TROMPETIMÄNGIJA JA VAIKUS
Jaanuar, 2020„Marju Lepajõe. Päevade sõnad”. Režissöör: Vallo Toomla. Operaator ja pilditöötleja: Erik Põllumaa. Produtsent ja monteerija: Kaie-Ene Rääk. Helirežissöör: Mart-Kessel Otsa. Heli kokkusalvestaja: Harmo Kallaste. Graafiline disainer: Margus Tammik. Dokumentaalfilm, portreefilm, värviline, video, kestus 58 min. ©F-Seitse. Esilinastus: 28. X 2019 Tartu Elektriteatris.
Õnn, et Vallo Toomla „Päevade sõnad” on tehtud täpselt nii, nagu ta on tehtud. Ilma kohatu ja otsitud tegevuseta, ilma sügavmõtteliste ning venitatud looduspiltide ja ilma kohustusliku muusikata, ilma kõige selleta, mis keskpärastes portreefilmides tavaliselt peamist pisendab ja olemuslikule keskendumist segab.
Marju Lepajõe elu avaneb selles filmis vaikselt ja kergelt nagu mõni suur raamat, kas sõnaraamat, maailma atlas või pühakiri, ja ühte väga kulunud võrdlust kartmata võib öelda, et see elu ongi raamat. Eluraamat, mille mõningaid lehti selles filmis meie silmade ees keeratakse.
Filmis on isegi vahelehed täpselt nagu raamatus. Jah, ja täpselt nagu elus. Muidu jäävad Inimese elu vahelehed ju nähtamatuks, kuid nad on täiesti olemas. Suurte pausidena erinevate elujärkude ees. Või järel. Igaüks, kes selle üle rohkem mõtleb, võib oma elust leida mõne vahelehe. Selles filmis on nad lihtsalt silmale nähtavaks saanud. Nendelt võib lugeda tsitaate, mis on olnud olulised Marju Lepajõe elus ja Euroopa kultuuris, sest Marju elust ei saagi rääkida, rääkimata Euroopa kultuurist.
Mõne teise inimese elu vahelehtedel oleksid teised tsitaadid.
Minul oli võimalus vaadata seda filmi arvutist ja selle tõttu võisin ma vahelehti ja tsitaate tõeliselt nautida. Ma ei pidanud neid tekste kiiruga lugema, nii nagu see tõenäoliselt ja kahjuks ehk kinos oleks juhtunud. Need on pausikohad, vaikuse kohad. Ja nendena väga mõjuvad ning tõelised.
Marju ise ütleb: „Piiblitekstis on vaikus sees. Heebrea piiblis on vaikus sees…”
Jah, veel rohkem kui vahelehtede tekste nautisin ma nende vahelehtede olemasolu, seda, kuidas filmitegija oli selle peale tulnud ja need filmile lisanud. Niisamuti nautisin ma seda, mida Marju ise rääkis ja kuidas tal oli lastud selles filmis olla tema ise. Elav ja selge ja samas mõõtmatult sügav. Lõbusalt vaatlemas tõsiseid asju.
Kaldun nüüd paratamatult rääkima Marjust, kuid kuna kirjatüki teemaks on film Marjust, siis tahan siin väga otse ja väga lihtsalt öelda, et see film on õnnestunud. Ei ole pealetükkiv, annab mõtetele ruumi, kuid on siiski omaette kunstiteos. Ainuüksi see, kuidas ta teeb nähtavaks need inimelu vahelehed ja pausikohad, näitab, et see film toetub kindlale vundamendile, milleks on tõde ja ilu, sest need on olnud ka Marju Lepajõe elu vundamendiks.
Väga lõbus ja kosutav oli kuulda Marjut enda üle nalja heitmas: „Juba keskeas inimene ja pole korralikult läbi töötanud Cicerot! Mis elu see on!” Lõbus ja kosutav oli see siis, kui kujutlesin seda kuulamas tänapäeva harimatuid poliitikuid, kuid samas on see ju ka äärmiselt hävitav ja traagiline lause, kui mõelda sellele, et needsamad harimatud poliitikud määravad praegu maailma ja iga elusolendi saatust.
Veel hävitavamana ja veel traagilisemana mõjub see lõbusalt öeldud lause siis, kui mõtelda ülikoolide praegusele olukorrale, kus ei professorile ega tudengile pole ette nähtud aega ei mõtlemiseks ega tõeliseks, pühendunud õpetamiseks ja tõeliseks, pühendunud õppimiseks. Kust need haritud poliitikud saaksidki tulla!
Veel kord Marjut tsiteerides: „Ettevalmistuse peale läheb pikem aeg kui kirjutamise peale…” ja „Raamatutest ilma järelemõtlemiseta pole midagi kasu.”
Mõtlemine ja lugemine on see, mida Marju visalt toonitab ja paneb meid omakorda mõtlema selle üle, miks on tekkinud inimtõug, kes ei suuda keskenduda, süveneda ega pühenduda. Sellest filmist tuleb klaarilt ja karmilt välja see, et kõike korraga ei saa. Kui enamus su päevast on argipäev oma askeldustega, siis jääb tõe ja ilu teenimine tuhmuvaks unistuseks. Teine äärmus on, et sa lood endale oma võimetest vale pildi ja hakkad uskuma, et naljaasi on hakata teoloogiks, professoriks, kirjanikuks või poliitikuks, olemata ometi vääriline õige professori ja teoloogi kingapaelugi siduma.
Kui Marju ütleb: „Ülikool peab tagama rahu ühiskonnas”, ütleb ta välja ühe sügava tõe, mille vastu ei saa, sest et see on tõsi. Võimalik, et kunagi, pärast karme õppetunde, leiab maailm selle tõe jälle üles. Seni on tähtis, et ikka oleks keegi, kes seda kordaks ja meelde tuletaks.
„Päevade sõnad” on õnnestunud ka veel selle poolest, et seal ei ole hiljem, filmimaterjali filmiks vormistades mitte millegagi mõista antud, et nüüd on Marju elavate hulgast lahkunud. Ta elab ja on olemas. Teda kuulates ja vaadates ei või selle pealegi tulla, et tal seisab ees peatne lahkumine. Kui see üldse lahkumine oli! Marju ärasaatmisel Tartus Jaani kirikus ütlesin ma umbes nii, et tõenäoliselt muutis Vanajumal Marju lihtsalt meie silmale nähtamatuks, kuna ta tahtis talle anda ametikõrgendust. Mõnes ametis, mida meie ei oskaks uneski näha.
Marju, kui ta oli veel nähtav ja temast filmi tehti, ütles: „Seda ei saagi teada, miks keegi elab ja miks keegi sureb.”
Kakssada aastat järjest kostab peaaegu Euroopa südames asuva vana ülikoolilinna Krakowi Püha Maria kiriku tornist trompetiheli, mis järsku katkeb. Sellele järgneb vaikusekoht. Katkev heli kostab 1241. aastal, ligi kaheksasaja aasta eest tatarlase noole läbi hukka saanud vahimehe mälestuseks. Vahimehe trompetimängu lõpetas vaenlase nool, mis tabas mängijat kõrri. Rohkem kui trompetimäng ise, mõjus Krakowi rahvale selle järsk katkemine. Vaikus andis teada, et linnaväravad tuleb kohe kinni panna, sest vaenlane läheneb. Oli aeg, mil mongolid ja tatarlased püüdsid vallutada kristlikku Euroopat.
Vapra vahimehe ja Euroopa vastupidamise mälestuseks katkeb see heli nüüd igal täistunnil. Katkeb kõigis neljas ilmakaares, algul lõunas, siis läänes ja põhjas ning lõpuks idas.
Ma ei saa midagi parata, et Marju Lepajõe elu ja surm meenutavad mulle seda Krakowi trompetiheli. Seda vaikusekohta, millest alates võtab elu alati uue pöörde. Kutset vastupidamisele.
