PROFESSOR JOHANNES PAULSENI ELUST, KONTSERDITEGEVUSEST JA TUNTUMATEST ÕPILASTEST

MARIE-HELEN AAVAKIVI

Professor Johannes Karl Paulsen (1879–1945) on üks nendest, kellel oli otsustav roll Eesti professionaalse viiulimängu koolkonna rajamisel. Kuigi Eesti professionaalne viiulimängu koolkond oli 20. sajandi esimestel aastakümnetel veel suures osas kujunemisjärgus, oli see siiski pedagoogide ja interpreetide kaudu ühenduses arengutega mujal maailmas. Teadaolevalt toimus aastatel 1920–1940 Eestis just  suuresti tänu instrumendiõpetuse institutsionaliseerimisele hüppeline mängutehniline areng ja huvi pillimängu õppimise vastu oli väga suur.

Käesolevas artiklis toetun oma 2019. aasta kevadel kaitstud doktoritööle „Professor Johannes Paulseni viiuliõpilaste repertuaar ja esitusstiil 1930. aastatel Eestis” ja ettekandele konverentsil „Olavi Sild 70” (Eesti Muusikaakadeemia, 12. X 2019). Vaatlesin doktoritöös professor Paulseni õpilaste repertuaari ajavahemikus 1930–1940 ning nende mängustiili. Keskendusin tema tuntumate õpilaste Vladimir Alumäe (1917–1979), Zelia Aumere-Uhke (1919–1989), Carmen Prii-Berendseni (1917–1991), Hubert Aumere (1913–1976) ja Evi Liivaku (1924–1996) repertuaarile ning analüüsisin Alumäe, Z. Aumere-Uhke ja Prii-Berendseni interpretatsioonistiili. Minu töö eesmärgiks oli näidata Eesti viiulimängukoolkonna kujunemist rahvusvahelisel taustal. Tänu analüüsimaterjali detailirohkusele õnnestus mul esmakordselt põhjalikumalt kaardistada professor Paulseni ja tema tuntumate viiuliõpilaste tegevust 1930. aas­tate Eestis.

Eesti varalahkunud viiuldaja Olavi Silla (1949–2003) 70. sünniaastapäevale pühendatud konverentsi ettekandes keskendusin baltisaksa päritolu viiuliprofessori Johannes Paulseni elule ja tegevusele, demonstreerimaks järjepidevust meie professionaalse viiulimängukunsti arengus. Olavi Silla viiuliõppejõuks kunagises Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (praegune Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia), mille Sild lõpetas 1973. aastal, oli Paulseni õpilane ja hilisem professor Vladimir Alumäe.1 Tallinna Muusikakeskkoolis, mille Sild lõpetas 1968. aastal, oli tema õpetajaks aga Alumäe õpilane Ivi Tivik. Olavi Silla teiseks õppejõuks TRKs oli samuti Alumäe õpilane ja hilisem professor Mare Teearu.

 

Johannes Paulseni elust

Professor Johannes Paulsen oli tegev nii interpreedi, dirigendi kui pedagoogina. Ta oli rahvuselt sakslane ja sündis 13. veebruaril 1879 Poltaava kubermangus Krementšugi linnas Ukrainas. Kuueaastaselt kaotas ta oma isa, kes oli mänginud ka heal tasemel viiulit, ja ema kolis lastega 1885. aastal Tallinna. Johannes Paulsen õppis Tallinna Nikolai I Gümnaasiumis (praegune Gustav Adolfi nim gümnaasium) ja jätkas stipendiaadina Moskva konservatooriumis, mille lõpetas kahekümne üheksa aastaselt 1907. aastal hõbemedaliga viiuli erialal Jan Hřimalý (1844–1915) klassis. Lisaks viiulile õppis ta samas ka kompositsiooni Sergei Tanejevi (1856–1915) juures. Õpingute ajal täiendas ta end Münchenis aastail 1905–1906 ja käis tunde andmas Alice Segali eramuusikakoolis, mis tegutses Tallinnas aastatel 1903–1917.

Pärast konservatooriumi lõpetamist jäi Paulsen kuni 1912. aastani Moskvasse, kus tegutses viiuliõpetaja, kammermuusiku ja dirigendina ning õpetajana professor I. Protopopovi eramuusikakoolis (1906–1912), Miikaeli kiriku reaalkoolis ja Moskva kaubanduslike teaduste akadeemias (1910–1911). Peale selle mängis ta Vene Keiserliku Muusikaühingu keelpillikvartetis (1907–1909), kuulus Moskva Kammermuusika Seltsi juhatusse (1908–1912) ja dirigeeris ka sümfooniakontserte. Hiljem suundus Paulsen Viini, kus tema õpetajaks sealses muusikaakadeemias sai aastail 1912–1914 silmapaistev dirigent ja muusikategelane Franz Schalk. Alates 1914. aastast elas Paulsen kaks aastat Bakuus, kus paar aastat varem (1912) oli avatud suurepärase akustikaga filharmoonia saal. Paulsen juhatas Bakuus sümfooniaorkestrit (1914–1915) ja oli sealse kammermuusika seltsi dirigent (1914–1916). Bakuust naasis Paulsen Tallinna, kus jätkas tegevust õpetaja, solisti ja kammermuusikuna.

1919. aastal loodud Tallinna Kõrgemas Muusikakoolis (aastast 1923 Tallinna Konservatoorium) hakkas Paulsen tegutsema õppejõuna neljas fakulteedis: viiul, algteooria ja solfedžo, kammermuusika ning orkester. 1925. aastal sai Paulsen konservatooriumi professoriks, olles ühtlasi orkestriklassi juhataja ja dirigent. Alates 1935. aastast oli ta ka keelpilliosakonna juhataja. Tallinnas töötades oli Paulsen õpilaste, kaasõppejõudude ja välismaa kultuuritegelaste seas väga hinnatud. Ta oli ühtlasi ka andekas organisaator, tegutsedes aktiivselt mitmetes kammermuusikaalastes ettevõtmistes. Nii aitas ta kaasa Eesti Akadeemilise Helikunstnike Seltsi tööle, olles selle asutajaliige 1924. aastal, kuuludes aastaid seltsi juhatusse ja juhendades selle keelpillikvartetti. Seltsi ülesandeks oli kammermuusika edendamine ja propageerimine laiemale kuulajaskonnale. Samal ajal oli Paulsen ka Tallinna Saksa Kammermuusika Seltsi kunstiline juht. Hiljem, aastatel 1933–1940 kuulus ta Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali valitsusse.

Baltisakslaste ümberasumise (Um­sied­lung’i) käigus asus Johannes Paulsen hiljem elama Saksamaa poolt okupeeritud Poola alale, kus jätkas tööd pedagoogina Posenis (Poznańis). Viimased aastad elas Paulsen Lübeckis, kus ta suri 17. novembril 1945.

 

Professor Paulseni tegevus interpreedi ja dirigendina

Eespool mainitust kumab selgelt läbi Paulseni harukordne mitmekülgsus ja võime tegutseda aktiivselt mitmes muusikavaldkonnas. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis on Paulsenit mainivaid kavalehti säilinud minu andmetel kokku kakskümmend seitse. Kõige varasem Paulsenit mainiv kavaleht jääb aastasse 1920 ja teadaolevalt hiliseim aastasse 1939, mil Paulsen lahkus Eestist. Enamus ETMMis säilinud kavadest (seitseteist) jäävad 1920. aastatesse. 

Paulsenit võis näha interpreedina esinemas nii viiuli- kui vioolamängijana. Tema repertuaaris olid Ludwig van Beethoveni, Johannes Brahmsi, Pjotr Tšaikovski, Christian Sindingu, aga ka eesti heliloojate Heino Elleri, Artur Kapi, Artur Lemba ja Enn Võrgu teosed. On märkimisväärne, et Paulsen kandis näiteks koos Tallinnast pärit pianisti ja muusikateadlase dr Oskar von Riesemanniga (1880–1934) ette kolmel järjestikusel kontserdil kõik Beethoveni viiulisonaadid. Vähemalt üks nendest kontsertidest (kavas nimetatud kui „Beethoven-Zyklus”, 1926) toimus Tallinnas Mustpeade majas. Brahmsi
loomingust esitas Paulsen näiteks ühel kammerkontserdil koos Artur Lemba ja Alfred von Glehniga (1858–1927) Tallinna Mustpeade majas Trio op. 101 c-moll. 1928. aastal mängis Paulsen Tšaikovski Kvartetis nr 2 op. 22 F-duur 1. viiulit (2. viiul — Herbert Laan, vioola — Sandro Sorgato, tšello — Karl Bachblum). Koos Artur Lembaga esitas sama koosseis Sindingi Kvinteti op. 5.

Eesti heliloomingust mängis Paulsen Eesti Akadeemilise Helikunstnike Seltsi (EAHS) korraldatud kammermuusika kontserdil 1927. aasta 27. aprillil Artur Lembaga (klaver) Elleri Viiulisonaati nr 1 a-moll (1922). Samal kontserdil toimus Enn Võrgu Kvarteti g-moll (1926) esiettekanne koosseisuga Johannes Paulsen (1. viiul), Rudolf Milli (2. viiul), Sandro Sorgato (vioola) ja Raimond Bööcke (tšello). Peale  selle esines Paulsen veel 1927. aasta 27. aprilli kontserdil A. Kapi Kvintetis cis-moll ja ühel teisel Eesti Akadeemilise Helikunstnike Seltsi kammerkontserdil. 23. juunil 1933 esines ta vioolaga Lemba Seksteti c-moll (1932) ettekandel. Menukaid kontserte andis ka kvartett koosseisus Joannes Paulsen, Rudolf Milli, Herbert Laan ja Raimond Bööcke. Sellest kõigest võime järeldada, et esmajoones esitas Paulsen Beethoveni teoseid ja 19. sajandi romantilist muusikat ning et erilist tähelepanu pööras ta oma kaasaegsetele eesti heliloojatele ja aitas kaasa uue heliloomingu tutvustamisele.

Säilinud kavalehtede põhjal oli Paulsen viiuldaja ja vioolamängijana väga tegev ning mitte vähem polnud teda sel perioodil näha ka dirigendina. Nimelt oli Paulsen ETMMi kavalehtede põhjal seotud eelkõige Tallinna konservatooriumi  kontsertidega, mis toimusid reeglina Estonia kontserdisaalis. Tihti osales neil üritustel ka konservatooriumi õpilasorkester, mida juhatas teiste dirigentide seas just Paulsen. Selliseid kontserdikavasid, kus Paulseni nimi esineb nii konservatooriumi  õppejõu kui dirigendina, on minu andmetel säilinud kokku kaheksateist. Eraldi väärib märkimist, et neist ühel Paulsen ainult juhatab konservatooriumi keelpilliorkestrit ehk ükski tema õpilane ei esine, ja teisel puhul on tegemist konservatooriumi poolt tema 60. sünnipäevale pühendatud juubelikontserdiga Estonia kontserdisaalis 12. veebruaril 1939, kus Paulsen astus üles samas mänginud keelpilliorkestri dirigendina. Orkester oli kokku pandud konservatooriumi kasvandikest ja tema endistest õpilastest.

Vaadeldes lähemalt Paulseni repertuaari dirigendina, selgub, et barokiajastu heliloojatest dirigeeris ta Johann Sebastian Bachi (1685–1750), Jean-Philippe Rameau’d (1683–1764), Giuseppe Tartinit (1692–1770) ja Tomaso Antonio Vitalit (1663–1745). Viini klassikutest juhatas Paulsen nii Beethoveni kui ka Mozarti teoseid. Beethoveni loomingust tulid ettekandele avamäng balletile „Prometheus” op. 43, avamäng „Egmont” op. 84, Viiulikontsert D-duur op. 61 ja Sümfoonia nr 2 D-duur op. 36 I osa. Eraldi võib välja tuua Beethoveni Viiulikontserdi esituse Estonia kontserdisaalis 4. märtsil 1931, kui solistiks oli Paulseni õpilane Eevalt Turgan (1909–1961). Kogu teos kõlas tervikuna (Fritz Kreisleri kadentsiga) konservatooriumi õpilaste sümfooniaorkestriga Paulseni dirigeerimisel. Mozarti teostest juhatas Paulsen muu hulgas Sümfoonia D-duur
I osa (arvatavasti KV 504, „Praha sümfoonia”) ja Avamängu ooperile „Figaro pulm”.

Lisaks sellele dirigeeris Paulsen nii romantilist kui impressionistlikku repertuaari. Tema kavades näeme järgmisi heliloojaid: Franz Schubert, Felix Mendelssohn-Bartholdy, Frédéric Chopin, Giuseppe Verdi, Richard Wagner, Bedřich Smetana, Anton Rubinstein, Brahms, Tšaikovski, Antonín Dvořák, Edvard Grieg, Marco Enrico Bossi, Léon Boëllmann, Claude Debussy, Aleksandr Glazunov, Jean Sibelius, Albert Roussel, Maurice Ravel jt. Suure osa Paulseni dirigeeritud teostest moodustasid Estonia kontserdisaalis õpilasõhtutel kavas olnud instrumentaalkontserdid. Brahmsi Viiulikontserti D-duur op. 77 dirigeeris Paulsen näiteks 1936. aasta 2. aprillil. Solistidena astusid siis üles professor Papmehli õpilane Arved Jakobi (1914–2011) ja Paulseni enda õpilane Eduard Poolakene (1914–2003). Jakobi esitas viiulikontserdi esimese ning Poolakene teose teise ja kolmanda osa. Glazunovi Viiulikontserti dirigeeris ta kahel korral — 11. jaanuaril 1925 Estonia orkestriga, solistiks Paulseni õpilane Rudolf Milli (1903–1969), ligi kümmekond aastat hiljem aga mängis Paulseni üks silmapaistvamaid õpilasi Vladimir Alumäe Glazunovi Viiulikontserti konservatooriumi orkestriga 2. aprillil 1936. Sellel konservatooriumi XVII õppeaasta õpilasõhtul mängiti veel Glazunovi Klaverikontserti op. 92 ja „Kontsertvalssi” nr 1 op. 47 D-duur. Kuigi esialgu plaaniti selle kavavalikuga tähistada tagantjärele Glazunovi 70. sünnipäeva, kujunes kontsert leinaavalduseks Prantsusmaal 21. märtsil 1936 surnud heliloojale.  Kahel korral võeti kavva ka Bossi Orelikontsert
op. 100. Boëllmanni teos „Sümfoonilised variatsioonid” op. 23 tuli esitusele koos professor Bööcke õpilase tšellisti Karl Lambiga 1931. aastal. Chopini teostest juhatas Paulsen Klaverikontserti nr 1 op. 11 e-moll I osa. A. Rubin­steini Klaverikontserti nr 4 op. 70 d-moll I osa dirigeeris Paulsen 1924. aastal, soleeris professor Theodor Lemba õpilane Niina Murrik-Polonsky (1897–1947). Vokaalnumbritest võiks nimetada aariat Verdi ooperist „La traviata” (kavalehel pole märgitud, milline aaria).

Orkestriteostest juhatas Paulsen kahel korral Griegi tuntud süiti „Holbergi aegadest” op. 40, Tšaikovski süiti balletist „Luikede järv” (1925. aastal), Smetana sümfoonilist pilti „Vltava” („Moldau”), Wagneri Avamängu ooperile „Nürnbergi meisterlauljad” ja üksikuid osi Sibeliuse süidist „Kuningas Kristian II” op. 27. Huvitav ettevõtmine toimus Estonia kontserdisaalis 1932. aasta märtsis, mil konservatooriumi sümfooniaorkester mängis prantsuse muusikat Alliance Française’i Tallinna komitee korraldatud üritusel, sh väga menukalt Raveli „Boolerot”. Sama komitee organiseeris kontserdi ka 1934. aasta 19. aprillil, et toetada Alliance Française’i kursusi ja konservatooriumi puudust kannatavaid õpilasi. Paulsenil oli siis võimalus dirigeerida Tallinna konservatooriumi ja Raadio Ringhäälingu ühendatud sümfooniaorkestrit. Solistina astus mainitud kontserdil üles prantsuse lauljanna sopran Inès Jouglet, kes oli eelneval aastal võitnud grand prix’ rahvusvahelisel lauluvõistlusel Viinis. Kontserdil kõlasid eranditult prantsuse heliloojate helitööd ja Paulsen dirigeeris neist järgmisi teoseid: Raveli „Pavaan” („Pavane pour une Infante Défunte”), Debussy „Väike süit”, Rousseli 3. sümfoonia op. 42 g-moll ja fragmendid Rameau ooperist „Dardanus”. Eesti heliloojate teostest dirigeeris Paulsen Juhan Aaviku kantaati „Pühendus”, Lemba Klaverikontserti nr 2 (2. aprillil 1936, solist Karin Prii), Johan Tamvergi Fuugat g-moll ja Adolf Vedro laulu „Ämblik” (sama teos esitati 2. aprillil 1936 solist Irma Eieriga). Kolmel korral dirigeeris Paulsen Enn Võrgu heliloomingut: Variatsioonid viiulile ja keelpilliorkestrile „Kui ma olin väiksekene” kõlasid õpilasõhtul 14. mail 1926. aastal ja ka Võrgu helitööde õhtul (täpne aeg on teadmata), kui soleeris Rudolf Milli. Viimasel kanti Paulseni dirigeerimisel ette veel Võrgu „Adagio” keelpilliorkestrile.

Märkimist väärib, et Paulsen esines dirigendina ja juhatas mitmeid vokaalsuurvorme ka väljaspool õppetööd. Näiteks Estonia orkestri 19. rahvakontserdil Estonia kontserdisaalis dirigeeris ta Mendelssohn-Bartholdy avamängu „Ruy Blas” op. 95. Beethoveni 100. surma-aastapäeva puhul 1927. aasta märtsis korraldasid Tallinna saksa lauluseltsid kahel päeval tema „Missa solemnise” ettekanded Estonia kontserdisaalis Estonia orkestri osavõtul ja Paulseni dirigeerimisel. 15. jaanuaril 1928 dirigeeris Paulsen aga Tallinna Kaarli kirikus Dvořáki teost „Stabat mater” solistidele, koorile ja orkestrile op. 58. Kontserdil esines Estonia orkester ja solistideks olid Olga Torokoff-Tiedeberg (sopran), Irmgard Badendieck-Unger (alt), Arnold Wissmann (Aarne Viisimaa, tenor) ja Karl Viitol (bass). Juba üksnes see väike ülevaade professor Paulseni tegevusest näitab tema panust Eesti muusikaellu ja muusikaharidusse ning on tõenduseks tema igakülgsest kompetentsusest nii interpreedi, dirigendi kui ka pedagoogina.

 

Paulseni õpilased Vladimir Alumäe ja Zelia Aumere-Uhke, helisalvestised

Ühes oma 60. sünnipäeva puhul antud intervjuus 1939. aastal  mainib Paulsen, et „ei mäleta enam kõiki oma õpilaste nimesid — neid on olnud väga palju, üle saja…”. Õpilaste suur hulk ei ole üllatav, kui arvestada, et tema pedagoogitöö algas juba 1905. aasta paiku Alice Segali eramuusikakoolis Tallinnas, rääkimata lugematutest eratundidest.

Järgnevalt peatun professor Paulseni kahel tunnustatud õpilasel. Need on Vladimir Alumäe ja Zelia Aumere-Uhke, kes mõlemad lõpetasid Paulseni viiuliklassi 1937. aastal. Tooksin siinkohal välja ka nende lõpuaktusel esitatud teosed — Alumäel oli kavas Paganini Viiulikontsert nr 1 D-duur ja Zelia Aumere-Uhkel Brahmsi Viiulikontserdi II ja III osa.

Plaadikogumikul „Eesti helisalvestised. Ajaloolised helisalvestised aastast 1939 12-l CD-l koos raamatuga” (EMTA 2009) kõlab noore Vladimir Alumäe esituses 1939. aastal salvestatud Artur Lemba „Armastuse poeem”. Pianisti isik pole teada, kuid tõenäoliselt musitseerib koos Alumäega Olav Roots. Alumäe esitas säilinud kavalehtede andmetel seda teost samal aastal kolmel korral: veebruaris Kaunases, mais Tallinnas ja juunis Helsingis. Siinkohal meenutan, et arhivaarsete helisalvestiste kindlakstegemisel oli seoses viiuldajatega raskusi. EMTA keelpillimuusika osakonna õppejõudude ühisel arutelul omistati esitus Alumäele.

Vladimir Alumäe alustas viiuli­õpingutega Johannes Paulseni juures 1929. aastal ja tegutses pärast Paulseni viiuliklassi lõpetamist (1937) tema assistendina. Järgnevalt täiendas Alumäe ennast aastatel 1938–1939 stipendiaadina Carl Fleschi juures Londonis. Alumäe esines läbi elu soolokavadega ja orkestrisolistina ning teda peetakse oma ajastu üheks silmapaistvamaks Eesti viiuldajaks. Samas oli ta aastaid ka üks Eesti muusikahariduse juhtfiguure, tegutsedes lisaks õppejõutööle mitut puhku Tallinna konservatooriumi rektorina. Esmakordselt tuli Alumäel rektori kohusetäitja ülesannetes olla 1941. aastal vaid 23–24-aastasena, hiljem uuesti aastatel 1944–1948 ja 1964–1970. Hilisemal eluperioodil, 1970–1977 oli Alumäe keelpillikateedri juhataja, kusjuures professorina töötas ta juba aastast 1945.

Viiuldaja Zelia Aumere-Uhke astus Tallinna Konservatooriumi 1926. aastal. Alguses õppis ta küll Alfred Papmehli, kuid hiljem Johannes Paulseni viiuliklassis, mille lõpetas, nagu varem mainisin, 1937. aastal.

1940. aastal okupeeris Nõukogude Venemaa Eesti, järgnes Saksa okupatsioon aastatel 1941–1944. 1942. aastal täiendas Aumere-Uhke ennast Salzburgis professor Váša Příhoda juures ja jäi Saksa okupatsiooni ajal Eestisse. 1944. aastal emigreerus ta Rootsi, kus sai 1958. aastal Rootsi riigi kuningliku stipendiumi täiendõppeks Luzernis Wolf­gang Schneiderhani meistrikursustel. Aastatel 1959–1966 töötas Aumere-Uhke Luzerni Konservatooriumi õppejõuna ja mängis Luzerni festivali kammerorkestris. 1966. aastal naasis ta Rootsi, kus tegutses aktiivselt nii viiuliõpetaja kui ka solisti ja kammermuusikuna.

Teise helinäitena nimetaksin omapoolset arhivaarset leidu ERRi fonoteegist, Zelia Aumere esituses Niccolo Paganini Viiulikontserti nr 1 (I osa). Ringhäälingu orkestrit (praegune ERSO) juhatab sellel Olav Roots. Helisalvestis pärineb tõenäoliselt 1941. aastast.

Kokkuvõtteks võime Vladimir Alumäe ja Zelia Aumere-Uhke näitel väita, et 1930. aastate Eestis oli hea viiulimängukool, mis suutis omas ajas edukalt võistelda mujal Euroopas valitsenud koolkondadega.

 

Konkursid

Professor Paulseni pedagoogilise töö tulemuslikkust 1930. aastatel iseloomustab ilmekalt fakt, et mitmed tema parimad viiuliõpilased osalesid edukalt esimestel rahvusvahelistel viiulikonkurssidel: 1932. aastal Viinis, 1935. aastal Varssavis toimunud rahvusvahelisel Henryk Wieniawski 100. sünniaastapäevale pühendatud viiuldajate konkursil ja 1937. aastal Brüsselis toimunud Ysaÿe-nimelisel rahvusvahelisel viiulikonkursil. Nimelt saavutas 1932. aastal Viinis — kus võistluses osales 191 viiuldajat neljakümne kahest riigist ja noorim osavõtja oli viieaastane, enamus aga siiski üle kahekümne — tema õpilane Hubert Aumere 9. koha. Žüriisse kuulusid George Enescu, Carl Flesch, Jenö von Hubay, Jan Kubelík, Váša Příhoda jt tunnustatud viiuldajad. 1935. aastal Varssavis toimunud rahvusvahelisel Henryk Wieniawski 100. sünniaastapäevale pühendatud viiuldajate konkursil tuli Hubert Aumere kaheksandaks. H. Aumerest vaid ühe koha võrra kõrgema, 7. koha sai kaheteistkümneaastane Ida Haendel ja esikoha pälvis tookord Ginette Neveu. Samal konkursil sai teise koha hiljem maailmakuulsaks saanud David Oistrahh. 1937. aastal Brüsselis toimunud Ysaÿe-nimelisel rahvusvahelisel viiulikonkursil (alates 1951. aastast Kuninganna Elizabethi nimeline konkurss, mis on üks vanimaid ja prestiižsemaid konkursse maailmas) esindasid Eestit juba viis noort Paulseni juures õppinud interpreeti: Hubert Aumere, Zelia Aumere-Uhke, Vladimir Alumäe, Evi Liivak ja Villem Õunapuu.

Kuigi eestlased Brüsselis esimesest voorust edasi ei pääsenud, jäid nad mitmele žüriiliikmele positiivselt silma ning nende edasine tegevus ja areng interpreedina võis jätkuda uuel tasandil. Muu hulgas saadi kutseid minna õppima välismaale tuntud pedagoogide viiuliklassidesse, mida ka kasutati. Nagu meenutab Vladimir Alumäe oma 1979. aasta artiklis Johannes Paulsenist, „võtsid Brüsselis esinenud eesti viiuldajad järgnevail aastail meeleldi oma meisterkursustele ka sealsed žürii liikmed J. Thibaud ning C. Flesch. Viimane avaldas auditooriumi ees kõrget tunnustust professor J. Paulseni perfektsele koolile, lisades, et edaspidises töös tuleb pearõhk asetada interpretatsioonilise silmaringi laiendamisele”. Fleschi tunnustusest Paulseni pedagoogilisele tööle kõneleb ka järgnev Alumäe meenutus tolleaegses Uudislehes, kui ta oli täiendanud end aastatel 1938–1939 Londonis Fleschi juures stipendiaadina: „Minu eelkäijaks [Fleschi juures enesetäiendamisel] oli aastate eest Hubert Aumere. Viimast mäletas Carl Flesch hästi. Kui olin talle paar pala ette mänginud, päris ta minult, kas ka minu õpetajaks on olnud prof Paulsen. Saades jaatava vastuse, andis Carl Flesch väga tunnustava hinnangu meie viiulikoolile.”1

 

Kokkuvõtteks

Tulles taas konverentsi peapersooni Olavi Silla juurde, soovin veel kord esile tõsta tema sidet minu ettekande peategelase professor Johannes Paulseniga. Paulseni ühe tuntuima viiuliõpilase Vladimir Alumäe juhendamisel, kes oma õpetajat väga kõrgelt hindas ja sageli oma ettekannetes ja meenutustes puudutas, lõpetas Olavi Sild 1973. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi.

Loetlen siinkohal üles professor Paulseni tuntumad õpilased koos lõpetamise aastaga Tallinna Konservatooriumis: Eevalt Turgan (1931), Hubert Aumere (1932), Vladimir Alumäe (1937), Zelia Aumere-Uhke (1937), Villem Õunapuu (1938), Carmen Prii-Berendsen (1939), Evi Liivak (1939) jt.

Professor Vladimir Alumäe tuntumatest õpilastest tooksin esimesena välja tunnustatud dirigendi Roman Matsovi (1917–2001), Eesti Raadio sümfooniaorkestri (praeguse ERSO) peadirigendi aastatel 1950–1963, kes lõpetas Alumäe viiuliklassi 1940, olles eelnevalt kuni Paulseni lahkumiseni Eestist 1939 tema õpilane. Teise maailmasõja järel lõpetasid tema õpilastest Endel Lippus (1951), Harald Aasa (1957), Ivi Tivik (1964), Mare Teearu (1965), Tiiu Peäske (1970), Niina Murdvee (1973), Olavi Sild (1973), Mirjam Kerem (1976), Urmas Vulp (1977) jt. Professor Alumäe õpilaste õpilastest võiks aga nimetada mitmeid Eesti noorema põlvkonna viiuldajaid, mis näitab meie praeguse viiulimaastiku sidemeid professor Paulseni alustatud tööga.

 

Allikad:

Eesti helisalvestised. Ajaloolised helisalvestised aastast 1939 12-CD-l koos raamatuga. Koost. Kadri Steinbach ja Urve Lippus. EMTA muusikateaduse osakond 2009.

Marie-Helen Aavakivi 2019. Professor Paulseni viiuliõpilaste repertuaar ja esitusstiil 1930. aastatel Eestis. Töö doktorikraadi kaitsmiseks, Eesti- Muusika ja Teatriakadeemia. 

Muusikalisi lehekülgi I. Kogumik, koostanud Priit Kuusk. Tallinn: Eesti Raamat 1979.

 

Viide:

1 Uudisleht, 15. II 1939.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon