TALLALAKKUJATE PÕLI EI TOHIKS NII MUGAV OLLA
Jaanuar, 2020PÖFFi kollaboratsiooniteemalised filmid hoiatavad, et meil on oht jätkuvalt pasaga kaasa rulluda, kui vaid hoovus on piisavalt tugev.
Ühiskondlike arutelude äärealal küsitakse aeg-ajalt ikka, kas teadvustame Teise maailmasõja ja holokausti õudusi küllaldaselt, et selliseid katastroofe tulevikus vältida. Tehtud on üksjagu „edusamme”. Rajatud on väärikaid memoriaale, muuseumides, nagu Vabamu, on shoah’ile pühendatud muljet avaldavad sektorid.
Ometi pole holokaustimure meie hämara põhjamaa asukatele kuigi oluline. Selle koletuima ajaloofenomeni üle järele mõtlemist on pärssinud ka avantüristlikud püüdlused küsimust eestlaste teadvusse tuua, nagu Efraim Zuroffi rapsiv aktivism ja Anton Weiss-Wendti vastuoluline publitsistika. Süüdistades Vikerkaare juudinumbrit raamivates lugudes peaaegu kõiki holokaustiga tegelejaid peale iseenda variserlikkuses, omakasupüüdlikkuses ja holokaustitööstuse, massikultuuri ja holoporno edendamises, kuulutab Weiss-Wendt hiljem eestlased ebahumaanseks rahvaks, kes kompenseeris oma alandust juute lintšides.1
Eestimaalaste enamikule on holokaust jäänud marginaalseks, võõraks ja kaugeks, mitte vahetult hinge pihta käivaks ajalooseigaks ja sellele mõeldakse tõepoolest pigem viisakusest, et rahvusvahelises suhtluses nõutavaid parketikõlbulikkuse punkte noppida. Iga päev Kloogal juutide hukkamispaiga naabruses toimetajad ei taju kuigivõrd toimunu puudutust.1 Eesti inimene kostabki juudijutu peale kohe: „Eestlastele on ajaloos osaks saanud nõnda palju ülekohut, mida keegi eriti ei teadvusta. Tegele meie oma rahva kannatustega!”
Kuid olgugi et eestlaste süü juutide ees polegi ehk Ida-Euroopa kontekstis kõige koletum ja juutidega siinmail sooritatud nurjatuste taimelavaks olid kahtlemata varasemad, eestlaste endi kallal toime pandud julmused ja meie eluraamistiku purustamine, oleme juuditapu edetabeleisse väikese ent tublina siiski parajad märgid jätnud. Natside Wannsee konverentsil tunnustati Eestit 1942. aasta algul maamuna juudivabaks muutmise esimese vahefiniši võitjana. Eluga pääsenuid oli teise ilmasõja aegu Eestisse sattunud või siin elanud juutide seas kaduvvähe.
Kurjuse banaalsus
Holokaust ei rõhu jätkuvalt talumatult südamele mitte suurema või väiksema otsese seotuse või süü tõttu. Asi pole selles, et elan paigast, kus kaks tuhat inimest ainsama päevaga maha lasti, napilt viie kilomeetri kaugusel. Või et mõrvalasud kajasid seitsmekümne aasta eest mu koduõuel sama eiramatult nagu tänase õnneliku rahutaeva all Ämari lennukite müra ja Klooga polügooni relvatärin, mille ignorantne hoog ei vaibu ka juutide mahalaskmispäeval. Holokaustivaevast ei tohiks vaba olla keegi, ka mitte ameeriklased, kellel ajaloopärand ja elav „holokaustitööstus” lubab justkui hellitada uskumust, et nemad ei sooritaks ealeski sellist kuritegu.
Hannah Arendti arusaam, et kurjus on banaalne, et juutide tragöödia sai võimalikuks modernsete individualistide tuima allaheitlikkuse ja kaasajooksikluse tõttu, püsib tänapäevalgi masendavalt seletusjõuline. Olgugi et on ilmnenud, et juudihävituse tippspetsialist Eichmann oli hoolega tuunitud rassiideoloogiliste veendumustega sihiteadlik mõrvar, mitte püüdlik isiksuseomadusteta käsutäitja, nagu tahtis näidata Arendt.
Kurjus ei ole holokausti ammendav seletus, enamik mõrvade täideviijaid ei olnud sadistlikud psühhopaadid. 20. sajandi jubedused ei toimunud paari parandamatu inimkoletise ja karja antisemiitide tõttu, kel ideoloogiamütsid silmini ja kel õnnestus teised ümber sõrme keerata, nii et kõik hakkasid ühtäkki naabrite, sõprade ja koguni pereliikmete kõrisid närima.
Juudid on muidugi olnud seotud hulga (täiesti erinevate) asjadega, sh väga huvitavate vabamõtlejalike ideedega (millest paljud on paeluvamad kui sionism või Iisraeli riik, millega Eesti välispoliitika iial vastuollu ei lähe). Kuid tolvanite osa, kes uskus selliseid lollusi, et üks eripärase saatusega rahvas, mis ei tugine rahvusriigile, kujutab rahvuslusele ohtu või et juudid vastutavad kommunismi eest ja sepitsevad üleilmset vandenõu, ei olnud massimõrvade vohangus määrav. Venemaa jt vägivalla tõttu vallandunud juutide migratsioonist häiritud eurooplased ja koguni veendunud antisemiidid olid kaugel soovist juute tappa. Veel vähemad võtsid tõsiselt Hitleri rassiteooriat ja -võitlust. Ometi mõrvad toimusid.
Kaitsetute juutide, sh naiste ja laste tapmises osalesid tihti pealtnäha üsna tavalised mehed ja ka naised, veretöödevälises elus harilikud isad, emad ja abikaasad. Holokausti uurijad on pidanud judinaid tekitavalt tihti tõdema, et tapamehhanismid ja -tööstus käivitusid kergemini, kui natsijuhid olid eeldanud ja lootnud. Tapatalgud teostusid, ilma et nende sooritajaid olnuks vaja kuidagi eriliselt sundida või hirmutada.
Holokaust kui piinavaim eksistentsiaalne küsimus
Holokaustiäng peaks rusuma tervet inimkonda. Lõpuks reetsid ja tapsid juudid siis, kui olud käest läksid, ka ise äravalitud rahvast, puhtkvantitatiivselt rohkem kui väikerahvad. Juutide kollaboratsionismis süüdistamine tegi Arendti juudi kogukonnas kurikuulsaks, ehkki sellest, et juudigetode omavalitsuste (Judenräte) mõned esindajad koostasid surmahirmus nimekirju oma rahvuskaaslaste laagritesse küüditamiseks, võib ehk paremini aru saada kui otsese sunnita juudi lapsi tapnud eesti politseinikest.
Holokaustipaine ei seisne mingis tänini lunastust või karistust ootavas süükoormas, vaid võimetuses mõista, kuidas inimesed, sealhulgas n-ö kultuursed inimesed („vana ja sügava kultuuriga Goethe, Schilleri ja Beethoveni rahvas”, nagu karikeeris juutide sinisilmsust fritsude suhtes nende eest viimasel minutil pagenud Dagmar Normet), said omadega nii alla käia, et lasid maha poolteist miljonit kaitsetut last. Kas me pole tänini sellise õpetatuse ja loomuga, et jubeda pasaga kaasa rullume, kui hoovus on piisavalt tugev? Kas kriitilise mõtlemise ja isikliku vastutustunde arendamise asemel pole meie empaatiavõimetus, küüniline tuimus ideaalide suhtes ning allumine mugavusele ja harjumusele, taevamannat lubavatele illusionistidele, füüreritele ja autoriteetidele pärast holokausti veelgi kasvanud? Kogukondlike väärtuste kadu, eraldatus, majandusse ja teadusse uskumine inimmaterjalist ohvrite hinnaga ja teised Arendti osundatud totalitarismi põhjused on ju käsikäes moderniseerumise ja individualismiga vaid süvenenud.
Niisugused mured teevad holokaustiängi piinavalt eksistentsiaalseks. Lost generation’i ja päriseksistentsialistide äng, küsimused, miks on ülepea olev ja mitte eimiski jne tunduvad selle kõrval lausa naljaküsimustena, olgugi et aitavad ehk kaudselt enim painavaga tegelda. Pärast 20. sajandit ei peaks justkui keegi tundma, et küsimus, kuidas jääda inimeseks, kui olud seda ei soosi ja peaaegu et ei võimalda, teda ei puuduta. Seetõttu teeb nukraks, et holokaustikogemusest nii vähe hoolitakse, et tegu ei ole mälukultuuri ja -poliitika keskse teemaga.
PÖFF on kriitilise mõtlemise Meka
Tänavusel PÖFFil linastunud, natsirežiimi aega vaatleva „Saksa keele tunni” puhul oli festivali külaliseks noor (sünd. 1994), ent juba suure valusates ajalooainelistes filmides (Haneke „Valge pael”, „Brecht”) mängimise kogemusega Maria Dragus. Küsimusele, kuidas tema saksa eakaaslased filmis käsitletusse suhtuvad, vastas näitlejanna, et teise ilmasõja päevil toimunut tajutakse ikkagi justkui eelajaloolise ja tänapäeva maailmas kujuteldamatuna. Õnneks on PÖFFil läbi aastate olnud esil valus temaatika, millest ühiskonnaelus pigem mööda vaadata armastatakse, ja tänavunegi festival pakkus mitu mõtlemapanevat vaadet 20. sajandi ajalootragöödiatele.
Meeleolukaim ja populaarseim neist oli kahtlemata Taika Waititi „Jänespüks JoJo”. Fantastiline koguperefilm, kus ise Hitlerit kehastav Waititi avab talle omase hoo, kerguse ja vaimukusega imbetsilse propaganda toimeloogikat. Nõukogude lapsepõlve läbi teinud ei pääsenud kokkupuutest „lastesõber Leniniga”, ühe ajaloo esiretsidivistiga, kes väikeste kamraadidega tänaval kohtudes „ei jätnud ulatamata õuna ega tegemata pai”, nagu õpetas kihutustöö. „Jänespüksis” kipuvad kümneaastased poisid sedasorti ajupesu toimel Hitlerjugendisse.
JoJo vastupanuvõitlejast ema (Scarlett Johansson) ei soovi lapse ellu vastudoktrineerimisest tulenevaid pahandusi ja laseb jõngerjal ise maailmavaatelist selgust otsida. Propaganda tuulispask tuuakse publikuni hullupööra üle vindi keeratult. JoJo (Roman Griffin Davis) on nende majja peidetud juuti tundma õppides just avastanud, et äravalitud rahval on komme inimestelt munne maha lõigata, et rabid saaksid neid kontemplatsiooniks vajaliku vaikuse tarvis kõrva toppida. Jalustrabava avastusega sõbra palge ette astudes saab JoJo aga teada, et juudid ei huvita enam kedagi, kuna linnale lähenevad venelased on veel hullemad, tapavad lapsi ja kepivad koeri. Ja ehkki ilmasõja kulgedes juhtub palju lohutamatult koledat, JoJo lähedased kaovad ja ema ripub võllas, on kodu istutanud JoJosse küllaldaselt südameheadust ja isemõtlemist, et juut, ideaalid ja usk paremasse tulevikku saaksid päästetud.
Kuidas me loomastume
Kivistunud kuulekuse ja vastutust vältiva juhmi allumise kriitika oli põhiline PÖFFi muudeski Teise maailmasõja pärandit käsitlenud filmides. Festivali vastavat alajaotust võiks nimetada ka tribuudiks Hannah Arendtile. Terrence Malicki nonkonformistlikust Austria talupojast rääkiva „Varjatud elu” lugu kulgeb kui pahupidi pööratud, happy end’ita „Lassie tuleb ikka koju” või nagu von Trieri „Tantsija pimeduses” või Michael Haneke „Julmad mängud”, kus õrritatakse vaataja stereotüüpset lahenduseiha, ent keeratakse ülekohtuvalu anuvate lapsesilmade kiuste lohutult põhjani.
Tuhandete ainsama päeva jooksul hukatud juutide saatuse taustal tundub saaga, kus kõik, pastorist advokaadini, tõrksalt peategelaselt ellujäämise nimel mõne natsirežiimiga kaasneva formaalsuse täitmist anuvad, mõneti kohatugi. Peategelane on pigem märgiline, rohkem ideed või printsiipi kui tegelikku inimest kehastav figuur. Kõnekamad ja elusamad on filmis laveerivad, oma roomajalikkusele mugavaid õigustusi leidvad kõrvaltegelased. Segaste ja heitlike aegadega kaasneb ikka moraalne loomastumine, väärtusvabade huntide ja lambukeste esiletõus. Näeme konformistlikku, vägivaldse karjana erandliku ja teistsuguse vastu pöörduvat külaelanike massi.
Vaatamata oma kolmetunnisele kestusele ja Austria maalilistele mäestikuvaadetele ei kristalliseeru Malicki mastaapne poeetilisus siiski kirkaks sõnumiks.
Teravama, selgema ja monumentaalsema sisulise terviku moodustavad hulgaks tegevuskildudeks hekseldatud venivus (02: 49) ja lohutu mustvalge visuaal Tšehhi, Saksa ja Vene ühistöös valminud Václav Marhouli karmis draamas „Värvitud lind”. Udo Uibo eestindas selle aluseks oleva Jerzy Kosiński romaani 1995. aastal pealkirjaga „Kirgas lind”. See linateos kulgeb nagu üks lõputu võikuste, loomalikkuse ja julmuste jada, zoofiilia ja pedofiilia vahelduvad lihtsalt inimlikkuse puudumise ja sõjajõhkrustega. Ent koledatest stseenidest moodustuvad mitmetasandilised üldistused ja allegooriad. Vaene, vanemate ja kodumaata laps (Petr Kotlár) ekslemas mööda ärevate aegade tõttu aina umbusklikuma ja metsistunuma elanikkonnaga võõraid maid — see on olnud juutide saatus läbi aastatuhandete ja eriti teise ilmasõja päevil.
Arvukad holokausti uurijad Arendtist Timothy Snyderini rõhutavad, et halvim sai võimalikuks, kuna vägivalla tulemusel kodumaata ja elupaigariikide hävitamise tõttu kodakondsuseta jäänud juutidel polnud rahvusriikide maailmas laialipaisatuna mingit kaitset, nad olid eikellegi inimesed eikusagilt. „Värvitud lind” on Snyderi „veremaade” kontseptsiooni suurepärane illustreering. Kahekordne okupatsioon, riikluse, eluraamistiku ja väärikuse porri tallamine kordamööda kommunistide ja natside poolt lõi hirmu- ja roomamisõhkkonna, mis võimaldas just Ida-Euroopas alustada julmuste läbiviimist ja hävitada miljoneid inimesi. Üksteise järel küladest üle sõitvad, erineva meelestatuse, päritolu ja ideoloogiaga vägivaldsed jõugud ja armeed tekitavad inimestes ja kogukondades usaldamatust, loovad maadligi surutuse tunde ja toidavad elajalikkust.
Lisaressursiks saab tapatööle erandliku ja võõra pelgus, mis on inimloomast kogu kristluse ja tsivilisatsiooni krohvile vaatamata lahutamatu ja segastel aegadel iseäranis intensiivistuv. Samamoodi nagu linnuparv nokib Marhouli filmis surnuks inimese poolt värvitud tiivulise, tormab inimkogukond segastel ja ärevatel aegadel võõraste ja ebatavaliste, teistest erinevate liigikaaslaste kallale, kuni viimanegi usaldav ja avatud süda on täis tehtud.
Anton Weiss-Wendt seletab eestlaste „ilma isikliku vihata” toime pandud juutide tapmisi psühhiaater Judith Lewis Hermani kirjeldatud komplekstraumaga, mis tekib ohvritel kauaaegse vägivaldse väärkohtlemise tagajärjel. Eestlased olevat traumat eriliselt julmal ja metsikul moel välja elanud. „Värvitud linnus” on wendtilikud-hermanlikud hälbed üldisemad, ilmnedes teiste seas ka nõukogude sõduritel, keda Weiss-Wendt idealiseerib, ja juutidel enestelgi. Inimeseks saab jääda ainult inimlikes tingimustes.
Ideaalitu koeralik allumine
Juudid on saanud oma riigi ja institutsionaalse kaitse. Umbusaldust võõra vastu on usutavasti aidanud kahandada globaliseerumine, uued meediumid ja muidugi ka PÖFF, mille vahendusel on võimalik õppida tundma lahedaid tüüpe, kunstnikke, hipstereid ja haritlasi Iraanist, Iraagist jm araabia maadest, fantastilisi muusikuid Aafrikast jne. Totalitarismi ja holokausti võimaldasid ent ka tallalakkujalik vagurus ja libe kollaboratsionism, mille ees oleme praegu sama abitud kui läinud sajandi segastel aegadel.
On inimesi, kes lihtsalt usuvad ideaale, headust ja väärtusi, mida korralik kodu ja kool õpetasid, ja kes ei lakka neid hoidmast ka siis, kui kõik ümberringi valetavad-varastavad, ega isegi siis, kui saapajäljed on näos ja kuulid vihisevad. Miks püüavad mõned meist aidata süütuid ohvreid ka ennast ohtu seades, kui enamik osaleb allaheitlikult terrori- ja okupatsioonirežiimide kuritegudes, üllatades oma innukusega isegi sunnijõudude juhtfiguure?
Christian Schwochow Siegfried Lenzi tähtromaani põhjal (Rita Tasa eestindas selle 1975. aastal) tehtud „Saksa keele tunnis” näeme, kuidas despotism ja vägivallarežiim kehtestavad end paljuski just väikestel areenidel, provintsinurgataguste argi- ja peresuhetes.1 Ebainimlikkus ja terror ilmnevad mõningate autoritaarsete lakeide taktikepi all ilma erilise keskvõimupoolse õhutamise ja panustamisetagi.
Kas kaasajooksikud on inimesed, kes koolis õpetatavast aru ei saa ja klammerduvad seetõttu lihtsalt allumise vormi, pugemise ja kiitusesoovi, mitte õpetatava sisu külge? Kas nad on inimesed, kes variserlikkuse vohades ei tunne jõudu kehtestada end sellega rinda pistes ja valivad seetõttu allumise tugevama õigusele ja kehtivale korrale? Või on nad lihtsalt küünilised lurjused? Pole lihtne aru saada, kes õieti on „Saksa keele tunni” iga riigikorra ajal innukas politseinikust pereisa, kelle keel on alati ilaselt valitseva režiimi tallal ja kes ise pere üle autoritaarselt võimutseb.
„Saksa keele tunni” peategelane (Levi Eisenblätter, suuremana Tom Gronau) kirjutab vanglas kirjandit, milles isiklike minevikuõppetundide toel põhjendab, miks ta on läinud pahuksisse seaduse ja korraga. Poisi iga võimu sabarakust isa autoritaarsus ja julmus on toonud surma vanemale perepojale ja teistelegi lähedastele ning muutnud pereelu põrguks. Ainus inimlik ja vaba hing poisi natsivõimu aega jäänud kasvuaastatel oli tema boheemlaslik kunstnikust onu (Tobias Moretti).
Vangi satub poiss ent pärast sõda onu maale varastades, kuna tema õde ja perekonda on neil liiga vabameelselt kujutatud. Endisest natsist isa on asunud, ikka politseinikuna, uut korda ja seadust teenima. Poeg ütleb sõja ajal kunstnikust venda ahistanud isale pilkavalt, et tema ja Hitler õpetasid ju, et maalida ei tohi. Tallalakkujast isa tülgastavat võimutruudust jälgides on peategelane jõudnud radikaalselt hannaharendtlikele seisukohtadele. Pole olemas igavesi tegutsemisjuhiseid, ideaalseid seadusi ega inimesi. Iga situatsioon tuleb eraldi läbi mõelda ning selles valida ja vastutada. Parasjagu valitsevad seadused, harjumused ja kehtiv kord ei tohi ulatuda üle elementaarse inimlikkuse.
Kontseptuaalse suletuse vältimine on Arendti mõtlemise põhielement ja Schwochowi režissööripositsioon on silmanähtavalt, lausa plakatlikult arendtlik, kõlagu väidetu ise pealegi ebaarendtlikult. Arendt ei veena mingeid mõttemalle järgima, vaid pigem hoiatab selle eest, kutsudes mõtteharjutuste abil lõhkuma kivistunud vaateviise. Arendti arvates ei ole võimalik midagi ette ega ära mõelda, mõtlemine on iga kord ainuline ja individuaalne. Kõige hullem on koeralik, ideaalitu ja empaatiavõimetu allumine. Kooris harjumusest lähtumine muudab inimesed lammasteks.
Ühe juuditapuvaeva väärtõlgendus
„Saksa keele tund”, „Jänespüks JoJo” ja „Värvitud lind” olid siinse valiku kunstiliselt tugevaimad filmid. Kuid huvitavaim ja mõtlemapanevaim oli leedulase Jurgis Matulevičiuse debüüt „Iisak”. Eesti ja Leedu holokaustiajalool on ühisjooni, ent Leedu kogemus on meie omast drastilisem. Leedus toimusid näiliselt organiseerimata juudivastased pogrommid. Juba esimese mõrvaepisoodiga 1941. aasta augustis hukati Leedus üle 1000 juudi lapse ja 440 naist, sama aasta 29. oktoobril tapeti Kaunase tsaariaegses kindluses, kus praegu asub holokausti muuseum, ühe päevaga 9200 inimest.
Kahtlemata ei ole holokausti teema käsitlemine Leedule kerge. Mitmete Leedu vabadusvõitlejate seotus holokaustiga on tekitanud küsimusi. Venemaa, kes Timothy Snyderi nägemuses on Saksamaaga kokku mängides peamine kaassüüdlane selles, et kahe järjestikuse okupatsiooni poolt rüüstatud riikides tekkis holokausti võimaldanud häving, kasutab iga võimalust süüd idaeurooplastele veeretada. Sestap on erakordne, et leedukad shoah’ist filmi tegid. Sarnaselt teiste baltlastega on ju eestlasigi süüdistatud soovimatuses juudiküsimusest rääkida. Eesti kunstnikke pole see ainevald ent seni eriti paelunud.
Filmi algul kästakse peategelasel pogrommi käigus tappa üks juut. Eesti üks parimaid totalitarismiaegse terrori uurijaid Toomas Hiio ei nõustu Timothy Snyderi topeltkollaboratsionismi kontseptsiooniga, mille kohaselt pakkusid natsid nõukogude okupatsiooniga kaasa läinutele Ida-Euroopas juutide hukkamisega lunastusvõimalust.1 Snyderi väitel olid niisugused tehingud aga holokausti õnnestumise üks põhjusi ja just Leedus eriti levinud. Uue riigitruuduse hind kommunisti jaoks olevatki olnud ühe juudi mahalöömine.1
„Iisak” vaatleb vastupidi, kuidas holokaustitaagaga natsikurjategijad nõukogude ajal vingerdasid, otsides varju KGB ridades. Juudi tapnud peategelase lugu hakkab välja tulema, kuna tema naisega armukolmnurgas olnud pagulasest filmirežissöör naaseb Leetu, et teha ühe pogrommide tunnistaja päevikute põhjal film. Asi huvitab väga ka KGBd, sest stsenaarium on nii tõetruu ja täpne, et selle taga peab olema pogrommide vahetu kaasategija.
Matulevičius kujutab, kuidas kunagine süü ja hirm selle väljatulemise ees inimest painab ja maadligi surub. Režissööri näikse huvitavat ka kurjategija lunastusepüüdlused. Ent nende teemade taustal avaldub ka ühiskonna soovimatus oma räpast minevikku teadvustada ja sellest õppida. Esiotsa tundub, et nõukogude võim pitsitab pagulasrežissööri, kuna kahtlustab, et ta osales pogrommides. Tegelikult soovitakse pigem, et tõde natsiaja kohta välja ei tuleks, ja hakatakse kaikaid kodaraisse loopima ka KGBlastele, kes holokaustikuritegude vastu liiga agaralt huvi tunnevad.
Ehkki „Iisakut” iseloomustavad karismaatilised näitlejatööd (Severija Janusauskaite, Dainius Gavenonis,) ja mitmekihiline stsenaarium, pole film loo jutustamise selguse jmt vormikvaliteetide poolest täiuslik. Filmi lõpustseen on hämar ja ei ole päris arusaadav, kelle laiba kõrvale lunastust otsiv protagonist ühel seadustest ja inimlikkusest ära lõigatud nõukogudemaa saalipõrandal heidab. See tekitas ahvatluse filmi ise peas monteerida ja konstrueerida lugu stsenaristide teetähiseid ja režissööri kavatsusi mõnevõrra eirates.
Looga ei kaasnenud mingit vabanemistunnet. Maadligi ja vedelema jäid need, kel oli soov kuritegelikus minevikus selgust saada, süüvalu lunastada ja teatava puhastuseni jõuda. Metsikuste peasüüdlased jätkasid aga niiditõmbamist või pääsesid uusi julmusi korda saates vastutusest, nagu ka üks Eesti jälgimaid natsikurjategijaid, samuti NKVD kannupoisiks olnud Ervin Viks. Kokkuvõttes jätab film rusuva tulevikuperspektiivi, pannes küsima, miks on kollaboratsionism, vaatamata oma tülgastavusele, nii elujõuline, ajast aega püsiv ja tulus fenomen.
Miks on oportunism ja kollaboratsionism nii püsivad
„Jänespüks JoJo” ja „Saksa keele tund” kiirgavad illusoorset optimismi, viidates, et julged ja mõtlevad inimesed suudavad väärtusi ka ebamugavates ja sunniolukordades elus hoida. Tegelikkus on trööstitum. Me õpetame küll väärtusi, aga sellist küsivat isepäisust nagu Lenzi-Schwochowi „Saksa keele tunni” peategelasel meie ühiskond inimestes ei kujunda. Meid ei häälestata arendtlikult igas situatsioonis küsima, mõtlema, valima ja vastutama.
Globaalse maailma ja majanduse seosed, toimeloogikad ja mõjud on läbipaistmatud. Meil pole aimugi, kui eetilised või mõistuspärased on asjad, millega päevast päeva seotud oleme. Peetakse normaalseks, et me ei pea teadma, missuguse taustaga on isegi me ihule kõige lähemal olev särk. Hästi kirjeldab seda Pietra Rivoli oma raamatus „Ühe T-särgi reisid üleilmastunud majanduskeskkonnas”.1 Tudengite kiirmoe vastu suunatud kampaaniast ajendatuna püüab majandusteadlasest autor ühe T-särgi päritolu kindlaks teha. Rivoli jõuab järeldusele, et mitte kellelgi, ei tootjal, riigil, teadlastel jne ole adekvaatset ega täit pilti sellest, kus ja kuidas globaalse majanduse tingimustes meie kõige igapäevasemaid tarbeesemeid toodetakse.
Ahela kõrvuti seisvatel lülidel, puuvilla ja riide tootjatel pole aimugi, kus ilmajaos teine tegutseb, rääkimata sellest, et seda teaks müüja või tarbija. Meil on meie ostukeskus ja toode ning pole kellegi asi, mis tingimustes ja kui humaanselt, loodushoidlikult jne meie argikeskkond kujuneb. On elementaarne, et me ei pea seda teadma ega selle eest vastutama. Totalitarismiuurijad, alates Arendtist kuni inimeste kuulekuskäitumist vaadelnud Stanley Milgramini, annavad ent mõista, et kui me pole oma igapäevaelus harjunud väikestes asjades selgust nõudma ja saama, ei esita me küsimusi ka suurte ja tõsiste murede puhul.
Kui oleme mitteküsivad lambad igapäevaasjades, oleme seda ka kriisisituatsioonis. Ühe juudi tapmise nõue „Iisakus” mõjub seejuures omamoodi sümboolselt. Kui oled korra juba madalama ühisnimetaja teed läinud, ideaalid ja püsivad väärtused situatsiooni ohvriks toonud, siis pead igavesti kiire hetkekasu nimel rabelema jääma. Moraalitu võim armastab end ümbritseda madalal tegutsejatega, sest need ei esita liiga ebamugavaid küsimusi.
Tänaseski poliitikas on väga levinud ideede ja ideaalideta vihmavarjuhoidjad ja lihtsalt truud sabaliputajad. Kollaboratsionism ja oportunism ei piirdu vaid teise ilmasõja ajaga, vaid puudutab elavaidki nii, et küsimuse jätkuv päevakorras olek on paljudele ebamugav. Nagu meil kõigil on perekonnas totalitarismikuritegude ohvrid, on seal ka kommu, kollaboratsionist ja tallalakkuja. Üleminekuaegadel valitseb kaasajooksikluse küsimuse vältimise osas ühiskondades harva esinev konsensus. Mängu tuuakse Vilfredo Pareto teooria ja teised nn eliidivahetusteooriad, mille kohaselt vabale ühiskonnale varem vastu töötanud oportunistideta on ühel või teisel põhjusel võimatu edasi liikuda.1
Mihkel Mutt kirjeldab oma romaanis „Kooparahvas läheb ajalukku”, kuidas Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel tekkis korraks atmosfäär, mil mitte isegi närakad, vaid lihtsalt pisikesed kommarid ei julgenud mõnda aega nina välja pista. Peljati, et tuleb uus Nürnberg või jumal teab, mis. Õige pea said aga kõik aru, et lustratsioon ei huvita kedagi. Mutt kirjutab: „„Endised” ju ei eita oma minevikku, ei vaidle selle õigustamiseks vms. Nad lihtsalt vaikivad sellest. See on kuhugi kadunud. Aga see ongi kõige kindlam viis sellest vabaneda.”1
Nõnda luuakse aga õhustik, mis nurjab õilsate kooliõpetajate ning vanemate idealistliku ja väärtuspõhise lastetoa püüdlused. Ühiskonnas ei teki arusaama, et ideaalitud, oportunistlikud valikud ja otsused ei ole aktsepteeritavad. Vastupidi, oportunistid näikse purjetavat vaat et parimas pärituules ja ses mõttes on „Iisak” erakordselt tõetruu. Seetõttu minnakse ebamugavate asjade puhul kergema vastupanu teed, lootes, et ehk ei panda tähele või pigistatakse silm kinni, kui hiljem kusagil mujal tublilt sahmerdame.
Okupatsiooniaegne kohtutegelane, kes 1980. aastatel oli seotud eesti laste fašismisüüdistusega kolmeks aastaks vangi panekuga, kasutab, selmet omaks võtta, et tegu oli halvima sattumusega tema elus, enda puhtaks pesemiseks retoorikat, mis meenutab ehmatavalt Eichmanni eneseõigustusi: „Toona oli teine situatsioon, otsus ei tundunud karm, kohtunik peab tegema oma tööd.” Ja miski ei takista tal olemast tubli savisaarlane ja hiljem reformierakondlane, kui niimoodi tulusam tundub.
Praegu naisteajakirjade ja odavate romaanide lembesele publikule elu- ja lustitarkusi jagav, KGBga koostööd teinud kauaaegne ajakirjandusjuht soiub, et teda tülgastavate, vabadusvõitlejaid mustavate kirjutiste tootmises süüdistaja on inimestele oma terava keelega palju rohkem kurja teinud. Justkui tuleks okupatsiooniaegsetele tagakiusamistele hinnangut anda selle järgi, kas uuel ajal on eemaletõukavam ajaleht Post või ajakiri Kroonika. Ajakirjandusjuhi sõber, ekspeaminister ja tema erakonnakaaslasest õigusasjatundja lihtsalt ei kommenteeri oma nõukogudeaegset sabaraklust ja väiteid repressiivse iseloomuga tegude kohta. Juhtivaks poliitikakommentaatoriks on Eestis inimene, kes on jätnud mõjuva vastuseta nõukogudeaegse koostööpartneri väite, et on olemas lindistus, mis tõestab tema, kauaaegse tippajakirjaniku ja presidendi abi seotust KGBga. Staarkommentaatori ja -reporteri aastakümnetepikkune igapäevane moraalitsemine niisuguste kahtluste õhus oleku taustal kahandab tublisti ühiskondlike arutelude tõsiseltvõetavust. Mitte keegi ei vabanda, ei häbene, ei näe oma minevikus vähimatki kahetsemisväärset ja kõik on uue aja kesksed tegijad.
„Holokaust annab konteksti selliste ohtude uurimiseks, mis johtuvad asjaolust, et inimesed jäävad ükskõikseks ega astu välja teiste tagakiusamise vastu. Õpilased jõuavad arusaamisele, et ühiskonnas on iga kodaniku kohus õppida ära tundma ohumärke ja teada, millal on vaja reageerida.”1 Niisuguseid väärtusi loodetakse tänapäeval õpetada lastele koolis. Elus võidutsevad aga ajakirjandusjuhilaadsed tegelased, kes ütlevad, et kiusasid vabadusvõitlejaid, kuna need olid lõhestavalt erandlikud ja teistsugused. Ka kuritegudega otseselt seotud sakslaste hordid jäid Teise maailmasõja järel karistuseta, sest alanud külmas sõjas oli läänel oportunistlikult vaja liitlasi NSVLi vastu.
Holokaustil on olnud suur moraalne ja poliitiline mõju. On loodud õiguslikud printsiibid ja standardid inimõiguste kaitseks. Genotsiidi ja inimsusevastaste kuritegude mõisted tekkisid reaktsioonina Natsi-Saksamaa kuritegudele, loodi rahvusvahelised kohtud ja tribunalid. Ometi kirjutab Timothy Snyder: „Võib-olla me kujutame ette, et oleme päästjad mõnes tulevases katastroofis. Ent ometi, kui riigid oleksid hävitatud ja huvid suunaksid inimesi mõrvama, käituksid vähesed meie seast hästi. Pole erilist põhjust arvata, et oleksime 1930. ja 1940. aastate eurooplastest kõlbeliselt paremad.”1
PÖFFi filmid tõstatavad olulisi küsimusi ja pakuvad isepäise julguse tähtsust rõhutades ka häid lahendusi. Et lokkavat oportunismi pärssida, tuleb olla küsivam ja mõtlevam ning mugava pugemise suhtes vähem leplik. Mitte et ühiskonnas peaks olema vähem andestamatust või et kedagi peaks juriidiliselt karistama. Ent küsimusi minevikus toimunu ning oportunismi ja kollaboratsionismi kohta tuleks esitada järelejätmatult. Tallalakkumise ja kaasajooksiklusega peaks kaasnema kauakestev häbi, mida võib leevendada vaid puhtsüdamlik kahetsus. Vaid see võiks anda lootust, et oleme ajaloost midagigi õppinud.
Viited:
1 Anton Weiss-Wendt 2009. Murder without Hatred: Estonians and the Holocaust. Syracuse University Press. Anton Weiss-Wendt 2001. Mida tähendab meile holokaust? Vikerkaar, nr 8–9/2001. Anton Weiss-Wendt 2001. Inimsusevastaste Kuritegude Urimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni tööst. Vikerkaar, nr 8–9/2001.
2 Ain Alvela 2018. Valitsus ja poliitikud unustasid Klooga veresauna aastapäeva. Maaleht 21. IX.
3 Harry H. Eckstein 1991. Regarding Politics: Essays on Political Theory, Stability, and Change. University of California Press, lk 13–14.
4 Toomas Hiio 2017. Holokaustist veel. Sirp 28. VII.
5 Timothy Snyder 2017. Must muld. Tallinn: Varrak, lk 135.
6 Pietra Rivoli 2005. The Travels of a T-Shirt in the Global Economy: An Economist Examines the Markets, Power, and Politics of World Trade. John Wiley & Sons.
7 Jüri Ruus 2002. Kommunistide osakaal Eesti eliidis. Akadeemia, nr 4.
8 Mihkel Mutt 2013. Tunnen end kümnendat korda lüpsma tuleva lehmana. Sirp 14. II.
9 Holokaust. Õppematerjal. Koost. Mare Oja 2007. — https://www.humanrights estonia.ee/wp/wp-content/uploads/2013 /05/holokaust-30.12.pdf
10 Timothy Snyder 2017, lk 250.
