TAHAN OMA KOTTI PÄRLEID JA KULDA, AGA OMA PÄRLEID JA OMA KULDA

Vestlevad Andres ja Kadri Noormets

1

Andres: Püüan teatrit vaadata nii, et oleks võimalik varasemad vaatamised unustada. Üldjuhul on see isegi võimalik ja eriti lihtne väljaspool Eestit tehtava puhul. Ettemõtlevat, etteennustavat, eelhoiakulist, eelarvamuslikku sättumust püüan maksimaalselt vältida. Kui ma ei suuda puhta lehena saali tulla või arvan, et ei suuda, siis jätan parem minemata. Kahjuks mul selline käitumismuster aasta-aastalt järjest süveneb, eriti Eestis.

Kadri: Mina ei käigi viimasel ajal eriti teatrit vaatamas. Käin küll, aga võrreldes sellega,  millisel hulgal ma seda varem teinud olen, praegu nagu enam ei käigi. Sinu lavastusi käin küll kõiki vaatamas.

Andres: Kus su vaatajafookus siis on?

Kadri: Mul hakkab tihti elust kahju, kui ma istun kuskil pimedas saalis, kus toimub teater. Tihti on see saalis istumise hetk nii elukauge, et mu motivatsioon kaob justkui ära. Ja see on ka mu enda teatritegemise põhimoment, et mul elus olemise tunne ära ei kaoks. Minu fookus nii vaataja, tegija kui ka inimesena on elus olemise tunne. Teatril on meeletu võime inimest ellu äratada ja elule kutsuda, aga teisel hetkel võib ta ka konkreetselt suretada.

Andres: Minu fookus teatrit vaadates on väga sageli neil asjadel, mis on mu elus või töös parajasti aktiivsed huvipunktid. On teemad või vahendid, mis mingis olukorras on olulisemad kui teised, ja need pingeväljad otsivad lahendusi või kaasosalisi. Ma ei mõtle siin konkreetseid inimesi, pigem teisest materjalist entiteete. Hea etendus avab ukse, mille kaudu pääseb ligi infoväljadele, mis muidu, muus olukorras ei avane. Seda võib nimetada inspiratsiooniks või milleks tahes. Mõnikord vaatan ka lihtsalt seda, kuidas asjad tehtud on, aga niimoodi vaatamine eeldab distantsi ja elava ettekande distantseeritud vastuvõtt on üldjuhul nonsenss.

Kadri: Mulle on oluline, et ma mõlemal juhul, kas siis vaataja või tegijana, elaksin. Ma ei teagi, mida ma selle all täpsemalt mõtlen, aga tundega saan aru.

Andres: Minu fookus pole kindlasti elususel kui sellisel. Olen vaatajana ja ka tegijana egoistlikum. Ma tahan tagasi saada, vastu saada. Ma tahan oma kotti pärleid ja kulda, aga  oma pärleid ja oma kulda.

Kadri: Mina samuti.

(Paus.)

Kadri: Milline teater ei ole etenduskunst?

Andres: Ükskõik missugune kinos ja teles näidatav, s.t salvestatud teater.

Kadri: Minu jaoks on teater kõik see, kus on vaatajad ja suunatud fookus ja live-tegevus lavaruumis. Kontsert võib ka olla teater, kui ma tahan seda nii vaadata.

Andres: Elav ettekanne tundub mulle siin reas olulisim.

Kadri: Nõus.

Andres: Etenduskunstist on hakatud rääkima peamiselt viimasel poolsajandil, et märkida sõnateatrist erinevaid tegevusi. Tänane päev enam nii rangeid piirjooni ei tõmba.

Kadri: Sa räägid eesti kultuuriruumist.

Andres: Jah, ma räägin kultuuriruumist. Asjadele nime otsimise ruumist. Kui inimene, inimesed tahavad end väljendada ja seda ka teevad, siis on oluline tegemise akt ise ja mitte selle nimetamine.

Kadri: Kui maailmast rääkida, siis etenduskunst on olnud iseseisev.

Andres: Etenduskunst on praeguseks üldnimetus, sinna mahub kõik ära. Ta on oma iseseisvuse kaotanud, ära söödud, alla neelatud, seeditud.

Kadri: Eestis on etenduskunst see teater, mida teevad teistsuguse taustaga inimesed.

Andres: Milles see teistsugusus siis seisneb? Liinil etendaja (kunstnik, tantsija, näitleja jne) — vaataja tegutsevad kõik.

Kadri: Eestis on need, kes tulevad teatrikoolidest, ja siis on teised, kes tulevad igalt poolt mujalt. Need teised ongi teatri mõttes siin teistsugused.

Andres: Ma pole enam kindel. Meie kaasaegseid etendusvälju vaadates tundub, et kõik on segunenud. Võib ju olla, et koolid tahavad mingit triipu vahele vedada, konkreetseid tsentreid rõhutada, aga otsuste tasand liigub järjest rohkem iga konkreetse inimese sisse.

Kadri: Keegi ei taha triipu vahele vedada, aga see triip on olemas. Ja seda tunned siis, kui oled ise see teistsugune.

Andres: Mage öelda, aga ei saa aru. See teistsugune olemise jutt pädeb ehk suurte institutsioonide lävepakkudel. Institutsionaalne sõnateater võib olla väga protektsionistlik ja väga tihti on ta seda inertsist, laiskusest. Nii ka ballett, ooper. Selles suures kolmnurgas püsivad tipupunktid tõesti väga eraldi, ühest teise liikumine nõuab aastatepikkust ümberõpet. Aga sellest me vist ei räägi. Või räägime?

Kadri: Ma ei tea, mida tähendab protektsionistlik.

Andres: Protektsionism on poliitika, mis kaitseb siseturgu.

Kadri: Olgu. Kas etenduskunst on teater või ei ole?

Andres: Kui me käsitleme teatrina tegevust, tegutsemist ja mitte suurt maja pargi vilus, siis on.

Kadri: Etenduskunst on teater, aga etenduskunst ei ole performance, seda eristust tuleb siinkohal samuti teha.

Andres: Performance mahub tänapäeval väga lahedasti teatrisse ära. Ma ei näe ühtegi vasturääkivust. Teatri kui mõiste raamid on avaramad kui kunagi varem.

Kadri: Nõus. Ma ei öelnudki, et performance teatrisse ei mahu, aga pidasin oluliseks välja tuua, et see etenduskunst, millest me räägime, ei ole kohe performance. Et need on kaks ise asja.

Andres: Ei pruugi olla. Selle täpsema eristuse loob kunstniku enesemääratlus.

Kadri: Ma enda pealt räägin. Nii, kuidas mulle endale tundub, mitte kuidas suures pildis on.

Andres: Mina räägin ka enda pealt. Mul pole ühte ja universaalset teadmist, mida siin edasi anda. Kõik mu jutt võib olla nagu hommikune udu, mis moodustab pärast hajumist vaid mõned ebamäärased pilved.

(Paus.)

Kadri: Mida ma teatrist otsin? Mul on sellele küsimusele keeruline vastata, sest viimasel aastal olen ma just seda otsinudki, et mida ma teatris ikkagi otsin ja otsinud olen.

Andres: Teater on oma olemuselt kahekõne, rõhuga sõna esimesel poolel. Ma otsin teatrist energiat, mis tavalistel päevadel jääb kätte saamata, mida ei oska leida või märgata. Paistab, et meie planeet püsib kahel sambal: teadvus ja energia. Teater on selle…

(Paus.)

Kadri: Kuule, palun, lihtsalt räägime, ärme lavasta seda vestlust!

Andres: Kas me peame otsast peale hakkama?

Kadri: Suva. Lihtsalt lähme edasi ja toimetame siis, kui on toimetamise aeg. Laseme kontrollist lihtsalt lahti ja laseme tulla.

Andres: Kena. Siis kaob sinu esimene repliik.

Kadri: Praegu ei kao midagi.

 

2

Kadri: Mul on küsimus. Mis sulle minu teatritöödes meeldib, mis on kõnekas ja mis on küsimärk?

Andres: Ma’i oska seda niimoodi laksust öelda. Sa oled väga palju asju teinud, kõik ei tule kohe meelde.

Kadri: Mina olen samuti sinult väga palju asju näinud ja usun, et palju rohkem kui sina minult. Mulle meeldib, s.t on oluline sinu tööde juures see, et neis on eranditult alati sügavust ja eranditult alati räägitakse seal inimesest ja elust kui sellisest. Ma tulen alati sinu lavastustelt koju rikkamana. Ja see ei ole iseenesestmõistetav asi, et nii saab ja on. See on väga vägev, kui meediumit ehk teatrit ja ükskõik mis lugu, mida seal parasjagu mängitakse, saab võtta kui ettekäänet, et inimesele elust rääkida. Et on nii, et kui see võime on, siis võib teha ükskõik mis lugu ja ükskõik mis teatris, aga kvaliteedimärk ja sügavus on ikkagi olemas. Kui aga seda võimet ei ole, siis räägidki lihtsalt kõiki neid erinevaid lugusid erinevates teatrites. Vaat see asi on mulle oluline.

Andres: Ma olen sinu tööde kaudu sattunud paljudesse uutesse reaalsustesse, mida ma muidu välja mõelda või kujutleda ei oskaks. Seal on alati olnud olemas ruumi pinge, pingule tõmmatud ruum ja ruumi sees kehtestatud seadused, mis tavareaalsust ei kopeeri, arusaadavuse pärast ei muretse. Uksed tehakse lahti ja lubatakse osa saada, ei muretseta sellepärast, et arusaadavalt konkreetseid või kontseptuaalseid sõnumeid esitada. Tihti sõnumid hoopis tühistatakse, võetakse kõik su kaasas olevad asjad ära ja jäetakse sind asustamata saarele omaenda keelt leiutama. Ühel hetkel tajud, et võimalus on lahkuda või siis täie pasaga kaasa minna — kolmandat teed ei ole. Pole seda mereäärset promenaadi, kus õhtupäikese käes mõnuleda ja oma uut kostüümi näidata. Sinu tööd sunnivad mind sisemisele kahekõnele, natuke nagu LSD.

Kadri: Kas sa oled mõnikord tundnud, et sa ei saa mu töödest aru, kui oled neid vaatamas käinud? Mida üldse tähendab „ma ei saanud aru” — sest see on tegelikult üks sage tagasiside. See on ühtlasi vist ka üks tekstiteatri ja etenduskunsti erinevusi.

Andres: Ma tunnen iga päev, et ma ei saa asjadest aru. See on mu tavaline seisund. Sellepärast ma seda teatrisse kaasa võtta ei taha. Mulle meeldivad etendused, kus pole aruga midagi peale hakata, mis on arutud, sunnivad arutusele. S.t arutus kui aru puudumine, mitte kui arutamine. Inimestel on arutamiseks koosolekud ja muud mittemängulised kohad, situatsioonid. Teater on pingeväli, nihkega reaalsus. Ma saan sealt vastuseid küsimustele, mida ma küsidagi ei oska. Kui ma tahan tavalistest asjadest aru saada, siis ma vaatan uudiseid või dokumentaalfilme.

Ja veel. Inimestel on ettekujutus, et kui etenduses räägitakse, siis on võimalik kõigest aru saada. Aga see pole nii, see on müüt, see on eksiarvamus. Sõnadeta liikuv keha on alati arusaadavam kui mis tahes jutunurk. Ja kõige tüütum, labasem, mõttetum on selline kunst, mis toodab üldarusaadavust.

Kadri: Täiesti nõus. Kiidan sõnastustki!

Andres: Seadused peavad olema arusaadavad. Kompass peab olema arusaadav, maakaart, jumalateenistus, kütuse hinna kujunemine.

Kadri: Teater peab olema kättesaadav, mitte arusaadav.

Andres: Ma ei tea, kas teater peab olema alati ja ilmtingimata kättesaadav. Ma pole selles kindel.

Kadri: No ma lihtsalt mängisin sõnadega.

Andres: Parima etenduseni peab jõudma, selle poole peab püüdlema, selleks peab valmistuma, nii vaimselt kui füüsiliselt. Siis on võimalus jõuda sedakaudu uuele tasandile, virguda, valgustuda. Kui tegijad neid vaatajaaspekte arvestavad, siis oleme või sees.

Kadri: Sa paned teatrile väga suure vastutuse ja annad sellele eluliselt keskse rolli.

Andres: Mina pole jumal, et saaksin midagi panna või anda. Aga kui oleksin, siis teeksin seda kindlasti.

Kadri: Ma mõtlen, et kas sa mõtled, et teatril on see võimalus või et tegelikult on ükskõik millel muulgi seesama võimalus. Sõltub lihtsalt tegijate perspektiivist ja fookusest ja sellest võimalusest teadlik olemisest. Et samasugune võimalus on ju ka arhitektuuril või aiandusel.

Andres: Ma pidasin eelkõige silmas vaatajat, tema püüdlust. Võimalust, et etenduse pilet pole mingi igapäevane tarbeese, mille sa toidupoest väljudes koos lotopiletiga kaasa ostad.  Sama suhtumise saab muidugi üle kanda tegijate poolele.

Kadri: Ühesõnaga, teatril on potentsiaali mõjuda valgustavalt.

Andres: Teater on omnipotentne, tema sees on kõik võimalused kogu aeg olemas. Teatri pärisosaks peaks olema ümberjutustamatus, seletamatus.

Kadri: Mina isiklikult olen ka impotentset teatrit näinud, heh.

Andres: Ma olen niisuguses isegi kaasa teinud, ja mitte üks kord. See pole nüüd kindlasti kelkimiseks öeldud, see on ikka väga piinlik ülestunnistus.

Kadri: Mõnus! Isegi mina olen paaris impotentses lavastuses kaasa teinud.

Andres: Nüüd saame siis võistelda, kes meist on potentsiaalselt parem impotent.

Kadri: Ei… Minul on nii, et mina olen kaasa teinud, aga mina enam ei tee.

Andres: Ma ei ole ka vist eriti kaua teinud.

Kadri: See on kiiduväärt ju. Ma kiidan sind!

Andres: Aga pead ma anda ei saa. Mõnikord võib väga kõrge potentsiaaliga asi imeruttu impotentseks kätte minna. Võta sa kinni.

Kadri: Üldiselt ma arvan, et me oleme teatri asjus üsnagi mõttekaaslased.

Andres: Küllap see nii on.

Kadri: No mina tahan teatris iseloomu näha, see on üks asi, mida ma tahan.

Andres: Nõus. Vaadata ja osa saada iseloomutusest on ilmselt alandav kogemus. Kui seal just mingit tagamõtet pole.

Kadri: Ja ma tahan ka seda, et see iseloom oleks põhimõtteliselt tegijate enda oma. See viib mu teatri ühe küsimärgi juurde… näitleja ja lavastaja…, enamasti on see iseloom näideldud või siis lavastaja oma. Noh, mõnikord on jälle vastupidi, ainult näitleja oma. Kui näitleja lavastaja üle mängib. Ma tahan teatrilt seda, et pärast suurepärast etendust ma lähen selle suurepärase Hamleti juurde ja ma saan lava taga kokku põhimõtteliselt veel suurepärasema Hamletiga.

Andres: Kui sinu kirjeldatud konstruktsioon ette võtta, siis ma olen nõus olukorraga, et ma ei leia lava tagant seda Hamletit üleski. Ta lihtsalt istub kuskil ega paista välja. Lavatagused on ülemüstifitseeritud. Seal ei tohiks olla mitte midagi huvitavat. Huvitavad asjad toimuvad teatris avalikult, kõikide silme all.

Kadri: Aga seal on ju inimesed. See on…

Andres: On inimesed, kes elavad laval, ja on inimesed, kelle lava on elu. Vahel harva on mõni topelt võimekas.

Kadri: Ma vist räägin kuidagi teisest iseloomust. Ma räägin teatrist, kus inimene on laval elus ja on elus niisamuti elus. Ja see ongi vist mingi generatsioonide värk, et teie jaoks on normaalne see, et inimene on laval meeletu ja teeb kõike ja võib olla, kes tahes, ja siis lavalt maas olles on ta täiesti kõhetu, antisotsiaalne, eluvõõras tegelane. See on minu meelest ebatervislik. Ja kui ma oleksin lavastaja, siis mina ei tahaks enda trupis selliseid lahendusi.

Andres: Ma arvan, et neid asju pole võimalik generatsioonidevaheliste erinevustega ära seletada.

Kadri: Siis koolkondlike.

Andres: Kuna sa nimetasid oma näites tegelaskuju, siis ma arvan, et neid kummitusi normaalse vaimse tervisega näitlejad endaga kaasas ei kanna. Neist lastakse esimesel võimalusel lahti. See ei tähenda, et näitleja isiksus, olemus, vaimne ülesehitus poleks oluline. See on ülioluline, see on kõige olulisem. Mida aeg edasi, seda rohkem. Ja need inimlikud kvaliteedid tulevad lavale kaasa.

Kadri: Sul on õigus, aga ikkagi. Ma saan kõikidest selgitustest aru ja olen nõus. Aga tahaks öelda, et ikkagi… See rollivärk on mulle lihtsalt võõras ja tekitab küsimusi just inimese psühhofüüsilises plaanis. Isegi kui näitlejal on käsitööoskus, et rollist välja tulla, pole see mulle lõpuni huvitav ega veenev. Mul hakkab justkui natuke kahju.

Andres: Mulle ka pigem ei ole. Sõna „karakter” ajab mul alati juhtme kokku.

Kadri: Karakter, see ongi iseloom, lavastusel endal peab olema karakterit, mitte näitlejad ei pea kehastama karaktereid.

Andres: Nüüdisaegne stsenaristika, tekstikirjutusõpetus nimetab tegelaskujusid karakteriteks. See kõlab nagu „preambul” või „taristu”. Etenduskunstide kantseliit.

Kadri: Nalja kah.

Andres: Kas meil pole seda kõike juba väga palju? Meil läheb ilmselt ühte seanssi veel vaja. Et loeme üle ja vaatame, mida olulist on juurde vaja ja mille võib välja visata.

Kadri: Saame siis esmasp uuesti kokku?

Andres: Hästi — mul algab kl 21 edasi lükatud esika pidu.

Kadri: Oo! Palju õnne!

 

3

Andres: Räägime töötegemisest. Kuidas need asjad sulle paistavad?

Kadri: Olgu. Tere hommikust ka! Musu!

Andres: Musi!

Kadri: Kunagi tegin ma tööd ainult siis, kui inspiratsiooni oli, kui olin inspireerunud. Praegu on õnneks see inspiratsioon kõige paremas mõttes kogu aeg sees olemas ja siis saab vajadusel selle akna nt töötegemiseks lahti teha. Mõnikord on aknad muidugi veits kinni kiilunud ka, aga enamasti on ikkagi inspiratsioon sisselülitatav. Tsiteerides mind ennast kümme aastat tagasi — oluline on elada inspiratsioonilaines.

Andres: Aga mis see on, mida sa töötegemiseks nimetad? Mida sa teed, kui sa tööd teed?

Kadri: Olen asjalikus kontsentratsioonis.

Andres: See on liiga üldine.

Kadri: Olen teadlikult mõttega asja juures. Sest minu töö kohe kindlasti ei ole üksnes proovisaalis ja kindlasti mitte ka üksnes konkreetseks lavastuseks valmistumine.

Andres: Ajuti on mul tunne, et ma teen kogu aeg tööd. Siis jälle vastupidi — isegi proovisaalis tegutsemine pole töö.

Kadri: Nojah, see töö on jah… no mina nimetan tööks seda, mida ma teen ja mille eest mulle palka makstakse. Lihtsalt see periood, millal ma seda tööd teen, on väga suhteline ja  seda on peaaegu võimatu kuidagi piiritleda, sest see tuleb ajaga sisse kogunenud või kogutud materjali pinnalt. Aga maal jõge koristades teen ma muidugi samuti tööd, kuigi seal mingi palk küll teemaks ei ole.

Andres: Ma räägin teatritööst.

Kadri: Mina ka.

Andres: Kui ikooniline teatrimees kirjutas aastakümneid tagasi, et teatritegemiseks on vaja 1% annet ja 99% tööd, siis mis see töö on?

Kadri: Keskendumise töö, korraga pildi sees ja pildist väljas olemine ja vastav tegutsemine. See on võimalik üksnes keskendumise kaudu. Ja kohalolu kaudu.

Andres: Missugusest pildist sa räägid? Miks on vaja seal olla ja kes selle eest raha annab?

Kadri: Räägin sellest lavastuse pildist, mida luuakse. Saad ju aru küll, millest ma räägin. Mulle makstakse selle eest, et looksin keskkonna ja mänguruumi, milles saab vaatlejana osaleda ja millel oleks mingi tähendus ja tähtsus, ning selle väljatöötamine on töö. Aga ma ei tee seda ainult sellepärast, et mulle selle eest makstakse. Või millest me täpsemalt räägime praegu?

Andres: Mul on tunne, et suurema osa tööst teen ma ilma igasuguse palgata, ja ma tahangi nii teha. Ma kulutan lugematuid tunde imaginaarsete lavastuste, tekstide, kujunduste loomisele, mis jäävad toorikute või ideedena alateadvuse riiulitele ootama. Pole sugugi kindel, et mul on võimalik neid palganumbritesse konverteerida, aga ilma selle justkui nähtamatu ja mõttetu tööta ei suudaks ma kuhugi liikuda. See on maakaardi joonistamine, millele toetudes saad ühel vajalikul hetkel Portugalist Indiasse purjetada ega ehmata ennast krampi, kui tee peal Ameerika avastad.

Kadri: Ilmselgelt ei peagi seda palganumbrisse konverteerima. See on elu elamine. Ja sina teed seda sellisel viisil. Seda nähtamatut tööd oma päris töö taga teevad kõik inimesed.

Andres: Ma kujutan ette tuhandeid olukordi, kus ma seesugust nähtamatut tööd ei tee. Ja mul on aastas perioode, kui ma seda ei teegi. Aga kui mul on kusagil mingi konkreetne tulemus või väljund, siis ma teen. Näiteks keegi kutsub, et tee meie juures kolme aasta pärast lavastus. Jah, ma tean siis ratsionaalselt, millal peab hakkama selle jaoks nähtavaid liigutusi tegema, aga nähtamatu tegevus algab selsamal teadasaamise silmapilgul. Töö algab kohe. Mõnd lavastust teen niiviisi aastaid.

Kadri: Ma saan aru, millest sa räägid, ja mina teen samuti. Aga tead, mida aeg edasi, seda olulisem on mulle, et see nähtamatu töötegevus ja reaalne elutegevus oleksid päriselt ka balansis.

Andres: Ma ei jutlusta tasakaalutust.

Kadri: Ma sain aru, et see võtab sul enda alla suure osa aega.

Andres: Ma püüan järjest rohkem tekitada süsteeme, mis lubaksid alateadvusest kraami välja laadida. Alateadvuse ülekoormamine on probleem. Tuleb hoida tervislikku distantsi.

Kadri: Nõus.

Andres: Mul on füüsilised ja virtuaalsed kaustad, mis andmeid vastu võtavad ja säilitavad. Sellest hoolimata on raske tööl olemise ja mitteolemise vahele selget eraldusjoont tõmmata. Iga hetk võib tekitada linke ja seoseid, mis on mingite ülesannete lahendamiseks hädavajalikud. Mina tajun kahjuks, et kui mul on teatriga püsileping, siis ma olengi kogu aeg tööl. Et seda tajumust muuta, peab muutma oma teadvuse ülesehitust. Ma püüangi seda teha, aga muutused on äärmiselt visad tulema.

Kadri: Arusaadav, jah. Ma ise püüan praegusel hetkel asju kergemalt võtta ja mitte liiga tõsiselt sellesse teatrisse suhtuda. Alati teen küll tõsiselt ja vastutusega, aga ma saan aru, et teater on üks köömes mitte ainult laias maailmas, vaid ka minu enda maailmas.

Andres: Jah. Aga mida ma siis ikkagi teen, kui ma kogu aeg tööl olen? Kas ma teeksin seda ka mingis teistsuguses situatsioonis?

Kadri: See ongi see asi, et see on igaühe enda valik, kuidas ta seda näeb. Kas ta näeb, et on kogu aeg tööl, või ta muudab seda fookuspunkti ja näeb, et teeb kogu aeg elu, aga sellest saab ka tööd.

Andres: Ma ei taha, et minu jutt paistaks mingi halana. Mulle meeldib minu töö, ma pean seda maailma parimaks. See seisneb hetkede ja piltide tähelepanemises, salvestamises, üleskirjutamises. See on tugistruktuuride loomine, millele toetudes saavad teostavad jõud, nt näitlejad oma energia vähima kuluga vajalikule sihtmärgile suunata. See on võimalike ruumide ja inimsuhete elust välja noppimine, nende prepareerimine. See on nagu liblikate püüdmine, kogumine, uurimine, säilitamine. Bioloogi töö, geograafi töö, geoloogi töö jne.

Kadri: Sa ei halagi. Sa lihtsalt oled nii armsalt põhjalik. See on äärmiselt kihvt ja tegelikult väga harva esinev inimkvaliteet, mis sul on. Olen täiega sinu fänn! Ma ise seevastu olen just viimasel ajal tundnud, et olen võimeline murdma teatrile truudust. Kogu elu olen sinu tuules teatrit nii tingimusteta armastanud, et pole otsa ega äärt. Ja ma armastangi teatritegemist, aga mu maailm on nii palju avardunud vahepeal, et ma tahan ka palju muud selle kõrval.

Andres: Aga kuidas teha seda nii, et üks ei töötaks teise arvelt ega teisele vastu? Kuidas tuua kõik see teatri kõrval olev sisse ja kuidas see, mis sees on hallitama läinud, välja visata? See on ikkagi küsimus iseendas tehtavast inventuurist. Teater ei tohi olla mingi hoone või võimustruktuur. Ta on elus organism.

Kadri: Ma ise tegelikult ei tahagi seda kõike, mis on teatri kõrval, teatrisse sisse tuua. Tahan lasta seda rikkust endasse sisse ja võib-olla seeläbi saab see kunagi sisse ka teatrisse. Aga see pole üldse kõige olulisem. Ja see, mis on hallitama läinud… No kui ma ise teatrit tehes hallitama ei ole läinud või kui ma ise ei hallita, siis ei saa ka mu teater hallitada.

Andres: Aga see on oluline. Kui sa nimetad teatrist rääkides esimese asjana elus olemist. See elus olemise tunne, elus olemine ei saa ju kunstlikult tekkida, seda ei saa tehislikest ainetest laboratooriumis kokku panna.

Kadri: Täpsustan, et mul on elus esimese asjana oluline elus olemise tunne. Ja teater on samuti minu elus. Seega on see elus olemise tunne mulle oluline ka teatri puhul.

Andres: Tunnen, et nüüd läheb küll väga pateetiliseks, aga mulle on oluline teater, kus sees ma saan elada. Elada teatrit nagu elu.

Kadri: Okei.

Andres: Siis on kogu see töötegemise mõiste hoopis teistmoodi sisustatud.

Kadri: Mida sa sellega täpsemalt silmas pead?

Andres: Kui sa teed tööd iseenda jaoks, siis see justkui polegi töö. See on areng, õppimine, meditatsioon, avardumine. Eestlaste hulgas olen märganud tendentsi, et kui töönädal läbi saab, siis põrutatakse näiteks suvilasse või maale ja tehakse puhkamiseks veel rohkem tööd. Puhkamine on töö ja töötegemine on töö. Vahe on vaid selles, kellele seda tehakse. Ma tahan teha nii, et sellist vahet poleks. Kõik on kuld, kõik läheb oma taskusse.

Kadri: Äge ju! Siis nii saabki ja ongi vägev!

Andres: Vägev on väge täis, kas pole?

Kadri: Tõsi.

Andres: Las ta nii siis jääbki.

Kadri: Kinder Bueno!

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon