FILMIANKEET 2019

Aasta lõpus pöördus TMK väikese ankeetküsitlusega mitme filmivaldkonnaga seotud inimese poole, pärides meie filmikunsti murede ja rõõmude kohta. Vastused on nüüd lugejate ees ja nõuavad ka väikest sissejuhatavat kommentaari. Meie headelt filmiajakirjanikelt on küsitud neli küsimust, nendest kaks esimest puudutavad möödunud filmiaasta suuremaid õnnestumisi. Teistelt filmivaldkonnaga seotud inimestelt küsisime neist neljast küsimusest vaid kahte viimast, neid, mis puudutavad Eesti filmivälja muresid ja mõtestamist laiemalt. Põhjus selliseks eristamiseks on lihtne — toimetaja oli kindel, et filmitegijad ei taha oma kolleegide töid arvustada. Nõnda on aga toimetaja süüdi ka selles, et vastuste nö kollektiivses hääles jäävad kõlama eelkõige valusamad küsimused ja teemad. Ent vaadakem ka selle plusspoolt. Tegijatel peab olema võimalus osutada oma valdkonna murekohtadele ja küllap on kollektiivne hääl hädavajalik, et otsustajate kõrvu jõuda. Head uut filmiaastat!

1. Filmiaasta 2019 suurimad õnnestumised. (Parimad filmid ja muugi, mis tundub asjakohane.)
2. 2019 aasta eesti filmi tugevaimad stsenaariumid, operaatoritööd, kunstnikutööd, filmimuusikateosed.
3. Eesti filmivälja mured, probleemid, millele tähelepanu juhtida.
4. Eesti film, mis see on? Kas sellele saab ka praegusel ajahetkel anda mingi iseloomustuse?

ANNELI AHVEN
3. Minu silmis on hetkel suurimaks mureks ebarealistlikud ootused: nii loojatel endil, kriitikutel, rahastajatel, riigil kui vaatajatel. EV 100 programm on andnud võimaluse näidata, milline eesti film välja võiks näha, kui rahastus annaks filmitegijatele töörahu. Kuid enamuses on tegemist debüütfilmidega, mis on sisu poolest rohkem või vähem rabedad, ja esimene film per se ei anna tegijale sisemist kindlust, et nüüd on filmitegemise kood murtud. Olgu siis selle all mõeldud kas „uut moodi” või „nii nagu päris”. Iga film on unikaalne ja esimese paari filmi puhul võiks filmitegijal veel olla vabadus katsetada, otsida oma häält, jutustada isiklikke lugusid. Praegusel hetkel tunnen ma, et võimendatud ootused piiravad filmimaastiku loomulikku mitmekesisust. Lisaks on filmide rahastus langenud tagasi nn tavatasemele, kuid eelarved ei tohiks nii kiiresti langeda — see toob kaasa rohkem kompromisse, rohkem pealesunnitud kaastööd, pikema aja filmi valmimiseks.
Märgiline on ka fakt, et kõik EV 100 filmide stsenaariumid on kirjutanud noored filmitegijad ise — tundub, et eesti stsenaristide panus on praegu marginaalne ja see kitsendab lugude vaatajateni jõudmise võimalusi. Stsenaariumide professionaalsusele on stsenaristide kaasamine väga hästi mõjunud, kuid ideede teostamisel ei ole neid veel režissööride kõrval tunda. Loodetavasti see varsti muutub, sest nii EFI kui kulka on viimase aasta jooksul leidnud võimalusi stsenaariumide kirjutamist rohkem toetada.
Ja et lugejale mitte pettumust valmistada, lisan siia ka tavapärase refrääni — eesti filmi rahastamist tuleks tõsta!
4. Eesti film on teinud imagoloogiliselt täieliku kannapöörde. Aeglasest sõnadeta mustvalgest „tüüpiline eesti film”-kuvandist ei ole midagi järele jäänud. Eesti film on pigem hoogne, meie kaasaega kajastav, moodsa pildikeelega. Paljud vaatajad ütleksid ilmselt ka, et eesti film on muutunud meelelahutuslikumaks. Tundub, et filmi tehniline pool vastab samuti publiku — teatud filmide puhul ka kriitikute — ootustele ja haarab kaasa. Kõige tähtsam ongi see, et inimesed käivad kinos, leiavad eesti filmidest midagi, mis nende eluga sobib ja vaatama kutsub.
Näha on suurt hulka eesti indie-filme, mis leiavad tee kinno. See viitab filmitegijate mitmekesisusele ja keskkonna elujõulisusele.
Filmitegijana ütleksin, et eesti filmile on praegu iseloomulik tugev turunduslik element: ellu jäävad ja võteteni jõuavad lood, mis vastavad meie kaasaegsele tavale olla „nähtav” juba kuid, kui mitte aastaid enne kinno jõudmist. Seetõttu on praegune etapp eesti filmis pigem üllatustevaba — vaatajale pakutakse rohkem selliseid filme, mida ta oskab tahta, mitte neid, mis võiksid tema maailma avardada. Siin ma räägin riigipoolse toega valminud filmidest. Tugevad on autorifilmid ja selged kommertsfilmid. Kuid mõned huvitavad lood meie oma minevikust või meile kultuuriliselt olulised teemad jäävad ootama lahedamaid aegu.

RAIMO JÕERAND
3. Hing on sees, aga lendu ei tõuse, nagu pikaaegse ja paratamatu vaesuse puhul ikka. On mitmeid filmitegijaid, kelle meelest on suur privileeg, et neil on õigus filmida elu, seda uurida, mõtestada ja lugudesse vormida. Nad on sügavalt tänulikud, kui nende kirg, elukutse ja igapäevane töö mõnikord ühte langevad. Kas sellest ka ära elab, on just nagu teisejärguline küsimus. Ometi määrab olmeline tasand selle, kas meie filmiväljal tegutsevad ka tehnilises mõttes professionaalid. Jah, operaator, valgustaja, monteerija, isegi fookusekeeraja võivad oma teenuseid pakkudes täitsa ära elada ja areneda. Aga elukutseline filmirežissöör on peaaegu väljasurnud eriala. Ometi on ju tema see, kelle mõte ja tegutsemine toob leiva ka teiste filmiväljal tegutsejate lauale.
Asjade niisugune kulg toob kaasa selle, et režiilise mõtte areng takerdub ja ilmutab end juhuslikult. Tikutulega tuleb otsida julgeid, jõulisi või parajalt hulle autorinägemusi. Tõenäoliselt on selline asi nagu oma erialase karjääri planeerimine režissööri puhul juba ajast ja arust ettevõtmine. Kui paljud režissöörid üldse julgevad mõelda, et tegutsevad samal alal ka kümne aasta pärast? Perspektiivis ei terenda kahjuks mingit muutust.
Ühekordne turgutav rahasüst filmivaldkonda riigi juubeli puhul näitas, et potentsiaal ei ole siiski veel kadunud. „Tõe ja õiguse” näitest midagi paremat ei oskagi nagu soovida. Tagasilangemine endiste eelarvete juurde on aga valus, mistõttu filmiväljal jätkavad vähenõudlikud debütandid, kirglikud entusiastid ja hobirežissöörid.
Kui rääkida eraldi tõsielufilmist, siis siin tuleb püüda vältida selle marginaliseerumist ja käsitamist mängufilmi väiksema vennana. Doki roll ühiskonnas tuleks selgemini defineerida. Kui Mark Soosaar enam televisioonis dokfilmidest ei räägi, kes seda siis teeb?! Telekanalite märkimisväärselt suurema panuse korral filmide tootmisse oleks ehk tagatud ka huvi selle žanri suurema teadvustamise vastu, sest vaatajanumbrid ju ütlevad, et eesti dokfilmi peamine kanal on ikkagi televisioon. Filmitegijad aga kardavad juba ette, et televisiooni rahastuse suurenemine toob kaasa ka suurema sekkumise nende loomisvabadusse, nii et justkui parem oleks jätta asjad nii, nagu nad on. Kui aga televisioon ise mõne endale sobiva filmiideega lagedale tuleb ja režissööri palkab, siis tõmbuvad kulka ja EFI umbusklikult kõrvale. Kuidagi vähe on koostöötahet. Samuti võiks rohkem olla paindlikke koosrahastusskeeme, et sündida saaks ka sellist ajakajalist kraami, mis poleks ajakirjandus. Ja kui mõelda veel, et jätkuva digiteerimise tuules võiks kogu eesti dokivaramu saada omaette platvormi, siis tundub tegutsemisruumi küllaga olevat.
4. Filmid on oma autorite nägu. Aga kui püüda üldistada, siis on eesti filmidega nii nagu kogu riigiga: peaasi, et vaesus välja ei paista!

TÕNU KARJATSE
Filmiaasta suurimaks õnnestumiseks võib pidada seda, et Eesti vaataja armastab kinos käia ja seal kodumaiseid filme vaadata. Seda näitas vabariigi juubeliaastaks valminud Tanel Toomi „Tõe ja õiguse” rekordiline vaatajate arv. See osutab ühest küljest kodumaise filmikunsti olulisusele ning teisalt ka filmide tõusvale tasemele ja kasvavale mitmekesisusele, mis ei suuda võistelda mitte ainult Hollywoodi, vaid ka striimimisportaalide jõulise pealetungiga.
Tugevaks võib lugeda kogu filmiaasta saaki. Tunnustusi tuli peale kodumaise kinolevi mujaltki: Karlovy Vary dokumentaalfilmide auhind Ksenija Okhapkina „Surematule”, Oskar Lehemaa lühiõuduka „Karv” pääs Sundance’ile, Martti Helde eksperimentaalse mängufilmi „Skandinaavia vaikus” linastumine mitmetel festivalidel. Huvitaval kombel paistavad sel aastal eesti filmide seast välja lausa kaks koostööfilmi — peale eelpool mainitud „Surematu”, mille peatootja oli Vesilind, linastus aasta lõpul kinodes ka meie oma ja ehtne „friigifilm”, Eesti–Etioopia–Hispaania koostöös valminud „Jeesus juhatab sind kiirteele” (rež Miguel Llanso). Mainitud filmid näitavad, et meie kodumaine filmikunst on väljumas mugavustsoonist ja julgeb võtta riske, olgu need siis vormilised või poliitilised. Üha tugevamaks on muutunud ja muutumas dokumentaalid: „Aasta täis draamat” (rež Marta Pulk), Vallo Toomla portreefilm „Marju Lepajõe. Päevade sõnad” ja „Eesti lugude” sarjas ilmunud Eeva Mäe „Süda Sõrve sääres”. Heameelt teeb ka see, et peale lühianimatsioonide valmis sel aastal lausa kolm täispikka animatsiooni.
Siiski kummitavad meie filmitoodangut jätkuvalt samad mured — väikesed eelarved, oma filmistuudio puudumine ja väiksemate formaatide peaaegu olematu levivõimalus. Meil tehakse väga häid lühifilme ja -animatsioone, kuid kinos näeb neid vaid valitud kordadel. Ehk on tulevikus abi väikelevitajate endi käima lükatud striimimiskeskkonnast videolink.ee, kus saab praegu võileivahinna eest järele vaadata kinodes linastunud
autorifilme, või produktsioonifirma Stereotek algatatud portaalist netikino.ee, mis on pühendatud ainult meie kodumaistele filmidele.

SULEV KEEDUS
3. Meid, filmidega seotud inimesi, on harjutatud mõttega, et probleeme pole. Hakkamegi harjuma, sest mõnedki ümarlauaarutelud on jäänud jutuajamisteks, millel puudub igasugune tagasiside. Mõjuväljade mõjutajad on justkui kusagil eemal, toimetavad ja otsustavad omapäi. Tunneme end tülikate virisejatena, sest filmide eelarved on inflatsiooniga kokku kuivanud, elatakse toimetuleku piiril. Igaüks on omaette ettevõtja, teisiti polegi enam mõeldav. Operaator on ettevõtja ja kunstnik ja režissöör ja monteerija, stsenarist… Kõigil oma raamatupidajad, aastaaruanded, kulutšekid, käive, turundusplaan ja tabelid, millega kinnitatakse lojaalsust maksuameti ees. Projektipõhine regulatsioon imbub meie alateadvusse ja toimetab seal nagu ahjualune Priit Pärna „Kolmnurgas”. Sellisest süvenevast, loomist teisejärguliseks tõrjuvast „mõtteväljast” tahaks eemalduda, anda ruumi millelegi hoopis olulisemale.    
4. See on väga õhuke jää, millele tõejärgne kliima soojenemine on eesti filmi asetanud. Ega vist keegi ei teagi, mida selle olukorraga peale hakata. Sõimata pole enam põhjust, sest laiatarbekaup on enamusele meeltmööda ja see suund paljutõotavalt tulemuslik. Hea, et laial spektril on alati ka äärealad, kus eksinutel on võimalik askeesi praktiseerida. Õnn meie õuel on tihti servapidi fake, rahulolematus samas pisut silmakirjalik. Kumb neist edasiviivam on, seda tuleks küsida iseendalt. Turg ja toode on nagu siiami kaksikud — kui panustame tootele, siis toetame ka turgu, ja nii see läheb. On see ainus valem eesti filmi enesemääratlemiseks? Julgen kahelda.

JAAK KILMI
3. Esimese kitsaskohana — ja ilmselt pole ma siin kuigi originaalne — meenub rahanappus. See, et igal aastal saavad rahastuse vaid kolm mängufilmi, pärsib tuntavalt kodumaise kinematograafia normaalset arengut. Oma jälje jätab see ka  filmitegijate professionaalsele enesekindlusele. Filmitegijad ootavad oma võimalust asuda mängufilmi tegema ja kui mõni projekt millegipärast toetust ei saa, tuleb võimalust oodata veel aasta ja nii tekib heade projektide kuhjumine, mis teeb ebakindlaks nii tootmisse mineku kui tuleviku planeerimise. Targad filmitegijad kindlustavad end mitmete projektidega, aga olukorras, kus korraga on tules mitu rauda, kannatab paratamatult pühendumine. Teisalt ei pruugi see pealesunnitud loominguline leidlikkus loojale alati kahjuks tulla. Erinevat tüüpi loominguliste projektidega žongleerimine hoiab vaimu värske. Teostada end arvutimängudes, muuseumiekspositsioonides, teatris, reklaamis, teles, dokis ja mängufilmis annab teatud loomingulise mobiilsuse ja ülevaate oma valdkonnast. Olen seda elustiili praktiseerinud oma kümme-viisteist aastat. Muidugi tahaks rahuneda, tegelda korraga ühe projektiga ning ennast ja oma peret sealjuures ära toita. Töötada pidevalt mitmel rindel ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlik, aga kes käskis valida selle ebakindla eriala?
4. EV 100 juubeliprogrammi raames sündinud filmid, mis said lubada endale suuremat rahastust ja eepilisemat haaret, andsid eesti filmi omanäolisusele küllap palju juurde. Tagasivaates igati õnnestunud projekt (mina küll ei saanud sellest mannast osa), mille tulemusi iseloomustab lai temaatiline spekter, kuid samas võime leida ja kõnetada vaatajat.
Vahest kõige märgatavamad olid kaks ekraniseeringut, „Tõde ja õigus” ja „Seltsimees laps”, mis ilma juubeliprogrammita poleks ehk sellisena sündinud. Kirjandusklassika eepilised ekraniseeringud on rahvusliku kultuurikehandi elementaarne osa — nad kõnelevad selle maa keeles selle maa lugusid, nii nagu sellel maal on kombeks jutustada. Heal juhul avavad kirjandusklassika ekraniseeringud kanoniseeritud tekstidele ka mõne uue vaatenurga, tekitavad diskussiooni filmikunstist kui omaette meediumist, mis erineb kirjandusest või teatrist. Tanel Toomi „Tõde ja õigus” suutis seda ja muutis kirjandusklassika tulevikufilmidele apetiitseks materjaliks. Tammsaare vanad habemed said noore režissööri käe all hea tuulutuse ja nii tahaksid ehk teisedki klassikud endalt tolmukorra maha pühkida. Paraku nõuab ekraanieepika märkimisväärseid finantse. See võiks kindlasti olla üks suund eesti filmikunstis koos vajaliku valdkondadevahelise lisarahastuse ja erakapitali huviga. Kui vaadata praegu rahastuse järjekorras seisvaid Eesti mängufilmitegijaid, siis erinevate põlvkondade ja sugude esindatus paistab silma ilma kvootidetagi.
Eesti film pole enam ammugi ühe traditsiooni ja huumuse pealt võrsuv jändrik mänd, ei doki ega ka mängufilmi vallas. Sestap saab diskussioon eesti filmi äratuntavast iseloomust olla pigem mänguline ja intriigi loov kui akadeemiliselt tõsiseltvõetav. Ma usun, et järjest rohkem hakkab eesti film end näoga publiku poole pöörama. Erakapitali ja selle toel suurema tehnilise võimekuse kaasamiseks on see möödapääsmatu areng. Selles voos saab lähiaastatel kindlasti sündida ka žanrikino — kitsam ja mängulisem suund, millest ma puudust tunnen. Paljuski jääb see siiski riikliku rahastuse luksuseks, millest osasaamine on võimalik toimiva riigi ja filmikultuuri puhul.

ANNIKA KOPPEL
1. Tanel Toomi Tammsaare-filmist „Tõde ja õigus” ei saa mööda vaadata, sest selle tüviteksti ekraniseeringu tagant teised välja ei paista. Asi läks korda: hästi mugandatud stsenaarium, milles pinge püsib, ilus, silma paitav filmikeel, tugevad karakterid ja suurepärane näitlejaansambel. Rekordarv publikut, 267 000 — nii juhib see film ka kinolevi edetabelit, „Klassikokkutulek” jääb poole võrra maha. Dokumentaalfilmidest sai Riho Västriku produtseeritud Ksenija Okhapkina „Surematu” Karlovy Vary filmifestivalil dokumentaalfilmi peaauhinna ja õiguse astuda Oscari karussellile, mida ta ka kasutas. „Surematu” on dokumentaalessee, mis otsib tänapäeva Venemaal nõukogude aja vaimu. Kuna tegevus toimub Kaug-Põhjas, valdavalt polaaröö tingimustes, mõjub film sürrealistlikult, võib-olla ka poeetiliselt, justkui unenägu, miski, mis ei tohiks ilmsi võimalik olla.
Dokumentaalfilm tervikuna näib olevat tõusuteel. Käsitlemist leiavad huvitavad teemad ja inimesed väga erinevatest eluvaldkondadest, nt „Päevade sõnad” Marju Lepajõest, aga ka „Kastist väljas” Konstantin Vassiljevist, samuti filmid Ott Tänakust ja Tõnis Mäest või „Kirjanikuga voodis” Peeter Sauterist.
Omapärase teatrimaailma eksperimendi tegi filmiks Marta Pulk. „Aasta täis draamat” jälgib Kinoteatri palgalist teatrivaatajat Alissijat, kes vaatab 365 päevaga ära 224 teatrietendust ja peab nende kohta ka veel muljeid kirja panema.
Huvitav, et järjest rohkem sünnib filme ilma EFI toetuseta. See, et eraraha filmi tuleb, mitmekesistab valikut ja annab võimaluse neilegi, kes seni filmitegemisest üksnes unistanud on. Aasta lõpul tuli näiteks välja Mart Sanderi „Kõhedad muinaslood”, mis sidus erinevat sorti lühifilmid stiilselt tervikuks. Kannatas vaadata küll. Samas EFI siiski toetas sellist veidrat nähtust nagu Miguel Llansó „Jeesus juhatab sind kiirteele”, mis treileri järgi tundus täiesti söödamatu, ent kinolinal kõlbas samuti vaadata.
2. Tegelikult oli kogu filmipilt kirju, mitmekesine ja päris heal tasemel. Näiteks paistis hea stsenaariumi poolest silma Rain Rannu „Ükssarvik” — lugu põhineb rohkem kui kolmekümne Eesti start-up-ettevõtja uskumatutel ja humoorikatel juhtumistel ning kogemustel viimase viieteistkümne aasta jooksul. Ja Martti Helde „Skandinaavia vaikuse” stsenaarium on eriline — ühte sündmust näidatakse erinevate karakterite vaatepunktist. „Skandinaavia vaikuse” puhul tuleb märkida ka operaatoritööd Erik Põllumaalt ja Sten Johan Lillelt. Filmimuusikast tõstaksin esile Mihkel Zilmerit, kes lõi „Tõe ja õiguse” muusika. Meelde jäi Kaspar Jancice kunstnikutöö täispikas filmis „Kapten Morten lollide laeval”. Ja veel jõudis ju sel aastal taas vaatajateni Heiki Ernitsa ja Janno Põldma täispikk Lotte lugu „Lotte ja kadunud lohed” oma „tuntud ja veel paremas headuses”. Sergei Kibuse „Teofrastus” on samuti aasta plusspoolel ja paistab silma Pärtel Talli kunstnikutööga.
3. Eks suurim mure ole see, et Eesti Vabariik 100 filmiraha, 9,3 miljonit sai otsa, ja ehkki filme tehakse edasi, võib karta, et hoog väheneb. Aga filmirahvas otsib võimalusi; film on ju rahvusvaheline nähtus ja Eestit juba teatakse. Ehk neid võimalusi ikka tuleb.
4. Tavaks oli rääkida, et kui on pime ja ängistav, siis on eesti film. Aga vana filmitehnika oligi selline, et kõik tundub tänapäeval vaadates pime. Ja mis seal pimedas siis lõbusat saab olla, kui ei näegi midagi? Nüüd on asi ikka muutnud, aga midagi nii iseloomulikku, mille järgi eesti filmi vankumatult ära tunneb, minu meelest ei ole. Kui soomlastel on nt Kaurismäki, kelle stiil on kindlasti ka teisi mõjutanud, siis meil nii tugevat autorit ei ole. Või nagu taanlastel Lars von Trier. Või rootslastel Roy Andersson. Või… no ei ole meil filmis sellist eripärast kunstnikunägemust. Veiko Õunpuu on ehk kõige lähemal sellele, aga ikkagi pole veel see. Aga loodame, et tuleb.

KAAREL KUURMAA
1.–4. Kodumaises kinokultuuris on esmakordselt aasta, kus kõik kolm filmiliiki on andnud vähemalt ühe tõelise publikumagneti. Mängufilmis oli loomulikult oodatuim EV 100 raames valminud „Tõde ja õigus”, mis suutis kenasti täita kõik tüvitekstile omistatavad ootused ja tõlkida möödunud sajandi kirjanduse tänapäeva inimesele mõistetavasse filmikeelde. Animavaldkonnast oli üllatajaks „Vanamehe film”, mis osutus edukamaks ajastu vaimu puudutajaks kui meie mõistes suurstuudiotes tehtud ja palju kauem viimistletud Lotte ja Morteni seiklused. Dokumentalistikas tõstis vaatajaarvu uutesse kõrgustesse „Ott Tänak. The Movie”, mille ligi 100 000 kinokülastust jääb dokfilmidel ületamata ilmselt veel aastateks. Kõikide nende menukite levitamise taga oli kaubamärgi Hea Film all tegutsev firma, kes koos meie kinoturu liidri Apollo kinoketiga panustas tähelepanuväärselt ka filmide tootmisse. Ootamatult kasvanud erarahastuse mõju võib ka veidi tasandada võimalikku tühimikku, mis EV 100 filmiprogrammi lõppedes meie kodumaist filmitegemist järgnevatel aastatel oodata võib. Ei tea, kas ja kui palju sealt komöödiate kõrval teistele toetust jagub. Täispikkades mängufilmides on meil jätkuvalt suurim vajadus puudutava tänapäevase sotsiaalse draama järele.  
Sisule keskendudes oli meil päris hea dokiaasta, nagu tegelikult kogu maailmas. Kunstiliselt tugevad teosed on nii Marko Raadi „Matusepäevikud” kui Manfred Sauteri tore, postmodernselt krutskiline „Kirjanikuga voodis”. Dokid pakkusid ka tundlikke portreesid, nagu Vallo Toomla stiilselt lakooniline „Marju Lepajõe. Päevade sõnad” ja Raimo Jõeranna „Peep Puksi lugu”, kummardus meie dokumentalistika heale haldjale. Välisfestivalidelt võitis Eestis produtseeritud filmidest suurima auhinna Ksenia Okhapkina „Surematu” — kahjuks pole kodumaistel lavastajatel samasugust edu olnud, kuigi tehniline valmisolek selleks on olemas. Tugevaid kunstilisi õnnestumisi pakkus ka lühižanr, millest silmatorkavaim oli „Eesti lugude” sarjas linastunud Eeva Mäe „Süda Sõrve sääres”. Ka „Kodumaa karjed” ning „Sääskedest ja inimestest” võivad jääda headeks vaatamiselamusteks aastategi pärast. Lühimängufilmidest oli teistest selgelt tugevam teos „Karv” ja täiskasvanutele mõeldud, küllaltki ühtlase kvaliteediga animast jäi enim meelde Chintis Lundgreni vahvalt absurdne ja teravmeelne „Toomas teispool metsikute huntide orgu”.
Kokkuvõttes on eesti film ja meie filmiturg aina rohkem soomestumas — keskmine tase on tõusnud, vaatajad on leidnud tee kinno, aga nii dokumentalistikas kui mängufilmis on puudu festivalihittidest või suurfestivalide võistlusprogrammidesse pääsejatest. Nagu kõikjal mujal, ootame ka meie siin kodumaal alati veel värskemaid kunstituuli, sest mahtu ja korralikkust meil jagub, aga kvaliteeti võiks rohkem olla. Kvantitatiivselt oleks raske tänavuse saagi üle kurta, sest kõhu sai täis erinevates žanrites ja pikkuses linalugudest, aga päris hõrku, hää koka käte alt tulnud peenelt küpsenud maitset oleks ikka rohkem taht.

LAURI KÄRK
Eesti film, mis see on? Tõesti, mis on praegune eesti film? Mis teeb filmist eesti filmi? See pole ju pelgalt EFI rahasüst, viimane osutab üksnes formaalkuuluvusele. Filmi meie kultuuriruumi kuulumine võiks-peaks ekraanilgi kajastuma. Kas näiteks „Surematu” on ses mõttes eesti film? Ei ole ju!? Asi on tegelikult keerukamgi. Elame üha rohkem ühes suures ja juurtetus maailmakülas, global village’is. Mis võiks siduda A Filmi Eesti produktsiooni eesti animatsiooniga lisaks tootjafirma postiaadressile?
Hetkeolukorda meie filmis saaks varasemaga võrreldes mõneti paradoksaalsekski pidada. Jutt on rahast, mida teadagi kunagi ülearu pole. Kuid võrreldes 1990-ndatega on tõesti rohkem. Paradoks, niivõrd kuivõrd, seisneb selles, et siis läks see pisku raha rohkem asja ette, läks kindla(te)le filmi(de)le — muuks lihtsalt ei jätkunud. Nüüd aga, mil võimalused avaramad, kipub riigiraha vahest liialt ära hajuma, laiali pudenema.
Meil on nii vähemuskaastootmine kui cash rebate. Vähemuskaastootmine võimaldab meie firmadel suhteliselt väikese toetuse abil osaleda hoopis suurema eelarvega filmiprojektide tootmises ja nii meie filmispetsialistidele täiendavat tööd pakkuda. Ent kuivõrd on sellised projektid seotud Eestiga, kas nende toetamine on kõige arukam? Vähemuskaastootmisele eraldatu võrra jääb ju meie oma filmiloomingule võimaldatud toetus kokkuvõttes väiksemaks. Seda enam, et välisfirmadele suunatud ja meie riigieelarvet täiendama mõeldud cash rebate toimib suuresti lähedases segmendis: siia filmi tegema tulev välisfirma kaasab üldjuhul ka kohalikku erialast tööjõudu.
Veelgi tõsisem on probleem prioriteetidest-kriteeriumidest, millest otsustajad lähtuvad. Kas „Klassikokkutulekud” on ikka see, mille tootmist EFI peaks toetama? Riigiabi on ju mõeldud täiendavat toetamist vajavatele kunstiprojektidele, mitte kommertsprojektidele, mille puhul võiks pealegi küsida, kui palju on nad oma algideelt Eesti päritolu. Kuivõrd on see olnud kooskõlas EFI põhikirjaliste eesmärkidega
(„2.1. Sihtasutuse eesmärk on Eesti rahvusliku filmikultuuri säilitamine ja arendamine.”)? Hindan Kristian Taska oskust leida tee suurte vaatajanumbrite juurde, kuid see ei tähenda kuidagi, et EFI peaks rahastama selliste projektide tootmist. Taska tunnustamiseks leiduks teisigi vorme.
Arusaamatuks on jäänud animatsiooni puudutavad aktsioonid, mis algasid EFIs paar aastat tagasi. Näiteks ühe meie juhtiva animastuudio, Eesti Joonisfilmi tegevuse kahtluse alla seadmine: Joonisfilm justkui ei praktiseerivat euroopa standarditele vastavat klassikalist animatsiooni (sic!). Huvitav, kuidas on sel juhul Berlinale, maailma üks olulisemaid A-kategooria festivale, saanud jätkuvalt Lotte-filme oma võistlusprogrammi arvata? Eesti animatsioon on pikki aastakümneid, alates juba 1980-ndatest olnud eesti filmi ja kultuuri visiitkaardiks laias maailmas, meie mängufilmi suur läbimurre toimus alles 2007. Selle asemel, et tunda rõõmu meie animatsiooni jätkuvatest saavutustest, asus EFI aga hoopiski kärpima nii anima kui dokumentalistika (mida on nimetatud ka eesti filmi südametunnistuseks) rahastuse osakaalu oma 2019. aasta eelarves!
Eesti filmi riigipoolse rahastuse kasv käis kuni 2008. aasta majanduskriisini enam-vähem ühte sammu riigieelarve kasvuga, pärast seda aga mitte, süvendades nii filmivaldkonna alarahastatust.1 EV 100 tähendas tänuväärset rahasüsti, aga see oli ühekordne projekt, mis kokkuvõttes tõi filmirahastuse kitsaskohad veelgi reljeefsemalt esile. Kuidas edasi? Millised hakkavad olema meie filmirahad järgnevatel aastatel, mida on EFI nende suurendamiseks teinud? Filmitegijatel on rahastuse osas omad ootused. Igati õigustatud ootused.

MAIT LAAS
Südaöö on käes, pilkane pimedus, valguskiirt ei kusagilt. Ülemiste naabrite poolt tulnud kanalisatsioonivee uputus on pannud mu oma põrandalt inimlikest väljaheidetest rikastatud reovett likvideerima. Tulvaveega võideldes läheb mõte TMK ankeediküsimuste peale, mis mulle viimasel hetkel saabusid ja millele saan nüüd vastata vaid nii, nagu olud võimaldavad. Aga paratamatult tekivad puhastustöös nägemused, mille viimaks kirja panen, sest küsimused eesti filmist ja selle arengutest ei aegu enne, kui on elus viimane, eesti kultuuri mõtestatud eluks ja väljaheideteks destilleeriv inimene.
Kirjanduslikus poeesias esimesi rahvuslikke kujundeid loov Koidula sõnastas „eesti asja” 19. sajandi keskpaigas järgnevalt: „Kosmopolitismus ilma patriotismuseta, ilmakodaniku meel ilma isamaa meeleta ei ole võimalik.”
Eesti kokakunstis on see teema defineeritud lihtsamalt, herderlikus vaimus mõistetud geograafiaga, mis seostub mõneti ka eesti dokumentalistikaga: inimese ülesanne seisneb siinse, Jumala poolt loodud (looduses leiduva) algmaterjali täiustamises ja tema töö lõpuleviimises harmooniliselt ülevas kunstis.
Eesti muusikas on sellele täiusele püüdlemisele, looduslikule-loomulikule lähedase harmoonia leidnud ehk Tõnu Kaljuste, kes esitab nii „eesti juurikast” sündinud pärimusmuusikat mõtestavat ja ülistavat Veljo Tormist kui ka globaalsele ja kristlikule vennastumisele pürgiva, üldinimlikke ja jumalikke väärtusi kehtestava Arvo Pärdi loomingut. See on täiuslik. Globaliseerunud maailm tunnistab nii üht kui teist eesti muusikana ja me tunneme ennastki selles muusikas eestlastena ära.
Filmikunstis, mis on juba oma olemuselt globaalse iseloomuga, on lood keerukamad. Aga häid näiteid globaalse ja rahvusliku harmoonilisest kooskõlast leiab ka siinsel maakamaral loodud dokumentaal-, mängu- ja animafilmidest.
Meie animatsioon on senise kuuekümne aasta (ehk kolme põlvkonna) jooksul graveerinud valgusega midagi sellist, mida nimetatakse äratuntavalt eesti filmiks. Poeetiline filmikeel ja mõtestatud kujundid, mis siinses animatsioonikeskkonnas tunnetatud ja kõige kiuste loovale elule sündinud, on aja jooksul end kehtestanud. Filmiilma väiksemas, kuid eelkõige kvaliteeti väärtustavas animailmas on „eesti film” märksõna (nagu gurmee kokakunstiringkondades). Tõsi, sellest ollakse aeg-ajalt küllastunud ja väsinud. Aga eestlaslikku mõttelaadi ja seda kandvat filmikeelt, mis valgusvihku kodeerituna ekraanilt peegeldub, teatakse ja tuntakse rahvusvaheliselt „eesti asjana”.
Ja selle „eesti asja” neelab alla ka globaalne animatsiooni(filmi)tööstus. Äraseeditud-teisendatud kujul jõuab „meie asi” ringiga üleilmse kiirtoiduna taas siinse vaataja vereringesse —
kas või lastele suunatud taevakanalite vahendusel. Rahvusvahelistel festivalidel annavad üha jõulisemalt tooni noored Aasia filmitegijad, kes on oma eeskujuks valinud suuresti eesti animatsioonile omase poeetilise mõttelaadi ja vormi. Sest just sellisel viisil visualiseerimine aitab kuidagi kirjeldada keeruliseks muutunud maailma ja suhteid.
Ka „parimates” eesti mängufilmides on kvaliteedi tunnuseks eelkõige poeesia, mis globaalse ja lokaalse, need pealtnäha äärmused, tervikuks seob. Oht on selles, et kokkadena võime ringiga globaliseerumise masinavärgist läbi käinud „oma asjast” (lokaalsusest) väsida ja hakata otsima midagi uut. Võime kaotada oma senise eripära, identiteedi „autoriõigused”. Ring saab ühel hetkel justkui täis.
Alguse algust võimaldavad teha ikkagi siinses keele- ja kultuuriruumis olevad jumalikult tundlikud anded, kes tahavad end teostada eelkõige kogukonda ja inimkonda teenides, kasutades selleks sobivaid ja parimaid meediume. Näha nähtamatut ja vastata väljakutsetele. Nii, nagu seda Koidula omal ajal tegi. Õnnestumiseks on vaja neid, kes seda mõistavad ja tegudega toetavad.

ANDREI LIIMETS
Filmiaastat 2019 jäävad minu jaoks ilmestama kolm märksõna. Esiteks
õudus. See žanr on teinud viimase viie aastaga tõelise sööstu B-kategooria nišikaubast tõsiselt võetavaks ja parketikõlbulikuks kunstiliseks eneseväljenduseks. Minu kahest tänavusest suurimast mängufilmielamusest kuulub sellesse žanrisse üsna puhtalt Jordan Peele’i „Meie” ja selle elemente laenab julgelt ka õiglases maailmas aastalõpuauhindade jagamisel puhast tööd tegev Bong Joon-ho „Parasiit”. Kolmanda näitena väärib äramärkimist Robert Eggersi „Majakas”.
Teiseks lõhestumine. Sellest meie aja ühest tõsisemast globaalsest probleemist räägib suur osa aasta silmapaistvamaid linateoseid, lisaks juba mainitud „Parasiidile” ja „Meiele” ka palju vaieldud „Jokker”. Ei julge arvata, kui suur on filmikunsti võime maailma probleeme leevendada, aga teadlikkust „meie” ja „nende” vahele tõmmatavatest joontest ja tähelepanelikkust nende kategooriate tekkepõhjuste suhtes võiks mainitud linateosed igatahes luua.
Kolmandaks dokumentaalfilm. Taas ei saa rääkida üksnes ühe aasta piirides — dokid on teinud tõelise võidukäigu terve kümnendi lõikes. Laenates mängufilmidelt kaasahaaravaid narratiivseid tehnikaid ja püüdes samas, odavneva tehnika kaasabil, ekraanile hetki, mida seni on peetud ligipääsematuks, on dokfilmitegijad pakkunud aastast aastasse elamuste mõttes konkurentsi kõigele, mida fiktsioon suudab välja mõelda. Tänavu esindab esimest arengut (st narratiivsete tehnikate laenamist) suurepäraselt taanlase Mads Brüggeri „Cold Case Hammarskjöld”, teist Põhja-Makedoonia meistriteos, võib-olla üldse aasta olulisim linateos „Meemaa”.
Oma väikese tõusulaineni on jõudnud ka eesti dokumentaalfilm — rõõmustaval moel muu hulgas ka kasvavate vaatajanumbritega. Ehkki viimase osas rallis koos MMi-tiitliga kassarekorditeni Ott Tänak, väärivad enim äramärkimist Marta Pulga „Aasta täis draamat”, Jaak Kilmi „Minu spioonist isa” ja Ksenija Okhapkina „Surematu”.
Paljukannatanud eesti film on üldse andnud rohkelt põhjust rõõmustada. EV 100 lõppakord „Tõde ja õigus” viis kodumaise filmitegemise sel aastal uuele tasemele ja püstitas seejuures hulga taasiseseisvunud Eesti kassarekordeid. Tanel Toomi film on suurepärane näide, kuidas suur publikumenu ja kõrge kunstiline ambitsioon ei pea olema vastandid. Vaevalt et niipea veel üht sarnast fenomeni kodumaisel filmimaastikul näha saab.
Eraldi kiiduväärne on žanriline rikastumine — „Kiirtee põrgusse” ei õnnestunud ehk päris loodetud moel, kuid rada on nüüd sisse tallanud ka kodumaistele õudusfilmidele. Komöödiate vallas seadis, vähemalt päevakajalisuse osas, lati uuele kõrgusele Rain Rannu suurepärane „Ükssarvik”, korraliku žanrimikstuuriga friigifilmi „Jeesus juhatab sind kiirteele” tegi valmis Miguel Llanso. Ja siis veel hiilgavad lühifilmid, nagu Sundance’ile valitud õuduskomöödia „Karv” või košmaarne peopõnevik „Reiv”.
Suurem osa Eesti filmimaastiku probleemidest pole samuti uued. Väike tööstus ei luba kõigil paljutõotavatel lavastajatel järjepidevalt ametioskusi arendada, mistõttu jäävad filmide vahele pikad pausid. Tootmise pikk kestus ideest kinolinale jõudmiseni takistab ka päevakajalisemate või spetsiifilisemate teemade avamist, mistõttu küünitatakse pigem ajaloolise materjali või ajatute, eksistentsiaalsete küsimuste poole. Peale on aga kasvanud võimekas ja ambitsioonikas põlvkond, kes küllap rikastab kodumaist filmikunsti kõigi takistuste kiuste jõuliselt ka järgnevatel aastatel.

TIINA LOKK
3. Mulle meeldib rääkida koos muredega ikka ka positiivsest küljest. Positiivne on see, et meil on väga tugev, eriilmeline ja andekas noorte režissööride põlvkond, kes kõik on sooritanud oma rohkem või vähem õnnestunud, aga mitte ühelgi juhul läbi kukkunud debüüdi. Nii mõnigi neist noortest on jõudnud juba oma teise filmini. Probleemid aga algavad siis, kui debüüdile järgneb aastatepikkune paus, sest loov inimene vajab, et tal oleks käsi kogu aeg soojas — siis ta saab uusi töökogemusi ja tal ei teki n-ö võtteplatsihirmu. Inimene areneb ja tal peab olema võimalus katsetada, eksida ja avastada. Selleks peaksid aga meie tootmismahud suurenema, eelarved tõusma. Kiirendust annab siin erasektor, kes on hakanud tootma iseseisvalt, EFI rahastusest sõltumata filme, mis jätavad ehk kunstiliselt tasemelt aeg-ajalt soovida, aga millel on hindamatu omadus anda inimestele võimalus ennast realiseerida. Nad annavad tööd ja leiba ka võttegrupi tehnilisele personalile, mis soodustab ka nende arengut ja teadmiste ning kogemuste omandamist, mis aga peaasi — töödesse ja tegemistesse tekib vajalik regulaarsus, mis annab enesekindlust ja huvi vastavaid erialasid omandada. Ja see ei käi ainult tehnilise personali, vaid ka kostüümikunstnike, grimeerijate, filmikunstnike, stsenaristide, filmimuusika heliloojate, produtsentide jne kohta. Muide, ka operaatorite kohta. Konkurents on hea asi, mis viib elu edasi. Kui me tahame, et meil oleksid filmipaviljonid ja et seal teeksid koos võõramaiste filmigruppidega oma filme ka meie enda inimesed ja et ka meie inimesi võimalikult palju välismaistesse gruppidesse tööle võetaks — kus nad taas kord saaksid omandada uusi kogemusi —, siis peame mõtlema inimressursside peale, kvaliteetse tööjõu peale, selle peale, kus ja kuidas me seda tekitada saaksime. Iseenesest see ei tule. Kui Nolan Tallinnas filmis, poleks sinna kõrvale enam teine suurfilm mahtunud… Aga me ju teeme tööd selle nimel, et siia tuleksid oma seriaale filmima ka HBO, Netflix, Amazon jne. Meie probleem on inimesed, täpsemalt, nende puudumine. Ainult režissööride ja operaatoritega filme ei tee.
Teine suur probleem on tegelikult ideed — see, millest filmi teha —, ja sealt edasi ka stsenaariumide tase. Aga see probleem on tavapärane, iseloomulik paljude väikeriikide filmitööstustele. Ma arvan, et meie režissööridel on väga hea dramaturgiatunnetus, aga ehk ei peaks nad ainult ise stsenaariume kirjutama, vaid ikkagi koostöös stsenaristidega. Ma mõistan, et meil on ka stsenaristide põud, häid stsenariste on väga vähe, et mitte öelda olematu arv. Aga siingi on põhjuseks kogemuste puudumine — neile tuleks rohkem tööd pakkuda, kas või kahasse režissööridega. Miski ei sünni siia ilma lihtsalt sõrmenipsust, vaid ikka läbi kogemuste, kannatuste ja valu. Ainuüksi teooriaga kaugele ei ja kõrgele ei lenda.
4. Animatsioon. Jätkuvalt ja järjepidevalt sammub ta oma tuntud headuses, vaatamata kõigile raskustele, või siis just tänu neile. Väga hoian pöialt Nuku­filmile, et majanduslikud rasku­sed mööduksid ja et nende tõttu ei känguks loominguline mõte.
Dokumentaalfilm. Tõusvas joones ülesmäge. Väga meeldib temaatiline haare, kangelaste valik. Vahel jätab teostus soovida ja vahel hüüatab minus sisemine script doctor, et issand, jälle on nõrk dramaturgiline ülesehitus rikkunud superhea idee, aga üldiselt olen ma seal valitsevate tendentsidega rahul. Kaarel Kuurmaa on head tööd teinud. Nüüd juhivad EFIs seda sektorit uued inimesed, eks siis aasta pärast näe, kuhu liigub ja kas liigub meie dokumentalistika.
Mängufilmiga on asi keerulisem. Mul isiklikult on tunne, et vaatamata sellele, et meil on põlvkonna jagu noori režissööre, jääb puudu just nooruslikust särtsust ja eksperimenteerimisvaimust — ollakse natukene nagu kass, kes tahab maanduda alati käppadele. Kuigi kõik on hästi, sooviksin ma suuremat riskijulgust ja originaalsust. On saavutatud teatud stabiilsus ja regulaarsus nii tootmises kui ka kunstilises kvaliteedis, aga seda sõnulseletamatut „miskit” jääb minu arvates puudu.

ELEN LOTMAN
3. Eesti filmil on läinud erakordselt hästi. Võib öelda, et filmitööstus on välja tulnud 90-ndate alguse süsteemi kokkuvarisemise järgsest taastumisperioodist ja on üldiselt terve ja terviklik. Terviklikus filmitööstuses mängivad olulist rolli kõik pusletükid, nagu autorid, töölised, tootjad, filmiharidus, rahastus ja metaretseptsioon: festivalid, kriitikud, filmianalüüs, filmiteadus jne. Mulle tundub, et seni on kõikides valdkondades olnud pidev areng paremuse poole. Seega ei tahaks üldse hädaldada. On tekkinud ka märkimisväärne hulk eraraha, mis on leidnud tee filmidesse. Kui mõelda, kuidas seda edu jätkusuutlikuna hoida, võib vaadata eduka filmilooga väikeriike, milleks kindlasti on Taani.
Taani eduloos on mõned võtmetähtsusega punktid, esimene neist see, et riik investeerib strateegiliselt järelkasvu. Taanis juba 1980-ndatest kehtiva seaduse järgi läheb veerand filmitööstusele aastas eraldatud rahast projektidele, mille sihtgrupiks on lapsed ja noored. Eesti keele väljasuremise pärast muretsemist vähendaks selline proportsioon kindlasti. Teine oluline osa on filmihariduse toetamine, mis puhkes Taanis õitsele 1970-ndatel, võimaldades arendada nii kohalikke unikaalseid talente kui tuua kohale õppejõude, kes suutsid anda süsteemselt tugevat filmikäsitöö alast haridust, alates stsenaristikast, mis on üks Taani kino kroonijuveele. Kolmas oluline element on kogemus ja praktika. Kuna kala hakkab mädanema peast, ei ole meil kasu tugevatest, kogenud meeskondadest ja ilusatest võttekohtadest, kui stsenaarium ja režii on nõrgad. Filmitööstuses esineb selline paradoks, et ajal kui režissöör pühendab oma elu ühe täispika mängufilmi tegemisele, teeb operaator tavaliselt kaks-kolm, režissööri esimene assistent kuus-seitse, operaatori teine assistent kümme ja kõige väiksema vastutusalaga tootmisassistent võib-olla kakskümmend filmi. See püramiidikujuline kogemuste jagunemise paradoks töötab filmitööstuse kahjuks, sest need, kellel on kõige suurem vastutus kogu projekti eest, on kõige väiksema kogemusega. Teatris saavad lavastajad hoida pidevalt „käe soojas” ja dramaturgid „koguda lennutunde”. Filmikunstis on kahjuks aga nii, et enamus režissööre ja stsenariste veedavad suurema osa ajast oma järgmist võimalust oodates. Ja siin on ainus lahendus teha rohkem filme. Selleks, et saada natukene koort, on vaja palju piima.
Loomulikult ei eelda ma, et praegusest filmirahastusest veerand määratakse lastefilmidele ja ülejäänu filmiharidusele ja noorte stsenaristide-režissööride eksperimenteerimisele. Vastupidi, filmirahastus peab suurenema.
Neljas oluline punkt eesti filmi edu säilimisel on see, et riik (ja muidugi ka maksumaksja) peab aktsepteerima, et filmikunst on väga kulukas ja peaaegu mitte üheski Euroopa riigis ei ole omakeelne film kommertslikult elujõuline. Mõistes aga, kui suur väärtus on filmikunstil omariikluse, omakeelsuse ja omakultuuri säilimisel, peab riik süsteemselt filmirahastust suurendama.
4. Kuna esimesele vastusele kulus enamik tähemärkidest, siis ütlen vaid, et eesti film on veel teel, aga arvestades meie riigi väiksust, annab meie žanriline, kunstiline ja sisuline mitmekesisus põhjust uhkust tunda. 

EEVA MÄGI
3. Minul on küll suur mure — viimasel ajal peegeldub eesti filmist see, et kellelgi polegi midagi öelda ega kritiseerida. Kahjuks on film sageli mõne kirjandusteose ümberjutustus või lihtsalt jutustus, aga puuduvad ühiskonnakriitika, sügav lugu ja kunstiline vorm. Muudes kunstivaldkondades on katsetused ja piiride nihutamine tavapärane nähtus, mida oodatakse ja isegi eeldatakse, aga kui film nihestab vaataja meelelaadi, siis ollakse pettunud. Mina küll ei leia, et peaks maalima vaid realistlikke portreid või rääkima lihtsaid lugusid nii lihtsalt, et meel ka ei kõigu. Film võiks siiski meelte lahutamise asemel meeli liita, vajutada valupunktidele nii, et kohe on endal ka tunne, et nuga käis südamest läbi. Sooviks koputada filmitegijate südametunnistusele, et nad teeksid ikka kunsti ja oleksid muudest pingetest ja eesmärkidest vabad.
4. Ehk ongi murekoht see, et eesti filmile ei saa praegusel hetkel anda ühtset iseloomustust. Samas on see ka hea — võib-olla peegeldab see tervet ühiskonda, kus pole tsensuuri ega probleeme. Kahjuks ehk isegi liiga tervet, liigselt rahvuslusele keskenduvat ja probleemideta filmikunsti järele igatsevat ühiskonda. Ent mõned hinged ja loojad on siiski olemas.

LIIS NIMIK
3. Meie tormiliselt arenev filmiväli keerleb viimasel ajal järjest kiiremini ümber omaenese telje, et leida vastus küsimusele, kuidas jõuda välismaise vaatajani. Või kuidas oma film taas kord Cannes’i ukse vahelt sisse saada, kuuluda suurte filmitegijate ja -maade ridadesse. See on ühelt poolt arusaadav, sest uhke on vaadata meie oma filmi, mis näeb välja nagu „päris”, ja välismaine edu aitab kodumaal filmi rahastust tõsta. Kõik see on omavahel otseses loogilises seoses. Aga samas tuleb olla ettevaatlik, et kogu protsess ei hakkakski toimuma väljastpoolt sissepoole. Maailm ei oota meilt ideaalset, hästi tehtud filmi. Ta ootab midagi üllatavat, midagi, mis on võrsunud siin, meie viljakal sõnnikul, aga mõjub aroomina neile, kes otseselt pole eesti kultuuriga kursis. Filmi kõige tähtsam küsimus on see, miks ta on tehtud. Kui kõik keerleb küsimuse ümber, kuidas teha edukat filmi, ununeb kergesti ära pealisülesanne, mis minu arvates seisneb maailma peegeldamises. Meie filmimaailma tehniline tase on viimaste aastatega juba niivõrd kõrgeks muutunud, et „kuidas?” ei ole ammu enam küsimus. Küsimus on, kas film on tehtud edu saavutamiseks või selleks, et fookuses oleksid ideed, filosoofia, oma tõest vaikselt ja selgelt kõnelemine. Või siis lärmakalt, aga peaasi, et oma tõest. Me oleme harjunud, et sõna „originaalne” tähendab midagi uut, aga selle algne tähendus kannab tegelikult ju endas mõtet iseendani tagasi jõudmisest. Ja minu meelest on see protsess meil praegu teisejärguline, sest pjedestaalil asub edu.
Mida oleks vaja muuta? Filmihariduse fookus tuleks tagasi pöörata spetsialistide koolitamiselt autorite koolitamisele või vähemalt luua autoritele võimalus koolis isiksusena areneda. Lisada kooliprogrammi rohkem üldharivaid aineid: filosoofia, kunstiteooriad, maailmakirjandus. On väga suur, lausa valgusaastatepikkune vahe koolil, mis keskendub autorile, ja koolil, mis keskendub tööstusele, töötajate tootmisele. Kaht kärbest selles süsteemis ei löö. Puudu on filmoteek, kus hommikust õhtuni jookseksid vanad väärtfilmid, ja riiklikult toetatud art house-kino, mis võimaldaks ära vaadata aasta olulisemad rahvusvahelised väärtfilmid ja laseks ka eesti väärtfilmil linale pääseda, ilma et peaks ellujäämise nimel näitama romantilisi komöödiaid. Vajalikud oleksid ka kureeritud filmiprogrammid koos arutelude ja diskussioonidega, mis kasvataksid nii vaatajat kui tegijat, nende tekke soodustamine, taasloomine. Hästi kureeritud programmidel pole kunagi publikupuudust. See kõik on hädavajalik selleks, et noor ja ka vana inimene, kelles on peidus autor, leiaks keskkonna, kus ta saab avaneda, arutleda, peegeldada või vaikselt inspireeruda. Et tekiks mingi vaimsus, filosoofilised debatid, ja alles siis võetaks ette küsimus „kuidas?”.
Niisiis on minu jaoks praeguse filmivälja suurim küsimus, kuidas jõuda edu loogikalt õnne ja vabaduse loogikani. Alles siis, kui sellele vastama hakkame, võib loota, et hakkavad valmima filmid, mida maailm avasüli vastu võtab.
4. Visuaalselt ilus, inimsuhteid markeeriv, psühholoogiliselt keskmiselt sügav draama, milles on tibatilluke annus eneseirooniat. Ühelt poolt läbib eesti film praegu avanemisprotsessi uutele võnkesagedustele, näiteks doki ja mängufilmi puutepunkti avastamise kaudu, ja see on väga tore. Kaua domineerinud filmikoolkonnale on hakanud lisanduma igasugust katsetamist ja mängulisust, ja ma väga loodan, et ka vaataja tuleb sellega kaasa. Teisalt toimub ka mingi ühtlustumine, justkui kohaliku edu valemi väljakujunemine. See võib mitmekesisuse loomisele ja säilitamisele jällegi vastu töötada ning vajab kainet meelt ja fookuse hoidmist sellel, mis on päriselt oluline.

ÜLO PIKKOV
3. Ma arvan, et aastal 2019 on eesti filmi üks suuremaid probleeme see, et ta ei ole leidnud ega osanud luua endale piisavalt e-nähtavust, mis aitaks tal paremini levida ja tuntumaks muutuda.
Tehnoloogia areng on loonud täiesti uued võimalused kultuuri (ja eriti just filmi!) arendamiseks ja levitamiseks ning tänu Eesti kogemusele e-teenuste loomisel on meil võimalus kujuneda ka digikultuuri alal maailmas teenäitajaks. Meil on heal tasemel digitaristu ja inimesed ei pelga kasutada digitaalseid lahendusi. Praeguse Eesti edulugu hõlmab e-teenuste loomist, idufirmade arendamist, aga kahjuks mitte digikultuuri valdkonda. Digikultuuri ja audiovisuaalse loomingu levitamise osas on Eesti edumeelsusest ja innovaatilisusest kindlasti väga kaugel. Vaatamata sellele, et riiklikult on sellest aastaid räägitud, tulemused puuduvad. On siiski hea meel tõdeda, et eraalgatuslikult on tänavu loodud Netikino, mis on edukalt asunud seda tühimikku täitma.
4. Arvan, et arusaam eesti filmi olemusest on tänu „Tõe ja õiguse” suurele edule muutunud viimase aastaga akadeemilisemaks ja klassikalisemaks.

KATRE PÄRN
3. Kitsamalt ja oma mätta otsast vaadates võiks ehk juhtida tähelepanu filmimõtte ja filmiteaduse olukorrale. Filmikriitika olukord ei ole halb — ja viimatine BFMi algatus Filmilehe näol osutab ehk aktiivsuse tõusulegi —, ent ebaühtlane. Pühendunud filmist kirjutajate vähesust on igas filmile keskenduvas väljaandes tunda. Kohalik filmiteooria on veelgi keerulisemas seisus (ehk peaaegu olematu) ning ka tõlkes ilmub sügavamat filmimõtet väga vähe. Aga sügavam teoreetiline mõte ja täisväärtuslik filmikultuur ei saagi areneda ilma süstemaatilise ja järjepideva filmiteaduseta. Ehkki siin-seal valmib ka filmikunstiainelisi uurimistöid, ei saa olukorda rahuldavaks nimetada. Teadusmaastiku arengud ja ka laiema meediakultuuri pealetulek ei soosi ilmtingimata ühe väikese filmikultuuri siseellu süüvimist, ent ma siiski loodan, et siinne filmiteadus ei jää üksikute pühendunud filmiuurijate, tudengite ajutiste uurimisprojektide või kultuuriteadlaste liithuvide kanda, vaid areneb süstemaatilisemaks ja aktiivsemaks dialoogiruumiks. Aga teaduskraadiga filmiuurijate ja järjepideva filmiteaduse kana-muna probleem ei lahene iseenesest.
4. Eesti film tundub praegu ühtaegu ühtlasem ja mitmekesisem. Kui mõned aastad tagasi oli lihtsam — kas pilavalt või tõsiselt — mingeid tunnusjooni esile tuua, siis nüüd on üldpilt mitmepalgelisem ja teistpidi tasakaalustatum: kõigile midagi, ükski lähenemisviis ei domineeri. Võib-olla on tunda teatavat pingelangust. Näib, et kui varem oli idee heast filmist seotud pigem kõrgete kunstiliste ambitsioonidega, siis nüüd on filmide tehnilise taseme üldine tõus hakanud andma rohkem ruumi mängulisusele ja erinevate žanritega katsetamisele. Teisalt on tunda teatavat turvalistesse piiridesse jäämist. Seega ongi võib-olla uueks tunnuseks turvalisus. Varasema mõneti klišeestunud kunstitaotlusliku laadi asemele ei ole tekkinud uut, vormi ja sisuga julgemalt katsetavat väärtfilmi, vaid pigem „hea eesti film”. Aga eks pingelangus kulu ka ära ja paistab, et mängulusti on selle taustal juurde tulemas.

PRIIT PÄRN
3. Eesti filmi põhiprobleem on Eesti Filmi Instituut. Ebapädevus, kallutatus, valelikkus. Nende soov teha Eestist filmiala alltöövõtumaa. Viimase kolme-nelja aastaga on lõhutud maailmas tunnustust leidnud eesti lühianimatsiooni tootmisprotsess. Kardan, et toimunu on pöördumatu.
Filmikriitika viletsus. Analüüsi asendab ostetud reklaamtekst. Eestis ei ole praegusel hetkel kedagi, kes suudaks kirjutada tõsiselt võetavat analüüsi animafilmist.
4. Et öelda, mis see on, peaks teadma, mis see oli. Ei tahaks eriti võtta sõna mängufilmi teemal. Tehakse minieelarvega debüütfilme ja elatakse Oskari-kultuses. Animatsioon o l i tegija. Iga asi saab ükskord otsa. Eriti, kui sellele kaasa aidatakse.

KAIE-ENE RÄÄK
3. Kõik tegijad tahavad, et nende filme vaadataks, aga filmi õnnestumist või ebaõnnestumist ei peegelda vaatajanumbrid. See peitub hoopis milleski muus, aga sellest „muust” rääkimine ja selle oluliseks pidamine on muutumas ebalojaalsuseks kodumaise filmi vastu. Potentsiaalne vaatajate arv on aina olulisemaks argumendiks rahastamisotsuste tegemisel.
Eesti filmil on sulandumise ja mugandumise periood. Kuna Eestis pole filmide tootmiseks piisavalt raha, tuleb minna seda otsima mujalt, aga saadud tootmisraha eest tuleb ootuspäraselt midagi ka vastu anda. Kui raha nimel tehtav koostöö ei ole sisuliselt põhjendatud (ja väga tihti ei olegi), kaotab film midagi oma eripärast, seda just kodumaise kultuuri esindajana.
4. Eesti film pelgab tegelemist teravate sotsiaalsete probleemidega. Meil on raskusi oma aja uurimise ja mõtestamisega.

PILLE RÜNK
3. Vahendite ehk raha nappus. Maailm meie ümber liigub jõuliselt edasi, aga rahastus püsib suuresti sama. See pärsib kõiki filmitegemise etappe: võimalust suurelt mõelda, süvenenult kirjutada, vabamalt teostada jne. Alati on kuskil piir ning ambitsioonikamad ja riskantsemad ideed lämbuvad juba eos. Ammu enam ei sõltu filmitegemine ainuüksi riigi toest — tootjad on olnud leidlikud lisarahastust otsima, aga sellised rahastusskeemid eeldavad metseenlust, tõenäolist kommertsedu või ennast tõestanud autorit. See viimane, st oma äratuntava käekirja loomine, on aga taas seotud rahastusega. Suhteliselt kinnine ring.
Vähe on praegusel hetkel ka meie kaasaega lahtimõtestavat kino.
4. Eesti film on eelkõige eestikeelne. Väljast vaadates ei ole ta praegu mingite ühtsete omaduste põhjal selgesti kirjeldatav. On üksikud väljapaistvad lood ja autorid, aga läbivat iseloomulikku joont ei paista. Ka selget uut lainet mitte, kuigi autorite põlvkond on enamuses vahetunud. Publikule on aga taas lähemale jõutud ja kodumaiseid filme vaadatakse ohtralt. Vaatajanumbrite suurus on paljuski EV 100 raames erirahastatud filmide järellainetus. Eks nüüd näeme, kuidas edasi…

PEETER SAUTER
Ei ole mingit üheselt määratletavat eesti filmi. Vahel on räägitud Eesti animafilmikoolkonnast ja eks Priit Pärn olegi paljusid õpetanud või on paljud tema käe all alustanud, aga ma ei tahaks ka neid ühte patta pista. Mina töötasin näiteks Rein Raamatu stuudios ja seal töötas nii mõnigi, kes on hiljem filmide tegemisel osalenud või ise filme teinud. Raamatust peame me küllap kõik lugu, aga tema nägu vist ei ole.
Kui Eesti kino miski ühendab, on see ehk eesti eelarve ja raskesti defineeritav eesti naljataju, mis koosneb eneseirooniast ja absurditundest, mis näib küll olevat paremini väljendunud kunstides, kus eelarve väiksem.
Vanasti tundus mulle, et eesti filme ühendab ülepingutatud filmiheli ja temporütm ja raskuse vaim, aga sellest oleme (osalt) vist üle saanud.
Viimasel aastakümnel on aga eesti kino sootuks mitmekesistunud, kuna palju on tehtud filme koos teiste riikide stuudiote, eelarvete ja tegijatega. Mis on hea.
Ma ootan siiani eesti filmi suurt läbimurret maailmas. Aga nagu soome näitel näha, võib murrang isegi korraks tekkida, aga see ei pruugi veel anda püsivat tulemust. On näha, et kui eesti kinomees töötab-tegutseb mujal maailmas, olgu siis loodusfilmi või operaatorina mängukat tehes, on ta igati tegija — ja see väljamaal töötamine on eesti filmi kindlasti rikastanud.
Aga raskuse vaim ja vargamäelik, künnihobuselik ellusuhtumine (millest Tammsaare ise üritas end lahti raputada) kipub siiani kaasa lohisema. Küllap ei kao see ka tulevikus, aga peaks leidma nõksu, kuidas see miinus plussiks joonistada.
Eestis on tugevam see film, mis ei taha suurt eelarvet. Joonis-, nuku- ja dokufilm. Õnneks on võttepäev vist kõigi filmide puhul odavamaks läinud ja see on meid ehk veidi ree peale aidanud.
Näis, kas uus võttepaviljon muudab midagi. Loodetavasti saavad meie tegijad seal rahvusvahelistes projektides veidike tööd või vähemalt töötegemist kõrvalt jälgida. Ehk hakkab meile midagi külge.
Filmitegemisel on vaja vist lihtsust, aga lihtsus ei tule kergelt. Võib-olla me ei oska seda lihtsust uskuda või pole meil oskust uskuda lihtsat lugu, mida ei aeta keeruliseks.

PEETER SIMM
3. Mure nr 1 on ühine. Kõik teavad isegi. Siiski on viimase kümne aasta jooksul ilmsiks tulnud, et film, mis üle saja aasta oli kallis ja vaevarohkelt teostuv asjandus (nagu sillaehitus või arhitektuur), võib tänapäevaste riistade toel muutuda spontaansemaks ja vähem sekeldamist nõudvaks ettevõtmiseks (nagu luuletamine või makramee). Mõistagi jäävad viimasel juhul unistuseks kassahitid, ajastudraamad ja igasugune mastaapsus üldse. Erandite võimalus aga jääb. On olnud telefoniga filmitud ja miljonilise auditooriumiga filme. Lühidalt öeldes, kasinad võimalused panevad pea tööle.
4. Eesti film jaguneb kolmeks. Kõigepealt see, mis meeldib meie rahvale ja mis ei lähe kellelegi korda ei Läti Valkas ega Jaanilinnas. Teiseks osa, mis tänu mingitele festivalidele liigub veidi ringi, mida näevad lähinaabrid ja mõned suuremad väljamaa linnad. Kolmas osa on see, mis mitte kellelegi korda ei lähe, kuigi see ei tähenda veel, et need esimesest kahest oluliselt kehvemad oleksid. Ebaõnn on määranud need evolutsiooni kõrvalharuks. Kunagi leitakse need üles, uuritakse nagu kopraliiti ja tehakse järeldusi meie aja kohta.

MARK SOOSAAR
3. Järelkasv võiks olla palju laiapõhjalisem, siis tõuseks ka püramiidi tipp kõrgemale. Vaadates, kuidas lapsed ja noored istuvad oma nutikatega paralleelmaailmas, tekib küsimus, kui paljud neist tahavad ja oskavad oma audiovisuaalset virtuaalmaailma ise luua. Miks mitte hakata üldhariduskoolides õpetama audiovisuaalset keelt, ja sugugi mitte vaid valikainena? Väga hea, et Eestis on olemas kodumaine ja samas ka rahvusvaheline filmikunsti kõrgkool. Aga õpingud parimates välismaistes koolides annaksid veelgi suuremat efekti, seoksid meie uusi autoreid paremini filmiloojate üleilmse kogukonnaga. Kersti Uibo ja Tanel Toomi näide kinnitab seda. Aga kas Eesti riik on valmis toetama filmiõpinguid näiteks Poolas, Inglismaal, Venemaal? Endal ju BFM olemas!
4. Tänase kohta ei oska midagi öelda, olen ise üks selle supi kokkadest. Alfred Hitchcockile olla tema eluajal näidatud üht eesti mängufilmi ja vanameister olevat öelnud: „Oh, kui õudne!”
Aga ilma naljata, eesti dokumentalistika kohta lausuks vaid seda, et rohkem sotsiaalset närvi ja julgust paljastada variseride ja valepastorite imbumist võimukoridoridesse. Rohkem vaprust  nende õnnetute inimeste kaitsel, kes üliliberaalse sildiga ühiskonna teerulli all laiaks sõidetakse.

VALLO TOOMLA
3. Mulle tundub, et nähakse päris palju vaeva, et eesti filmil hästi läheks. Rahastus võiks alati suurem ja stabiilsem olla, mis sest rääkida. Eesti film võiks paremini väljapoole levida, küllap on see võimalik. Filme tehakse aina rohkem, sh suuri koostööprojekte. See on ju hea ja nii on tekkinud ka väga tihe konkurents professionaalsete töökäte osas. Loodetavasti ei hakka eestikeelne kino selle tõttu pikemas perspektiivis kannatama — palgad välisprojektides on ju suuremad.
Kinodes võiksid piletid esiridades odavamad olla. Vaataja on ju seal sunnitud istuma nina vastu ekraani.
4. Eesti film on noor krants, ei tea veel, kes temast kasvada võib. Aga ta saab koolitust ja on tõenäoliselt vastupidav ka rasketes oludes. On kuulekas peremehe kaitsja, üsna hea lammaste ajaja, hea sõber lastele ja täitsa fotogeeniline. Vahetevahel käib loomusunnil hulkumas ja kaklemas, siis on selg täisid täis, kuid meel on sel puhul rõõmsam kui muidu. 

JAAN TOOTSEN
3. Ei taha seda nutulaulu ise esitada, et raha on vähe, aga kui läheneda asjale nõnda, et rahaga on võimalik osta süvenemisaega, siis seda oleks küll hädasti vaja. Eesti filmid on väga head, kui vaadata kas või ainuüksi viimase aasta dokumentalistika saaki. See on filmi mees(nais)kondade suur eneseohverdus, tihti töötamine ellujäämise piiril, ikka kunsti ja loomingu nimel. Sarnaselt kirjanikupalgaga võiks olla ka filmitegijatele mõeldud kolmeaastane stipendium — pikemaajaliseks süvenemiseks. Sest täispika filmi tegemine on samas mõõtkavas romaanikirjaniku tööga. Ise olen ääretult tänulik kultuurkapitalile aastase loomestipendiumi eest. Siiralt; olen hingepõhjani liigutatud, et anti aega just pühendumiseks. Sest filmirežissööril ei ole kunagi 40-tunnist töönädalat, antennid on kogu aeg tundlikult häälestatud, muud, n-ö leivateenimise tööd võivad killustada suurema töö valmimist. Siis kulub iga selline sõõm värsket raha väga ära. Ellujäämise küsimus. Ja ei tohi ka unustada, et üle kõige on vaja aega ka viljakaks mittemidagitegemiseks, et näha tuules lendava kilekoti poeesiat (ja traagikat).
4. See on omamoodi suur õnn, et eesti filmi olemust ei saa kokku võtta ühe lausega. Nii, nagu võib ühe lausega kirjeldada ameerika kommertsfilmidele ürgomast kudet. On see nüüd Lennart Meri küntud vagu või Valdur Mikita kirjeldatud, värske tuuleõhuna mõjuv soomeugrilaste maailmataju eripära ja eluvaimustus, aga eesti filmi on hea vaadata, žanrist sõltumata. Võimalik, et keel on see, mis ühendab, aga kindlasti ka midagi keeleülest. Või nagu Uku Masing mõtiskles: iga keelkonnaga kaasneb oma meelkond — väljendugu see siis kas animafilmis, kus ei pruugi kõlada sõnagi eesti keelt, või mõnes ehk vaid meile mõistetavas filmikujundis. See jutt ei käi muidugi üksnes
antropoloogilise sisuga filmide kohta, vaid eesti filmi kohta üldiselt. Küllap mingid märkamatud vastukajad seni nähtud liikuvatest piltidest meid ikka mõjutavad, nii välismaised kui kodumaised. Meie oleme siis see õnnelik kesk-, põhja- ja ida­euroopa kokteil.

LIINA TRIŠKINA-VANHATALO
3. Mind teeb kõige murelikumaks see, et kogu selles tuhinas tuua Eestisse järjest rohkem välisprojekte ja investeerida just nendesse, ei investeeri mitte ükski instants piisavalt ja süstemaatiliselt eesti filmi omaloomingu alustalasse ehk stsenarist-režissööridesse. On muidugi tore, kui meeskonnas on suurprojektides karastunud ja kogemuse saanuid tegijaid, aga kuidas saavad oma karastuse režissöörid? Ennast arendades ja filme tehes muidugi. Niisamuti nagu need tehnilise, kunstilise ja produktsiooni poole spetsialistid, kes kõik välismaistes projektides tööd ja leiba saavad. Töö tähendab režissööri puhul süvenemist. Süvenemist tuleb soodustada selle tunnustamisega. Leian, et on viimane aeg seada sisse režissööripalk, sarnaselt kirjanikupalgaga, ja panustada oluliselt rohkem lugude sündi ja arendamisse. Vahendid? Mingi protsent sellest kasumist, mille välismaised projektid siia jätavad. Rahvusvahelisel filmi­areenil ja kodupublikule on minu arvates oluline ikkagi see, mis filme me ise teeme — need filmid, mille taga seisab festivalikataloogis lühend EST, mitte filmitud muu hulgas ka Eestis.
Ja selleks, et me saaksime teha paremaid oma filme, tuleb väetada pinnast, kust need meie filmid sünnivad.
4. On väga tore, et praegu on pilt ikka juba päris kirju. Õnneks oleme jõudnud selleni, et igaühele on midagi. Ja mingisugune „eestilikkus” on minu arvates enamikus filmidest olemas. Aga kuidas seda kirjeldada? Ei oska teisiti kui välistamise meetodiga — eesti film pole ühegi teise maa filmi moodi. Me ei ole läinud jäljendamise või kopeerimise teed, ja see on juba iseenesest suur saavutus. Õnneks ei kujuta me end enam eriti tihti ka kui tsivilisatsiooni äärealal toimetavat kampa sümpaatseid ja ohutuid külahulle.
Tegelikult tuleks see küsimus esitada hoopis välismaisele vaatajale, näiteks mõnele festivaliprogrammi koostajale. Et kas ta tunneb ära eesti filmi.

SALME-RIINE UIBO
3. Olen ise teise lapse sünni tõttu paar aastat reaalsest filmitegemisest eemal olnud. Viimane töö oli Veiko Õunpuu „Viimased”. Tundub, et filmiväli areneb ja muutub kiiresti. Koostööprojekte tehakse palju, maailm on valla, mõeldakse suurelt ja see on väga äge. Samas on tunne, et reeglid ja arusaamine, kuidas asju tegema peab, on järjest rohkem paigas. Justkui oleks olemas kindel viis, kuidas filme tegema peab. Loodan, et selline mõtlemine ei kandu filmide sisulisse poolde. Et filmitegijad suudavad jääda oma mõtteis ja ideedes vabaks ja lähtuda eelkõige oma siseilmast, mitte reeglitest ja piiridest, mis nende mõtteid ja tundeid pidevalt ümbritsevad.
4. Eesti film on film, mille ideed on võrsunud Eesti ühiskonna mõjuväljas. Eesti film püüab leida oma kohta suures maailmakinos, püüab sobituda, pelgab eristuda. Ka meie filmimaastikul, nagu mujal Euroopas ja Ameerikas, on järjest tähtsamal kohal produtsendid. On häid produtsente. Režissöörist-stsenaristist üksi ei piisa, et film sündida saaks. Vaja on produtsenti, kes usaldab ja keda usaldatakse. Varasemast rohkem sõltub produtsentidest, kuhu eesti film liigub. 

HARDI VOLMER
3. Mõningad olemuslikud mured sarnanevad kangesti teiste alarahastatud valdkondade muredega. Juhtusin vestlema lugupeetud õiguskantsleriga, kes mu muretsemist kuulnuna tõi kohe
paralleele meie teadusrahastusega.
Filmi rahastamist võib vaadelda kui riigihanget. Riik hangib oma kodanikele nende endi raha eest kultuuriväärtuslikku meelelahutust ehk algupärast audiovisuaalkunsti. Eesti taustsüsteemi arvestades liiguvad siin suured rahad ja mida väiksem on otsustajate ring laua taga, seda sagedamini on üleval küsimus objektiivsusest. Ei ole juhus, et nii mõnigi otsustus ei tundu mitte niivõrd loo- kuivõrd inimpõhine.
Sageli võib tajuda, kuidas korralise väliseksperdi (valdkonnaga seotud isik väljastpoolt asutust) suu läbi räägib sinuga peaekspert. Mis paraku viitab sellele, et „õige” otsus on ammu kinnitatud ja selle taga on kallutatud jõud jms. Muidugi sooviksin mina tegijana, et minu vastas istuks vähemalt kolm autoriteetset spetsialisti, kes mulle emotsionaalselt ja värvikalt põhjendaksid, miks minu lugu seekord toetamist ei leidnud. Aga kui need inimesed ka leitaks, siis kes selle pulli kinni maksaks?
Nõndasamuti nagu kogu me maailm oma mitmekesisuses on läinud aina keerulisemaks, nõnda on see sündinud ka meie filmikunstiga. Mis üksiti tähendab, et lihtsaid lahendusi ei ole! Tegijate hulk kasvab. AV taieseid on üha lihtsam ja odavam teha. Ja nii see peabki olema, sest mida laiem on püramiidi põhi, seda kõrgemal pilvedes peaks olema tipp. Alati on võimalus, et tegu on lihtsalt hästi laia ja lameda püramiidiga, ent liigirikkus on jätkusuutliku elulemise garant, teadagi.
4. Praegu võib juba täie veendumusega öelda, et eesti film ei ole enam sugugi „…heinakõrre värin ja kuu tuli tuppa…”, nagu üks kadunud filmitäht seda nähtust vene ajal kirjeldas. Olgugi et suhtarvuna ühe kodaniku kohta toodetakse meil aukartustäratav hulk audiovisuaaltaieseid, ja seda kõrvutatuna isegi Süda-Euroopa vanade filmimaadega, on eesti film ikkagi väike. Ja paistab, et õigus on neil, kes karjuvad, et „väike ongi hää”. Kainema pilguga seesolijad on ikka kuulutanud, et ainus tõeliselt väärtuslik, mida Eestil suurele ilmale pakkuda, on anima lühiformaat ehk nn festivalifilm. Aga väike ei too sisse. Vähe sellest — meie oma vaatajagi ei näe teda. Siit retooriline karjatus: kui palju on meie seas neid inimesi, kes on näinud viimaste aastakümnete kodumaist animatoodangut?
Samas on meie anima-suurstuudiod (ükskõik kui haledalt see epiteet ka ei kõlaks) sunnitud enese elushoidmise nimel pidevalt mõtlema müügi peale, mistap virvendab silme ees ihaldatud mudelina „täispikk, kogupere-, vägivallatu, muusikaline seiklus”. Nukufilm tõestas äsja, peaaegu „elu hinnaga”, et tõeliselt globaalne ja masendavalt kallis n-ö megafilm ei pruugi midagi tagasi teenida, ei välismaal ega koduski mitte. Samas kui Vanamehe „lüpsisaaga” tõi kodumaised saalid täis. Sisulisi väärtusi kõrvale jättes on ilmne, et mõlema tootmismeetod oli väär. Üks paistis silma rahvusvahelise laamendamisega, mille põhjendamatus ilmnes küll alles tagantjärele tarkuse kujul, ja teine valuliku kitsikusega.
Hoidkem väikest, sest see võib olla meie tõeline väärtus!

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon