VANG ON NATUKE VABA

LIISI RÜNKLA

„Skandinaavia vaikus”. Režissöör: Martti Helde. Stsenaristid: Martti Helde, Nathaniel Price. Produtsent: Elina Litvinova. Operaatorid: Erik Põllumaa, Sten-Johan Lill. Kunstnik: Anneli Arusaar. Kostüümikunstnik: Anna-Liisa Liiver. Helilooja: Mick Pedaja. Helirežissöör: Matis Rei. Monteerija: Jaak Ollino jr. Osades: Rea Lest (Naine), Reimo Sagor (Mees), Kaido Veermäe (mees sööklas), Katre Kaseleht (naine sööklas). Mängufilm, must-valge, kestus 75 min. ©Three Brothers, Eesti–Prantsusmaa–Belgia. Esilinastus 28. III 2019.

 

Mees räägib. Naine vaikib. Mees räägib, nagu ikka räägitakse teisega, kes natuke lukus, katsub juttu hakatada siit ja sealt, katsub teist kaasa tõmmata. Teine ei tule. Teine ei ütle sõnagi. Räägi nagu seinaga. Mees pahandab. Muidugi mees pahandab. Kui inimesi on ruumis rohkem kui üks, ei saa nii olla, et midagi ei öelda. Ja ei saa nii olla, et ainult üks peab kõik ütlemisetöö ära tegema. Nagu ei olekski siin kaht inimest. Nagu oleks inimene ja nukk. Või inimene ja peegel. Või inimene ja tont. 

Naine räägib. Mees vaikib. Naine räägib, nagu ikka räägitakse teisega, kes natuke lukus, katsub juttu veeretada, mängida ruum soojaks, tekitada paik, kus teine võiks lohutust leida, rahu ehk koguni, avaneda tasa. Teine tulebki natuke. Ei ütle sõnagi, aga natuke nagu tuleb. Teise silmad on kohal. On ära, aga on kohal. Võib-olla on nad mõlemad tondid, aga rääkida võib vahest siiski, natuke.

Lumi. Varane lumi, ootamatult ehk tulnud, õhuke, puhas. Mees kõnnib metsa vahel. Tuleb auto, sõidab mööda, peatub. Roolis on naine. Mees istub ta kõrvale, sõidavad, ei räägi. Kumbki ei räägi. Kumbki ei ütle sõnagi. Hea neil ei ole. Pinge on, muidugi. Ja see pinge kestab. Teekonnal on mitu peatust. Kui teineteist ammust aega tunda, võib vabalt pool Skandinaaviat ühes läbi sõita, sõnagi vahetamata. Võib. Enne mere äärde jõudmist jäädakse raielangile kinni. Minevikkupidi jäädakse kinni. Ja hakatakse rääkima, korraga ja kiiresti. Tehakse otsus ja tõustakse lendu. Kõik on korraga võimalik. Pääs. Idiootlik ja seejuures täiesti põhjendatud, kõigest eelnevast mööndusteta tulenev, adekvaatne. Aus.

 

Nimetud mees ja naine Martti Helde „Skandinaavia vaikuses” räägivad võõraid sõnu. Maneerlikult võõraid (nagu naine Rea Lesta häälega ütleb, kui kirjeldab oma kujutluspilti, maastikku ja autot, „mingis sobimatus ilus sõitvat autot”, ja tegelasi „maailmas, mis on samas tuttav, aga maneerlikult võõras”). Otsekui õpitud sõnu. Otsekui oleks kumbki tegelane teisega kohtumist mõttes harjutanud, otsinud sõnu, valinud välja, koostanud laused, toimetanud neid lauseid, toimetanud täislauseteks oma jutu. Otsekui oleks kumbki juba ette kahtlustanud, et rääkida tuleb üksi.

Nõnda ebaloomulikult ei vestle päriselus mitte keegi. Tõsi, on inimesi, kes kõnelevadki täislausetes, elegantsetes pikkades sisukates põimlausetes. Ja on inimesi, kes kunagi täislauseid ei tee, ent kõnelevad üle mõistuse peenelt ometi, lühikesi täpseid fraase, kus igal sõnal väga selge kaal. Otsekui klaverimängus, õigel hetkel õigele klahvile. Enamasti kõneldakse vast siiski poolikutes lausetes, fragmentides, midagi jääb õhku, midagi jääb varuks, midagi oli juba ees. Vahel küll võivad need poolikudki laused olla õige elegantsed, otsekui valitud. Kui ollakse väga pinges, näiteks. Või kui elatakse parajasti raamatus või filmi sees.

Nõnda ebaloomulikult ei vestle keskmises heas filmis mitte keegi. Päriselus ehk küll vahel. Kui ollakse väga pinges, näiteks, aga ei olda keelega kuigivõrd osavad, ei märgata oma pinget napiks elegantseks väljenduseks õilistada, ei osata oma pinget mängu sisse ära peita. Viletsas filmis on nõnda ebaloomulik dialoog muidugi tavaline, aga heas filmis mõjub rängalt kummalise võttena. Jääb arusaamatuks, jääb kiusama, jääb ootama seletust.

 

Võib-olla nimelt seda traumaatiline kogemus inimesega teebki. Võtab keele ära. Ei saa hoida adekvaatset suhet maailmaga, kui inimene enam rääkida ei oska, üksnes lauseid teha veel, kriipivalt ebaloomulikke. Oleks neis lauseis siis poeetilist hoogugi. Vahel võib maneer olla ainus viis, kuidas inimene üldse olla jaksab, ja maneeriski võib kirge olla, võib hinge olla. On ju näiteks luule olemas, see peaaegu tunnustatud viis, kuidas vaikida asjast, või kõnelda mööda, kõnelda üle, kõnelda liialdavalt, kõnelda eksitavalt. Kui kõnelda eksitavalt hoogsalt, kirglikult, säravalt, võib õige rahulikult mõneks ajaks unustada asja, miks mitte. Inimesest, kes on kõige kohutavamast kogemusest eluga pääsenud, luuletajat muidugi ei saa. Kõik, millest saab rääkida, võib õige kohutav olla, aga tuleb vist julgeda karta, et on veel kohutavamaid asju ilmas, on kogemusi, mis murravadki keele. Ja tõesti murtud inimene kõnelebki pigem nõnda kui nimetud mees ja naine „Skandinaavia vaikuses”, kohmakalt, võltsilt, jõhkralt, otsekui võõrast maneeri.

Kuulata on siiski väga raske kõnelust, millest elegants puudu. Eriti ehk olukorras, kus vaadata on midagi niivõrd puhast, monokroomset, selget — lumine mets, noored siledad kehad, klaaris tasakaalus kompositsioon. Väga raske on kuulata. See valu on nii jõhkralt alasti. See adekvaatsuse kaotamise valu. Üksijäämise valu. Teise inimese kiuste üksi jäämise valu. Armastava teise kiuste ebaadekvaatsuselõksu omaette jäämise idiootsus. Valus on kuulata, valus on nõnda selgesti tunda, et seda trauma ju teebki. Võtab inimeselt vabaduse valida vormi. Vabaduse valida, kes olla, kuidas olla. Vabaduse olla.

 

„Skandinaavia vaikuse” nimetud vend ja õde on kasvanud metsas, mis raiuti maha. See on kohutavalt banaalne kujund, aga nende väga lihtsa vormiga väga jõhkrale kannatusele täiesti tabav, nagu klišeed vahel on. Sellest metsast räägitakse ja selle metsa varemeid näidatakse ja polegi vaja lavastada mälupilti katkisest kodust (veel kaht kõrvaltegelast, tube, mööblit, žeste, vägivalla asjatut konkretiseerimist), kui võib kaadrisse püüda raiutud metsa, muidugi. Kodumets raiuti maha juba ammu, tegelaste teismeeas, aga kunagi on nad elanud metsas, seda nad mäletavad ka, neil on olnud elu enne ahistust. Ja selle ahistuse-eelse elu jõul leiavad nad pääsu, leiavad ühe absoluutselt kirka viivu, mis tasub nende kannatused ja tasub vaataja kannatused. Nad lähevad lihtsalt ära, astuvad varju alt välja. See pääs on täiesti veenev. Muidugi on see väga ajutine pääs, teab kohtumõistja vaataja kuklas, psüühilise protsessi inspektor. Aga viivuks on neil väga õnnelik, teab vaataja süda, näeb ja usub.

Pinge selle üürikese pääsemise ja taustal kummitava igapäevase vangla vahel filmi õieti kannabki. Vihje pääsule on algusest peale kohal, see neid tegelasi teineteise küljes hoiab. Pääsemise lootus, mida kumbki neist tunneb vaid selle teise inimese tõttu võimaliku olevat. Ja mis selle tunde jõul ehitubki üles selle teise inimese kaudu, muutub tegelikuks. See pääs on päriselt olemas. „Skandinaavia vaikuse” tegelikkuses on päriselt olemas pääs minevikutrauma tondi eest ära puht teise inimese usaldamise kaudu, nii naiivne see lugu ongi.

See naiivsus oleks piinlikult sentimentaalne, kui vaatajat ei oleks hoitud küündimatu dialoogi ahistuses niiviisi, pikalt. Kui ei oleks aeglaselt ja trotslikult näidatud, kuidas sel naiivsusel on oma hind, kuidas see ei saa kesta. Nimelt aeglaselt visandatud argise paine taustal, tõeliselt koleda argipäeva taustal on viivuks täiesti võimalik uskuda, et pääs on tõesti olemas. Kui ohtlik seesugune usk on, mõistab lind inimese õlal või kivi inimese südamel muidugi kohe — on ju pääs teise kaudu alati ajutine asi, ja heitlik. Elu ilma natukese naiivsuseta aga oleks tõeliselt küüniline, ikka talumatult kole.

Seitsekümmend kaks minutit „Skandinaavia vaikust” on tehtud üksnes selleks, et saaks filmida viimast kolme minutit: see paistab kaugele ära. Ja need viimased kolm minutit oma pöörases naiivsuses ongi väga, väga ilusad. Ja need minutid tuleb ette valmistada muidugi, kogu eelnev film valmistab ette neid viimaseid minuteid, kogu eelnev film on ekslev liikumine nende viimaste minutite poole. Muud ses filmis ei ole, ei ühtki kõrvalist käiku, ei ühtki lihtsalt toredat koerakest, tänavale kaotatud kinnast, lauale unustatud raamatut, lahti jäänud õhuakent, prille või piipu lihtsalt niisama, mängu ilu mõttes. Kaas­rõhkusid ka nagu ei olekski, muid pilte, mida silmapõhja vajutada, hingetõmbehetki, väikesi pooljuhuslikke kingitusi. On üksainus rõhk, see viimane, ja on pikk ettevalmistus sellele. Ja seda pikka ja painavat ettevalmistust on tõesti vaja, et see rõhk, see pääs oleks võimalik. Vaataja tuleb õige lootusetuks teha, et see löök toimiks, et seesuguse naiivsusega lüüa saaks. Vaataja kiusamine nõnda on õige ohtlik mäng kahtlemata. Küünilisem vaataja lihtsalt ei nõustu lubama endasse selle viimase minuti vastuvõtmiseks vajalikku lootusetuse määra, see ootus on liiga ränk.

 

Filmi kompositsioon on väga lihtne, kujundid on väga lihtsad. Kaks tegelast autos, teel, lumise metsa vahel. Mustvalge pilt. Üks kohtumine, kolm varianti, kuidas. Vaikib naine, vaikib mees, vaikivad mõlemad. Viis põgusat kõrvaltegelast, ühel poolteist lauset öelda. Mets, raielank. Džiip. Odav söökla, makaronid, hapukurk, peldik. Vana haavaarm mehe põsel, tume pliiatsijoon naise silma ümber. Metsloomapilgud. Väga kohmakad sõnad.

Vaatajal oleks meeldivam viibida ses seltskonnas, kui see kõik oleks kuidagi rafineeritum, muidugi. Kui need kaks tegelast ei vahetaks ühtegi sõna. Või räägiksid üksnes väga hästi valitud sõnu, väga argiselt, väga vähe. Või kõrgstiilis ja väga vähe. Aga need tegelased ei räägi nii, nagu on kombeks filmides rääkida. Nad ei räägi stiilselt. Nad räägivad piinlikult kohmakat keelt. See tundub ränga üleastumisena ootuspärase filmipoeetika suhtes (olgugi neid toimivaid poeetikaid õige mitmesuguseid ja ootused oskab vapram vaataja ühes kübara ja mantliga garderoobi anda). Ei sobi jätta tegelasi nii kaitsetuks, ei sobi. Sedasi loovad nad vaatajaga liialt isikliku suhte. Vaataja ei pääse äratundmisest, et olgugi tal tegelastest nende raielangil kasvanu kodutuses kohutavalt kahju, ei jaksaks ta nende seltsis kuigi kaua viibida, elavad nad ju ikka veel seal raielangil, kümme aastat hiljem. Iga päev, iga tund loovad nad endas taas oma litsitunnet, oma vangitunnet, ehitavad endas aina edasi sedasama mustrit. Vaiku­ses see ei paista nii julmalt, vaikuses püsib inimene küllalt hästi peidus. Kui aga inimese jutt on otsekui päheõpitud võõras luuletus, mõeldud väljendama isiklikku ja tuumset, ent lootusetult küündimatu väljendama seda inimest selles olukorras, väljendab see muidugi teatud valusa adekvaatsusega nimelt seda inimest selles olukorras, väljendab selle inimese alastust, võimetust teha ausamaid sõnu.

 

Ja seesugust valusat adekvaatsust on väga raske vaadata.

 

Kui inimesel on väga valus, ei räägi ta muidugi midagi. Või siis räägib ta palju. Kui koos on kaks inimest ja mõlemal on väga valus, peab keegi ju rääkima. Ei saa nii olla, et midagi ei öelda. Inimene ja inimene ja vaikus on olukord, mis saab püsida vahel, kui on suur usaldus ja väga kerge. Isegi siin, kaugel põhjas. Skandinaavias. Vahel on inimene ja inimene ja vaikus ja usaldust ei ole, aga see olukord ei püsi kunagi. See on rängalt pingeline olukord. Ikka hakkab keegi rääkima, et hajutada pinget.

Rääkimine hajutab pinget. Mis tahes jutt, ka kõige ohtlikum, tundub lohutus vaikuse kõrval, milles usaldust ei ole. Kõige ohtlikumgi jutt viib kuhugi, kasvame teineteisele lähemale või teineteisest ära, selgemaks kasvame ikka. Kuni keegi räägib, olukord muutub. Iga fraas, mis teine inimene ütleb, teeb ta natuke selgemaks. Olgu või kõige banaalsem. Kui teine inimene jutustab veel kord lugu, mida ta juba kaheksa korda jutustanud, näitab see, kuidas ta jutustab, ikka midagi, mida sa enne ei teadnud. Kui teine inimene küsib, kas sul mütsi ei olegi, näitab see, kuidas ta küsib, ikka midagi, mida sa enne ei teadnud. Kui teine inimene ütleb, et sa oled tõbras, näitab see, kuidas ta ütleb, ikka midagi, mida sa enne ei teadnud.

Kui juhtud usaldama, muudab mis tahes lause su elu, kahtlemata. Suured muutused toimuvad ikka lühikeste sammude haaval, lause-lauselt muutub su elu. Kuni sa usaldad. Kuni sa usaldad muutuda. Kui enam ei usalda, jääd paigale, kivistud, hoiad alal üht vormi, millesse oled aeglaselt sisse kasvanud, edasi ei kasva. Trots on mõistlik ja kaunis asi paljudel juhtudel, paljudel, paljudel juhtudel. Kui teine inimene tuleb mõne naiivselt lihtsa lausega, kinnitab, et su jamast on väljapääs, et tema on tee ja tõde, võid peaaegu alati kindel olla, et tegu on hullumeelsega, olgu siis kaabaka või lihtsalt idioodiga. Ükski väljapääs ei mahu lihtsasse lausesse, kui ta tõesti on pääs. Aga trots ei päästa sind samuti.

Ei saa olla nii, et üldse ei räägita. Niisiis räägib see, kellel on vähem kaotada. Kes on juba kaotanud. Näiteks mees, kes on olnud andestamatult arg. Näiteks naine, kes ei pea endast enam põrmugi lugu. Naiivses usus, et kui täita seda koosolemise ruumi jutuga, mis tahes jutuga, saab ses ajapikku natuke kergem. Et kujuneb ruum, kus inimene võib näha olla, ajapikku. Sõnades. Inimene võib sõnades näha olla, muuhulgas. Võib-olla selgemini kui silmavaates, võib-olla. Olgugi et sõnades saab luisata ja silmavaates ei saa. Silmavaates ei saa luisata. Võib-olla ei saa sõnadeski luisata. Saab teha eksitavalt lihtsaid lauseid, muidugi, aga seda me juba teame, et laused sisaldavad  tõtt ikka õige natuke, vähema osa. Et rohkem ei mahu. Teaduslikult öeldes: luuletus väike, inimene suur.

 

Kui inimene jääb rääkima omaette, lähebki ta jutt kohmakaks, see on peaaegu paratamatu. Kui teine ei vasta, ei kinnita ega katkesta rääkija mõtet. Inimesel tuleb endale ise vorm leiutada paljuski muidugi alati, aga kui teine vastab, on seda vormi hoopis kergem adekvaatseks saada. Inimene ei ole ju asi. Inimene on protsess. On vastus teisele inimesele, keskkonnale ümberringi, maastikule ja ilmastikule, mööblile ja tolmule, ootustele, juhuslikule minevikule. Inimene on küsimus, või mõned küsimused. Inimene on muutus. Kui teine ei vasta, aga ära ka ei lähe, ja ei vaiki ka sel moel nagu vaikitakse, kui mängib viiuldaja, jätab see rääkija kohutavalt kaitsetuks. Ta ei ole vaba valima vormi, nagu mõnel kontserdil võiks vaba olla viiuldaja (või režissöör, näiteks), ta vormiloomet kammitseb asjaolu, et õieti on ruumis teine inimene, kes võib mis tahes hetkel sekkuda, on aga otsustanud edasi lükata seda sekkumist. Tekkinud olukord on painajalik sellele, kes on rääkima hakanud. Vestluses annab vigu alati parandada, kui antakse aega jätkata, kui antakse aega küllalt kaua jätkata, kuni leitakse sobivad parandused. Kui aga inimene jääb rääkima üksi, hakkab iga ta lause tunduma vigane, võimatu on katkestada, proovimata parandada, ja võimatu on parandada, tegemata uut viga. Seesuguse pinge all hakkab inimene koperdama, muidugi.

Et laval ja ekraanil oleme harjunud kuulama monolooge, kus ei koperdata, või kui, siis üksnes väga elegantselt, on meid muidugi rängalt eksitatud. Nagu korraliku inimese sisekõne seesugune olekski. Stiilne. Mis oleks üllam — vaimus taluda kõik nooled, mida vali saatus paiskab, või, tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada? Elad niisuguses kliimas, kus igal ajal võib lund tulla, ja siis veel need jutud … ma ei lähe tuppa, ma ei saa sinna minna … kui Veršinin tuleb, ütelge mulle … ja juba lähevadki rändlinnud … luiged või haned … mu kallikesed, õnnelikud olendid. Sel taustal, niisuguses kliimas on kunstilise võttena kahtlemata kohutavalt ohtlik valik näidata koperdavat inimest, näidata pikalt. See valik teeb filmi haavatavaks, väga. Nagu on haavatav igaüks, kes püüab midagi öelda enne, kui sõnad selgida jõudnud. Kasutamata vormeleid, mis juba valmis, mustreid, mis juba tuttavad, hoiakuid, mis juba tunnustatud, hääli, mis juba stiilsed.

 

Vang saab ikka vaba olla vaid natuke. Natuke saab.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon