PERSONA GRATA JOOSEP MATJUS

Kui alustada „Tuulte tahutud maaga”, siis kuidas sa ise sellele tagasi vaatad?

Nüüd vaadates tundub päris hea. Alguses olin palju kriitilisem, skeptilisem, tundsin rohkem hingepiina. Praegu vaatan, et pole häda midagi. Suur eesmärk oli võimalikult ilusasti ja tundlikult Eestimaa loodust kujutada. Panna eesti rahvast uhkust tundma oma looduse üle, näidata selle mitmekesisust. Juubeli puhul tehtud ja võimalikult laiale publikule mõeldud film peab olema üldine, ülevaatlik. See ei saa olla väga rangelt autori positsioon, ei tohiks olla liialt eksperimentaalne.

 

Kui palju sa filme ette valmistades loodusteadlastega suhtled?

Ikka on suhtlust, aga mitte väga palju. Tänapäeva bioloogid istuvad pigem kontoris ja teavad küll liikide kohta peensusi, aga ei vii meid lähemale sellele, et neid pildi peale saada. Teinekord ongi loodusfotograafid/loodusfilmi tegijad need, kellel on kõige rohkem aktuaalset infot käes: kus keegi pesitseb, mis territooriumid on. Loodusfilmi tegija peab viibima kaua aega ühes kohas ja jälgima loomi, nii et see on põhimõtteliselt nagu välivaatlus. Kogu maailmas on nii mõnigi kord just loodusfilmi tegijad avastanud loomade-lindude käitumuslikke harjumusi, millest ei teata, sest keegi pole nii palju väljas istunud. Sellist tööd on vähe, nagu kunagi tegi etoloogia pioneer Niko Tinbergen; see ei ole vist praegune suund. Palju jälgimisi-vaatlusi tehakse loomaaias või uuritakse loomade käitumist laboris. Loomi jälgitakse raadiosaatjatega, vaadeldakse neid kui aktiivseid punkte arvutis. Aga mida nad päriselt looduses teevad, seda näevad loodusfilmi tegijad. Kui käisin Oliver Goetzli filmimeeskonnaga Kanada Arktikas Ellesmere’i saarel valgeid Arktika hunte filmimas, filmisime kaht stseeni, mida teadus ei ole veel kirjeldanud. Nimelt ühe karja liige varastas teisest karjast kutsikaid. Teiseks see, et huntidel võivad olla kasuemad, kes hoolitsevad kutsikate eest. Asjad, mida päris kindlalt ei teatud, sest keegi ei ole neid väljas vaadelnud. Siiski ka loodusfilm ei lähe nii süvitsi looma käitumisse, kui võiks; ta on pigem üldisem, kirjeldav. Meie läheneme ikkagi rohkem kunstiliselt. Mul tulid praegu meelde sookured „Tuulte tahutud maa” postril — see on vinge stseen. Põhiline oli teada, kus sookured pesitsevad, kuhu paigaldada varjend, et valgustingimused oleksid sobivad, ja siis loodus andis etenduse, mille meie püüdsime pildile. Vastavalt sellele, mida loodus meile kätte annab, loome hiljem filmistseeni.

 

Sa oled ise oma filmide stsenarist ja operaator. Kui mugavalt sa end toolide vahel laveerides tunned?

Autorifilmide puhul on see väga tavaline. Eestis on päris levinud, et autorifilmid on dokumentaalfilmid. Rein Maran on kõik oma tööd teinud operaator-režissöörina, Mark Soosaar, Andres Sööt ja rida teisi dokfilmitegijaid samuti. See annab võimaluse eriti täpselt juhtida filmi emotsionaalset poolt. Kommunikatsioon operaatori ja režissööri vahel, kui on tegemist kahe inimesega, on alati piiratud. Lõpuni ei saada teineteisest kunagi aru ja mingisugused nüansid on seletamatud või sa lihtsalt ei suuda neid väljendada. Ise operaator-režissöör olles on mul täielik kontroll selle üle, kuidas film lõpuks välja näeb. Aga „Tuulte tahutud maal” oli ka teisi operaatoreid. Üks põhjus on, et mulle väga meeldib filmida.  Loodusfilmi tegemine ongi minu meelest eelkõige looduse filmimine. Ja loodusfilmi operaator ongi juba pool režissööri. Need on väga tähtsad otsused, mida operaator peab tegema üksinda filmimise ajal, võib-olla murdosa sekundi jooksul. Kaadri suurused ja võttenurgad on tema otsus. Need on põhimõtteliselt pool režiid, mis hiljem võimaldavad luua stseene või monteerida.

 

Läksid sa BFMi juba selge teadmisega, et ei taha õppida lihtsalt filmindust, vaid eesmärk on saada loodusfilmi tegijaks?

Jah. Ongi naljakas, et kõigepealt ma alustasin vanaisa kõrvalt looduse pildistamisega, pildistamine tähendas mulle alati looduse pildistamist. Fotograafia võrdus loodusfotoga. Pildistasin inimesi ka, aga loodusfotograafia, see oli tõeline fotograafia. Filmiga oli sama. Mõtlesin ainult ühes suunas — et loodusfilm on minu teema — ja läksin sinna suunda. Kool oli ju tegelikult spetsialiseerunud mängufilmile, mängufilmi operaatoritele. Kuidagimoodi ma koolitööd ära tegin, ühegagi rahule ei jäänud, siht oli ainult loodusfilm ja seda sihti olen kõige kiuste püüdnud läbi aastate hoida. „Tuulte tahutud maad” tehes käis peast läbi, et Eesti saja aasta juubeliks loodusfilmi tegemise nimel oligi kõike seda vaja; mõtlesin, et tegelikult tore, et Eestis on see kompetents veel olemas. Või  et on keegi (ei taha ennast küll liialt tähtsustada), kes suudab selle filmi ära teha, sest ühele riigile on niisugust loodusfilmi hädasti tarvis.

 

Mathura kirjutas pärast „Tuulte tahutud maa” esilinastust: „Matjus on ehk üks meie praeguse aja tundlikumaid ja lüürilisemaid operaatoreid üldse — ja oleks tegelikult päris põnev, kui saaks ühel päeval näha teda kätt proovimas ka mängufilmi kaamera taga.” Kas „Kajaka teoreem” ja „Vanamees ja põder” olid siis mingil moel kompromissid?

Kompromissid… Ei… Ma ei pidanud mängufilmi aspekti kooli pärast sisse tooma. Aga see, kuidas inimest loodusfilmi tuua, pakkus mulle väga huvi. „Vanamehes ja põdras” tuli see hästi loomulikult välja, aga linnakajakatega samuti. Siinkohal võiks vist öelda, et ma ei ole eriline traditsiooniliste loodusfilmide fänn.

 

Miks?

Noored peavad eksperimenteerima ja leidma oma unikaalse stiili. Loodusfilmi peavool on mulle igav. Looduse lugu kujutatakse ja jutustatakse väga standardselt, isikupära kaob ära. Seal ei ole autoripositsiooni, unikaalset nägemist, vaid ikkagi tööstus — loodust pakendatakse meile kui mingit plastikust tarbekaupa. Ei saa öelda ühtegi halba sõna BBC kohta. Tegelikult ma vaatan ka BBC filme, suu lahti: supertöö. Operaatorid on lausa geniaalsed, millised kaadrid nad suudavad üles leida! Aga see, kuidas kokku pannakse, on minu meelest jura. Nad ei loo illusiooni, kinomaagiat. Eestis on muu maailmaga võrreldes eelarved hästi väikesed, aga võimalused suured. Me võime teha ükskõik mida, see on eesti filmi ja eriti veel eesti loodusfilmi tugevus ja võimalus. Seetõttu tundsin, et pean otsima uusi väljundeid, uusi lahendusi, žanriga eksperimenteerima. „Kajaka teoreem” oli puhas eksperimentaalne loodusfilm, millele oli pigem kiituseks, et seda Matsalu loodusfilmide festivalile vastu ei võetud. Ei olevat loodusfilm. Ühesõnaga, saavutasin nullpunkti, kus hakatakse arutama, mis üldse on loodusfilm.

Nüüd, pärast „Tuulte tahutud maad” ongi selline hetk, et mul on vaja pausi. Ja järelemõtlemisaega. Ma ei hakka kohe järgmist filmi tegema, kuigi kõik uurivad, mis on järgmine, kas on mõni projekt juba käsil. Ma ei taha veel; tundub isegi, et ei suuda. Ma ei ole umbes pool aastat kaamerat kätte võtnud. Hingetõmbeaega on vaja ja tegelikult seda ei anta. Inimesed töötavad üle, põlevad läbi. Ei ole võimalust järele mõelda, kas üldse peaks veel mõne filmi tegema. Kui jah, siis võiks tulla uus kvaliteet, uus vaatenurk, uus sügavus. Selleks on vaja aega, aga aega pead ise julmalt võtma.

 

Mitte et tahaksin nüüd koormat lisada või mingil moel survestada, aga pärast sellise filmiga väljatulekut ooda­takse veel suuremat vau-efekti.

Jah, aga selleks on vaja mingisugust kütust või jõudu kuskilt võtta. Ma olen ise lihtsalt otsinud endale asendustegevusi, tahtnud mingisugust vaheldust. Maaelu ja loomade pidamist proovida, midagi muud teha, töötada ja möllata talus, mitte olla loodusfilmis kinni. Kogu see protsess oli väga vaevarikas, ka vaimselt suur pinge peal. Kui praegu järgmise filmi peale mõtlema hakkan, lähevad põlved nõrgaks… Rentisin RMKlt maatüki, tüki luhta, mida tahaks taastada karjatamise kaudu. Eriti siin Läänemaal on hästi kihvt see, et inimese ja looduse koostöö tulemusel sünnib palju suurem mitmekesisus kui eraldi. Mulle väga meeldib idee, et inimene ja loodus ei ole ilmtingimata vaenlased, vaid võivad teineteist väga hästi täiendada. Loomapidamine sellistel luha- või rannakarjamaadel — loomad hoiavad heina madala, lombid vesised ja mudased —, see on hea toitumisbaas lindudele ja nii edasi.

 

Hästi põgusalt käisid jutust läbi Maran ja Soosaar. Kuidas sa eesti loodusfilmi üldpilti näed?

Õnneks on meil  mõned noored tegijad. Kuigi tegelikult on eeldused loodusfilmi teha kesised. Loodusfilmile ei ole eelarveid, ei ole eraldi rahastust, see žanr eksisteerib ainult tänu entusiasmile.

 

Täiesti õhinapõhine?

Pigem jah. Loodusfilmile eraldatav eelarve on sama suur kui portreefilmi eelarve. Töömahtu võrreldes ei ole see loomulikult jätkusuutlik. Selles mõttes on suur ime, et eesti loodusfilm üldse olemas on. Väga ränk on püsivalt sellega tegelda. Ma olen nüüd natuke üle kümne aasta enam-vähem järjepidevalt teinud, aga olen ka täiesti läbi. Mõtlen, et tõesti ei tea, kas jõuan. Et võib-olla ühe filmi veel teen, aga lihtsalt tingimusi ei ole. Ja uutel tulijatel on väga raske. Ongi nii, et teed filmi või paar ära ning siis lõpetad, kuid vilumus ja käekiri hakkavad kujunema alles pärast neljandat-viiendat filmi — on katsetused, aga tegijatel pole võimalust välja kujuneda.

 

Enne ütlesid, et Eesti tegijatel on võrreldes mujal maailmas valitseva olukorraga meeletu loominguvabadus. Kas sa vihjad sellega, et teised teevad tellimustöid, aga eestlased teevad minimaalse toetusega seda, mida ise tahavad?

Üldiselt küll. Mujal tullakse küll oma ideede ja initsiatiiviga välja, kuid telekanalite juhid otsustavad lõpuks, millist laadi peab film olema. Loodusfilm kuulub reeglina televisiooni, televisioon sõltub televaatajate arvust, vastavalt sellele rahastatakse ja sellepärast vormitakse enamus loodusfilme keskmise televaataja maitse järgi. On ka neid, kes saavad festivalidele orienteeruda ja teha, mida ise tahavad, aga isegi loodusfilmi festivalidel tõstetakse esile peavoolu ja see on kurb. Mida sa eksperimenteerid, kui keegi pärast ei näita. Televisioon harjumuspäratut asja vastu ei võta; festivalide eesmärk võikski olla tõsta esile neid filmitöid, mis laiema publikuni ei jõua.

 

Kas ikkagi festivali suurus, asukoht ja nimi määravad väga palju?

Just. Maailmas on kaks suurt festivali, üks on Ameerikas Jackson Hole’is ja teine Inglismaal Bristolis, „Wild­screen”. „Wildscreen” on kõige tähtsam. Seal on ärikohtumised, sõlmitakse lepinguid, tullakse välja uute lugude ja ideedega, tehakse diile, pannakse suuremaid eelarveid kokku, et teostada mõnd kaua planeeritud suurprojekti, näiteks Arktikasse filmima minekut.

 

Kas sina tahaksid veel Arktikasse filmima minna?

Praegu vist mitte. Hea meelega läheksin meie oma metsi, soid ja rabasid avastama.

 

Sellepärast, et lapsed on praegu väikesed ja pigem oleks kodus või…?

Loodusfilmi pere kõrvalt teha on paras katsumus ja seetõttu on ka liiga pikad ekspeditsioonid kõigile väga rasked. Kuigi ka Eestis filmides peab kaua kodust ära olema. Miks ma ei peaks saama neidsamu ideid Eestis realiseerida? Arktikas tehakse filme küllalt, aga Eestis, meie loomadest-lindudest ei tee keegi peale meie endi. Usun, et kõige sügavama filmi suudan ma ikkagi teha Eesti loodusest. Filmimisreisid on ainult süvendanud veendumust, et Eesti loodus on midagi ainulaadset ja väga mitmekesist.

 

On sul mõni maastikutüüp, kus sa ennast eriti hästi tunned? „Tuulte tahutud maas” domineerisid rannaniidud, luhad.

Luhad on mulle küll väga meelepärased. Samas, raba väga meeldib ja jõed. Kõige põnevamad on ikkagi jõed, jõgede ääres toimub enamus elutegevust. Ütleme… üleminekumaastikud, kus kaks biotoopi vahelduvad või saavad kokku — piirialad on liigirikkad ja põnevad. Mitte lihtsalt lagedus, vaid mosaiiksus, et näed ja samas suudad varjuda, seal on huvitav.

 

Milliseid loodusfilmitegijaid sa oma eeskujuks pead või kelle loomingut kõrgelt hindad?

Mul on kaks eeskuju. Saksa režissöör Oliver Goetzl, kes teeb loodusfilme nagu rock’n’roll’i-bändi — see on väga inspireeriv. Tema on üks Euroopa parimaid loodusfilmitegijaid, kes on tõesti filminud üle maailma BBCle, Disney Nature’le, täielik tipp. Teine suur eeskuju on Jan Henriksson, kes aitas ka „Tuulte tahutud maad” filmida. Tema kogemus, looduse mõistmine, loodusest mõtlemine on mind väga palju aida­nud ja ta on ka hea näide sellest, et loodusfilmi võib teha jätkusuutlikult. Ta on olnud loodusfilmi operaator üle kolmekümne aasta. Väga tähtis on näha, et keegi on sinuga samal erialal ka vanemas eas õnnelik ja rahul. Et tema valitud tee toimib ja on õige, see annab enesekindlust sama rada käia. Niisuguste eeskujudeta on väga raske filme teha, ei tea, kas see on üldse võimalik.

 

Kus teie koostöö ja ühine tegutsemine alguse sai?

Siinsamas Lihulas. Matsalu festival on mind kokku viinud nii Oliver Goetzli, Jan Henrikssoni kui ka Atte Henrikssoniga. Selle poolest on see festival tõesti eriline, siin käivad väga põnevad inimesed koos.

 

Sinu filmide tegijate hulgas on päris mitu korduvat nime. Kui paigas su meeskond on?

Hakkab juba looma. Meil on päris kihvt loodusfilmimeeskond kujunenud. See võtab ju ka aastaid, et kõik lülid õpiksid asja, mida kusagil ei õpetata. Kui võimalik, siis järgmise filmi puhul ma valiksin loodushelide lindistajaks Veljo Runneli, filmi monteerijaks Katri Rannastu, helindajaks Horret Kuusi ja operaatoriks Atte Henrikssoni.

„Tuulte tahutud maa” mõni stseen mulle ikka väga meeldis. Maksimum nii heliliselt kui pildiliselt on minu meelest sookurgede tantsu stseen  — kõik töötab. Aga tund-poolteist sellist materjali järjest kokku sobitada on meeletu käsitöö. Loodusheli lindistamine võtab sama palju aega kui filmimine, kõik kokku on nagu Haapsalu salli kudumine. Aga kuna tänapäeval käivad inimesed järjest vähem looduses keskendunult ja pühendunult, siis looduskeskkonna ja -kogemuse taasloomine on tööd väärt.

 

Kui see aitab mingil moel su töörõõmu taastada, siis võin kihla vedada, et Eestis on sadu inimesi, kes läksid pärast sinu filmi nägemist elus esimest korda rappa.

Võib-olla tõesti. Rappa peab ka keegi juhatama. Vahel on üllatav kuulda, et mõni laps polegi Tallinnast välja saanud. Lihtsalt keegi pole viinud. Ma ei suuda seda ilmselt lõpuni mõistagi —
kas tõesti võib eksisteerida selline elukorraldus ja maailm, kuhu ei kuulu raba või mets… Kuigi, Eestis on veel päris hea. Aga ka siin kolistame samade ämbritega, millega teised arenenud Euroopa riigid enne meid. Mida me metsaga teeme, kuidas võtame metsa maha ka lindude pesitsusajal, saemehed töötavad kakskümmend neli tundi… see on väga vastuoluline. Raiepuhkus või lindude pesitsemisaeg küll, aga lõikame edasi.

 

Kuidas sa enda jaoks filmi osadeks lahutad? Kas mõni osa on sulle märgatavalt tähtsam kui mõni teine?

Ükski osa pole vähetähtis. Jüri Sillart ütles väga hästi, et film on totaalne. Totaalne, täielik tervik. Iga osa filmist, iga kaader peab olema teistega stilistiliselt kokku kuuluv, see on kompositsioon. Kust iganes sa filmist kaadri nopid, peab see kõnelema filmi stilistikast ja laadist. Seda ma olen püüdnud, nii palju kui võimalik, jälgida, et oleks ühtne, enam-vähem sarnane koloriit, stilistika ja kaadri kompositsioon. Maadlesime kõvasti ja nägime vaeva, et filmi ei läheks mõni olmeline või tavaline kaader, sest iga kaader, milles pole kinomaagiat või mis ei ole osa ansamblist, lõhub illusiooni. Ja kui illusioon on lõhutud, siis on väga raske seda taastada. Film on minu meelest ikkagi illusioon. Ma loon unenägu, uut maailma. On see siis muinasjutuline või õudusunenäoline, aga kindlasti on see illusoorne maailm. Seal on  iga väikegi detail väga oluline, sest isegi kui inimene ei saa teadlikult aru, et midagi on valesti, siis alateadlikult ta tajub seda. Ükski kaader ei tohi olla suvaline. Seesama kehtib heli ja montaaži kohta — teadlikult ei saagi aru, aga aju registreerib valed kohad kuklas ära ja siis jääb tunne, et oli justkui hea, aga samas midagi oli imelikku.

Filmikoolis pidime filme laiali lammutama. Kui vaatad filmitegijana, naudid seda, kuidas keegi on olukorra lahendanud, kuidas ta ütleb, kuidas väljendab emotsiooni või situatsiooni. Kui teadlikult vaatad, saad palju rohkem.

 

Sul on meeskond üsna kenasti paigas, aga kui palju teil loomingulisi erimeelsusi tekkis?

Ikka tekkis. Oliver Goetzl ja tema operaator Ivo Nörenberg on näiteks kogu aeg tülis, kuid siiski asi toimib ja nad suudavad teha tasemel filme. Attega me vaidlesime. Otseselt tülis ei olnud, aga oli raskeid tõdemusi, saime aru, et pildid on kehvad. Peab kuidagimoodi paremini tegema. Peab rohkem vaeva nägema, aga mõlemad oleme väsinud. Põhivaidlus käis selle nimel, et paremaid pilte saada. Kui sul on kaader, näed kohe ära, kas see on filmikaader või suvaline kujutav kaader. Ühtse arusaamani jõudmine tõi mõnikord täitsa klombi kurku — see, et pidime teineteist kritiseerima. Kõike seda ikka filmi nimel, sest film on kõrgeim eesmärk. Kedagi ei huvita, kui raske seda teha oli või et mingit stseeni on üldse võimatu saada. Kuidagimoodi pead saama… Sest lõpuks jääb film, see tund aega. Selle taga võib olla ükskõik kui palju tunde tööd. Sellist kaadrit ei olnudki, mille õnnestumine oleks üllatusena tulnud. Pigem olen alati arvanud, et saaks paremini — selline natuke hävitav isikuomadus. Ma ei ole kunagi rahul ja see on tegelikult hästi kurnav. Nüüd, kui film on juba pool aastat valmis, vaatan natuke leebemalt.

 

„Vana mees ja põder” oli pühendatud su vanemale pojale. Kellest või millest rääkiva filmi saab su teine laps, ei ole vist praegu kuigi selge?

Võiks ju ikka mõlemale teha, jah. Ikka on tunne, et vähemalt ühe filmi peab veel tegema. Vaatame. Mulle meeldivad väga Viktor Kossakovski kümme filmitegemise reeglit. Esimene neist on, et kui vähegi saad, ära tee filmi. Ma siis kogu aeg mõtlen, et kas ma saaksin ilma filmitegemiseta elada. Kas tõesti on hädasti vaja veel üht filmi? Tõenäoliselt nii kaua, kui tunnen, et on vaja, nii kaua teen.

 

Vestelnud AVE PÕLENDIK

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon