FILM EBAÕNNESTUNUD ENESEOTSINGUTEST
Oktoober, 2019„Jagada või mitte jagada”. Režissöörid: Minna Hint ja Meelis Muhu. Operaator: Minna Hint. Produtsent, monteerija ja B-kaamera operaator: Meelis Muhu. Helirežissöör: Markku Tiidumaa. Dokumentaalfilm, värviline, video, kestus 75, 50 min. © In-Ruum. Esilinastus 31. I 2019 Tallinnas festivalil „DocPoint”.
„Kuidas elada ilma rahata? Mark on rändaja, kes usub elu väljaspool kapitalismi. Ta loobus eduka treeneri karjäärist Londonis ja nüüd Tallinnas kutsub liituma kogukonnaga, kus elatakse ilma rahata ning jagatakse omavahel oskusi, kogemusi, asju ja toitu. Energilise Margi soov on vabastada Eesti inimesed omamise instinkti haardest. Selle ülesande täitmisel tuleb tal seista silmitsi isiklikest ideaalidest veelgi võimsama jõuga.” Nii kõlab Tallinn Sharing Community loomisest (ja lõpust) rääkiva filmi „Jagada või mitte jagada” tutvustus kinokavades. Mul paluti filmi arvustada Tallinnas tegutsenud Uue Maailma Seltsi ühe eestvedajana. Seltsi juba pea kümne aasta tagusesse aega jäävast tegevusest valmis režissöör Jaan Tootsenil 2011. aastal dokumentaalfilm „Uus Maailm”. Lugu, mida mõlemas filmis jutustatakse, on suures plaanis sama — idealistid täis teotahet ja soovi maailma paremaks muuta proovivad mõnda aega oma ideed ellu viia, kuid vannuvad lõpuks siiski alla olmele/tegelikkusele/bürokraatiale. „Uue Maailma” film lõpeb seltsi üheks keskmeks olnud Seltsimaja sulgemisega, „Jagada või mitte jagada” peategelane Mark otsustab filmi lõpus naasta oma endise, squash’i-treeneri elu ja karjääri juurde Inglismaal. Tema täpne Eestist lahkumise põhjus jääb segaseks. Päriselt ta seda välja ei ütlegi, kuid filmi lõpuosa kannab Marki pettumus, mis on tingitud mõttekaaslaste vähesusest.
Nende kahe loo võrdlemine peaks tegelikult olema pigem kriitiku kui filmitegelase ülesanne, sest kuigi mõlema filmi puhul on žanrina tegu dokumentaalfilmiga, dokumenteerivad need (antud reaalsust) siiski vaid mööndustega. Ma ei väida, et loo tegelastele oleksid nende laused ja tegevuskohad ette öeldud-antud, kindlasti mitte, kuid loo selguse ja kaasahaaravuse huvides on režissöör teinud oma valikud, mille tagajärjel on valminud just selline lugu. Nii ei ole Jaan Tootseni film „Uus Maailm” dokumentaalfilm Uue Maailma Seltsi tegevusest, vaid üks mõte või liin väga paljudest võimalikest. Kuigi ma ei tea Tallinn Sharing Community tegevusest suurt rohkemat kui seda, mida filmis nägin, paneb filmiloo terviklikkus ja viimistletus mind just niimoodi arvama.
Filmi „Uus Maailm” filmiti ligi viie aasta vältel ja materjali kogunes lõpuks väga palju. Kuigi nähtav tegevus on filmis saanud justkui selged ajalised raamid (Seltsimaja esimene, teine ja kolmas aasta) ja kulgeb justkui (reaal)ajale vastavas pidevuses, siis tähelepanelikult vaadates jääb silma, et filmis esitatud ajaline kulg vastab võtteperioodi tegelikule aja kulgemisele võrdlemisi lõdvalt (nt soengud muudkui muutuvad edasi-tagasi). Kõige ilmekam näide sündmuste ajalisest ümberpaigutamisest on ehk üks kurblik kaader filmi lõpust, kus mina istun üksinda kodus ja loen, samal ajal kui teised peavad Seltsimaja sulgemispidu. Tegelikult olin ka mina sel peol ja see lõpukaader on filmitud üsna võtete alguses, ehk siis viis aastat varem, kui film paista laseb. Kuigi „Jagada või mitte jagada” võeti üles ilmselt oluliselt lühema ajaga kui „Uus Maailm”, jäi ka seal mulle silma nn soengute pidev vahetumine. Tegelaste riietust vaadates jäi filmis kujutatud tegevuste-järgnevuste aja vastavus võtteperioodi (reaal)ajale üsna raskesti tabatavaks; mulle tundus kõik toimuvat ühel pikal ja kargel varakevadel, lühikeste põigetega lopsakasse suvesse, ja siis ühel hetkel said ka õunad valmis.
Sellest ajalisest kõikumisest hoolimata Hindi ja Muhu film mulle tegelikult meeldis. Loo ülesehitus oli haarav, hoolimata selle ootuspärasusest. Filmi tempo oli paras, ei jäädud liiga kauaks kinni mõnda tähtsusetusse detaili ja mõned pisut piinlikud, kuigi vajalikud kaadrid ei kestnud liiga kaua. Nagu Uue Maailma filmist, nii kumab ka siit läbi filmitegijate siiras huvi ja empaatia oma kangelase vastu, mis häälestab ka vaataja samale lainele.
Kuigi hakkasin filmi vaatama suure uudishimuga, oli mul ka mitmeid eelarvamusi, eelkõige filmi peategelase osas. Olin temaga korra juhuslikult kohtunud mõned aastad tagasi oma kortermaja hoovis, kui ta tahtis sealt kaasa võtta üht pikemat aega peremeheta seisnud ratast. Pärast filmi vaatamist olen mõelnud, et küllap oli ta veetnud selle öö mõnes meie maja korteris ja nõnda see ratas talle silma jäi. Tol hetkel aga oli olukord üsna imelik: seisime naabrinaisega meie pigem väikese kortermaja hoovis, kui ootamatult lähenes meile inglise keelt rääkiv võõras, pikk ja kõhetu, kuid äärmiselt entusiastlik mees, jutuga, kuidas tal on seda ratast vaja oma jagamiskogukonnale. Ratta lubasime tal kaasa võtta, kuid kogukonna mõte jäi selle põgusa kohtumise lõpuni üsna häguseks. Otsitud ettekäändeid põhjuseks tuues lipsasime naabrinaisega kiiresti majja tagasi ja tunne oli selline, nagu oleksime just Jehoova tunnistajate käest pääsenud. Küllap teen selle hinnanguga talle liiga, ilmselt meie energia lihtsalt ei klappinud.
Ei filmi haaravus ega ka selle mitmekordne vaatamine muutnud peategelast mulle sümpaatsemaks. Enam aga ei olnud tegemist (ainult) isikliku antipaatiaga — filmi käigus joonistusid selgelt välja ka põhjused, miks Mark oma eesmärgis ebaõnnestus. Ma ei tea, kas tema ebaõnnestumise esiletoomine oli režissööride teadlik valik, usun, et pigem see lihtsalt juhtus nii. On tõenäoline, et järgnevates, st filmis nähtule toetuvates hinnangutes olen (oma piiratud teadmiste tõttu) tegelikult toimunu suhtes ebaõiglane, aga sellised küsimused mul filmi vaadates kripeldama jäid.
Ma ei arva, et kogu kodanikualgatus peaks olema institutsionaliseerunud. Paljudes olukordades on hea pealehakkamine rohkem kui pool võitu. Põhjalikum ettevalmistus oleks Markile siiski ära kulunud ja meest tema eesmärgile (luua mitteharjumuspärastel alustel põhinev kogukond talle võõras keskkonnas) ilmselt ka oluliselt lähemale aidanud, kuigi mitte tingimata õnnestumist taganud. Olen seda lugu kirjutades ise Uue Maailma Seltsi ja veel mitme sarnase kogemuse võrra rikkam. Kuid välimuse põhjal hinnates oli ka Mark kahekümnendatest välja jõudnud ja seega võiks temalt eeldada teatud elukogemust.
Nii tekitas minus filmi algusest peale segadust see, miks otsustas Mark tulla uut kogukonda looma just Eestisse. Filmis räägib ta küll oma pettumisest Hollandi ja Briti „rahakesksetes ühiskondades”, kuid ei selgita, miks just Eesti peaks olema sellise sharing’u-kogukonna jaoks see õige koht ja siinsed inimesed vähem rahakesksed. Filmis nähtud esoteeriliste huvidega vabameelseid noori kohtab ilmselt igas maailma riigis. Seega jäi arusaamatuks, mida ta täpsemalt Eestist leida lootis.
Keerulisi ülesandeid on üksi raske lahendada ja Marki seatud eesmärk oli kindlasti väga ambitsioonikas. Samas jäi filmist mulje, et n-ö strateegiliste partnerite või sama asja ajavate mõttekaaslaste leidmine ei olnud talle eriti oluline. Filmis on küll koht, kus Mark vestleb supermarketis, Toidupanga toidukogumise aktsioonis osaledes selle hollandlasest eestvedajaga, kuid see kohtumine tundub pigem juhuslik. Mark on seal rohkem tüdruku pärast, kellega koos nad toidukraami koguvad. Ja jutuajamine on tähenduslik rohkem Marki isiklike probleemide kui jagamiskogukonna idee välja joonistamisel ning sellele partnerite leidmisel.
Tunnistan, et kunagi tegid meie ühised tuttavad mulle minu Uue Maailma Seltsi tausta tõttu ettepaneku Markiga kohtuda, et rääkida temaga seltsi tegevusest ja kogemusest. Kuid ma lasin selle võimaluse käest. Olin tolleks hetkeks sellistest elu muutvatest projektidest väsinud ja jäi pisut arusaamatuks, mida Tallinn Sharing Community endast kujutab. Pärast filmi vaatamist tundubki see mulle seal esitatud keskse probleemina. Idee on küll üllas — päästa inimesed rahaorjusest —, aga kuidas täpsemalt on plaanis seda teha? Kuidas kogukond Marki nägemuses igapäevaelus toimima peaks? Kas see on organisatsioon, mis vahendab puudust kannatavatele inimestele toitu, või elustiil, millest osasaamiseks tuleb kogukonnaga liituda? Või hoopis maailmavallutusplaan? Filmi vaadates neile küsimustele tegelikult vastust ei saa.
On küll üks stseen Rahvusraamatukogus, kus Mark kirjutab plaani kogukonna loomiseks, ja jupp aega hiljem ka üks stseen ühisest arutelust mõttekaaslastega. Kuid neist mõlemast jääb mulje, et tegemist on pigem episoodiliste tegevustega, mis Markile endale suuremat pinget ega huvi ei paku. Nagu peategelane korra ka ise tunnistab, on ta väga võimekas asjade tasuta välja rääkimisel, kuid kogukonna loomiseks on vaja selget eesmärki ja karismaatilist eestvedajat.
Muljet, et kogukonna ehitamine talle pinget ei paku (või et ta ei mõista selle olulisust), tugevdab Marki ambivalentne suhtumine loodavasse kogukonda kui organisatsiooni — nii ambitsioonika ettevõtmise puhul on see kindlasti üheks võtmeteguriks. Vähemalt üks kord filmi jooksul väljendab ta (üksi Polymeris kogukonna jaoks ruume koristades) seisukohta, et teised liituvad temaga siis, kui selleks on õige aeg, ning et tema kedagi ei kutsu. Pisut hiljem selgub pingelisest dialoogist kaadritaguse häälega, et mõttekaaslaste puudumine on talle siiski oluline probleem. Inimlikust aspektist on täitsa arusaadav, et kaua üksinda kauge eesmärgi poole rühkimine on väsitav, filmist jääb aga arusaamatuks, kas inimesi tema ümber ongi vähe või ta lihtsalt tunneb ennast üksikuna, sest Polymeri rajatud kogukonnaruumides toimuvatest üritustest võtab, vähemalt filmikaamera ees, osa päris palju inimesi.
Film „Jagada või mitte jagada” ei räägi tegelikult nii palju kogukonna loomisest (kuigi ka selle kohta saab sealt üht-teist õppida) kui jutustab kaasakiskuva ja empaatilise loo ühe inimese ebaõnnestunud eneseotsingutest. Peategelase püüdluste luhtumise tingib suuresti tema tahtmatus mõista (või ehk ka siiras teadmatus sellest), et ta ei taha lahendada mitte maailma ees seisvaid, vaid oma isiklikke probleeme — eelkõige parandada oma tegevuste (vähest) eesmärgistatust. Ja selle tuumpõhjuse ignoreerimise tõttu jäävad ka Eestis uut kogukonda ehitades püsima põhjused, mis takistavad tal elada emotsionaalselt täisväärtuslikku elu „rahakeskse mõtlemisega” Inglismaal.
Madle Lippus on linnakorraldaja ja kommunikatsiooniekspert, kes praegu aitab sõnumeid seada Muinsuskaitseametis. Ta oli üks Tallinnas tegutsenud Uue Maailma Seltsi algatajatest ja eestvedajatest. Sellest ajast pärineb tema sügavam huvi linnade toimimise ja arengu vastu. Hiljem on Madle olnud seotud MTÜga Linnalabor ja ka praegu proovib ta aktiivse kodanikuna Tallinna arengutes kaasa rääkida.
