PERSONA GRATA JANNO JÜRGENS
Aprill, 2020Režissöör Janno Jürgensi esimene täispikk film „Rain” pidi esilinastuma 20. märtsil, kuid elul olid teised plaanid. Omamoodi vimkana haakub see viltu vedamine ka filmi enda süžeekäikudega. „Rain” puurib tarmukalt meheks olemise tahkusid ühes perekonnas, läbi põlvkondadevahelise dünaamika. Aastaid ära olnud rahutu ja isepäine Rain maandub ühtäkki taas oma kodus. Varateismelisele, 12-aastasele Atsile saab Rain oma karge natuuriga uueks eeskujuks, autoritaarne isa Kalju arvaks aga Raini pigem mahakandmisele. Omal ajal pages Rain sündmustevaese ja ilmetu väikelinnaelu eest rokkmuusikasse ja selles maailmas — meri alati põlvini — möödus kogu tema noorus. Koju jõudes on tal turjal juba kolmkümmend aastat, aga paistab, et need pole aidanud ja poisist pole õiget meest sirgunud. Elumere lained käivad nüüd aga juba üle pea ja ühtäkki tuleb ujuma õppida. Rain sunni peale õppida ei taha. Rain tahab lihtsalt olla.
Septembrisse lükkunud esilinastust oodates on paras aeg põhjalikumalt uurida, mida tahab ja taotleb selle filmi ja oma tööga „Raini” režissöör Janno ise.
Kas esimese täispika filmi valmides on seljataha jäänud mõnus orgaaniline kulgemine või hoopiski üks korralik võitlusretk?
„Raini” valmimisprotsess on olnud väga pikk. Esimese idee esitamisest on nüüdseks möödunud seitse aastat. Olen seda filmi ühel või teisel kujul kogu aeg eneses kandnud ja ega ta enne ametlikku esilinastust kuskile ka kao.
„Raini” tegemisel on küll ette tulnud mitmeid tagasilööke, kuid kõige raskem on olnud just see ootamine. Ma poleks eales osanud arvata, et viimase takistuse põhjustab miski niivõrd globaalne. Selline see olukord aga on — „Rainil” tuleb veel kuus kuud oodata.
Filmi tegemine ise on olnud perioodina väga inspireeriv ja sellest pole midagi keerulist välja tuua. Mitme aasta peale jagunenud võtteperioodil sai küll mõnikord lund ja teinekord päikest oodatud, kuid tegemine ise on olnud puhas lust.
Kas karantiini ajal pannakse ka „Rain” rahulikult riiulile istuma või sätitakse teda veel siit ja sealt enne suure publiku ette toomist?
Eks ilmselt ikka kohendame veidi visuaalefekte ja korrigeerime heli. Üldiselt proovin siiski jätta ta selleks kuueks kuuks rahule, nii et vahepeal ise ka ei vaata. Praegune ooteperiood on hea aeg tegelemaks sellega, et „Rain” leiaks oma koha ka mujal maailmas. Aeg otsida müügiagente ja filmifestivale, kus „Rain” hiljem oma teekonda jätkata saaks. Jääb vaid üle loota, et filmitööstuse masinavärk praeguses olukorras päris kokku ei varise.
Kui oluline üldse on sulle kui eesti režissöörile rahvusvahelistele filmifestivalidele jõudmine? Võrreldes filmi kohaliku kinopubliku ette jõudmisega, milline kaal sellel on?
Ennekõike on oluline ikkagi kodupublik, oma inimene ja Eesti kinolevi. Seejärel tulevad filmifestivalid, mis on justkui lisaboonus. Nii peaks see olema ja on ka minu puhul. Eesmärgiks on just kodupublikule kuidagi naha alla pugeda, aga filmifestivalidel tähelepanu saamine on tähtis võimalike tulevaste koostööde aspektist. Esimesel filmil on lõppude lõpuks ju üks eesmärk — tagada rahastus teise filmi jaoks. Kogu filmiga kaasnev tähelepanu, olgu siin või väljaspool, aitab seda eesmärki realiseerida.
Meie kinopublikut kõnetab film juba seetõttu, et igast Eesti väikelinnast leiab ühe Raini. Kuidas aga sattus selline tegelaskuju kõikideks nendeks aastateks elama sinu loomeilma?
„Raini” loomise lähtepunkt on mulle väga südamelähedane. See idee hakkas kerima püüdlusest mõista oma vanema venna raskemeelsuse tagamaid. Minu lühifilm „Distants” (2012) oli sellele teemale omamoodi sissejuhatuseks, tegelesin seal isa ja poja konfliktiga. „Raini” puhul tahtsin rääkida aga loo vendadest.
Teadsin kohe alguses, mida öelda tahan. Samas on see, milliseks „Rain” lõpuks arenes, aastaid kestnud meeskonnatöö tulemus. Koos kaasstsenaristi Anti Naulaineniga arendasime „Raini” lugu läbi aastate Võsu maamajas nädalavahetustel töötades ning seminaridel Prantsusmaal, Poolas ja Rumeenias. Olen Antiga alates 2012. aastast koostööd teinud ja mulle meeldib mõelda, et meid ühendab eriline loominguline side.
„Rain” tabab kõnekalt eesti mehe olemust. Kas oled mõelnud, kuidas see meile harjumuspärane ja omane
natuur hakkab rahvusvahelistel festivalidel seigeldes välispublikule mõjuma?
Lähtusime „Raini” tegelasi kirjutades sisetundest ja inspiratsioonist, mida pakkus meie endi elu. Kujutasime neid mehi nii ausalt, nagu oskasime. Haarasime materjali oma lapsepõlvest ja ümbritsevatest inimestest. See kõik kandus väga loomulikult filmi üle.
Meie kultuuriruumist väljaspool asuvaid inimesi on pannud need meestegelased muigama. Nii „Raini” Poolast pärit monteerija kui ka minu hispaanlasest kolleeg ei saanud aru, miks see keskealine Rain selline laps on ja justkui nii rumalalt käitub.
Milline mees Rain oma käitumisega sinu enda silmis on, kas iseenda või ühiskonna ohver?
Ma arvan, et mõlemal on siin oma roll mängida. Ühest küljest pole Rainis justkui piisavalt meest. Kui ta oleks tugevam isiksus, siis võib-olla suudaks ta end sellest kõigest välja murda ja edasi liikuda. Selles mõttes lasub Rainil endal süü oma olukorra pärast. Kuid Rain on selline, nagu ta on, passiivne ja nõrk oma tundlikkuses. Seejuures on Raini oluliselt kujundanud aeg, milles ta sündinud ja kasvanud on. Kuigi see film ei anna täpseid ajaraame, on Raini põlvkond Eesti inimesele tunnetuslikult lihtsasti ära tuntav. See on põlvkond, mis seitsmekümnendate või kaheksakümnendate lõpus oma noorust nautis ja üheksakümnendatele jalgu jäi. Eesti väikelinnades, näiteks Haapsalus, oli elu siis täiesti teistsugune, kui ta on praegu. Toonane ühiskond ei soosinud õrnade meeste roosilist teismeiga. Nii on Rain oma õlul kandud aega, mis kujundas tema loomuse selliseks, nagu see on.
Raini muudab mehena justkui nõrgemaks see, et tal puudub eneseteostuse vajadus. See on eelnevalt toimunud drastilises ühiskonna muutuses nagu „tõlkes kaduma läinud”. Kas sinu silmis kuulub eneseteostus asendamatu komponendina tõelise mehe definitsiooni juurde?
Selle filmi puhul huvitas meid eneseteostuse probleem väga. See tekitaski konflikti Raini ja tema isa Kalju vahel, kelle silmis peab õigel mehel plaan olema. Minule on Raini passiivsus väga sümpaatne. See vastumeelsus hoiaku suhtes, et kogu aeg peab midagi tegema ja millegi poole liikuma. Mulle tundub huvitav selline vabaduse võimalus, kus saab lahti ja minna lasta. Inimest ei pea alati ümbritsema jäik raam. Vabaduses saavad asjad omal viisil ise teostuda.
Režissööri ja stsenaristina oli korralik väljakutse anda edasi lugu passiivse peategelase kaudu. Mitte keegi ei taha ju iseenesest vaadata filmi passiivsest luuserist, kes end kuskil väikelinna keldris täis joob ja ennast haletseb. See ei ole ju kuigi sümpaatne.
Stsenaristi Antiga selle väljakutse kallal töötades sai selgeks, et tegelikult on väga põnev, kuidas „Rain” teeb vendade loona neist äraspidise tandemi. Selles filmis on hoopis väikevend Ats aktiivne pool. Tänu sellele mõnusale tasakaalule saime rääkida passiivse natuuriga Raini loo.
„Rainis” esineb läbivalt ja kõnekalt üks metafooriline motiiv, vesi oma erinevates olekutes. Vesi jääb keemiliselt koostiselt samaks, olenemata sellest, millise vormi ta ümbritsevas keskkonnas reaktsioonina võtab. Sama kehtib „Raini” meesliini puhul. Isa Kalju on jäiselt lõikav, Ats on ülevoolavalt lustlik ja Rain tahaks lihtsalt kuhugi õhku haihtuda, kuid sajab kõigi pahameeleks taas kaela. Kolm erinevat generatsioonikihistust loovad üksteisele ümbritseva keskkonna, erineva õhustiku ja ka elamise vormid, kuid perekonna meesliin jääb oma olemuses ikkagi samaks. Või siis mitte? Kas sinu arvates on inimesed üldse suutelised oma loomust muutma või kohandavad nad üksnes oma hoiakuid ümbritseva suhtes, nii et teisenevad heal juhul vaid nende reaktsioonid?
Vee metafoor on selle filmi mõtestamiseks tähelepanekuna tabav. Juba filmi pealkirja valides käis mul peast läbi mõte, et rahvusvahelises ruumis tähistab see sõna lisaks mehe nimele ka vihma. Algselt oli plaan näidata aastaaegade vaheldumise kaudu just sedasama muutuse aspekti, kuid me ei jõudnud sellega nii palju tegeleda, kui oleks võinud.
Muutumise võimalikkus on olnud põhiline küsimus, mis mind ennast ka väga huvitab. Olenemata tahtest, on see millegipärast väga raske. Sama raske on rääkida, miks see nii on. Kolme põlvkonna kaudu saab seda teemat paremini vaadelda ja ehk isegi mõista. Mõelda selle üle isa Kalju kaudu, kes musta auguna poegi ikka ja jälle enda poole tirib. Kuigi kõik kolm tegelaskuju on täiesti erinevad, kumab neist ühise elemendina läbi raskemeelsus.
Filmi meesliini kõrval on „Rainis” ka naistegelased, kes astuvad kindlal sammul välja iganenud stereotüüpidest. Oma iseteadlikkusega seiklevad nad kangelase ja antikangelase lipu all omi radu. Kui teadlikult või ettevaatlikult sa lähenesid soolise tasakaalu loomisele?
„Rainis” ei ole head ja halba, musta ega valgelt. Me tahtsime kõiki tegelasi kujutada inimestena elust enesest. Nende loomine käis intuitiivselt, tunde pealt. Kujutasime naisi enda perspektiivist nii, nagu neid teame. Kogu inspiratsioon on tulnud elust enesest. Näiteks Merilin, see väike metsik tüdruk metsas, on reaalne tükike minu enda lapsepõlvest. Minu mälestustes on see Merilin akna taga koduhoovis seesama tume tegelane, kes hulkus ringi ja sõi mulda.
Me ei pretendeerinud kordagi sellele, et nendest asjadest aru saada. Töötades näitlejate Magdalena Poplawska ja Laine Mäega, otsustasime omavahel, et me ei peagi sõnadesse panema põhjusi, miks need tegelaskujud ühel või teisel moel käituvad. Nii Magdalena kui ka Laine aktsepteerisid seda, et kõikidest nende naistegelaste valikutest ei olegi võimalik täpselt aru saada ja neid lõpuni mõista.
Marcus Borkmannil oli väikevend Atsi karakteriga kanda suur roll nii filmi emotsionaalse laengu kui ka töömahu mõttes. Kuidas sa režissöörina seda koormat toetasid?
Lapsed on targad. Minu ülesandeks on neid lihtsalt kaasa mõtlema saada. Režissöörina on mu eesmärgiks suunata neid aktiivselt mõtlema sellele, mis stseenis toimub ja miks sündmused selliselt arenevad. Proovin nende fantaasia tööle panna.
Lapsi sobivatesse rollidesse otsides tegime eelnevalt neljapäevase laagri. Koondasime kokku suure kamba lapsi ja läksime metsa, kus mängisime ja tegime lõket. Minul avanes seeläbi võimalus vaadelda kõrvalt, kuidas nende omavahelised suhted ja jõujooned välja joonistuvad. Samuti saime laagris erinevaid stseene katsetada. Eeltöö lastega oli meil pikk ja põhjalik.
Atsi rolli valitud Marcus on erakordselt tark poiss ja tänu sellele mõjub ka tema karakter mõnusalt veenvana. Temas on tõeliselt palju näitlejaannet, kuid loomulikult tegime eelnevalt ka väga palju proove. Need proovid põhinesid aga peamiselt vestlustel. Lihtsalt rääkisime ja üritasime aru saada, miks me midagi ütleme ja kuidas käitume. Seejärel proovisime selle üha uuesti ja uuesti kõik läbi.
Kas loendamatud proovid on hea näitlejatöö eelduseks?
Paljud režissöörid ei usugi väga proovidesse ja lähtuvad pigem kohapeal tekkiva improvisatsiooni impulsist, et saada autentset energiat. Mina siiski usun, et mingisugune plaan võiks olla. Võtteplatsile minnes võib selle plaani muidugi ka ära unustada, kuid see eelnevalt loodud tugi on mulle vajalik.
Varasemate lühifilmidega ma nii palju proovi ei teinud nagu „Rainiga”. Võib-olla sai seda plaani isegi natuke liiga palju ja lõpptulemuses paistab konstruktsioon mõneti läbi. Praegune sisetunne ütleb, et edaspidi liiguksin ma rohkem improvisatsiooni poole ja sellises ulatuses nagu „Rainis” ei ole plaani ilmtingimata tarvis.
Improvisatsiooniga autentset energiat taga ajades tekib palju takistusi. Suurim neist on piiratud eelarve, selle tõttu olid ka meie võttepäevad alati väga tihedad ja pikad. “Raini” mõned võtteperioodid koosnesid iga päev kolmeteistkümnest järjestikusest töötunnist stuudios, kus oli väga palju stseene vaja järjest ära filmida. Võttepäevade koormus kujunes väga raskeks ja seetõttu ei olnud ka improvisatsioonile piisavalt ruumi. Aga kui see spontaanselt toimus, oli tulemus väga tore.
Millised argumendid toetasid aga piiratud eelarvega filmi puhul otsust ehitada stuudiosse korter kui „Raini” peamine võttepaik?
Ma juhindusin seda filmi tehes oma lapsepõlvest kogu selle toreduses. See korter, milles lugu hargneb, on ehitatud minu kunagise kodu järgi ja selle planeeringut kasutades. Minu seisukohast tasus see otsus end täielikult ära. Tänu sellele sai sinna korterisse selle hea tunde, avaruse ja nostalgia tasandi.
Otsus stuudiosse ehitada andis võimaluse anda seda maailma edasi palju õhulisemana ja avaramana, kui see tegelikult nendes korterites oli. Anda „Raini” visuaalsele ruumile lapse silmade kaudu avanev mõõde, kellele tundubki kõik palju suurem.
Lisaks ruumikusele arendas kunstnik Matis Mäesalu seda keskkonda veel omakorda edasi, lisades sinna jõulise sinise ja ohtrate potitaimedega omanäolist lõunamaisust. Miski, mille nimel me „Raini” tehes kogu aeg võitlesime, oli see, et filmist ei saaks järjekordne vana ja kulunud ida-euroopa ängi portreteeriv sotsdraama. Kartsime seda igal sammul ja proovisime täita filmi päikeselise atmosfääriga seal, kus võimalik. See oli ka operaator Erik Põllumaa üks põhilisi taotlusi, kes sai stuudios valgust täielikult kontrollida.
Tehniliselt keerukad ja mõjuvõimsad kaadrid kuuluvad „Raini” juurde loomupäraselt ja on filmi üks tugevamaid omadusi.
Ma kaldun olema visuaalselt mõtlev inimene. „Raini” esimene ideekavand oli kohe alguses täidetud kirjeldustega, mis andsid edasi atmosfääri, mida püüdma asusime. Alates esimestest kirja pandud lausetest on olnud oluline selle filmi visuaalne maailm ühes detailidega. See, kui roheline on meri ja kui võimsalt õõtsuvad puud tormituules.
Lõpptulemus, see, milliseks „Rain” lõpuks kasvas, õnnestus siiski tänu kunstnik Matise, operaator Eriku ja ülejäänud meeskonna tööle. „Rain” filmina on mitu korda parem ja võimsam kui filmi stsenaarium, millest meil õnnestus kõrgemale tõusta.
Kuidas sa tegid otsused ja valikud, et leida need teemaga haakuvad ja võimekad inimesed „Raini” võttemeeskonda?
Kõiki neid inimesi valisin suure hoolega. Operaator Erikuga olime Balti Filmi- ja Meediakoolis kursusekaaslased ja tegime ülikooli ajal koos mitmeid projekte. Siis jäi meie koostöö aastateks soiku. See võib nüüd kõlada kummaliselt, kuid nägin ühel ööl unes, kuidas Erikuga koos mingisuguseid stseene filmime. Saatsin talle Tallinnas rongile istudes „Raini” stsenaariumi. Kui rong Tartu jõudis, oli temalt saabunud jaatav vastus ühes kommentaariga, et ta pole ammu nii läbitunnetatud stsenaariumi lugenud.
Kunstnik Matis oli samuti hästi loogiline valik. Ta on mu lapsepõlvesõber. Oleme mõlemad pärit Haapsalu betoondžunglist. Matis teab täpselt, mida tähendab tunnetuslikult see seinal olevate munarestidega kelder, kus Rain elab. Matis oli ka minu lühifilmi „Distants” kunstnik ja ma olin kindel, et just tema peaks ka „Raini” kunstnik olema.
See ei olnud valiku puhul määravaks, kuid oli omamoodi huvitav kokkusattumus, et Erikul, Matisel ja Antil kõigil on vennad. Mõni neist suhestub rohkem Atsiga, mõni Rainiga, aga igaühel neist on mingisugune isiklik suhe selle vendade teemaga olemas. Niisiis olid nad kõik väga loogilised ja kindlad valikud. Kes siis veel kui mitte just nemad?
Päikeselist nostalgiat on sellesse filmi osavalt punutud. Kas ühel väikesel poisil on hea kasvada „Raini” maailmas? Kas selles keskkonnas on Atsile sobivad kasvutingimused, et ta lapsepõlv rõõmus oleks?
Hea küsimus, paneb kohe mõtlema. Selles mõttes, et jah. Ma ei oska paremat maailma väga ette kujutadagi. See on kõige parem nendest võimalikest variantidest, mida mina tean.
Samas ei ole see tegelikult vist nii lihtne. Suuremas pildis on kogu see Atsi positsioon ju ikkagi probleem. See, mis mind häirib, on iseenesest ka põhjus, miks ma “Raini” üldse tegin. Maailm, milles Ats sirgub, ei ole kindlasti oma olemuselt see õige. Probleem seisneb siinkohal konservatiivses maailmakäsitluses, mis seab filmis piirid ja raamid läbi isa Kalju karakteri. Kalju surub „Raini” olustikulisse keskkonda järjepidevalt oma jäiku põhimõtteid ja seisukohti, millega siis kõik peavad kohanema ja suhestuma. See muudab elamise raskeks ja on aluseks pidevale vastuvõitlemisele. Kuid miks see üldse nii on või peab olema?
Ma arvan, et see raskemeelsus on ennast isa Kalju põlvkonna meestesse juurutanud läbi ühiskonna. Kasutasime Kalju poksimisringe kui kujundit, mis iseloomustab selle generatsiooni asjaajamise viise. Nende sitkete konservatiivsete meeste väärtushinnangud sünnivad jõu kehtestamise kaudu. Võib-olla on see hoiak juba tasapisi kadumas. Võib-olla on selline jõujooni mööda ennast kehtestav mehisus tänapäeval väljasurev nähtus.
Kas see on aga hea kasvulava, et ühest poisist sirguks hea mees? Ma arvan, et mitte. Sellel jõu ja jõulisusega asju ajaval põlvkonnal tuleb mõista, milles seisneb tõelise mehe tähendus. Mulle tundub, et asja tuum on hoopiski suutlikkuses ja oskuses näidata oma tundeid, julguses näidata oma õrnemat poolt. Vahest ongi kogu probleem selles, et jääb puudu oskusest oma emotsioone talitseda ja väljendada. Kui kodust seda oskust kaasa ei anta, siis kust või mille põhjal see hiljem tekkima peaks? Paljud seovad oskuse ja suutlikkuse olukordi lahendada intelligentsusega. Inimene peaks olema targem, mõistma paremini ja kontrollima oma minevikutaaka. Kuid see on juba eraldi teema.
Niisiis, sellest aspektist ei pea ma seda maailma õigeks. Kui mõelda, mis nendest meestest pärast „Raini” lõppemist edasi saab, siis on Ats just see tegelane, kellel on mingisugune lootus. Ma loodan, et Ats sirgub meheks juba muutunud väärtushinnangute ja hoiakutega. Loodan, et tema ei kanna enam eneses seda tõelise mehe probleemi, mida on vaja pidevalt lahendada. Loodan, et Ats on jõudnud arusaamani, et jõud ei ole see, mis meheks teeb. See vastus asub kogu selles keerulises maailmas kusagil mujal.
„Rain” on põlvkondadevahelisi peresuhteid harutava draamana sinu loometeel loogiline verstapost. Kuidas tunne praegu on, kas jätkad edasises loomes seni käidud teed?
Arvan, et segadust on minu sees veel palju ja seetõttu puurivad ka minu järgnevad filmid inimeseks olemise keerukust. Inimese kujunemine ja kujutamine on teema, mis mind kõige rohkem paelub. Niisiis pole siin mingit kannapööret oodata, jätkan oma teed. Järgmine film, mis käsil on, keskendub hoopiski naistele. Selle keskseks teemaks on õed. Läheme veelgi keerulisemaks.
Mida sa „Raini” tegemise kaudu õppisid, nii isiklikus plaanis kui ka režissöörina?
Selle filmi loomise ajal on minus pööraselt suured muutused toimunud. Ma olen täna teine inimene, kui ma olin seitse aastat tagasi. Seda paljuski tänu inimestele, kellega ma „Raini” tehes kokku puutusin, tänu selle teema harutamisele ja kõigile nendele vestlustele, mida on „Raini” tehes peetud.
„Raini” puhul sai kindlasti tehtud mitmeid vigu. Pideva pinge all olles jäi vajaka suutlikkusest teha head nägu ja meeskonnale väsimatult positiivset energiat pakkuda. Ometi peaks see kuidagi võimalik olema.
Ma arvan, et see kõige tähtsam, mida ka erialaselt kogemuse ja teadmisena endaga kaasa võtan, on arusaam filmi tegemisest kui meeskonnatööst. „Raini” tegemine on suunanud mind põhjalikult mõtlema selle peale, kuidas seda inspireerivat alussüsteemi saavutada ja säilitada. Kuidas jõuda selleni, et meeskonda kaasatud inimeste vahel oleks säde ja protsess ise mõnusalt orgaaniline. Filmi tegemisse on kaasatud ju tohutult palju inimesi.
Minu üks edasisi eesmärke on panustada sellesse, et õhkkond selle protsessi ümber oleks jätkuvalt inspireeriv. Mida mina režissöörina saan teha selleks, et järgmiste projektide puhul oleks see kollektiivne vaim veel tugevam? See on mõtlemis- ja õppimiskoht tulevikuks mulle endale.
Küsitles ELISE EIMRE
