LÄBI SADISMI PAREMA TULEVIKU POOLE

JAN KAUS

„Ükskord Hollywoodis”. Režissöör ja stsenarist: Quentin Tarantino. Peaoperaator: Robert Richardson. Produtsendid: Quentin Tarantino, Shannon McIntosh, David Heyman, William Paul Clark. Peakunstnik: John Dexter. Osades: Leonardo DiCaprio (Rick Dalton), Brad Pitt (Cliff Booth), Margot Robbie (Sharon Tate), Emile Hirsch (Jay Serbing), Al Pacino (Marvin Schwarz), Rafał Zawierucha (Roman Polanski), Michael Madsen (šerif Hackett), Luke Perry (Wayne Maunder), Damon Herriman (Charles Manson), Austin Butler (Tex Watson), Madisen Beaty (Patricia Krenwinkel), Maya Hawke (Linda Ka­sabian), Mikey Madison (Susan Atkins) jt. Mängufilm, värviline, kestus 161 min. ©Columbia Pictures, ©Bona Film Group, ©Heyday Films, ©Visiona Romantica. USA —Suurbritannia. Esilinastus 21. V 2019 Cannes’i filmifestivalil.

 

1.

Quentin Tarantino uuest filmist „Ükskord Hollywoodis” on siinmail juba omajagu kirjutatud, sestap ei hakka väga pikalt sisu ümber jutustama. Pealispinnal on tegu looga kahe mehe, telesarjastaari Rick Daltoni (Leonardo DiCaprio) ja tema kaskadöörist sõbra ja statisti Cliff Boothi (Brad Pitt) sõprusest. Daltoni karjäär ähvardab allamäge minna, mistõttu kõigub näitleja meeleolu masendushoogude ja lootusesööstude vahel. Daltoni helgemate tundmuste hulka kuulub lootus saada tuttavaks oma naabrite, maailmakuulsa režissööri Roman Polanski (Rafał Zawierucha) ja tema imeilusa naise Sharon Tate’iga (Margot Robbie). Tegevustiku kõrval, kohal, vahel ja all loob Tarantino muinasjutuliselt cool’i ajastu atmosfääri, Los Angeles on tulvil värve ja sära, täielik vastand William Friedkini filmile „Elada ja surra Los Angeleses”, mille ruumipoeetika keskmes olid tühermaad, prügimäed ja päikese kõrvetatud betoon. Tarantino kujutatud linnas annavad tooni värvid: ühel hetkel tõmmatakse vaataja tempokasse montaaži, mille käigus süttivad üksteise järel — klõps, klõps — neoonreklaamid. Neoonvalgus on kütkestavalt paradoksaalne, ühtaegu mahe ja ere. Igatahes loob värvide magusus kujutluse (kaotatud) urbaansest paradiisist. Tarantino on kogu selle virvarri muidugi kõiksugu detailide ja viidetega üle garneerinud, mis virvarri omakorda võimendab, reljeefsemaks muudab. Režissöör läheb lausa nõnda hoogu, et ajuti hakkab olustik süžeed varjutama, tekib tunne, et lugu on pandud atmosfääri teenistusse. Mõistetav ka, sest tegevustik asetub autorile nõnda olulisse, 1960. aastate ja ühtlasi Hollywoodi kino kuldajastu lõppu. „Ükskord Hollywoodis” pakub omajagu lõike filmidest filmis — näiteks Tarantino ühe lemmiku Michael Madseni ja kunagise populaarseima Beverly Hillsi musisuu Luke Perry sutsakad kujutavad endast osatäitmisi osatäitmistest, mõlemad astuvad üles parasjagu näitlevate näitlejatena, lahedate telekauboide rollis.

Tauno Vahter ei arva tollest virvarrist kõige paremini: „Ajastulumm on ühtlasi filmi nõrgemaid kohti ega õigusta 161-minutist pikkust, sest nostalgiapoole lüpsmine läheb pikale.” Jah, nostalgiapoolt lüpstakse ootamatuteski rakurssides. Ühes episoodis läheb Sharon Tate kinno, et vaadata ekraanilt iseennast. Pooltühjas kinosaalis, mis tundub Tarantinole tähendavat ligikaudu sama, mida tõsikristlasele Peetri katedraal, viskab Tate jalad üle eesoleva istme, nii et me näeme tema mitte kõige puhtamaid tallaaluseid. See on tore nüanss, pisut pipilikud päkad võimendamas Tate’i sisemist süütust ja elule avatust, rõhutamas teda kui sümbolit, ühtaegu Hollywoodi glamuuritari ja kuuekümnendate lillelast.

Tõnu Karjatse võtab meetodi omalt poolt laiemalt kokku: „Iga Tarantino film on omaette teatmeteos, hargnevate teede aed viidetest ja nimedest, mis antud filmi on kujundanud. „Ükskord Hollywoodis” on sellisest intertekstuaalsusest eriti tihe.” Ausalt öelda saaks kirjutada juba eraldi loo lihtsalt sellest, kuidas Tarantino tsiteerib siin filmis iseenda varasemat loomingut — ja sama ausalt tuleb lisada, et ma ei viitsi seda teha. Seda kahel põhjusel: filmi Wikipedia-artiklis on eraldi sektsioon pealkirjaga „Pop culture references” ja minu jaoks ei ole iseenda esteetiline tsiteerimine — sama auto selles filmis, sama nimi tolles filmis — siin ülepea kõige huvitavam tasand. Asi läheb tõeliselt põnevaks siis, kui Tarantino hakkab tsiteerima iseenda loomingut eetilisest rakursist.

 

2.

Sellise väite selgitamiseks peab heitma alustuseks pilgu Quentin Tarantino senisesse loomingusse. Samuti soovitan tungivalt katkestada lugemine neil, kes pole veel filmi näinud, sest pean oma mõtte illustreerimiseks paljastama mõned süžeelised pöörded. „Ükskord Hollywoodis” pole mitte ainult nostalgitsemine, vaid ka unistus, mäng teostamata jäänud võimalustega. Seda võtet kasutas Tarantino kõige jõulisemalt filmis „Vääritud tõprad”, milles hävitatakse natside võimuladvik juba 1944. aasta varasuvel. Millest võib ühtlasi eeldada, et sellises fantaasias lõpeb ka Teine maailmasõda omajagu varem ja paljud hilisemad hädad jäävad olemata või väljenduvad leebemalt. „Ükskord Hollywoodis” loob samasuguse paralleelreaalsuse, alternatiivajaloolise arengu — võrreldes „Vääritute tõbrastega” on siin mängu haare palju väiksem, aga vist ka autorile hingelähedasem. Toosama kaunis näitlejanna Sharon Tate, kelle jõhkrast mõrvast sai meie päris maailmas sümboolne akt, hipiajastu lõppakord, jääb Tarantino filmis ellu, kutsudes 8. aprilli ööl vastu 9. aprilli 1969 Rick Daltoni endale külla. Niisiis, filmi finaalis algab parem tulevik mitte ainult Daltoni, vaid ka meie, vaatajate, jaoks. Tarantino paralleeluniversumis on Tate võib-olla siiani elavate kirjas, väärikas ja vaimukas daam, kelle päikesevõetud tomatit meenutavat nahka saavad praegused unistajad lugeda kui õpetlikku pärgamenti. Sharon Tate’i mõrvajad on aga Tarantino loodud paralleelmaailmas praeguseks juba ammu surnud, näiteks Susan Atkinsilt napsab Tarantino täpselt nelikümmend eluaastat, teistelt gängiliikmetelt rohkemgi, sest tegelikkuses on nad siiani elus.

Tõnu Karjatse kirjutab: „Tarantino universum ongi ihauniversum, kus minevik ja fantaasia on kokku sulanud füüsiliselt kättesaamatuks maailmaks — naised on kaunid, autod võimsad ja mehed rauast.” Laiendaksin seda iseenesest täpset tähelepanekut, olgugi et on raske leida ajaloolisi sündmusi käsitlevat kunstiteost, mis ei oleks mineviku ja fantaasia amalgaam. Ent see selleks. Minu arvates ei sulata Tarantino kokku ainult minevikku ja fantaasiat, vaid ennekõike seda, mida ei näidata ja mis jääb vaataja enda kujutlusvõime käsutusse — tulevikku ja fantaasiat. Kui Sharon Tate oleks elus, ei teaks ehk keegi midagi mingist psühhopaadist nimega Charles Manson, nii et Brian Hugh Warner oleks pidanud hakkama endale teist esinejanime välja nuputama (Marilyn Chapman?) ja võib-olla oleks sellises maailmas 1960. aastate unistustel rohkem kõlapinda. Tarantino on püüdnud nii „Aheldatud Djangos”, „Vääritutes tõbrastes” kui ka oma uusimas linateoses manada teadlikult meie silme ette tsipa helgema tuleviku perspektiivi. Siin astub mängu tugev eetiline positsioon, millest esmapilgul oleks Tarantino puhul otsekui imelik rääkida, usk, et kunst suudab trotsida tegelikkust — mitte tegelikkuses endas, aga meie kujutlustes küll. Kunst on kui maagiline paralleelreaalsus, mis võimaldab Tarantinol korrigeerida ajaloolist ebaõiglust, nii et ei sadistlikul istanduseomanikul, Hitleril ega Mansoni jüngritel pole seal eriti asu. Sestap pole „Ükskord Hollywoodis” mitte ainult tulvil nostalgiat, vaid kantud ka parema maailma unistusest. Filmi pealkirigi viitab loo muinasjutulisele olemusele — ainult et see muinasjutt ulatub otsapidi tulevikku.

Ent fantaasia ja tuleviku sidumine viitab millelegi veelgi laiemale; uskumusele, et maailma ei valitse pime juhus, et iga sündmus on lüli põhjuste ja tagajärgede ahelas. Mind on ikka pannud imestama, kuidas pole nähtud Tarantino kuulsaima filmi „Pulp Fictioni” ontoloogilist sõnumit. Jules Winnfield ja Vincent Vega pole mitte ainult paarimehed, vaid esindavad kaht diametraalselt vastandlikku vaatenurka maailma moodustavate elementide omavahelisele seostatusele, põhjuse-tagajärje aheldatusele. Rangelt öeldes võib selle erinevuse kokku võtta järgnevalt: Vega näeb õnnelikult möödunud kuulides — ja seega kogu elus — pimedat juhust, Winnfield aga ettemääratust, sõnumit, suunda edaspidiseks. Vega ei muutu, Winnfield muutub, ühest saab juhuse heitlaps, teisest saatuse pailaps. Eks kõik Tarantino fännid teavad, kuidas juhus Vega kätte sai. Winnfield aga kõnnib ehk siiani kusagil maailma peal ringi. Sama küsimus tõstatub vaikimisi ka Hollywoodi muinasjutus. Cliff Booth satub Charles Mansoni jüngrite laagripaika ja tajub, et seal on teoksil midagi kahtlast. Tal oleks võimalus lahkuda, ükskõikselt õlgu kehitada, ent ta asub asja uurima — see episood kuulub filmi pingsaimate hulka. Hiljem, kui noored vägivallavastased tahavad hakata kaskadööri looja karja saatma, tunneb Booth nad ära. Tekib küsimus, kas teistkordne ja veriste tagajärgedega kohtumine on juhuslik või mitte, kas Boothi varasem kogemus ja sellest tekkinud aimus muutis ta narkotsist tömbid reaktsioonid olulise murdosa võrra kiiremaks või mitte.

 

3.

Ma ei saa päris lõpuni nõustuda Andrei Liimetsaga, kes vaatab Tarantino alternatiivajaloolisi mänge kriitilisema pilguga: „Tegelikult aset leidnu painutamine tekitab vaatajas mõningast ebamugavust — nagu orjanduse või holokaustigi kujutamise puhul, hakkab torkima mõte, et vaatamata kogu entusiasmile ja stiilile ei käi Tarantino jõud käsitletavate teemade ja sündmuste keerukusest päriselt üle.” Mulle nimelt tundub, et „Ükskord Hollywoodis” kõige huvitavam nüanss väljendubki selles, kuidas Tarantino painutab siin tegelikkuses aset leidnut väga jõuliselt, et paljastada selle käigus oma sisemine jutlustaja. Nii avaldub Tarantino loomingu iseloomulik joon, asjaolu, et tarantinoliku moralitee peamine sümbol on voolav veri või siis selle allikas, lömastatud keha. Tegu on autoriga, kelle pilk on suunatud puhastesse kaugustesse ja kelle jalataldade küljes kuivavad ajutükid.

Minu silmis tuleb filmi „Ükskord Hollywoodis” kõige kõnekam sõnum kuuldavale Charles Mansoni nelja noore jüngri Tex Watsoni (Austin Butler), Susan Atkinsi (Mikey Madison), Linda Kasabiani (Maya Hawke) ja Patricia Krenwinkeli (Madisen Bea­ty) vahelises vestluses vahetult enne filmi vägivaldset kliimaksit. Jutu idee on selles, et kuna Hollywoodi staarid näitavad oma filmide ja telesarjadega meile nõnda palju vägivalda, siis on nad õpetanud meid tapma. Aga kui see nii on, siis on meil õigus tappa neid, kes on meid tapma õpetanud. Jõudnud sellise järelduseni, murravad noored sisse Daltoni villasse ja tungivad kallale just koeraga jalutamast naasnud Boothile, kes on aga nii kõva mees, et retsib koera abil kõik kolm noort verekotlettideks (üks tüdruk on enne juba jalga lasknud). Erilise mõnuga peksab Booth vastu erinevaid mööbliesemeid ja pindu sodiks kampa juhtiva Krenwinkeli näo. Olgu lisatud, et üldjoontes sisaldab „Ükskord Hollywoodis”, võrreldes näiteks „Marukoerte”, „Kill Billi” esimese osa, „Aheldatud Django” või „Vääritute tõbrastega”, vähem verepulma, olles selles osas peaaegu sama tagasihoidlik (seda muidugi Tarantino mõõtkavas) kui „Jackie Brown”.

Ent kirjeldatud stseenides lisandub esteetilisele intertekstuaalsusele — veriseks rebitud näoga Atkins jookseb mööda maja kisades ringi umbes samamoodi, nagu Daryl Hannahi silmitu Elle Driver „Kill Billi” teises osas —  ka põhimõttelisem, autobiograafilisest sentimendist kantud eetiline sõnum. Tarantino on nimelt näidanud üles kategoorilist vastumeelsust väitele, et tema filmide pehmelt öeldes graafilisel vägivallal võiks olla mingit negatiivset mõju väljaspool tema filme. Teisisõnu: kinolinal kujutatud vägivalla osas tõmbab Tarantino kunsti ja elu vahele selge eraldusjoone. Tõsi, sarnane hoiak puudutab ka mänge paralleelreaalsusega, mis jäävad alati teadlikult mängu tasandile, olgugi et Tate’iga seotud nostalgiast pole raske välja lugeda soovunelmat tolle ühtaegu ingelliku ja meelelise olendi paremast saatusest. Nagu juba mainitud, viitavad Tarantino alternatiivajaloolised mängud soovile luua kujutlust paremast reaalsusest, ent vägivalla käsitlemine rangelt esteetilises võtmes, vägivalla liigitamine paralleelreaalsuste kujutamisega sarnaseks mänguks lähtub eeldusest, et kunst pole siiski mõeldud pärisellu sekkumiseks — kunst piirdugu omaenda loodud paralleelsusega ja vaataja saagu sellest aru. Täpsemalt: kunst võib küll luua unistusi paremast maailmast, aga ei saa võtta vastutust parasjagu käimas oleva halvema maailma eest. Vastutus selle mõistmisel lasub siin vaatajal, igal indiviidil eraldi, mitte loojal, kuna looja instrumendiks on loominguline vabadus. Sellises vaates ei saa Tarantino filmide vägivald muuta vägivaldsemaks kedagi, kes pole juba eos ise vägivaldne — olgugi et taoline tõrje ei suuda vältida küsimust neist ajenditest, mis muudavad latentse agressiivsuse aktuaalseks. Nojah, see on laiem teema, mille nüansse pole siin ruumi lahata. Märgin vaid, et kirjeldatud hoiaku taga peitub siiski väike paradoks. Tarantino loob oma paremaid paralleelreaalsusi peaaegu konkistadoori raevuga — puhtaks saab pesta ainult verega, peltsebuli saab peletada ainult peltsebuliga, unistust ilusamast maailmast palistavad sandistatud laibad ja veri, mis purskub nagu Petroskoi fontäänidest. Hitler tuleb ikkagi sõna otseses mõttes sodiks tulistada ja seejärel see puder plahvatuse leekides algosakesteks pihustada, orjapidaja sisikond peab pritsima kõrgele ja kaugele. Erilise kättemaksu on ära teeninud noored Mansoni jüngrid, kes õigustavad oma vägivaldseid instinkte vägivalda kujutava kunsti toel, tehes omaenda pimedast raevust esteetilise probleemi, projitseerides oma pimedad tungid ümbritsevale maailmale — või õieti maailmast välja, kunsti valdkonda, saamata aru, et kunstiliselt kujutatav mõrv pole sama, mis päris mõrv. Ja tõsi ta on, väga kerge on pidada palki enda silmas ümberringi laiuvaks sügavaks ööks. Seega ründavad kolm hipinoort mitte ainult Cliff Boothi — või Sharon Tate’i, nagu juhtus tegelikkuses —, vaid ühtlasi filmi autorit ennast. Ja Tarantino maksab neile rünnaku eest sadistliku mõnuga kätte, purustades ründajate näod ja kehad.

Küsimus — ja Tarantino vastus nelja mansonlase süüdistusele — ei avane ainult kättemaksus endas, vaid selle stiilis. Üks asi on teostada kättemaksu, mille ajendiks on veendumus, et mansonlaste julmus pole õigustatud, teine asi aga viia seda kättemaksu ellu äärmise julmusega. Mida julmem kättemaks, seda selgem keeldumine mõtteviisist, mis selle kättemaksu esile kutsub. Õigustamatuks peetavale vägivallale reageeritakse õigustatuks peetava vägivallaga, mis on ühtaegu äärmiselt naturalistlik ja tegelikkusest irdu — kinolinal tapetavate tegelaskujude originaalid on üht erandit arvesse võtmata elus. Äkki muudab just teadmine, et tegelikkuses ei saa enam juhtunut väärata, et isegi kõige julmem kujutlus jääb vaid kujutluseks, näideldava vägivalla eriti julmaks? Ent taolise vasturääkiva perspektiivi varjutab omakorda asjaolu, et vereohver viib tegelikkusest eemaldumise n-ö lõpuni, muudab selle vahendist eesmärgiks. Rebitud, lömastatud, põletatud liha avab tee südamlikule, pisut isegi ülevale finaalile, kujutlusele paremast maailmast, milles jäävad ära Tate’i ja ehk ka mitme teise süütu inimese mõrvad. Õieti küll asendab Tarantino ühed mõrvad teiste, „parematega”. Sellises võttes ühenduvad kaks hoiakut. Esiteks sentiment, mille kohta võib „Ükskord Hollywoodis” kontekstis juba kasutada sõna „moralism” — kunstniku õigus unistada paremast maailmast, tundugu see soov nii naiivne või vastutustundetu kui tahes. Teiseks selle moralismi üks kõige efektiivsemaid vahendeid, esteetiline sadism, romantiline julmus, mille puhul eesmärk pühitseb abinõu.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon