VASTAB ANDRUS KIVIRÄHK
Juuli, 2019Meie vestlus leiab aset märtsikuus, päev pärast teatripäeva. Siia tulles ma mõtlesin, kas sa üldse jõuad siia kohale ja kui jõuad, siis millises seisundis, sest eile oli Rakvere teatris suur pidu, kogu Eesti teatri eliit oli kohal. Saan aga aru, et istusid hoopis kodus ja vaatasid seda üritust arvutist. Mis tunnetega sa seda vaatasid?
No ma teadsin, et ma auhinda ei saa; ma ei olnud nominent ka. Siiski vaatasin seda suure huviga, sest enamik seal saalis olijaid olid ju rohkem või vähem tuttavad. Selles mõttes on tore vaadata, kes on kohale tulnud, kes kelle kõrval istub ja kes siis lõpuks lavale auhinnale järele lähevad. Ma tõesti ei viitsinud Rakverre kohale sõita, sest polnud nagu põhjust. Kui oleks pidu Tallinnas olnud, siis võib-olla oleksin telekast tseremoonia ära vaadanud ja pärast seda läbi jalutanud. Nii olen ma varem ka teinud, sest siis, kui inimesed on saalist pääsenud, läheb asi lõbusamaks. Need peod lõppevad ju alles vastu hommikut.
Nii võib juhtuda küll, et kui lähed kodust välja, siis kohe algab teatrietendus. Minul algas täna etendus niimoodi, et tulin Teaduste Akadeemia ees maha bussist number 67 ja ületasin Draamateatri ees tänavat. Seal tulid vastu kaks teatraali, tumedad prillid ees, ja küsisid minu käest reipal, kuid õrnal häälel, kas ma arvamusliidrite lõunale ei tule. Ma ütlesin, et kahjuks või õnneks ma ei saa sinna tulla. Nemad läksid väga rõõmsalt sinna edasi pidutsema.
Kas need olid Draamateatri peanäitejuht ja direktor?
Ma ei tahaks nimesid nimetada.
Lihtsalt mulle jõudsid nad Solarise juures vastu tulla ja esitasid sama küsimuse. Arvamusliidrite lõunale pole ma kunagi sattunud. Vanasti mind sinna ei kutsutud, ma vist polnud piisavalt liider, aga siis, kui mul liidriomadused ilmnema hakkasid, on mind paar aastat kutsutud, aga pole saanud minna. Alati on mingi asi ees olnud.
Võib-olla on asi selles, et seda üritust korraldab Postimees, aga sina töötad Eesti Päevalehes. Konkureerivas ajalehes töötav inimene võib ju mõtted, mis saalis kõlavad, kohe üles kirjutada ja avaldada need kiiremini.
Seda küll, aga ega ma väga suurt kahetsust ei tunne. Selline pikk päevane istumine — ega viisakas inimene seal väga juttu ajada ei saa. Peab kuulama ettekandeid.
Mulle tundub, et on väga oluline püsida laines, tajuda nii-öelda ajastu biiti. Praegu oleme juba kahe takti võrra maha jäänud. Kui oleksime astunud tänavale näiteks nelikümmend või viiskümmend aastat tagasi, oleks võinud
juhtuda, et vastu oleksid tulnud tollased Draamateatri juhid, ja nemad oleksid läinud ilmselt kuhugi Keskkomitee pleenumile. Kes need oleksid seal olnud?
Noh, seal oli Tammur, tema oli kuni 1970. aastani, siis tuli juba Panso. Minu teatriajaloo teadmised on väga head. Kui oleks mälumängus võimalik valida üks teema, siis Eesti teatriajalugu oleks minul üks selline väga tugev asi.
Just sellepärast ma seda küsisingi. Üks sinu näidendite suuri teemasid ongi Eesti teater. Päris esimesed eestikeelsed teatrietendused, sa kindlasti parandad mind, toimusid vist 18. sajandi lõpupoole Kotzebue teatris…?
No vot, ma nii kaugele tagasi ei lähekski. Kõige varasem aeg on minul Rühka aeg, mil tegutses August Wiera teater. Sellest on mul näidend „Adolf Rühka lühikene elu”. Romaan „Liblikas” räägib juba kutselise Estonia algusest, natuke hilisemast ajast. See on isegi natuke ebanormaalne, et siis, kui teised lugesid „Bullerby lapsi” — eks ma lugesin seda muidugi ka —, leidsin mina riiulilt hästi varakult üles mingid Panso teosed ja Ants Lauteri „Käidud teedelt”. See oli kuidagi hästi huvitav. Tassisin raamatukogust juurde neid teatriajaloo raamatuid, mida mul kodus ei olnud. Enne keskkooli minekut olin need juba läbi lugenud. Mitte ainult Panso portreed, vaid ka „Töö ja talent näitleja loomingus”, need keerulisemad Panso asjad ka. See oli, jah, sihuke imelik harrastus noorel poisil.
Mina Otepää elanikuna olin väga jahmunud, et sa avastasid sellise tegelase nagu Adolf Rühka. Otepääl on kodukandi uurimine teadupärast väga kõrgel tasemel, meil toimusid sel teemal isegi koolitunnid, aga Rühka nime ei mainitud seal mitte kordagi.
Rühkat ma päris ise ei avastanud, Rühka söötis mulle ette Ingo Normet, kes kunagi ütles, et selline mees on olemas ja et ma võiksin temast näidendi kirjutada. Tema suunas mind lugema seda Rühka „Lühikest näitemängu õpetust” ja ka teisi tema teoseid. Tal on sellised rahvusromantilised jutukesed. Pansot olin muidugi lugenud — neid raamatuid, mis olid juba ilmunud, aga mingi hetk sai Tartu Kirjandusmuuseumis lugeda ka Panso päevikuid. Nendele osutas Merle Karusoo, kes omakorda ütles, et ma võiksin minna ja neid lugeda ja kirjutada talle Pansost ühe näidendi. Nii ma siis veetsingi nädal aega Tartus, neid päevikuid on uskumatu hunnik. Need olid käsikirjad ja neid pole üldse nii lihtne lugeda. Kuigi Pansol oli väga hea käekiri, nii et lõpuks läks päris ludinal.
Üks asi, mis Pansot ja Rühkat ühendas, oli see, et nad mõlemad kartsid, et surevad liiga vara. Rühka surigi väga noorelt.
Panso ju ka tegelikult. Ja „Liblika” peategelane on Erika Tetzky, kes sureb peaaegu sama noorelt kui Rühka. Ma ei tea, mida sellest nüüd välja lugeda. Ilmselt on sellise lühikese elukaarega kultuuriinimene kuidagi huvitavam kui see, kes elab hästi kaua. Või ta on vähemalt ühte näidendisse paremini haaratav. Ehkki näidendis „Voldemar” on juttu Panso noorusajast. Pansost on meile jäänud mulje kui sellisest suurest ja korpulentsest hallipäisest mehest, kes räägib valju häälega ja keda kõik kohutavalt kardavad. Õpilaste mälestuses kajastub ju põhiliselt see, kui kuri Panso oli ja kuidas nad läksid krampi. Päevikutest avanes aga just selline teistsugune Panso, kellega oleks tore koos viina võtta. Selline elurõõmus noor poiss. Hästi põnev oli Pansot just sellisena avastada. Aga jah, ilmselt on seda, kes elab vähem, lihtsam näidendisse haarata, selle asemel, et kirjeldada pikka ja igavat elu, kus midagi ei juhtu.
Tetzky puhul jääbki õhku see saladus, et mis oleks veel võinud juhtuda. Hästi paljulubav noorus, Rühka oli aga suhteliselt andetu.
Rühka traagika oligi pigem see, et ta tahtis kangesti teha, aga eriti välja ei tulnud. Tetzkyst oleks võinud kujuneda midagi suuremat, aga mis sest Rühkast oleks võinud saada, seda ei tea. Võib-olla ta olekski muutunud igavaks väikekodanlaseks, oleks jätnud oma teatriharrastuse ja töötanud kusagil kontoris. Vähemalt oli tal kiire tähelend.
Panso elus toimus mingil hetkel muutus. Ta alustas kirjutamist juba Eesti ajal ja tema vesteid Osnapi varjunime all avaldas ajakiri Tänapäev. Juba tollel ajal, kui mina neid lugesin, olid need täiesti ajatud, värsked ja loetavad. Aga pärast sõda juhtus temaga, õigemini terve Eestiga midagi, mis teda muutis.
Ei, ei, pärast sõda oli ta, vastupidi, väga reibas. Ta läks 1950. aastal Moskvasse õppima. Enne seda oli ta koos Jüri Järveti, Helmut Vaagi ja teistega tänapäeva Avandi ja Sepa eelkäija. Tegid kõiksuguseid sketše, ta oli ju ikkagi põhimõtteliselt naljamees. Seda ootamatum oli kõigile see, kui ta läks Moskvasse ja temast sai tõsiselt võetav režissöör. Aga kurjemaks muutus ta inimeste mälestustes tegelikult siis, kui ta joomise maha jättis. See toimus, kui ta oli juba viiekümnene, kusagil seitsmekümnendatel aastatel, siis ta muutus pahuraks.
Sinu isa oli teatridirektor. Kas nendes raamatutes, mis kodus riiulil olid, olid ka autogrammid sees?
Autogramme just ei olnud, aga eks ta ikka tundis neid vanu teatrimehi. Isa sai teatridirektoriks siis, kui mina olin umbes kümneaastane. Enne seda töötasid nad emaga mõlemad televisioonis. Isa tegi seal ka telelavastusi, näiteks tegid nad koos vana Baskiniga „Kolm rubiini”. Ma mäletan, et kui ta seda tegi, vedelesid käsikirjad laua peal ja väga põnev oli seda kõrvalt jälgida. Ema töötas heliosakonnas, see oli suhteliselt igav. Aga ta osales ka kõigis nendes Uno Leiese lastelavastustes, mängis Tippi ja aeg-ajalt ka mingeid teisi elukaid. Sinna võtetele võeti mind ka kaasa, seda sirmi tagapoolt oli põnev vaadata. Ma olin, jah, telemajas tolgendav laps. Tulin koolist, sõitsin trolliga kesklinna ja läksin sööma telemaja sööklasse, kus siis sai näha Toomas Uba ja teisi väga tähtsaid inimesi istumas ja viinereid söömas.
Sinu ema lauldud „Seenekorjamise laul” on ka Aarne Oidi Eesti kullafondi plaadil.
Seal oli palju lauljaid, igaüks laulab ühe fraasi. Minu ema kõige kuulsam laul on muidugi „Täna sööme komme, homme sööme komme”. Seda laulis ta koos Malle Peedoga. See on klassika.
Trolliga kesklinna sõitsid sa Mustamäelt, mis on eesti kirjandusse hästi tugevalt sisse kirjutatud: Mati Unt, Arvo Valton, Teet Kallas jt. Milline oli sinu Mustamäe?
Ma Kännukukes ei käinud, nagu Mati Unt. Pole kunagi sinna sattunud; siis, kui mul restoranihuvi tekkis, oli Kännukukk vist juba kinni pandud. Minul oli ta selline loomulik koolitee, kõik need ABCd, kus käidi sisseoste tegemas ja pudeleid viimas, nagu Mustamäel ikka. Tundus kohutavalt suur ja kuidagi hästi roheline ka; igal pool kasvasid võililled ja oli olemas võimalus, et sa ei lähe mitte maja eest, kus on asfalt, vaid maja tagant, puude vahelt, mööda väikest jalgteed. Tänapäeval näib see imepisike, aga lapsena tundus, et looduses on võimalik väga kaua aega veeta. See oli väga vahva, aga Mustamäelt tuli aeg-ajalt ära käia. See polnud selline koht, kus kogu aeg olla. Ema-isa töötasid kesklinnas, teatrid ja kinod olid kesklinnas, see trollisõit oli ikka igapäevane.
Mis peatuses sa elasid?
Sääse peatuses. Sealt läks number 1 troll Võidu väljakule ja number viiega sai Balti jaama sõita. Sealt läksin ma Nukuteatrisse või Salme Kultuuripaleesse, kui Noorsooteater seal mängis.
Sina kuulud sellesse eestlaste gruppi, kes võivad enda kohta öelda, et on mitmendat põlve tallinlased. Neid väga palju ei ole.
Eks neid on ikka ka.
On, aga mitte liiga palju. Millega su vanavanemad tegelesid?
Nemad tegelesid siis juba pensionil olemisega. Aga isa ema oli väga kaua aega töötanud Draamateatri garderoobis. Ja isa õde oli kauaaegne Draamateatri õmbleja, nii et kõik need Ita Everid ja Salme Reegid käisid minu tädi juures rõivaid õmblemas, lisaks lavakostüümidele, mida ta niikuinii tegi. See Draamateater on, jah, juba varakult perekonda mõjutanud.
Sinu üks vanaisa oli Laidoneri autojuht?
Ta ei olnud otseselt Laidoneri autojuht, vaid sõjaväe autojuht. Ta sõidutas erinevaid kindraleid, muu hulgas ka Laidoneri. Hiljem, kui venelased sisse tulid, sõidutas ta vene kindraleid. Sakslasi ta enam ei sõidutanud, ta polnud piisavalt aarialane. Ema on rääkinud, et vanaisa peitis auto saksa ajal kuskile metsa, kuhu tal oli jäänud kast šokolaadi ja kast konjakit. Šokolaad läks muidugi lastele, aga see konjakikast oli autos. Vanaisa käis siis aeg-ajalt metsas autos istumas ja oli seal ikka mitu tundi.
Sinu suguvõsa on pärit Helme kihelkonnast?
Ma tean seda arvutist, et Kivirähud on Helme kihelkonnast pärit, aga tegelikult ei ole ühelgi minu sugulasel Helme kihelkonnaga mingit seost. Olen seal ühe korra juhuslikult käinud, aga isa ei rääkinud Helme kihelkonnast iial mitte midagi. Tema sündis Tallinnas ja juba tema isa oli Tallinnas sündinud.
Millised olid sinu kui teatriperekonna lapse suved?
Tänapäeval teevad teatrid muidugi suveprojekte, vanasti seda nii väga ei olnud. Minu suved möödusid Teatriühingu puhkekodudes, algul Kloogarannas, hiljem hakkasime suvitama Lahemaal. Iga Teatriühingu liige sai seal veeta kuu aega. Kuna mu isa ja ema olid mõlemad Teatriühingu liikmed, siis olime kokku ikka kaks kuud suvel kodunt ära. Mäletan ka sealt mõningaid koloriitseid vanu teatriinimesi.
Kes seal suvitasid?
Ma ise ei mäleta, kuna olin siis ühe või kahe aastane, aga kõrvaltoas olevat suvitanud Ants Lauter, kes kogu aeg köhis. Hommikuti vabandas alati, et oli öö läbi köhinud ja teised ei saanud magada. Mina olevat Lauterit kohutavalt kartnud, iga kord, kui ta köhides kööki tuli, läksin mina laua alla ja istusin seal nii kaua, kuni Lauter lahkus. Ta tundunud mulle nii kohutav. Kloogarannas olid sellised puust telgid, sealt mäletan kõrvaltelgist Vello Jansonit, kellel oli millegipärast ahv. See ahv ronis rannas männi otsa ja hüppas sealt minu õetütrele pähe. Laheküla oli jälle vanemuislaste pesa, kes siis kõik saabusid suure Vanemuise bussiga. Seal olid siis Ao Peep ja Endel Ani ja kes seal kõik olid; nad vallutasid terve maja, algas tohutu söögi valmistamine. Tehti lakkamatult kringlit ja õue peal suitsutati kala. Kusagilt käidi seda rääbist ostmas. Tohutu seltsielu toimus ja hästi palju oli lapsi, üle kahekümne lapse oli hoovi peal ja kogu aeg käisid mingid mängud.
Sinu suguvõsas on Draamateater väga tähtsal kohal, aga sina ise alustasid oma tööd humoristina ja ajakirjanikuna ajakirjas Pikker. Sinu esimene näidend oli Nukuteatris „Vanamehed seitsmendalt”. Minul on sellest jäänud meelde see kalasupi lõhn, mida etenduse ajal keedeti.
Jah, seda keedeti ja vaheajal pakuti publikule. Etendus algas Georg Otsa lauluga „Järve keskel väiksel saarel hõljub kalasupi hõngu…”. Nukuteatrisse sain muidugi tutvuse kaudu. Isa oli selleks ajaks juba surnud, aga õde töötas seal kirjandusala juhatajana. Ta teadis, et noorem vend kirjutab Pikrisse ja eks ma koolis olin ka paar näidendit kirjutanud. Meil oli teatriring, seal ma siis kirjutasin, lavastasin ja mängisin. Olin seda teatrit natuke teinud ja õde pakkus, et äkki ma proovin kirjutada mingisuguse komöödia. No ja siis ma muidugi kohe tegin seda. Kuidagi läks käiku, Eero Spriit kutsuti seda lavastama, Villu Kangur ja vana Toompere olid peaosades. Toompere oli kalamees ja Villu jahimees. Minu meelest oli väga tore tükk. Spriit lavastas väga vahvalt, selline mänguline ja hästi kirev oli. Hiljem on ka üritatud, aga kuidagi pole välja tulnud; Ugala versioon jäi nagu kehvakeseks.
Nukuteatris käies on mul alati tohutu hirm nende treppide ees. Ma kardan, et ma kukun sealt alla.
Miks sa seda kardad?
See on nii järsk trepp.
Sa võid hoida käsipuust kinni.
Ma hoiangi, kahe käega hoian.
Tead, Nukuteater on nüüd muutunud, sinna on palju uusi saale tulnud. Aga siis oli tõesti üksainukene saal ja pool maja oli ALMAVÜ käes. Kui isa oli Nukuteatri direktor, siis tal oli põhiline küsimus, kuidas saada kuidagi ülejäänud maja ALMAVÜ käest kätte. Aga see oli võimatu, ALMAVÜ oli nii tähtis asutus, et sealt ei saanud mitte midagi kätte. Ma ei tea, mida nad üldse tegid ja mis asutus see selline oli.
Armee, Lennuväe ja Merelaevastiku Abistamise Vabatahtlik Ühing.
Nojah, see oli tähtis asi. Seda ei saanud takistada. Aga Nukuteater oli sel ajal ikkagi hästi tore, palju häid mälestusi on sellega seotud. Ma vaatasin seal ikka kõik lavastused ära. Need olid Rein Aguri hiilgeajad. Tema „Suveöö unenägu” vaatasin vist kolm korda. Mulle tundub, et see on üldse üks parimaid Shakespeare’i lavastusi, mida ma elus näinud olen.
Esimene näidend, mis sul Draamas välja tuli, oli „Jalutuskäik vikerkaarel”.
Vahepeal olin veel paar lastetükki kirjutanud, näiteks „Sibulad ja šokolaad”. See oli XV lennu diplomilavastus, mille Kalju Orro loomaaias lavastas. Siis küsis vana Baskin, kas ma ei tahaks Vanalinnastuudiole näidendit kirjutada. Mina olin muidugi väga meelitatud ja hakkasin kohe kirjutama. Nii sündiski see „Jalutuskäik vikerkaarel”, aga Baskinile see absoluutselt ei meeldinud. Täitsa arusaadav ka, sest praeguse pilguga vaadates ongi see hästi segane — nagu noor autor ikka üritab ei tea mida kõike ühte näidendisse kokku panna. Ta ütles, et mitte mingil juhul ta ei lavasta seda, et see on tohutu jura. Aga ma olin eneses kindel, mulle meeldis ja tundus, et olen lihtsalt teise stiili mees kui vana Baskin. Viisin selle Draamateatri valvelauda Mati Undi nimele. Unt oli mulle sel ajal ikka tõeline iidol. Mulle kohutavalt meeldisid kõik tema lavastused, tema raamatuid ma tol ajal ei olnudki lugenud. Minu jaoks oli Unt puhtalt lavastaja. Isiklikult ma Unti ei tundnud, ma ei jätnud näidendit valvelauda mitte sellepärast, et Unt lavastaks, pigem tahtsin mingit hinnangut saada: et ta ütleks, kas vanal Baskinil on õigus, et kas on jura või ei ole jura. Paar päeva hiljem Unt helistas ja ütles, et ta kohe sügisel lavastab selle ära. No nii läkski. Unt oli see, kes mu põhimõtteliselt sinna Draamateatrisse tõi ja võttis mängima kõik staarid, alates Everist, Vaarikust, Ükskülast ja Aavast. Ta pani ikka võimsa trupi kokku.
„Jalutuskäigus vikerkaarel” on ka üks tuttav tegelane, Robin.
Jah, mul on koer Robin, aga sellel hetkel ma mõtlesin, et vikerkaar ongi väga mitmekihiline asi, ja noor autor ikka paneb kõik sisse. See Robin oli haldjas „Suveöö unenäost”, sellega ma näitasin oma eruditsiooni.
Aga mis tõugu sinu koer on?
Papillon.
Sa olid noor autor ja sinu esimesed näidendid jõudsid lavale. Kuidas erines lavastamise protsess Nukuteatris ja Draamateatris?
Praeguseks olen ma selline autor, kes kooserdab väga palju proovides. Tookord ma lõpupoole käisin mõnes proovis. See oli kohutavalt õudne, olla proovis ja kuulata oma teksti. Piinlik, et väärikad vanemad inimesed on sunnitud minu sõnad pähe õppima ja neid esitama. See tundus niivõrd hale. Tegelikult mulle oma tükid meeldisid, aga ikkagi oli piinlik; ma seisin nurgas ja värisesin kogu aeg. Ehkki Mati oli väga kena, kiitis ja julgustas, aga ma olin ikka hästi arglik. Aga eks ma ikka olin esikal ja pärast oli pidu ka ja eks see pidu natuke leevendas seda pinget.
Kui kaua seda mängiti?
Päris kaua. See oli üllatavalt populaarne. Ja sai väga erinevaid arvustusi. Mõnes tehti pihuks ja põrmuks ja mõned olid jällegi väga kiitvad. Mul endal ongi nende varasemate näidenditega selline suhe, et ega ma ei julgeks neid kellelegi soovitada. Kui keegi tahab neid lavastada, siis ma ei keela, aga ma näen neis palju puudusi.
Aga kas sellist mõtet, et parandaks mõne vana näidendi paremaks, ei ole tekkinud?
Ei, seda mitte. Las nad olla sellised, nagu nad on. Eks neilgi on omad fännid. Ma parem tegelen uute asjadega —mis ma neid vanu näppima hakkan. Minu meelest oleks hästi rumal minna kakskümmend aastat tagasi kirjutatud asjade kallale. Sa pole enam see inimene, kes sel hetkel neid kirjutas. See on juba kellegi teise töö, seda ei maksa puutuda.
Sinu draamakirjanikuelu on teatris olnud väga pikk ja väga lustlik.
Siia tulles ma just mõtlesin, et mitu tükki mul draamas on olnud. Sain seitseteist esietendust.
Esimese oma näidendina lavastasid ise „Papagoide päevad”. See oli minu meelest hästi ilus lavastus, sõna otseses mõttes — väga ilus kujundus.
Ene-Liis Semper oli kunstnik.
See lugu oli tore. Ma mäletan, et vaatasin peaproovi. Milline oli sinu kogemus lavastajana? Sest nii, nagu mina aru saan, on lavastaja töö hästi tehniline. Sa pead teadma kõike, alates lava ehitusest: kust tulevad stanged, kust sisenevad näitlejad, kus on valgustus. Kuidas sa sellest tehnilisest asjast läbi tulid? Kuidas sa selle asja mängima panid?
Ega ma ei osanud lavastada. Tegelikult see nii tehniline ei olegi. Teatril on selleks omad inimesed. Valguse panevad sul paika väga profid valgustajad. Ma ei üritanud teha seal teab mis imelisi valgusrežiisid. Selleks hetkeks oli Draamas juba mitu minu asja olnud ja kuidagi see julgus tekkis. Kõigepealt käisin rääkimas Merle Karusooga, kes oli sel ajal lühikest aega Draamateatri peanäitejuht. Karusoo ütles, et muidugi tee. Kui ma tegema hakkasin, siis oli juba Priit Pedajas peanäitejuht, aga ega temagi vastu olnud. Kutsusin Andrus Vaariku peaossa, kuna teda ma tundsin — ta mängis sel ajal juba Ivan Oravat, mida me koos tegime. Ühesõnaga, ma tundsin juba neid inimesi, Aleksander Eelmaa ja Merle Palmiste, nendega juba julgesin koostööd teha. Ega ma ei ole üritanud väga lavastaja olla, mulle meeldib, kui on iga eriala peal ikka oma inimene.
Kui käivad lugemisproovid, siis kas lavastajatele meeldib, et sa proovides oled? Kas nad kutsuvad sind või sa lähed ise? See võib ju trupile olla üsna vaevaline situatsioon, kui autor on saalis.
Jah, võib olla küll. Eesti teatriajaloost on teada, kuidas nõukaaegsed autorid käisid proovis, näiteks Jakobson ja Rannet. Seal oli nii, et kui neile ei meeldinud, siis lavastaja vahetati välja, sest autor nõudis. Niimoodi muidugi proovis käia ei saa. Ma ei käi kõikide lavastajate proovides. See sõltub lavastaja stiilist. On lavastajaid, kes tahavad väga tekstipidi minna ja seal on minu meelest hea, kui autor on proovis. Näiteks Karusoo või Toikka või Uusberg. Me analüüsime teksti koos, väga harva ma muudan midagi — muidugi alati lendab mõni asi välja, mis osutub misanstseenis üleliigseks. Aga minu hea sõber Hendrik Toompere hakkab näiteks teistpidi pihta ja seal pole autoril tõesti palju istuda. Toompere läheb kohe liikumise peale, ehitab lavastuse teistmoodi üles. Hendriku proovidesse lähen alles lõpupoole. Aga jah, Karusooga oleme kolm asja teinud ja seal olin ikka esimesest proovist viimaseni kohal. Merle nõudis talle omase põhjalikkusega alati aru, kui ma ütlesin, et homme ei tule. Pidin peaaegu sinise lehe võtma. Ma ei mäleta, kas see oli „Vassiljev ja Bubõr” või „Vombat”, kus näitlejad olid kõik haiged, aga oli vaja valgust panna. Lõpuks oligi nii, et laval olime ainult mina ja Karusoo ja mängisime kõiki rolle.
Sa oled teinud ka planeerimata, aga väga toreda rolli Arvo Kukumäele kirjutatud näidendis „Kaheksa varbaga kuningas”, kus sa olid aeg-ajalt justkui Kuku alter ego.
See oli huvitav protsess. Kuku kangesti tahtis, et ma talle näidendi kirjutaksin. Kusjuures oli üsna tõenäoline, et ta ei hakka seda iialgi mängima, et ta ei jõua esietenduseni. Samas ta inspireeris mind ja sõbrale võib ju kirjutada. Lõppude lõpuks, ega näidend ju kaduma lähe. Kui Kuku seda ei mängi, siis võib-olla keegi kunagi hiljem mängib. Nii see sündiski, näidend oli põhimõtteliselt Kukust kirjutatud. Peategelane on endine näitleja, kes on ööseks surnuaiale magama jäänud ja kaks varvast ära külmetanud, mis tal siis maha lõigatakse; ja mis temaga seal haiglas juhtub. Minu ja ka Piret Kalda suureks üllatuseks jõutigi esietenduseni. Anti seitse etendust. Ega, jah, Kuku ei saanud seda teksti päris pähe. Kontrolletendusel käisid Kuku sõbrad ja Karusoo Kuku õpetajana ja nad tabasid, et Kuku ikkagi takerdub mitmes kohas. Etendused olid juba välja kuulutatud ja siis peeti nõu ja otsustati, et üks variant ongi see, et ma istun esimeses reas ja ütlen avalikult ette. Et ei hakkagi teesklema, et kuskil sosistatakse või kleebitakse mingeid spikrikesi. Kui Kukul sassi läheb, siis ma peatangi etenduse ja ütlen, et Kuku, stopp, siit ei lähe nii, vaid läheb hoopis naa. Tegelikult viimased paar-kolm etendust ei pidanud ma enam sekkuma. Ma istusin ikkagi esimeses reas, Kukul läks küll sassi ka, kuid ta ujus ise välja. Piret ka muidugi aitas teda laval otsa peale saada. Samas oli hästi huvitav vaadata. Kuku oli nagu mingi loom laval. Kui koer tuleb lavale, siis ju kõik vaatavad suure huviga, ta on nii loomulik ja kuidagi hoopis teine tase. See ei olnud nagu päris teater — oli selline omaette üritus. See oligi tema viimane teatritöö.
Huvitav on vaadata seda, mis toimub laval, ja lugeda võrdluseks näidendit. Sa paned kirja hästi fantaasiaküllaseid stseene ja lugedes tekib küsimus, kuidas nad seda lavastavad. Näiteks „Keiserlikus kokas” oli stseen, kus kirjanik Eduard tuli Tuglaste poole külla. Eduard oli hädas, ta tahtis kirjutada midagi, mis meeldiks valitsusele. Probleemid olid suured ja korraga Eduard ütles, et tal hakkab pea ringi käima, ja siis oli autori remark, et pea hakkabki ringi käima. Nagu reaalselt hakkab pea ringi käima. Siis ma mõtlesin, et kuidas see laval välja nägema hakkab. See on ju Hollywoodi trikk, panna pea laval ringi käima.
Ta vist ei hakanud ikka.
Ei hakanud jah. Egon Nuter mängis Eduardi ja tegi peaga lihtsalt paar ringi, nagu tal oleksid kaelasooned valusad, ja viskas siis pikali. See oli mulle suur pettumus.
Näidendit lugedes võivad ilmneda mingid omad plussid, laval tulevad jälle teised plussid välja. Minu tekstides väga palju selliseid kohti ei ole. Remarke panen ikka hästi vähe. Ma tean juba ette, et ühtegi kunstnikku ja lavastajat ei huvita remargid. Eriti mitte kunstnikku. Sa võid ju kirjeldada, mis seal laval on, aga ükski korralik kunstnik ei lase ennast sellest häirida. Ta loob ikka oma maailma, ja õige ka. Igaüks peab oma tööd tegema. Autor kirjutab ja näitlejad mängivad. Oluline on tekst, aga kuidas ja mismoodi, see selgub juba proovide käigus.
Mitusada korda on mängitud „Eesti matust”?
Oh, ikka üle kahesaja kõvasti. Aga „Aabitsa kukeni” läheb veel aega. „Aabitsa kukke” mängiti umbes kolmsada viiskümmend korda. Seda sai mängida üleval maalisaalis, kui teistes saalides olid teised etendused.
Oled sa „Eesti matuse” Vene teatri versiooni näinud?
See on hoopis teistmoodi. Pole üldse nii naljakas. Venelased mängivad seda ikkagi traagiliselt. Kuulus Tiidu monoloog, kus ta kirjeldab, kuidas Siberis suri üks päev üks vend ja teine päev teine vend, oli Lembit Ulfsaki esituses pööraselt naljakas, aga Vene teatris on see pigem nukker ja kurb. Kui hakata mõtlema, siis on tõesti kurb, kui iga päev sureb üks vend ära. Eesti Draamateatris mängiti seda musta huumorina, läbi groteski. Venelased elavad rohkem läbi. See on, jah, hämmastavalt pika elueaga tükk. Esietendus 2002. aastal suvetükina. Järgmisel aastal mindi veel mitmetele laululavadele ringreisile. Päris puuriita ei saanud kaasa vedada ja siis tegi kunstnik Pille Jänes joonistatud puuriida. See oli väga vihmane suvi, näitlejad mängisid, vihmavarjud käes. Miks mitte — olid sellised vihmased matused.
Mina nägin seda Pühajärve lauluväljakul. Väga tore oli.
Nojah, mõte oli mängida see tükk tühjaks, et kõik näeksid selle ära ja siis saaks mängukavast maha võtta. Aga ei, mängitakse siiamaani.
„Aabitsa kukele” kuulub aga Eesti teatris üks mängukordade rekordeid.
Jah, kui mitte arvestada mõningaid Nukuteatri tükke, mida on tõesti mängitud isegi tuhat korda.
Selle näidendi sünnilugu on ju ka väga huvitav.
See pole otseselt Oja Tõnnile kirjutatud, vaid ühele teisele näitlejale. Ma ei hakka seda ütlema.
Ütle ikka.
Tegelikult oli see Peeter Ojale kirjutatud. Tema seda tahtis, aga millegipärast ütles, et ta ikkagi ei mängi seda. No ja siis ma pakkusin Tõnule.
Peeter ise ei ole sellest mingit saladust teinud.
Nojah, ega ma ei tea, mis põhjusel ta ei tahtnud. Ütles, et pole nagu päris see, ja ega ma ei saanudki aru, miks. Võib-olla ta lootis midagi stand-up’ilikumat või koomilisemat. Tõnu oli sel hetkel juba Draamateatrisse tööle läinud ja oli hea võimalus teha seda riigiteatri hõlma all. Esietendus oli Tartus draamafestivalil, kus seda mängiti Lutsu majas. Hiljem kolis lavastus Draamateatri maalisaali.
Kas sul oli aabits endal kodus olemas?
Ma ostsin selle antikvariaadist. Draamateatrisse viisin tšeki ja Ain Jürisson maksis selle kinni. Aabits oli mul kodus olemas küll, aga ta oli selline vana räbal. Tõnu nätserdas selle ka ära, hiljem osteti veel mitu uut. See oli 1960-ndate aabits, ilmselt õe või venna oma; ise ma sellest ei õppinud. Sealt ma kirjutasin salmid maha ja Tõnu sai näidata, et vot siin on see salm ja siin on see salm. Seda on hiljem mänginud ka mitmed isetegevusnäitlejad, need lavastused on ka väga huvitavad.
Kui nüüd katsuda teha abitut üldistust, siis teatriajaloo kõrval on sinu teine suur teemadering pärit eesti kirjandusest. Kaks suurt autorit on sulle hästi olulised: Luts ja Tammsaare.
Jah. Ma lisaksin siia juurde ka Juhan Jaigi, keda olin ammu piielnud. „Kaarnakivi perenaine” andis selleks võimaluse. Eks Luts ja Tammsaare ongi kaks vaala.
Millest see tuleb, et Luts annab võimaluse teha ka paroodiaid?
Luts on tuntud — sa saad parodeerida ainult seda, mida kõik inimesed tunnevad. Kui võtaksid Villem Grossi ja hakkaksid seda parodeerima, siis sellel poleks mingit mõtet, sest ükski inimene ei tea seda teksti.
Tammsaare on ka väga tuntud, aga tema ei tekita millegipärast samasugust tunnet.
Jah, seda küll, mitte niivõrd. Luts on loonud arhetüübid, tema kooliseltskonnal on niivõrd kihvtid karakterid, et neid võib ükskõik mis situatsioonis ette kujutada. Kujutada ette, kuidas nad tänapäeval oleksid. Andrese, Pearu, Krõõda ja Mariga on see keerulisem, nemad on ikka konkreetselt Tammsaare maailmas sees.
Ometi oled sa kokku pannud ka Pearu ja Karini, nüüd tegid aga Endla jaoks „Elu ja armastuse”.
Aare Toikka ongi teine lavastaja Karusoo kõrval, kellega olen palju koos teinud ja kellega on tore teha. „Elu ja armastus” on puhas dramatiseering, „Karin ja Pearu” aga iseseisev näitemäng. Seal on lisaks Karinile ja Pearule ka karjapoiss Tammsaare jutustusest „Tähtis päev”. Minu tükis on karjapoisist saanud kelner, kes meenutab oma karjapoisipõlve. „Karin ja Pearu” on järjekordne näide sellest, kuidas näidend sünnib tänu ühele näitlejale. Nii, nagu ka Peeter Tammearu enda idee oli see, et ta tahaks köstrit mängida. Üks esimesi selliseid koostöid oli aga Katariina Undiga. Me saime tänaval kokku ja ta ütles, et kuidas siis nii, et ta ei olegi üheski minu tükis mänginud. Sellest sündis näidend „Ingel, ingel, vii mind taeva”. Katariina mängis seda koos Marko Matverega. Kui seda oli piisavalt mängitud ja Matvere läks ümbermaailmareisile, siis ütles Katariina, et ta mängiks nüüd hea meelega Tammsaare Karinit. VAT Teatris pole mõtet hakata dramatiseerima tervet „Tõe ja õiguse” neljandat osa, kogu see Köögertali kamp läheks liiale, seal pole nii palju näitlejaid ega ka ruumi. Siis tekkiski mõte panna ta Pearuga kokku. Kutsusime Raivo Trassi mängima. Katariina tegi endale ise VAT Teatris tüki ja otsis endale ka partneri.
Väga mugav.
Ta on kuskil intervjuus öelnud, et ka näitleja puhul peaks olema nii nagu kirjaniku puhul, kes, kui ta loob uue raamatu, tahab sellega ka midagi öelda. Tegemist pole mitte lihtsalt järjekordse rolliga, vaid iga roll on näitleja avaldus. Pole nii, et teed hooajal neli-viis sutsakat seal, kuhu sind on pandud, vaid sa tood rolli väga teadlikult välja ja siis ka valid, kellega koos seda teha. Mulle see suhtumine väga meeldis, põhjalik ja enesest lugupidav lähenemine.
Sellist privileegi paljudel näitlejatel pole.
Enamasti ei olegi, jah, aga Katariinal VATis igatahes oli.
„Ingel, ingel, vii mind taeva” on hästi tõsine. Ma käisin vaatamas etendust, kus oli saalis ka Jaak Allik.
Nojah, see näidend on Alliku emast inspireeritud. Mitte et ma oleksin põhjalikult uurinud Olga Lauristini elu, aga aluseks on just see situatsioon, kus noor inimene on kinni võetud ja eluks ajaks vangi mõistetud. Tegelikult mitte millegi eest. Kes siis noorena ei mässaks ega laamendaks natuke? Kui meil Katariinaga see vestlus oli, siis oli just valmis saanud film „Detsembrikuumus”. Hästi halb film, hästi mustvalge, pahad olid ikka väga pahad ja head olid väga head. Siis hakkasingi mõtlema, et seda teemat saaks käsitleda palju põnevamalt. Miks me arvame, et meie selles situatsioonis ei oleks liitunud kommunistide poolega? See tundus ju sel hetkel väga õilis ja ilus. Miks siis mitte võidelda nende rikaste ja täissöönud kapitalistide vastu? Sel hetkel oli see väga arusaadav, siis polnud ju veel nõukogude võimu all elatud ega teatud, mida see täpselt kaasa toob. Paljud noored ja haritud inimesed valisid just selle poole.
Panso mälestusteski on lõik juunipöördest. Pärast suvevaheaega, 1940. aasta sügisel, kui mindi kooli tagasi, olid tudengid rõõmsad, et kadus ära õppemaks.
Ja Draamateater sai endale oma maja. Mõne aja pärast hakati aga ka arreteerima, inimesed läksid kaduma. Need, kes jäid, said tasuta õppida küll, jah. See oli 1940. aastal, aga 1920-ndatel oli see puhtalt intellektuaalne mäng, selline haritud noorte avangard. Kommunistid ei olnud enamasti töölisklassist, vastupidi, intelligentide peredest pärit, nagu Olgagi.
Ja hiljuti oli lõppenud vabadussõda. Öeldakse ju, et vabadussõda ei toimunud mitte valgete ja punaste, vaid sotsiaaldemokraatide ja bolševike vahel. Sotsid olid ju vabariigi väljakuulutamisel põhimehed, kellel oli asutavas kogus enamus, ja ka hilisemates valitsustes ja koalitsioonides.
1905. aastal olid ju kõik normaalsed inimesed revolutsionäärid, kõik võitlesid tollase ühiskonna vastu. Ega jah, sellist neutraalset käsitlust ju ei ole. Fakt on muidugi see, et need noored poisid ja tüdrukud, kes süütult — no mitte süütult, aga ikkagi ülemäära rangelt — pärast detsembrimässu eluks ajaks kinni mõisteti, olid läinud lihtsalt uudishimust kaasa. Kui nemad välja said, eks nad olidki kibestunud ja kurjad selle Eesti Vabariigi peale ja hakkasidki väga palju halba tegema. See on selline vastastikune vimm. Neilt võeti ikkagi noorus ära, loomulikult tekib tahtmine kätte maksta. Sa ei tunnegi seda režiimi, kui välja saad. Sa ei mõista, et tegelikult on kõik okei. Sulle tundubki, et toimub midagi jubedat.
Miks mängitakse „Isamaa pääsukesi” Keilas, mitte Tallinnas?
See on hea küsimus. Ma ei tea. Ilmselt on teatritel, eriti suvel, selline mõte, et tore oleks viia publik linnast välja. Mul endal autot ei ole ja see tihtipeale häirib mind. Nii jäävad paljud suvelavastused nägemata. Aga Keilasse läheb rong, sinna ei ole raske minna. Mingis mõttes ta sobib sinna. Tegevus toimub ju kultuurimajas. Kuidagi sai niimoodi otsustatud, las ta siis olla, autentne ümbrus. Sel suvel nad mängivad jälle. Nad mängisid seda ka Naissaarel. See on ju tore, kui interjööri vahetatakse. Näiteks Tammsaare ja Undi tükk „Vaimude tund Koidula tänavas” oli kirjutatud Tammsaare majamuuseumi tarvis. See mõjub just nimelt seal muuseumis kõige paremini. Seda mängitakse ka Draamateatri maalisaalis. Näitlejatele meeldib maalisaalis rohkem mängida, sest seal on rohkem ruumi, publik ei ole sul nina all ja ei pea arvestama museaalidega. Museaalid võivad katki minna. Ma olen kuulnud, et midagi ongi juba mängu käigus katki läinud. Ikka juhtub, et keegi istub või tõukab. Teatris on lihtsam, seal on dekoratsioonid ja rekvisiidid, neid võib lõhkuda. Aga jah, see oli konkreetselt Maarja Vaino idee. Ehkki Tammsaare muuseumi ruum on õudselt väike, sinna mahub nelikümmend inimest. Täiesti eksklusiivne projekt. Samas oli seda tore kirjutada. Tammsaare ise on tore ja ka Mati Unti oli tore kirjutada. Ma ju tundsin teda, ta on kaks minu asja lavastanud. Teda oli väga armas lavale tuua. Tema hääletoon oli kirjutades kogu aeg kõrvus. Tammsaarega oli lihtsam, keegi ei tea, mis häälega ta rääkis. Undiga oli asi vastutusrikkam, paljud mäletavad teda. Sa ei saa ikka tema suhu panna asju, mis mõjuvad täiesti ebatõenäolisena.
Kui ma Tammsaare peale mõtlen, siis väga tähtis koht on Stockmanni ristmik, kus ma ületan trammiteed. Tramm tuleb seal suhteliselt ebamugavast pimedast nurgast. Siis mulle tuleb alati meelde Karin, kes jäi trammi alla. Ma olen mõelnud, et Tammsaare Karin võiks olla Tallinna trammipargi maskotiks.
Jah, see on Tammsaarel ikka väga võimas lahendus. Kirjutada 1920. aastatel, kui trammiliiklus oli nii harv ja aeglane, stseen, kus tegelane jääb trammi alla. See oli ikka nii haruldane, nagu praegu lendaks kellelegi kosmoserakett pähe.
Võib-olla on see Tammsaarel väike paroodia Anna Karenina aadressil?
No mine tea. Tammsaare pani võib-olla pahaks, et selline asi Tallinnas ringi sõidab. Moodsad ajad hävitavad armastuse.
Kirjanik võib ju loota, et tema teoseid loetakse kunagi hiljem. Näitleja aga ei saa selle peale loota. Lavastus on praegu ja kui rahvas ei tule või läheb ära või on aplaus kesine, siis lihtsalt nii ongi. Kas sa kirjanikuna tajud seda, et sinust oleneb väga palju?
Eks mul või ka juhtuda, et kirjutan näidendi ja teeme lavastuse valmis, aga publik ei tule. Varem või hiljem läheb ta nagunii mängukavast maha. Teater mulle sellepärast meeldibki, et see on kollektiivne töö. Raamatu kirjutamine on üksildane ja rahulik arvuti taga istumine. Teed valmis, saadad kirjastajale ja siis see ilmub. Teater on aga sellepärast väga vahva, et seal tekib sünergia. Mitte ainult näitlejate ja lavastajaga, vaid kogu teatriga. Grimeerijate, lavameeste ja kõigiga tekib üks hingamine. Sellest ma tunnen puudust ja tekib kihelus, kui tükk aega pole midagi teatrile teinud või proovides käinud. Ma käin seal Draamateatris niisama ka, kohvi joomas või päevapraadi söömas. Selles mõttes on ta tõesti koduteater. Kui ma tahan süüa lõunat nii, et saaks ka lõbusalt lobiseda, siis lähen Draamateatri puhvetisse. Eks seal ole aegade jooksul igasuguseid huvitavaid pidusid olnud ja igasuguseid asju juhtunud. Ja loodetavasti juhtub veel.
Kuidas sulle on meeldinud sinu romaanide dramatiseeringud, näiteks „Rehepapp”?
Ühe variandi ma dramatiseerisin ise, aga ma ei arva, et see oleks kõige parem. Taago Tubina dramatiseering meeldis mulle rohkem, seda lavastust tehti harrastusnäitlejatega Võrumaal. See oli kõige õigem. Sarneti film oli ka väga hea. Draamateatris üritasime tervet romaani lavale panna. Ma ise oleksin hulga asju välja visanud.
„Mees, kes teadis ussisõnu”?
Seda Endla versiooni mina ei dramatiseerinud, selle tegi Johannes Veski. Minu meelest see eriti õnnestunud ei olnud. See jäi natuke lasteteatriks. Keeruline on tuua lavale karusid ja rästikuid nii, et see ei mõjuks tobedalt.
Film on vist sobivam kanal või meetod nende romaanide näitamiseks?
„Rehepappi” on küll võimalik teha, kratti on võimalik mängida, ilma et see naeruväärselt mõjuks. Pepeljajev on Vanemuises ka „Ussisõnu” lavastanud ja see meeldis mulle väga.
Kas see oli ballett?
Ei, Pepeljajevi kohta ikka täitsa klassikaline draamateater. Muidugi oli seal palju visuaali ja liikumist, aga palju oli ka süžeed säilitatud. Mulle oli tema tekstitruudus ootamatult üllatav.
Sa oled teinud ka kaks ooperit. Milline on sinu töö ooperilibreto puhul?
Tauno Aintsi „Rehepapi” libretot ei kirjutanud mina, vaid Urmas Lennuk. Rannapi ooperi „Neetud saar” libreto kirjutasin Saaremaa ooperipäevade jaoks. Ega see pole teistmoodi kui näidendi kirjutamine. See on vahelduseks huvitav, aga mulle meeldib draamatükki ikka rohkem teha. Ma ise ei ole eriline ooperi vaataja. Mul on võrdlusmoment nõrk. Tean, et Vanemuisel on plaanis teha ballett raamatust „Tilda ja tolmuingel”. See on uus tase. Balletti pole mul varem olnud.
Meie jutt ilmub juulikuus, kui paljud inimesed suvitavad. Kuidas sina suvitad? Kas sa oled linnas või Käsmus? Kas loed seal ka Teater. Muusika. Kino? Kust sa selle üldse kätte saad? Mina suvitan Otepääl ja seal enam ajaleheputkat ei ole. Konsumisse kultuuriajakirju ei tooda. Aga mul ei ole häda midagi, sest nad jõuavad raamatukokku. Raamatukogud on suvel lahti ja ma saan neid seal lugeda.
Mul on selline traditsioon, et olen igal aastal kümme päeva Käsmus. Ülejäänud aja olen vaba. Eks ma käi vahel sõpradel külas. Väga palju olen ka linnas. Mulle meeldib suvel Tallinnas olla. Ega see minu suvi erine palju kevadest, sügisest või talvest. Ajan omi asju. Suvel on tihtipeale väga hea kirjutada, kui pere on kuskil maal. Nagu Tammsaare, kes saatis pere maale ja hakkas suvel üksinda linnas kirjutama. Mul asi nii hull ei ole, et ma kõik minema kihutan. Pere ka ei taha enam eriti Tallinnast ära minna. Ega me ei sega üksteist, nad võivad ka kodus olla. Nii ongi tore, alguses kirjutan natuke ja pärast läheme koos kuskile sööma. Koeraga peab nagunii jalutama. Suvehommikud on kõige toredamad. Lähen koeraga kell seitse jalutama ja siis on Tallinn väga lage, pole palav ja on värske.
Käsmus olen ühe korra kellelgi külas käinud. Minu meelest on see väga raske formaat puhkamiseks, sest privaatsust on seal vähe ja veel hullem on see, et aias istub hommikul mõni kirjanik, kes tahab rääkida südamest südamesse.
Sina käisid seal mingi festivali ajal, siis on hoopis teine asi. Siis on tõesti Käsmus liiga palju inimesi. Mis üritus see oli?
„Viru Folk”.
No see on hullumaja. Siis ma ei ole kunagi Käsmus. Juulis, kui mina käin, kirjanikud hoovis ei istu. Igas toas on küll kirjanik, aga nad on kõik väga vaiksed ja viisakad inimesed. Nad ei sega üksteist. Seal on väga tore. Hästi palju tuttavaid on juba kohalike hulgas tekkinud. Alati räägid juttu, ütled, et näe, ma nüüd tulin. Eelmisel aastal avati Käsmus pood, siis sai iga päev kolm korda poes käia. Maal on see ju põhiline tegevus, ikka ja jälle on vaja poest midagi osta. Ja kui polegi vaja, siis mõtled välja.
Kelle seltskond sulle rohkem meeldib, kas kirjanike või näitlejate? Mihkel Mutt on öelnud, et talle meeldib näitlejatega rohkem reisil käia, kirjanikega on üpris igav.
Mul on enamik sõpru seotud ikkagi kas teatriga või vanemast ajast ajakirjandusega. Kirjanike hulgas olevad sõbrad on ka rohkem teatriga seotud, nagu Kivastik või Õunapuu. Teatris teed näitlejatega ja lavastajatega midagi koos, kirjanikud aga nikerdavad omasoodu, väga ei puutu nendega kokku. Kui sa ikka teed kolm kuud iga päev inimestega proovi, siis see liidab väga tugevasti. Sa jäädki nendega läbi käima ja on palju ühiseid mälestusi. Ma olen tõesti ka reisinud, „Eesti matusega” palju ja eriti palju sellise tükiga nagu „Orav ja Meri”. Andrus Vaariku ja Egon Nuteriga oleme käinud Austraalias ja Ameerikas. Kohalikel välja rännanud eestlastel on ilmselt igav ilma eestikeelse teatrita elada ja see on hea lihtne tükk, millega reisida. Rekvisiididki saab kõik kohapealt. Seal on kirjutuslauda vaja, see on igas linnas olemas. Viimati käisime sellega Abhaasias.
Sa tõid sealt mulle ühe pudeli seda jubedat jooki. Mul on siiamaani Otepääl umbes kolmandik alles.
Jah, see on tšatša.
See on nagu mingi biolisand, mida lisatakse mootorikütusele. Hakkab hästi kõvasti pähe küll, aga maitseb jõhkralt.
Seda seal joodi. Ja joodi kõvasti. Viina ei tunnistatudki. Külas oli üks mees, kelle juurest käidi seda pooleteistliitriste tühjade plastmasspudelitega toomas.
Järgmisel aastal saad sa viiekümneaastaseks. See on vanus, kus inimesi su ellu ikka veel tuleb, aga juba on ka läinud sõpru, häid tuttavaid ja kolleege. Minul on näiteks komme, et ma ei kustuta oma heade sõprade numbreid telefonist ära, kui nad lahkuvad. Mida sina teed? Vahel ma näperdan telefoni ja kui number tuleb ette, siis mõtlen, et oleks väga huvitav, kui helistaks näiteks ootamatult Onu Bellale.
Mina olen siiski Onu Bella ja Kuku numbrid ära kustutanud. Hoian elavad ja surnud lahus. Mul on isa maetud Metsakalmistu teatriplatsile ja sinna on hästi palju teisi tuttavaid ka lisandunud. Ega ma ühe küünlaga enam hakkama ei saa. Aga tõesti, sõpru tuleb ka juurde. See on teatris tegutsemise suur pluss. Sa tutvud noorte näitlejatega ja sealt tekib uusi sõpru, kellega on väga tore lobiseda. Nii ei takerdu ühte põlvkonda.
Vestelnud MART JUUR
