VASTAB RAINER JANCIS

Vestlesime Rainer Jancisega ühel ilusal pühapäeva pealelõunal kohvikus Telliskivi loomelinnakus. Lähenes aastalõpu pühadeaeg, kuid seal oli kõik rahulik, ei mingit ostupalavikku ega kiirustamist. Meie vestlus kestis paar tundi, ilmselt kauem, kui me kumbki kavatsenud olime. Küllap meil oli siis huvitav. Mina küsisin, Rainer vastas. Mitte midagi me ei salvestanud. Minu ettepanek oli, et ma saadan Rainerile nimekirja oma küsimustest ja tema saadab mulle oma vastused kirjalikult. Edasi vahetasime paar korda kirju ja nii see jutt siia saigi.

Mingiks kaugemaks formaalseks aluseks kogu vestlusele on fakt, et 19. aprillil 2019 sai Rainer Jancis viiekümneaastaseks. Tõsi, meie kohtumise ajaks oli sellest juba peaaegu kolmveerand aastat möödas. Minu soov oli esitada Rainerile pigem kokkuvõtvat laadi küsimusi. Pikemalt ja üksikasjalikumalt saab Raineri elust lugeda tema 2014. aastal ilmunud raamatust „Valgus tunneli lõpus. Unenägu Metro Luminalist”, mida ma kõigile väga soovitan. Selles raamatus on palju meeletult naljakaid lugusid. Muidugi on seal ka tõsidust, professionaalset teavet ja palju muud. Aga ühte asja, millega Rainer Jancise puhul ei osata nagu arvestada, tahan ma küll alla kriipsutada — tal on meeletult hea huumorimeel, mis avaldub nii tema kirjutistes kui teinekord ka muusikalises
loomingus.

 

Kuidas sa ise ennast tutvustaksid? Muusik? Helilooja?

Võib-olla ongi mind kogu elu vaevanud dilemma, et kas ma olen rohkem esitaja/instrumentalist või helilooja. Ma olen mõlemat ja julgen arvata, et üsna võrdselt. Olen kirjutanud mitusada laulu ja lugematuid tunde instrumentaalmuusikat, seega korralik heliloomingu kataloog võiks olemas olla, ja lisaks olen veel ka järjekindlalt oma muusika esitaja. Helilooja-kitarrist? Peale kõige selle olen ka muusikaprodutsent ja mul on oma stuudio. Väga karakteerne filmihelilooja kirjeldus tegelikult.

 

Kas saad ka tellimustöid? Millised on olnud neist märkimisväärsemad?

Loomulikult teen ma pidevalt tellimustöid, nii helilooja kui produtsendina. Valminud on balletid, draamaetendused ja filmid. Põhimõtteliselt tellimustööd ongi see allikas, millest helilooja/produtsent elatub. Pillimehena on mind paraku üsna harva palgalehele kantud, kuna ma kirjutan ja esitan põhiliselt iseenda originaalmuusikat ega ole pulmabändi või laevapillimehe pajukit teeninud. Usun, et ega ma nii lihtsalt toime tulekski, sest see repertuaar on mulle tundmatu ja nõuaks ka teistsugust ellusuhtumist. Kaks viimast aastat olen teinud Metro Luminali, millega ilmusid minu produtseeritud plaadid „Üheksast viieni” ja „Ajaja”. Enne neid oli ballett „Ninasarvik” Vanemuises ja Priit Pääsukese film „Keti lõpp”. „Kolmeraudse” tunnusmuusikat mäletate?

 

Milline on sinu päev? Millal ärkad, millal töötad? Oma raamatus sa kirjutad, et põllumees läheb varahommikul põllule ja muudkui murrab. Kas muusik peab samamoodi tegema?

Praegu on aasta lõpp, mis on kujunenud väga hektiliseks, ja ma saan rääkida vaid sellest, milline võiks ideaalis olla minu päev. Oma südamelt olen rutiini kummardaja ja pean plaanipärast tegevust igasuguse tõsisema loomingu nurgakiviks. Abielumehena on mul piinlik tunnistada, et mu loomeperioodid on ülimalt intensiivsed ja et mulle pole võõrad ka mitu ööpäeva kestvad tsüklid, kus ma isegi ei maga vahepeal. Olen töönarkomaan ja tegelikult ongi „oma asja tegemine” minu normaalne olemisviis, kõige muu puhul tunnen ma ennast nagu veest välja võetud siputav kala. Viimasel ajal olengi liikunud selle poole, et panna paika oma pikemaid loomingulisi plaane. Uue taseme saavutamine nõuab süstemaatilist tegevust ja tavaliselt võtab sõnavara omandamine aastaid, enne kui tekib väljendusvabadus. Seega, lõpmatus universumis on lõpmatult tegevust, aga pühakirjas on öeldud, et kõik see on tühi töö ja vaimu  närimine. Õpin ikka veel, kuidas hoida ennast oma loomingusse kiindumast.

 

Mõtled sa kunagi üldse sellele, kas sinu loomingut keegi ka viiekümne aasta pärast kuulab? Ja mida võiks sinu loomingust viiekümne aasta pärast kuulata?

Mind on juba kuulatud vähemalt kolmkümmend viis aastat, veel viisteist aastat ja ongi viiskümmend! See sõltub asjaoludest ja kandjatest, millel muusika viiekümne aasta pärast levib — raske on ennustusi teha. Alailma räägitakse mingist pärast surma tulevast kuulsusest. Inimesed isegi pahandaksid, kui keegi sooviks selle oma eluajal oleva kuulsuse vastu vahetada. Aga ilmselgelt ei oleks needsamad pahandajad nõus oma palka pärast surma saama. Afterlife on tõsine äri. Arvan, et äkki on tegemist mingi kristliku kultuuri nähtusega, kus kõik hiljem paradiisis või põrgus lahenduse saab. Paraku on kunst investeerimiseks ideaalne ja surnud kunstniku taiesed muutuvad krüptorahaks, millel mõnikord ei pruugigi geniaalsusega mingit pistmist olla. Ramses II seemnevedelikuga imbunud aluspesu või maailma vanim puulusikas maksab kindlasti üüratut pappi, võrreldes nende asjade algse funktsiooniga. Tõsiselt muusikaga tegelemine on elustiil ja on seega sõltuvuses tegija elust. Võtmesõna on siin õppimine. Kes suudab õppimisest rahuldust tunda, selle elu on juba ette korda läinud. Terved  muinaskultuurid on jäljetult kadunud — kas me võiksime siis mõelda, et kunst on igavene? Laialt võetuna on kõik vaid küünlaleek tuules.

 

Ma vaatasin, mis kõik on kirjas sinu curriculum vitae’s — su tööde nimekirja pikkus lõi mu tummaks. Mis on selles su enda lemmikud?

Lemmikuks on alati kõige viimane teos, ka avaldamata või pooleli olev. Ma kasutan alati juhust, et öelda: igasugune hierarhia on ajutine nähtus, nagu ka prioriteedid, millest need hierarhiad tulenevad. Olen aastaid üritanud hoiduda midagi oma lemmikuks nimetamast ja püüdnud suhtuda kõigesse nii võrdselt kui võimalik. Tavaliselt määrab olukord valikud. Olen õnnelik, et mul on seni olnud loomingus suhteliselt vabad käed, ent siiski — tellija määrab muusika. Võib ju kirjutada ka näiteks tulnukatele, ent siis tuleb ka arvestada, et inimesed seda ei kuula. Väga suur osa minu loomingust, mida ise pean oma parimaks, pole üldse helikandjatel ilmunudki. Aga soetage endale The Spinningwheels Drive Bandi CD „100% Totally Free Ringtones” ja saate aru, miks.

 

Kui palju sa üldse teiste tehtud muusikat kuulad? Ja kui, siis kelle?

Muusika kuulamine on samasugune muusika tegemise osa nagu paljud muudki tegevused. Olen väga süstemaatiline kuulaja ning kuulan heliloojaid ja artiste lausa diskograafiate kaupa. Tihti on sedasi jälgitav, kuidas nad ühest loomingulisest impulsist teiseni jõuavad, ja kergem mõista nende tähtteoste teket. Leian, et niisugused kuulamised on arendavad ja annavad palju sellist, mida võid omaenese loomingus mingil pööratud kujul kasutada. Tean maailmakuulsaid produtsente, kes väidavad näiteks, et enne miksimissessiooni algust kuulavad nad umbes tund aega oma lemmikuid, et kõrva „heaga” harjutada.  Kui võrrelda iseennast ainult iseendaga, tekib lõpuks mingi veider eneserahuldamise tunne. Mõnikord on lausa vabastav, kui selgub, et midagi, mida pidasid originaalseks, on juba tehtud ja seega ei pea sina sellega jändama hakkama. Tihti selgubki alles pikapeale, kas keegi on juba teinud midagi sellist nagu sina. Mul endal on ikka veel mõned asjad, mille originaalsusesse ma usun.

 

Kellelt oled sina õppinud? Kes on su õpetaja(d)?

Sven Kullerkupp, La Monte Young… Tegelikult kogu muusika, mida ma kuulan, ka kõige tobedamad poplood kannavad mingit informatsiooni, millest on võimalik õppida. Oma USA kogemuse põhjal võin öelda, et seal on aukartust äratav hulk tippinstrumentaliste, aga John McLaughlin ja Steve Vaid on üksikud, kellel on vedanud. Kuigi neid on veel. Samas panin tähele, et muusikud hoiavad seal kokku, mitte nii nagu meil. Mulle hakati USAs kohe soovitama inimesi, kellega kohtuda, või stuudioid ja kontserdipaiku, ilma et ma oleksin ise seda küsinudki. Niisugust suhtumist sooviks Euroopaski rohkem näha. Saksamaal ja USAs elamine ja toimetamine ise on olnud mulle suuresti õpetlik. Kas või selleks, et näha, kes sa ise üldse oled suuremal pildil, keskkonnas, kus on palju samasuguseid ja paremaid. 

 

Mida Berliin sulle tähendab? Ma mõistan, et algus oli juhuslik — Rainer tuli juhuslikult bussi pealt maha peatuses Berliin, kui ta oli teel Tallinnast Portugali… Aga sa käid seal veel nüüdki. Mis asjus? Kas puhtalt töö või ka linna ja sealse keskkonna pärast?

Sattusin Berliini 1999. aastal ja olengi jäänud tiirutama selle vahet edasi-tagasi. Viimasel ajal on küll tunne, et seal  ei toimu enam nii palju huvitavat kui varem, ja elukallidus, mis kunstnikke kimbutab, muudkui kasvab. Berliin on hea koht, kus võib pingevabalt eksisteerida ja teha asju, mis sisse ei too. Karjääri ja läbilöögi kohad on siiski kusagil mujal. Üldse on muusikutega natuke sama lugu nagu sportlastega. Kui sa esindad oma rahvust ja riiki, oled kõrgemast kategooriast kui lihtsalt keegi järjekordne, kes ajalehepoisist presidendiks tahab saada. Sellega tahan ma toonitada, et oma edu kodumaal ei saa kuidagi alahinnata. Püsiva toetajaskonna tekitamine võtab aastaid ja see hüljata oleks enesetapp. Samuti on väikese riigi eelis see, et pääsed oluliselt kergemini meediasse. Tihti on lausa koomiline, et väikeriigi artistidel on sarnased portfooliod maailmakuulsate superstaaridega, kuigi reaalsus on tiba teine.

 

Juttudega Raineri kitarridest saaks ilmselt terve ajakirja täita ja jätame selle teiseks korraks. Mis pilli sa peale kitarri veel valdad / mängid?

Alustasin klaverist, nagu kõik, kes muusikakeskkooli esimesse klassi lähevad, ja õppisin seda kuni kuueteistkümnenda eluaastani. Tegelikult, kui ma hakkasin kitarri mängima, siis alguses suhtuti sellesse väga skeptiliselt, sest olin palju parem klahvidel. Praeguseks on muidugi vahekord  muutunud ja seda taset, mis mul kunagi klahvidel oli, ma enam kunagi ei saavuta. Siiski mängin ma klahvpille oma plaatidel ja programmeerin. Üldiselt nimetan ma ennast keelpillimängijaks, sest tinistan praktiliselt kõike, millel on keeled peal ja millele poogna või näppudega ligi pääseb. Kui aga tuleb päris „sõtta” minna, siis on mu elupäästvaks relvaks kitarr.

 

Mis põhimõttel sa lugusid internetti üles laed? Sul on päris palju asju Youtube’is. Näiteks „All” ja „Greedy Shopping Disaster” on väljas tervete albumitena, samas on „Hibernatuse” pealt vist ainult üks lugu. Spotifys on ainult „Üheksast viieni”. Mis kogemus sul Spotifyga üldse on? Oskad ehk teistele muusikutele midagi soovitada?

Siin saan rääkida vaid asjadest, mida ma ise ei tee. Mul on internetiga seoses üldse oma kiiks ja ma arvan, et elame ajastul, kus muusika võetakse loojatelt lihtsalt ära. Kui sa oled tundmatu artist, siis ainus võimalus, et su muusikat kuuldaks, on see tasuta üles laadida. Ja ka siis on need kuulamise numbrid üsna väikesed, kui just ei järgne mõjuvõimsat meediategevust. Paraku on ka n-ö suured kalad sunnitud oma muusikat üles laadima, sest inimesed kuulavad tihti enne plaadiostu Youtube’ist n-ö eelvaadet. Kui seda seal ei ole, võibki ketas poodi jääda. Spotify on tõesti mu südametunnistusel, ma ei ole ise Spotify kasutaja, seetõttu ei mõista ma ka neid, kes vaid sealt muusikat kuulavad. Eks need kõik ole laborikoridorid, mis meile, katserottidele aeg-ajalt kas avatakse või suletakse.

 

Mida sa ütleksid teemal „instrumentaal versus vokaallooming”?

Asi on ju selge. Instrumentaalmuusikaga pole võimalik läbi lüüa nii, nagu inimesed läbilöömist ette kujutavad. Instrumentaalmuusikat ei mängi enamus kommertsraadiojaamu, inimesed isegi ei tunne instrumentaallugusid nende teistkordsel kuulmisel ära ega ei erista soleerivaid pille. Ajaloos on väga vähe instrumentaalhitte ja viimastest kümnenditest ei tea ma ühtegi. Instrumentaalmuusika on filmikujunduse, teatrietenduste ja muu sellise pärusmaa. Paraku ei tunta eriti ka filmiheliloojaid. Ise olen ma suur Dave Porteri fänn: „Breaking Bad”, „Preacher”, „Better Call Saul”. Aga ma ei ole seni leidnud ühtegi inimest, kes, olles neid seriaale vaadanud, teaks, kes on Dave Porter. Ometi on kõik kohe nõus, et „sünged” soundtrack’id on… Kahtlemata tuleb siin mängu muusika mälumise kultuur. Meile ju söödetakse sisse lauljaid. Isegi Prince, kes oli vapustav multiinstrumentalist ja virtuoos kitarril, bassil, trummidel jne, on ikkagi eelkõige laulja. 1970-ndatel jäi korraks mulje, et muusikainstrumendid tulevad tagasi, ja ansamblite repertuaaris olid pikad soolod, kus mängijad said oma virtuoossust väljendada. Praegu peetakse seda reeglina halvaks maitseks. Minule isiklikult meeldib instrumentaalmuusika rohkem kui vokaalmuusika, sest arukaid lauljaid tuleb tikutulega taga otsida. Inimese hääl on ju tema hinge peegel.  Rohkem on anekdoote trummaritest ja bassistidest, aga uskuge või mitte, just lauljatega on enamasti probleemid.

 

Kui palju sa oma muusikat noodistad? Ilmselt on väga erinev olukord bändide ja näiteks balletimuusika puhul?

Muusikat noodistada on mõistlik siis, kui seda salvestatakse klassikaliselt treenitud pillimeestega. Enamus koolis käinud muusikuid eeldab, et neil on noot. Džäss- ja rokkmuusikud eelistavad õppida kõrva järgi ja neile on parem, kui on olemas demosalvestus. Paljud rokkarid isegi ei tunne nooti. Mina olen mõlema maailmaga kursis. Paraku on noodilugemisega nii, et kui seda pidevalt ei harjuta, siis see läheb rooste. Klassikutel tuleb kogu aeg noodist võõrast repertuaari mängida, seega on nad harjunud.  Kuidagi kummalisel kombel olen ma jälle jõudnud noodi kirjutamiseni ja mõtlen üha rohkem sellele, et seda peab tegema, kas või selleks, et pärast ei oleks vaidlusi, mis noot seal tegelikult oleks pidanud olema. Ise olen ma seni suhtunud väga tolerantselt improvisatsiooni ja lubanud mängijatel eemalduda originaalversioonist. On ette tulnud ka olukordi, kus esitaja muudab oma partiid, sest ei saa minu kirjutatuga hakkama, ja pärast tahab saada osa loo autorlusest. Heliloojale on selline olukord luupainajalik. Kaas­autorlus võiks olla asi, mis lepitakse kokku enne loomeprotsessi algust. Kõige raskem on just tervikliku ideega lagedale tulla, mitte sinna hiljem erinevaid hääli peale improviseerida. Laulude puhul on muidugi sõnad need, mis määravad. Väga oluline on see, kas laul on kirjutatud luuletusest lähtuvalt või on luuletus hiljem valmis olevale instrumentaalile juurde poogitud. Nõukogude ajal toimus kogu aeg luulekogudest lihtsalt tekstide krahmamine, mingit autorikaitset ju tol ajal ei olnud. Nõukogude ajal moodustasid enamuse eesti popmuusikast välismaised hittlood, millele ise eestikeelsed sõnad kirjutati. Tegelikkuses on autoril õigus tõlke autentsusele. Kirjutada täiesti teise sisuga uus tekst on juba midagi suht krõbedat. Paraku kohtab selles vallas huvitavaid asju, näiteks Rock Hoteli lugu „Täpselt nii, nagu peab” — autorid Eric Clapton / Heigo Mirka — või Anne Veski „Jätkem võtmed väljapoole”, mis on ju Rafaella Carrà laul „Tanti auguri” ja kus eestikeelse teksti autorit polegi lihtne tuvastada. See rida on ilmselt lõputu, arvestades, et meie tollase popi moodustasidki suurelt osalt mahaviksitud lood. Jah, ka „Tiigrikutsu” ja „Kikilips” ja „Viis viimast” jne. Kui õiglus jalule seada, oleksime oma muusikapärandist ilma, isegi J.M.K.E „Tere, Perestroika” on Pelle Miljoona plagiaat.

 

Kuidas bändi sisse saab? Kas kutsega?

Reeglina kutsega, jah. Keegi teab kedagi ja siis võetakse ühendust ja pakutakse. Mõnikord on konkurss. Üldse võib see olla väga keeruline protsess. Tüüpiline on olukord, kus kollektiiv on eksisteerinud paar aastakümmet ja siis algavad vaidlused selle üle, kes keda kuhu kutsus ja kelle bänd see üldse on. Oleme seda nii dinosauruste kui sisalike puhul näinud. Meie enda geko „Ruja” on ju lõpmatute vaidluste platvorm. Klassika on ju ikkagi see, et kes hakkab bändi kokku panema, selle bänd see on. Nii pole näiteks Talking Heads sugugi David Byrne, nagu kaugelt paistab, vaid tema on sinna hoopis kutsutud; Black Sabbath pole Ozzy ja nii edasi, kui rokist rääkida. Need olid muidugi hämarad ajad. Alati tuleb kasuks see, kui kõik on paberil algusest peale kirjas ja allkirjad all — siis jäävad jubedad vaidlused ära. Paraku toimitakse niimoodi väga harva, sest palju asju saab alguse asjaarmastajalikult, tähelend tuleb ootamatult ja vallandab egotormi.

 

Rainer, kuidas käsi käib? See oleks pidanud olema esimene küsimus, aga jääb hoopis viimaseks. Võib-olla peaksin konkreetselt küsima — oled sa õnnelik? Muuseas, üks väga mõistetav ja mingis mõttes isegi tüüpvastus on selline: jah, praegu olen küll, minevikus on perioode, mil ma polnud, aga nüüd olen.

Oleks naljakas hakata nüüd bluusi laulma. Asjad peavad olema veel suhteliselt hästi, kui sul on aega mõelda sellele, kas oled õnnelik või mitte. Õnn on üldse üks globaalne petuskeem, nagu mingi banaan, mida ahv kunagi kätte ei saa. Vanasti nimetati pisut tobedaid inimesi halvustavalt õnneküttideks, sest tubli mees ikka ehitab oma maja oma kätega ega vaja selleks loosiratast — võimalik, et isegi mitte laenu. Paraku paistab, et need tublid inimesed jäävad eeposte kaante vahele või muinasjuttudesse. Tänapäeva inimene kahmab iga laenu, kust aga saab, ja loodab, et kõik saab korda. Kolmekümneks aastaks laenu võttes on võimatu, et saad garanteerida selle tagasimaksmise. Midagi on selles juba fundamentaalselt viltu. Tegelikult on ju nii, et riski võtab alati ainult üks pool, ja see, kes võtab riski, ongi „oinas”. Paraku on olukordi, nagu näiteks koonduslaager, kus sul puudub võimalus „oinas” olla. Tänapäeva ühiskond on keskkond, kus sulle on jäetud ainult lotoratas, et sattuda selle kolme protsendi sisse, kes seisavad väljaspool ratast. Kas ma olen selle üle õnnelik? Ei. Aga mitte enda pärast. Valus on vaadata, kuidas inimesed, kes väga kergesti saaksid seda muuta, on ise valinud piinlemise, kuna eelistavad hüpoteetilist õnne sellele, mis neil juba pihus.

 

Ja ongi tänaseks kõik. Vestlused Rainer Jancisega tuletasid mulle meelde kuulsat Edgard Varèse’i ütlust „The present day composers refuse to die” („Nüüdisaja heliloojad keelduvad suremast”). See oli Varèse’i vastus akadeemikute seas valitsevale hoiakule „kadugu need tüübid, kes teevad siin müra, mida nad muusikaks nimetavad, ja laske mul mu Beethovenit nautida”. Muidugi ei pane Beethoven Rainerit muretsema. Ma usun, et tema peamiseks mureks on nn restoranimuusika eelistamine ja laiutamine kõigil tasanditel.

 

Detsember 2019

 

Vestelnud AVO RAUP

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist