PERSONA GRATA OLIVER KULPSOO

Sa oled lõpetanud 2003. aastal TÜ Viljandi kultuuriakadeemias teatri valguskujundaja eriala esimese lennu. Kuidas sa selle peale tulid, et niisugust asja õppida?

Kuni põhikoolini oli mul matemaatika ülesannetega suur probleem. Lahendasin neid isa abiga. Kuuendas klassis järsku midagi juhtus ja ma hakkasin käima matemaatika, keemia ja füüsika olümpiaadidel. Kuna ma kuulusin reaalainetes õpilaste tippkümnesse, siis tundus, et peaksin minema ka ülikooli matemaatikat õppima, ise ette kujutamata, mida see tähendab. Samal ajal vaatasin kõrvalt oma geograafiat õppinud vanemat venda Laurit, kellel olid ägedad kursakaaslased, ja mõtlesin, et peaks ikka ise ka geograafiat õppima. Sinna sai sisse keskkooli tulemuste põhjal, katseid ei pidanud tegema, aga ma jäin oma tulemustega joone alla. Samas teaduskonnas oli ka geoloogia eriala, juttude järgi pidi sinna ikka sisse saama, kui mujale ei saa. Mõtlesin, et ükskõik, kas geograafia või geoloogia. No ei saanud ma sinna ka. Samal ajal viisin dokumendid ka meditsiinikooli õenduse erialale; tahtsin kangesti inimesi aidata. Kuid kaks sõpra läksid Viljandisse katsetele, üks levimuusikasse ja teine valguskujundajaks. Sõbra vend Margus Grosnõi oli juba samas koolis näitlejaks õppinud. Läksin katsetele lihtsalt kaasa, et proovin ka, aga sõber ei saanud sisse ja mina sain. Siis oligi mul valikuhetk. Küsisin venna käest, et kas õendus või valguskujundus, ning vanem ja targem vend soovitas ikka Viljandisse minna. Nüüd ma muidugi näen seda seost reaalainetega, aga tol ajal ei osanud midagi oodata. Valguses on sümmeetria ja värvid, kõik on kokku üks suur füüsika.

 

Isegi teatris on reaalainetega palju muudki teha peale valguse. Sa oleksid võinud valida ka koreograafia või heli või dekoratsioonid. Miks just valgus?

Esimesed valikud olid ikka täiesti juhuslikud. Ega see koolitee eriti lihtne olnud. Mingil hetkel küsiti mu käest, kas ma olen ikka kindel, et see on see eriala, mida tahan õppida. Aga ma tegin selle ikkagi lõpuni, kuigi lõputöö sain kahe. Kuidagi kukkus nii välja, et lavastusi, millele ma valguskujunduse tegin, ei käinud komisjonist keegi vaatamas ja hinne pandi siis ilmselt põhiliselt kirjaliku töö alusel. Aga kirjutada ei ole ma kunagi osanud. Üks kursaõde tegi lõputööks valguse muusikalile, mina tegin kahele kultuuriakadeemia tantsualasele lõputööle. Neid justkui ei saanud võrrelda — kui paned muusikalile viie, siis teisele ei saa viit panna. Muidugi ei teinud ma sel ajal teadlikke valikuid. Alles Von Krahlis töötades hakkasin millestki aru saama.

 

Kas sa läksid kohe pärast kooli Von Krahli teatrisse tööle?

Ei, ma läksin Nukuteatrisse. See oli väga praktiline valik. Kõigepealt läksin üldse sõjaväkke. Sel ajal oli seadus, et kolme aasta jooksul pärast ülikooli astumist tuleb sõjaväes ära käia. Minu eriala puhul oli see võimatu, sest valguskujundajaid ei võetud igal aastal vastu. Kalju Komissarov kirjutas riigikaitse osakonda kirja ja nii ma kooli ajal pääsesin. Jõudsin veel enne sõjaväge teha valgust Tartu Teatrilaboris Tõnu Lensmendi lavastusele „Goodbye, Vienna!”. Valguskujundaja oli Airi Eras ja mina assisteerisin. See oli huvitav, läbi Tartu Ülikooli ajaloomuuseumi kulgev etendus, kus publik käis ruumist ruumi. Sõjaväes on kolm kuud noore aeg, siis noore eksamid ja siis rännak. „Goodbye, Vienna!” draamafestivali etendus sattus aga täpselt sinna rännaku aega. Seekord saatis Margus Kasterpalu kirja, et meil jääb muidu festival ära, kui Kulpsoo kohale ei tule. Teised läksid lõpurännakule ja mina draamafestivalile.

Pärast sõjaväge oli valida Vanemuise ja Nukuteatri vahel. Vanemuises pakuti 3800 krooni, Nukuteatris 4500, nii et praktiline valik, ja nii ma tulingi Tallinna. Juba Teatrilabori projekti ajal tutvusin Janno „John” Jaanusega, kes oli ka Nukuteatris ees, aga läks edasi Von Krahli, tema mu sinna kutsuski. Enne mind oli seal valguse peal Lauri Sepp, kes liikus aga video peale. Krahlis olid ka suhteliselt head palgad, sest me tegime mitut asja korraga. Hiljem meenus, et see oli ju juba kooli ajal olnud mu unistuste töökoht; kooli ajalehele tehti meie kursusega intervjuu ja seal olin seda maininud. Krahlis tegin kõike, mida oli vaja teha: maja remontida, poodiumeid tassida, prožektoreid riputada ja muu hulgas ka valgust kujundada. Kokku töötasin seal üheksa aastat.

 

Ja sa ei ole tahtnud valgusest kuhugi mujale liikuda?

Ei, mul on see väga teadlik valik. Kõrval on olnud mitmeid videokunstnikke, kes on tahtnud ka valgust teha. Kristjan Suits teeb üldse kõike ise, aga mina videot ja muid asju ei taha. Ma püüan süvitsi keskenduda ühele asjale, pole mõtet kulutada aega teiste asjade peale. Millalgi püüdsin kitarri õppida, aga sain peagi aru, et minust ei saa kunagi teist Andre Maakerit või Jimy Hendrixit. Ma ei ütle, et ma ei võiks saada video alal sama heaks kui valguse alal, aga see tähendaks ikkagi aja jagamist.

 

Kuidas otsustad, millele on mõtet valgust teha, millesse süveneda?

Filme ja seriaale pole ma teinud. Olen aga teinud draamat, tantsu, ooperit, samuti olen teinud valgust „Õllesummerile”, Intsikurmu festivalile, ka Tommy Cashile. Pärast Krahli olin kaks aastat STLis, nüüd, olles kaks aastat olnud vabakutseline, olen hakanud rohkem tegema valgusinstallatsioone. See kütkestab mind praegusel hetkel kõige rohkem. Olen püüdnud ka laval toimuvasse etenduskunsti rohkem installatiivset valgust tuua. Viimane töö oligi The Biofilm Sistersi lavastus „All That Goes Right” Kanuti Gildi SAALis. See oli juba täiesti installatsioon, torud pandud trosside peale jne.

 

Mina kirjeldaksin sinu tööd nii, et sa teed ikkagi objekte, mis liiguvad ja muutuvad tänu valgusele, mida nad kiirgavad, murravad või imavad. Kas see on lähedal installatsiooni definitsioonile?

Ei. Liikuma ei pea üldse midagi. Võib ka lihtsalt olla. Minu seni viimane installatsioon oli „Peatus” Intsikurmu festivalil. Oli kaubaaluse suurune kast, kuhu inimene sisse mahtus, ja seal olid valgustorud. Sääsevõrk oli ees ja sinna sai festivalimelust eralduda. Tänu pistikupesale sai telefoni laadida, aga sai ka ennast laadida.

 

See on ju iseseisev kunstiteos. Miks on teatrilavastuses vaja installatiivset valgust?

Esimene põhjus, miks ma asju teen, on see, et oleks ilus. Paljud inimesed ütlevad, et kunst ilu pärast on mõttetu. Vaidlen vastu. Minu eesmärk on inimese kogemus ja tänu ilu kogemisele muutub inimene ka ise helgemaks ja paremaks, loodetavasti. Mõnele võib see ka vastupidiselt mõjuda, samas ma ei usu, et sellised inimesed üldse kunstist midagi otsivad.

 

Ma kujutan ette, et kui inimesed ilust räägivad, siis peavad nad silmas kauneid loodusvaateid ja meremaale.

Omal ajal võis meremaal olla vägagi uuenduslik, paarikümne aasta pärast imestame, et mis asi see on. Ma ei tee teadlikult koledaid asju, asi peab olema ikka ilus ja hea. Võib-olla leiab keegi mu teostest ka sõnumi, ja seegi on ilus, et kunst paneb inimesi mõtlema ja argumenteerima, et mis ta on ja mis ta võiks olla. Ma tahaksin, et minu tööd inimestele meeldiksid, aga samas ei taha teha mainstream’i. Draamateatri „Väljaheitmise” puhul häiris mind veidi, et seda peeti juba enne tegemist justkui kuulsaks ja populaarseks. Et igal pool, kus seda on lavastatud, on läinud hästi. Mõni arvab ka, et kui oled populaarne, siis sa ei ole õige kunstnik. Päris nii vist ei ole. Aga näiteks üks tuntud ja rikkalikult kajastatud skulptor on justkui liiga popp, tema töid tunnustatakse, aga kunstnikud kiruvad. Sellist saatust ma endale ka ei taha. Tema tööd tunduvad teistele kunstnikele liiga lihtsad ja triviaalsed, aga eks seal ole ka kadedus mängus. Mõned arvavad veel, et kunstnik peab päevapoliitikas kaasa rääkima. Mina nii ei arva, iga kunstnik ei pea tegelema poliitikaga. Installatsioone tehes ma selle peale ei mõtle. Sotsiaalne olen ma küll, aga mitte poliitiline.

 

Poliitiline kunst on sageli kuri ja mängib halvale emotsioonile. Sa pole väga kuri inimene.

Selle asemel, et lapse peale karjuda, on mõttekam teda kallistada.

 

Kas kallistamine ei ole poliitiline?

Nojah, eks ma kipu oma laste peale karjuma ka…

 

Milline on sinu meelest ilus naine?

Ennekõike näeb ta ikka ilus välja. Sümmeetria, samas sümmeetria lõhkumine, värvid… Aga värvide puhul pole mul suurt eelistust. Ma olen hakanud värve kasutama alles viimase kahe aasta jooksul. Krahli ajal oli ikka ilma filtrita Parcani prožektor ja kõik. Tihti polegi värvi kasutamine vajalik. Teos ei kaota sellest ju tagantjärele vaadates midagi, kui ma värvi pole kasutanud. Nüüd, kui igal pool on LED-prožektorid, millega saab kõike teha, on värvifiltrite tootmine hakanud hääbuma. Olen neid tellinud ja vaikselt hakatakse juba vastama, et filtreid pole. See on ka omamoodi ilus, et värvifiltrid hääbuvad. Sama on hõõgpirnidega, mis mind mingil hetkel võlusid. Euroopa Liidus on nende tootmine keelatud.

 

Hääbumine on siis ilus.

Jah.

 

Ehk on värvide kasutamise või kasutamata jätmise põhjus selles, et teatris sa valgustasid lavastuse tegelasi, nüüd valgustad rohkem seina või keskkonda?

Võib-olla tõesti. Kuigi, kui ma tegin „Väljaheitmise” valgust, siis püüdsin läheneda n-ö valesti. On väljakujunenud võtted — üks valgus on draamalavastuse valgus, teine tantsuetendusele omane jne. Mina lähenesin draamalavastusele tantsulavastuse valguseloogikaga. Püüdsin kasutada minimaalselt eestvalgust ja valgustada külgvalguse ja kontraga laval toimuvat tegevust. Minu meelest oli see huvitav. Ma olen nõus, et kasutatakse mingeid kindlaid võtteid, aga pole nõus sellega, et just nii peabki olema. Näiteks kursavend Margus Vaigur väidab, et on suur vahe. Kui tema kooli tuli, oli ta juba seitse aastat teatris töötanud. Ta on väga tunnustatud, aga tema lähenemine on minu omast väga erinev, ta teeb valgustamisvõtetes žanrilist vahet (vähemalt jäi ühest intervjuust selline mulje).

 

Milline värv on ilus värv?

Kõige ilusam on see, et päikesevalguses on kõik värvid olemas. Kui valgusele prisma vahele panna, tulevad kõik värvid välja. Või kui panna ühele objektile värv, valgus ja vari, suunata sellele mitu värvi, siis hakkavad varjud värvuma. Üks vari on ühte värvi, teine teist värvi, aga nende vahele tekib ka kolmas vari, mis on kahe eelneva varju summa. See on ilus. Ma tegelesin sellega, kui mul oli Kanuti Gildi SAALis residentuurikuu. Seda varjuteemat tahaksin veel süvitsi uurida.

 

Kas seda, mida sa teed, saab nimetada ka insenerteatriks?

Mina ei nimetaks. Igasugused valgused jäljendavad ju päikesevalgust. Ma ise ei ehita ju eriti midagi, toon vaid selle asja loodusest välja. Valgus on olemas enne minu loomingut. Kunagi oli mul küll unistus teha üks lamp, mis läheks masskasutusse, nii nagu on olemas näiteks Svoboda ramp selle leiutanud Josef Svoboda järgi. Soovisin teha midagi sellist, et minust jääks igaveseks märk maha.

 

Kuhu sa sellega jõudsid?

Arusaamani, et see ei ole nii lihtne. See peab tekkima ikkagi mingist vajadusest; ei saa teha tühja koha pealt, see ei lähe kasutusse. Kuigi, seesama installatsioon, mille ma Kanuti keldris tegin, oli väga lähedal leiutamisele. Mul oli pirn ja selle ümber LED-ring. Aasta hiljem avastasin, et Hiinas ongi selline lamp tehtud ja juba tootmises. Põhimõtteliselt sama suur ja samamoodi tehtud.

 

Mis selle efekt siis on?

Ilu efekt.

 

Kas lamp ise on ilus või ta teeb sellega, kuhu ta on suunatud, midagi ilusat?

Ta on ikka ise ilus.

 

Siis ma pean vaatama lambi poole, mitte sinna, kuhu lamp osutab?

Jah, see oli mu eesmärk. Samas on palju ilusaid asju, mida olen avastanud kogemata. Viimati avastasin oma ateljee seina pealt varjude mängu. Stuudios põlevad mul ainult kaks LED-toru, samas tekib neist kandiline vari. Liikudes lampidele lähemale või neist kaugemale, moodustuvad liikuva inimese peast, kätest ja jalgadest terava nurgaga kuubikud, mis sulavad üheks, kaheks ja kaheksaks. Silmanurgast märkasin seda. Alati ei pea valgusti poole vaatama, vaadates valguse poole või hoopis nurga taha võib avastada sada muud asja. Sellised leiud on väga ilusad ja hurmavad. Lavastuses „Performance STLis” rakendasin samuti juhuslikku leidu filtritega, mille olin avastanud Ruslan Stepanoviga „Nevesomosti” tehes, kus me seda aga ei kasutanud.

 

Kas vabakutselisena saab kihvtimaid töid ja rohkem raha?

Mind on kutsutud tööle Vabale Lavale, Linnateatrisse, Draamateatrisse, aga olen ära öelnud. Praegu ei taha, jah, end siduda. Mis ei tähenda, et see ei võiks muutuda. Ma võiksin sinna minna, aga ainult juhul, kui võin tööle minna siis, kui ise tahan. Vabakutselisena olen teinud endale ise graafiku, et teen tööd kümnest neljani ja neljast lähen lapsele lasteaeda järele. Seejärel oleme kodus, seal püüan tööasju mitte teha, välja arvatud esikaperioodidel.

 

Huvitav, kunagi oli mul vestlusringis Hendrik Toompere, kes esindas institutsioonis töötajat, ja mina esindasin vabakutselist. Tema põhjendas valikut riigiteatris töötamise kasuks sellega, et pereväärtused on tähtsad. Nüüd räägid sina, et just pereväärtuste pärast valid sa vabakutselise elu.

Hetkel, jah, pole muret, et tööd ei oleks. Ju siis olen end piisavalt hästi näidanud. Näed, sain ju ka kulkalt „Ela ja sära” stipendiumi. Sa tahtsid teha intervjuud tõusva tähega, aga „Ela ja sära” statuudis on kirjas, et see antakse tippvormis olevale kunstnikule. Ma arvan, et see anti mulle rohkem tunnustusena, preemiana senise töö eest. See ei kohusta mind millekski.

 

Kas on uhke tunne ka, et oled Kaljujärve ja teiste endiste NO-teatri näitlejatega ühes reas?

Eks see olene sellest, mida sa sinna kirjutad. Mina kirjutasin, et tahan rohkem aega perega veeta.

 

Nii et asi käib siis pereväärtuste kaudu?

See oleneb ikka eelmiste aastate tööst ka. Ma sain sinna panna auhinnatud lavastusi: „Workshop”, „Nevesomost”, „(p)ÖÖ”.

 

Kas sa oled õnnelik?

Olen küll. Oluline on vabadus teha, mida ma tahan. Üks hirm on küll — see, et mõtted võivad otsa saada. Teine hirm on, et keegi tuleb ühel päeval ja küsib, miks sa seda teed, kellel seda üldse vaja on. Meditsiinikool tuleb ringiga teemasse tagasi. Minu vajadus inimesi aidata ei ole kuhugi kadunud. Kunstiga teen seda kaudsemalt. Kui üksi kodus nikerdada, siis ei maksta selle eest ju raha. Samas arvan, et võiksin palju vähem teha, kui ma teen. Veel on üks hirm, et kui mu kätega midagi peaks juhtuma või valguskunstnikuna silmadega…

 

Milline sa lapsena olid?

Ikka lihtne inimene. Lapsepõlvekogemustest lähtuvalt püüan kahe jalaga maa peal olla. Tihtilugu on kunstnikel sellised keerulisemad elukäigud, nagu minulgi. Vanemad lahutatud jms. Vahel mõtlen, et kas mina oma abikaasaga ei võta oma lastelt hoopis mingisugust võimalust ära, kui neil on nii hea ja ilus elu. Neil jääb teistsugune elu kogemata. Aga eks ole ka kunstnikke, kellel on hea elu.

 

Kas sinu lapsepõlvekogemused annavad sulle kunsti tegemisel inspiratsiooni?

Teadlikult ma neid asju küll ei kajasta, alateadlikult ilmselt aga siiski. Ega ma ise ei teadnud, et mul raske lapsepõlv oli, seda vaatan tagantjärele. Ju ma sellepärast tahangi, et maailm oleks ilus ja hea. Eks mulgi on mõningaid pahesid: kohv, õlu, muid meelemürke olen proovinud. Nii kaua, kui see elu ei mõjuta, on vast hästi. Eks nad ole mu loomingut mingil määral mõjutanud.

 

Vestelnud KAJA KANN

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon