TORMILINE TEEKOND NOORE PEADIRIGENDIGA IV

ERSO ja Peeter Lilje 1980–1990

TIINA MATTISEN

(Algus TMKs 2018, nr 10 ja 12; 2019, nr 3 ja 5)

Mariss Jansons: „Orkestri mängutase on palju tõusnud.”

Hooajal 1982/83 andis ERSO viiskümmend seitse kontserti, neist kahekümne seitsmel korral (sh viis stuudiotundi) oli orkestri ees Peeter Lilje ja kuuel Roman Matsov. Külalisdirigentidele jäi kakskümmend neli kontserti, neist nelja juhatas Eri Klas ning kahte dirigeerisid Mariss Jansons, Juozas Domarkas ja Paul Mägi.

„Tartu ülikooli 350. a. juubelikontsertidega 16. septembril Vanemuises meie kunstiline tegevus sel hooajal algaski. Ülikooli juubeliks valmistasime ette Brahmsi „Akadeemilise avamängu” ja Eino Tambergi selleks tähtpäevaks loodud kantaadi „Alma mater” (J. Krossi sõnad) segakoorile ja orkestrile, kus osalesid ülikooli meeskoor, naiskoor ja kammerkoor,” andis Peeter Lilje teada päev pärast hooaja avakontserti.1 Hooaja peateostena tõi ta esile Šostakovitši 5., 7., 15., Bruckneri 4. ja Mahleri 5. sümfoonia ning „ERSO stuudiotunni” teljena Beethoveni sümfooniad (6., 8., 9.). Saame teada, et külalisesinemiste poolest ei tule hooaeg just rikas, ja ka seda, et teine oluline orkestri töölõik on salvestused raadiofondi. Mahukas heliplaadiplaan sisaldas Eduard Tubina 5. sümfoonia, Heino Jürisalu 2. sümfoonia ja Metsasarvekontserdi, Heino Elleri Viiulikontserdi (Pikaizen) ja Mozarti „Missa solemnise” salvestamist ning kahte klaverikontserti Kalle Randalu esituses. Orkestri  koosseisus oli toimunud muutusi: „Selle muusikaline potentsiaal on tugevnenud mitme võimeka, äsja konservatooriumi lõpetanud muusikuga.”2

Oma repertuaarieelistusi kommenteerides rääkis Lilje juba esimesel peadirigendi-aastal Tšaikovski ja Brahmsi järel Brucknerist, kelle ees ta tundis veel veidi kõhedust. Nüüd, paar aastat hiljem jõudiski ta Brucknerini, kelle „Neljandat” ta juhatas 14. oktoobril abonemendi nr 1 kavas kõrvuti Beethoveni 1. klaverikontserdiga, kus soleeris Dmitri Baškirov.

Oktoobri teine pool tõi ERSO ette taas külalisdirigente: kontserte juhatasid Ungari dirigent Antal Jancsovics ja Mariss Jansons. Mõlemal oli kavas Mozart — esimesel Avamäng ooperile „Figaro pulm”, teisel  Klaverikontsert nr 25 C-duur (KV 503) Kalle Randaluga. Jancsovicsil oli kavas veel Sergei Stadleriga Paganini Viiulikontsert nr 1 D-duur ning Bartóki „Ungari sketšid” ja Orkestrikontsert ning Jansonsil Šostakovitši 7. sümfoonia. Viimane tõdes, et tema eelmise, kolme aasta taguse külaskäiguga võrreldes on „orkestri mängutase (…) palju tõusnud, isegi sellest ajast, kui teda vahepeal Leningradis olen kuulnud. Keelpillirühma kõla on tihedam, täielikum, puhkpillirühm ühtlasema tooniga. Mulle tundub, et töö, mida kollektiiviga teeb noor peadirigent Peeter Lilje, on järjekindel ja põhjalik ning viib orkestri heade tulemusteni.”3 Matti Reimann tunnustab omakorda külalisdirigenti, kes on võitnud meie publiku ja orkestri lugupidamise. Eriti huvitas kirjutajat, kuidas kõlab Jansonsi käe all Šostakovitši sümfoonia: „Selle sümfoonia muusikaline materjal on ülimalt pingeline. Konfliktsituatsioon on teoses valdav. Mõned mažoorsed oaasid ainult rõhutavad seda. Samas valitseb ka oht, et esimese ja järgnevate osade vahel ei teki veenvat muusikalist seost. Dirigent vältis neid ohte. Kulminatsioonid olid veenvad, targalt ja täpselt ajastatud. Ka kõige võimsamas fortissimo’s ei lämmatanud vaskpillid keelpille, oli uusi, põhjendatud leide. Orkester kõlas üldiselt hästi, kuigi siin-seal tekkis häälestusega probleeme. Too kontsert kinnitas aga tõsiasja, et kui dirigent on tasemel ja proovid tehtud, mängib ERSO hästi.” 4

Jansonsi külaskäigust inspireerituna on ERSO toonane esitrompetist Loit Lepalaan võrrelnud kahte dirigenti, endist õpetajat ja õpilast: „Peeter Lilje tööstiil dirigendina oli ökonoomne, arukas ja väga asjalik. Tema manuaaltehnika ehk käed olid täpsed, selged, väljendusrikkad, emotsionaalsed. 1970-ndatel
töötas ERSOga paaril korral Mariss Jansons. Mängisime temaga ühel kontserdil Berliozi „Fantastilist sümfooniat” ja saime maestrolt kiita. Peetri dirigeerimistehnika meenutas minu tähelepanekutes pisut Jansonsi oma.” 5

Noil aastail jagus tihedalt igasuguseid tähtpäevi ja sündmusi, mille tähistamiseks läks vaja ka esindusorkestrit. Neist esimest, oktoobrirevolutsiooni 65. aastapäevale pühendatud kontsertaktust Rakvere teatris 5. novembril, kus ERSOl Peeter Liljega oli kavas küll apoliitiline repertuaar — Schuberti „Avamäng itaalia stiilis”, Mozarti „Andante” Jaan Õuna, Weberi kontsertiino Hannes Altrovi ja Saint-Saënsi „Havanaise” Jaak Sepa soleerimisel ning Haydni 82. sümfoonia —, tasub mainida eeskätt sellepärast, et sellel kontserdil sõlmisid ERSO ja ETKVLi tootmiskoondis Rakvere šeflus- ja koostöölepingu aastateks 1982–1990. Mida see endast kujutas? Kartulivõtukampaaniad olid selleks ajaks ehk möödanik… Või oligi see põhjus, miks leping kiiresti unustusehõlma vajus? Rein Mälksoo meenutab, et selle šefluse korras sai siiski ERSO oma esimesed kontrabassi- ja timpanikastid.6

Novembrikuust väärib esiletõstmist Brahmsi 2. sümfoonia, mida Lilje juhatas 11. novembril. Samal õhtul tuli esiettekandele Alo Põldmäe Kontsert-sümfoonia löökpillidele ja orkestrile ning kavas oli veel Tatjana Grindenkoga Szymanowski Viiulikontsert nr 1. „Brahmsi teise sümfoonia helget inimlikku soojust oskas Lilje  esile tuua väga usutavalt. Õige tempodevalik — ka esialgu liigselt ruttavana näiv finaal sai lõpuks omaseks —, parajalt tundeküllased rõhuasetused, laheda liikumisvabaduse võimaldamine menuetlikule kolmandale osale, hästi tõsimeelselt nähtud Adagio pluss orkestri laitmatu mäng (osade vaimustavalt puhtad-täpsed lõppakordid) ja keelpillide tüse, kompaktne kõla — kõik oli maksimaalselt rakendatud suurteose väärikaks esituseks,” tunnustab Ines Rannap.7 Alo Põldmäe aga meenutab, et tema löökpillikontsert oli Eestis esimene omataoline ja et oma löökpillivaimustuses kuhjas ta neid sinna soleerima päris suure hulga: „Esimeses proovis esitasid soolopartiisid kõik neli ERSO löökpillimängijat. Et solistide koormust vähendada, tegi Lilje ettepaneku kutsuda teost esitama ka Estonia orkestri löökpillimängijad. Ja nagu imeväel olidki järgmistes proovides ja kontserdil osalemas lisaks ERSO solistidele veel neli mängijat. Kokku kaheksa löökpillisolisti! Kuidas Peetril ja ERSO juhtkonnal selline „trikk” õnnestus, jääbki mulle mõistatuseks,” meenutab Põldmäe. Toonastest proovidest on heliloojal senini meeles dirigendi oskus hoida orkestris töist meeleolu: „Pikki selgitamisi ta ei harrastanud, märkused orkestrile olid enamasti lühikesed ja konkreetsed, ta ei tõstnud kunagi häält ega kaotanud enesevalitsemist.”8 

Novembris tõi üsna erandlikult kaks kava välja ERSO teine dirigent Roman Matsov — 18. novembril olid kavas Beethoveni 3. sümfoonia ja Šostakovitši „Laul metsadest” ning
25. novembril Tšaikovski „Serenaad keelpilliorkestrile”, Schumanni Tšellokontsert Teet Järviga ja Elleri 1. sümfoonia. Mart Humal, kes pidas viimast suursündmuseks, oli esituse suhtes paraku äärmiselt kriitiline: „Pärast ligi 40-aastast vaheaega kõlas taas Elleri esiksümfoonia, suurim ja sisukaim teos mitte ainult helilooja 1930. aastate loomingus, vaid arvatavasti kogu tema loomepärandis. (—) Sümfoonia kaks esimest osa on lindistatud Matsovi juhatusel umbes 25 aastat tagasi, kuid kontsertettekandeni teos tookord ei jõudnud. Kuna dirigendil oli siis võimalik töötada teose kallal koostöös autoriga, võib arvata, et säilinud helilint, vaatamata suurtele tehnilistele vajakajäämistele (puudub isegi osa pille!), kajastab üldjoontes ka autori kontseptsiooni. Olles tutvunud nimetatud helilindiga, lugenud sümfoonia tutvustust raamatus „Eesti muusika II” ja võib-olla ka silmitsenud Teatri- ja Muusikamuuseumis asuvat partituuri, lootis Elleri muusikat armastav kontserdikuulaja nautida nüüd teose täisväärtuslikku elavat ettekannet. Selle asemel aga tabas teda pettumus. Teose ettekande suurimaid puudusi olid põhjendamatult, lausa absurdselt kiired tempod (…) ja vormiehitust moonutav kupüür II osas. Nii pole imestada, et terve teos kestis kontserdil sama kaua kui lindil kaks esimest osa. Mis sundis dirigenti valima esitust juba ette läbikukkumisele määravat tempot, jääb arusaamatuks. Igal juhul tegi niisugune, partituuris selgelt fikseeritud (ja helilindil kinnitust leidvat) autorikontseptsiooni ignoreeriv tempovalik võimatuks nii teose jälgimise kui ka orkestri vaba ja sundimatu musitseerimise, rääkimata juba detailide väljatöötamisest, pillirühmade diferentseerimisest jms. Et sümfoonia kõnesolev esitus oli tunduvalt halvem kui eelmised ja jättis teosest ebamäärase ning segase mulje, võivad kinnitada ka need, kes mäletavad sümfoonia varasemaid ettekandeid. Mida aga pidi teosest arvama enamik kuulajaist, kes polnud ju seda kuulanud ei kontsertettekandes ega lindilt? Ilmselt ainult seda, et tegu on ebaõnnestunud, oskamatult orkestreeritud, temaatiliselt ilmetu teosega, millega pole mõtet asjatult jännata. Ja kas ei ole sama saatus tabanud ka teisi Elleri orkestriteoseid, välja arvatud „Koit”, „Videvik” ja „Kodumaine viis”? Kõnesolev kontserdikogemus (sest elamuseks ei saa ju seda nimetada) teeb murelikuks eelkõige seetõttu, et mõne aasta pärast on tulemas Elleri sajas sünniaastapäev, ja et seda vääriliselt tähistada, ei saa mööda minna helilooja sümfoonilisest loomingust — ja kindlasti mitte tema peateosest, esimesest sümfooniast. Seejuures oleks äärmiselt vajalik, et Elleri loomingut õpiksid tundma, hindama — ja esitama — ka meie noorema põlve dirigendid. Andkem neile selleks võimalus!”9

Peeter Lilje võttis selle võimaluse ja juhatas eesti muusikast enim just Elleri helitöid: tema enam kui kolmekümnest orkestrile ja orkestriga komponeeritud oopusest oli Lilje kavades kuusteist. ERSO läbi aegade enim esitatud orkestriteos üldse on olnud Elleri sümfooniline poeem „Koit”, mis kõlas Lilje juhatusel kodulaval, ERSO gastrollidel Nõukogude Liidu linnades ja 1985. aastal ka Soomes Oulu linnaorkestriga. Lilje aspektist saame esile tõsta Heino Elleri 100. sünniaastapäeva suurejoonelist tähistamist 1987. aastal, mil erilise tähelepanu pälvis klassiku orkestrilooming. Hooaja kavades oli siis Elleril oluline koht ja Lilje juhatusel salvestati koguni neli heliplaati. Neilt plaatidelt võib kuulda ka mitmeid seni harva mängitud, kuid muusikaliselt põnevaimaid, Elleri kõige modernsemal, 1920.–30. aastate loomeperioodil Tartus loodud teoseid, nagu ekspressionistlikku kõlamaailma viivad sümfoonilised poeemid „Öö hüüded” ja „Viirastused” ning mängijaile väga nõudlik „Eleegia keelpillidele ja harfile”. Harva mängitakse ka Elleri ainsat kontserdižanris teost, üheosalist Viiulikontserti, mille esiettekandel 1964. aastal soleeris Vladimir Alumäe ja dirigeeris Neeme Järvi, Elleri 100 aasta juubeli päeval aga vastavalt Viktor Pikaizen ja Peeter Lilje. Viimase ettekande salvestis jäi kahekümneks aastaks teose ainsaks CDks, kuni Eesti Raadio CDl „Erilised hetked kontserdisaalis” sai kättesaadavaks sama teos selle esmaesitajatega. Mullu novembris lisandus neile Baiba Skrīde ja Olari Eltsi tõlgendus, ikka ERSOga, Ondine’i värskel CDl.

3. detsembrist on meeles ERSO ja Kurt Wössi Straussi kavast ekstaasis, hõiskav ja trampiv täissaal (eelmisel õhtul oli samasugune vastuvõtt Tartus). Matti Reimanni arvustus tuletab meelde, et kontserdi esimeses pooles kõlasid Haydni 92., „Oxfordi sümfoonia” ja Mozarti Kontsert kahele klaverile Es-duur (KV 316a), solistideks Nata-Ly Sakkos ja Toivo Peäske. „Vaid kahe prooviga suutis dirigent orkestrile oma taotlused selgeks teha. Mängiti sundimatult ja vabalt. Kurt Wössi üks hinnatavamaid omadusi ongi, et ta oskab orkestrandid asjatust pingest vabastada. Tal on isiksuse võlu ja käed, mis kõik vajaliku selgelt väljendavad. Haydni „Oxfordi sümfoonias” oli orkestri tasakaal eeskujulik. Keelpillide pehme ja sametine kõla vaheldus puhkpillide puhaste ja kõlaliselt läbipaistvate repliikidega. Äärmiselt selge, konkreetne ja paindlik oli muusikaline fraas. Sädelev finaal selgitas lõplikult, et sel õhtul on tegemist hea orkestriga, mille ees seisab suurepärane muusik Kurt Wöss,”10 tunnustab Reimann. Rein Mälksoo meenutab, et see oli vist ainuke kord, kui menu survel korraldati järgmiseks päevaks lisakontsert samuti puupüsti välja müüdud saalis.11

Järgmine külaline tuli Gruusiast: 9. detsembril kõlas Vahtang Žordania käe all Prokofjevi 5. sümfoonia kõrval taas Paganini Viiulikontsert nr 1 D-duur, sedapuhku Viktoria Mullova soleerimisel. Nii et kui meiegi publikut vaimustanud nooruke viiulitalent ja tema lavapartner 1983. aastal Soome kontsertidelt läände põgenesid, puudutas see kulutulena levinud uudis siingi paljusid sügavamalt. Eks neid minejaid ju oli, ja järjest rohkem.

Pärast 16. detsembri traditsioonilist sümfooniakontserti — sedakorda dirigendipuldis Eri Klas, kellel olid kavas Fjodor Luzanoviga Tšaikovski  „Variatsioonid rokokoo teemale” ja Richard Straussi „Don Quixote” ning eesti muusikast Sumera Sümfoonia — pidi orkester lavale minema veel kahel järgmiselgi õhtul, seejuures erineva kavaga. 17. detsembril tuli Tallinna Linnahallis anda oma panus Nõukogude Liidu 60. aastapäeva tähistamisse (kirju kava ja erinevad dirigendid) ja 18. detsembril mängida Liljega aasta viimane „ERSO stuudiotund”, kus Beethoveni 8. sümfoonia kõrval oli kavas Matti Reimanni soleerimisel Artur Lemba Klaverikontsert nr 2.

Seejärel toodi Liljega 23. detsembril ettekandele Berliozi dramaatiline legend „Fausti needmine”, solistideks Urve Tauts, Hendrik Krumm, Tarmo Sild ja Mati Palm ning kaastegev Läti NSV Riiklik Akadeemiline Segakoor. „Dirigent Peeter Lilje juhatas paraja temperamendiga, soliste tähelepanelikult jälgides. Tema käelöök on selge ja läbimõeldud. Just koori ja orkestri ere kõla tagas kontserdi täieliku õnnestumise. Valgusest ja rahust kantud teose harras finaal tuli publiku palvel kordamisele,”12 kirjutas Maria Kramp. Selle kontserdiga sai alguse ERSO kestev ja väga viljakaks kujunenud koostöö Läti esinduskooriga. Liljel, kes oli teadagi maksimalist ja naabrite muusikaelu tugevustega hästi kursis, oli tekkinud Läti koori peadirigendi Imants Cepītisega kiiresti hea loominguline klapp. Nii pandi alus segakoori Latvija ja ERSO tänini püsivale partnerlusele.

Traditsiooniliselt andis Lilje ERSOga ka vana-aasta kontserdi, partneriks Kalle Randalu, kes rõõmustas: „Aasta lõppes mul Mozarti klaverikontserdiga KV 585, mida olin juba kaua tahtnud mängida. On suur õnn, et sellist muusikat üldse klaveril mängida saab ja veel aasta viimasel päeval!”13 Tol õhtul kõlaski üksnes Mozart: „Väike öömuusika” ja RAMi poistekooriga „Waisenhausi missa”, solistideks estoonlased Anu Kaal, Urve Tauts, Ivo Kuusk ja Teo Maiste.

Lilje, kellele aastavahetus tõi laureaaditiitli üleliidulisel loomingulise noorsoo ülevaatusel ning ka 1982/83 noorte lavajõudude ülevaatuse I preemia „Carmeni” ja „Müüdud mõrsja” dirigeerimise eest, alustas uut aastat Leningradis, juhatades 12. jaanuaril sealse orkestri 100 aasta juubeli abonemendis kava, mille peateoseks oli Tubina 5. sümfoonia. Sellega seoses meenub Aleksandra Vavilina-Mravinskaja kõrge hinnang Lilje julgele repertuaarivalikule: „Tol poliitiliselt keerulisel ajal oli tal julgust tutvustada meile suurepärase Eesti helilooja Eduard Tubina loomingut, mida võiks võrrelda skandinaavlaste Nielseni ja Sibeliusega. Neid hindas kõrgelt ka Mravinski. Ja tundus, et Peeter poleks kartnud siin lavale tuua ka kõige uudsemaid teoseid.”14

Paar päeva varem oli Tallinnas 1983. aasta esimesel loengkontserdil (lektoriks Žanna Dozortseva Moskvast) dirigendipuldis Karajani konkursi värske laureaat Nikolai Aleksejev, kavas Bizet’ „Arlitar” ja Jüri Gerretziga Saint-Saënsi Viiulikontsert nr 3. See oli ERSO tulevase peadirigendi debüüt Eestis. Järgmine külalisdirigent, Juozas Domarkas, tutvustas meile ka leedu muusikat ja interpretatsioonikunsti. Kui 27. jaanuaril kuulsid tallinlased leedu helilooja Jurgis Juozapaitise 3. sümfooniat, siis Tartu kontserdile seda kaasa ei võetud, seal kõlas vaid vene muusika — Skrjabini 2. sümfoonia ja Prokofjevi Klaverikontsert nr 3, C-duur leedulanna Mūza Rubackytė soleerimisel.

Aasta algupoole kontsertidest võiks veel välja noppida Parsadanjani 8., „Eesti sümfoonia” esiettekande
20. jaanuaril (kus kõlas ka Mozarti „Sinfonia concertante”, solistideks Jevgeni ja Eduard Gratš) ja ERSO kammerorkestri kontserdi 17. veebruaril, mõlemat juhatamas Lilje.

Varakevadine üleliiduline nõukogude muusika festival ENSVs tõi 4.–11. märtsini ettekandele arvukalt uut ja üsna tundmatut muusikat, selle kõrval ka püsiväärtuslikku, nagu Tambergi Viiulikontsert Irina Botškovaga NSVLi Kultuuriministeeriumi sümfooniaorkestrilt Fuat Mansurovi juhatusel. ERSO sisustas kaks õhtut, esimest juhatas Semjon Kogan, püsiväärtuslikumast repertuaarist oli kavas Alfred Schnittke Viiulikontsert nr 3, samuti Botškovaga, ja Tigran Mansurjani „Öömuusika”. Festivali pidulikul lõpetamisel oli Peeter Lilje kavas koguni kolm eesti helitööd — Eugen Kapi „Variatsioonid ukraina rahvaviisi teemal”, René Eespere „Läkitus maailma rahvastele” ETV ja ERi segakooriga ja Sumera 1. sümfoonia. Ulatuslikku kava kroonis Gija Kantšeli 6. sümfoonia. Autor jäi ettekandega väga rahule: „Mulle meeldib teie orkester ja Peeter Lilje. Ta on erakordse kontsentreerumisvõimega. Väga hea on töötada dirigendiga, kes on täpne, emotsionaalne, arvestab autori taotlusi ja tajub ise muusika iga helikujundit.”15

Vaid paar nädalat pärast uudisloomingurikast festivali sai teoks järgmine kaalukas esiettekanne: 24. märtsil jõudis kuulajateni Tambergi oratoorium „Amores”, esitajaiks ERSO, solistid Sirje Puura, Leili Tammel, Ivo Kuusk, Väino Puura ja segakoor Noorus. Helju Tauk tunnustab muljeid jagades eeskätt dirigenti: „Vaatamata sellele, et suurteos oli kokku pandud nelja prooviga, õnnestus ettekanne igati. Hinnata tuleb dirigenditööd. Tundus, et kõigil oli ruumi mängimiseks ja laulmiseks; kogu teos kasvas Lilje käe all tõepoolest kaunikaareliseks tervikuks.”16 Samal kontserdil esitatud Tšaikovski Klaverikontserdis nr 1 soleeris Lazar Berman.

Kuna tol kevadel möödus sada kümme aastat Sergei Rahmaninovi sünnist ja nelikümmend aastat tema surmast, mängis ERSO 17. ja 20. märtsil Rahmaninovi loomingust kaks kava. Esimesel kõlas Andrei Tšistjakovi käe all Elgari Viiulikontserdi (solist Igor Oistrahh) kõrval ETV ja ERi segakooriga Rahmaninovi kantaat-poeem „Kellad”, solistideks Kaie Konrad, Aleksei Maslennikov ja Sergei Leiferkus. Lilje kava koosnes aga läbini Rahmaninovi teostest, ettekandel sümfoonilised poeemid „Surnute saar” ja „Kalju” ning Peep Lassmanniga Klaverikontsert nr 4 g-moll. 

Aprillikuud alustati Roman Matsoviga; kontserdil „Instrumentaalkontsertide kullafondist” olid 7. aprillil Tallinnas ja järgmisel õhtul Tartus solistidena orkestri ees Jaan Õun ja Lemmo Erendi J. S. Bachi „Brandenburgi kontserdis” nr 5 ning Timofei Dokšitser Johann Nepomuk Hummeli Trompetikontserdis Es-duur, kavas oli ka Artur Kapi 3. sümfoonia. Sel kuul astus ERSO ette ka Kirill Raudsepp, et juhatada 21. aprillil Lenini 113. sünniaastapäevale pühendatud kontserti. Katkendeid Sviridovi „Pateetilisest oratooriumist” sai pühitsetavaga ideeliselt seostada, aga peamiselt andsid tol õhtul tooni siiski populaarsed ooperi- ja balletinumbrid. Kontserdi lõpetas Villem Kapi meeskooripoeem „Põhjarannik”.

Kuu lõpus oli kontserte taas tihedalt: 24. aprillil juhatas ERSOt Aleksandr Dmitrijev, peateoseks Berliozi „Harold Itaalias” ja solistiks Andrus Järvi, ja 28. aprillil Eri Klas, kavas Heino Jürisalu „Kolm serenaadi”, Saint-Saënsi Klaverikontsert nr 5 Nikolai Petroviga ja Brahmsi 4. sümfoonia. Ometi jõuti enne maikuist Leningradi-sõitu tähistada veel kahte tähtpäeva: 30. aprillil tegi ERSO oma peadirigendiga kaasa Samuel Sauluse 50 aasta juubeli kontserdil ja 3. mail tähistati ERSO keelpillikvarteti kontserdiga Johannes Brahmsi 150. sünniaastapäeva.

Sama pühendust — „Brahms 150” — kandis ERSO kaheksanda Leningradi gastrolli avakontsert 5. mail, kavas „Akadeemiline avamäng”, Viiulikontsert Igor Oistrahhiga ja 2. sümfoonia. Järgmisel päeval anti, samuti Lilje juhatusel, kontsert sarjast „Nüüdismuusika”, kavas Arkadi Agababov, Alfred Schnittke, Joonas Kokkonen ja Sumera Sümfoonia. ERSOga kaasas olnud Virve Normet meenutab, et viimase ettekandest kujunes sensatsioon. „Autor, kes oli samuti kuulajate hulgas, pidi koos orkestri ja dirigendiga vastu võtma ovatsiooni. See oli esitus, mis midagi soovida ei jätnud, vahetult ja kohati valusaltki kaasa tundma pani ja mille lõppedes kõik saalis viibivad eestlased uhkust tundsid nii esitajate kui ka autori üle,” peegeldas Normet.17

Kolmas, 8. mai kontsert Leningradis oli Paul Mägi juhatada, kavas Mozarti „Exsultate, jubilate” ja Tšaikovski 4. sümfoonia ning eesti muusikast Tobiase „Burlesk”. Tähelepanu pälvis ka Mägi debüüt: „Orkester mängis suure paindlikkusega ja tasemel, mida võib võrrelda kui just mitte stradivariuse, siis meistripilliga kindlasti. See fakt aga, et Leningradi publik, kes n-ö on Tšaikovski muusika peal üles kasvanud, aktsepteeris Paul Mägi Tšaikovski-tõlgendust, on kena kompliment ja suur kordaminek.” Aga kuna ERSO oli Liljega Brahmsi juubelihooajal kandnud ette kõik selle helilooja sümfooniad, üldistas Normet: „Peeter Lilje Brahmsi-muusika interpretatsioon on delikaatne, askeetlikum ja kuidagi mehelikumalt mõjuv, sentimendivabam, kui meie valdavalt feminiinne kontserdipublik vahest kuulama harjunud või südames igatsenud. Kuid Lilje veenab oma vormitunnetuse ja, ütleksin, peaaegu absoluutse maitsega. Seda kinnitas ka Leningradi kontserdipubliku vastuvõtt.”18

Tol kevadel märkas ERSO gastrolli isegi Rahva Hääl, avaldades kunstiteaduste kandidaadi Mrevlevi lühikirjutise, kust leiab soovituse täiustada orkestril „veel ansamblimängu ning taotleda mitmekesisemat ja peenemat nüansseerimist”, aga ka lõigukese dirigendi kiituseks: „Kontserdi meeldivamaid muljeid oli Peeter Lilje dirigeerimismaneer. Selles on õnnelikult ühendatud esituslaadi täpsus, žesti hingestatud plastilisus, laitmatu maitse ja vaoshoitus, mis sellel kontserdil eriti õnnestunult harmoneerus Brahmsi loojatemperamendi hillitsetusega.”19 Justkui vastuseks Mrevlevile kinnitas René Hammer ERSO hooajale tagasi vaadates, et orkestri mängutase on pidevalt tõusnud ja ka stabiilsemaks muutunud just Leningradi viidud Brahmsi-kava näitel: „Võin öelda, et nii veatult ja ühtlaselt heal tasemel ei ole orkester varem Brahmsi teoseid mänginud. Seda arvasid ka kohalikud kriitikud. Kindlasti mõjus positiivselt ka tänavuse repertuaari tavalisest suurem „sissemängimine”.”20

26. mail oli ERSO Liljega laval kontserdi „Eugen Kapp 75” esimeses pooles juubilari 3., „Kevadsümfoonia” ja „Noortekontserdiga” Aet Ratassepa soleerimisel. 8. ja 9. juunil lõpetati hooaeg Tartus ja Tallinnas Roman Matsovi ja Beethoveni „Missa solemnisega”, kuid töö jätkus. „Juunikuus teeme stuudiotööd. Linti mängitud on juba Anti Marguste uus „Kaksiksümfoonia”, mida juhatas Kirill Raudsepp, pooleli on Anu Kaalu heliplaat, mille salvestamist juhatan mina. Plaanis on veel Mati Kuulbergi Neljas sümfoonia. Maikuus salvestasime Kesktelevisioonile Mozarti klaverikontserdi
KV 595 Kalle Randaluga ja Brahmsi teise sümfoonia. Juulis on meil aga avalikud kontserdid, neli Pärnus David Oistrahhi mälestusfestivalil ja üks Haapsalus,” selgitas Lilje.21

Pärnu Oistrahhi festivaliga tähistati David Oistrahhi 75. sünniaastapäeva; kavas oli koguni neli sümfooniakontserti, neist kaks Liljega. Avakontsert 1. juulil viis Lilje kokku Nõukogude Liidu heliloojate liidu esimehe Tihhon Hrennikoviga, kellelt kõlasid 1. sümfoonia ja Klaverikontsert nr 3 autori enda soleerimisel; kavas oli veel ka Brahmsi Viiulikontsert Igor Oistrahhiga. Teiselgi Lilje juhatatud kontserdil (7. VII) kuuldi Hrennikovi, küll vaid tema kolme pala Viktor Pikaizeniga. See kontsert oli omamoodi viiuldajate paraad, kus Pikaizen säras veel Parsadanjani Kontsert-sümfoonia nr 6 ja Raveli Kontsert-fantaasia solistina ning Halida Ahtjamova Mozarti Viiulikontserdi nr 5 ja Miroslav Russin Wieniawski Viiulikontserdi nr 2 ettekandel. ERSOle kiidusõnu jaganud Tiina Vabriti hinnangul tagas festivali õnnestumise juba teemavalik: „Võib-olla oli Pärnu ainus paik, kus nii südamlikult ja ometi esinduslikult tähistati David Oistrahhi sünniaastapäeva (ja seni ainus, kus temanimelisi festivale regulaarselt korraldatakse).”2

 

 

Viited ja kommentaarid:

1 Peeter Lilje 1982. [Intervjuu.] Eile alustas ERSO kontserdihooaega. — Sirp ja Vasar, 24. IX.

2 Samas.

3 Priit Kuusk 1982. Meie külalisi: Mariss Jansons. — Sirp ja Vasar, 5. XI.

4 Matti Reimann 1982. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 5. XI.

5 Loit Lepalaan 2016. Kiri Tiina Mattisenile  26. X.

6 Rein Mälksoo 2018. Kiri Tiina Mattisenile  19. IV.

7 Ines Rannap 1982. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 3. XII.

8 Alo Põldmäe 2018. Kiri Tiina Mattisenile  6. V.

9 Mart Humal 1982. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 10. XII.

10 Matti Reimann 1982. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 31. XII.

11 Rein Mälksoo  2018. Kiri Tiina Mattisenile  19. IV.

12 Maria Kramp 1983. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 7. I.

13 Kalle Randalu 1983. [Intervjuu.] Tagasivaade loomeaastale. — Sirp ja Vasar, 14. I.

14 Aleksandra Vavilina-Mravinskaja 1994. [Intervjuu telesaatele] Uue tee lävel. Peeter Lilje. ETV, 1994.

15 Gija Kantšeli 1983. [Intervjuu.] Nõukogude muusika festival Eesti NSV-s. Muljeid. —
Sirp ja Vasar, 18. III.

16 Helju Tauk 1983. [Kommentaar.] Menukas esiettekanne. — Sirp ja Vasar, 8. IV.

17 Virve Normet 1983. Eesti NSV Riiklik Sümfooniaorkester Leningradis. — Sirp ja Vasar, 3. VI.

18 Samas.

19 A. Mrevlev 1983. Kõlas Brahmsi muusika. — Rahva Hääl, 28. V.

20 René Hammer 1983. [Kommentaar.] ERSO lõpetas hooaja. — Kodumaa, 3. VIII.

21 Peeter Lilje 1983. Mis valmis, teoksil, kavas? Vestleb ERSO peadirigent Peeter Lilje. —
Sirp ja Vasar, 17. VI.

22 Tiina Vabrit 1983. Viiulimuusikapidu Pärnus. — Sirp ja Vasar, 22. VII.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon