VASTAB RIINA ROOSE

Kus te praegu töötate ja missuguseid ülesanded te ühes või teises kohas peate täitma?

Ma töötan praegu Tallinna Linnateatris ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikoolis. Linnateatris on mul kuidagi suureline ametinimetus — muusika­alajuhataja. See kõlab nii, nagu oleksid mul seal ei tea mis suured alad juhatada.

 

Kas ei ole siis?

Mulle endale tundub see natuke liialdatud, aga ütleme nii, et üldiselt peaks Linnateatris kõik muusikasse puutuv justkui minu käe või minu pilgu alt läbi käima. Aga see ei tähenda veel, et ma peaksin kõikidele tükkidele ise muusikalise kujunduse tegema.

 

See tähendab siiski eelkõige kujundust etendusele?

Esmajoones küll. Mõned tegemised on seal veel mulle kuidagi ise kaela langenud või olen nad ise endale kaela võtnud. Näiteks see, et me käisime möödunud suvel Linnateatri ja lavakunstikooli ühendatud segakooriga laulupeol. Ega see koori tegemine nüüd otseselt minu tööülesannete hulka ei kuulu.   

 

Lugeja saab nüüd vist aru nii, et töö ajal käib „grupp seltsimehi”, ilmselt mitte  kõik teatri inimesed, regulaarselt koos ja õpib üpris keerulisi laule, et need siis laulukaare all uhkesti maha laulda. Kuidas sellega tegelikult on?

No ütleme, et see on siiski vabatahtlik…

 

…ja ikkagi väljaspool töökohustusi. Kui palju on Linnateatris neid, kes selles laulukooris käivad?

Möödunud aastal oli meid koos lavakunstikooli üliõpilastega ligi kuuskümmend, arvan, et teatrist oli vast üle kolmekümne inimese. Umbes nii see oli.

 

Kuuskümmend ei ole üldse väike number. Kas Eesti vabariigis ongi praegu veel suuremaid koore?

Mõni vast ikka veel on. Estonia Seltsi segakoor on ehk suuremgi ja nemad on ka stabiilselt tegutsev kollektiiv. Meil läheb töö lahti alles siis, kui laulupidu hakkab terendama. Kuigi aeg-ajalt on olnud ka muid vahejuhtumeid.

 

Vahejuhtumeid — see on tore sõna. (Naerab) Aga lavakunstikool? Mida tudengid teie käest saavad?

Selle aine nimetus, mida mina õpetan, on vokaalansambel. Kui võetakse vastu uus kursus, on neil mingi ports tunde, mille sisuks on elementaarne muusikaline kirjaoskus. See ei tähenda, et nad noodilugemise selgeks saavad — see ei ole lihtsalt võimalik. Enamasti on seal rohkem neid tudengeid, kes muusikakoolis käinud ei ole. Püüan neid ette valmistada noodimaastikul orienteerumiseks. See on nagu eelkursus vokaalansamblile.

 

Kas teie tunnid ongi kõik ansamblile pühendatud? Kui palju sealt kultuuriloole läheb?

Eks ma ikka püüa seda ka… Lavakunstikoolis on väga tähtis ühistegevus. Näitleja eriala on selline, mis nõuab väga suurt kollektiivsust. Ansamblilaul arendab inimest muusikaliselt ja teritab ka muidu inimese kõrva ning õpetab just koostegemist. Muusika- ja kultuurilugu on selle juures muidugi väga tähtsad, eriti lavakoolis, kus peab nii paljudes asjades orienteeruma. Mulle tundub, et siin on oluline võimalikult palju muusikaliteratuuri läbi käia, ja on selge, et laulmise kaudu õpib muusikat palju paremini tundma, kui pelgalt sellest rääkides. Nii ma proovin kuidagi neid asju omavahel ühendada. Ma olen jätkuvalt seisukohal, et näitleja peaks olema haritlane.

 

Ma olen kuulnud, et te toote võimaluse korral üliõpilaste ette ka loovisiksusi, kellega kokkupuude on teie meelest nendele kasulik.

Jõudumööda jah. Selge on see, et tegemist on kooliga, kus üliõpilaste õppekava on erakordselt tihe. Nende päevad on väga pikad. See, et nad peavad väga palju koos ette valmistama — tegema etüüde, esitama katkendeid —, võtab alati rohkem aega kui individuaalne valmistumine. Aga hea tahtmise korral saab siiski midagi ära teha.

 

Näiteks?

Need kohtumised huvitavate inimestega? Ma leian, et see on tõesti tähtis. Mul on endal olnud huvitavaid mälestusi kohtumistest mõne sellise inimesega, hea kõnelejaga, kellegagi, kes oskab hästi mõtestada oma eriala või rääkida huvitavalt mis tahes teemal. See ei pea olema teatriga seotud inimene, pigem ongi huvitav puutuda kokku teiste elualade esindajatega. Praegu tuleb mulle meelde näiteks Marju Lauristin. Temaga kohtumine oli üliõpilastele kindlasti huvitav ja silmi avav — see, kuidas võib olla nii vitaalselt ja energiliselt kõigega kursis ja seda nii hästi esitada ja panna inimesi endaga kaasa mõtlema. Väga rikastav oli muidugi kohtumine Marju Lepajõega Tartu Ülikooli auditooriumis. See õnn sai osaks
27. lennu üliõpilastele.

 

Kord saite ka Jaan Krossiga kaubale?

Jah, see oli muidugi jupp aega tagasi… See oli üks tore kohtumine. Kross oli äsja välja tulnud raskest haigusest ega olnud veel rahva ette esinema läinud, aga meie kooli kutse peale ta tuli. Temaga kohtumine oli väga meeldejääv ja muljetavaldav. Ka tema ise jäi rahule, ütles, et lavakooli seltskond olla ikka grupp teraseid inimesi. See oli suur kompliment. 

 

Kas teie kontakt nende üliõpilastega säilib ka väljaspool õppetööd? Võtab see veel mingeid muid vorme peale ansamblilaulu?

Vahel rohkem, vahel vähem. Olen püüdnud ärgitada neid ka mõnele kontserdile minema. Nende tööd ja tegemised kipuvad jääma Toompea maja piiridesse. Ja neile tundub kogu aeg, et see kõik on nii tähtis… Aga elu on näidanud, et kui sul kooli ajal ei teki kontserdil käimise harjumust, siis pärast ei tule see enam pähegi. Ka see käib õppimise juurde. Oleme  püüdnud neid Anu Lambiga agiteerida minema midagi vaatama või kuulama, et nad mõistaksid, et see on ka väga oluline. Tõsi, vahel nõuab see ka natuke suuremat veenmist.

 

Kui inimesel üldse midagi meelde jääb, siis on see saadud emotsioon. Ja muusika peaks tekitama emotsioone isegi kiiremini kui mõni muu valdkond. Kas on veel midagi peale kontserdile agiteerimise?

Kursused on erinevad ja mõnega tekib väljaspool õppetööd rohkem kokkupuuteid, mõnega vähem. See on loomulik. On olnud ka seltskondi, kellega olen saanud suviti jalgrattamatkadel käia.

 

Tour de France’i te ei tee, aga mis on olnud nende jalgrattamatkade eesmärk?

Enamasti on see olnud ikka tutvumine eesti kultuurilooga. Mulle tundub, et mida aeg edasi, seda vähem käiakse gümnaasiumi ajal mööda Eestit matkamas. Ükskõik, kuhu ma üliõpilastega Eestis ka pole läinud, on nad peaaegu kõigis neis kohtades esimest korda. Ja tavaliselt pakub see neile, kes selle vaeva ette võtavad, ikkagi rõõmu ja rahuldust ja suurt huvi ning reeglina on nad ka järgmine kord kohal. Ja on veel seltskond inimesi, kes on juba lavakooli lõpetanud ja teatris tööl, aga kellele see matkapisik on sisse jäänud. Just paar päeva tagasi arutasime vilistlastega, kuhu eeloleval suvel matkata. Suuremad matkahuvilised on olnud Christopher Rajaveer, Karl Laumets, Märt ja Priit Pius, Liis Lass ja Maiken Pius, rääkimata muidugi Anu Lambist.

 

Jalgratas, kott, seljakott? Kuidas teil öömaja asi on korraldatud?

Lennart Meri on öelnud, et Eesti on niisugune paik, kus peaks olema võimalik igast talust kummikuid laenata… Kunagi, kui ma neid matku alustasin, olid meil telgid kaasas. Nüüd ütlen ausalt, et telkidega me enam nii palju jännata ei taha, aga öömaja saamine on olnud alati võimalik. Vastutulelikke inimesi on palju ja ikka saab kokkuleppele. Nii et see Lennart Meri ütlus kehtib. Me katsume hästi lihtsalt läbi ajada.

 

Tähtis on, et katus peaks ja põrand ei lirtsuks?

Just. Mingit luksust siin vaja ei ole.

 

Mis on nende matkade sihtpunktid? Mis kohti te külastate? Mida otsite?

Konkreetsed kohad Eestis? Olen aru saanud, et alustada tuleb Hüpassaarest, sest seal on vähe käidud. Kindlasti on kusagil ka õpetajaid, kes käivad oma õpilastega ekskursioonidel, aga üldiselt…

 

…üldiselt sõidetakse Londonisse?

Just. Ja Pariisi või Prahasse, ja Munamäe tornis on käimata. Aga Hüpassaare ja see kant, seal on veel palju huvitavaid kohti, kas või Suure-Jaani ja Lõhavere linnamägi ja… Kuhu ka ei läheks, vaadata on palju. Kultuurikiht on Eestis palju paksem, kui me sageli arvame. Üldiselt on nii — kuidas see Goethe õieti ütleski —, et me näeme seda, mida me teame.

 

Paraku nii see on.

Pole vaja ka niisama ringi tuhiseda, mitte kilometraaž ei ole oluline. Vähem kilomeetreid, rohkem muljeid, nagu ütles Mart Saar. Meil ei ole mingit sportlikku eesmärki sõita võimalikult palju, vastupidi, me püüame hoopis võimalikult rahulikult ja süvenemisega neid kohti läbi käia. Ja kõik, kes matkale tulevad, on pidanud ka mingi konkreetse paigaga seotud teemad endale selgeks tegema. Ma mõtlen ikka, et ehk vähemasti jääb see meelde, kui ka kõik muu neil meelest ära läheb.

 

Ja see esitatakse kogu seltskonnale?

Just. See tekitab rõõmsat elevust, see on hoopis teine tera.

 

Kuidas te Mart Saare juurde olete jõudnud? Koorijuhi käest on seda peaaegu et inetu küsida.

Saare muusika juurde jõudsin ma ikkagi Otsa-kooli ja oma erialaõpetaja Silvia Melliku kaudu. Mellik on väga suur Mart Saare muusika austaja. Aga ega ma siis sellest kohe aru ei saanud…, inimene on siis veel nii noor ja pea on laiali ja nii palju on muid asju…

 

…ja te ei olnud Hüpassaares veel käinud…

Kui meile Otsa-koolist organiseeriti sinna üks sõit, jäi sellest kustumatu mälestus. Me sõitsime sinna bussiga, aga viimased seitse kilomeetrit sinna ja tagasi tuli jala kõmpida; minul rumalal olid veel puukotad jalas! Bussijuht keeldus seda juppi sõitmast, kuna tee oli viletsake.

Siis läks mööda tükk aega, Saare muusikani peab ise küpsema. Ei olnud nii, et tulin viieteistaastasena Otsa-kooli, kuulasin paar lugu ja olingi vaimustunud. Selleni jõudmine võttis ikka kaua aega. Aga kusagilt peavad need asjad alguse saama.

Mäletan veel, et kui 1982. aastal tähistati Saare 100. sünniaastapäeva, siis tegime õpetaja Melliku klassis seinalehe. Nii et olime asjaga kursis. Sealt jäi midagi sisse. Aga see päris „kohalejõudmine” tuli siiski tükk aega hiljem. Kui aga mingil ajal tekkis tõsine oht, et Hüpassaare muuseum pannakse kinni — et maja on kehvas seisus ja keegi seal ei käi ja pole mõtet seda pidada —, tekitas see protesti: no kuidas nii! See ei saagi ju olla koht, kus hordidena käiakse.

 

Saab küll.

Nojaa, aga minu meelest just see ongi Hüpassaare suur väärtus, et seal ei ole mingit suurt masside läbimarssimist. Tookord oli veel teisigi, kes selle protestiga kaasa tulid, et muuseumi kinni ei pandaks. Lõpuks tegi Viljandi muuseum ära tohutu suure töö, väga korraliku ja maitseka remondi maja sees, maja lugu arvestades. Praegu võiksid sellel kohal olla paremad päevad käes.

 

Mul on ähmaselt meeles, et te organiseerisite isegi paari telefonikõnega Hüpassaares küll mitte otseselt Mart Saare festivali, aga Mart Saare päeva.

See sattus just aega, mil need olud olid kehvad ja õhus oli küsimus, mis selle muuseumiga üldse teha, kas panna kinni või… Tegime seda koostöös Eesti Filharmoonia Kammerkooriga, mille direktor oli tookord Anneli Unt. Tema tuli selle mõttega kaasa ja ütles, et kammerkoor peab mõnikord tegema midagi ka isamaa hüvanguks.

 

Kas nad olid Saare plaadi selleks ajaks juba teinud?

Jah. Nad olid teinud selle Mikk Üleoja juhatusel. Plaadid võeti Hüpassaarde kaasa ja neil oli seal suur menu.

 

Tähendab, et Hüpassaarde sõitis riiklik kollektiiv Eesti Filharmoonia Kammerkoor? Aga kuidas publik sinna sai? Mulle on jäänud mulje, et te helistasite paarile inimesele sealkandis ja nemad omakorda teatasid ümberkaudsetele sõpradele ja Tallinnast läks buss?

Me tellisime Tallinnast kamba peale bussi ja korjasime sõiduraha kokku. Linnateatri inimesi oli ka päris palju kaasas. Võiks öelda, et nii lihtne see oligi… Aga kuna see oli suur buss, rahvast täis, ja Viljandist tuli ka veel mingi seltskond, siis nii oligi selle koha kohta päris korralik publik koos.

 

Teil oli tookord vist isegi Fred Jüssi kaasas seal rääkimas?

Me tegime pärast kontserti veel ühe rabas kõndimise. Jüssi juhtis siis tähelepanu sellele, millele vaja… Mul on meeles, et teiegi olite seal ja pidasite kõne. Mul on sellest isegi „fotosüüdistus”.

 

Ma küsin nüüd nii, nagu minu käest kord küsiti — kas teile meeldivad kalmistud?

Õigem oleks vist ütelda, et mulle meeldib aeg-ajalt kalmistutel kõndida, sest kalmistu on ka üks kontsentreeritud kultuurilooline koht. Isegi sellised kalmistud, kus ei ole  meile teada-tuntud tegelasi. Vahel võid sattuda ka mõnda kohta, kus sa üldse ei tea, kes võiksid olla sinna maetud, ja see ikkagi peegeldab midagi.

 

See on ehk meie teadmiste viga, mitte seal puhkavate inimeste oma. Neid kõiki on ju maailmal tarvis läinud.

Kindlasti on see paik, mis näitab maailma kohta nii mõndagi. Kas või näiteks see, mis seisus kalmistu on. Vahel on mõni väiksem surnuaed, mis pole mitte just otse maha jäetud, aga asub väga kõrvalises kohas, ja kui sa satud sinna vahetult pärast jaanipäeva või jõululaupäeva  ja kogu kalmistu särab küünalde valguses ja tundub, et ei ole ühtegi hauda, kuhu pole küünalt pandud. Vaat see on üks huvitav fenomen. 

 

Inimene kestab nii kaua, kui on neid, kes teda mäletavad. Mul on andmeid, et te leidsite ükskord isegi Oskar Kallase haua üles.

Jaa, teie andmed vastavad tõele. Oskar Kallas on maetud Helsingi Hietaniemi kalmistule. See on hiigelsuur kalmistu Helsingis, kuhu on maetud kõik nende presidendid ja muud tähtsad tegelased. Meie sattusime sinna kord Linnateatri direktori Raivo Põldmaa ärgitusel. Olime Helsingis ühte tulevast mängukohta üle vaatamas. Tookord oli just äsja olnud mingi Oskar Kallase ümmargune tähtpäev ja me läksime rumalast peast täiesti huupi tema hauda otsima. Nii suurel kalmistul seda niisama üles leida oli ikka väga lapsik mõte. Meil õnnestus lõpuks kalmistu kontorist suure lunimise peale saada kalmistu plaan ja nii leidsimegi selle haua üles. Kallase haud asub kalmistu kontoripoolse küljega võrreldes hoopis teises otsas. Vihma hakkas sadama ja me olime kohale jõudes läbimärjad, aga oma mõtte olime elu viinud. See haud on Krohnide perekonna platsil, kuhu on maetud ka Aino Kallas.

 

Aga kuidas on lood Kristjan Jaak Petersoni hauaga Riias?

Petersoni täpset hauakohta ei teatagi. See osa kalmistust, kuhu ta maeti, on juba maha jäetud ja pooleldi metsistunud. Aastal 2001, kui möödus kakssada aastat Kristjan Jaak Petersoni sünnist, pandi Eesti ja Läti saatkonna koostöös Riia Jakobi kalmistu värava juurde mälestuskivi kirjaga „Siin kalmistul puhkab luuletaja Kristjan Jaak Peterson”.

 

Aga mis lugu on Johann Ferdinand Wiedemanni kiviga?

Wiedemanni mälestuskivi asub hoopiski Türil. Kord lugesin leksikonist artiklit Wiedemannist. Artikli lõpus oli ära toodud ka koht, kus tema mälestus on jäädvustatud — Türil pidi olema Wiedemanni-nimeline tänav ja mälestuskivi. Esimese hooga mõtlesin, et — Türil? Huvitav? Aga sinna see jäi, lõpuni ma seda mõtet ei mõelnud. Türil oli tulemas kevadfestival, mida korraldab Iren Lill. Selle festivali sisuks on loodus ja klassikaline muusika. Iren on üritanud just klassikalise muusika kontserte oma kodulinna tuua, sest muidu kipub kõik liiga „ühte väravasse” minema… Ja ta kutsus kord mind tegema seal sellist ringkäiku, nagu tehti Tallinnas vanalinna päevade ajal mööda linnaväravate kunagisi asukohti. On teada, et Tallinnal oli kokku kaheksa väravat, iga ilmakaare suunas üks, aga kõik need ei ole säilinud. Tookord käisime öösel mööda neid väravaid ja laulsime regilaule ning ühtlasi räägiti ka nendest väravatest ja üleüldse vanalinna ajaloost. Selle väravamängu eestvedajad olid Mikk Sarv, Jaak Johanson ja Ott Sandrak. Need olid väga uhked käimised, harivad ja samas väga meeleolukad öised kõndimised, palju rahvast tuli kaasa. Iren arvas, et äkki võiks Türil ka midagi sellist korraldada, ja palus mind üheks eestvedajaks. Nii ma siis läksingi Türi linnaga tutvuma ja Wiedemanni kivi tuli meelde. Ma orienteerusin ühe kaardi järgi pargis, kus too kivi pidi olema, aga üles ei leidnud. See oli juba natuke võssa hakanud kasvama. „Teatud” telefonikõne peale „kaevati” kivi võsast välja. Sain teada, et Wiedemanni õde oli olnud abielus Türi pastoriga ja kui  Wiedemann käis oma keeleretki tegemas, oli tal hea Türil peatuda. Ta sai pastoraadis priilt elada ja see koht oli keset Eestit, kust oli kõikjale Eestis peaaegu ühepikkune maa minna. Nii et see oli Wiedemannile strateegiliselt väga hea punkt. Kivi paigaldas sinna aga Türi lähistelt pärit Jaan Eilart.

 

Ma olen aru saanud, et teil on ka väga palju sõpru muuseumides. Mis laadi need teie suhted muuseumidega on? Milleks on inimesel üldse vaja muuseumi?

Kuidagi on vist nii kujunenud jah. Eks lihtsam oleks, kui neid üldse poleks. Pole muuseumi, pole probleemi…

 

Tänapäeva inimene käib ringi, nina nutitelefonis — mis asi see muuseum veel on!

Eks sõna „muuseum” algne tähendus peaks olema ju „muusade asupaik”.

 

Aga miks peaks inimene käima muuseumis?

Muuseume on mitut sorti, võtame kas või selle Hüpassaare oma, Mart Saare kunagise elukoha. On selge, et kui oled korra seal käinud, vaadanud seda paari tuba, siis võid ju mõelda, et mis seal siis ikka nii väga on, mis  ma sinna nüüd jälle lähen. Ja inimesest  võib arugi saada — asjad on seal ju ikka samamoodi. Suur hulk inimesi ilmselt piirdubki sellega, et ah, ma olen seal juba kord käinud… Seal ei saagi rahvamassid korduvalt käia.

 

Kas Hüpassaarde mineja peaks tõesti piirduma nende paari toa vaatamisega?

Vastupidi — juba sinna minek on omaette elamus. Ja jalgrattamatka puhul on eriti hea see, et kusagil seal kandis rongi pealt maha tulles võtab juba Hüpassaarde sõit läbi metsa tükk aega. Sellega elad miljöösse sisse. Sa mitte ei sõida autoga treppi,  vaid saad maastiku põhjal aru, mida see koht üldse endast kujutab, kui kaugel see on linnadest ja linnakärast. See on väga oluline asi. Nüüd on muidugi rabas lihtne käia — on laudtee. Saare eluajal niisugust luksust ei olnud, sa pidid väga hästi maastikku tundma. Ja seda Saar ja üldse kohalikud inimesed ka tundsid, muidu ei saanud ju ellugi jääda, uppusid esimesse laukasse ära.

 

Ma võin vahele öelda, et kui tähistati Mart Saare sajandat sünniaastapäeva, pidi mingi osa üritustest toimuma ka Hüpassaare majamuuseumis ja televisioonibuss vajus ühel teelõigul — ma ei oska öelda, mitu meetrit enne Hüpassaare talu — sügavasti, kuni rummuni nii sisse, et lähedal asunud sovhoosist või kolhoosist toodi väga võimas tehnika, et seda välja saada. Nii et mõni päev enne Saare sajandat sünniaastapäeva, mis on teatavasti 28. septembril, olid teed seal täiesti läbimatud. 21. sajandi inimesel ei saa nii ju tekkida mingit positiivset emotsiooni — kui asfaltteed ei ole, siis ta sinna ei lähe.

Hüpassaare ongi ikka kõik see kokku, mitte ainult too maja. Sinna minekuks ja seal olemiseks peab võtma aega ja rahulikult süüvima.

 

Ma saan aru, et me räägime paigavaimust?

See paigavaim ongi kõige olulisem! Aga kui jutt oli muuseumidest, siis tänapäeval ei kujutaks ettegi, et meil poleks Kumu või üldse muuseume. Meie elu oleks ju siis märksa vaesem. Võtkem kas või too hiljutine Michel Sittowi näitus. See, et meie kunstimuuseumi töötajad tegid nii head tööd ja said kätte teosed, mida ei ole New Yorgist, või kust veel, iial paigast nihutatud, oli ikka väga suurejooneline. Ja et need haruldused tulevad sulle koju kätte — ole vaid mees ja mine vaatama! Muuseumid on ju mäluasutused, kultuuri vundament!

 

Meil on Eestis ka üks muuseum, mis tekkis ühe inimese varajase lahkumise tõttu.

Muusikamuuseum.

 

Selle inimese, Peeter Süda lahkumisest saab tänavu augustis sada aastat. Kui tema sõbrad ei oleks õigel ajal langetanud otsust kogu temast maha jäänud vara kokku koguda, kõik inventeerida, kõik alles hoida — ei oska arvatagi, mis siis kõik oleks võinud juhtuda.

On selge, et mineviku tundmine aitab ju tegelikult paremini orienteeruda ka tulevikus. Minevikust arusaamine loob hoopis teise pildi sellest, kuidas olla või kuidas edasi minna. Muuseumidel on selle arusaama tekitamisel suur tähtsus.

 

Aga kirjanike muuseume — ma isegi ei tea, kas omaaegse Eesti vabariigi ajal üldse oli meil niisuguseid asju. Vilde muuseum rajati vist ikkagi alles pärast Teist maailmasõda, 1940. aastate lõpul, ja Tammsaare muuseum tuli ilmselt veel hiljem.

Ja nüüd on Jõgeval Betti Alveri maja, seal raudteejaama juures, kus oli tema sünnikodu. Lutsu maja on Tartus…

 

Kas olete veendunud, et need on ikka väga vajalikud asjad?

Ma olen selles täiesti veendunud. Üks asi on see, mida sa seal parajasti näed, aga teine asi on, mis selle ekspositsiooni taga on. Kui võtta näiteks muusikamuuseum, siis selle kõige suurem väärtus on ikkagi arhiiv. See, et seal vahel tehakse ka näitusi, on väga tore, aga põhiline on siiski arhiiv.

 

Ja parimatel juhtudel on need natuke ka uurimiskeskused. Kas või näiteks Underi-Tuglase majamuuseum, kus on uurimiskeskus.

Või näiteks Tartus Eesti Kirjandusmuuseum, kus muuseumil on hoopis teisejärguline tähtsus, õigem oleks selle kohta öelda arhiiv.

 

Siinkohal oleks viisakas meelde tuletada, kes sellele aluse pani. Nii et te ei käinud mitte ilmaasjata ühel Helsingi kalmistul…

Just äsja käisin Tartus ja ka kirjandusmuuseumis ja kergitasin pisut kaant Panso arhiivilt. Leidsin sealt väga huvitavat lugemist. Oskar Kallase rajatud Eesti Rahva Muuseumi ühest osast, nõukogude ajal eraldatud Eesti Rahvaluule Arhiivist moodustatud Eesti Kirjandusmuuseum Tartus on tõesti koht, mille üle võime uhked olla.

 

Me ütleme endastmõistetavalt, et „võime uhked olla”, aga tegelikult peaksime olema tänulikud neile üksikutele inimestele, kellele on tulnud pähe viljastav mõte asutada muuseum. Minu põlvkonda õpetati omal ajal nii, et üksikisiku roll ajaloos on null, et massid otsustavad, aga ma usun, et me oleme mõlemad aru saanud, et aegade jooksul hakkab suur asi idanema siiski kõigepealt ühe inimese kujutluses ja see annab lootust tulevikule.

Nii on.

 

Kui me rääkisime lavakunstikoolist, siis nende tudengitega olete ette võtnud üritusi, mis ulatuvad kooliruumidest väljapoole. Ma olen olnud paaril teie kontserdil, näiteks toomkirikus.

Viimasel ajal oleme teinud ka Rootsi-Mihkli kirikus.

 

Küsiksin nüüd natuke irriteerivalt: miks te nad kirikusse laulma viite?

Olen mõelnud, et kui me oleme õppinud sellist muusikat, mida sobib kirikus esitada, siis võiks seda ka teha. Hiljem ei pruugi need inimesed enam sattuda sellisesse olukorda, et  saavad sakraalruumis ise laulda. See on üsna ebatõenäoline. Siin on jälle emotsioon ja kogemus, mida muud moodi ei saa ja mis võiks inimese vaimu toita. Võib-olla tuleb see neile hiljem meelde, kui nad sinna paika satuvad, et näe, ma olen siin ise laulda saanud.

Mis puutub veel toomkirikusse, siis sellega on meil olnud head suhted, eriti tänu kunstiajaloolasele Juhan Kilumetsale. Me oleme püüdnud teha kõikide kursustega ühe ekskursiooni kirikusse ja ronida ka üles torni — milline vaade sealt  avaneb ümbrusele ja ka meie koolile! Tähtis on, et tudengitel poleks ainult nina maas ja klapid peas, et nad näeksid, mis meid siin ümbritseb. Toomkirik on ju nii võimas hoone ja selle üht osa peetakse Eesti vanimaks säilinud kiviehitiseks. Ja kui see asub sul siinsamas paremat kätt, siis oleks ikka narr küll, kui sellest midagi ei tea.

 

Kas tudengid käivad kirikus? Ma ei mõtle niisuguseid inimesi, kes käivad oma usuliste veendumuste tõttu regulaarselt teenistusel. Aga kas neil tuleb pähe minna kirikusse näiteks kontserti kuulama?

Ei oska öelda. Tahaksin loota, et neil tuleb see pähe. Aga ma arvan, et kui oled korra juba ise sakraalruumis laulnud, siis ehk satud sinna veel. Kui toomkirikus tehti uurimust altarimaalist ja seal olid suured tellingud püsti pandud, siis oli ka meil  tol ajal õppinud seltskonnaga hea võimalus sinna ronima minna. Tellingud olid nii  turvalised — see ei olnud nii, et vaata ise, kuidas saad. Ekspertide juhtimisel sinna üles lae alla ronida ja vaadata lähedalt sajanditevanust ehitist oli küll harukordne võimalus.

 

See ei puutu praegu küll asjasse, aga mul on kahjuks olnud juhus saada küsimusele, millises Tallinna kirikus töötas keegi Konstantin Türnpu nimeline dirigent, vastuseks Suleviste(!), mis näitab, et keskmisel kõrgharidusega inimesel ei pruugi olla ettekujutustki, millised kirikud kuskil on, kui tal ei ole mingit konkreetset sihti.

Ma tean, et Anu Lamp käis tudengitega Nigulistes, praegu on seal näitus „Neitsi Maarja. Naine, ema, kuninganna”. Jõudumööda oleme püüdnud ka kõik naaberkirikud läbi käia. Aga kui palju see kedagi inspireerib või mida ta pärast ise teeb, ei tea. Loodame, et küll kellelegi ikka midagi külge jääb.

 

Teid nimetati mullu aasta kodanikuks. Mille eest?

Vaat seda peab küsima nende käest, kes nimetasid. Ja ega ma ei teagi, kes seda määrab. Selle tunnustuse annab üle Kultuuriministeerium. Ma uurisin välja vaid selle, miks see just tol päeval üle anti. Ja see oli tõesti huvitav. 26. novembril 1918. aastal anti välja Maanõukogu määrus „Eesti Demokraatilise Wabariigi” kodakondsuse kohta. Sealt see nimetus „kodaniku päev” tulebki.

 

Siis on asjal ajalooline põhi. 

Just. Aasta kodaniku tiitli mõtles välja Paul-Eerik Rummo. Seda nimetust on omistatud alates 2003. aastast; meie esimene aasta kodanik oli Lennart Meri. See teeb selle väga auväärseks, eriti arvestades Paul-Eerik Rummo enda kodanikujulgust, kas või näiteks tema otsust neljakümne kirjale sügaval sovetiajal alla kirjutada.

 

Kas teie huvi laulupeo ajaloo vastu on tekkinud teie koorijuhierialast või on see mingite väliste tõugete tulemus?

Huvi laulupeo ajaloo vastu on olnud üks osa mu üldisest huvist ajaloo vastu, ma ei tea täpselt, millal see on tekkinud. Laulupeo ajalukku ma süvenesin veidi rohkem seoses 2014. aasta peoga, nii palju, kui ajad ja olud võimaldasid, aga huvi selle vastu oli juba enne. 2014. aasta laulupeo nimi oli „Aja puudutus, puudutuse aeg” ja  selle kunstiline juht Hirvo Surva kutsus mind tookord endale appi ajaloos kaevama. Ma põrkasin mitu korda kokku probleemiga, et hakkad midagi vaatama ja selgub, et ühes noodis on nii, teises naa. Siis vaatad veel midagi, loed millegi kohta midagi — siin on ühtemoodi, seal teistmoodi. Hakkad kelleltki selle kohta küsima — keegi ei oska vastata. Minu teada olite ikkagi teie see, kes pistis Hirvole pihku esimese laulupeo noodi.

 

See au mul oli.

Ja kui siis kerkis päevakorda küsimus, mitu laulu lauldi esimesel laulupeol 1869. aastal eesti keeles, ja selgus, et kõik lauldigi eesti keeles, siis ükskõik kellelt ma küsisin, mitte keegi ei teadnud, kõik arvasid, et enamasti lauldi saksa keeles.

 

Mäletatavasti teatas möödunud aasta suvel üks Postimehe — Jannseni asutatud Postimehe(!) — ajakirjanik pikas intervjuus Ivo Linnaga kõlavalt, et lauldi saksa keeles. Nii et vähe oleme me rääkinud sellest, mis keeles esimesel laulupeol lauldi. Kui juba meie omad ajakirjanikud seda ei tea, mis siis veel teistest arvata.

Ja et tal ka piinlik ei olnud seda välja lajatada. Jätnud trükkimata, kui ei tea.

 

Ilmselt kõik, mis lindile jäi, ka maha kirjutati. Seal räägiti asjad lõpuks ikkagi selgeks, aga see näitab üldist suhtumist või suhtumatust.

Nii, 2014. aastal oli esimene laulupidu, millega te olite väga seotud. Kas ka repertuaari osas?

Jah, just laulupeo esimese päeva kavaga. Teise päeva repertuaariga mitte — selle valivad peo kooriliigijuhid.

 

Too esimene päev oli pühendatud ajaloole?

Jah. Meil oli põhimõte võtta igalt laulupeolt — selleks ajaks oli neid toimunud kakskümmend viis — kavasse üks lugu.

 

Aga ühe peo te vist jätsite vahele?

Jah, ühe me jätsime vahele, aga see-eest oli jälle juubelilaulupeolt kaks lugu kavas. Too vahele jäetud pidu, 1950. aasta oma, märgiti ära vaikuseminutiga. Mis hirmus aeg see oli! Sealt midagi laulmiseks valida tundus kohatu.

 

Aga see laulupidu, mis eelmisel suvel peeti?

Sellel osalesime ligi kuuekümneliikmelise Linnateatri ja lavakunstikooli ühendatud kooriga. Siiski küll mitte valikkooride kavas — nii kõrgele me ei küündinud. Repertuaar oli sedavõrd pingeline ja arvestades nende inimeste meeletut töökoormust me lihtsalt ei jaksanud.

 

Nüüd te räägite sellest juubelilaulupeost, mis oli Tallinnas, aga enne seda oli Tartu pidu.

Tartu peol, kust juubelilaulupidu pihta hakkas, olin ma koos Anu Lambi ja Vanemuise näitleja-lavastaja Karl Laumetsaga toimkonnas, lavastusmeeskonnas. Meie ülesandeks oli vahetekstide koostamine ja ka repertuaarivalikus osalemine.

 

Te ütlete teatri sõnaga „lavastusmeeskond”… Kui lavale tuuakse Shakespeare, siis seal on lavastusmeeskond, aga Shakespeare jääb ikkagi kõige aluseks. Teil tuli see alus ise tekitada.

Seda küll. Tartu peo kunstiline juht oli Triin Koch, kes tuli algideega lagedale ja kutsus meid kaasa mõtlema; me olime üks osa meeskonnast. Aga meie õlul oli ühtlasi ka selle valik, mis võiks kavas olla, mingid printsiibid, millest lähtuda. Sest kui on ikkagi olnud sada viiskümmend aastat laulupidusid, siis mida võtta ja mida jätta?

 

Valik on vastutus.

See oli väga suur vastutus. Tartus oli kuus eraldi üritust. Avakontsert oli Maarja kirikus. Teatavasti oli Tartu Maarja kirik see, kus toimus sada viiskümmend aastat tagasi esimese üldlaulupeo proov. Algul oli ka arvamusi, et kuidas sellises lagunenud majas…, et seal pole põrandatki õieti all, aga lõpuks saadi see nii korda, et seal võis kontserti teha. See oli sümboolne akt ja ainuõige otsus oli korraldada avakontsert just seal. Kontsert läks korda ja seda suvatses ka Eesti Televisioon üle kanda.

Siis oli kolm ajastukontserti. Need olid jaotatud viiekümne aasta kaupa ja toimusid Tartu erinevates paikades. Kontserdipaigad olid valitud ka teatud kindla mõttega, valiku otsustas Triin Koch, kes on ju tartlane ja tunneb Tartut hästi. Nende kontsertide vahele mahtus veel pidulik jumalateenistus toomkiriku varemete vahel. Minu arvates oli see kogu ürituse kõige võimsam sündmus. See oli niivõrd meeliülendav — teenistusel osales üksteist õpetajat ja rahvast oli palju. Praost Toominga arvates, kes oli teenistuse pealäbiviija, on tõenäoline, et viimati peetigi seal jumalateenistust sada viiskümmend aastat tagasi, esimese laulupeo ajal. Ei ole teada, et seal oleks kunagi hiljem jumalateenistust peetud.

Ja oli ka veel suur kontsert Tartu lauluväljakul.

 

Võib-olla kaevab keegi varsti välja mõne hõbemündi või mõne pooliku pilli… Tulevik tuleb meie juurde, jalad ees.

Mul on andmeid, et te olete teinud teatris täiesti omal algatusel ka tervet õhtut täitvaid muusikaga seotud üritusi —„Eesti teatrilaulud”, „Eesti filmilaulud”, „Õnnelik õhtu”, „Siuru”, „Evald Vain 100”. Ma olen ehk mõne ära unustanud?

Kui alustada „Teatrilauludest”, siis vahel tuleb idee ei tea, kust. Ma sõitsin trammis ja äkki tuli ilma eelneva mõtlemiseta pähe üks lugu, mille ma teadsin olevat pärit ühest teatritükist. Mõtlesin, et huvitav, kui paljud inimesed üldse teavad, et see laulukene on teatritükist pärit. Ma küsitlesin inimesi ja enamasti ei teatud. Ega ei peagi teadma. Nii hakkas mul arenema mõte, et neid lugusid on ju veel ja et arvestades seda, kui palju musikaalseid ja hea lauluoskusega näitlejaid meil on, võiks sellest ühe kava teha. Oli veel üks asi, mis seda tagant tõukas. Meil oli teatris olnud üks selline lavastus, mis ei tulnud välja. Oli juba välja tulemise serval, aga siis selgus, et see siiski ei küüni vajaliku tasemeni. Seda rohkem oli vaja midagi, mis äpardunud lavastust kompenseeriks. Ja leiti, et tuleb teha võimalikult väikeste kulutustega. Meil mingisugust lavakujundust ei olnud, peale pillide, mis olid ka suuremas osas juba olemas. Kõik läks minimaalsete kulutustega, ei hakatud mingeid uusi oreleid ostma…

 

Te ütlete seda kuidagi loomulikult — väikeste kulutustega. See, et näitlemist õppinud inimesed õhtu läbi laulavad, ei käigi nagu kulutuste alla?

Nojaa, see on õige märkus, tõepoolest. Ma pidasin tegelikult silmas sõna otseses mõttes materiaalseid kulutusi.

 

Lõppkokkuvõttes on kõik asjad siin ilmas materiaalsed. Ma ei kujuta ette, kui palju te nägite selle materjali valimisega vaeva. Sellega pidi ikka ports aega minema. Mäletan, et tabasin teid toona Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis Tormisega ühe käsikirja kohal aktiivselt vestlemas. Ma muidugi ei tea, millest jutt  tookord käis.

Need olid ühed lood, mille Tormis oli kunagi Moskvas kirjutanud. Ta ise ei mäletanudki, kuhu need saanud olid, ja oli siiralt üllatunud, et need olid muuseumis olemas. Olin need sealt üles otsinud ja Tormisele helistanud. Ta tuli nagu tulejutt kohale ja laulis mulle need ette, näidates, kuidas peab. See oli väga inspireeriv kohtumine.

„Teatrilaulude” tükk aga koosnes mitmetest teatriga seotud lauludest ja muusikapaladest, mille autorite ring oli nii-öelda Koidulast Ehalani. Tasub meeles pidada, et Lydia Koidula, kelle näidendite kirjutamisest-lavastamisest võib lugeda eesti teatri algust, on loonud ka oma lavastustele muusika ja olnud isegi etendustel klaverisaatja.

 

Ja see tükk läks menuga? Ka väljaspool Tallinna?

Jah, läks tõesti hästi. Me sõitsime siis mööda Eestit ringi ja käisime isegi Soomes. Tolle tüki mängupaika me käisimegi üle vaatamas.

 

…et jõuda ka Oskar Kallase viimsesse puhkepaika.

Näitlejaile oli see tükk heaks vahelduseks; nad ei pidanud mingit rolli otsast lõpuni vedama, vaid said teha väikseid sutsakaid. Samas oli see kõigile hariv, nii trupile kui ka publikule.

 

Kas teate, mida linna peal siis räägiti? Et teie näitlejad laulavad paremini kui muusikaakadeemia lauluosakond.

See on nüüd küll väike liialdus. 

 

Mina ei tea, kas see kuulub rubriiki „anekdoodid”, aga niisugust ütlemist ma olen kuulnud.

Meil on tõesti väga võimekaid näitlejaid. Mõned neist on eelnevalt muusikat õppinud, neile on vanajumal andnud ka kuulmist ja häält. Ja kui saad seda veel natuke treenida ja inimestel on huvi ja arukust, siis võib sellest pärast üks hea asi kokku tulla.

 

Ja kuidas filmimuusika programm sündis?

See tuli natuke nende „Teatrilaulude” tuules. Me olime ühe sellise asja juba ära proovinud ja üksiti oli selle tõukeks veel filmiaasta, s.o sada aastat eesti filmi. Siis tundus see olevat eriti kohane.

 

Aga „Õnnelik õhtu”?

Päris algne pakkumine tuli selleks Tallinna Filharmoonialt. Et meil on kaks linnaasutust ja orkester ja on kuulda, et näitlejad laulavad … Nii tuli idee, et võiks ju koos orkestriga midagi teha. Ja siis me tegimegi.

 

Ja orkester oli ka mängus?

Jah, seal oli Tallinna Kammerorkester, mõned lisajõud veel ja suur hulk meie teatri näitlejaid. Kavas olid eesti levimuusika klassikud: Ojakäär, Naissoo, Arro, Vain, Ehala. See oli jällegi niisugune ettevõtmine, mis pakkus tegijatele naudingut ja oli igavesti suur töö.

 

Ja tekitas isegi mõnel saalis istuval autoril emotsiooni… 

Ma olen aru saanud, et te olete ka mitmesugustel muusikaüritustel vahetekstidega üles astunud? See tähendab, et kasutatakse ära teie ajaloohuvi? Estonia maja ajalugu ja…

Siis on kohustus asjasse rohkem süüvida ja ise saad ikka kõige rohkem teada, avastad midagi või lähevad mingites asjades otsad kokku…

 

…ja siis selgub, et need otsad ikkagi ei taha kokku minna, sest kõik allikad räägivad erinevalt…

Aga sa kaevad mingi eesmärgi nimel. Niisama ju ei hakka kaevama, sest alati on ka muud teha. Eesmärk sunnib sind tegema, ennast kokku võtma, sõnastama. Vahel on see küll hirmus vaevaline, aga ta sunnib mõtlema. Ja kui mõnikord avastad midagi, mida keegi teine kindlasti on juba ammu teadnud, aga sinu enda jaoks läheb pilt kokku, siis ma ütlen, et see on preemia, mida saad ise endale maksta. Seda ei saa keegi sult ära võtta.

 

Tõeline tasu.

Ei ole suuremat naudingut kui see, mis saadakse vaimse pingutuse tulemusel, nagu ütles Marju Lepajõe. Ja mida suurem on pingutus, seda suurem on pärast nauding.

 

See on inimlik tõde, kuigi inimkond teeb näo, et ta kogu aeg katsub pingutustest hoiduda. Seetõttu on vist suurem osa inimesi praegu üsna õnnetud, sel lihtsal põhjusel, et neil ei ole midagi iseendaga peale hakata. Noortele inimestele otsitakse vaba aja sisustamise keskusi! Kas teil koolipõlves oli nii palju aega, et oleksite läinud linnatänavale ja otsinud vaba aja sisustamise keskust? (Naerab)

Oh ei. Kui ma läksin hommikul kooli, oli mul kaasas ka noodikott. Pärast tunde sõitsin bussiga Järvakandist Raplasse muusikakooli. Buss läks kohe ja et mul ei olnud aega koolikotti koju viia, viisin selle koolimaja lähedal elanud tuttava kodu lahtisele verandale, kust isa selle õhtul jalgrattaga ära tõi. Ja kui ma tulin Raplast bussiga tagasi, tuli ta mulle jalgrattaga vastu, võttis minult noodikoti ja andis vastu rahvatantsuriided.

 

Mis siis praegu viga on, et inimestel on igav?  Kas nad ei leia endale seda ala, mis neid nii innustaks, et nad unustaksid söögi ja joogi ja…

Elu on üldjoontes liiga hea, liiga palju tehakse ette ära. Isetegemist on väga vähe. Mugavus tekib väga kergesti ja siis ei viitsitagi enam midagi teha. Kui sa ei ole harjunudki sellega, et sa pead millegi saavutamiseks end ka pingutama…

 

Aga teie ju viitsite?

Sest mina olen lapsest saadik harjunud pingutama, ma arvan. Praegu mõtlen veel, et kui oleks seda aega, et saaks lugeda nii palju, kui tahaks.

 

Teil on raamatutega hea suhe?

Tundub küll. Võib-olla liiga hea, neid on liiga palju. (Naerab)

 

Kõike ei jõua korraga läbi lugeda?

Üks laps tuli mul kord siia katri jooksma. Ta oli hästi väike, lõug ulatus vaevu lauani, ja ütles: „Kuule, kas see ei olegi sul siin kodu, kas see on mingi raamatukogu või?”

 

Järelikult tema kodus ei olnud nii palju raamatuid. Moodne disain näeb ette ühe elegantse keraamilise kujundi ja siis veel mingi läikiva iluasja ja kolm raamatut poolkülili… (Naerab) Vähemasti ajakirjadest vaatab selline ideaal vastu. Kõik on puhas.

Te olete pannud suurt rõhku tekstile. Ma olen kuulnud teie suust ütlemist, et kontserdikavades ei olda järjekindlad vokaalteoste tekstide autorite äranäitamisega, rääkimata muidugi ka tekstidest endist, ja palju neid heliloojaidki on olnud, kes on nõudnud, et kavalehel oleks ka laulude tekst. Mul esimese hooga tuleb meelde Tormis. Võimalik, et keegi on varem ka seda teinud, ma ei ole seda uurinud. Tormis oli selles küll üsna järjekindel, aga muutus korraldajatele seetõttu ka üsna tülikaks.

Ma ikka mõtlen, et kui on laul ja laulul on tekst, no kuidas siis see ei ole tähtis?!

 

Kui laulul teksti ei ole, siis vist ei ole ka laulu.

No võib olla vokaliis, eks ole.

 

„Koor moka helinal”, nagu ütles Karl-August Hermann.

Just. Aga muidu see peaks ju olema pool ja pool, 50 : 50. Ja vahel vaatad, et tekst ongi tähtsam.

 

Üldiselt vist tekstist hakkab asi peale. Need heliloojad, kellega mul on olnud võimalus rääkida, kinnitavad küll, et tekst inspireerib neid.

Jah, kuid on ka teistpidi tegijaid. Ma tean näiteks, et Uno Naissoo oli selline, kes tegi teistpidi. Tal hakkas mingi meloodia peas ketrama, tal oli mingi meeleolu…

 

Jah, aga ta ei kirjutanud kantaati segakoorile. See on siiski levimuusika, nagu ütles Valter Ojakäär.

Muide, ma vaatasin laulupidude kavadest, et esimest korda on neis tekstide autorid ära toodud alles 1960. aastal. Kuni selle ajani ei ole neid mitte üheski kavas kirjas. Kuidas ma selle avastasin? Ma tegin kunagi Juhan Liivi kava ja uurisin, kuidas Liiv on laulupeo kavas olnud. Ja panin tähele, et polegi teksti autoreid kirjas!

 

Praegu kipub meil olema meedias niisugune hoiak, et ka muusika autor ei ole tähtis. Tähtis on see, kas laulab Juuli või Maali.

Nüüd oleme jah jõudnud sellesse äärmusse.

 

Vähemasti levimuusikas minnakse autoritest nii endastmõistetavalt mööda, et selle üle pahandadagi tundub juba peaaegu sobimatu. Kuigi on lihtsameelne arvata, et kui Valter Ojakäär ei oleks leidnud luuletust, mis teda oleks innustanud, oleks Juulil või Maalil midagi laulda olnud… Nojah.

Teid on esile tõstetud mitmesugustel aegadel mitmesuguste aunimetuste, aumärkide ja muude tunnustustega. Mida te ise sellest kõigest arvate?

Ega mul siin midagi originaalset öelda ole. Kui keegi peab oluliseks kedagi ära märkida ja tunnustada, eks see tee ikka heameelt küll. Oleks ju imelik öelda, et ah, mul ükskõik. Aga ega nüüd selle nimel küll tegutsema ei hakka, et äkki saan preemia.

 

Siis tekib see Tatika ja Vesipruuli variant…

Põhiline on see, et tuleb olla õnnelik ja tänulik, et saad teha sellist tööd, mis pakub palju rõõmu, ja et hobi ja elukutse langevad peaaegu kokku. Seda võimalust väga  paljudel ei ole. Selge on see, et alati on omad konarused ja vahel tuleb ette igasuguseid hädasid. Aga kellel neid poleks? Üldiselt on töö noorte inimestega see, mis hoiab kindlasti vormis. Sunnib asju rohkem läbi mõtlema kui muidu. Nendele küsimustele ei saa umbmääraselt vastata. See on see, mis sunnib õpetajatöös end kokku võtma ja asju lõpuni läbi mõtlema, näiteks seda, kuidas sõnastada mingeid muusikatermineid inimestele, kes ei ole muusikat õppinud. Mõne asja saab ka lihtsalt ette lauldes selgeks teha.

 

Aga termineid te ikka lauldes selgeks ei tee.

Termineid ehk suisa ei tee, aga ega siis kõiki peensusi ei võtagi neis tundides läbi. Kuid niisugused üleüldised muusikalised mõisted nagu presto või largo võiksid siiski inimestele tuttavad olla. Need on lihtsasti seletatavad.

 

Kui pakikandja tõstab Itaalias rasket kohvrit ja ütleb: „Molto pesante!”, siis kommenteerib nõukogude viiuldaja Oistrahh: „Jumal tänatud, ma ikka natuke oskan itaalia keelt.”

Nagu ütles üks mu hea õpetaja Leo Villand: „Ei tohi nuristada!” (Naerab)

 

Kas teil on olnud palju õpetajaid, kellele olete olnud lähedal? Mõned inimesed kasvavad oma õpetajatest kiiresti eemale.

On. Ma ei oskagi selle peale muud kosta, kui et  mul on vedanud — mul on olnud väga palju häid õpetajaid.

 

Selle peale võiks öelda, et nii halb pole ükski õpetaja, et tema käest midagi õppida ei oleks.

Jah, mul on üks tuttav, kes on õppinud hoopis teist eriala. Ta ütleb, et lausa kadestab mind, et mul on nii palju läbikäimist oma õpetajatega ja kui hea see on. Kui palju häid suhteid mul on. Tõepoolest.

 

Tähendab, et kõikidel erialadel ei ole see üldsegi endastmõistetav? 

Ilmselt mitte. Võib-olla, et see muusika tegemine…, et selle puhul on palju sellist lähemat suhtlust individuaaltundides ja väiksema seltskonnaga läbikäimist. Ja sa tajud, et siin on ka midagi niisugust, mis võiks ühendada vaatamata vanusele. Näiteks neid kohtumisi teiega võiksin ma vabalt nimetada järelülikooliks. Või näiteks kirjandusõpetaja Aino Villand Otsa-koolist ja tema abikaasa Leo Villand, kes ei andnud meile küll otseselt tunde, aga me käisime nendega palju läbi, ka ekskursioonidel, nii et ma lõpuks kuulasin vabakuulajana ka Leo Villandi loenguid. Ta rääkis vanemast kirjakultuurist, vanemast eesti kirjandusest, baltisaksa kultuurist, paljusid asju kuulsin temalt esimest korda. Need olid väga silmi avavad loengud. Või näiteks Silvia Mellik, minu erialaõpetaja Otsa-koolis, kes kutsub oma õpilasi seniajani vähemalt kord aastas kokku. Me anname talle aru, kes mida teinud on, ja tema peab  meile alati kõne. Nii on meil jälle üks põhjus kokku saada. Kui seda poleks, oleksime kindlasti võõramad. Õpetajaks võin pidada ka Olav Ehalat — kui palju on ta oma klaverimängu ja kunagise „Kiigelaulukuuiku” seadete kaudu mind õpetanud! Teatris olen õppinud kõige rohkem Elmo Nüganenilt, kuidas jälgida ümbritsevat, kuidas vaadata publiku silmadega ja märgata peamist.

 

Kultuuris ei jaksa üksi kuigi palju teha, mõttekaaslus on möödapääsmatu.

Ja ongi tore, kui on mõttekaaslasi erinevatest aegadest, endast vanemaid, endast nooremaid, nii tekibki järjepidevus. Mingi ühine arusaam asjadest kandub edasi, see kuidagi kosutab hinge. Milline rõõm on jälgida noorte meeste Pärt Uusbergi ja Rasmus Puuri tõsiseid tegemisi!

 

Millal te hakkasite vabariigi aastapäeval koduseid laulupidusid korraldama?

Sellel aastatuhandel. See kujunes ka mingitest asjaoludest.   

 

See oli ju lausa ajakirjanduslik sündmus, et keegi president Ilves…

…sattus sinna sellepärast, et oli hästi külm ilm ja paraad jäi ära. Kui on ikkagi miinus kakskümmend pügalat, siis paraadi ei toimu. Presidendil lihtsalt jäi tookord vaba aega ja tema sõprade seltskond organiseeris siis nii, et tal oleks midagi vahepeal teha.

 

Ja siis te laulsite?

Jaa. Tal oli palju laulusõnu peas. Inimesed Eestist kaugel olid vist hoidnud mõnest asjast rohkem kinni kui meie siin. Hulk laule, mida meie laulame laululehelt, oli temal siis peast võtta.

 

Võib-olla ei olegi kehv see pedagoogiline praktika, mis paneb väga varases nooruses inimesi teatud asju pähe õppima. Kuigi on ka seisukohti, et midagi ei peaks pähe õppima. Kui vool läheb ära ja ei saa vaadata masinast, siis hakkab tööle ju see, mis on peas.

Mina arvan, et kindlasti tuleb pähe õppida, kuidas muidu saada pähe korrutustabel või tähestik? Neid tuleb ju tuupida. Ei ole mõeldav, et sa need kuidagi loogiliselt meelde jätad.

 

On küll. Ma ei suuda seda praegu reprodutseerida, aga üks Ameerika koolitüdruk põrnitses selgest vastumeelsusest pähe õppimise vastu korrutustabelit  — mul on selle kohta üks ajaleheväljalõige — ja mõtles välja nupuka süsteemi, mille peale täiskasvanud polnud tulnud. Seda kasutades saab ta alati veatu tulemuse. Kuid tähestik tuleb tõesti ära õppida. Lugema õppimine on ka üldiselt kasulik. (Naerab) Aga veel kasulikum võiks olla see, kui sa loetust ka aru saad… Praegu pidi olema probleem, et lapsed loevad teksti läbi, aga ei saa sellest aru, sest nad suhtlevad iga päev mingite teiste tekstiühikutega.

Neil puudub harjumus keskenduda. Tänapäeval on enamus asju üles ehitatud ju sellele, et sa mitte mingil juhul ei süveneks, et kõik hästi ruttu vahelduks ja vilguks, et oleksid kontrastid. Kõik on selline…

 

…keskendumiseta. 

Ma lisaksin lõpetuseks veel ühe mõtte. Käisin detsembris Tallinna Muusikakeskkooli kooride jõulukontserdil. Kui hästi laulsid kõik need koorid — esimesest viimase klassini! Müts maha nende õpetajate ees! Kuuldes aga porisemist mõnelt pilliõpetajalt, et koorilaul raiskab pilli harjutamise aega… Mina ütleksin, et vastupidi! Inimesed, kes saavad laulda niisuguste heade juhendajate käe all, mängivad kindlasti ka pilli paremini. Siis on ka loota, et nende klaver või viiul laulab, sest laulmine on ju lõpuks kõige ehedam eneseväljenduse vorm. Seda ei tohiks kellelegi keelata!

 

Vestelnud TIIA JÄRG, üles kirjutanud TIINA ÕUN

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon