VIISTEIST AASTAT „KULDSET MASKI EESTIS”

JAAK ALLIK

Mõned aastad tagasi teatrikülastajate seas tehtud sotsioloogiline uuring  näitas, et nii eesti- kui ka venekeelsete vaatajate hulgas on meil toimuvaist teatrifestivalidest kõige tuntum igal sügisel siia parimaid Venemaa teatrilavastusi toov (ja eestikeelses sünkroontõlkes näitav) „Kuldne mask Eestis”. Alates 2005. aastast toimunud festivali 159 etendust on külastanud 79 524 vaatajat.

Festivalil on osalenud 44 teatrit kokku 78 lavastusega. Moskva ja Peterburi parimate teatrite kõrval oleme näinud lavastusi ka Jaroslavlist, Permist, Novosibirskist, Magnitogorskist ja Omskist. Sõnateatri kõrval on näidatud ka oopereid, muusikale, ballette ja nüüdistantsu etendusi ning muidugi nukuteatrit. Tallinna, Tartu, Viljandi, Narva, Jõhvi ja Sillamäe vaatajad on näinud ligi 50 lavastaja loomingut, lisaks kogu Venemaa paremikule ka seal töötanud välismaiste kuulsuste Eimuntas Nekrošiuse, Alvis Hermanise, Declan Donnellani, Alexander Morfovi jt lavastusi.

Tänavu oktoobris lisandub sellele kõigele veel viis lavastust üheteistkümne etendusega ning tunnistan ausalt, et nende seas on ka kaks minu viimaste aegade suurimat teatrielamust, meie teatrisõprade vana tuttava Dmitri Krõmovi „Serjoža” Moskva Kunstiteatrilt ja noore lavastaja Semjon Serzini „Tütarlaps kutsekast” Moskva Puškini-nimeliselt Teatrilt, mille aluseks on valgevene dramaturgi Andrei Ivanovi erakordselt haarav ja julm näidend.

Kuldne Mask ise on Venemaa rahvuslik teatriauhind, mille on asutanud Venemaa Teatriliit ja mida antakse välja alates 1993. aastast. Kuna praegu käib arutelu Eesti teatri aasta­auhindade reorganiseerimise üle, siis on ehk otstarbekas mõne sõnaga tutvustada Venemaal käibel olevat süsteemi. Kuldne Mask hindab lavastusi hooaegade kaupa. Nominendid valib Teatriliidu juhatuse poolt igaks aastaks kinnitatav ekspertide nõukogu (eraldi draama- ja nukulavastuste ning muusikalavastuse jaoks, kummaski üheksa kuni üksteist kriitikut). Nõukogule võivad oma lavastuste salvestusi esitada kõik Venemaa teatrid ja muidugi on ka ekspertidel endil õigus valikuid teha. Salvestustega tutvunud, sõidavad eksperdid vajadusel etendusi vaatama ning väidetavalt on ekspertide „koormuseks” umbes 400 lavastust aastas. Korduvate hääletuste ja vaidluste tulemusena kinnitatakse lõpuks nominentide nimekiri. Nominentide arv pole piiratud, auhinnakategooriateks on sõnalavastuste puhul suure ja väikese saali lavastus, režissööritöö, mees- ja naispeaosa, mees- ja naiskõrvalosa, kunstnikutöö, kostüümikunstniku töö, valguskunstniku töö ja dramaturgitöö. Eraldi antakse välja preemiad ooperi, muusikali, balleti, nüüdistantsu ja nukuteatri alal ning kõige hämmastavam ja vaieldavam kategooria on „Eksperiment”, kuhu paigutub kõik, mis mujale ära ei mahu või teravaid vaidlusi esile kutsub. Kuni 2016. aastani anti välja ka kriitikute eripreemiat.

Kõiki ekspertnõukogude nomineeritud töid näidatakse reeglina Moskvas kolm kuud (jaanuarist aprillini) vältaval festivalil „Kuldne mask”, kus töötavad juba põhiliselt praktikutest koosnevad žüriid, kes jagavadki auhinnad. Kui lavastust kodulavalt tõesti välja viia ei saa, sõidab žürii koha peale. Kuueteistkümneliikmelised žüriid moodustab samuti Teatriliidu juhatus ja sinna kuuluvad enamasti väga autoriteetsed teatritegelased. Sel aastal juhatas sõnalavastuste žüriid Adolf Šapiro, mõni aeg tagasi oli muusikalavastuste žürii esimeheks Eri Klas. Auhinnad kuulutatakse välja pidulikul tseremoonial aprilli keskel. Kuldne Mask pole seejuures rahaline auhind, vaid portselanist mask, mille omal ajal kujundas teatrikunstnik Oleg Šeintsis. Aga auhinna prestiiž on niivõrd kõrge, et teatrid eksponeerivad oma võidetud maske uhkusega publikufuajeedes. Võib kujutleda, kui suur peab olema sellise festivali eelarve, mis toob Moskvasse üle Venemaa 30–40 lavastust ja maksab muidugi ka soliidselt nii ekspertidele kui žüriile. Festivali rahastavad Kultuuriministeerium, Moskva linn ja paljud sponsorid. Traditsiooniliselt on festivali peasponsoriks Hoiupank. Asja korraldab alaline direktoraat eesotsas Rahvuste Teatri direktori Marina Revjakinaga. Traditsiooniks on saanud iga-aastane ettevõtmine „Russian Case”, kuhu festival kutsub üheks aprillikuu nädalavahetuseks teatrispetsialiste üle kogu maailma ning Eesti delegatsioon on seal alati üks arvukamaid.

Et aga heita pilk festivali „Kuldne mask Eestis” telgitagustesse, ajame juttu selle peakorraldaja, Vene teatri kunagise kirjandusala juhataja ja vahepealse direktori Svetlana Jantšekiga.

 

Kuidas asi viisteist aastat tagasi alguse sai? Kas idee luua festival, mis näitab Eestis Venemaa parimaid teatrilavastusi, pärineb Moskvast või Tallinnast?

Idee autoriks tuleks pidada kauaaegset Vene teatri direktorit Aleksander Iljini, kes oli tol ajal Vene kultuuri­keskuse kunstiline juht. Olin koos temaga käinud juba mitu aastat Moskvas „Kuldse maski” festivalil ja tema julgustas mind minema selle ettepanekuga festivali tollase direktori Eduard Bojakovi juurde. Meie rääkisime ühest lavastusest, aga Bojakov ütles suurejooneliselt, et kui juba, siis olgu festival! Nii oli juba esimesel aastal (2005) kavas kuus lavastust, nende hulgas ka Lev Dodini üks parimaid töid, tol ajal tervelt kakskümmend aastat mängitud Fjodor Abramovi „Vennad ja õed”. Kuna teatrilavastuse teise riiki viimine on väga kallis, siis lisandus peagi ka „paralleelfestival” Riias ja algul ka Vilniuses, kuid seal ei saanud ettevõtmine jalgu alla. Praegu toimuvad „Kuldse maski” „väljasõidufestivalid” regulaarselt ka Türgis ja Iisraelis.

 

Mõni aasta hiljem asutasite MTÜ ART-Fortius, mis ongi festivali läbiviijaks. Olete koos oma tütrega selle MTÜ juhatuse liikmed. Kõrvalt vaadates tundubki festival „ühe inimese ettevõttena”, kuid töömaht ja ka äratehtu on ju tohutu. Kui palju teil abilisi on?

Alaliselt on palgal siiski neli inimest. Festivali ajal võtame juurde kuni viisteist abilist. ART-Fortius on viimastel aastatel hakanud korraldama ka teatrite küllasõite väljaspool festivali ja tegema koostööd teiste Tallinnas toimuvate teatrifestivalidega, nagu „Talveöö unenägu” ja „Birgitta festival”.

 

Te ütlesite, et teatrite gastrollid on väga kulukad. Milline on festivali „Kuldne mask Eestis” finantsbaas ja kuidas kujunevad piletihinnad?

Lisaks sõidu- ja majutuskuludele nõuavad teatrid ka honorare ja tänapäeval pole ühegi väärtlavastuse etenduse honorar alla 10 000 euro. „Kuldne mask” Moskvas võtab enda kanda sõidukulud ja iga lavastuse ühe etenduse honorari. Kõik muud kulud (ka lavastuste sünkroontõlke eesti keelde) kanname meie ja ka piletitulu jääb meile. Festivali on algusest peale toetanud Kultuuriministeerium, Tallinna linn ja Eesti Kultuurkapital. Kuid viieteistkümne aastaga on inflatsioon olnud vähemalt 1,5-kordne, Kultuuriministeeriumi toetus on kümne aasta vältel jäänud samaks, kultuurkapital vähendas kolm aastat tagasi oma toetust ja vaid Tallinna linn on seda viimastel aastatel suurendanud. Meie piletihinnad pole selle ajaga aga kaugeltki 50% tõusnud ja Tallinnas on nad praegu (lavastusest ja mängupaigast sõltuvalt) 17–65 eurot, Narvas ja Sillamäel muidugi palju odavamad. Festivali eelarve muutub aasta-aastalt pingelisemaks ja ma olen väga tänulik sponsoritele, kellest suurimaiks on BLRT (Fjodor Birman) ja Spacecom (Oleg Ossinovski). Just nende toetus aitab hoida piletihindu mingilgi määral võimalikkuse piires.

 

Kuidas toimub lavastuste valik? Kui range on reegel, et lavastus või mõni tema komponent peab olema nomineeritud Kuldsele Maskile. Kas otsustajaks olete teie üksi ja kui olulised on Moskva ekspertide soovitused?

Ma valin festivalile ainult neid lavastusi, mida olen ise näinud. Muidugi Moskva nõukogu soovitab, seal töötavad ju arukad ja asjatundlikud inimesed, kuid nii mõnigi kord olen nende soovitatust ka loobunud, sest arvan neist paremini tundvat Eesti publikut ja tema huve. Pean nõu ka Eesti kolleegidega, kes on tuttavad Venemaa teatripildiga. Moskva poolt muutub üha rangemaks nõue, et lavastus peab olema nomineeritud Kuldse Maski auhinnale. Samal ajal on Kuldne Mask ju hooaja-auhind, see tähendab, et 2019. aasta aprillis premeeritakse hooajal 2017/18 välja tulnud lavastusi. Meie saaksime 2019. aasta sügisel Tallinnas näidata ka hooaja 2018/19 töid, olles seega Moskva festivali ajakavast ees. Nii mõnedki korrad oleme Tallinna toonud lavastusi, mis nomineeritakse järgmisel aastal. Olen veendunud, et ka sel sügisel näidatav Dmitri Krõmovi „Serjoža” leiab järgmisel kevadel äramärkimist.

 

Tahtsin öelda, et olete nende viieteistkümne aasta jooksul toonud Tallinna kõigi Venemaa tipplavastajate töid, kuid märkasin siis, et näitkeks Kirill Serebrennikovi ja Valeri Fokinit (Peterburi Aleksandra Teatri peanäitejuht) nende hulgas siiski pole.

See on küll puhas juhus. Fokini „Hamletile”, nagu ka Serebrennikovi „Kellel on Venemaal hea elada?” jaoks lihtsalt ei leidunud Tallinnas sobivat lava. Serebrennikovi „Märtrile” leidis lava aasta hiljem Tallina Linnateatri festival „Talveöö unenägu”, pakkudes neile võimalust mängida Kultuurikatlas. Just Moskva suurtele lavadele vastava mängupinna puudumine Tallinnas on olnud sagedaseks takistuseks lavastuste siia toomisel, kuigi me mängime nii Alexela kontserdisaalis kui ka Estonias. Eriti kahju on mul ses suhtes Rahvuste Teatris etenduvast Timofei Kuljabini lavastusest „Ivanov” Jevgeni Mironovi ja Jelizaveta Bojarskajaga peaosades.

 

Kõige sagedasemateks külalisteks (viie lavastusega) on festivalidel olnud Dmitri Krõmov ja Leedu lavastajad Rimas Tuminas ja Mindaugas Karbauskas, kes juhivad kahte suurt Moskva teatrit, Vahtangovi teatrit ja Majakovski-nimelist.

Aga nemad ongi minu lemmikud Moskvas. Lisaks nooremaist Timofei Kuljabin, kelle eelmisel aastal näidatud, viipekeeles mängitud „Kolmest õest” ja varasemast „Oneginist” (mõlemad Novosibirski teatris Krasnõi Fakel) olen olnud vaimustuses. Aga oma absoluutseks lemmikuks pean 2009. aastal näidatud Lev Ehrenburgi Magnitogorski teatris tehtud Aleksandr Ostrovski „Äikest”. Nii et väga häid lavastusi on olnud ka Moskvast kaugel.

 

Kas festivalidel on ette tulnud ka „erakordseid olukordi”?

Eks iga kord juhtub midagi ettenägematut. Aga kõige erakordsem olukord oli kohe esimesel festivalil, kui Peterburi Liteinõi teatri lavastuse „Kuningas Oidipus” üks peategelane Ksenija Rappoport pidi Tallinna saabuma filmivõtetelt Itaalias, kuid lend Roomast Prahasse hilines ja sealne lennuk lendas ilma temata ära. Leidsime Tallinnast lennufirma, kes pakkus välja, et saadab näitlejannale Saksamaalt Prahasse eralennuki järele ja toob ta Tallinna, aga see tähendanuks etenduse vähemalt kahetunnist hilinemist. Aleksandr Iljin viis lennufirma kontorisse pandiks diplomaadikohvri sularahaga ja hakkasime ootama. Ootas ka publik, kellele Iljin ja tema Peterburi kolleeg rääkisid laval kaks tundi „juhtumeid teatrielust” ja andsid jooksvat reportaaži näitlejanna „lähenemisest”. Kui Rappoport lõpuks Salme tänava kultuurimajja saabus, võttis publik ta trepil ovatsioonidega vastu ja leiti isegi punane vaip ta jalge ette lahti rullimiseks.

Teine kord ei lubanud toll kahe päeva jooksul läbi Moskva Kunstiteatri lavastuse „Valge kaardivägi” vintpüsse, mille torud olid ometi läbi puuritud. Sel korral piisas tutvusest ühe parlamendiliikmega, kes pöördus abipalvega siseministri poole. Aga seda juhtumit mäletate ehk isegi.

 

Kas külalisetenduste vahendamine on ka tulus amet ja mis saab festivalist edaspidi?

Sellise tööga ei rikastu ja ausalt öeldes otsin juba mitu aastat fanaatikut või organisatsiooni, kes festivali korraldamise üle võtaks. Aga püüame igal aastal kavasse ka midagi uut lisada. Venemaa parimad lavastajad on olnud oodatud külalisteks meie teatrikoolis. Sel aastal pakkus Moskva välja idee korraldada Eesti noorte lavastajate laboratoorium tööks nüüdisaegse vene dramaturgiaga. Korraldamegi selle kultuurkapitali abil ja koostöös Vene teatriga, mille käigus viis noort lavastajat (Helena Kesonen, Karl Laumets, Johann Elm, Karl Sakrits ja Peep Maasik) näitavad eskiise, mis on nädala jooksul valminud eesti ja vene näitlejate koostöös, ning kohal on ka Venemaal juba väga tuntud autorid, nagu Mihhail Durnenkov, Pavel Prjažko, Andrei Ivanov jt. Loodame, et sellest katsest saab Eesti teatrite repertuaar täiendust.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon