TÄHELEPANEKUID TEATRIKRIITIKAST

Juuni, 2020

LUULE EPNER

See siin ei ole žüriiliikme pihtimus ega aruanne, olgugi et kuulumist 2019. aasta Reet Neimari nimelise kriitikaauhinna žüriisse ei kavatseta maha salata. Selmet kommenteerida valikuprotsesse ja kaaluda žürii üksmeelt või -meeletust, kasutan ära meile pakutud andmestikku (mille eest olgu tänatud Triin Truuvert Teatriliidust) ning kohustust läbi lugeda aasta jooksul ilmunud tekstid, et teha üks heatahtlik vanakooli ülevaade, mis näitaks ka mõningaid pikema aja suundumusi. Tunnistan, et viimast kui ühte kriitikateksti ma lugeda ei jõudnud — nende arv on samas suurusjärgus aastase uuslavastuste hulgaga, mis teeb pidevalt peavalu põhižüriile. Et mitte laiali valguda, piiritlen siinses vaatluses kriitikat kitsamalt, lavastuste ja teatriprotsesside kirjeldamise ja tõlgendamisena, ning jätan statistikast ja arutelust välja intervjuud, tutvustused, reklaami jms.

      Artiklit ette valmistades kaevasin Digari andmebaasidest välja oma katse uurida kõikekatvalt 1998. aasta teatrikriitikat, mille ajendiks oli ettekanne lavastajate ja kriitikute kohtumisel.¹ Mul ei ole plaanis taaskasutada toonaseid analüüsimeetodeid ega tekstide klassifitseerimise skeeme — see oleks töömahukuse tõttu praktiliselt teostamatu. Mõned võrdlusjooned ma siiski tõmban, võttes aluseks klassikalised küsimused, millele too ülevaade üritas vastata: kes?, kus?, mida?, kuidas?. Küsimuse „millal?” vastus on eeskätt aasta 2019, ja „miks?” jääb iga kriitiku enda teada.

 

Kus ja kes? Fakte ja statistikat

Teatrikriitikat (nii kitsas kui laiemas tähenduses) ilmub meil palju, isegi väga palju, seejuures oluliselt rohkem kui mõnikümmend aastat tagasi. Selle taga on levikanalite paljusus. Neid, kes teatrist kirjutavad-kõnelevad, on samuti hulgaliselt: möödunud aastal kolmandiku jagu rohkem kui aastal 1998 ehk umbes 120–130, kusjuures see arv on ennemini ala- kui ülehinnatud.

      Küsimus „kus?” puudutab platvorme, kus teatrist kirjutatut ja kõneldut jagatakse. Neid on mitmeid ja eritüübilisi. Kriitikaauhinna žüriid jälgivad juba hea tükk aega trükiajakirjanduse kõrval ka suulist meediat ehk raadio- ja telesaateid, samuti veebilehekülgi, eeskätt teatriblogisid. Blogide populaarsus on pärast entusiastlikke algusaastaid siiski kõvasti kahanenud. Tagasiminekut on täheldatud ka kirjanduskriitikas, mille kohta väidetu — blogi ja süveneva kriitika žanrireeglid on kehvad ühilduma²— laieneb teatrilegi. On erandeid, nagu väsimatult jätkav Danzumees (http://danzumees.blogspot.com/), kuid Meelis Oidsalu on loobunud, Mario Pulver (http://mpulver.offline.ee/wordpress/) riputab üles peamiselt trükimeediaski ilmunud tekste, lõpetanud näikse olevat lasteteatri jälgijate blogi, mis 2013. aastal nomineeriti auhinnale, ja Tartu Ülikooli teatriteaduse üliõpilaste blogist leidsin 2019. aastal kõigest kuus sissekannet. Võib-olla on üks blogide taandumise põhjusi see, et muljelised-hinnangulised vaatajablogid, mis on valikufiltriks sõpruskonnale, on kaotamas seda funktsiooni sotsiaalmeedia lühematele ja kiirematele vormidele, analüütilise ambitsiooniga blogijad aga avaldavad reeglina oma tekste ka ajakirjanduses ja kasutavad internetti täiendava levikanalina (suur erand on Danzumees). Viimast tüüpi blogisid on sisu ja suunitluse poolest kõrvutatud Sirbiga³, ainult et lugejaid on vähem.

      Kui blogindus on langustrendis, siis 2013. aastal loodud Eesti Rahvusringhäälingu kultuuriportaal on Valner Valme käe all hästi edenenud. Sellest on saanud teatrikriitika oluline platvorm, kus peale Sirbi, Teater. Muusika. Kino jt väljaannete artiklite valikulise taasavaldamise ilmutatakse ka portaali poolt tellitud arvustusi. Portaali oma autoritena hakkasid 2019. aastal silma Mudlum (kirjanik Made Luiga), Andrei Liimets ja Linnar Priimägi. Kindlasti on mainimist väärt kaks tantsualast e-ajakirja: STLi kuukiri ja Tantsukuukiri, mis on Eesti Tantsukunsti ja Tantsuhariduse Liidu häälekandja.

      Suulises vormis teatrikriitikat kuuleb peaasjalikult Vikerraadio saates „Teatrivaht” ja vähemal määral Eesti Televisiooni kogukultuurisaates „OP”. Samuti on Klassikaraadio teatri suhtes soodsalt häälestatud: kultuurisaates „Delta” intervjueerib teatritegijaid Marie Pullerits ja uue saatena lisandus mullu „Teatrimaagia”, mida juhib Joonas Vatter. Et intervjuu ja tutvustuse žanrid jäävad minu huvipiirist välja, siis võtan kriitikastatistikas arvestusse ja arvesse ainult teatrivahtide kogukonna: Madis Kolk, Lea Tormis, Hedi-Liis Toome, Meelis Oidsalu, Valle-Sten Maiste.

      Trükiajakirjanduse koosseis on olnud pikemat aega võrdlemisi stabiilne. Kui vaadata päevalehti, siis teatrikriitikat leiab Postimehe ja Eesti Päevalehe kultuurikülgedel, kuna Õhtuleht eelis­tab (soovitavalt skandaalimaigulisi) uudiseid ja „inimlikku uudishimu” rahuldavaid intervjuusid. Kahest tähtsamast päevalehest on Postimees arvuliste näitajate poolest selgesti esikohal. Eelmisel aastal ilmus seal teatrikirjutisi kaks korda rohkem kui Eesti Päevalehes (umbes 120 Päevalehe 60 vastu) ning kui Tartu Postimehe 23 teksti juurde arvata, siis enam-vähem sama palju kui Sirbis. Märkimisväärses osas kattus ka Sirbi ja Postimehe autorkond. Postimehe teatrilembuse ja sisukuse eest tuleb kiita Heili Sibritsat, kes on üksiti teatrikülgede üks põhiautor — ta arvustab, arutleb, tutvustab, reklaamib, intervjueerib, ühesõnaga, teeb väga head kultuuriajakirjaniku tööd. Pidevalt ja põnevalt kirjutab Postimehes ka teine kultuuritoimetaja Alvar Loog, kelle põhihuvi on muusikateater. 2019. aastal said sagedamini sõna veel Pille-Riin Purje, Madis Kolk, Rait Avestik, Karin Allik. Tartu Postimehe teatriarvustused pärinevad aga suures osas Tartu Ülikooli teatriteaduse taustaga noorematelt naisautoreilt, nagu Kerli Jõgi, Liisa Ojakõiv jt.

      Ilus on mõelda, et Postimehe tugev positsioon teatrikriitika väljal on üht- või teistpidi seotud asjaoluga, et Heili Sibrits on õppinud ülikoolis teatriteadust. Teatriteadus ei puudu ka Eesti Päevalehe toimetaja Keiu Virro haridustaustast. Nagu Sibrits Postimehes, nii on ka Virro oma ajalehes enim teatrist kirjutav autor (tegi kaastööd ka Sirbile ja Vikerkaarele), teine tooniandev teatrikriitik oli 2019. aastal Veiko Märka. Eesti Päevaleht erineb Postimehest muu hulgas selle poolest, et tundub otsivat värskeid autoreid, kes ei ole end liiga tihedalt sidunud teiste väljaannetega. Kes otsib, see leiab — põnevamad kriitikud möödunud aastal olid prokuratuurist teatriväljale siirdunud (ja paraku sealt juba lahkunudki) Steven-Hristo Evestus, kes kirjutas Kinoteatri „Titaanide heitlusest”, ja ajaloolane Aro Velmet Draamateatri „Nukumaja, osa 2” arvustusega.^4. Neid mõlemat seob huvi teatri poliitilise mõõtme ja mõju vastu. Pikemas plaanis on Postimees liikunud kohati käredast uuendusmeelsusest 1990-ndatel stabiilsesse professionaalsusesse, Eesti Päevaleht aga pole vist veel leidnud kindlat rolli — üldmulje on pisut heitlik.

      Nädalalehtedest on Eesti Ekspressi teatrihuvi aastate minnes loidunud. Mullu leidus seal arvustusi kümmekond, ligi poolte autoriks oli Meelis Oidsalu. Maalehe teatriosa täitis peaaegu ainuisikuliselt Margus Mikomägi. KesKuse teatrirubriik pakkus peamiselt intervjuusid ja lavastuste tutvustusi. Maakonnalehed jäävad kahjuks tehnilistel põhjustel minu statistikast välja, aga olgu vähemasti nimetatud mõned ajakirjanikud, kes hoolitsevad Rakvere teatri, Ugala ja Endla töö kajastamise eest kohalikule lugejaskonnale: Inna Grünfeldt (Virumaa Teataja; kriitikaauhinna nominent 2018. aasta eest), Anu Jürisson (Pärnu Postimees, põhiautor on ka Ille Rohtlaan), Alice Lokk (Sakala).

      Trükimeedia püramiidi järgmise astme moodustavad kultuurilehed ja -ajakirjad, mis lubavad suuremat süvenemist ja teoreetilisemaid lähenemisviise. Sirbi teatritoimetaja Tambet Kaugema taktika on teistsugune kui päevalehtede toimetajatel: ise kirjutab ta kriitikat kaunis vähe (küll aga küsitleb); selle asemel värbas ta möödunud aastal kaastööd tegema oma poolsada üpris erinevat autorit, nii et Sirbi pilt eesti teatrist kujunes pluralistlikuks. Sirbi oma autorid anno 2019 olid näiteks Auri Jürna, Riina Oruaas, Kaur Riismaa. Arvuliselt kõige rohkem ilmus endise peatoimetaja Ott Karulini tekste, kuid seda tänu „ÜKT”-sarjale, mitte arvustustele. Sirbi kõrval paikneb 2007. aastast peale Müürileht, mis äratab tähelepanu kõigepealt sellega, et eristab teatrit ja etenduskunsti, andes kummalegi oma rubriigi (ja sel moel pragmaatilise vastuse „ÜKT”-sarja telgküsimusele, mis asi see etenduskunst õieti on). Mõlemat rubriiki sisustavad peaasjalikult intervjuud.

      Liikugem edasi kultuuriajakirjade juurde. Nende profiilis suuremaid muutusi ei toimunud. Mis puudutab autorkonda, siis Teater. Muusika. Kino puhul kattus see üsna ootuspäraselt poole ulatuses Sirbiga, ent ülejäänud osas oli päris intrigeeriv. 2019. aastal kirjutasid seal nii mõnedki kirjanduse ja kirjandusteaduse taustaga mehed, kes on teatrikriitikas harvad, aga huvitavad sõnavõtjad: Arne Merilai, Jaak Tomberg, Ivar Sild, Aare Pilv, Mihkel Kunnus. Teiselt poolt said sõna praktikud, nagu Erik Alalooga, Sten Eltermaa jt. Kirjanduskeskne Looming avaldab regulaarselt näitekirjanduse aastaülevaateid, mullu tegi selle Pille-Riin Purje. Vikerkaare suhe teatriga on olnud muutlik, kuid möödunud aastal ilmus seal kaks teemanumbritesse sobitatud teatriesseed, üks Keiu Virro sulest (teater ja kliimamuutused), teine Meelis Oidsalult (kehalisus teatris)⁵ — mõlemat soovitan tungivalt lugeda. Ajakirjadega seltsib aastaraamat „Teatrielu 2018”, seda nii autorkonna poolest kui ka ses suhtes, et paljud neis ilmunud tekstid võiks soovi korral liigitada teatriteaduse valda. Piir tõsisema kriitika ja teaduse vahel on siiski nii ähmane, et ma ei riski neid lahku lüüa. Küll aga jätan vaatlusest välja artiklid, mis juba üksnes ilmumiskoha (ajakirja) põhjal klassifitseeritakse teaduseks ja paigutatakse uurijate jaoks elutähtsaisse 1.1 ning 1.2 kategooriaisse.

      Vahekokkuvõtteks tõdegem, et audio­-visuaalne meedia ja internetiplatvormid vähemasti teatrikriitika vallas omavahel ei konkureeri, vaid pigem täiendavad üksteist. Uued meediumid pole aga kõigutanud trükisõna domineerivat positsiooni teatrimõtte vahendamisel (võimalus lugeda ajalehti internetis ei tähenda iseenesest sisulist pööret), ning ka kriitikaauhinna nominatsioone pälvitakse, mõne erandiga, kirjutiste eest ajalehtedes-ajakirjades.

      Küsimusele „kes?” on eespoolsed loetelud osalt juba vastanud, kuid vastust ootab veel paar alaküsimust: milline on kirjutajate valdkondlik taust ja kes on produktiivseimad autorid?

      Nagu mainitud, ulatus mullune auto­rite arv julgesti üle saja. Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduses on 54 liiget. Kõik nad ei tegele kriitikaga ja kõik teatrikriitikud ei kuulu ühendusse, ometi tekib küsimus, kes need pealt saja kriitiku siis on.

      Pika ajaloolise traditsiooniga on teatrisõbralike kirjanike ja kirjandus­uurijate kriitika. Sellesse ringi kuuluvad tänavused nominendid Jaak Tomberg ja Aare Pilv (kes on samavõrra teatriuurija), aga samuti eespool mainitud Arne Merilai, Peeter Sauter, Kaur Riismaa, Jürgen Rooste, Jan Kaus, literaadid Mario Pulver, Tauno Vahter jmt. Tähelepanuväärselt ei spetsialiseeru kirjanikud kaugeltki kirjanduslikule sõnateatrile — Jürgen Rooste arvustab hoopiski kaasaegset tantsu, Pilv ja Tomberg eritlevad postdramaatilisi etendussündmusi, avar on Sauteri ampluaa jne. Päris mitmel kirjanikul on teatriga ka tegijasuhe, mõned on koguni etendajana lavale astunud, nagu Kaus ja Rooste (unustamata Sauteri näitlejaharidust lavakoolist).

      Kunstnikud ja kunstikriitikud pööravad oma pilgu teatri poole harvem. 2019. aastast tõuseb esile Jaan Elkeni väga täpne analüüs NO99 spetsiifikast „Teatrielus”, ajas kaugemale tagasi vaadates näeme veel mõnd autorit (Anders Härm, Hanno Soans, Sandra Jõgeva jmt), aga kunstitaustaga kriitikuid võiks olla märksa rohkem, arvestades, et mitmed nüüdisteatri suunad on liikunud kaugemale kirjandusest ja lähemale visuaalkunstile. Filmivaldkond on samuti esindatud hõredalt, mullu põhiliselt Eesti Ekspressi veergudel, kus Andres Maimik arvustas Renate Keerdi lavastusi ja Marianne Kõrver ütles sõna sekka aasta vahest kirglikemas diskussioonis lähisuhtevägivalla kujutamise üle Emer Värgi lavastuses „You Will See So Many Pretty Things”.⁶ Lavastuste ideoloogilisi ja poliitilisi tahke ning raamistikke käsitlevad asjatundlikult laia haardega kultuurikriitikud, nagu Valle-Sten Maiste, Alvar Loog, varasemast ajast Marek Tamm jt. Ja muidugi põikavad teatri valda (kultuuri)ajakirjanikud — Kaupo Meiel, Erle Loonurm, Kärt Devaney jpt.

      Ilmselgelt ei ole teatrikriitika enam ammu kitsa professionaalide tsunfti asi, kus kõik tunnevad kõiki ja iga uustulnuk äratab teravat tähelepanu. Kui paarkümmend aastat tagasi peljati professionaalsete standardite lõdvenemist ning arvati, et teistest valdkondadest pärit „juhuslike” autorite tekstid võiksid paremal juhul kuuluda n-ö vaatajakirjade rubriiki⁷, siis praegu peame auto-rite ringi laienemist ja erinevate kriitikupositsioonide esiletulekut põhiliselt positiivseks nähtuseks, mis edendab interdistsiplinaarset mõtlemist teatrist.

      Ülevaate esimese osa lõpetuseks vaatan, kes on 2019. aasta arvestuses viljakaimad teatrikriitikud, ja korrigeerin seejärel nimekirja nende mõjukuse järgi. Teater. Muusika. Kino jaanuarinumbri avaveeru nimekirjast minu oma radikaalselt ei erine, kuid mõnevõrra siiski. Sest jätan välja intervjuud ja kasutan andmeid trükimeedia kohta. Minu nimekirja juhib Pille-Riin Purje — kauaaegne paljukirjutav kriitik, kes juhtis analoogilist nimekirja ka aastal 1998.⁸ Purjele järgnevad Keiu Virro, Ott Karulin, Madis Kolk, Veiko Märka, Karin Allik, Heili Sibrits, Margus Mikomägi, Rait Avestik, Heili Einasto, Jaak Allik, Meelis Oidsalu, Alvar Loog jne; venekeelses kriitikapildis domineerib Boris Tuch.

      (Olgu ääremärkuse korras esitatud üks kasutu fakt: 13 produktiivseima kriitiku keskmine vanus on 1998. aastaga võrreldes kasvanud viie aasta võrra ja hakanud lähenema viiekümnele. Kas kriitika on muutunud ka sedajagu soliidsemaks, ei ole kindel.)

      Kavatsesin kõrvutada teatri kriitikkonda kirjanduskriitikaga, ent päris korrektselt seda teha ei anna. Viimatine kirjanduskriitika ülevaade, Hanna Linda Korbi „Igapäevase nähtuse taastootmine”⁹ toob ära statistika 2017. ja 2018. aasta kohta, kuid jätab välja päevalehed. Siiski jäävad ka valikukriteeriumide kattumatust arvesse võttes paika kaks erinevust: esiteks, kirjandusväljal valitseb mees- ja naiskriitikute tasakaal, aga teatrist kirjutavad rohkem mehed; teiseks, kui produktiivsemate kirjanduskriitikute hulgas on kolmandiku jagu kirjanikke, siis teatriväljal pole kombeks, et lavastajad oma kolleegide tööd arvustaksid (tõsi, Jaak Allik kuulub nii kriitikute kui lavastajate erialaühendusse). Kui vaadata, kes kellest kirjutab, siis on teatrikriitika alal pilt piisavalt kirju. Arusaadavalt leiab stiili- ja liigipõhiseid eelistusi (nt spetsialiseerumine tantsu- või ooperikriitikale) ja kitsamat huvifookust, eriti siis, kui kirjutatakse harva (Maimik jälgib Renate Keerdi, Pilv liigub NO99 jälgedes), aga isikupõhised (soolised, sõprus-, põlvkondlikud) eelistused ehk omamehekriitika (mille üle on kaevatud kirjanduses) ei ole minu meelest teatrikriitikas mingi põletav probleem.

      Produktiivsuse kõrvale võtan nüüd teiseks näitajaks mõjukuse, s.o tunnen huvi pidevate kriitikute sümboolse kapitali vastu. Viimase jaoks pole muidugi kindlat mõõdikut, kuid ehk ei lähe palju viltu, kui mõõta seda Teatriliidu kriitikaauhindade ja nominatsioonidega.¹⁰ Kaht näitajat kombineerides saab välja sõeluda viljakad ja mõjukad kriitikud. Olgu neid nimetatud kümme (tähestiku järjekorras): Jaak Allik, Heili Einas­to, Ott Karulin, Margus Mikomägi, Madis Kolk, Alvar Loog, Valle-Sten Maiste, Meelis Oidsalu, Madli Pesti, Pille-Riin Purje. (Lisaks, nagu mainitud, venekeelse kriitika suverään Boris Tuch.) Eesti teatrikriitika on peamiselt kesk- ja vanemaealiste meeste kindlais kätes, nagu mullu ja muistegi.

 

Millest ja kuidas? Tähelepanekuid ja näiteid

Esimese asjana oodatakse ilmselt hinnangut — kas eesti teatrikriitika on suurepärane, hea või vilets? Hinnangute andmine ei ole mu tugevaim külg, aga üritagem. 2019. aasta tekstide põhjal tundub, et kriitika üldine tase on korralik keskmine; leidus säravaid tippe (kuigi alati võib tahta, et neid oleks rohkem), teisalt ei olnud piinlikult nõrku tekste häirivalt palju. Akuutne rahulolematus, mis pulbitses läbi 1990-ndate ja nullindate ja lõi mulje, nagu viibiks teatrikriitika permanentse kriisi seisundis, paistab samuti olevat raugemas. Silma jäi küll Valle-Sten Maiste nõue, et kriitika oleks valivam ja väärtustavam: „Meil ilmub ülemäära kriitikat, mille taga ei ole (…) sügava kordamineku vahendamise ja mõtestamise vajadus.”¹¹ Soov, et kirjutataks pigem vähem, aga kirglikumalt, on arusaadav — eriti kui žüriitöö põhjustab kriitikaväsimust —, kuid seos kriitika ja tema objekti headuse vahel ei ole minu arvates nii ühene. Keskpärane lavastus võib genereerida säravat kriitikat, näiteks kirjeldab Alvar Loog ühe taolise najal elegantselt ära terve kunstiteoste liigi, mida ta tituleerib turvaliseks tarbekunstiks¹².

      Pahameelt kriitika vastu sünnitavad teadagi hinnangud. Hindamine on kriitiku võõrandamatu õigus, iseküsimus on aga, kuidas sõnastada negatiivset hinnangut nii, et see ei mõjuks lihtsalt tigeda lahmimisena. (Kuid usutavasti on lihtsameelne sõnavahutav apoloogia kiidetavale niisama ebameeldiv.) Ses osas näikse kriitika olevat muutunud keskeltläbi viisakamaks ja argumenteeritumaks. Alvar Loog (ei saa temast mööda!), meie „efektsemaid ja julgemaid halvastiütlejaid”¹³, väljendub isegi nii rafineeritult: „Ehkki peab lisama, et kahel esietendusel oli nii tegelaste (eelkõige Romeo) riietatuse aste kui ka kehakeele seksuaalne aktiivsus pöördvõrdelises suhtes solisti kehamassi indeksiga.”¹⁴ Iseäranis arrogantne halvastiütlemine (mis jäägu viitega varustamata) oli aga suunatud hoopiski publiku pihta: „Eesti teatripublik vajab hirmutamist, peksu, sest eriti suvel on nad kui kari laisku lambaid, kes ka kõige tüütuma jura peale püsti aplodeerima kipuvad, iseennast justkui oma karjainstinkti eest tunnustades.”

      Teatrikriitika maastikku linnuperspektiivist vaadates paistab see elujõuliselt haljendavat, aga teatrikunsti endaga võrreldavat liigirikkust seal ei näe. Paljukurdetud žanriline monotoonsus koos suuremaid üldistusi pakkuvate probleemartiklite ja prognooside vaegusega iseloomustavad ka 2019. aasta kriitikat. Arvuliselt domineerisid kaks žanrit: üksiklavastuse retsensioon (harva ka paari-kolme lavastuse koosvaatlus¹⁵) ja intervjuu, mis toob juurde teatritegijate vaatepunkti. Arvustuslikult oli kaetud enamik uuslavastustest, kusjuures tasub toonitada, et ka Eesti venekeelset teatrit nii Tallinnas (Vene teater) kui ka Narvas (Vaba Lava) hoiavad eesti kriitikud (Madis Kolk, Ott Karulin, Margus Mikomägi jmt) järjekindlalt pilgu all.

      Kolmanda populaarse žanrina tõuseb esile ülevaade, alaliikideks festivali-, teatriaasta ja teatri ülevaade. See loomu poolest kirjeldav žanr pakub mitmesuguseid võimalusi; nõnda arendas Heili Sibrits festivali „Draama” ülevaate pealkirjast alates („Tasapaks ja prügine teatripilt”¹⁶) kriitiliseks, et mitte öelda kriisidiagnoosiks eesti teatrile üldse, mis sai palju tähelepanu ja arvamusloo auhinna Eesti Meediaettevõtete Liidult. Kodumaistel ja välisfestivalidel hoiab silma peal Teater. Muusika. Kino. Provisoorse hooajaülevaate annab iga-aastane TMK teatriankeet, kalendriaasta 2019 teatrielu vaadati üle impressionistlikus vormis (nt ERRi kultuuriportaali „Autahvel”) ning 2018. aastat vaagis Annemari Parmakson tihedas ja tasakaalukas ülevaates „Sõnateatriaasta 2018: auhinnatud ja auhindamatu” (aastaraamatus „Teatrielu 2018”). Nagu pealkiri vihjab, sekkus Parmakson ka debatti teatriauhindade üle, mis kestis läbi aasta. Kolmandat alaliiki, konkreetsete teatrite tegevuse ülevaateid tellitakse kriitikuilt juubelite ja matuste puhul. „Teatrielus 2018” kirjutas Katarina Tomps kümneseks saanud Tartu Uuest Teatrist ning Jaan Elken sõnastas pealkirja all „Nekroloogi asemel: NO99–NO30” teatri NO99 kunstilise identiteedi peajooned; tähelepanu ja täheruume said ka Drakadeemia oma 10. sünnipäeva puhul (Madli Pesti) ning saja-aastane Eesti kutseline ballett (Triinu Upkin). Tuleb tunnistada, et säärased ülevaated kipuvad oma ettearvatavas korduvuses tüütuks muutuma. Daatumeid, mida tähistada, ja festivale, mida kajastada, tekib seda rohkem, mida vanemaks eesti teater saab ja mida enam ta rahvusvahelistub. Kas ei võta poolkohustuslikud ülevaated ära ruumi, mida võiksid sisustada tähtpäevasõltumatud probleemartiklid või praegu suhteliselt harvad näitleja- ja lavastajaportreed?

      Teatrikriitika suhtelist stabiilsust näeb norivam pilk tõenäoliselt staatilisusena. Tõepoolest, kriitikaväli on laienenud, ilmunud on uusi autoreid, aga üldpilti, seda korralikku keskmist kirjeldab päris hästi pealkiri, mille Hanna Linda Korp pani kirjanduskriitika ülevaatele: igapäevase nähtuse taastootmine. Pärast teatrietenduste lakkamist ja arvustusliku kriitika katkemist eriolukorras tuleb mõistagi olla tänulik, et taastootmine jätkub. Siiski tahaks nüüd laskuda linnuperspektiivist maa peale ja vaadata ringi, et leida märke nihetest, pööretest või muudest muutustest.

      Uusi suundi otsides vaadatakse tavaliselt nõudlikult noorte kriitikute poole, justkui lootes, et kes esindab uut põlvkonda, see esindab ka uut või lausa revolutsioonilist vaateviisi. Noore ja uue samastamine on arusaadavalt lihtsustus, kuid see ei tähenda, et poleks tarvis juurdetulijate vastu huvi tunda. Žürii tundis — nii mõnedki noored autorid figureerisid eelvalikutes, näiteks Karin Allik, kes kirjutab väga vilkalt ja hoiab seejuures (mõningate kõikumistega) korralikku taset, Oliver Issak, Priit Põldma; nominentide hulka hääletati Marie Pullerits.¹⁷ Esile küündisid Paide teatri „Kaitseala” juures lavastusdramaturgina tegutsenud Issaku ja lavastaja Jan Teeveti dialoogi vormis arutlus teatrist ühiskonnas ja kogukondlikkusest teatris ning dramaturg Priit Põldma asjatundlik, intervjuudega põimitud käsitlus eesti kirjanduse adaptatsioonidest¹⁸, Pulleritsi arvustustes on aga tajutav koreograafi
ja tantsija kogemustaust. Need näited osutavad ühele, mitte täiesti uuele, kuid just nooremate seas tugevnevale suundumusele: teatripraktika ja -teooria vastastikku kasulikule koosolule, mis lõhub iganenud klišeesid, nagu oleksid kriitikud kas wannabe-näitlejad või teoreetik-targutajad, kes tegelikku teatrit ei tunne. Taolist sümbioosi leiab rohkem ja eri rollide ühendamine on harmoonilisem nüüdistantsu ja etenduskunsti vallas, aga muidugi ka mujal. Tekstides on praktilise kogemuse mõju näha näiteks sellest, kuidas muugitakse lahti lavastuste sisemisi mehhanisme. Lähenemine on mõlemapoolne: kriitikutel on tahtmist ja võimalusi teha kaasa teatriprojektides — dramaturgina, kaaslavastajana, etendajana — ning lavastajad, dramaturgid, koreograafid, näitlejad reflekteerivad nii oma loomingut kui teatrikunsti laiemalt. Isegi kui ei õpita samas koolis, ollakse valmis koos töötama, üksteise töökeelt omandama. See ei ole muidugi noorte prerogatiiv, praktilise kogemusega kriitikud on ka näiteks Auri Jürna ja 2019. aastal hoo sisse saanud Kaja Kann. Muutuste üheks tähtsaks mootoriks on kindlasti lähimineviku reformid kõrgharidussüsteemis — arvukate küsitavuste kõrval on need siis ka midagi head kaasa toonud. Ma ei pea silmas ainult õppekavade uuendusi, vaid eeskätt magistri- ja doktoriõppes avatud võimalusi liigelda erialade ja kõrgkoolide vahel ning ühendada sel viisil praktilist kogemust teoreetilise teadmisega.

      Teine tähelepanek riivab kriitika žanrisüsteemi. 2019. aasta põhjal söandan väita, et päris tugeval positsioonil on kontseptuaalne kriitika, kusjuures sageli mõeldakse üldisemaid teemasid läbi vormiliselt arvustuse žanris. Arvustus on teinekord teoreetilise kandvusega arutlus, mis saab lavastus(t)est tõuke või põhja. (Võiks kasutada žanrinimetust „essee”, kui see ei oleks lootusetult laialivalguv.) Siia kuulub Alvar Loogi eespool viidatud keskpärase lavastuse arvustus. Mõni näide veel: Madis Kolk arutleb „Pilveooperi” puhul Vaba Lava kui institutsiooni üle; Marie Pullerits räägib „Püha viha” najal autent­susest ja osalusest, kunstniku vabadusest ja vastutusest.¹⁹ Need tekstid ilmusid ajalehtedes. Ajakirja formaat annab suuremaidki võimalusi sügavuti minna, mida kasutasid täiel määral ära tänavused nominendid Jaak Tomberg ja Aare Pilv. Tombergi „Koostööl põhineva ühiselu võimalikkusest” (TMK, juuni) alustab kadrinoormetsa „mobiilsete definitsioonide” lähivaatlusega, võtab võrdluseks juurde „Hingede öö” ning eritleb osavõtuteatri fenomeni, jõudes lõpuks veenvate väideteni postdramaatilise teatri ning üldse kunsti sotsiaalse tähenduslikkuse ja mõju kohta. Kui kasutada Aare Pilve kriitiliste hoiakute kolmikjaotust²⁰, siis liigitub Tombergi tekst kaasaloovaks kriitikaks: mõtleb lavastusest edasi ja tuletab sellest üldised sotsiaalsed ja filosoofilised eeldused, millel taoline lavastus põhineb. Kaasaloovalt suhestub teatriga ka Aare Pilv ise, nagu näitab artikkel „Inimese servad” (TMK, november), mis võtab fookusesse näitleja Jarmo Reha, eriti lavastuses „Elagu elu, mis põletab rinda!”, ja tungib näitlejaks ning inimeseks olemise süvakihtidesse. Mõlemad artiklid on ühtaegu erudeeritult teoreetilised ja subjektiivsed, eksponeerides isiklikku vaatajakogemust. Subjektiivsust ongi mitut sorti. Pilve subjektiivsus ei tähenda ei muljetamist ega „lobedat ja vaba lugemist”²¹, vaid isikuomast nägemisviisi koos võimega sõnastada sõnastamatut — ta ütleb olulisi asju täpselt ja kujundlikult.

      Teooria vallas oli eelmise aasta eredaim nähtus Ott Karulini läbi aasta kestnud „ÜKT”-sari Sirbis: kümme mänguliselt pealkirjastatud lühiesseed, „Ühendkunstiteosest” enesekriitilise kokkuvõtteni „Ühekõne kõnetorult”. Karulini sarjal on teoreetilis-terminoloogiline telg — ta tegeleb probleemse mõiste ja nähtusega „etenduskunst” —, aga ta käsitleb võrdlemisi abstraktseid küsimusi huvitavalt, tema mõttekäike on kerge jälgida ja need pakuvad pinget. Igal juhul tõestab ta, et etenduskunsti probleem ei ole sugugi skolastiline, küll aga pakiline. Lõpplahendust annab veel oodata, ent tulemusi juba on — ümberkorralduste näol teatriauhindade süsteemis.

      Etenduskunsti piiritleda püüdes keerleb „ÜKT”-sarja arutelu ka niisuguste nüüdisteatris kesksete küsimuste ümber nagu performatiivsus ja representatsioon, mäng, kujundite tüübid jms, mis koonduvad teatriesteetika märksõna alla. Sarnase fookusega kriitikat on veelgi, näiteks jälgib Madis Kolk läbi oma arvustuste psühholoogilise ja postdramaatilise teatriesteetika vahekordi, hoidudes ise ja hoiatades teisi neid lihtsustamast — loetagu kas või Mart Kangro „Ennemineviku” vaatlust pealkirjaga „Postdramaatiline stress ja „teatri” traditsioon”²² —, ning intrigeeriv on Meelis Oidsalu süvitsi minev arutelu publiku kaaskehalisuse kogemuse ja näitleja kohalolu üle Vikerkaares. Ometi on minu isiklikuks murekohaks esteetiliste lähenemisviiside alaesindatus. See pole mingi uus mure: ka 1998. aasta kriitika analüüsis tõdesime, et esteetiliste lähtekohtadega arvustusi on napilt (suhteliselt vähemgi kui 1980-ndatel), ning vähe leidus ka teatri ja teatriliikide eripära üldistustahtelisi käsitlusi. Neid viimaseid on ajaga rohkem sugenenud, aga tekste, kus tabataks „inimese ja tema ruumi immanentset poeesiat (ja poeetikat)”²³ ja avataks esteetilisi ideid, mis kõike seda kannab, tahaks lugeda sagedamini.

 

Kokkuvõtte asemel. Ma ei usu, et väited stiilis „rahvas väärib oma valitsust” või „teater väärib oma kriitikat” oleksid puhas tõde, kuid mingisugune vastavus teatri ja teatrikriitika vahel siiski eksisteerib. Kas või kvantitatiivses plaanis: kui teatrit tehakse palju, siis pingutab kriitika täita oma tutvustavat funktsiooni ja arvustuste hulk aina kasvab; kui teatrielu keeb üle, siis hakkavad vohama ülevaated, jne. Mistõttu teatrile ja kriitikale tuleks soovida aeglasemat elurütmi ning laienemise asemel süvenemist — et kontseptuaalne kriitika saaks edeneda, praktika ja teooria läbikäimine tiheneda, kunstidevahelisus tugevneda.

 

Viited:

¹ Luule Epner 1999. Eesti teatrikriitika 1998. — Sirp, 26. III. Kriitikamassiivi aitas läbi töötada kümme teatriteaduse üliõpilast, teiste seas praegused kriitikud Rait Avestik ja Madis Kolk.

² Kadri Tüür 2010. Kirjandusest ja blogidest. — Sirp, 27. VIII.

³ Tuudur-Jaan Rekkor 2014. Teatrikriitika trükiajakirjanduses ja blogides. Bakalau­reuse­töö. Tartu Ülikool, lk 41.

⁴ Steven-Hristo Evestus 2019. Võimumängude sügavas kuristikus. — Eesti Päevaleht, 1. III; Aro Velmet 2019. Nukumaja ahelad, hirmud ja kompleksid. — Eesti Päevaleht, 8. IV.

⁵ Keiu Virro 2019. Et teatrirahvas külmaks ei jääks. — Vikerkaar, nr 9; Meelis Oidsalu 2019. Somaatiline teater: esitustaagata ihud saalis ja laval. — Vikerkaar, nr 4–5. Mõlemad on kättesaadavad ka ERRi kultuuriportaalis.

⁶ Andres Maimik 2019. Renate Keerdi metafüüsiline tsirkus. — Eesti Ekspress: Areen, 15. V; Üle läve ja tagasi. — Eesti Ekspress: Areen, 11. XII. Marianne Kõrver 2019. Lähisuhtevägivald ja kunstnikuvastutus. — Eesti Ekspress: Areen, 18. XII.

⁷ Reet Neimar dialoogis Lea Tormisega. Reet Neimar, Lea Tormis 2001: Sallivust teatrimaailma! — Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 15.

⁸ Ükski teine toonasest loetelust ei mahu praeguse nimekirja esiotsa. 1998. aastal järgnesid Purjele Margus Kasterpalu ja Mihkel Mutt ning mõningase vahega Meelis Kapstas, Sven Karja, Lilian Vellerand, Andres Laasik jne.

⁹ Hanna Linda Korp 2019. Igapäevase nähtuse taastootmine. — Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 158.

¹⁰ Nominatsioonide kohta on Teatriliidu kodulehel kättesaadavad andmed alates 2008. aastast. Enim tunnustust on saanud Alvar Loog: kuus nominatsiooni, kaks auhinda.

¹¹ Valle-Sten Maiste 2019. Kriis NO99 varemeil. — Sirp, 18. X.

¹² Alvar Loog 2019. Lavastus kui long drink. — Postimees, 25. IV.

¹³ Joosep Susi, Pille-Riin Larm 2017. Me kiretu kirjanduskriitika. 2015. ja 2016. aasta kirjanduskriitika ülevaade. — Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 171.

¹⁴ Alvar Loog 2019. … on surra, kui oled veel noor. — Postimees, 23. IX.

¹⁵ Siia kuulub ka saade „Teatrivaht”, mille väärtuseks on erinevate vaatepunktide dialoog.

¹⁶ Heili Sibrits 2019. Tasapaks ja prügine teatripilt. — Postimees, 18. IX.

¹⁷ Noori (kuni 30-aastaseid) on kriitika-auhinnale nomineeritud äärmiselt harva, sel sajandil neli: Eero Epner, Madli Pesti, Evelin Lagle, Marie Pullerits.

¹⁸ Oliver Issak, Jan Teevet 2019. Peegeldusi „Kaitsealast”: Kogukondlikkuse Uurimise Instituut. — Teater. Muusika. Kino, aprill; Priit Põldma 2019. Äratundmismõnust avastamisrõõmuni. Eesti kirjanduse adaptatsioonid. — Teatrielu 2018. Tallinn: Eesti Teatriliit, Eesti Teatri Agentuur.

¹⁹ Madis Kolk 2019. Maja külge aheldatud kunstniku probleem. — Sirp, 8. III; Marie Pullerits 2019. Püha viha, mis ei lunasta. — Sirp, 1. II.

²⁰ Aare Pilv 2014. Kaasaloova kriitika hüpotees. — Sirp, 21. XI. Teised hoiakud on vastuvõttev ja tõlkiv kriitika.

²¹ Peeter Sauter 2020. Kriitika kriitika ja enesekriitika. — Teater. Muusika. Kino, veebruar, lk 54. Ma ei taha öelda, et sedalaadi tekstidel poleks väärtust — see sõltub lobeda lugemise autori isiksusest ja sümboolsest kapitalist.

²² Madis Kolk 2019. Postdramaatiline stress ja „teatri” traditsioon. — Postimees, 22. X.

²³ Mati Unt 2004. Meeldis. Mõjus. Mis edasi? — Mati Unt. Theatrum mundi. Tartu: Ilmamaa, lk 75.