PERSONA GRATA VALLO TOOMLA

(Vestlus toimus 11. oktoobril 2019.)

 

Õpetad BFMis magistrantuuris. Räägi veidi lähemalt, mida BFMi magistrantuur endast kujutab ja oma tööst seal.

Tegemist on rahvusvahelise filmiõppeprogrammiga, mis on kokku pandud BFMi, Edinburghi ja Lissaboni filmikooli koostöös. Programm näeb ette, et tudengid saavad õpet järgemööda kõigis kolmes koolis; mina olen neljandat aastat Eesti poolel režissööride mentoriks. Ma ei pea aga tavamõttes loenguid; töö näeb välja nii, et istume (nagu praegu) magistrantuuri tudengitega laua taga teineteise vastas ja vestleme töödest, mida nad semestri jooksul teevad. Ma jälgin nende tööprotsessi, püüan heatahtlikult nõu anda ja vahel ka suunata.

 

Kui neid kolme kooli kõrvutada, siis mis seisus on BFM ja kui tugev ta on laiemalt, Euroopa kontekstis?

Filmikoole on maailmas väga palju ja muidugi väidavad kõik, et nad on väga head. Euroopas on mõned teada-tuntud koolid, näiteks Prahas, Taanis, Norras, Poolas, mitu kooli Inglismaal. Neisse on suur tung, aga tegelikult on rahvusvahelisi filmikoole peaaegu igas riigis. Faktitäpset kinnitust ei oska ma siin anda, aga minu mulje on, et BFM on Euroopas tugev keskmik. Mis puudutab võrdlust Edinburghi ja Lissaboni koolidega, siis BFMi infra­struktuur ja tehniline pool on neist kindlasti mitu sammu ees.

 

Kino paremad päevad jäävad aega enne seda, kui digitaalne tehnoloogia ja järelproduktsioon kõike määrama hakkasid. Need kaks on teinud filmitööstuses radikaalseid muudatusi, pannud tulvama teatud tüüpi lood, määranud ka kujutamisviisi, ja muidugi suureneb pidevalt ka industry, filmitööstuse tähtsus. Kuidas sulle filmikooli perspektiivis ja ka üldisemalt tundub, kas meie kaasajal on romantiline kunstnikunatuur veel au sees või on mindud juba ammugi turvalisemat teed nii filmide tootmise kui ka loominguliste valikute osas? Kui palju „metsik geenius” tänapäeval veel löögile pääseb? Ja kas ta üldse olemas on, sest iga metsik ei ole veel geenius?

Alustuseks pean ütlema, et mina vastuvõtu kohta otsuseid ei langeta. Ma osalen selles protsessis nii, et kui sisseastumisel on näiteks sadu kandidaate, siis ma vaatan üle näiteks viiekümne inimese taotlused, tutvun ka nende showreel’idega (näidised tehtud töödest) ja annan oma kommentaarid ja eelhinnangu ning täidan reglemendi järgi mingi punktitabeli selle kohta, kes on minu arvates kõige tugevamad. Mis edasi saab, kui palju minu punkte arvestatakse, seda ma ei tea. 

Mis puudutab metsiku geeniuse otsinguid, siis vahel on mulle enda hinnatud eeltööde põhjal tundunud küll, et mõnda andekat inimest pole vastu võetud. Ja siis mõtled, et miks küll, aga ju ta siis ei saanud kolme kooli ühishinnangul hästi hakkama vestlusel või tekkisid finantsprobleemid või sai ta samal ajal sisse ka mõnda teise filmikooli. Sellistel programmidel on ka omad kvoodid, et kes, kust ja kui palju vastu võetakse, mitu inimest Lõuna-Ameerikast, mitu Euroopa Liidust, mitu Aasiast, nii et ka sel pinnal tuleb teha kompromisse. Siiski on tunne, et filmikoolid teevad vastuvõtul kohati turvalisi valikuid, aga eks nende n-ö geeniuste, romantiliste kunstnikutüüpidega või tekkida ka palju vastuolusid. Tihti tõukuvad valikud ka programmi iseloomust. Näiteks Kinoeyes MA programm on pigem väga loo jutustamise põhine ja valmistab ette selleks, et filmitööstuses hakkama saada. Samas otsitakse filmimaailmas ja ka filmitööstuses pidevalt omapäraseid loojatüüpe, oodatakse, et juhtuks midagi uut. Seetõttu toetatakse väga debüütfilme, nii meil kui ka mujal. Loodetakse, et tuleb uus anne ja eks sellega kaasne ka teatud pinge. Maailm on ikkagi pragmaatiline ja see noor anne, kes ehk võibki kujuneda geeniuseks, peab olema hästi universaalne, et selles maailmas toime tulla.

 

Mulle tundub, et meil on ootus süvakultuuri järele isegi suurem kui mõnel pool mujal. Oluline on küllap seegi, et väike rahvas tajub, et tema kestmine sõltub suuresti just kultuurilisest eneseteostusest.

Mis puudutab filmi, siis meenub mulle, et Sulev Keedus on öelnud ühes intervjuus umbes nii, et Eestis ongi mõtet ainult autorikino toetada. Meie vaesuse ja väiksuse juures ei suuda me kunagi võistelda maailma kino meelelahutusliku poolega, see on täiesti mõttetu võidujooks. Teisest küljest püütakse nüüd leida mingisugust keskteed ja ka filmitegijad ise, sh paljud noored, on huvitatud žanrifilmidest. Praegu me liigumegi žanrifilmide, meelelahutuslikuma filmi poole ja tundub, et publik tuleb sellega kaasa. Mis saab selles kontekstis autorikinost? Ma arvan, et see elab edasi ja et selle eest võideldakse ka tulevikus tulihingeliselt. Ka minu meelest on see kõige huvitavam kino; seal saab intiimselt kohtuda kunstnikuga, tema loojanatuuriga, sellega, kuidas ta maailmast mõtleb ja mingeid nähtusi tunnetab. Sellest on võimalik tohutult palju õppida.

 

See on dialoog?

Jah, nagu tunnetuslik dialoog. Ja ilma dialoogita ei ole ju kultuuri. Just hiljuti käisin Canon Overallis üht kaamerat laenamas; neil on seal seina peal tsitaat Lennart Merilt, kus ta ütleb, et kunst on kultuuri genoom. See kujund on väga tugev ja võiks panna tõsiselt mõtlema.

 

Siin võiks nüüd veidi teoretiseerida, et kas Roland Barthes, kui ta kuulutas autori surma ja selle kaudu lugeja sündi, märkas ka, et nõnda kaob dialoog hoopiski ära. Või äkki kuuluski dialoogi katkemine asja juurde? Aga räägime hoopis su enda kooliteest ja huvide kujunemisest. Sa õppisid Rakveres…

Sündisin Rakveres ja käisin Rakvere gümnaasiumis esimesest klassist kuni kaheteistkümnendani. Loomingu vastu tekkis suurem huvi üheteistkümnendas klassis, siis läksin ka näiteringi ja see jättis sügava jälje mu kujunemisse, teater hakkas väga meeldima. Pärast keskkooli töötasin aasta Rakvere teatris inspitsiendina, lavakasse aga aasta hiljem sisse ei saanud ja siis
tekkis mõte minna Tartusse usuteaduskonda. Alternatiivina kaalusin ka ajalugu. Mingis mõttes olin oma valikutes üksi ja oli ka hirm üldse ülikoolist välja jääda. Sõber Jaanus Sooväli oli usuteaduskonnas juba ühe aasta õppinud ja need mõttelõngad, mida ta meie kohtudes vestlustes harutas, olid muljetavaldavad, nii et mul polnud kahtlustki, et usuteaduskond on üks hea koht, kuhu minna.

 

Kui kaua sa usuteaduskonnas õppisid ja kuidas sellele ajale tagasi vaatad?

Ma ei tea, kuidas on praegu, aga siis võtsid õppejõud oma tarkuses sinna palju erinevaid inimesi. Samamoodi tegi Jüri Sillart hiljem filmikoolis, võttis kasvuhoonetäie erinevaid taimi. Inimesed, kes usuteaduskonnas õppisid, ei olnud kaugeltki ühe vitsaga löödud, seal oli väga huvitavaid tüüpe, kes olid kõik altid eneseotsinguile, olid haavatavad ja loomingulised. Kursusel oli meil kolmkümmend inimest; see oli väga kirju pilt tõsistest kristlastest kuni radikaalsete punkariteni välja.

 

Radikaalne punk ei ole sugugi kehv variant.

Täpselt. Ja see tekitas väga huvitava koosluse, eriti esimesel kursusel, kui kõik veel õhinaga loengutes käisid. Kõik need diskussioonid… ma arvan, et me õppisime üksteiselt väga palju. Ja mingis mõttes oli see alguses ka mõnevõrra ehmatav, ma ise tundsin end seal nagu kummalises keskpunktis. Õppisin seal kuus aastat. Lõputööd ei teinud, ka semestrijagu punkte jäi puudu. Õppimise aeg oli suuresti eneseotsinguline, ma ei mõelnud kunagi, et see päädib tulevikus ka mingi ametikohaga. Liitusin Tartu Üliõpilasteatriga ja sealne seltskond, tööd ja materjalid avasid uusi maailmu, selles ajas oli palju lõbusat boheemlust ja ka mingit rõõmsat elulist anarhiat.

Pärast Tartut — olin siis kakskümmend viis — tulin Tallinna ja tundsin, et olen juba päris elukogenud ja enesekindel. Arvasin, et saan filmikooli sisse, ja saingi. Astusin  paralleelselt ka EKAsse filmikunstnikuks, aga valisin ikkagi režii.

 

Kas sa tunned praegu endas ära ka selle nooruki või poisi, kes sa kunagi olid?

Ikka tunnen. Ma olen seda usku, et tammetõrus on juba tammepuu sees. Ega see ei tähenda, et oled kasvades kogu aeg ühesugune; on erinevad tahud, perioodid, avastused. Ma mäletan üsna selgelt, mismoodi ma unistasin ja mõtlesin loomingust ja kunstist, kui olin kakskümmend viis, ja teatavas mõttes on see nooruk mulle endiselt eeskuju, nagu pilt, mille poole ma liigun. Võib-olla on see hoopis umbsõlm, sest ma ise olen ju edasi läinud, arenenud ja kasvanud, aga see 25-aastane kutt oma teatavas puhtuses ja idealismis tuletab ennast ikka meelde. Ja kui ma hakkan oma loomingus või elus kompromisse tegema, siis ma mõtlen, mis tema ütleks või arvaks.

 

Suure hüppega edasi liikudes: sa lõpetasid BFMi 2012. aastal ja juba 2016. aastal linastus su esimene mängufilm „Teesklejad”. Kuidas sa selle filmiga ise rahul oled?

Nii ja naa. Ma ei pea seda ebaõnnestumiseks; tal on läinud päris hästi ja ma arvan, et kinematograafiliselt on seal ka päris häid kohti. Tervikuna… võib-olla ma mõtlen liiga ambitsioonikalt, aga see film ei leidnud ehk päris oma nägu, sellist, mis oleks just autoripositsiooni mõttes oluline. „Teesklejatele” on ka ette heidetud, et ta meenutab „seda ja seda ja toda”… Ja kahjuks ma pean nentima, et see on tõsi. Võib-olla ei olnud ma režissöörina sel hetkel veel ka piisavalt julge, püüdsin ehk liiga korralikult filmi teha ja oma oskusi demonstreerida.

 

Enne, kui sinu uue filmi „Marju Lepajõe. Päevade sõnad” juurde jõuame,  räägiks ehk veidi lähemalt portreedokkidest. Nende tegemiseks on meil juba mõned aastad ette nähtud ka eraldi rahastus (toetus tuleb nii kulkalt, EFIlt kui ka ETVlt) ja kindlasti on see portreefilmide tegemise lihtsamaks teinud. Kas eraldi rahastusega kaasneb antud formaadile ka mingeid nõudeid, ootusi? 

See, et portreefilmide asja on hakatud eraldi vedama, on väga tänuväärne. Autorile on  aga väike probleem selles, et enamasti tehakse need filmid umbes aasta või pooleteisega. Aga kui on tõepoolest siiras soov teha inimesest portreed ja minna süvitsi sellesse maailma sisse, siis ühest aastast ei pruugi piisata. Ja kui tahetakse jõuda veel ka looni, mida nt ETV vaatajad portreefilmilt ootavad — et on nagu klassikaline dramaturgia: inimene teeb midagi, siis temaga juhtub midagi, teele tekivad takistused, asjad ei lähegi nagu ta soovis, aga siis ta ikkagi võidab oma lahingu, sest tänu läbielatule mõistab ta, mida ta tegelikult vajab, ning tahte triumfina lahendab olukorra… —, ühesõnaga, ühe aastaga elus seda kõike väga tihti ei juhtu ja sedalaadi ootus loolisusele ei pruugi elamise enda autentsuses täituda. Mulle on jäänud mulje, et n-ö tavadokkide formaadis (mis tähendab siis ka pikemat valmimisaega) polegi enam võimalik portreefilme teha. Ainus vorm ongi läbi selle, umbes aastase süsteemi, mis siis päädib televisioonilinastusega. Eks ETVl ole ju samuti vaja, et inimesed vaataksid saateid, mida tehakse, ja selle vajaduse valguses on portreefilmidel ehk ka raskem ellu jääda. Ja kui sa teed veel filmi erudiidist, siis ei pruugi see olla pealtnäha kohe nii haarav või meelt lahutav ega tingimata laiu rahvahulki kõnetada. Võib tekkida probleem, kuidas hoida inimest teleka ees üle kümne minuti. Ja siin on televisioonil ka omad huvid, mille eest ta seisab, see on täiesti mõistetav.

„Eesti lugude” formaadi puhul annavad EFI ja ETV autorile ka soovitusi, mismoodi lugu võiks kulgeda või millise tonaalsusega võiks autor ennast väljendada. See ei tähenda iseenesest, et need soovitused oleksid kuidagi karmilt antud ja ette kirjutatud. Eks seda tehakse soovist, et filmid tuleksid kvaliteetsemad ja vaatajasõbralikumad, et inimene ei vahetaks teleka ees kohe kanalit. Aga kui on sedalaadi ootused, siis peab koostöö autoriga olema väga intensiivne juba eos. Kohe algul tuleks siis kokku leppida, mida ootab nt ETV ja mis on autori nägemus. Sest doki puhul on ju nii, et ma võin oma nägemuse sellest loost ju kirja panna, tekitada mingi mulje, milline see film visuaalselt ja tonaalselt või tunde mõttes tuleb, aga tegelikkus ei pruugi sellele kujutlusele üldse vastata.

 

Eks see vaatajasõbralikkus ole ka nagu kahe teraga mõõk. On hea, kui meie omad filmid vaatajaid leiavad, aga teiselt poolt meenub mulle viimases (oktoobrikuu) TMKs olnud Ave Põleniku intervjuu Soome loodusdokumentalisti Petteri Saarioga, kes rääkis, et paljud loodusdokid tehakse paberi peal detailideni ette valmis — juhtuma peab see ja see, ja isegi suund, kust loom tulema peab, on paigas. Nagu valmisnäidend, kus loodus taandub üleelusuuruse dramaturgia ees. (Meenub Bulgakovi „Teatriromaan”: kas tulla paremalt ja kannikestega või vasakult ja kellukestega, selles on küsimus.) Ma nüüd natuke provotseerin sel teemal. Selles, et lugu jookseb lobedalt, hoiab enda küljes ja lõpuks annab vaatajale ehk ka seda, mida ta ootas, ei ole midagi halba. Aga kui vaatajasõbralikkus on prioriteet, siis on kergem töötada just nimelt masinavärgina, toota formaate nende sisemises tardumuses, eeldades, et nii saab vaataja kindla peale seda, mida ta saada tahab.

Kindlasti on masinavärk ses mõttes olemas, et on ju lihtsam kinni hoida mingitest, juba välja töötatud mudelitest, mis reaalselt toimivad, teostada nende mudelite raames professionaalselt oma töö ja kõik on justkui rahul.

 

Ja põhimõtteliselt saaks selle kõigega hakkama ka robot. Ma ei mõtle seda üldse naljana.

Teatud mõttes võib see kõik ühel hetkel isegi nii minna, jah. Tehisintellekt siin juba kirjutab stsenaariume, ja nii edasi. Aga kindlasti, ja dokkfilmi puhul veel eriti, ei tohiks see olla filmitegijate eesmärk. Me ju otsime ikkagi inimest ja autentsust, mis sellega kaasneb.

 

Siia ma oma küsimusega tüürisingi. Skaalal autentsus—vaatajasõbralikkus võib tekkida ka paratamatu konflikt?

Seda küll. Ja mis publiku huvisse puutub, siis ei tohi ka unustada, et mõned portreteeritavad on tuttavad suurematele hulkadele, mõned aga n-ö nišikesksed. „Marju Lepajõe. Päevade sõnad” on kindlasti spetsiifiline film, sest räägib ühest haruldasest intellektuaalist, tõlkijast ja erudiidist, kes oli ühtlasi kihvt ja värvikas inimene. Marju küsib seal filmis, kui ta iseenda töö üle juurdleb, et kuidas ühendada kasulik meeldivaga. Eks see küsimus oli ka minul: kuidas leida see, et oleks ühest küljest autentne ja samas piisavalt universaalne, nii et see jõuaks võimalikult paljudeni.

 

Kas te klappisite omavahel?

Jaa. Muidugi oli mul natuke ka tunne, et olen nagu siga, kes läheb roosidesse, sest tema erudeerituse aste, elutarkus, läbinägelikkus, huumorimeel ja sõnaosavus oli natuke teisel tasandil kui see, kust ma ise olen. Aga kuidagi juhtus, et just mina sattusin seda filmi tegema. Kai-Ene Rääk, meie produtsent, helistas mulle ja küsis, mis ma arvan mõttest teha film Marju Lepajõest. Ja kuigi ma nägin ette võimalikke kitsaskohti ja kahtlesin päris kõvasti, kas Marju ise üldse nõus on, olin ma samas natuke ka tema vaikne fänn nagu paljud siin Eestis. Ja kuna Marju oli ka üks neist inimestest, kes mind usuteaduskonda vastu võttis…

 

Kas sa tema loengutes käisid?

Jah, ma käisin ta kreeka keele loengus, aga eksamit ei teinud. Sest ma olin üks suur edasilükkaja. Aga tema hoiakust ja karakterist oli mul pilt silme ees ja olin ka kursis tema kirjutistega ja väljaütlemistega ajakirjanduses. Nii et ühest küljest aukartus, hirm, teisest küljest see, mis teeb filmitegemise ka nauditavaks — eneseületus ja teatavad riskid.

 

Kui klappisite, siis järelikult leidsite ka mingi ühise aluse või keele? 

Ilmselt jah. Aga sõnadesse panna on seda natuke raske ja ka totter.

 

Arusaadav. Ja võid ka vastamata jätta. Sest isiklike asjadega ju ongi nii, et sõnadest ei pruugi piisata. Pealegi leiab keegi tavaliselt ikka, et seda sõnastamist tuleks omakorda arvustada jne…

Kindlasti liitis meid ka usuteaduskond, see tekitas juba eos usalduse, et ma tajun tema maailma. Ja küllap meil kõlksus kokku ka teatav boheemlaslik vaim, sümpaatia mõningase korratuse vastu ja arvamus, et vaimuelu võib olla tähtsam kui argised asjad. Ja ilu hindamine. Kiiresti tekkis mingi usaldus ja  ta ütles ka otse välja, et see, kuidas ma asju tajun, on talle sümpaatne. Mulle tundus, et tal oli kogu meie filmimeeskonnaga turvaline olla. Kuigi ega see filmimine olnud talle kerge, sest ta oli väga hõivatud ja pidevalt hädas, et ei jõua oma põhiasju tehtud. Ta lubas meid oma maailma väga kindlatel hetkedel, siis, kui ta oli selleks valmis. Ta hindas oma aega väga kõrgelt ja meie hindasime seda samuti.

Tegelikult ma tunnen, et kui ma midagi Marju kohta ütlen, siis on see piiratud või naiivne, tema kõrval lapsik. Kuigi inimesena oli tal väga hea huumorimeel. Ta oli väga muheda ja heatahtliku suhtumisega ja suutis võtta inimesi nii, nagu nad on, kõigis oma ilmingutes. Tema oli selline, kes ei andnud pidevalt hinnanguid. Ja seetõttu oli mul temaga ka alati hea olla. Selliseid inimesi, ma arvan, ei ole palju.

 

Sa märkisid, et vaimne pool oli talle olulisem kui argised asjad. Ajal, mis tulevikku ei taju ja minevikku näeb koormavana (või nagu ütleb T. S. Eliot: „kus surnutel ei ole enam sõnaõigust”), kus mälu saab tunda malakat, õigemini google’it, ja kõik taandub üha rohkem rahale, ei ole just tavaline, et keegi räägib sujuva kergusega nt 10. sajandi lõpus ja 11. sajandi alguses elanud paavsti siseheitlustest nii, nagu see oleks juhtunud eile. Ja omakorda on kõnekas, et sellist häält ja inimest oli ja on väga vaja. Lepajõe hoiak, vaade ja tunnetus oligi pigem nagu mõnest teisest ajastust pärit.

Jah, kindlasti. See hoiak oli teadlik, ta ka vaatas asju nagu teisest ajastust. Ta ütles, et on omadega praeguseks kuhugi 17.–18. sajandisse välja jõudnud ega teagi, kas 21. sajandisse üldse kunagi jõuab, ilmselt mitte. See koht ei ole filmis sees, aga nii ta ütles; küllap ta mõtles selle all, et mis on see prisma, mille läbi ta elu, inimesi ja kogu maailma vaatab. Kohati ta ilmselt ka ei nõustunud paljude asjadega, mis meil siin meie kaasajal on, ta püüdis oma elu teisiti elada. Küllap ei olnud see kerge, niimoodi materialismist täiesti vabalt on ju tänapäeval väga raske elada. Ja sellest lähtuvalt… ma püüdsin seda filmi teha nii, et see ei oleks kaup. Et see oleks tõene, annaks sellest inimesest edasi mingi tunde ja hoiaku, mis võiks inspireerida. See film ei ole väga hoogne ja seda pole ka mingite nippide ja trikkidega lihtsustatud. Ta lähtub väga palju Marju enda olemusest, karakterist, sellest, kuidas ta käitus, kuidas ta oli.

 

Kuidas ta siis oli?

Ta oli avatud, aga samas ka väga omaette hoidev. Seltskonnas oli ta väga hea kaaslane, aga samas võis alati tajuda ka seda, et ta sooviks olla hoopis omaette oma raamatutega. Muidugi, mina puutusin temaga lähemalt kokku üksnes ta elu viimasel aastal ja saan mõelda vaid selles ulatuses, aga mulle tundus, et ta elas sel aastal mingis suures sisemises vastuolus. Ma ka küsisin temalt, kas ta arvab, et on vaba inimene, kas ta tunneb ennast vabana. Ta vastas: „Jah, ma olen vaba inimene, mingit tsensuuri tegelikult ju ei ole.” Aga sellegipoolest oli tunda, et ta ei saa ennast iga päev päris sada protsenti teostada. See tulenes ilmselt sellest, et ta ideaalid või nõudmised iseenda vastu olid väga kõrged.

 

Kas see tulenes tal iseendast või sellest, mis ümberringi toimus?

Ilmselt nii, et nõudmised enda vastu olid väga kõrged, aga neid täita takistas aeg-ajalt ümbritsev kontekst. Samas ta ju tajus väga hästi ka seda, et temalt oodatakse aina rohkem mingeid sõnumeid, et ta hakkab kujunema avaliku elu tegelaseks, natuke ka ühiskonna südametunnistuseks. Talle saadeti kogu aeg kutseid ja taheti kuhugi esinema, aga ta oli väga põhjalik inimene, vajas alati aega süvenemiseks ja ettevalmistuseks ja selles kujunenud ruumis justkui polnud enam aega „seda kõike” läbi elada. Ja see ilmselt kurnas teda.

 

Sa näitasid mulle meie vestluse alguses tema raamatut (Marju Lepajõe. Roomlaste taltsutamine”. Eesti mõttelugu 102). Tahtsid sealt midagi ette lugeda?

Vaat ongi nii, et… kuigi ma puutusin temaga kokku ju vaid aasta ega saa öelda, et oleksin tundnud teda väga lähedalt või kaua, aga tema lahkumine oli mulle ikkagi väga suur šokk. Ma väga kurvastasin selle üle ja kurvastan siiani. Selle raamatu ta ise kinkis mulle ja kirjutas sinna ka väikese pühenduse. Ja nüüd, kui ma midagi temaga seotut tegema lähen, näiteks lähen montaaži või tulen siia intervjuule, siis ma pistan selle raamatu lihtsalt kotti, ja siis Marju nagu saadab mind. See on justkui mingi tugi, nurgakivi.

 

Kuidas sulle tundub, mida ta ise võiks arvata sellest filmist ja ka meie praegusest vestlusest? Sest meie vestluses on ju ka see aspekt, et seleta nüüd Marjut lahti ja räägi…

Keeruline vastata. Ma arvan, et ta vaatab sellele väga hea pilguga. Talle endale meeldis ka aeg-ajalt kohvikus istuda ja tundide kaupa juttu veeretada. Selles mõttes, ma arvan, ta kindlasti viltu ei vaata. Filmist ta tegelikult mingit versiooni — tõsi, mitte veel päris viimast — ka nägi ja ma olen selle üle väga õnnelik.

 

Ja mis ta ütles?

Kunagi ei tea ju, mida inimene tegelikult mõtleb, aga see kohtumine oli väga südantsoojendav ja film paistis talle meeldivat. Ta ütles, et kõik on õige, ei ole valet. See on oluline.

 

Tänan.

 

Vestelnud DONALD TOMBERG

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon