OLEMISE ILU. MEIE LOODUSE TAASTULEMISE KUULAMINE-NÄGEMINE
Märts, 2020„Fred Jüssi. Olemise ilu”. Režissöör ja stsenarist: Jaan Tootsen. Operaatorid: Joosep Matjus, Atte Henriksson, Johannes Broux, Ivar Taim, Karl Ander Adami, Ahto Nuut, Veljo Runnel, Jaan Kronberg. Produtsent: Kristian Taska. Helirežissöörid: Horret Kuus ja Henri Kuus. Monteerija: Katri Rannastu. Toimetajad: Hedi Rosma ja Tõnis Tootsen. Dokumentaalfilm, värviline, kestus 62 min.
Esilinastus 15. I 2020 Apollo kinos Solaris. ©Taska Film.
Kui vaikusesolek, aeglus ja vaatlemine (ümbertegemise asemel) iseloomustab seda rahvast, siis on see üks olulisemaid eesti filme.
Mõistate, see kõik on meil siinsamas. Niisugune loodus. Oma kodus olemas. Hääled, valgus, eluring. Vaikus ka, kuigi seda tuleb aeg-ajalt oodata. Meeletult kaunid rohelised, ja kõik teised. Värvid. Linnud ja putukad, kes on siin aastast aastasse. Kes on Eesti loodusega tuttav, see teab, et vaid mõne erandiga on need päris tavalised linnud ja loomad, meie tavaline loodus, mida Jaan Tootseni, Joosep Matjuse ja nende abiliste1 film näitab. Vähemaks jäänud, aga ikka olemas.
Fred Jüssi ütleb, et ta tahab tervikut näha või tajuda. Selles, mis nõu ta annab, on väga palju teda, kuulajat-vaatajat ennast. Ta õpetab enese kaudu, räägib, mida ta tunneb. Oma loomus tuleb ära tunda ja seda järgida. „Ja kui sa oma loomust saad järgida, siis tee seda ometi,” ütleb vana mehe mahe veendunud hääl.
On mõned ajakirjanikud, kes süvenevad meie mõtlejaisse. Joonas Hellerma ja Jaan Tootsen, neid on veel. Nende tehtus või vahendatus kokku on palju juhatust. Mitu head filmi viimasest ajast: Jaan Tootseni „Vello Salo. Igapäevaelu müstika”, Vallo Toomla „Marju Lepajõe. Päevade sõnad”. Need, kes selliseid filme tegema ulatuvad, peavad olema selleni kasvanud, ise juhatust saanud, filmitavate väärilised kaaslased. Aastaid ööülikooliga.
See, mis annab teostele (ja mitte ainult kunstiteostele) väärtuse, on positiivsete tõlgendusvõimaluste rohkus ja sügavus, tähendusrikkus. Olev Remsu näeb selle filmi piltides hulka sümboleid, Tõnu Õnnepalu märgib vanadust ja usku, Hendrik Alla heaks saamist, Margus Mikomägi loomulikkust.2 Jaan Tootsen filmi tegijana tahtis rõhutada Fred Jüssi üksinda olemist iseenda ja loodusega, „nii, nagu keegi teda varem näinud pole”3. Ja rõhutada mittemidagi-tegemise väärtust.4 Samuti mustreid jääl, veel, puudel, kivil, eemalt ja ligidalt. Mulle jällegi kõlab filmis igavene taastulemine. See, mis on ökoloogilise eluarusaama aluseks. Aga midagi veel, ja just see on põhiline.
Eesti loodusfilm sügavneb. Loodust näidates muidu ei saa, kui peab väga hea loodusetundja olema. Operaator Joosep Matjus on seda, filmi helide kokkuseadja Fred Jüssi samuti. Loodusetundjaid on meil palju vähem kui inimesetundjaid, seepärast ongi loodusfilmiga keerukam. Jüssi-järgsete loodusfotograafide ja loodusheli salvestajate hulk annab arenguks alust, kui vaid loodusetundmine-mõistmine järele tuleks.
Fred Jüssi on juba päris vana, pealt kaheksakümne, ja meeled ega jaladki pole enam need, mis aina ümbrust avastada võimaldaksid. Ta on oma häält, sõna, mõtet kaua lihvinud. End häälestanud. Nii et on justkui rahu. Ongi rahu, sest tasakaal on võimalik ka peamise teadmisega ja paigal olles. Tasakaal ongi võimalik, kui tead tervikust.
Koos keele ehk mõtlemise ilmumisega ühel loomaliigil, keda me inimeseks nimetame, tuli talle põrgulikult palju vabadust. Vabadust teha teisiti, või mitte teha. Ja nii on selle liigi olemuseks õpetuse otsing. Igaühel on kogemusi, millega kaaslasi juhatada. Kellelgi pole kogu juhatust, sest täielikku juhatust ei saagi olla. Aga on osa. Kuidas teha, kas nii nagu teised või teisiti. Või oma loomust mööda, nagu soovitab Fred Jüssi.
Teda tuli ikka veenda, et ta nõus oleks. Kuidas ta kirjutabki loodusest, näiteks liblikast (Jüssi 1997a): „pööran oma leidu, täpsemalt — isase kiirgliblika tiiba fotoaparaadi objektiivi ees valguse suhtes nii ja naa ning näen, kuidas optiliste tiivasoomuste helk iga liigutusega jälle kiirgvele lööb või hoopis kaob. Ja see on, otsekui pööraks ajakirjanike jõuk oma suva järgi — kuulsuse paistes — mõnd meest või naist.”
Ent märgakem, mida selles filmis ei ole.
Mis filmis ei kajastu, on saladus. Looduse tundmise saladus. See, mida iga looduse tundja teab ja tajub, nimelt, et tema tundmine on poolik, et ta teab vaid väikest osa, ja see saladus tõmbab, kuigi kunagi lõpuni ei avane. Sest elurikkus igas pisikeseski paigas on lihtsalt nii suur, eluringid näitavad end ikka vaid tükati, ja meie meeled, nii avali ja õpetatud kui tahes, kõigeni ei jõua. Või see: miks on elu selline, nagu ta on? Ta ütleb, et läks bioloogiat õppima sellepärast, et hariduse kaudu loodusele ligi saada. Ent ta ei ütle, kui palju on tundmata. Või siiski ehk annab märku, just sellega, et ei ütle?
Filmis ei ole sõnastatud teavet looduse kohta. Me ei saa eriti midagi teada ökosüsteemi ehitusest — tema aineringeist või elanikerohkusest. „Linnuaabits” ja „Looduse aabits”, mida Fred Jüssi aastail 1979–1986 läbi raadioeetri jagas (neid saab praegugi kuulata!), oli teabe poolest päris rikas, nii et ju ta ikka teab. Kuigi paljudel puhkudel mitte sel määral kui asjaga tegelev teadlane. Aga ta on lugenud, ja mis olulisem, ta on palju ise metsas näinud.5 Ilma suurte kogemusteta ei saanuks kõiki neid linde ja konni ja muid kohata, keda ta on salvestanud. Ent filmis seda teavet ei ole, küll on kuulamine ja vaatamine ise, pilte ja hääli. Muidugi ongi Jüssi ikka enamasti rääkinud just sellest, kuidas ta midagi või kedagi on vaadanud või kuulanud. Ja sellest erilisest seisundist, mida tajunud. See on emotsioon või tunne, mitte niivõrd teave. Loodus on talle isiklik suhe.
Mis filmis veel ei kajastu, on roheline elamisviis. Fred on linnamees, elab Tallinnas. Oma hüti juures, filmis, ei tee ta tööd. Peale vee ammutamise metsajõest ja teevee keetmise lõkkel, ja paari kirvelöögi. Ta kuulab, vaatab, otsib seisundit, võib-olla kaadri taga ka kirjutab. Rohelisest elamisviisist Eestis tuleb järgmisi filme oodata. Neid on arvatavasti keerulisem teha.
Filmis on rauast tõkked teiste inimeste eest. Majake on metsa varjus, kuid siiski veel suur tabalukk ees, aknakate. Näolihas, mis ei liigu. Jah, see on rahu. Aga see on ka tõke, õrna maailma varjatus, piir, mille taha ei pääse. Või on see endasolemine, oma maailma tugev iseseisvus. Sel on aken, mis vaatamiseks avaneb, uks, mis tehakse lahti. Aken ja uks, silm ja kõrv on ikka enda ja ümbruse vahel, ilma nendeta ei kuule-näe. Jah, need aknaluugid olid seal enne, kui Fred selle majakese sai, aga et filmitegija neid korduvalt näitab, tekib selline tõlgendus.
Kas see on film Fred Jüssist? Üksnes neile, kes juba teavad, kes ta on. Eestis on neid palju. (Fred Jüssi on tõepoolest mõjutanud iga elavat eestlast, ma usun. Mitmel heal viisil. Kas või sellega, et ta 1980. aastal kirjutas alla „40 kirjale”, meie keele kaitseks. Ja 2016. aastal kirjutas alla „101 kirjale”, Rail Baltica rumaluste vastu. Ja veel metsade hoiuks. Neid, kellega eesti mõte kokku kõlab, on rohkem.) Jüssi elust me filmis kuigi palju teada ei saa. Nii et tegelikult see ei ole film Fred Jüssist.
Kas see on film Eesti loodusest? Kuigi pildid on tõesti Eesti loodusest, ei saa me ka ökosüsteemist kuigi palju teada — mis kohad need on, kes need linnud ja taimed ja puud ja loomad on, või kuidas seotud, seda filmis ei öelda. Ka on Eesti looduses palju enamat, teistmoodi ilusaid kohti, kui filmis näeme. Jää ja näidatud mustrid ei ole kuigi paigapärased. Nii et see ei ole tegelikult ka film Eesti loodusest.
Millest see film siis on? Kaunis selgesti on see looduse kuulamisest ja vaatamisest. Ja ilu nägemisest. Just selleni juhatavad meid kaadrid, just sellest kõnelevad Jüssi sõnad. Looduse ilusaks kuulamine ja vaatamine on filmi dominant. See on põhiline. See on suurepärane. Ent huvitav on, et selle peamise juurde ei juhata filmi tegijate kommentaarid, nad ise nii ei sõnasta, kuid nad on seda teinud, ja hästi.6
See, mida Jüssi teinud on, see ongi — toonud ilu juurde. Teinud ilusaks, näidanud ilu seal, kus seda pole ehk väga nähtud. Metsa ja raba esteetika. Ökoesteetika. Eheda ilutaju kaudu looduse hoidmine. See ilu on siinsamas, mõistate, sa vaata vaid! (Too viimane on pealkiri Viktor Masingult.)
Jüssi eel käis Johannes Piiper. Piiper rõhutas esteetilise tahu suurt tähtsust loodusega ühendumisel. Aga mis on seejuures paradoksaalne — Piiperi „Pilte ja hääli Eesti loodusest” (1935, 1948, 1960, jt) on puhas tekst, peaaegu polnud seal fotosid, ammugi mitte heliplaati kaasas. Suurepärase loodusetundjana püüdis Piiper leida sõnu, kuidas looduspilti ja hääli edasi anda. Piiper on olnud kõige olulisem esteetika rolli otsene rõhutaja Eestis looduse tundmaõppimisel. Piiper oligi see, kes õpetas Jüssile ülikoolis zooloogiat, ja ju siis seda kõike muud. Jüssi lisas pildi, hääle ja keeras juurde vaatamisse-kuulamisse süvenemist.
Ilu on väga tähtis. Sellest üks näide. Sood on eestlaste ilmapildis olnud väga kaua aega halvad kohad, negatiivse iseloomuga. Sinna võis uppuda, lojused jäid sinna kinni, igasugu kurjad vaimud elasid seal. Nii oli Tammsaare tegelaste ajal Kõrvemaal, nii oli see Jüssi noorusaegadelgi. Sooga tuli võidelda, seda kuivendada, muuta maaks, mida kasutada sai. Muutus hakkas Eestis tekkima 1960-ndail, kui Viktor Masing asus soid uurima ja õpetama, kuidas need elavad ja arenevad, et neist on pärit meie puhas vesi, et neid tuleb hoopiski kaitsta. Ökoloogi õpetus aga nõuab haritud kõrvu, sellel on vähe päris laia mõju. Laudteid rabades ei olnud veel üldse, vähesed olid näinud rabalaugastikke. Ent siis hakkasid Masingu juhatusest õppinud Fred Jüssi ja Edgar Kask soid pildistama, näitasid, kui ilusad need on, tegid raamatuid rabavaadetest. See mõjus. Rabade kuvand meie inimeste silmis muutus negatiivsest positiivseks. Mõjus esteetiline tõend, mitte niivõrd loogiline. Mistõttu ka „soodesõda” päädis 1981. aastal moodustatud kolmekümne suure sookaitsealaga. Nüüdseks on rabavaated Eesti ilu tutvustamisel kohustuslikud igas turismitrükises.
Rabade „kordategemisest” on tänu nende ilu näitamisele lõpuks loobutud. Ent paigapärastest liigirikastest metsadest ja niitudest on ilmselt pilte ja hääli — häid fotosid, maale ja filme —
veel liiga vähe, et pööre neisse suhtumises oleks laiemalt toimunud ning soov puupõlde ja silemurusid teha lahtunud. Ka kõik me ussid, ämblikud ja putukad, vetikad ja ilma värviliste õiteta taimed, nendegi ilu ootab kunsti kaudu äratundmist. Siil on kaunis, aga hunt samuti. Vaid siis on lootust, et tervet Eesti ökosüsteemi oma ja hoituna tuntaks, tegevusalast ja omandisuhteist sõltumata.
Metsades-rabades luusimine õpetab tähelepanelikku palju, sealt pärinebki põhiline. Aga juhatajaid on vaja igaühele, ka loodusetundja vajab juhatajaid. Jüssi nimetab pöördelise mõjutajana Hillar Pärjasaart (Kukk 2015, Jüssi 1997b), keda ta kohtas esimest korda 1948. aastal. Teda nimetavad muuhulgas ka palju metsades luusinud Tiit Randla (Kukk 2006) ja Peeter Ernits (Püttsepp, Sildam 2003). Pärjasaar oli suureks abiks Rein Maranile tema loodusfilmide tegemisel. Ma kohtasin Hillar Pärjasaart mõnel korral Puhtu-Laelatu vahel — ta elas (pärast Elmar ja Aliide Savi lahkumist Tartusse) Jüri Keskpaiga kutsel Puhtu krahvimajas ja oli kaitseala vahina ametis vist aasta jagu.
Sõnad on filmis suuresti ju tuttavad, neid mõtteid on saanud Jüssilt üksjagu varemgi kuulda või kirjas lugeda.7 Aga head-olulised-sügavad mõtted ongi kordamiseks. Ümbrus on natuke teine, ja juba avaneb sama lause uus tahk.
Jüssil on kõnelemine lihtne, sest ta räägib iseennast. Ei tulegi püüda meelde tuletada, kuidas asjad on, jutuks kaua valmistuda, vaid vaatad endasse ja räägid, mida seal näed või mis seal on. Jõuda sinnamaani, et saad kõneleda ennast, on jõuda põhjani, sellise seisundini, kus ongi tarkus, nii nagu see surelikul olla saab.
On hämmastavgi, kuidas selle filmi kõne on kokku pandud eri aegadel öeldud lausetest. Tükati päris vanadest raadiointervjuudest, millele on juurde pandud pilt, või vastupidi, pildile on juurde pandud kõne. Välja on jäetud nooruslikuma innuga kõlanud ütlemised, alles jäetud aeglasem; vahel on pause juurde lisatud, valitud on rahulik mõtlikkus. (Muidugi on mõtisklemine tähtis. Kui palju konflikte jääb olemata, kui palju rahu on rohkem, kui kuulata vaikust.)
Filmi hääl ja heli on enamasti Jüssilt. Aga on ka huvitav, kas liikuv pilt filmis on see, mida tema näeb. Kas valgus on see. Siiski on mõned pildid tema enda tehtud fotod, neid lihtsalt natuke liigutatakse vaataja jaoks. See, et linnulennult vaateid on vähe, oli Jüssi enda soov. Sest vähem vahendatud vaatamine, vahetum, mis igaühele kättesaadav, on olulisem.
Loodusega on nii, et selles ei ole lugu. Looks teevad selle ikka inimesed. Aastaaegade rida ja ökoloogiline ringkäik ei ole lood, need on põhjuslikkuse read ja eluharjumuste ahelad, kuigi vaataja kipub neid võtma kui narratiivi. Looduses on elu siin ja praegu, on vaid aina korduv olevik. See on hästi, et ses filmis pole pilte esitatud loona. Muidu poleks ta hea loodusfilm. Muidu ei saaks ta näidata vahetut vaatamist.
Jüssi kardab, et tootmine hävitab kõik ära. „Kui kaovad linnud ja kahepaiksed, mõjutab see kogu tervikut. Looduse ahelad on pikad, kõik on kõigega seotud. Kui see kusagilt katki teha, plahvatab probleem hoopis kaugemal. Võtame näiteks kodukaku — kui ta maha lastakse, hakkavad paljunema närilised, kimalaste pesad süüakse ära, pole kedagi, kes tolmeldaks punast ristikut, ja kui pole ristikut, ei muutu lehmade piim rammusaks. Ning kui mees ei saa korralikult süüa, jääb ta viletsaks, ja siis omakorda jääb naine rahuldamata. Iga ahel ulatub inimeseni, see on üks püramiid, me ei pääse selle eest kusagile.” (Herodes 2019). See ringkäik võib otsa saada, ja hea, et tema seda nägema ei saa. Aga hea, ütleb ta, et ta Eesti looduse rikkust on näinud.
Igavene taastulemine ei ole veel lõppenud.
„Mitte midagi nagu ei juhtu ja samas lihtsalt lajatab sulle elu mõttega vastu pead” — nii on ühes Donald Tombergi artiklis (2012) öeldud ühe teise hea filmi kohta. Ongi nii, et iseolemise ilu, see on elu olu. Ehk nagu ütleb Piia Ots (2008): „Mõtlemisainet (…) saavad kõik arvuti- ja telekasõltlased. Kõik, kel pole aega puhata ja olla.”8
Niisiis, luusigem vaatama ja kuulama loodust. Kas või oma õues, kui kohalikul kooslusel seal kasvada ja olla laseme. Et tervik olla.
Viited ja kommentaarid:
1 Filmi lõputiitrites toodud paljude abiliste nimede seas on ka kaks noort semiootikut, Merit Rickberg ja Loona Päll, kes tegid selle filmi kasutamiseks koolides õpetajaabilise portaali loodus.haridusekraanil.ee
2 Remsu 2020; Õnnepalu 2020; Alla 2020; Mikomägi 2020.
3 Välba 2020.
4 Tootsen tahtis filmi pealkirjaks esialgu panna „Hümn molutamisele”.
5 Koguni reisinud — Jüssi 2015.
6 Asko Lõhmus (ühtlasi tänu talle) on öelnud, et see film on „muusika Fredi ainetel”.
7 Vt intervjuud Jüssiga: Viidik 2011; Kukk 2015; Herodes 2019; jt, samuti raamat Jüssi 2009.
8 Tahaksin kõrvutada Tootseni „Olemise ilu” Paolo Sorrentino „Kohutava iluga”. Mõlemas on palju silmadele-kõrvadele, ent vastandsuundadest. Ju need koos räägivad vananevast Õhtumaast, mis püüab siiski taastada oma nooruslikku värskust.
Kirjandus:
Alla, Hendrik 2020. Teekond Fred Jüssiga: kuidas saada heaks inimeseks? — Postimees 15. I.
Herodes, Kristina 2019. Fred Jüssi: Eesti metsas käib riiklik laastamine. — Postimees (Arter) 28. XII.
Jüssi, Fred 1997a. Liblikas. — Eesti Loodus 7: esikaane siseküljel.
Jüssi, Fred 1997b. Hillar Pärjasaar 7. V 1925 — 9. III 1997. — Eesti Loodus 7, lk 319.
Jüssi, Fred 2009. Mister Fred: Urmas Ott & Fred Jüssi: intervjuu; esseed, artiklid, märkmed. Tallinn: SE & JS.
Jüssi, Fred 2015. Reisikirju. (Petrone, Epp, koost ja toim) Tartu: Petrone Print.
Jüssi, Fred 2017. Rajamustrid. Tallinn: Pilgrim.
Korv, Neeme 2019. Fred Jüssi. Üks eriline vaatleja. Rmt.: Soomere, Tarmo (toim), Eesti Vabariigi preemiad 2019. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, lk 283–287.
Kukk, Toomas 2006. Vali endale looduskaitsja raske, kuid huvitav elukutse!— Eesti Loodus 6, lk 32–35.
Kukk, Toomas 2015. Loodust ja elamise viisi tuleb õpetada eeskuju kaudu. — Eesti Loodus 5, lk 34–39.
Mikomägi, Margus 2020. Fred Jüssi — mees, kes julgeb olla loomulik. — Maaleht 3, 16. I, lk 26–27.
Nõmm, Andre 2006. Fred Jüssi äratav õpetus. — Go reisiajakiri 4, 10. IX.
Ots, Piia 2008. Jäälõhkuja. — Loodusesõber 2.
Piiper, Johannes 1935. Pilte ja hääli kodumaa loodusest: loodusesõbra muljeid maalt ja merelt. Tartu: Noor-Eesti.
Piiper, Johannes 1948. Pilte ja hääli Eesti loodusest. Tartu: Teaduslik Kirjandus.
Piiper, Johannes 1960. Pilte ja hääli Eesti loodusest. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
Püttsepp, Juhani; Sildam, Toomas 2003. Metsikute paikade kummardaja. — Eesti Ekspress: Areen, 5. IX.
Remsu, Olev 2020. Arvustus. Julgus olla sina ise. — ERR kultuur, 13. I. —https://kultuur.err.ee/1023472/arvustus-julgus-olla-sina-ise
Tomberg, Donald 2012. Hetk, loodus, lõputu vaikus. — Sirp, 20. IV.
Viidik, Aivar 2011. Fred Jüssi: Ma olen vaikuse partei liige. — Maaleht, 29. XII.
Välba, Anu 2020. Jaan Tootsen: Fred Jüssi soovis, et filmi peategelane oleks ikkagi Eesti loodus. — ERR kultuur, 11. I. — https://kultuur.err.ee/1022986/jaan-tootsen-fred-jussi-soovis-et-filmi-peategelane-oleks-ikkagi-eesti-loodus
Õnnepalu, Tõnu 2020. Fredi evangeelium. — Sirp 2, 17. I, lk 20–21.
