KA PAAVST ON INIMENE EHK ROOMA PAAVSTI NÕTKED PIRUETID TIPPSERIAALIS

INDREK TENNO

„Noor paavst”. Režissöör: Paolo Sorrentino. Stsenaristid: Paolo Sorrentino, Stefano Rulli, Tony Grisoni, Umberto Contarello. Operaator: Luca Bigazzi. Produtsendid: Roberto Amoroso, Simon Arnal jt. Helilooja: Lele Mar­chitelli. Kunstnikud: Massimo Pauletto, Luca Canfora jt. Osades: Jude Law (Lenny Belardo), Diane Keaton (õde Mary), Silvio Orlando (kardinal Voiello), Javier Camara (kardinal Gutierrez), Ludivine Sagnier (Esther) jt. Kümneosaline TV-draamaseriaal, esilinastus Veneetsia festivalil 3. IX 2016; esilinastus Itaalia televisioonis 21. X 2016. Itaalia–Prantsusmaa–Hispaania.

 

Teoloogiateemalise kõrgseriaali telesse ilmumine on lõpuks ometi teoks saanud! 2016. aasta 3. septembril esilinastus Veneetsia rahvusvahelisel filmifestivalil Itaalia–Prantsuse–Hispaania ühisprojektina valminud draamasari „Noor paavst” (režissöör Paolo Sorrentino), mis oli ka esmakordne televisioonisarja esitlemine kõnealusel festivalil. Juba sama aasta 21. oktoobril esilinastus seriaal Itaalia telekanalis Sky Atlantic ning on nüüdseks leidnud poolehoidjaid ja uut hooaega ootavaid fänne tervel planeedil (järje tootmine algas Itaalias 2018. aasta lõpus).

2017. aasta sügisel näidati kümneosalist „Noort paavsti” teles ka Eesti inimestele, ning üllatus! — juba aasta hiljem peeti mõtekaks teost konkurentkanalil korrata. Võimalik, et inimesed Eestis, aga ka mujal maailmas on oma uut lemmikut vaadates tundnud, et just sellist uutsorti paavstiinstitutsiooni oleks tõepoolest vaja, et hääbuvat kirikut lõpuks ometi reanimeerida. Aga võimalik, et värske rakursiga seriaalikino lihtsalt ollaksegi valmis nautima, olenemata teemast. Ja „Noorel paavstil” on, millega hiilata. Sixtuse kabeli või Püha Peetruse väljaku ehe jäljendamine, usutavalt vatikanilike hoone- ja aiakeskkondade loomine ning silmatorkav kostüümiehedus on vaid mõned näited, mis koos nauditava näitlejatöö ja kandvalt põneva sisuga moodustavad täiuslikuks teleseriaaliks vajaliku, pahviks lööva terviku. Pole siis imestada, et teos on ühtlasi esimene Primetime Emmy auhinnale nomineeritud Itaalia telesari.

Juba iga seeriat sisse juhatavas päises jõuab vaatajateni peategelase (Jude Law kehastuses) paljulubavat loomust ja filmi vimkalikku olemust tõotav kelmikas uuspaavstlik silmapilgutus, mis ei anna vaatajale võimalustki arvata, et näitamisele tuleb midagi tavapärast. „Noore paavsti” jõuliseks mördiks saab Vatikani siseelu ja kuluaaride sissejuurdunud talitusviiside süsteemne äranullimine uutmoodi kirikupea poolt. Sellest, kuidas ja kellel vanadest olijatest järgmisena juhe
kokku jooksutatakse, saab üks vaatajate huvikeskmeid. Paavsti intellektuaalse üleoleku nõtke esitus kogub kahtlemata rohkelt kinnisvaatajaid, kes end intuitiivselt peategelase poolele asetada soovivad. Kirikujuhi ootamatud malekäigud teevad tasapisi relvituks ka manipulatsioonide maailmas ülivilunud riigisekretäri (Silvio Orlando), tema ebasümmeetriline mõtlemine ajab segadusse kardinalidest õukonna, kes üksinda ja kambakesi uue tangopartneri manöövreid läbi püüab hammustada. Varem klikimänge nautinud vandeseltslaste meelerahu hävib nagu kevadine lumi, kui vääramatult selgub, et nüüdsest otsustab riigistrateegia ja selle elluviimise meetodite üle ainuisikuliselt oma otsustes suveräänne paavst.

Televaataja seostab ühte haaravat (tele)seriaali paratamatult ka kõikvõimalike paljastuste ja intriigidega. „Noores paavstis” leidub üksteise ületrumpamist ja toolide alt tõmbamist just nii suurel hulgal, nagu Vatikani salatubadest ja hämaratest koridoridest oodata võikski. Saame isegi öelda, et seriaalis heidetakse salakaamera halastamatu pilk otse kõrgema katoliku vaimulikkonna hingeellu. See, mis sealt vastu vaatab, ei ole kriitpaberil ajakirjalugu ainuõilsatest kirikuisadest ega mõtlikest, maailma tundvatest teoloogidest. Vaatajale saab üha selgemaks, et inimlikud nõrkused, igapäevaprobleemid ja soovid on pugenud ka jumalaotsijate olemusse. Ametirüüd ja teoloogilised arutlused ei suuda olematuks teha lihtinimlikke murepuntraid ega maist eneseteostusdeemonit. Aga ometi seob kõiki peategelasi — neid tavainimesi oma südamevalu ja maailma mõistmise püüde ahastusega — lisakannatusena lootus, et jumal on siiski olemas ja et ilmutus on võrratult võimsam ja olulisem kui nende igapäevase tegevusvälja põrmu langev olemus. Ka maine armastus ei ole suurvaimule võõras — paavsti platooniliste tunnetega kirjad, mida püütakse tema šantažeerimiseks ära kasutada, osutuvad kauniks nagu Saalomoni ülemlaul, mis oma universaalsuses on sobinud isegi vana testamendi rangesse kaanonisse.

Seejuures ei maksa arvata, et kõik meile näidatav on so deep. Ennekõike on „Noor paavst” meelelahutuslik vaatemäng heal ja harva esineval teemal. Teoloogia- või filosoofiateemaliste filmide puhul, aga ka laiemalt igasuguste teksti tähtsust rõhutavate linateoste puhul on vaatajal loomulik kalduvus otsida igast lausest ja episoodist suuri tagamõtteid, et sündmustes sees püsida. „Noore paavsti” puhul aga on teose loojatega kaasamuigamine ja –hingamine vaatamisprotsessi nautimiseks olulisem kui enese piinamine iga topeltnalja või teoloogilise paradoksi üle juurdlemisega.  Näiteks võiks paavsti väide „kõik vaimulikud on argpüksid” vabalt olla ka „kõik vaimulikud on hulljulged” — mõlemad paneksid vaataja pea täistuuridel kärssama. Või statement, et Harvard on langemise koht, kus degradeeritakse inimesi. On see suur tõdemus või lihtsalt sobival hetkel antud lõbus ninanips? Seriaali vaataja peabki tunnetama, et mäng käib uljalt üle tema pea, nii et ta ei soovigi ette aimata, mis järgmiseks juhtuma hakkab.

„Noore paavsti” viiekümneaastane „noor” paavst Pius XIII ei ole siiski terminaatorlik superkangelane (kuigi armastab end trenažööril vormida), kes igas olukorras end tiigrina tunneb ja lõdva randmega vastaseid nahutab. Peategelase Achilleuse kannaks on tema orvuna veedetud lapsepõlv koos kinnisideega leida üles teda hüljanud vanemad. Poisi üles kasvatanud nunn õde Mary (Diane Keaton) kehastab talle nii ema, isa, kaitset maailma eest, turvalist seljatagust kui ka võimalust oma salaängi millal iganes välja laduda. Hingepiinade, jumalas kahtlemise, maailmavalu ja kõikvõimalike meelemuutuste esirinnas sammubki seriaalis paavst ise, sest tõeliselt suur karakter peabki olema võimalikult vastuoluline, aga ka piisavalt tuttav, et vaataja endasse lootusetult armuma panna. Ühest küljest tundub, et paavstitooli on enda valdusesse saanud erudiidist elukunstnik. Samas teeb päikeseprillide ja lumivalge tiaaraga elegantselt nunnade keskel jalutav ja pihitoolis suitsetav paavst (palvetamise ja jumala armu läbi) imetegusid. Ja esitab Itaalia valitsusele ettepaneku Vatikani riigipiiride laiendamiseks. Ometi tunnistab valgustunu olekuga kirikujuht korduvalt, et ei usu jumalat ega ka seda, et jumal suudaks päästa ta iseenda käest — selliseid kuldpähkleid heidetakse vaatajatele läbipuremiseks osast osasse. Vabamõtlemise ja konservatismi ristkehastust esindava paavsti ainus patt on tema enda sõnul selles, et südametunnistus ei vaeva teda mitte mingil kombel.

Imetegijast hipipaavsti vabamõtlejanatuurist kumab läbi budistlik tõdemus, et inimeste (või inimkonna) suurte (vaimsete) hädade põhjus peitub inimese jumaliku loomuse unustamises ja oma tegevusväljale kinnikiilutuses, kuna tõe pähe võetakse seda, mille tegelik olemus on tühjus. Arenenud (maailma)mõistmisvõime annabki paavstile meelevalla käituda massidele arusaamatult. Seriaalis kõlavad arutelud võivad olla vaatajatele isegi häirivad, neid võidakse tajuda muserdavana (eriti seoses kiriku õpetusega) või siis ei pruugita nendega nõustuda. Nii see usuteemadega juba kord on — haavumine on kerge tulema. Vaataja ei tohi lihtsalt unustada, et tegemist on filmikunstiga, mitte teoloogilise dokumentaaliga. Vauefekti saavutamiseks on seriaalis ekstravagantsusi ja intrigeerivaid dialooge, mis ei ole pelgalt üldlevinud hea ja kurja teemaliste arusaamade ülekordamised ja mis ei pruugi isegi ühtida õhtumaise eetikatajuga. Näiteks võivad avaldused laadis „need, kes usuvad jumalat, ei usu mitte midagi”; „seksil on vaid üks eesmärk — rasestuda”; või „püha ei võrdu tingimata heaga” nii mõnegi vaataja nõutult mossitama panna. Filmipaavsti sõnum maailmale on paljudele väljakannatamatu lapsesuine tõdemus, et inimesed ei karda enam jumalat ja on eemaldunud mõnusasse äraolemisse. Olukorrale, kus tegelikku jumalaotsimist ja theosis’e-püüdlusi näevad Vatikani teoloogid pigem minevikus urgitsemisena, vastandab paavst omaenda vanamoelise moto: et olla inimene, peab olema harmoonias jumalaga (lõi ju jumal inimese endasarnaseks). Paavsti vaimuseisund lähtub ilmutuse kui ülima õnne pidevast ootusest. Tema nõudlikus toonis suhtlemine jumalaga palves ja see­läbi ka palvete täitumine on tõestuseks apostel Peetruse järeltulijaks olemisele ja kinnituseks, et jumal tegutseb maailmas ka praegu. Ometi on seejuures kõiges — ka jumalas — kahtlemine mõtlevate inimeste paratamatus.

Seriaali edenedes saab üha selgemaks, et paavsti järsupoolse suunavõtu põhjused on tingitud äärmuslikust olukorrast, kiriku marginaliseerumisest ja usuteemade kadumisest inimeste esmavajaduste ringist. Kirikut muuta ja usku päästa otsustanud paavsti eesmärgiks ei ole dogmade teisendamine või kiriku institutsionaalne devalveerimine läbi odava populaarsuspüüde. Mõte on muuta kirik ja kristlus taas inimestele huvitavaks, kuid seda mitte nüüdisajale iseloomulike palaganivõtetega, vaid otsustava seljapööramisega leigetele usklikele. Uus põhiidee on suhtlussuuna ümberpööramine: enne sirutati käsi kõigi poole, nüüd aga hakaku need kõik otsima, kuidas üleüldse kirikuga ühendust saada; ehk siis muutumine äraleierdatud ebahuvitavast minevikuteemast uueks elitaarseks tõeklubiks, sest „tee taevasse läheb läbi kitsa värava”. Autoritaarsus käib nüüd ja edaspidi käsikäes autoriteetsusega, kompromissidel on lõpp ja ebakindlate mänguusklike kaotust pole vaja karta. Paanikas riigisekretäri seisukohale, et peale diplomaatia ja hoonete pole Vatikanil väikese riigina midagi, vastandub paavsti jõuline algkristlik lähenemine, kus sisu on tähtsam vormist. Rahvaga suhtlemisest hoidumine, igasugusest reklaamist ja näopiltidest keeldumine (sest vaid Jeesus on oluline) ja inimestes ärevust tekitav kättesaamatus teenivad paavsti meetodit, mille abil kirik võiks uuesti suureks saada ja taas tõsiseltvõetavaks muutuda.

Paavsti taktika, mille järgi puudumine on kohalolek, loob paralleeli idausundite arusaamaga, et minamõtete ja -tegude välismaailmast lahtihaakimine on tegelikus mina-atma’s püsimine. Seisukoht „tugevus põhimõtetes — leebus tegudes” mõjub signaalina, et uksed on siiski jätkuvalt kõigile tagasipöördujatele avatud. Kristlikus kontekstis täiesti kohatu väide, et praht pole paavstile vajalik, paigutub aga taas filmiloojate mõttekrutskite valda — Jeesuse õpetuse kohaselt ei ole keegi praht ja kõik inimesed vajavad ja väärivad kaastunnet ja päästmist. Seriaali on kogutud ka mitmed meie kaasaegse kiriku valupunktid: abordiprobleem, gei- ja pedofiilpreestrite küsimus, valeprohvetlus. Neist on kujundatud järgemööda lahkamisobjektid, mida uuritakse nii praegustest arusaamadest kui ka ajaloolis-teoloogilistest kirikuisade ütlustest lähtuvalt.

Lisaks niigi läbivale humoorikale taustatoonile saab „Noores paavstis” ka rohkesti sõna otseses mõttes nalja. Järjepideval killuviskamisel on tervikus oma kindel koht. Nending, et Moskva patriarhiga kohtumine on hullem kui telekast golfi vaatamine, või stseen, kus Parkinsoni tõbe põdev pedofiilvaimulik peab määrama haigusest väriseva käega oma uue teenistuskoha gloobusel (mille tulemuseks on Alaskale sattumine), tõstavad hetkega vaatamistoonust. Ja veel kordagi avamata president Jeffersoni piibli kinkimine sõnadega, et ega see pole lihtne lugemine, kuulub juba ajatusse naljaklassikasse.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon