/Arhiiv

OMANE JA ÜLEV

Detsember, 2019

Cyrillus Kreek 3. XII 1889 — 26. III 1962

TIIA JÄRG

20. oktoobril 2019 kõlas Estonia kontserdisaalis Cyrillus Kreegi „Requiem”, esitajaiks Eesti Segakooride Liidu suvekooli koor, Üle-eestiline Noorte Sümfooniaorkester, Ene Salumäe (orel), solist Mati Turi (tenor) ja dirigent Andres Kaljuste. Kontserdiga tähistati ESK Liidu 25. tegevusaastat ja
90 aasta möödumist Kreegi „Requiemi” esmaettekandest. Ühtlasi oli kontsert esimene helilooja 130. sünniaastapäeva tähistamise reas. Tegijatel oli põhjust ja võimalust teosesse süveneda, kuulajatel osa saada muusikast, mille kohta sõnu leida ei ole kerge. Kunst on tähenduslik. „Me armastame omast ja austame ülevat,” ütles Jaan Kross Betti Alveri 80. sünnipäeval 1986. See sobiks ka Kreegi „Requiemi” kohta.

„Mis usku te olete?” küsis teravmeelne ajakirjanik heliloojalt, kes oli katoliku surnumissa autor, ristitud luteri usku Karl Ustavina, siis isa uue töökoha tõttu Vormsi kirikukoolis ümber ristitud vene õigeusku uue eesnimega Kirill. Ja nüüd, täielises Eesti Vabariigis: „Mis usku te olete?” „Olen Eesti usku,” vastanud Cyrillus Kreek.

Kui 3. detsembril 1989 avati Haapsalus Kreegi ausammas, viidi lilli helilooja hauale vanal kalmistul, kuulati Kreegi kauaaegses töökohas Uuemõisa lossis, endises Läänemaa Õpetajate Seminaris, Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontserti ja anti Veljo Tormisele üle Kreegi-nimeline preemia, ütles laureaat: „Olen Kreegi usku.”

Tormis on rääkinud, et oli lapsena pidanud Kreeki kõige ilusamaks eesti heliloojate seast, kelle portreefotosid ta eestiaegse Muusikalehe vanadest aastakäikudest korduvalt vaadanud oli. Kreegi kui pedagoogiga puutus Tormis üsna lühiajaliselt kokku muusikaanalüüsi tundides, õppides konservatooriumi oreliklassis. Kreegi loominguni jõudmine tuli mõistagi hiljem — seda kanti ette harva, trükitud oli seda vähe.

Reekviemi puhul tekib tavaliselt küsimus, kelle mälestuseks on teos loodud. Aga parimal juhul võime teatud välistele sündmustele viidates seda vaid oletada. Kui Robert Schumann kohtus esmakordselt noore Johannes Brahmsi ja tema teostega, teatas ta oma viimaseks jäänud artiklis lugejaile, et on leidnud saksa muusika uuendaja. Ja usaldas kahekümneaastasele kolleegile oma kavatsuse kirjutada saksa rahvale saksakeelne oratoorium Martin Lutherist. Niisiis võime ehk oletada, et Brahmsi „Saksa reekviem”, mille tekstid valis helilooja saksakeelse piibli kirjakohtadest, oli noore Johannese tänuvõla tasumine teda tema tee alguses toetanud Meistrile.

Kelle mälestuseks kirjutas reekviemi Kreek? Olen oletanud, et Peeter Südale. Süda surm 3. augustil 1920 vapustas kõiki. Sõbrad kogusid ja säilitasid kõik Südast mahajäänu. Piinliku täpsusega inventeeriti tema vähene maine vara, arhiiv, kirjad, fotod, noodi- ja raamatukogu, käsikirjad. Moodustati Peeter Süda Mälestuse Jäädvustamise Ühing (PSMJÜ), saadeti laiali küsitluslehed Süda kohta. Kaks inimest jätsid selle täitmata, aga tagastasid ühingule allkirjastatult ja dateeritult — Erika Franz ja Cyrillus Kreek.¹ Kreek kirjutas endale ümber kõik Süda käsikirjad, ka visandid, v. a „Requiem aeternam” (16 takti) ja „Dies irae” (34 takti).²

Kreek teadis Süda loomekavatsustest teistest rohkem. Erialaline usalduslikkus on kunstnike puhul harvaesinev nähtus… Süda ja Kreek olid hingelt lähedased. Süda oli Kreegi esimese poja Peetri ristiisa. Mõlemal oli suur huvi rahvaviiside kogumise, aga ka rahvaviisi polüfoonilise töötlemise vastu kunstmuusikas, mõlemad olid head polüfoonikud. Polüfooniline helikude soodustab teose vormi kompaktsust ja lakoonilisust. Mõlemad heliloojad on oma muusikas ebaisikulised, objektiivsed, üldistavad, isiklikke emotsioone hoolega varjavad.

Kreegi „Requiemi” alguses kõlav Big Beni motiiv on pärit William Crotshilt ja loodud Cambridge’i St Mary kirikule aastal 1793, Londoni parlamendihoone kellatornis kõlab see aastast 1859.

Kreek oli üks esimesi raadioomanikke Läänemaal ja suur kontserdiülekannete jälgija. On teada, et Eesti esimene raadiosaade anti eetrisse 11. mail 1924 Haapsalust. See oli proovisaade, milles edastatud Läänemaa ühisgümnaasiumi õpilaste laulu kuuldi nii Tallinnas, Pärnus kui Vändras. Haapsalu ühisgümnaasiumi segakoori juhatas mõistagi Kreek. Heli võeti üles tavalise telefonimikrofoniga. Regulaarsed Eesti ringhäälingu saated algasid siiski alles 18. detsembril 1926.

Kreek ei ole improviseerija, vähemalt ei mäleta seda ta kodused. Ei improviseeri ta ka paberil. Tema rahvaviisitöötlustes on sama viisi uue variandi teke tavaliselt fikseeritud iseseisva oopusena, erinedes oluliselt eelmistest, ja on varustatud kuupäevaga. Koolitundides ei rääkinud Kreek oma teostest mitte kunagi, ainult „Requiemi” ettekande järel olevat ta õpilaste kuuldes öelnud, et tema elutöö on nüüd tehtud. Jääb mulje, et Kreek ootab interpreeti, aga ei käi oma teoseid ettekandeks pakkumas. Tema „Talvine õhtu” (1916) ootas enesekindlalt Tuudur Vettikut ja tolle segakoori Tungal seitse aastat, Kreegi eluajal rohkem seda keegi kavasse ei võtnud. Vettik tunnistab, et ta küsinud Kreegilt „mõnd väikest lugu” ja saanud „Talvise õhtu”, mille selgeks õppimine olnud nii koorile kui dirigendile erakordne katsumus.

„Suvel kuulsin Sinult, et Sul on valmis Requiem koorile ja orkestrile. Tahaksin seda E.M.O. kooriga ette kanda ja palun Sinu nõusolekut,” kirjutab Juhan Aavik Kreegile 16. detsembril 1928 (Aavik oli aastail 1924–1935 EMO koori dirigent).³Mitmesugustel asjaoludel lükkus „Requiemi” esmaettekanne järgmise aasta sügisesse.

1925. aastal üllitas Eesti Lauljate Liit noodiraamatu „Eesti lauluvara. Koorilaulude antoloogia I”. Toimetajateks M. Saar, C. Kreek, A. Kasemets. Väljaanne sisaldab 39 laulu 20 autorilt. Iga helilooja teos(t)e ees on toodud autori lühike elukäik, haridustee ja foto ning taga omakäeline nimi (v. a Kunileid, kelle allkirja polnud käepärast). Nelja lauluga on esindatud Aleksander Läte, Mart Saar, Rudolf Tobias; kolmega Artur Kapp, Johannes Kappel, Konstantin Türnpu; kahega Juhan Aavik, Miina Härma, Aleksander Kunileid, Friedrich Saebelann; ühega Karl August Hermann, Anton Kasemets, Mihkel Lüdig, Leonhard Neuman, Juhan Simm, Peeter Süda, Aleksander Thomson, Adolf Vedro, Adalbert Wirkhaus ja Artur Lemba.

Antoloogias on esindatud nii mõnigi autor, keda heliloojana ei tunta (Neuman ja Kasemets), ja mõni, keda koorilaulude antoloogias kohtame üllatusega (A. Lemba „Kevadveed” on üks kolmekümnendik autori koorilauludest). Kes tegi valiku, pole siinkirjutajale teada. Kas oli tegemist n-ö avaliku pakkumisega elusolevatele autoritele ja nood reageerisid? Kes tegi valiku lahkunute lauludest? Kõik laulud on segakooriseades. Kunileiu, Saebelmanni ja Tobiase teoste segakooriseaded on Kreegi sulest, aga teda ennast autorite hulgas ei ole.

Kreegi käsikirjades ei ole märgata kõhklusi. Ta ei tee hilisemaid parandusi ega redaktsioone, küll aga teeb ta vajaduse korral teatud teostest seadeid teistele koosseisudele. Žanriliste ümbersündide taga on peaaegu alati väline tõuge. Olav Roots tellib Saksa okupatsiooni aastail Ringhäälingu orkestrile süite, Elsa Avesson 1955. aastal süite puhkpillikvintetile.

1973. aasta sügisel, kui püüdsin saada ülevaadet Kreegi loomingust, leidsin Teatri- ja Muusikamuuseumist ühe kooripartituuri vahelt kirja:

Kallis Kõrver!

Läkitan seega kuus laulu Hiiumaalt segakoorile. Meeskoor ei ole ühtegi neist kasutanud. Tegin nüüd ümber segakoorile. Mul olid suured väljaminekud, seepärast raha puudus suur. Katsu need rahaks teha.

Tervitades CKreek⁴

Meeskooritsükkel on kirja pandud 1947. aasta veebruaris-märtsis, segakoorivariant 1960. aasta aprillis. Uno Järvela juhatusel õppis RAM teose selgeks. Annaalides seisab, et esiettekande Estonia kontserdisaalis 5. novembril 1960 tegi siiski Gustav Ernesaks; Järvela juhatas teost RAMi kontserdil TRÜ aulas 10. märtsil 1961.

Kui palusin Kuno Arengut 1979. aastal plaadistada RAMiga „Kuus laulu Hiiumaalt”, sain kuulda, kui keeruline on see ettevõtmine nii koorile kui dirigendile. LP ilmus Kreegi 90. sünniaastapäevaks. Omaette lugu on Hiiumaa tsükli esimese laulu tekstiga, mida peale lauljate ja dirigendi ju keegi ei pruugi välja kuulda (ikka kaanoni tõttu!), aga mida võib teatud huumoriga nimetada suitsiidimaiguliseks:

Vaikne meri, tasa liigud tuule käes.

Kui su vaiksel, selgel pinnal paadiga ma liugelen,

tuleb siis mul vaikne mõte siit maailmast lahkuda,

aga oma armast ema ma ei taha kurvasta,

sellepärast tahan mina ikka kodus viibida.

Selle rahvaviisi kaanonivõimalus on Kreegil kirja pandud juba 1925. aasta 11. oktoobril…

Karl Leichter kirjutab 1939. aastal Kreegi 50 aasta juubeli puhul:

„Requiem” on mitte ainult meie vaimuliku heliloomingu parim teos, vaid kahtlemata üks väärtuslikum saavutus kogu meie heliloomingus. Selle teosega Kreek kinnitab kontsentreeritud kujul oma erakordset loomingulist andekust puht kunstilises ja veel enam rahvuslikus mõttes. [—] See üksikuist kindlailmelistest osadest koosnev teos on arendatud väga orgaaniliselt: kõigis selle üksikuis osades võib tunda teost valdavat põhilist tõsielu sügavust religioossete elamuste näol. Kogu meloodiline materjal on tuletatud nagu mingist kõike endas sisaldavast ürgmeloodiast. Mis aga sellele kõigest vähemolulisest vabale ja väga kontsentreeritud-kujulisele üldmuusikaliselt tüsedale helitööle annab erakordse väärtuse, on asjaolu, et Kreek on suutnud luua helikeele, mis läbinisti baseerub vana rahvamuusika omapärale.⁵

Eduard Tubin, kes on Kreegi „Requiemiga” hästi tuttav kui Tartu ettekande dirigent (20. III 1938 Pauluse kirikus), kirjutab 1962. aastal teose kohta pikema arvamusavalduse: Kogu teosest leegitseb välja mingi seesmine tuli, sügav kohati väga hell ja kaunikõlaline põhitoon, mis aeg-ajalt läheb üle pingelisteks tõusudeks, säravateks kulminatsioonideks, et siis jälle nagu enesesse kiindunult vaibuda või alustada uut mõtet. Kõik sünnib mõõdukalt, kõik on omal kohal. Selle suurteose loomisprotsess on olnud üks kaunimaid, mida inimene suudab läbi elada ja enesest sellise selguse ning täiuslikkusega välja tuua.

Maailma literatuuris leidub küll dramaatiliselt jõulisemaid, väljendusabinõude poolest efektsemaid, kompositsioonitehniliste võtete kasutamislaadilt virtuooslikumaid, usulistele traditsioonidele sisult lähemalseisvaid reekvieme, kuid ei leidu sügavamalt läbitunnetatud, suurema seesmise soojuse ja hardumusega — ent siiski rangelt tasakaalus — kirjutatud samalaadilist teost, kui seda on Kreegi Reekviem.⁶

Vardo Rumesseni kommentaarist raamatus „Eduard Tubin. Rändavate vete ääres” on lugeda, et Kreegi kasutatud reekviemi teksti tõlge on „keeleliselt küündimatu” (G. Schultz-Bertrami tõlge Mozarti „Reekviemi” tekstist ilmus Peterburis 1870). Rumesseni arvates „lõi C. Kreek oma Reekviemi algselt ladinakeelsele tekstile ja kohandas Schultz-Bertrami tõlke hiljem juba loodud muusikale.”⁷ Need eesti heliloojad, kellega siinkirjutajal on olnud võimalust sel teemal rääkida, poleks nii hämmastava seletuse peale tulnud — ei Veljo Tormis ega ka Mati Kuulberg, kes Olari Eltsi palvel redigeeris 1996. aasta suvel Kreegi „Requiemi” orkestratsiooni.

Väited, et Kreegi „Requiemi” käsikirja originaalpartituuris olev ladinakeelne tekst on autoripoolne, ei vasta tõele, sest helilooja eluajal tehti teosest fotokoopia, kus on ainult eestikeelne tekst. Ladinakeelse teksti kirjutas Kreegi partituuri käsikirja sisse Alfred Karindi näpunäidetel Elmar Päss, üks Kõrgemate Koolide Lõpetanute Segakoori laulja, kes tundis hästi ladina keelt ja orienteerus piisavalt ka nooditekstis. Tõenäoliselt toimus see pärast Kreegi surma, 1962. ja 1968. aasta vahel. Karindi koor kandis teose ette 12. mail 1968. Ettekandeloa saamiseks 1968. aastal oli teose ladinakeelne tekst vältimatu eeltingimus.⁸Tasub mõelda, kelle pingutused lükkasid liikuma reekviemi esitusvõimaluse isetegevuskoori ja ERSOga Roman Matsovi käe all… See oli ikkagi vaimuliku sisuga vokaalsuurvorm ja esimene eesti reekviem — sõjajärgne noorem kuulajaskond teadis parimal juhul Rudolf Tobiase ja Artur Kapi oratooriumide pealkirju. Paljukest neid oli, kes Eesti vabariigi aegseist ettekandeist olid osa saanud. Nagu teada, kuulis Kreek oma suurteost elavas ettekandes viimast korda 18. veebruaril 1940, mil Estonia kontserdisaalis tähistati helilooja 50. sünnipäeva.

Minu kätte andis Samuel Saulus ühe Kreegi käsikirjalise partituuri, „Requiemi” seade puhkpillikvintetile ja klaverile (lõpetatud 1959. aasta 12. septembril, so mõni kuu enne helilooja 70. sünnipäeva). Miks Kreek selle tegi? Kas ta lootis veel kord kuulda teost elavas ettekandes?

Puhkpillikvinteti kui koosseisu ilmumine Kreegi loomingusse vajab selgitust. Saksa okupatsiooni aastail tellis Ringhäälingu orkestri dirigent Olav Roots Kreegilt teoseid. NB! Saksa ajal eesti muusikat propageeriv Roots sai Kreegilt süidid, Kreek sai honorari, noodipaberit ja ettekandeid ka Kesk-Euroopas, tunnustust pealekauba. Nõukogude võimu tulekuga pilt muutus. „Kuus laulu Hiiumaalt” ootas ettekannet üle kolmeteistkümne aasta — ja siis seadis Kreek selle segakoorile. 1953. aastal loodud kantaat „Kalevipoeg nõiakoopas” jõudis esiettekandeni aastal 1994.

Pärast märtsiküüditamist 1949. aastal läks loomeinimeste elu aina keerulisemaks. 1950. aasta septembri algul vallandati Kreek konservatooriumist, tema teoseid kritiseeriti Heliloojate Liidus (Kreek ei arendavat rahvaviisi!). Seetõttu on mõistetav Kreegi kiire reageerimine Elsa Avessoni kirjale, kui Filharmoonia puhkpillikvintett palub neile midagi kirjutada. 1955. aasta sügisest kuni 1958. aasta talveni valmib Kreegil kümme süiti. Kreegile oli see tellimus ja ka honorarilootus (perekonnas kasvas kolm last).

Elsa Avesson (17. II 1911, Omsk — 24. VII 1986, Tallinn) alustas õpinguid Artur Lemba klaveriklassis 1923. aastal ja lõpetas Tallinna konservatooriumi 1933. aasta kevadel. (Samas lennus olid Evald Brauer, Erich Jalajas, Paul Karp, Tooni Kroon, Rostislav Merkulov, Hugo Lepnurm, Mart Paemurru, Villem Reiman, Voldemar Saul, Voldemar Uustalu ja Thekla Koha.) Avesson esines ansamblistina (ka Saksamaal, Soomes, Tšehhoslovakkias ja Poolas) ja paistis silma prima vista mängijana. Püsivam koostöö oli tal solistidest August Karjuse, Helmi Betlemi, Jenny Siimoni, Elsa Maasiku, Ellen Laidre, Paula Padriku, Herbert Laane, Juhan Kaljaspooliku, Roland Kriidi ja Samuel Sauluse ning Jaan Tamme nimelise puhkpillikvintetiga. Aastail 1938–1978 oli ta Tallinna konservatooriumi kontsertmeistriklassi õppejõud (aastast 1947 dotsent, 1957. aastal omistati talle ENSV teenelise kunstniku aunimetus).

Oma päevikutes kirjutas Elsa Avesson õpilaskontsertide kohta hinnanguid-arvamusi — tšehhi keeles (tema mõlemad vennad olid põgenenud läände ja 1950. aastate ENSVs oli põhjust hoolega mõelda, mida ja kuidas öelda ja kirjutada). Tema erialased mõtisklused ja tähelepanekud kõnelevad kõrgest professionaalsest nõudlikkusest kontsertmeistri töö suhtes.

Kas on kergem lugeda saatepartiid üksinda või solistiga koos?

Kui solistil on pikk noot, eriti kui on cresc., siis saates peab olema edasiminek.

Väga oluline on saatmise juures alustamine ja lõpetamine; legato mäng, samuti omadus mängida voolavalt, ilma kunstlike õhupausideta, mis meie majas kahjuks väga moes — sellega vist tahetakse suurendada emotsionaalsust.

1957. a. kevad⁹

Herbert Laan meenutas elu lõpuaastal paljusid klaveripartnereid ja tõstis esile Elsa Avessoni: Väga andeka, absoluutse kuulmisega, intuitiivselt klaverit tunnetava ja tunderikka pianistiga oli lihtsalt nauding mängida. E. Avessoni temperament polnud eriti tuline, kuid üksinda mõistuse hoolde ei jätnud ta tõlgitsuslikku arendust kunagi. Imetlusväärne oli kunstniku transponeerimisvõime, lauljad lausa särasid, kui võisid hääleseisundist sõltuvalt laulda näiteks pool tooni madalamalt. Küllap oli ansamblilise sujuvuse tarvis oluline ka E. Avessoni leebe iseloom ja loomupäraselt peenetundeline suhtlemislaad.¹⁰

15. septembril 1959 kirjutab Elsa Avesson: Lugupeetav Maestro! Täname Teid meeldiva saadetise eest. Palume pisut kannatlikkust, kuni selguvad ametlikud (sõr. — T. J.) seisukohad. Ja siis kohe teatan Teile väljavaateist selle teose esitamise suhtes.¹¹Kuupäevad partituuril ja Elsa Avessoni kirjal lubaksid oletada, et jutt käib reekviemi seade esitamise võimalustest…

Kreegi 70. sünnipäeva puhul on Elsa Avesson saatnud juubilarile telegrammi Kesk-Aasiast. 1960. aasta päevikus seisab: „Rahha ei olje.” 1962. aastal: „26. III kell 15.00 suri Haapsalus C. Kreek, 73. a.” „1. aprill. 9. 30 Väljasõit Haapsallu C. Kreegi matusele. 14. 00. Matusetalitus Haaps. Keskkoolis.”¹²

1906. aasta septembris on helilooja isa Gustav/Konstantin Kreegi taskuraamatusse tehtud sissekanne: „Kirill sai omale mänguriista Zugtrombone — 30 rbl.”¹³ See oli kümnendik kooliõpetajast isa aastapalgast. (Ema polevat seda ostu heaks kiitnud, ema, kes olnud nii hea, et lastega riieldes polevat saanud neile otsagi vaadata, vaid keeranud neile selja…) Kahe aasta pärast saatis isa kaheksateistkümneaastase Kirilli Peterburi suurkooli, võttis selleks 100 rubla laenu (mille tagasi maksmiseks läks mitu aastat).

Karl Ustav/Kirill oli isaga sarnane nii välimuselt kui iseloomult. Välise leebuse taga oli suur sisemine distsipliin, äärmine täpsus kõiges, mis puudutas loometööd, seesmine uhkus ja eneseväärikus. Inimesena tasakaalukas ja tagasihoidlik, loomingus objektiivsust ja üldistust taotlev.

Läbi elu oskas Kreek ühendada loomulikul moel koolitööd, rahvamuusikat, loomingut. Ta kogus ja kirjutas rahvaviise üles oma arvukate õpilaste suust gümnaasiumides ja seminarides (Läänemaa Õpetajate Seminar), õpetas samas õpilasi suhtuma austusega „vanavarasse” ja oma kaasaegseid pidama lugu rahvaviisist. Tähelepanu väärib Kreegi hoidlik suhtumine rahvaviisi — helilooja säilitab rahvaviisi kui originaali puutumatuse, seab rahvaviisi kui kunstilise terviku kõrgemale oma komponistiisiksusest: „Rahvaviis kasutab mind, et ennast näidata.” Mäletame Veljo Tormise ütlust: „Mitte mina ei kasuta rahvaviisi, vaid rahvaviis kasutab mind.”

„Kuidas elad?” küsiti sõja-aastail Kreegi käest. — „Ei elagi, ootan paremaid aegu.” Elu lõpuaastail lohutas helilooja oma perekonda, kes muretses, et tema teoseid ei esitata: „Minu aeg tuleb nii umbes 30–40 aasta pärast.”

Ei ole paremat põlve, kui see, et inimene rõõmus on oma tegemise juures, sest see on tema osa, sest kes saadab temale näha seda, mis pärast teda sünnib. (Koguja raamat 3:22).

Tallinnas 1. septembril 1955

Lugupeetav Maestro!

Oleme astunud kokku 5 meest ning asutanud puhkpillide kvinteti klaveriga:

Samuel Saulus, flööt

Roland Kriit, klarnet

Voldemar Uustalu, metsasarv

Egen Saanpere, fagott

Ja mina—klaver.

Palume Teid väga, kirjutage meile midagi, kuna meil ei ole eesti repertuaari, ja tahaksime väga mängida midagi Teie loomingust. Kui Teil ei ole tahtmist kirjutada meile spetsiaalselt suuremat teost (mitmeosalist vormi), vast on Teil olemas midagi, mis annaks hästi seada meie koosseisule. See võiks olla ka süidi vormis, et saaksime mitmekesistada ja avardada oma kava — ühel kontserdil esitaksime terve teose, mõnel teisel kontserdil aga saaksime kasutada ehk mõnd osa või kaht osa eraldi.

Meil on vaja paljusid varieerimise võimalusi, tahaksime aga väga omada palasid Teie sulest. Samuti võiks see olla ka midagi eestiilmelist, et sellega ühtlasi tutvustada omamaist muusikat, kui meil õnnestub saada esinemisi teistes liiduvabariikides.

Näete siis, kallis prof. Kreek, et meil on väga suured kavatsused, ja ärge, palun, petke meie lootusi.

Oleme töötanud alles mõned kuud (tegelikult päris vähe, kuna osa aega langes puhkuseajale), oleme esinenud Tallinnas ja Pärnus. Seni oleme esitanud Beethoveni (oboeosa mängis flööt), Rubinsteini ja Rimski-Korsakovi kvintette.

Peale kvinteti vajame veel triosid, duette, sonaate ja lühipalu neile instrumentidele, võiks olla ka mõni pala ilma klaverita. Palume siis kõik kooris, ärge jätke meid maha — aga kõigepealt palume kiiret vastust, et saaksime kinnitust lootuses, et suhtute meie palvesse heatahtlikult.

Kõige paremate tervitustega

Teie

Elsa Avesson

Tallinn, Vabriku 23-1¹⁴

Lp. sm. E. Avesson

Siinjuures saadan Teile süidi „Võru viisidest” see on juba Heliloojate Liidu poolt vastu võetud rahvapilliorkestrile. Nüüd seadsin selle puhkpillide kvartetile.

Kui see Teid rahuldab, siis ehk hangite kusagilt (kas Ringhäälingust või Filharmooniast) minule selle eest töötasu. Juhul, kui süit Teile ei sobi, siis palun seda mulle tagasi saata.

Tervitades CKreek

25. 10. 1955

Haapsalu

Uus-Sadama 3-2¹⁵

Lgp. E. Avesson

1) Üks summa, s.o. 1000 rubla. Arvan, et see ei ole palju nelja pala eest.

2) Juba töö käib. Kvartett+klaver

3)Tuhat tervist

CKreek

Haapsalus 21. 11. 1955¹⁶

Kallis E. Avesson

Telegrammi sain õigel ajal kätte. Tänan. Osade ümbervahetusega olen nõus.

„Osatäitjate” vahetus oli väga hea. Ettekandes oleks soovitav polka vähe pikemalt-raskemalt „külamehelikult” rõhutades. Fagott oli vist mikrofonist kaugemal, kõlas tagasihoidlikult. Rahvalaulud nõuavad kauemat mõtlemist. Ja siis veel üks „täiesti eraviisiline küsimus”. Huvitav ta ju on. Annan end selles asjas saatuse hooleks. Tulevaks õppeaastaks suletakse Pedagoogiline Kool ja siis olen täiesti vaba — ilma ühegi sissetulekuta.

Palju tänu Teile kõige hoolitsuse eest.

Tervitades CKreek

17. 1. 56¹⁷

Kärdlas, 1. veebruaril 1957

Kallis Maestro!

Saadame Teile südamlikke tervitusi kontsertmatkalt Saare- ning Hiiumaalt. Meil oli kokku kuus kontserti. 2—Kuressaares, Orissaares, Leisil, Kärdlas ja Emmastes.

Kõige suurem menu oli Teie Polkal Võru viisidest. Inimesed alustavad aplausi enne viimaseid akorde, mida pole juhtunud ühegi teise pala puhul.

Esimeses osas oli meil Beethoveni Kvintett ja kaks osa Rejcha Kvintetist Es-duur — Menuett ja finaal, siis tuli solist — Ellen Laidre. Teises osas on kõigepealt 3 osa Võru viisidest: Lepiku Aadu, Labajalg ja Polka-burlesk, siis 3 vene rahvalaulu Nazarovi seades. Sellele järgneb Gabriel Pierné Tinasõdurite marss, siis Lydia Austeri seades kvartetile Puuratas ja Marupolka, kontserdi lõpuks Zeigeri seades solistile, kvintetile ja klaverile Kanneldajast vend, Viire takka ja Küla mul’ ütleb. Publiku suhtumine saartel on hoopis midagi muud kui mandril. Saarte inimesed ei ole nii rikutud, nad tulevad kaugetest paikadest kokku kontserdile, teades, et see on tõsine kontsert, mitte estraad. Kuigi lõpuks oli peaaegu igal pool tants, tulid kõik kohale kontserdi alguseks, mitte lõpuks, nagu seda sünnib suurel maal, kui on teada, et lõpuks on tants.

Meil on väga suur heameel selle sooja suhtumise üle, sest siin tunneme, et meie tööd vajatakse ja kuulatakse heameelega. Meil on palju kutseid tagasi tulla igasse rajooni, kus seekord esinesime ja samuti neisse kohtadesse, kuhu me seekord ei saanud minna „plaani” tõttu.

Kunas sõidate jälle Tallinna? Palun Teid väga, lugupeetud prof. Kreek, teatage meile, kui kavatsete sõita Tallinna, et võiksime Teiega kohtuda ja kuulata Teie nõuandeid või ka päris harilikku juttu, mis on Teie juures alati noorusvärske, vaimukas ja pisut õelgi, aga see just ongi tore. Teid tervitavad südamest Ellen Laidre, Arnold Sepp, Herman Talmre, Roland Kriit, Eugen Saanpere, Vold. Uustalu ja Teie vana austaja Elsa Avesson.¹⁸

Tallinnas 8. juunil 1959

Lugupeetav Maestro!

Mul on häbi, et ma pole nii kaua enam Teile kirjutanud. Öeldakse, et on siiski parem midagi teha hilja, kui üldse mitte. Eks selle taha minagi poen ning loodan Teilt heatahtlikku „kohtumõistmist”.

Kvintetist ei ole praegu midagi erilist pajatada — ma ei tea, kas me puhkame loorberitel, mis saadud Kaukaasia ja Kesk-Aasia reisilt, või on see liigne töökoormus või väsimus, kuid praegu meie ei tee peaaegu mitte midagi.

Ootame suvepuhkust ja sügisel loodame alustada uue energiaga võimsat, hoogsat tööd, et vähegi taaselustada meie maal hääbuda-näivat kammermuusikat. Õnneks ei ole meile veel tehtud ettepanekut minna üle estraadimuusikale, nagu seda on juba tehtud mõnele klassika-solistile.

Loodame, et saame ka edaspidi tegeleda selle kauni alaga, kuigi, paratamatult taolisi inimesi peetakse pisut hullukesteks!

Loodame, et Teiegi saate veel rahulikumalt nautida looduseilu, siledat või marulist merepinda, päikest, või ka varjulist puiestikku. Soovime Teile ja Teie perekonnale hääd tervist ja ilusat suve.

„Meeskonna” ja enda nimel

Elsa Avesson¹⁹

Tallinnas 15. 09. 59

Lugupeetav Maestro!

Täname Teid meeldiva saadetise eest, palume pisut kannatlikkust kuni selguvad ametlikud seisukohad, ja siis kohe teatan Teile väljavaateist selle teose esitamise suhtes.

Meie pole teinud ei suvel ega algaval sügisel veel mitte midagi mainimisväärset, seepärast ka jutt lühike — pole millegagi uhkustada!

Kuni konkreetsemate teadete saabumiseni meie poolt soovime Teile veel ilusaid kuld-kollaseid sügispäevi ning loodame Teiega kohtuda, nähes Teid rõõmsana ja hea tervise juures.

Palume edasi anda meie tervitused Teie armsatele kodustele.

Teie

Elsa Avesson²⁰

Kallis Maestro!

Palun andeks, et ma ei pidanud kinni meie kokkuleppest, tuli ootamatuid takistusi.

Jätan selle raamatu siia Teie hooleks, palun Teie autogrammi või pisut rohkemgi. Loodan, et saan kuulata tänast kontserti, ja palun jätke mulle see raamat Filharmoonia valvelauda.

Tervitab

tänulik

Elsa Avesson

27. märtsil 1960²¹

V. a. professor Kreek!

Kui olete hea tervise juures ja vaba esmaspäeval, 11. aprillil, palume Teid koos perekonnaga tulla kontserdile — laulab Ellen Laidre minu saatel eesti rahvalaule ja Villem Kapp’i romansse. Kontsert toimub Haapsalu I Keskkoolis, algusega kell 19. 30.

Palun ärge ostke pääsmeid, sest meie administraator, sm Plesi juhatab Teile kätte kohad.

Loodame Teid näha ja rõõmustame juba ette kohtumise üle Teiega.

Tervitades

Elsa Avesson

Tallinnas, 8. aprillil 1960²²

Viited:

¹ Erika Franzi kiri Muusikamuuseumi Ühingule 16. II 1933, milles ta teatab: „Kahjuks minul materjale ega teateid helilooja Peeter Süda kohta muusikamuuseumile edasi anda ei ole.” ETMM M1:1/86:17. Cyrillus Kreegi postkaart Muusikamuuseumi Ühingule 24. V 1933, kus ta kirjutab: „Seega teatan, et minul isiklikku materjali P. Südast ei ole. Mälestustega ei ole praegu aega tegemist teha. Olen ülekoormatud töödest ja võlgadest, nii et liikmemaksule ja muule sarnasele mõtelda ei saa.” ETMM M1:1/86:30).

²ETMM M11:2/435–449.

³ETMM M11:1/78:4.

⁴ETMM M11:1/48:5.

⁵ Karl Leichter 1939, 1997. Cyrillus Kreek 50-aastane. Varamu, nr 10. Karl Leichter. Keset muusikat. Koostanud Maris Kirme. Tartu: Ilmamaa, lk 335.

⁶Eduard Tubin 1962, 2003. Cyrillus Kreegi looming. — Teataja, 26. V. Eduard Tubin. Rändavate vete ääres. Koostanud Vardo Rumessen. Tartu: Ilmamaa, lk 178.

⁷Eduard Tubin 2003. Rändavate vete ääres. Koostanud Vardo Rumessen. Tartu: Ilmamaa, lk 311.

⁸Vt Tiia Järg 2002. Cyrillus Kreek teel maailma. Kreegi Requiem’i noodiväljaannetest ja tekstiprobleemidest. — TMK, nr 4.

⁹Elsa Avessoni päevik 19. II 1957 — 18. V 1957. ETMM M 47:1/84:227.

¹⁰Ines Rannap 1989. Meie interpreete. Herbert Laan. Tallinn: Eesti Raamat, lk 142–143.

¹¹ETMM M 11:1/80:5.

¹² Elsa Avessoni päevikud 1959/60 ja 1961/62. ETMM M47:1/85:50; /85:116–117.

¹³ Cyrillus Kreegi isa Konstantin (Gustav) Kreegi tulude ja kulude raamat. ETMM M11:1/269:9.

¹⁴ETMM M11:1/80:1–2.

¹⁵ ETMM M 47:1/51:1.

¹⁶ ETMM M 47:1/51:2.

¹⁷ETMM M 47:1/51:3.

¹⁸ ETMM M 11:1/80:3.