TÄNAKU RALLIPÄEVIK. PEAOSAS VANAEMA
Mai, 2019„Ott Tänak — The Movie”. Režissöör: Tarvo Mölder. Stsenarist: Kaidi Klein. Operaator: Margus Malm. Produtsent: Eero Nõgene. Tegevprodutsendid: Urmas Kibur ja Aleksander Ots. Helilooja: Garry Ferrier. Helirežissöör: Dmitri Natalevitš. Monteerija: Hermes Brambat. Dokumentaalfilm, portreefilm, värviline, video, kestus 120 min. ©Sterotek Film. Esilinastus 11. IV 2019.
Eesti spordifilmide rida ei ole just ülemäära pikk, aga häbenemiseks ei ole seni põhjust olnud. Nõukaajal hoidis lippu kõrgel Hans Roosipuu, kelle tehtud filmid olid meie toonases spordifilmiruumis tähelepanuväärsed nii oma pildikeele kui ka jutustatava loo vaatepunkti poolest.
Taasiseseisvunud Eestis jätkas Roosipuu, küll hõredama sagedusega, meie tippude jäädvustamist (filmid perekond Šmigunist , Indrek Pertelsonist ja meeste suusatiimist), aga viimase kümne aasta jooksul on spordidokk olnud pigem erand kui reegel. Ometi on viimasel paaril aastal jõudnud huvilisteni filmid nagu „Meeskond” (2016) Eesti korvpallimeeskonna käekäigust 2015. aasta EMi finaalturniiril ja „Mäed, mida polnud” (2018), Ivar Jurtšenko filmilugu meie tippratturitest Rein Taaramäest ja Tanel Kangertist. Aga kui kaks viimati nimetatud linateost võisid tavalisele filmihuvilisele märkamatuks jääda, kadudes üleküllastunud filmimaailma teiste teoste sekka, siis Ott Tänaku filmi väljatulemisest ei olnud sellega kaasneva promo tõttu võimalik ilma jääda.
Kui „Tõe ja õiguse” ja „Klassikokkutuleku” puhul oli laialdane reklaamikampaania ootuspärane ja käis „mängu” juurde, siis spordifilmi niivõrd glamuursesse pakendisse panemine on Eesti kontekstis erakordne. See pani kindlasti küsima, kas seni veel ilma maailmameistri tiitlita Tänakust viie-tärni-superstaari konstrueerimine on ikka põhjendatud. Julgen pakkuda, et Eestis on praegu kolm sportlast, kelle kohta võib väita, et nende tegevuse tähtsus ja mõju inimestele ületab tuntavalt spordi piire: Ott Tänak, Kelly Sildaru ja Anett Kontaveit. Mõistagi võib igaühe puhul neist leida ka nende saavutuste tähtsust vähendavaid tegureid (Tänak pole saanud maailmameistri tiitlit, Kontaveit on seni suure turniirivõiduta ja Suure Slämmi turniiri poolfinaali kohata, Sildaru ala on suhteliselt marginaalne), aga jälgitavuse poolest on nad kindlasti samas kategoorias Gerd Kanteri, Erki Noole ja Veerpalu-Šmiguniga. Neid vaadatakse isegi siis, kui nende tegevusest aru ei saada (eriti Sildaru puhul) või kui tegemist pole otseselt meie silme all toimuva võistlusega mees mehe vastu (Tänak).
Tänaku esilekerkimiseks oli Eestis igati soodne pinnas — meil on aastakümnetepikkune ralli jälgimise traditsioon, mis pärit küll Lada ajastust ja varasemastki, aga mis ikkagi on kuidagi tähtis. Taasiseseisvuse perioodil lükkas suurde rallimaailma tee lahti Markko Märtin, aga tema ajal oli autosport ikkagi veel siseringi rõõm. Ja kuigi Soome rallidelt jõudis sinimustvalge lipumere pilt ka Eestisse, toimus see kõik ikkagi ajastul, mil liikuv telepilt eestlaste tegemistest välismaal oli pigem erand kui reegel.
Tänaku ajastul on tohutult arenenud autorallile internetis kaasa elamise võimalus, nii et tulemuste teadasaamiseks ei pea enam ootama ETV õhtuseid spordiuudiseid, vaid saab ise sisuliselt Tänaku kõrval kiiruskatsed läbi kihutada. Just sellisesse keskkonda potsataski nüüd film „Ott Tänak — The Movie”. Kui asetada film robustselt skaalale rallisõbrad vs ülejäänud inimesed, siis on film valdavalt ikkagi neile, kes autospordimaailmaga lähemalt kursis ja kelle meelest elu ilma bensiinivinguta ei ole päriselu. Ajatelje tuntav domineerimine filmis eeldab taustateadmisi ja mingilgi tasemel rallimälu, mida tavavaatajalt on raske eeldada. Tavavaataja ei pruugi enam mäletada krahhi Poolas ja järvesõitu Mehhikos, hardcore rallisõber ütleb aga paugupealt ära aasta ja selle sündmuse eel- ja järellood. See ei ole etteheide filmi tegijatele, lihtsalt sihtgrupiks olid võetud ennekõike rallisõbrad ja alles seejärel „lihtinimesed”.
Võimalik, et tegijate salaunistus oli lõpetada film kaadritega Tänaku maailmameistriks kroonimisest, sest filmi telg oli etapp etapilt läbi käidud ralliaasta 2018, mille sisse oli kõrvalepõigetena paigutatud Tänaku lapsepõlv, poisiiga ja viimaste aastate dramaatilisemad rallijuhtumused. Samas pole sellist vormi vaja pidada ideaalmudeliks, sest ebaõnn on spordi osa ja kurbusepisarad töötavad ekraanil sageli pareminigi kui rõõmupisarad.
Tuleb tunnistada, et siinkirjutaja jaoks oli filmi mõjuvaim osa minutid Tänaku vanaema seltsis. Mingil hetkel oli Tänaku meeskonna, Toyota Gazoo Racingu mustpunavalge värvikombinatsioon end ekraanil tüütavaks suutnud teha ja Oti perest ning Saaremaa kodust oli ka juba pilt olemas. Ja siis tuleb ekraanile vanaema, kes vaatab arvutist lapselapse sõitu ja märgib tulemusi paberile. Kui lihtne! Kui inimlik! Selleks hetkeks oli ekraanil juba nähtud Soomes rallile kaasa elavat, telgi juures priimust süütavat A-kategooria rallisõpra ja kõikvõimalikke tavafänne ning kuulatud rohkem kui tunni jagu piiripealselt valju muusikaga võimendatud mootorimüra. Siis tuleb aga maamajas rallit vaatav vanaema ja on hetkega võitnud peakangelanna tiitli. Tahtmatult, ilma ühegi rollilepinguta ja politseieskordita esilinastusele. Eesti vanaema, kes elab kaasa oma lapselastele, hoolimata sellest, et noortel on alati kiire ja vähe aega teda külastada. See on tingimusteta armastus ja filmi parim episood.
Üks suurimaid ootusi filmi vaatama minnes oli paljudel kindlasti see, kuidas Ott Tänaku keeruline isiksus ekraanil välja on mängitud. Mängiti palju, aga vaid sõnades ja mitte pildikeeles. Tänaku iseloom oli jutuks pea kõikidel, kes filmis sõna said, ja see tegi linateose kargeks ja inimlikuks. Et Tänakuga ei ole lihtne, rääkisid nii tema endine tiimipealik Malcolm Wilson, Tänaku abikaasa kui ka mentor Markko Märtin. Lisaks mehaanikud uuemast ja varasemast ajast, toetajad-sponsorid ja WRC sarjas sportlastega suhtlevad meediainimesed. Ka Ott ise ei varjanud, et on „läbi seina mineja” tüüp, ja see kõik oli väga huvitav kuulata-vaadata. Küll aga hakkas silma, et Tänaku keerulisest persoonist ei rääkinud keegi eestlase praeguse tööandja Toyota juhtfiguuridest. Mis on mõneti arusaadav, sest Jaapani kultuuris ei ole see kombeks.
Paraku polnud aga filmis näidatud ühtegi konfliktsituatsiooni ja inimsuhete tekitatud keerulist olukorda, ei katkestamistejärgselt ega ka muidu. Jah, oli kuulda, kuidas Tänak järjekordsel katkestamisel lajatab termineid anatoomiaõpikust; jah, me nägime löödud Tänakut valimas kiiruskatse lõppedes sõnu, mida öelda intervjueerijale. Aga me ei näinud ühtegi inimeste omavahelist plahvatushetke, mis pani küsima, kas neid ei „saadud peale”, kas päris igale poole filmi tegijad ei lubatud või otsustati mingil põhjusel neid kaadreid rahvale mitte näidata. Sellest on kahju, sest kui paugutavast Otist filmis nii palju räägiti, oleks tahtnud seda ka oma silmaga vaadata.
Filmi üks suuremaid plusse on Markko Märtini nõusse saamine seal rääkida. Kuna väidetavalt on Märtin ise üks filmi tegemise initsiaatoreid ja Tänaku mentorina kõigega kursis, siis on tema ülesastumine justkui loomulik. Teisalt on Märtin Eesti spordiajakirjanikele üks viimase kümnendi tabamatumaid persoone. Ei meenu, et keegi oleks saanud temalt intervjuu, kuigi Tänaku tõusus on just Märtinil oluline osa. Ta on sagedasti MMi rallidel kohal, suhtleb selle maailma vägevatega, aga… ei räägi. Ja nüüd filmis, voilà, räägib nagu kulda ja tema mõtted on filmi üks väärtuslikumaid osi. Märtin räägib ausalt enda ja Tänaku sageli keeruliseks kippuvatest suhetest, aga ei tee seda tagaselja klatšivõtmes, vaid ausa mehe kombel otse. See on aus pilt, sest annab aimu rallimaailmas (ja üldse tippspordimaailmas) toimivatest suhetest ja kinnitab veel kord, et parnassil ei ole kohta nõrkadele.
Omaette roll nii rallielus kui ka filmis on Tänaku kaardilugejal Martin Järveojal. Tõenäoliselt ei saa ükski kaardilugeja ei välismaal ega oma koduriigis sellist tähelepanu kui tema. Üheks põhjuseks on kindlasti tema oluliselt suurem avatus kui Tänakul, mistõttu on temalt tihti ralli ajal lihtsam kommentaare saada. Teisalt huvituvad eestlased oma spordisangarite arvu piiratuse tõttu rohkem ka nende abijõududest (suusatajate hooldemehed, erinevad füsioterapeudid). Tõenäoliselt on just Järveoja see, kes on kõige rohkem ja kõige lähemalt näinud ja kogenud Tänaku keerukust, ja kuna Tänaku karjääris on kaardilugejaid olnud mitmeid, siis on Järveojal, kes on viimastel aastatel kõrvalistmele pidama jäänud, lisaks kaardi lugemise oskusele veel mingid olulised omadused. Film viis meid hotellituppa võistluseelsele „legendikoosolekule”, näitas katkestamise tõttu löödud duot, aga ka siin oleks tahtnud kordki näha oma silmaga, kuidas näeb ikkagi välja olukord, kui mõlemal pulsid punases, aga jälle läks p…
Rohkem kui kaks tundi kestev film kulges tempokalt ja kartus, et tähelepanu lõpuni välja ei vea, ei pidanud paika. Kindlasti oli üheks põhjuseks toosama juba mainitud ajatelg, mis andis kogu aeg aimu, kui palju veel jäänud on, ja pani ootama, kas film lõpeb viimase etapiga Austraalias ja tõdemusega, et natuke jäi jälle puudu. Niimoodi mindigi tegelikult lõpuni välja, kuigi filmi lõputiitrite eel ja ajal näidatud katkise ja porise autoosa pagasnikusse toppimine oli hästi toimiv kujund. Veidi häiris tempo üleskruvimine pärast lõike pereelust, kus kokku olid miksitud lühikesed plaanid ja intensiivne muusika. See lahendus sobib televisioonis näidatavatele promoklippidele ja tempo tõmbasid nad ju hästi üles, ainult et see film polnud siiski mõeldud rallifilmiks, milleks ta neis kohtades kippus kujunema, vaid dokportreeks meie kuulsast kaasmaalasest. Aga see on puhtalt maitse asi ja kindlasti on palju inimesi, kellele spordifilm ilma sedasorti kaadriteta on täiesti pointless.
Spordifilmide puhul hinnatakse alati võimalust pääseda kangelasele lähedale, näha, kuidas ta kodu või ta ise välja näeb. Spordi puhul on see eriti tuntav, sest tavaliselt näidatakse sportlasi võistlemise või treeningu olukorras. Ja et raha tuleb sponsoritelt, on logodega varustus ekraanil kohustuslik element. Mistõttu tekib sageli tunne, et kui sportlane on tavariietes või naissportlane pidulikus õhtukleidis, siis on justkui midagi valesti või vähemalt arusaamatu. Mootorisport on ses mõttes eriti äärmuslik, sest ekraani vaadates on pilt silme ees viimse võimaluseni kirju ja sõitjad ise näevad välja nagu kõndivad reklaamitulbad. Kui kiiver peast võetakse, pannakse asemele nokkmüts ja mõistagi mitte juhusliku disainiga. Tänaku praeguse meeskonna, Toyota Gazoo Racingu punamustvalge oli filmi läbiv värvikombinatsioon, sekka eelmiste hooaegade M-Spordi sinivalget, taustaks rallimaailma kirjumirju üldpilt. Seda rahustavam oli vaadata kaadreid, kus Tänak oli ilma igasuguse logonduseta. Need paistsid justkui rõhutavat, et tegemist on täiesti tavalise saarlasega, kes on küll omal alal maailma tipus, aga sööb maal kuivatatud kala nagu me kõik.
Juba vähem kui kahe nädalaga tõusis Tänaku film Eesti läbi aegade vaadatuimaks dokumentaalfilmiks. See on kindlasti näitaja, sest mööduti isegi loodusfilmist „Tuulte tahutud maa”. Nii mõnigi sai nähtust kinnitust, kui keeruline on tõusta tippspordis esimeseks ja et sageli saavad määravaks inimesest endast sõltumatud asjaolud. Film näitas sedagi, et glamuurse ja hästi tuunitud rallitelepildi taga on tegelikult täiesti normaalsed inimesed ja et on igati okei mitte olla ideaalne. Just see, mitte kihutavad ralliautod, on filmi kõige suurem väärtus.
