KUIDAS LEIUTADA NORMAALSUS?

See artikkel pidi olema e¯lektroni rühmituse loominguliste plaanide koondkokkuvõte. Seda ta muidugi ka on, endiselt. Aga selle korrektiiviga, et maailm on vahepeal fundamentaalselt muutunud ja enam ei ole võimalik paar kuud tagasi olulisena tundunud ideid endise veendumusega eksponeerida. Me ei saa olla kindlad, et poole aasta pärast on sellel, mida me plaanisime, üldse mingi mõte.

Ja ikkagi, me ei saa olla kindlad ka vastupidises — et mõte kaob, et võib-olla ainus mõistlik tegevus on minna vabatahtlikuks päästeteenistusse või alustada parameediku-õpingutega. Saabuva tegelikkusega arvestades on need kindlasti väga mõtestatud käigud. Aga võib-olla jääb mõni vähem frontaalse mõjujõuga mõistlik tegevus siiski alles. Üks olulisemaid asju on säilitada (või siis uuesti leiutada) normaalsus, isegi kui senised normaalsuse raamid on koos klaasidega laiali lennanud.

See tähendab, et loominguliste plaanide asemel on mõtet rääkida e¯lektroni üldisest fookusest. Millestki, mis ei muutu sellest, et maailm on muutunud. Kuidagi on sattunud nii, et MIMprojecti baasil moodustatud e¯lektron esindab endiselt mentaliteeti, mille kesksed printsiibid on kohanemine, paindlikkus, reaktsioonivõime ja kehtestunud gravitatsioonitsentritest mööda libisemine. Maailma praegune seis paneb e¯lektroni olukorda, kus meie põhiküsimuseks on, kas me suudame nüüd, kui kogu ümbritsev ühiskondlik struktuur kipub kokku langema nagu kõrghooned „Fight Clubi” lõpukaadrites, teha midagi, milles me võime oma identiteedi kesksed printsiibid praktikas ära tunda.

Kui e¯lektron endast esimest korda teada andis, oli avalikkusele saadetud enesekirjeldus järgmine: „e¯lektron on poolenisti virtuaalne, poolenisti füüsiline platvorm, mis liidab etenduskunstide ja teaduse otsingulisi tegevusi. e¯lektroni sisu on kunstnike ja teadlaste koostöö. Sellel koostööl on loomingulise laboratooriumi vorm — tehakse midagi, mida kumbki ilma teiseta tehtud ei saaks. Tööriistad ja eeldused on üsna ilmselt erinevad, aga nii teadlase kui kunstniku jaoks on peamine edasiviiv jõud uudishimu. See ühendab.”

Teadus on kõrvalseisjatele alati tundunud mingi arusaamatu nohikute mänguväljakuna, kus inimesed, kelle elu möödub raamatuid lugedes, teevad mingeid tegelikust elust kaugele jäävaid abstraktseid katseid. Üldise ettekujutuse kohaselt areneb nendest katsetest kunagi muidugi ka midagi kasulikku välja, aga teekond selleni on aeglane, vaevarohke ega huvita kedagi. Nüüd korraga on kõigile selge, et pole midagi, mis oleks tegeliku eluga otsesemas kontaktis kui teadus. Kui teadus suudab vaktsiini ja ravi välja mõelda, on üks tegelik elu. Kui ei suuda, on teine. Ja mitte keegi ei taha seda teist.

Praktiline sild, mida e¯lektron teaduse ja kunsti vahele ehitama plaanis hakata, on endiselt aktuaalne, aga enam pole see valik. See on paratamatus. Me otsisime teistsuguseid vastuseid teistsugustele küsimustele. Nüüd tuleb nii küsimused kui vastused ära muuta. Aga printsiip jääb samaks. Meid ei huvitanud puhtale väljendusele keskendumine. See on endiselt nii. e¯lektronile on oluline tegeleda probleemidega, millele pole head vastust.

Siiamaani on meie jaoks kunstitegemise aluseks olnud valik. Isegi kunagine projekt „MIM Goes Sustainable”, mis keskendus küsimusele, kui saastatud on maailm ja kas me saame toota ise oma energia, oli ikkagi vaba valik. Selliseid privileege ei pruugi enam olla. Olulised küsimused, millest ei saa mööda vaadata, on muutunud agressiivselt domineerivaks. Nad ei ole edasi lükatavad, neid ei saa panna pausile. e¯lektroni jaoks ei ole küsimus ümberringi toimuva tõlgendamises (jah, muidugi, see pole ka välistatud). Peamine, millele tuleks keskenduda, on mingi kasutatava uue väljamõtlemine. Tuleb püüda tekitada mõni lisakäepide, kust keegi saaks kinni võtta.

Me alustasime selle lisakäepideme leiutamisega, sest selgus, et uues olukorras pole võimalik läbi viia festivali, kus publik istuks saalis. Me mõtlesime: olgu, kui publik saali tulla ei saa, siis kas äkki oleks võimalik, et tuldaks kuhugi mujale? Kuidas oleks kohtuda esitajatega netis, moodustada virtuaalne publik, kes annaks esitajale oma kohalolekuga just selle puuduva, mis esitajat üleüldse käivitabki. Me hakkasime sellist lahendust välja mõtlema ja korraga selgus, et peaaegu märkamatult olime liitunud ka Garage48 korraldatud „Hack the Crisis” hackathon’iga. See arendustegevus jätkub, ja me loodame, et saame oma „Kõheda Vastasmõju Festivali” kahesuunaliselt netti. Ja et siis saavad seda platvormi kasutada kõik need kunstnikud, kes tahavad oma publikule silma vaadata.

Kui see õnnestub, tuleb jätkata järgmiste asjadega. Kunstniku ja teadlase koostöö, millele me ehitasime üles oma plaanid, on nüüdseks selgelt ümber defineeritud. Aga võib-olla üks sisuline probleem, mis art-science’i skeenel kogu aeg on eksisteerinud, on nüüd isegi aktuaalsem kui varem. Me plaanisime tegeleda sellele lahenduse otsimisega ja seda on endiselt vaja. Kokkuvõtvalt — pole midagi uut selles, et kunstnikud laenavad teadusest huvitavamaid või esteetiliselt silmatorkavamaid tulemusi ja teevad neist oma kunsti osa. Kunstnikule on see kasulik, sest teadus suudab tänu oma kõrgtehnoloogilisele aparatuurile produtseerida väga eristuvat ja harvakogetavat materjali. Kuna kunstnikku ei piira teaduse ranged reeglid, siis võib ta niisugusest materjalist oma parema äranägemise järgi teha tõepoolest suure mõjujõuga teoseid. Küsimus, mida tuleks küsida, on — mida teadlane sellest saab? See ei ole utilitaarsuse ja kasu küsimus. Kui kunstnikul on huvitav oma kunsti teha, siis võiks ka teadlasel huvitav olla. Aga üsna tavaline on, et kunstnik ei võta teadlast kampa — kas siis ei taha või pigem ei oska. Süüdistada pole kunstnikku mõtet, teadusele ei olegi lihtne ligi pääseda, see vajabki pikka ja põhjalikku ettevalmistust.

e¯lektroni inimesed on päris kaua olnud seotud servapealsete kunstivaldkondadega ja samal ajal ka kõrgkoolides õpetamisega. Meile ei tundunud (ja ei tundu ka uues olevikus) piisav, et teadlane muutub kunsti kontekstiga kohtudes kasulikuks dekoratsiooniks. Dekoratsioonil ei saa olla piisavalt huvitav. Ja kui teadlasel ei ole piisavalt huvitav, siis võib olla üsna kindel, et tegelikult jäävad kõige huvitavamad seosed ja arendused üldse pinnale tulemata. Kunstnik vajab selleks teadlase aktiivset kohalolu, sekkumist protsessi ja ka seda, et teadlane ise tahaks protsessis olla kreatiivne osaline.

Aga nüüd ei ole küsimus enam pelgalt huvitavuses. Nüüd tuleb leiutamisega liikuda paratamatult selle juurde, mida on vaja. Seda, mida kõige rohkem on vaja, me praegu veel ei tea. Iga päev muudab maailma ja selleks ajaks, kui lugu ilmub, ei pruugi loo kirjutamise ajal olulisena tundunud probleemid enam ülalpool veeliini olla. e¯lektron eeldab, et teadlane võib praegusel hetkel seda vajaolevat paremini ära tunda — ja paljud teadlased ongi rakendatud vajaoleva kiiresse äratundmisesse. Viroloog ei saa ilma matemaatikuta modelleerida viiruse levikumudeleid jne. Kui kõik on ebastabiilne, siis teaduse süstemaatiline lähenemine on üks parimaid võimalikke meetodeid, et olukorrast aru saada.

Kas selle massiivse ebastabiilsuse juures on midagi, mis tõenäoliselt ei muutu? Ilmselt kestab edasi vajadus säilitada normaalsus. Ja oletatavasti on endiselt vaja silda, mis annaks teaduspõhistele probleeme lahendavatele käikudele kergema mõistetavuse, kasutades keelt ja väljendusviisi, mis inimestele on harjumuspärasem kui teaduse spetsiifiline oskussõnastik. Sealjuures ilma seda ära taandamata ja lihtsustamata. Selle silla ehitamises näeb e¯lektron endiselt oma kohta ja tegevusvaldkonda.

Üks peamine e¯lektroni plaanitud praktilistest töövormidest oli residentuur — koostööplatvorm, kus kunstnik ja teadlane saaksid koos uurida mõnd intellektuaalselt haaravat ja inspireerivat nähtust. Me ei võta seda käigust maha. Sellist praktilist koostööd, kogemuste summeerimist on endiselt vaja, nüüd tuleb lihtsalt otsustada, millele jätkub ressursse ja mis jääb ootama. Saabuvad päevad annavad meile selguse, millises suunas ja ulatuses oma plaane ümber teha. Ja ka selguse, mida on vaja, et kunstiskeene üleüldse suudaks edasi tegutseda ja kuidas see hakkab muutunud tegelikkuses inimesteni jõudma. Meie endised plaanid on nüüd ainult struktuurne sõrestik, aga meie printsiibid ei muutunud. e¯lektron jätkab leiutamisega, isegi kui leiutamine ise tuleks uuesti välja mõelda.

 

ANDRUS LAANSALU

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon