SUVE SEITSE PÄEVA PÄRNU MUUSIKAFESTIVALIL

Oktoober, 2019

TKOst ja EFOst Järvi Akadeemia noorte sümfooniaorkestrini

MAANO MÄNNI

Avakontsert 15. juulil Pärnu kontserdimajas

Esinejad: Tallinna Kammerorkester, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, dirigent Neeme Järvi; solistid: Wenzel Fuchs (Saksamaa, klarnet), Elina Ne­chayeva (sopran), Marianne Pärna (alt), Raul Mikson (tenor) ja Rainer Vilu (bass); kavas W. A. Mozart.

Festivali korraldustoimkonna juht Kristjan Hallik tervitas oma avakõnes külalisi, mainides, et Mozart kõlab maestro Neeme Järvi taktikepi all kelmikalt ja vallatult. Ootused olid kõrgele kruvitud, vastuvõtutundlad ja meeled kristalliseerunud. Teades tippdirigendi võimet luua imet siin ja praegu, seadsin oma vaimu vallatuks teekonnaks Mozartiga valmis.

Wolfgang Amadeus Mozarti „Exsultate, jubilate” (KV 165/158a) sissejuhatuses oli tunda ebakindlust, kuid teose arenedes ühine hingamine paranes. Jälgisin huviga Neeme Järvi Auftakt’e ja seda, kuidas Tallinna Kammerorkester neile reageerib. Siin oodanuks koorilt julgemat artikuleerimist ja teose pealkirjast lähtuvalt ka rõõmsamat, juubeldavamat musitseerimist. Sopran Elina Nechayeva on sarmikas ja mõjub laval hästi. Mozarti esitamisel aga eeldaksin solistilt siiski rohkem helilooja sõnumi ja vähem iseenda eksponeerimist. Nii imelik, kui see ka pole, võlus saalist kuulates rohkem Ne­chayeva alumine register kui kõrged tessituurid. Ülemises registris oleksin soovinud kaetumat kõla. Moteti finaal, Alleluja — Molto allegro (väga rõõmsalt) tundus liiga tempokas, solist oleks vajanud rohkem aega fraaside väljalaulmisel. Oma sarmiga võitis Nechayeva aga publiku südame.

Mozarti Klarnetikontserti A-duur (KV 622) kuulates nautisin Berliini Filharmoonikute solisti Wenzel Fuchsi sooja ja esteetilist kõla. Sellist pehmet ja hoolitsetud klarnetitämbrit ei kuule tihti, kuigi sooviks. Kõrv harjus kauni pilliheliga, laitmatu tehnikaga, aga midagi oleks temasuguselt korüfeelt veel oodanud, ehk va banque’i efekti? Kuna olen palju kuulanud ja mänginud orkestris seda Mozarti üht viimastest oopustest, tekkisid külmavärinad, kui kõlas viimast korda Adagio osa teema — milline geniaalne harmooniline järgnevus! Rondo karakter oli lennukas, samas mõjusid solisti fraasid graatsiliselt ja väljamängitult. Tempo loomulik edasiviimine kontserdi lõpus avaldas muljet. Lisaloona esitas Fuchs Michele Mangani salongiliku miniatuuri „Pagina d’album”.

Mozarti „Vesperae solennes de confessore” (KV 339) — koor esines meile harjumuspärasel tasemel. Dixit’is tuli ette sopranitel ja tenoritel mõningast kõlalist ebaühtlust, kuid see ei muutnud ettekande meeldivat üldmuljet. Solistide kvartetilt oleksin oodanud siiski ühtsemat ansamblitunnetust, meessolistide vokaalne presenteerimine oleks võinud olla julgem. Väga meeldis Marianne Pärna aldi ümar ja kompaktne tämber. Elina Nechayeva  veenis kuulajaid Laudate Dominum’i soolopartii esitamisel, tema hääl kõlas loomulikult ja vabalt. Kontserdi teises pooles sai nautida TKOd nende tuntud headuses, ühtlast kõlakultuuri ja selgeid fraase. Laudate Dominum läks publiku nõudmisel kordamisele — kõik esinejad demonstreerisid pianissimo’t inimvõimete piiril, Järvi peaaegu ei dirigeerinudki! See, kui vaikselt ja katkematu helijoana suutis mängida meie esifagotist Peeter Sarapuu, oli imeline.

Teine lisalugu „Ave Verum” oli Neeme Järvil võetud kiires, täiesti vallatus tempos, jättes mulje, nagu kulgeks muusika ühe hingamisega. Ja milline harras meeleolu saalis valitses! See, kuidas maestro oskab muusika kulgu suunata ja oma sarmiga publikut mõjutab, ei jäta kedagi ükskõikseks.

 

Kristjan Järvi öökontsert „Kirgastunud öö” 16. juulil kell 22. 00 Pärnu kontserdimajas

Esinejad: Järvi Akadeemia kammerorkester, dirigent Kristjan Järvi, Dudana Mazmanishvili (Gruusia, klaver), Maarika Järvi ja Monika Mattiesen (flööt), Kirke Karja (klaver), Mingo Rajandi (kontrabass), Liisi Koikson (vokaal), Mari-Liis Vihermäe (flööt), Lauri Kadalipp (saksofon), Marek Talts (kitarrid), Tiit Joamets (vibrafon) ja Hans Kurvits (trummid); kavas: Kantšeli, Pritsker, Tüür/Rajandi ja K. Järvi.

Ainuüksi juba Kristjan Järvi pingevaba lavale tulek loob mõnusa meeleolu, rahvale see meeldib ja kui ta gruuvivas olekus veel paar sõna pillab, on publik sulanud.

Õhtu ülesehitus õnnestus vormiliselt suurepäraselt, see läks ühe hingetõmbega, alates Kantšeli muusikalisest palverännakust ja lõpetades Kristjan Järvi fusion’liku jämmiga.

Gia Kantšeli Kontsert klaverile ja keelpillidele „Valse Boston” mõjus hüpnootiliselt, tundus nagu hõljuksin kusagil üleval stratosfääri kihtides, ajataju kadus täielikult. Kantšeli puhul tuleb anda aega üleminekutele järgmisele muusikalisele mõttele ja siin näitas Dudana Mazmanishvili lisaks perfektsele pianismile ka oma suurepäraseid dramaturgioskusi — iga noot ja kujund oli lõpuni välja kuulatud. Soovin esile tõsta ka kammerorkestri kontsertmeistri Nicolas Dautricourt’i peenetundelisi soolosid viiuli sõrmlaua „Mount Everestil”. Mind hakkas pärast kontserti väga huvitama, kui kaua „Valse Boston” tegelikult kestis, ja olin üllatunud — pool tundi… See möödus kui viiv!

Huviga ootasin kohtumist Gene Pritskeriga (s 1971), USA helilooja, kitarristi ja räppariga, kellega koos Kristjan Järvi oli genereerinud ideid Absolute Ensemble’i päevil. Pritskeri „Estonian Connections” oli „padueestilik” teos. Näis, nagu kuulanuksin 1970-ndate kultusansamblit Collage, aga lahjendatud instrumentaalses kastmes. Flötistid Maarika Järvi ja Monika Mattiesen vürtsitasid helletusi põnevate mängutehniliste võtetega, eriti kelmikalt mõjus slap’i-laadne „sülitamisefekt”. Värskelt kõlas viiulite rustikaalne, vibrato’ta mäng.

Kuid kuna Eestis on pärimusmuusikast tehtud palju põnevaid arranžeeringud, oli Pritskeri nägemuses minu jaoks vähe üllatavat.

Erkki-Sven Tüüri „In Memoriam” (…Urmas Kibuspuu) Mingo Rajandi seades (2019) oli Tüüri keelpillkvarteti I osa sümpaatne easy listening versioon. Lava täitsid lisaks orkestrile ka rütmimuusika esitajad. Mitmekülgne Rajandi oleks võinud anda võimaluse soleerida ka teistel muusikutel — esimesena mainiksin võimekat kitarristi Marek Taltsi, kuid miks mitte ka Liisi Koiksonit? Koikson näitas veenvalt, kuidas on võimalik laulda klaari selge häälega, kasutamata vibrato’t. Respect!

Huvitav, kui ei teaks, et Kristjan Järvi kunstnikuks kujunemise aastad möödusid USAs, kas ka siis tunduks „New York Songs” nii steverechilik, seda muidugi fusion’likus võtmes. Uute plokkidena manati esile heli- ja rütmipannoosid, ägedalt mõjusid Koiksoni häälemoonutused ja dirigendipuldis Kristjan Järvi oli nagu rõõmurull, siiras ja õnnelik. Selle teose puhul oleks tegu nagu klubimuusika kontserdisaali variandiga. Kuna muusikalised mustrid hakkasid teose lõpuosas järjest korduma, läks mõte aja kulgemise peale. Lõviosa saalist aga huilgas ennast­unustavalt, tundes esitatavaga siirast hingesugulust. Märkasin pärast kontserdi lõppu isegi, et nõtke samm ja kerge meel viisid mind kuidagi muretult Pärnu sumedasse öhe.

 

Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkester (EFO) 18. juulil Pärnu kontserdimajas

Solist Truls Mørk (Norra, tšello); kavas: Tüür, Dvořák, K. Järvi ja Nielsen.

Kontserdi avaloona kõlanud Erkki-Sven Tüüri teoses „L’ombra della croce” (2014) mõjus kohe esimestest taktidest altviiulite (hiljem tšellod-kontrabassid) vibrato’ta mäng nii, nagu oleks laval olnud suur gamba-ansambel — stiilne viide Gesualdo motetile! Teose arenedes avanes Tüüri tuntud käekiri, erinevate rütmivältuste kihid moodustasid tihedad kõlapannood. Muljet avaldav oli EFO keelpillide värviküllus ja intensiivne kõla helitöö lõpus. Nende taset näitas seegi, et flažolettides ei kadunud ära poogenpillide kandev toon.

Antonín Dvořáki Tšellokontsert h-moll op. 104 (solist Truls Mørk) algas suurejoonelise orkestrisissejuhatusega. Kõik fraasid olid lõpuni välja kuulatud ja — milline muusikaline areng! I osa tantsulises teemas panid kõrvu kikitama puupuhkpillide vallatud eellöögid ja kaunistused, millest tavaliselt üle libisetakse.

Maailma esitšellistide hulka kuuluv Truls Mørk pakkus ülimalt hoolitsetud kõrgema klassi mängu. Nautisin kontserti saali keskelt ja eeldasin, et Stradivariuse pilli kõla haarab mind jäägitult, kuid solist jäi kohati orkestri varju. Ehk on siin põhjuseks EFO ülemheliderikas mäng — isegi saatefaktuur kõlab soolomänguna—, mis on ju tegelikult kompliment orkestrile. Dvořáki kontserdi II osa alguses üllatasid puhkpillide väikesed häälestusprobleemid, või olid need tämbrilised erinevused? Adagio ma non troppo kõrvalteemas oleks solisti rohkem kuulda soovinud. Allegro moderato (III osa) karakter oli suurepärane, punkteeritud rütmid mängiti nii, nagu istuks orkester nõeltel. Mällu sööbis Mørki fantastiliselt kaunilt esitatud kõrvalteema.

Tore, et oboekunstnik Kalev Kuljus on taas EFO ridades. See, millise kõlavärviga ta võttis teises teemas üle viiulite meloodia, oli imeline. Tegelikult on Dvořáki finaalis mitu kohta, kus loole võiks väärika punkti panna, kuid helilooja jätkab ja helilõng haihtub taevastesse sfääridesse, kuni vaskpillid jõuliselt esile tulevad. Eriti äge ja efektne oli lõpu stretto. Saal huilgas ovatsioonides. Lisaloona esitas Mørk Pablo Casalsi „Lindude laulu”. See oli kui rännak igavikku!

Kristjan Järvi „Korale for 80”, mis loodud Neeme Järvi 80. sünnipäevaks, ongi nagu armastatud Neeme Järvi portree. Teose rõõmsameelsus viitab elujaatavale maestrole, löökpillide suur osakaal vihjab tema löökpillimängija taustale, motoorne kuueteistkümnendiknootides liikumine loob paralleele maestro pideva otsiva vaimuga, suure eestlase aatelisust  toonitavad rahvaviisimotiivid. Alguses kõlas lühitsitaat ka Bachilt, vihjates Neeme Järvile kui klassikule. „Korale for 80” sobiks suurepäraselt ka filmimuusikaks.

Carl Nielseni Sümfoonia nr 1 g-moll op. 7 algusakordide ajal kogesin taas kord EFO meeletut energiat — see on nagu võimas laine, mis pühib teelt ballasti. Aastaid tagasi, esimesel kohtumisel, ei tekkinud mul Nielseni vastu armastust, niivõrd ebatraditsiooniliselt mõjusid tema meloodiate alteratsioonid ja harmoonilised järgnevused. Nüüd aga pakkus suure taanlase värske helikeel naudingut ja see, kuidas EFO teost sel õhtul ette kandis — kõiki kujundeid lausa kunstiliselt liialdades — oli muljet avaldav. Kas see on minu meelevaldne arvamus või Paavo Järvi kui oskusliku kavakoostaja taotlus, aga igatahes haakusid Nielseni sümfoonia I osa lõpu vaskpillide fanfaarid harulda­selt hästi Dvořáki Tšellokontserdi I osa teema motiiviga. Sümfoonia II osas, Andante’s nautisin esimeste viiulite ühtlast ja tihedat kõla, teemade ülevõtmine eri pillirühmade poolt mõjus katkematu kangana. III osa Andante sostenuto lõigust sooviksin eriti välja tuua kaunist koraali, sellist sametist vaskpillide ansamblit ei mäletagi elavas esituses. IV osas Finale on nii heroilisi kui ka lüürilisi lõike, viimastes väärivad tunnustust puupillide solistid. Selles osas hakkasid nii kõrva kui ka silma (sic!) keelpillide äkilised fp (dünaamilised) afektid, need kõlasid festivaliorkestris nii värskelt. Tunda oli iga muusiku pühendumist ja entusiasmi. Paavo Järvi ja EFO Nielseni 1. sümfoonia interpretatsioon andis teosele uue sära ja hingamise. Silmapaistvale kontserdile pani punkti lustaka lisapala, Leroy Andersoni „Fiddle-faddle’i” maitsekas esitus.

 

Järvi Akadeemia lõppkontsert 20. juu­lil Pärnu kontserdimajas

Esinejad: dirigeerimiskursuslased ja Järvi Akadeemia noorte sümfooniaorkester; solistid Triin Ruubel (viiul) ja Mari Adachi (vioola). Kavas: Mozart, Bruch, Mägi ja Honegger.

Ester Mägi karjaselüürikast inspireeritud „Bukoolika” oli jaotatud kahe dirigendi vahel — Maria Seletskaja tabas hästi teose meeleolu, küll aga jäi puudu impulsist, sest vaskpillide sisseastumised jäid keelpillidest maha. Eirik Haukaas Ødegaardi dirigeeritud teose kõrgpunkt oli muljet avaldav.

Arthur Honeggeri monumentaalse 3. sümfoonia („Liturgiline”) I osa juhatas Edmar Tuul. Taas nautisin noore dirigendi selget ja kindlat lööki, mis andis hästi edasi motoorset karakterit; hea oli jälgida ka innukat orkestrit. Eepilist II osa dirigeerinud Stephanie Childress oleks võinud rõhutada horisontaalset liini, kulminatsioon veenis. Tundus, et orkester leidis suurima ühisosa III osa Dona nobis pacem dirigeerinud Yaroslav Zaboyarkiniga. Ta on musikaalne ja inspireeriv. Kui Zaboyarkin oleks marsiliku karakteri ajal veel seisnud, kannad kindlalt maas, oleks tulemus olnud ülihea.

Kontserdi teises pooles esines orkester püsti seistes. See annab musitseerimisel suurema vabaduse ja mänguasend on ka loomulik (v. a tšellod). Max Bruchi Topeltkontserdi e-moll op. 88 solistideks olid Triin Ruubel ja Mari Adachi. Adachi vioolahääl pani kuulama ja Ruubeli passažide esitused kõlasid briljantse selgusega. I osa juhatanud Boon Hua Lien toetas soliste, II osa juhatanud Holly Hyun Choe oleks võinud valssi „ühe peale” dirigeerides kasutada ringikujulist tehnikat, nii kõlab orkester kergemalt. III osa juhatanud Dorian Todorovi žest punkteeritud rütmides vajanuks teravust.

38. A. Mozarti 38. sümfoonia D-duur („Praha sümfoonia” KV 504) oli orkestrile nii kõlakvaliteedi kui ka ansambli koosmängu poolest paras pähkel. Selles teoses oodanuks dirigentidelt orkestrile rohkem tuge. Ian Nie­derhofferi juhatatud Allegro eeldab väiksemat ja selgemat lööki, dirigent ei peaks tantsima. Taavi Oramo „hälli kiigutamise” tehnika kohati õigustas ennast, kuid muutus natuke üksluiseks. Peast dirigeeris ainsana José Soa­res Filho, tema löögis olid teravad impulsid, mis sobisid suurepäraselt Presto tempoga.

Lisaloona esitati Sibeliuse „Andante festivo” noorte dirigentide ühe koolitaja Kristjan Järvi kirglikul juhatusel. Nüüd sai kuulda voogavat ja lopsakat keelpillikõla, mis tekitas saalis üleva õhkkonna.

 

Festivali lõppkontsert 21. juulil Pärnu kontserdimajas

Esinejad: Eesti Festivaliorkester ja dirigent Paavo Järvi, solist Ain Anger (bass). Kavas: Tüür, Mussorgski, Tšaikovski.

Pidulik õhtu algas Lepo Sumera heliloomingu preemia üleandmisega Jüri Reinverele. Helilooja tervituse luges ette auväärne Lagle Parek, keda seob Reinverega kauaaegne sõprus. Reinvere tänas unikaalset Festivaliorkestrit ja Paavo Järvit inspireeriva koostöö eest, samuti oma õpetajat Lepo Sumerat, kellega ta tunneb tänaseni tugevat sidet, ning kutsus eestlasi üles erimeelsustele vaatamata ühte hoidma. Mulle sümpatiseeris väga Paavo Järvi tõlke see osa, kus ta mainis ka inglise keeles: „We, Estonians need to keep together as one…”

Kontsert algas Erkki-Sven Tüüri orkestrioopusega „Sow the Wind…”/„Külva tuult…” (2015), milles autor valutab südant mõtlematu inimtegevuse tagajärjel tekkinud pöördumatute protsesside pärast, nagu kliimamuutus, massiränne, äärmusliikumiste kasv… Teose esimest poolt kuulates tekkisid seosed Tubina 2. sümfooniaga, milles teemaks küll muinaseestlaste vabadusvõitlus, kuid mõlemas helitöös on samasugused rusuvad, katastroofile lähenevad meeleolud, viiulisoolodes lausa samad intonatsioonid. Sarnaste kõlamasside pidev kordus Tüüri teoses muutus pisut monotoonseks hetkeni, mil rütmi hakkasid valitsema lehmakella (cowbell) meenutavad löögid. Keelpillide raiuv pulss ja puhkpillide massiivsed kõlapannood lisasid järjest pinget, kuni saabus oota­matu lõppakord. Kas vihje tsivilisatsiooni hukule?

Modest Mussorgski „Surma laulud ja tantsud” armastatud bassi Ain Angeri esituses mõjusid suurepäraste karakteritega; nautisin solisti kaetud tämbrit ka kõrges ja  ekspressiivses registris („Trepakk”). Hästi meeldis esibassi vene keel — tekst oli arusaadav ka ilma kavaleheta. Ehk tasuks pöörata rohkem tähelepanu konsonantide ja diftongide väljalaulmisele, mis tooks esile kogu vene keele värvikuse. Meisterlikult olid häälevärvidega edasi antud erinevad meeleolud, näiteks osas „Väejuht» kõlas lüüriline alge maksimaalses legato’s ning sangarlikud teemad olid täis otsustavust ja jõulist karakterit. Laulu eriala profaanina oleksin oodanud Angeri vokaalis ehk rohkem vibrato erineva kiirusega kasutamist vastavalt muusikas avalduvale. Vaatamata tihedale orkestratsioonile oli tasakaal solisti ja orkestri vahel suurepärane ka laulutsükli kulminatsioonides.

Pärast Mussorgskit mõjus bassi repertuaari kullafondi kuuluv Gremini aaria Tšaikovski ooperist „Jevgeni Onegin” nagu kirss tordil ja mis eriti rõõmustav, saalitäie melomaanide nõudmisel sai seda maiuspala nautida lausa kaks korda! Üks detail mind siiski hämmastas — aaria oli esitatud üllatavalt kõrge intonatsiooniga. Angeri rolli sulandumine oli aga veenev, nagu seisakski laval suurte elukogemustega eakas vürst. Karakterile lisas kaalu esibassi sametine tämber. Publik ei tahtnud ega tahtnud Angerit lavalt ära lasta.

Kui EFO avakontserdil kõlas harva esitatav Nielseni 1. sümfoonia, siis lõppkontserdil sama haruldane Tšaikovski 2. sümfoonia c-moll op. 17 1880. aasta redaktsioonis. Tore, et Paavo Järvi pakub kuulajaile värskeid sümfoonilisi kogemusi. Tšaikovski oopuses on rahvuslik element ühendatud euroopaliku sümfoonilise muusika töötluslikkusega, nagu on öelnud vene heliloojad, Võimsa Rühma liikmed. Kohe teose alguses kõlab imeline metsasarve soolo (Alec Frank-Gemilli esituses), mille võtab üle kaunihäälne fagott (Rie Koyama). Toimub dramaatiline areng ja keelpillid esitavad nagu üks mees ostinaatset teemat, puhkpillide lüürilises kõrvalteemas on „Lillede valsi” hõngu. II osa Andante marciale, quasi moderato kanti ette hea, vaos hoitud marsiliku karakteriga ja siingi tekkisid paralleelid teise Tšaikovski teosega, kultusliku VI sümfoonia III osaga. II osa Scherzo. Allegro molto vivace on tehniliselt nõudlik, kuid EFO ansambel tiksus laitmatult. Trio’s näitasid puupillid rõhkude artikuleerimisel sellist koosmängu taset, nagu puudutaksid kõik ühel ajal kuuma triikrauda. Pompoosselt alanud sümfoonia finaal jätkus Glinka kamaarinskajalikus meeleolus, keelpillid kasutasid aeg-ajalt nii kiiret poognatehnikat, et hea kujutlusvõime korral võis EFO kohal näha hõljumas kampolitolmu pilve. Festivaliorkestri puhul jään kuulama ikka ja jälle kontrabasside selgeid liine. IV osas soovin toonitada vaskpillide, eriti tuuba (Madis Vilgats) rolli tantsulise karakteri õnnestumisel. Viimase osa pinget kruviv kulminatsioon oli võimas apoteoos Pärnu muusikafestivalile. Pärast sellist juubeldavat finaali meelitas vaimustunud publik orkestrilt välja suisa kolm lisapala, Sibeliuse „Kurva valsi” küllaltki rõõmsas tempos, Alféni „Karjasetüdruku tantsu”; kui aga kõlas EFO mitteametlik hümn, Lepo Sumera „Kevadine kärbes”, olid tunded Pärnu kontserdimajas võrreldavad äsjase üldlaulupeo meeleoluga.

 

Kontsert „North around the Baltic Sea” 16. juulil Pärnu kontserdimajas

Esinejad: Hugo Ticciati (Suurbritannia/Rootsi) — viiul, Jamie Walton (Suur­britannia) — tšello, Janne Thomsen (Taani) — flööt, Christoffer Sundquist (Soome) — klarnet, Heini Kärkkiäinen (Soome) — klaver; kavas: Kõrvits, Schönberg, Tüür, Fagerlund ja kaks rootsi rahvalaulutöötlust.

 

Hea idee oli koguda ühte kontserti Läänemere heliloojate teosed, mida muusikud ka Läänemere-äärsetes linnades esitavad. Seekord kõlasid need Pärnus. Kontserdi avateoseks kuulutatud Raminta Šerkešnytė „Kontsertpala” jäi kahjuks esitamata.

Tõnu Kõrvitsa teoses „Laulan üle merede” soleeris põhjanaabrite esi­klarnetist Christoffer Sundqvist. Melanhoolse varjundiga teosest võlus solist välja palju põnevaid värve, kuid ka sellised ebamaised pianissimo’d, et need hakkasid võistlema saali ventilatsiooni ja prožektorite surinaga, mis segas keskendumist. Kõrvitsa sooloteosest arenes edasi tema meditatiivne „Taevakaare muusika”, nagu olekski see olnud attacca’na kirjutatud. Mitmekülgse viiulikunstniku Hugo Ticciati pilli- ja toonikäsitlus veenis täielikult. Milline peen ja hõrk kõla! Kuigi teos esitati avatud klaverikaanega, ei varjanud pianist Heini Kärkkiäinen kordagi teisi instrumente — vastupidi, lisas hoopis üldist kõlarikkust. „Taevakaare muusika” on Kõrvitsale väga iseloomulik teos, meditatiivse varjundiga seisundimuusika, mida ilmestas loo keskosa kulminatsioon, kus ühe noodi kordus mõjus kõlalaavana.

Kahju, et Arnold Schönbergi Kammersümfoonia nr 1 E-duur op. 9 ei kõlanud originaalversioonis, viieteistkümnele sooloinstrumendile, vaid Anton Weberni seades viiele instrumendile. Viimane jääb nii kõlavärvide kui ka läbikomponeerituse poolest originaalile tublisti alla, olgu tegu kas või tippinterpreetidega nagu sel õhtul. Hilisromantismi ja atonaalsuse piiril olev teos on mõeldud nii-öelda edasijõudnud kuulajale, nõudes sajaprotsendilist keskendumist ülitihedas harmooniamaailmas. Kui aga helitöö lõpus kõlavad suurtest tertsidest heliread, on tunne, nagu jõuaks oaasi. Muusikute ansamblitunnetus, kõlalised ja tehnilised oskused olid täiuslikud ja ma pole kindel, kas nõrgema koosseisu puhul oleks antud versioon üldse mõjule pääsenudki. Muljet avaldavad olid Ticciati ja Sundqvisti esitatud keerulised oktavipassaažid ja muusikute atraktiivne kehakeel.

Erkki-Sven Tüüri „Valgustornid II” (versioon 2018) on autori sõnul kujuteldavad kõrgustesse tõusvad intensiivsed valgusvihud, mis läbi mingi ime võivad muutuda reaalselt nähtavateks objektideks. Muusikas tõid antud kujundit esile jõulised arpeggio’d, mis rütmilise gradatsiooni aeglustudes jõudsid välja kristalsete akordideni. Sünkopeeritud keskmine osa mängiti suurepärase svingiva tunnetusega. Oopuse rütmiline alge lõi siinkirjutajal seoseid ka majaka valgusvihuga, kord sähvatades, kord kustudes. Ansambli kõlapalett oli suurepärane, kujundite üleandmine eri instrumentide vahel lausa täiuslik. Teose vormitunnetus oli väga hea.

Sebastian Fagerlundi „Fuel II” pakkus Tüüriga sarnast kõlaesteetikat, kuid Fagerlundi rütmide kordussagedus on palju lühiajalisem, fragmentaarsem. Kui juba võrdlemiseks läks, siis Fagerlundi helikeelele võib mõttes lisada rütmilise biidi. Teose keskosa laisad glissando’d mõjusid efektselt ja mis peamine, helikunstnikud ise nautisid ka nende mängu. Rütmistatud lõpuosas lisas põnevat faktuuri klaveri sünkopeeritud rütm.

Kahjuks langes kontserdi lõpp üldisest kontekstist välja, kõlasid kaks rootsi rahvalauluseadet, milles ansamblile lisandusid kontrabass ja trummikomplekt. Milleks selline otseste laenudega olustikumuusika sel kontserdil, jäi mulle arusaamatuks. Eelnevalt kuuldud oopused lahustusid stiliseeritud etnohelindites ja tundus, nagu oleksin endale ootamatult sattunud „Viru folgi” rootsi teemaõhtule.

 

Järvi Akadeemia gala 17. juulil Pärnu kontserdimajas

Esinejad: Nicolas Dautricourt (USA), Stanislav Pronin (Kanada), Dejan Bog­danović (Itaalia) ja Anna-Liisa Bezrodny — viiul, Alexander Zemtsov ja Oleg Larionov (Venemaa/Soome) — vioola, Jan-Erik Gustafsson (Soome) ja Theodor Sink — tšello, Maksim Štšura — klaver, Alec Frank-Gemmill (Suurbritannia) — metsasarv, Järvi Akadeemia Sinfonietta, Järvi Akadeemia õppejõud ja dirigeerimiskursuslased; kavas Piazolla, Glière, Eller, R. Strauss ja Stravinski

 

Kontsert algas Astor Piazzolla kahe palaga „Oblivion” ja „Escualo”. Kartsin, et ei tule head nahka, kui enne Glière’i Keelpillioktetti kuuleme salongilikke tangoimitatsioone. Kui aga pianist Maksim Štšura võlus klaverilt esimesed helid, hakkas hinges hea — milline õhuline kõla ja selge faktuur! Štšura oleks publiku nagu klaveri tiivale võtnud ja kõrgustesse lennutanud. Viiuldaja Nicolas Dautricourt kasutab suurepäraselt tooni eri varjundeid; tegu on atraktiivse interpreediga, kellel on hea stiilitaju ja improviseerimise oskus.

Harva mängitavale, esituslikult ülinõudlikule Reinhold Glière’i Keelpillioktetile D-duur op. 5 olid pandud mu selle kontserdi suurimad ootused. Eelkõige vaimustas mind tippmuusikute mängust kiirgav energia ja tšellist Jan-Erik Gustafssoni hingematvalt kaunis kantileen. Gustafssoni vaadates meenub põhjala graniitrahn, mis veenab oma loomulikkusega. Viiuldajate meesleeris käis aga tihe rebimine, mille juures aeg-ajalt unustati see, kes mängib soolot, kes saadab. Sümpaatne oli jälgida Anna-Liisa Bezrodnyt, kes arvestas ümbritsevaga. Tundus, et teine viiul Dejan Bogdanović oleks pidanud esiviiulile (Dautricourt) rohkem ruumi andma, selles „võitluses” jäi priimaši viiuli volüüm tagasihoidlikuks. Ennast pani kuulama Alexander Zemtsovi paljuütlev vioolakõla. Teises osas oleks oodanud ansamblilt selgemat rütmilist faktuuri, seda enam, et seal oli tegu tantsulise teemaga.

Kolmandas osas peitsid viiulite trioolid tšellode meloodilise liini. Juubeldav finaal esitati meeletu energiaga, mida ei varjutanud ka väikesed ebatäpsused ansamblis. Rohkearvulise publiku maruliste ovatsioonide saatel korrati joviaalses meeleolus katkendit teose lõpust.

Pärast vaheaega tuli lavale Järvi Akadeemia Sinfonietta ja noored dirigendid said võimaluse demonstreerida, kuidas nende tahe läbi orkestri kuulajani jõuab. Alexander Zemtsovi kiire tempo Elleri „Videviku” juhatamisel ei veennud. Noor dirigent oli alguses natuke ebakindel, mis peegeldus ka ettevaatlikus keelpillikõlas, teose arenedes tema enesekindlus kasvas.

Richard Straussi Metsasarvekontserdis nr 1 Es-duur op. 11 soleeris Alec Frank-Gemmill. Sellist kuldset metsasarve häält ei olnud ma elavas esituses ammu kuulnud. Teose I ja II osa juhatas Edmar Tuul. Tema dirigeerimisstiil on selge ja löök konkreetne, Andante’s jäi vasaku käe roll kohati ebaselgeks. Finaali dirigeeris Christoph Vandory. Teda jälgides tekkis mul mõte, et kiires liikumises tuleb piano’t juhatada väikese žestiga, see motiveerib orkestrit täpsemalt mängima.

Stravinski „Pulcinella süidi” esimesi osi juhatas José Soares Filho. Kahjuks polnud kumbki algus selge eeltaktiga, siit ka orkestri rütmiline ebakindlus. Serenaadis jäin kuulama Riivo Kallasmaa väljendusrikast oboetämbrit. III osa dirigeeris Mart Aus hea tempotunnetusega, ka üleminekud Allegretto ja Andantino lõikude vahel olid selged. Järgnevalt tõusis poodiumile Maria Seletskaja. IV osa algus oli natuke eraldiseisev, hiljem oli koosmäng hea. Toccata’s oodanuks selgemat karakterit. Johanna  Malangré oleks võinud VI osa kantileenset meloodiajoont orkestrile selgemalt näidata, variatsioonide tempolised üleminekud olid head. VII osa trombooni uljas teemas (Kaspar-Oskar Kramp) jäi esimesel korral dirigent löögiga hiljaks, korduses sujus kõik ladusalt. Teose finaali dirigeeris Dorian Todorov. Meelde jäi ilus pikk fraas, kuid keelpillide strihh au talon nõudnuks dirigendilt teravamat lööki, samuti oleks tulnud isukamalt välja mängida veerandnootide tenuto’d.

Oluline roll oli orkestri kontsertmeistril Mari Targol, kelle mängida olid mitmed viiulisoolod. Üldmulje noortest dirigentidest oli positiivne, neist mitmed teevad ka juba märkimisväärset karjääri. Tuult tiibadesse! 

Järvi Akadeemia Sinfoniettat kuulates jäin mõtlema, et sellel kontserdil võiks küll esineda Pärnu linnaorkester. Läbimõeldud planeerimise korral oleks festivalil ülesastumine linnaorkestrile suureks motivatsiooniks ja kasvaks ka tema rahvusvaheline tuntus.

 

Pärnu muusikafestivali gala 19. juulil Pärnu kontserdimajas

Esinejad: Florian Donderer (Saksamaa), Artur Podlesniy (Ukraina/Saksamaa), Adela-Maria Bratu (Rumeenia/
Saksamaa), Robert Traksmann ja Miina Järvi — viiul; Andres Kaljuste, Madis Järvi, Mari Adachi (Jaapan) ja Veit Hertenstein (Saksamaa) — vioola; Georgi Anichenko (Valgevene/Belgia), Theodor Sink, Marius Järvi ja Johannes Välja —tšello; Regina Udod — kontrabass; Michel Moragues (Prantsusmaa) ja Maarika Järvi — flööt; Riivo Kallasmaa — oboe; Matthew Hunt (Suurbritannia) ja Signe Sõmer — klarnet; Rie Koyama (Jaapan/Saksamaa) — fagott; Björn Olsson (Rootsi) —
metsasarv ja Maksim Štšura (klaver). Kavas Berg, Webern, Ligeti, Sibelius ja Korngold

 

Kontserdi kava pani kokku Erkki-Sven Tüür, saades inspiratsiooni Erich Wolfgang Korngoldi Keelpillisekstetist, millest ta vaimustus ühel festivalil Saksamaal: „…oleks tore seda teost ka Eestis kuulata. Sellega seoses liikusidki nüüd mõtted laias laastus sajanditagusele ajale Viinis…” (Erkki-Sven Tüüri saatesõna kontserdile, tsitaat kavaraamatust).

Avaloona kõlasid Alban Bergi „Neli pala” klarnetile ja klaverile op. 5 Pärnu muusikafestivali ühe armastatuma muusiku Matthew Hunti ja vaimustava pianisti Maksim Štšura esituses. See, milliseid kõlavärve, alates ärevast frullato’st kuni õhulise võbeluseni, võlus klarnetist välja Hunt, oli muljet avaldav. Eriliselt sööbis mällu teose teine osa Sehr langsam, kus klarneti imelist pikka fraasi toetasid klaveri läbitunnetatud akordid. Sellist peent faktuuri oskavad luua vaid tõelised meistrid, kelleks Hunt ja Štšura kahtlemata on.

Anton Weberni „Kuus bagatelli” keelpillikvartetile op. 9 on kestvuselt napp, mõni osa alla minuti, aga kui palju tihedat faktuuri on selles! Esiviiul Artur Podlesnyi demonstreeris erinevates tehnikates kõrgema klassi viiulimängu. Tšellist Johannes Välja lummas kauni kõlaga, mida ta oskuslikult tuunis — kvarteti viimistletud esitus avaldas muljet.

Juba Görgy Ligeti puhkpillikvintetile loodud rahvamuusikaainelise teose „Kuus bagatelli” esimene osa Allegro con spirito tekitas vau-efekti — millist pulseerivat staccato’t ja dünaamilisi afekte interpreedid demonstreerisid! Teose teine osa on meeleolult rusuv, hingele mõjusid balsamina Riivo Kallasmaa (oboe) ja Rie Koyama (fagott) soolod. Järgnevalt demonstreerisid artistid ostinaatoliku saatehääle ja pastoraalse teema laitmatut üleandmist ansamblis; eraldi tõstaksin esile Michel  Moraguese kirgast flöödikõla. Kui aga teema esitamise kord jõudis metsasarve (Björn Olsson) ülikõrgesse registrisse, jäi mul hing kinni — tegu oli muusikalise „köiel kõnniga ilma turvavarustuseta”, aga Olsson ei libastunud, braavo!

V osa (In memoriam Béla Bartók) teemas kõlas erinevates harmooniates ungaripärane rütm „mad-ja(a)r”, pikad akordid lõpuni välja kuulatud. Finaali praakisid teose esiettekandel 1956. aastal Ungaris tsensorid välja, arvatavasti selle deemonliku karakteri ja pidevalt dissoneerivate intervallide tõttu — sotsialismi ehitavat kodanikku ei tohtinud ju traumeerida ängistavate kõlaspasmidega. 2019. aastal Pärnus aga esitasid viis fantastilist muusikut seda groteski ja irooniat täis finaali kogu hingest,  pälvides publiku marulise poolehoiu.

Publiku seas saalis teost ja hiljem ka Tüüri raadiointervjuud kuulates  ei veennud mind siiski Jean Sibeliuse
„En Saga” op. 9 (Gregory Barretti seade septetile) valik sellesse kontserdikontseptsiooni. Kui on vastupandamatu soov seda teost esitada, siis on sellest olemas Jaakko Kuusisto kompaktsem ja selgema faktuuriga arranžeering oktetile. Barretti versioon jäi lohisema ning puudus teose dramaturgiline kaar. Mis puudutab antud esitust, siis oli selles natuke liiga palju ansamblilist ebatäpsust ja rütmilisi kõikumisi, esiletoomist väärivad aga Marius Järvi tundlikud tšellosoolod.

Kaheksateistkümneaastase Korngoldi Keelpillisekstett D-duur op. 10 haaras oma viimistletusega kohe, alates juba vioola (Andres Kaljuste) esimestest taktidest. Kõrva pani teritama ansambli ühesugune vibrato kasutamine ja sarnane toonikäsitlus. Soovin esile tõsta Florian Dondereri ja Robert Traksmanni tandemit. Dondereri viiulikõla pole suur, see on pigem intiimne, aga ometi jõuab see saali. Traksmanni II osa kaunid soolod g-keelel on kõlaesteetika etaloniks. Seksteti toonikäsitlus kostus Adagio’s nii ühtlasena, nagu esitaks seda orel — see oli justkui lõputute fraasidega igavikuline teekond, mis jõuab vabanenult kodusadamasse (G-duur). Aga nüüd, III osa… Kas tõesti tehti kannapööre Richard Straussi „Roosi­kavaleri” valsile? Ei-ei kavas polnud eksitust, see oli endiselt Korngold, kuid võrreldes sellega nii sarnase Straussiga, oli see veelgi kontsentreeritum, graatsilisem. Donderer žonglööris eri kõrgustes wie eine Katze, kes alati käppadele maandub, kuuerattaline limusiin võttis kõik valsikurvid välja ilma ühtegi nurka sirgeks sõitmata. Finaal aga oli tõeline valangute ja ricochet’de (kiire poognapõrgatamise tehnika) tulemöll, ja millise ulja kuraasiga esitas teema tšellist Georgi Anichenko, lahe! Kogu ansambel jättis suurepärase mulje, mainitagu siin ka Theodor Singi ja Mari Adachi nüansirikast musitseerimist.

Kui Klassikaraadio intervjuus (19. VII) tundis kontserdi kuraator Erkki-Sven Tüür õigustatult muret, et meelelahutus on muutunud peavooluks ja muusikalist kaasamõtlemist pakutakse kontsertidel harva, tõendas Pärnu kontserdimajas täissaalile antud kontsert, et helilooja koostatud intellektuaalne kava võeti vastu nagu värske sõõm allikavett. Siinkohal sooviksin tänada Klassikaraadiot, kes tegi ülekanded festivali kõikidelt kontsertidelt.

 

„Ansel”. 20. juunil Pärnu Uue Kunsti Muuseumis kell 17. 00. Kammerkontsert Kaupo Kikkase fotonäitusega resoneerivatest teostest

Esinejad: Marta Spārniņa (Läti), Sharon Roffman (Suurbritannia), Mikk Murdvee ja Peijun Xi (Hiina/Saksamaa) — viiul; Konstantin Sellheim — vioola, Paul Suss (Venemaa) ja Leho Karin — tšello, Maria Luisk — flööt ja Taniel Kirikal — kontratenor. Kavas Pärt ja Vasks

 

„Ansel” on Kaupo Kikkase austusavaldus legendaarse fotograafi ja looduskaitsja Ansel Adamsi tööle (kavaraamat). Valge saal, mustvalged fotod ning Pärdi ja Vasksi muusika — milline suurepärane sümbioos! Et vältida edasi-tagasi kõndimist ja aplausi lugude vahel, sisenesid esinejad kontserdi alguses korraga saali. See lahendus toimis.

Arvo Pärdi teose „Es sang vor langen Jahren” esitas Taniel Kirikal heas balansis viiuli (Sharon Roffman) ja vioola (Peijun Xu) duoga, muljet avaldas Kirikali ühtlane vokaal erinevates registrites, ei mingit forsseerimist. Pēteris Vasksi Keelpillikvarteti nr 2 („Vasaras dziedājumi” — „Suve viisid”, 1984) esituseks oleks soovinud avaramat saali, sest mängutehnilised efektid ja teise osa „Die Vögel” („Linnud”) linnukeste muusikalised kujundid — ricochet’d ja glissando’d — vajanuks rohkem kaja. Ka rohkearvuline publik, mis on iseenesest suurepärane, mõjus seekord sordiinina. III osas „Elegie” jäljendasid meisterlikult kordamööda samu muusikalisi kujundeid viiuldajad Marta Spārniņa ja Mikk Murdvee. Kuulates ulatuslikku altviiuli soolot (Konstantin Sellheim), tabasin end mõttelt, miks siinsetel laiuskraadidel ei kuule nii rikkalikku vioolakõla. Rõõmustab, et Pärnu muusikafestival on nagu mesipuu, mille poole lendavad eesti juurtega muusikud üle maailma — tšellist Paul Suss Moskvast lõi kvartetile kindla põhja.

Vasksi „Landscape with Birds” („Maastik lindudega”) sooloflöödile algas ebamäärasest kaugusest. Publik kiikas kord ühele, kord teisele poole, aga solisti polnud näha. Küll aga kostis teisest saalist kaunis flöödiheli (Maria Luisk) — vaat nüüd pääsesid kõla­lised ja mängutehnilised efektid tänu tühja kõrvalsaali akustikale mõjule.

Kuulates Pärdi teose „My Heart’s in the Highlands” esitusel kontratenori pikki fraase, tšellist Leho Karini läbitunnetatud bassiliine, viiuli ja vioola horisontaalset liikumist, tekkis tunne, nagu kõnniksid muusikud lõputul tüünel merel. Kontserdile lisas kaalu hinnatud fotograafi Kaupo Kikkase ja lõunanaabrite tipphelilooja Pēteris Vasksi kohalolu. Mõlema mehe silmist kiirgas rõõmu ja tänutunnet.

Nagu juba öeldud, olid tunded festivali lõppedes Pärnu kontserdimajas võrreldavad äsjase üldlaulupeo meeleoluga. Tuhanded kontserdikuuljad Pärnus ja kümned tuhanded Klassikaraadio vahendusel jäävad ootama järgmist suve, et kohtuda taas säravate muusikute, põnevate kontsertide, Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkestriga.