja mulle tundub, et keegi ei saa aru (või ei taha saada), et Rambo ei olnud ega ole päriselt eksisteeriv inimene.

Viimasel aastakümnel näib Afganistani filmitööstuses olevat rakendunud kummipaelaefekt: tootlus on järsku tõusnud, riiki tuleb filmitegemiseks mõningat välisabi ja eelarve võimaldab lõpuks natukene n-ö kvaliteettoodangut, mis jõuab ka välisriikidest pärit kinohuvilise vaatevälja. Seda muidugi välisriikide endi toel. Nii jõudis lühifilm „Buzkashi poisid” (mis toodetud kahasse ameeriklastega) ametlikult Afganistani filmi sildi all 2012. aastal lausa Oscari nominentide hulka.

Afganistani filmi näiline edu pahandab aga loomulikult endiselt Talibani, kes, olgem ausad, hoiab siiski enamust sellest riigist oma nähtamatus haardes. Palju on Afganistani filmi edendamiseks teinud prantsuse kultuurikeskus Kabulis. Ta on selle eest ka karistada saanud. Talibani enesetaputerrorist õhkis pommi otse kultuurikeskuse ruumides teatrietenduse ajal. Pommi otsa on teadlikult juhatatud ka buss, mis transportis filmitööstuse erinevatest harudest pärit professionaale. Ja nii edasi.

Kohalikud kirjeldasid mulle olukorda Kabulist kaugemale jäävates provintsides niimoodi: „Taliban on igal pool. Isegi kui ta on nähtamatu. Keegi ei julge maapiirkondades kino üles seada, sest suure valge lina majaseinale kinnitamine on juba turvarisk. Taliban kardab ja vihkab liikuvaid pilte. Nende avalikult levitajad saavad karistada. Ja Taliban ise on karistamatu. Kõige kinolähedasem elamus on maarajoonides see, kui kellelgi on suurem televiisor ja naabrid käivad seda salaja koos vaatamas, kui „Rambot” näidatakse.”

Televisioon on raskemini hävitatav meedium kui kino ja selle vastu on Taliban suurel määral abitu. Meie oma filmimees Vahur Laiapea, kellel „õnnestus” mõni aeg tagasi Kabuli vanglas istuda, mõlgutab järgmisi mõtteid kohaliku televisiooni kohta: „Afgaani telekanalites näidatakse eelkõige rämpsfilme ja imalaid muusikavideoid. Erootika sellisel kujul, nagu ta islami meedias avalduda võib, on kõik nendesse videotesse koondunud. Lopsakad naised, nägu paksu meigikorraga kaetud, hööritavad end magusate viiside saatel. Ka meeslauljad näevad naiselikud välja. Aga see kõik, mis mulle imal ja vastik tundub, kujundab kohaliku rahva ilu- ja maitsemeelt. Julmus ja lääge sentimentaalsus kõnnivad selles kultuuris sõbralikult käsikäes.”

Kinosid on Kabulis palju, aga enamus neist on nüüdseks suletud ja saanud süngeteks monumentideks, mis meenutavad lopsakat kultuuri ja rahu aega 70-ndate alguses. Töökorras on umbes viis kinosaali, kus rahvale näidatakse India, Ameerika ja ka mõningaid kohalikke filme. Viimaseid on aga vähe ja rahva huvi on koondunud eelkõige välisfilmidele.

Kogu selle veidi õnnetu Afganistani filmimaailma sees särab aga juba pikemat aega eredalt üks huvitav nimi, Salim Shaheen, kellest ei saa sealse kino kontekstis üle ega ümber. Salim elab ja töötab Kabulis. Ta on mees oma parimates aastates. Armastab magusat. Teeb Z-kategooria filme. Aastal 1996 sadas rakett tema võtteplatsile, tappes  kümme inimest, kuid Salim, kes sai ka ise haavata, jätkas filmimist.

„Ma olen nõus oma kunsti eest surema,” on ta korduvalt öelnud. Nagu ka mõned teised selles riigis. Kui Taliban 1986. aastal võimule tuli, asus ta esimese asjana innukalt filmilinte põletama. Relva ähvardusel kästi filmiinstituudi töötajatel arhiiv tühjaks tassida ja lindid lõkkesse visata. Eluga riskides peitsid töötajad filme nii seinte sisse kui põrandalaudade alla ja tänu neile on alles mõningad ajaloolised kaadrid, mida tänapäeval restaureerida saab.

Alles hiljaaegu, kaks aastat tagasi murdis Shaheen Afganistani kultuuriruumist välja ja jõudis Euroopa ja Ameerika filmihuviliste teadvusesse. Seda tänu Sonia Kronlundi ülilõbusale dokumentaalprojektile „The Prince of Nothingwood”, mis lennutas seni tundmatu Afganistani filmimehe lausa Cannes’i punasele vaibale. Tema kuulsus kodumaal on aga fenomenaalne. Salim Shaheen ja modernne Afganistani kino — nende vahele võib nii mõnegi arvates võrdusmärgi panna. Massid lausa jumaldavad teda ja tema käsikaamerate ning silmatorkavalt väikese eelarvega toodetud linateoseid. Taliban ihkab avalikult tema maist lõppu, sest, nagu eelnevalt mainitud, ei tohiks selle grupi ilmavaate kohaselt filmikunsti Afganistanis üldse olemas olla. „The Prince of Nothingwood” näitab meile aga maskeeritud näoga Talibani võitlejat, kes oma identiteeti saladuses hoides Shaheeni kiidab. Jutud käivad, et salaja armastavad teda ka paljud Talibani ideoloogid. Miks küll?

 

Olen Kabulis läbisõidul ja otsustan selle ekstsentrilise ja lõbusa elukunstnikuga kohtuda, et uurida, mis teda küll motiveerib ja kas see inimene on tõepoolest selline, nagu meedia teda kujutab. See pilt temast ei saa ju ometi tõsi olla. See oleks liiga vahva!

Saame kokku esimese Afganistani tõsielusarja „Bachashem” võtteplatsil. Imelikul kombel ei ütle keegi mulle, et meie intervjuu toimub otse-eetris, rääkimata sellest, et „esinen” tõsielusarjas — seda saan teada alles hiljem. Kallistame ja võtame stuudioruumi vaibal istet. Salim pakub mulle teed, mina keeldun, tema surub ikka peale ja see on enam-vähem ainuke vestlus, mis leiab meie vahel aset inglise keeles. Edasi räägime läbi tõlgi.

 

RENE SATSI (R. S.): Sa hakkad nüüd väljaspool Afganistani kuulsaks saama. On sul kavas kõikide võimalike intervjuude ja koostööprojektide tarvis ka inglise keel ära õppida?

SALIM SHAHEEN (S. S.): Ma ei usu. Mul on alati tõlk läheduses ja kui poolnaljaga rääkida, siis üsna varsti olen ma nii kuulus, et inimesed, kellega ma koostööd teen, võiksid hoopis minu keele (dari) ära õppida.

R. S.: Seega oled sa ise täiesti kindel, et saad oma filmidega üle maailma tuntuks?

S. S.: Muidugi! Ma olen juba Afganistani suurim kuulsus. Ja siin on raske kuulsaks saada. Raske ja ohtlik. Pidin kunagi Pakistani kolima, sest Taliban ähvardas mind mu filmide pärast pidevalt surmaga. Olen aga kõik üle elanud ja minu filmid on siinsetest parimad. Ka siin televisiooniprogrammis olen kõige kuulsam. (Tema naerab ja mina hakkan vaikselt taipama, et olen kuskil programmis!) Nüüd on tulekul mitu koostööd lääne produtsentidega, mul on juba ka mitmeid plaane. Ja nii see läheb. Minu filmid saavad üle maailma kuulsaks, kui neid hakatakse rahastama. Palju asju ja palju kuulsust seisab ainult raha taga.

R. S.: Klišeemaiguline küsimus, aga kus sa ennast kümne aasta pärast näed?

S. S.: Raske öelda, kas ma elan endiselt Afganistanis. Qurban Ali, näitleja, kes oli minuga koos Cannes’is meie filmi esitlemas, jäigi sinna ja palus poliitilist varjupaika. Minul seda plaani praegu veel ei ole. Tean ainult, et kümne aasta pärast olen ma väga kuulus ja teen ikka filme, aga siis ma teen suure eelarvega filme. Ma olen korralikult rahastatud ja rikas. Ma olen selle ära teeninud, ma olen selle nimel rasket tööd teinud.

R. S.: Filmide eelarvetest rääkides: sinust kirjutatud artikleid lugedes jäi mulle silma, et teed filme väga madala, mõnikord lausa olematu eelarvega ja tihtipeale võtab täispika mängufilmi tootmine sul aega ainult neli päeva. On see tõsi?

S. S.: See nelja päeva jutt on lihtsalt üks näide. Tõepoolest, oma esimese pika mängufilmi klopsisin ma kokku umbes nelja päevaga, kulutasin sellele ligi nelisada dollarit ja sain lõpuks tagasi seitsmesaja dollari ringis. Aga see oli erand, mida meedia armastab korrutada. Enamuse oma filmide peale kulutan siiski palju rohkem aega kui neli päeva, kuigi eelarved, tõsi küll, on siiani minimaalsed. Afganistanis ei ole filmide jaoks raha. Sellepärast kutsun ma oma filmitööstust Nothingwoodiks (nothing — mitte midagi, ingl k).

R. S.: Ma pean olema aus. Ma ei ole ühtegi sinu täispikka filmi tervikuna vaadanud. Ainult katkeid. Kui oleks üks film, mis oleks lausa kohustuslik sinu loomingust ära vaadata, siis mis see oleks?

S. S. (vastab inglise keeles ja ilma pikemalt mõtlemata): Sa pead kindlasti nägema filmi „Farkhunda”! Ma annan sulle isiklikult selle filmi DVD! Kui peaks valima tõesti ainult ühe filmi, siis see oleks just see. (Film jääb mul saamata, sest minu ihukaitsja teatab pärast inter­vjuud, et minna Salimiga teisest linna otsast DVDd tooma on liiga ohtlik.)

R. S.: Miks just see film?

S. S.: See on mulle väga oluline film, mis räägib loo Farkhunda Malikzadast. See oli noor naine, keda süüdistati koraani põletamises, ja vihane rahvahulk tappis ta ühel Kabuli tänaval. Keegi mulla esitas tema kohta valesüüdistuse. Ta tambiti puuroigaste ja kividega surnuks ja tema keha põletati. See toimus aastal 2015 ja see juhtum tõmbas lõpuks avalikkuse tähelepanu natukene naiste õigustele meie riigis. Mind huvitab see teema, sest kuigi pärast Talibani ametlikku valitsusaega on naiste jaoks asjad mõnevõrra paremaks läinud, on olukord üldiselt siiski väga räbal — kõik need aumõrvad ja nii edasi — ja mulle läheb see korda.

R. S.: Millest sinu filmid üldiselt räägivad? Sul on neid tehtud juba üle saja üheteistkümne, on mul õigus?

S. S.: Ma isegi ei tea enam, kui palju mul täpselt filme välja tulnud on. Palju. Aga see on alles algus. Minu filmides on tragöödiat, komöödiat, armastust, tulistamist ja kangelasi — nad räägivad elust enesest. Karmist elust Afganistanis. Paljudes filmides kasutan ma episoode oma endisest elust.

R. S.: Sa ise olid samuti sõjas?

S. S.: Olin jah. Ja tegin ka siis filme! Kasutasin oma kaasvõitlejaid näitlejatena. Näiteks üks minu parimaid stseene, kus ma laipade keskel surnut teesklen, et ellu jääda — see on päriselust võetud. Ma õppisin selle nipi filmist ja kasutasin päriselus. Kino päästab elusid! (Naerab.)

R. S.: Sa oled korduvalt välja öelnud, et oled nõus oma kunsti eest surema. Mida selline karmi kõlaga väide õigu­poolest tähendab?

S. S.: See tähendab seda, et ükskõik kui palju mind surmaga ka ei ähvardataks, ma teen oma filme ikka edasi. See on minu kõige suurem kirg siin elus. Nagu sa ilmselt tead, lasti meie pihta ükskord filmimise ajal rakett ja ükskord oli meie stuudio kõrval mošees pomm — mina olin ka seal. Sada inimest sai surma, mina pääsesin. Kunagi, kui Taliban veel võimul oli, kino ära keelas, filme hävitama hakkas ja mind surmaga ähvardas, pidin mõneks ajaks Pakistani kolima, kuid tegin oma filme seal edasi. Ütleme siis nii, et ma ei taha oma filmide nimel surra, aga surmaga ähvardades ei saa minu loomingut peatada!

R. S.: Seega võib sind Afganistanis ikka veel surm tabada ainult sellepärast, et sa teed filme?

S. S.: Jah, olen endiselt Talibani sihtmärk, kuigi paljud selle liikmed vaatavad minu filme salaja. Ma tean seda, see on fakt.

R. S.: Ma ei taha olla ebaviisakas, aga küsin siiski, kas sa ei ole vihane, et sinu intervjuu filmikriitiku Tara Bradyga ilmus pealkirja all „Mees, kes ei oska ei lugeda ega kirjutada, aga teeb filme”?

S. S. (naerab kõlavalt): See on ju meedia! Peab panema ikka sellise kõlava pealkirja, et inimesed loeksid!

R. S.: Kas see pealkiri on tõene? Kas sa tõepoolest ei oska lugeda ega kirjutada?

S. S.: Ma küsin hoopis sinu käest: kui ma ei oskaks lugeda ega kirjutada, kas ei teeks see minust hoopis veelgi paremat režissööri? See oleks siis ju veel suurem ime, et ma nii kaugele olen jõudnud!

R. S.: Nojah, sest kuidas stsenaariumi edasi anda ja muu säärane…

S. S.: Vaat just, täpselt! (Muheleb rahulolevalt.)

R. S.: Kui näiteks mõnel Eesti teleprodutsendil või filmitegijal oleks soov Afganistanis filmiprojektiga maha saada, filmida siin üles mõni dokumentaalfilm või lausa mängufilm, kas sina oleksid koostööst huvitatud?

S. S.: Aga loomulikult. Ma väga tahan lääne filmitegijatega koostööd teha ja mulle on juba mõned pakkumised tehtud. Mul on siin tehnika, töölised, vabatahtlikud — kõik on olemas. Mul on sadu ideid, mida teha, kui kellelgi on raha, et neisse investeerida. Samuti saan ma tagada läänest tulnud kaastöölistele võtteperioodiks turvalisuse.

R. S.: Sa teed enamuse tööst filmi puhul ise. Peale stsenaariumi loomise ja kõige muu sa ka näitled ja laulad oma filmides. Sa oled harjunud, et sul on suur sõnaõigus. Oled sa kindel, et välismaalt tulnud ja kahtlemata väga teistsuguse kultuuritaustaga inimestega koostöö ikka sujub? Kas sa kompromisse teed?

S. S.: See on väga hea küsimus! Kuigi ma olen harjunud ise kõike tegema ja oma reeglid looma, arvan ma, et saan hakkama ka kompromissidega ja kuulan oma lääne partnerit. Vähemalt teatud määral.

R. S.: Juhul kui keegi läänest tahaks sinuga koostööd teha, kas sul oleks uusi ideid, mis ei kordaks „Prince of Nothingwoodis” või sinu enda filmides puudutatut? Kas võiksid tuua mõne näite?

S. S.: Mul on palju teemasid, kuid eelkõige tahaksin edasi tegelda Afganistani naiste õiguste teemade kajastamisega. Selle teemaga seoses võib mõelda nii mängufilmi kui ka dokumentaalfilmide peale. Aga väga põhjalikult ma siin sellest rääkima ei tahaks hakata. Mul on ideid, mul on tutvusi, mul on võimalusi. Mitmed teemad ja ideed on õhus. Tehke minuga koostööd ja te ei kahetse!

R. S.: Tashakor!

S. S.: Qabele tashakor nest!

 

RENE SATSI on õppinud Tartu Ülikoolis psühholoogiat ja Dublini filmikoolis  dokumentalistikat. Ta on vabakutseline ajakirjanik ja ettevõtja, kes läheb heal meelel sinna, kuhu enamik meist ekstreemsete tingimuste tõttu ei kipu. Põhiliselt elab Rene Dublinis, talved veedab aga Aasias. Sel kevadel on tal ilmumas kaks raamatut: „Minu Iirimaa” ja „Sri Lanka nüüd”. Inglise standardi järgi on tema kinganumber 11.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon