VASTAB TÕNU KÕRVITS

Aprillis oma 50 aasta juubelit tähistanud Tõnu Kõrvitsa heliloomingut on iseloomustatud kui poeetilist ja nägemuslikku muusikat, otsekui hüpnootilisi rännakuid looduse ja rahvapärimuse ning inimhinge ja alateadvuse maastikel. Tõnu Kõrvitsa teostele on omased lummavad meloodiad, tundlik harmooniakoloriit ja varjundirikkad orkestrivärvid. Helilooja pikas loomingunimekirjas on ansambli- ja orkestrimuusikat, teoseid sooloinstrumendile, koorimuusikat ja ka kolm kammerooperit. Hooajal 2003/04 oli Tõnu Kõrvits ERSO resideeriv helilooja.

      Tõnu Kõrvits lõpetas aastal 1994 EMTA Raimo Kangro kompositsiooniklassis, millele järgnesid õpingud magistrantuuris Jaan Räätsa juhendamisel. Alates 2001. aastast on ta ise olnud EMTA kompositsiooni- ja orkestratsiooniõppejõud.

      Viimasel kahel aastakümnel on tal valminud tähelepanuväärseid Eesti ja Põhjamaade rahvakultuurist inspireeritud kooriteoseid, sealhulgas „Kreegi vihik” (2007) segakoorile ja keelpilliorkestrile ning eesti-rootsi rahvakoraalidel põhinev teos „Hümnid läänerannikult” (2009) segakoorile ja saksofonikvartetile.

      Tõnu Kõrvitsa loomingu rahvusvaheline renomee on olnud jätkuvalt tõusuteel, alates 1994. aastast, mil tema „Concerto semplice” (1992) esindas Eestit UNESCO rahvusvahelisel heliloojate rostrumil Pariisis. 2003. aastal osales tema orkestriteos „Armastuse märk” rostrumil  Viinis. Festivalil „NYYD 2011” tuli esiettekandele festivali tellimusteos „Hümnid virmalistele” Britten Sinfonia suurepärases esituses James MacMillani juhatusel. Tõnu Kõrvitsa „Laulud laulude laulust” valiti esindama Eestit maailma muusika päevadel 2017. aastal Kanadas Vancouveris. Tänavu 23. aprillil kõlasid Tõnu Kõrvitsa „Lageda laulud” New Yorgi Carnegie Hallis Gregory Fulleri dirigeerimisel, esitajaiks koori ja orkestri koosseis nimega University of Southern Mississippi Southern Chorale and Symphony Orchestra.

      Sel kevadel jõudis vaatajateni Marianne Kõrveri film Tõnu Kõrvitsast „Lageda laulud”, mille muusika pärineb Kõrvitsa samanimelisest orkestrisaatega kooritsüklist Emily Brontë tekstidele. Tasub meenutada sedagi, et 2014. aasta laulupeo nimiloo „Puudutus” (sõnad Kristiina Ehin) autoriks on samuti Tõnu Kõrvits.

 

Alustame algusest. Öeldakse, et ükski kool ei tee kellestki kunstnikku, vaid annab ainult loometegevuseks vajalikud oskused. Mida sina ise pead kõige olulisemaks selle hulgast, mida muusikaakadeemia stuudium sulle muusikutee alguseks kaasa andis?

Ma võtaks mõistet „kool” natuke laiemalt. Muusikaakadeemia on minu mitmetest koolidest kindlasti kõige olulisem, aga hea sõnaga meenutan ka oma varasemaid koole. Ent kui muusikaakadeemiast lähemalt rääkida, siis meenuvad mulle minu õpetajad, kes on suuremal või vähemal määral suunanud minu mõtlemist. Eeskätt erialaõpetajad Raimo Kangro ja Jaan Rääts — Räätsa juures õppisin ma küll lühemat aega, magistrantuuris.

      Võib-olla olekski kõige õigem öelda, et Raimo Kangro andis mulle mu loomingus vabaduse. Ta ütles kohe esimeses tunnis, et ma pean kirjutama sellist  muusikat, nagu minu seest tuleb. Et ärgu ma püüdku olla keegi teine ja ärgu ma tehku midagi, mis on mulle võõras. See on iseenesest lihtne asi, aga ma mõtlen selle lause peale väga sageli. Ja praegu püüan ma ka oma õpilastele muusikaakadeemias seda vabadust süstida.

Tegelikult anti seda vabadust mulle ka kodunt kaasa, sest ma kasvasin üles ju hoopis teistsuguse muusikaga. Ma pean silmas levimuusikat, mis meie kodus kõlas ja millega mu isa Tõnis Kõrvits tegeles. Ka seda võib pidada kooliks, et ma olen kursis teistsuguse muusikaga ja et ma seda tegelikult väga armastan. Kooliks võib nimetada sedagi, et mul on tulnud arranžeerida väga erinevat muusikat. See on mind palju õpetanud, kõigepealt tehnilise külje pealt. Aga ka asju kiiresti lõpetama, sest arranžeerimine on juba oma loomult kiire töö — stuudios on juba ootamas mõni ansambel või orkester, kes on sinna spetsiaalselt selleks kutsutud. Sa teed selle töö kiiresti, aga ka tulemust kuuled väga kiiresti — sa ei pea ootama pool aastat ettekannet. Arranžeerimine on kasvatanud minus empaatiatunnet, nii erinevate muusikute kui erineva muusika suhtes. Ja see on ka minu silmaringi väga palju laiendanud.

 

Kas paned loominguvabaduse ja loomingujulguse vahele võrdusmärgi?

Loomingujulgus ei pruugi olla julgus teha midagi šokeerivat. Sageli võib julgus olla ka iseendaks jäämine. Eks minulgi on olnud loomingulisi kahtlusi ja kõhklusi. Aga selleks on tulnud läbida teatud tee, et saada teha just neid asju, mida ma praegu teen ja teha tahan.

 

Lõpetasid EMTA 1994. aastal. Kui palju puudutasid sind ja su muusikat toonased muusikasuunad, nagu minimalism ja postminimalism (Steve Reich, Philip Glass, John Adams) või spektraalmuusika (Tristan Murail), või hoopis serialismi edasiarendus, uuskomplekssus (ingl k new complexity) — Brian Ferneyhough, James Dillon jt?

Puudutasid väga, sest just 1990. aastatel hakkas tegutsema NYYD Ensemble Olari Eltsi juhatusel. Selle kümne aasta jooksul, mil nad aktiivselt tegutsesid, täitsid nad tühja ruumi, mis siin vahepeal nüüdismuusika esitustes oli tekkinud. Kõik need heliloojad, keda sa ennist nimetasid, olid nende kontserdikavades ju olemas. Ma sain sellest osa, kuna käisin kõikidel NYYD Ensemble’i kontsertidel. Ka minu õppejõud muusikaakadeemias suunasid mind nende heliloojate juurde. Mäletan, et Steve Reichi „Okteti” ja „Music For 18 Instruments” vinüülplaadi laenas mulle juba mu teisel erialatunnil Raimo Kangro, tal oli see kodus olemas. See oli üldse esimene kord, kui ma kuulsin Steve Reichi teoseid. Mõned nendest nüüdismuusika stiilidest on mulle lähedasemad, näiteks ameerika minimalism. Ma kuulan seda muusikat hea meelega. Samas on ameerika minimalistid ikka üsna erinevad. Kui kõrvutada näiteks Steve Reichi, Philip Glassi ja John Adamsit, siis ma ei oskaks neist ühtegi eelistada.

 

Meeldimine on üks asi, aga kas sul ei tekkinud kiusatust mõnda neist tehnikatest — näiteks Reichi minimalistlike kujundite omavahelist faasinihet à la „Violin Phases” — ka oma loomingus järele proovida?

Eks ma tegingi seda oma noorpõlveteostes, kas vähem või rohkem. Kuid spektraalmuusika, mis on ju iseenesest väga huvitav, jäi mulle pisut võõraks. See tundus mulle tollal kuidagi külm ja kõle. Samas, helispektri ja ülemtoonide peale mõtlen ma kogu aeg, kui midagi komponeerin. Nii et spektralismi kaudsed mõjutused on minu muusikas igal juhul olemas.

 

Kui nüüd mõjutustest edasi rääkidakes heliloojatest või milline muusikastiil üldisemalt on kõige rohkem mõjutanud sinu helikeele kujunemist? Kas üldse on, või siis miks ja millega?

See on hea küsimus. Rock- ja popmuusika, millega ma üles kasvasin, — midagi sellest energiast on jäänud ka minu muusikasse. Mingis mõttes pärineb sealt ka vorm, sest mulle meeldivad kompositsioonid, mis on rocklaulu pikkusega. No mitte küll ehk nii pikad nagu Genesise ligi pooletunnine „Supper’s Ready” (naerab), mis on juba sümfoonia…

Rockmuusikast on mulle külge jäänud ja lähedaseks saanud ka rifipõhine mõtlemine. Ja tõenäoliselt ka mingid intonatsioonid. Ma armastan näiteks bluusi, sealt on mu muusikasse tulnud ka teatud harmooniajärgnevused, blue notes ja muud taolised väljendusvõtted.

Aga klassikalistest heliloojatest rääkides — eks need eelistused muutu ka ajapikku. Kunagi olin ma prantsuse impressionistide suur fänn. Ma imetlesin Debussy ja Raveli orkestreerimisoskust ja minu arvates oleks kõige parem orkestreerimise õppekursus uurida nende meeste partituure.

 

Impressionistlikku kõlakoloriiti on tõtt-öelda tunda ka sinu mitmes teoses, viimati näiteks veebruaris Olari Eltsi dirigeerimisel esiettekandele tulnud „Hüljatud  tuletornide ajaloos”.

No näed siis! Samas on võti hea orkestratsiooni juurde puupillide kasutamine, neid on kõige raskem saada tasakaalu ja helisema. Siin olid Ravel ja Debussy suured meistrid. Mahler on samuti mulle väga lähedane oma mastaapsuse, aga ka oma tundelaadi poolest. Põhjamaine muusika — pean siin silmas Sibeliust tema põhjamaiselt karge salapära, loodusläheduse ja ärevusega. Kuulates sa ei tea, mis sellega kaasa tuleb! Ma arvan, et see on kuidagi jõudnud ka minu loomingusse.

 

Sinu helikeelt on muusikaarvustustes üsna tihti nimetatud uusromantiliseks. Ka „Lageda laulude” tekstid oled sa võtnud romantismiajastu kirjanikult Emily Brontëlt. Milline on sinu suhe romantismi kui kunsti- ja muusikavooluga? Oled sa oma hinges romantik?

Ju siis olen! Mäletan muuseas, kuidas Kristel Pappel mulle koolis õpetas, et romantismis on suured tunded ja salapära, alati kuuvalgus (naerab) ja mingid ratsamehed kuuvalguse taustal. Ühesõnaga, midagi ilusat ja ülevat. Ja võib-olla just see ülevus, romantiliste tunnete poodiumile tõstmine ja suured tunded juba iseenesest on mulle lähedased. Kõik see peegeldab inimhinge saladust, aga mõnikord ka kannatust. Samas on selles ka midagi väga põhjamaist.

 

Ajavahemikul 2002–2008 oled kirjutanud seitse teost, mille pealkirjades esineb sõna „Thule” — näiteks „Thulemaa laulud”, „Thule mustrid” jt. Miks on müütiline Thule sulle nii oluline? Mida see sinu muusikas sümboliseerib?

Kõigepealt on mind, nagu teisigi eestlasi mõjutanud Lennart Meri oma raamatutega „Hõbevalge” ja „Hõbevalgem”. Sealt see Thule mõiste minuni jõudis ja muidugi meeldib mulle mõelda, et too müütiline Thule on Eestis, täpsemalt Saaremaal. Selles on midagi ürgset ja põhjamaist. Ükskõik, mis sinna alla ka ei käiks — näiteks külm ja karge päikesekiirtes talvehommik või tuulepuhang puutumatus looduses.

See on midagi sellist, mille ees sa oled võimetu. Ainus asi, mida sa teha saad, on panna see pilt, see kujutlus ja see tunne muusikasse ja seda jagada. See on see, kus sa oled üles kasvanud ja mis su ümber on, aga mis võib-olla on mingis mõttes nüüdseks juba kadunud. Samas on see alles sinu muusikas.

 

Kas sul kaasneb selle Thulega ka mingi visuaalne kujutelm?

Eks need visuaalid ole minu erinevates teostes ka erinevad. Kuidagi on nad seotud Saaremaaga. Näiteks minu „Thule koraalide” aluseks ongi Saaremaalt Kärlast pärit kolm vaimulikku rahvaviisi. „Thule mustritesse” olen ma sisse miksinud ürgseid karjaseviise. Ühelt poolt on see küll Eestiga seotud, aga samas on selles minu jaoks ka midagi seletamatut ja haaramatut.

 

Kuna viitad oma loomingus tihti minevikuväärtustele, olgu need siis eesti rahvaviisid või vanad joonistused tuletornidest, siis võiks rääkida veidi sinu elu- ja ajatunnetusest. Kuidas sa aega tajud ja tõlgendad — tunnetad sa seda ühtse tervikuna põhimõttel, et minevik elab ka tänases päevas, või pigem põhimõttel, et mis olnud, see läinud?

Nii ühte kui teist. Selge on see, et aeg jätab oma jälje sinu sisse. Ajal on jälg ja ajal on mälu. See teebki sinust sellise inimese, nagu sa oled. Mulle meeldivad väga ajalooraamatud, eriti need, mis räägivad 20. sajandist. Teisest küljest läheb aeg edasi lõpmatusse. Mida tulevik toob, seda ei tea, ma pole ju Nostradamus. See, mis on olnud, võib olla sulle tähtsamgi kui see, mis tuleb. Sest see, mis tuleb, tuleb ju niikuinii.

 

Mihkel Mutt on öelnud, et inimene on see, mida ta läbi on elanud. Aeg ei kao sellisel juhul tegelikult kuhugi, vaid ladestub sinusse teatud kogemuste näol. Aga tulevikust rääkides — milline on (või võiks olla) sinu hinnangul eesti  rahvaviiside roll meie 21. sajandi digiajastu kultuuripildis? Kas pärimusmuusika sobitub üldse praegusesse „pilve pealt” tulevasse muusika voogedastusse?

„Pilve pealt” saab ju kuulata ka rahvamuusikat või rahvamuusika töötlusi. Ma ei näe siin mingit vastuolu. Heliloojana on mul võib-olla hoopis see probleem, et siin on ees nii võimsad kujud nagu Tormis ja Kreek. Nad on väga sügava vao ette kündnud. Kui seda teed minna, siis peab vaatama, et ikkagi oma rada lähed. Ma olen püüdnud käia oma rada, mis on teistsugune.

 

Tänapäeva noor inimene ei tunne pärimuskultuuri ega pruugi teadagi, mida tähendab näiteks „reht peksma”. Et kes see rehi on, kellele peksa antakse? Või mis asi on lokulaud või uudsevili? Aga möödunud sajanditel oli see osa igapäevaelust. Nüüd sulle üks „Nostradamuse-küsimus” — mis saab tulevikus pärimuskultuurist, kui osa selle leksikast läheb paratamatult n-ö tõlkes kaduma?

Ma ei näe siin erilist ohtu, sest pärimusmuusikaalast õpet antakse nii mitmes kohas ja mitmel moel. Koolides näiteks mängivad õpilased viiekeelelist kannelt ega kedagi ei sunnita ju seda tegema. Pärimuskultuuri mõte ongi selles, et see elab oma elu, sest inimesed armastavad ja vajavad seda. See ongi too minevik, mis on meisse ja kõikidesse eesti inimestesse ladestunud, nagu me enne rääkisime. Ma ei usu küll, et see oleks ohus või et see kuhugi kaoks.

 

Aga vahetame nüüd teemat. Milline on sinu loomingus see teos või need teosed, mis on sulle endale olnud kõige tähendusrikkamad? Mis on valmis kujul sind ennast kõige rohkem kõnetanud? Ja mispärast?

See on natuke „ohtlik” küsimus; ma ei saa eelistada oma ühte teost teistele. Sest äkki mu teised teosed muutuvad siis armukadedaks. Et miks tema on parem kui  mina (naerab)? Kõik mu teosed on mulle tähtsad. Isegi need on tähtsad, mis on kuhugi sahtli põhja jäänud, kuna need on olnud astmeks kuhugi edasi, sellised, millest ma olen midagi õppinud.

Kuid selge see, et mul on mingid teosed, mis on jäänud ringlusse. „Lageda laulud” näiteks ja „Kreegi vihik”, mis on olnud minu enim esitatud helitöö välismaal. Ja samas on „Kreegi vihik” ju eestikeelne! Ka laulupeo jaoks kirjutatud „Puudutuse”-laul jättis mulle unustamatu mälestuse.

Need asjad võivad ajas ka muutuda. Kirjutad näiteks mingi asja valmis ja oled rahul. Aga mõne aasta pärast näed, et tegelikult oli see vaid ukseks mõnda kaugemasse koridori või ruumi, kuhu sa muidu poleks ehk jõudnudki. Nii et see on raske küsimus ma ei oska ühtegi oma teost teistele eelistada. Küll aga ärkavad mõned mu teosed ajapikku n-ö talveunest üles. Näiteks veel muusikaakadeemia tudengina kirjutatud kitarrikontsert „Concerto semplice”, mis oli vahepeal suisa varjusurma vajunud, on nüüd jälle kontserdikavadesse ilmunud. Noored kitarristid on selle ette võtnud ja see on ju tore!

 

Kuivõrd ja mismoodi inspireerib sind muusika kirjutamisel loodus?

No inspireerib väga, kui vaadata kas või minu teoste pealkirju. Neis on juttu vihmast, tuulest ja jõest. Need on ürgsed arhetüübid ning ürgsed helid ja kujutluspildid, aga ka sümbolid. Näiteks jõgi, mis võib olla nii elujõgi kui Toonela jõgi. Nende loodushelide toomine muusikasse, võib-olla mitte nii otse nagu Messiaeni „Lindude kataloogis”, vaid peidetumal kujul, on mulle väga oluline. Sellega haakub ka Thule teema, kuna see seostub kohaga, kust ma pärit olen. Ja kui ma kirjutan muusikat, siis ma tahan tuua selle geograafilise punkti saladusi ka oma loomingusse. Ja ma tahan jagada seda oma kuulajatega.

 

See puudutab niisiis Eestit. Aga kas näiteks Lõuna-Ameerikas Andides või kusagil Himaalajas tunneksid sa, et sul on muusika kirjutamisel n-ö vaip jalgade alt ära tõmmatud?

Ei ole nii. Mul on näiteks üks lugu, „Lahkumine Elbalt”, mis oli kavas ka mu viimatisel autorikontserdil. See sündis Itaalias ja Vahemerel. Mississippi-reisilt on mul ka oma kooritsükkel, „Päikese laul”, mis on kirjutatud küll püha Franciscuse tekstile, aga mis on inspireeritud Mississippi-äärsest loodusest ja päikesest, tasasest maast ja puuvillapõldudest. Ja muidugi sellest suurest hulgast bluusist, mida ma sellel retkel kuulsin. Nii et mõjutusi võib tulla ka teistest kohtadest, ainult et ma jagan seda läbi oma põhjamaise hinge.

 

Lõpetuseks — milline on sinu suhe religiooniga? Olgu siis kristliku jumala, budistliku dharma või universumi mis tahes metafüüsilise loovenergiaga?

See on väga isiklik teema. Ma arvan, et on teatud asjad, mis jäävad sinu ja Looja vahele. Kus kellelgi pole midagi öelda, vaid see lihtsalt on nii. Ma olen ju kasutanud palju vaimulikke tekste oma loomingus ja ma ei ole teinud seda lihtsalt niisama. Mul on „Stabat Mater”, palju vaimulikke viise, ka piibli „Ülemlaulust” olen ma tänu Vello Salole kasutanud mitmeid tekste. See on nii ja nii see jääb!

 

Vestelnud IGOR GARŠNEK

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon