VENDLUSE REVOLUTSIOON

TÕNN SARV

Richard von Coudenhove-Kalergi jõudis oma pika elu jooksul palju ära teha. Selgepilgulise visionäärina, Pan-Euroopa liikumise algatajana ja eluaegse juhina nägi ta juba 1923. aastal ette Euroopa liitumist kui kõige õigemat arenguteed. Ja juba 1937. aastal hoiatas ta idee eest purustada Nõukogude Liit sõjalise jõuga: „Antikommunismile oleks Nõukogude režiimi kukutamine kapitalistliku ristisõja teel parandamatu katastroof, sest see annaks marksismile võimaluse veel sajandite järele kinnitada, et kapitalism oli see, mis kägistas kommunismi, kui see seadis parajasti oma tiibu lennule: nii elaksid edasi marksistlikud lootused ja hädaoht ükskord uuesti elustuda selle asemel, et Nõukogude riigiga langeda.”

See oli väga ettenägelik, sest tõesti, veel tänapäevalgi otsivad teatud ringkonnad mingeid väliseid põhjusi, vaenulikke agente, salasepitsusi või vandenõusid, mis sellele riigile lõpu tegid.

 

„Enamlust ei tohi ükski väline võim surmata, vaid ta peab edasi elama kui hoiatav näide kultuurinimesele, kuni ta ise sisemiselt kokku variseb.”1  Ja nii just läkski. Kuid mõned tema mõtted ja ideed võivad tänapäeval tunduda veidi utoopilised või naiivsedki. Nagu näiteks see, kuidas ta kirjeldas või nägi ette niinimetatud „vendluse revolutsiooni”: „Vendluse revolutsioon toob otsustava pöörde maailmavõitlusse totaalse riigi ja totaalse inimese vahel. Ta peab lunastama tardumuse, millesse meie aja inimene on langenud. Pärast vabaduse revolutsiooni katkestamist ja üheväärilisuse revolutsiooni fiaskot peab vendluse revolutsioon ehitama sildu rahvalt rahvale ja seisuselt seisusele: et kõikjale viia teade vabade inimeste vendlusest.” (Lk 81)

Arusaadav, et vabaduse revolutsiooni all on peetud silmas 1789. aasta Prantsuse revolutsiooni ja võrdsuse (ehk üheväärilisuse) revolutsioonina nägi ta bolševike riigipööret 1917. aasta Venemaal. Aga mis peaks olema siis veel „vendluse revolutsioon”, tuleks küsida.

Ja mis üldse on „vendlus”? Ega see vist loosungi „Vabadus, võrdsus, vendlus!” püstitajatele ka eriti selge olnud. Liberté ja Égalité olid küll läbi 18. sajandi tuntud ideed, kuid Fraternité ei järgnenud neile sugugi alati. Võis näha ja kuulda ka muid loosungeid, nagu Amitié, Charité või Union.2 Nagu kahest ei piisaks, nagu oleks midagi veel vaja.

Ja mis üldse on „revolutsioon”? Õigupoolest oligi see just Prantsuse revolutsioon, mis käivitas läbi kahe sajandi kestnud revolutsioonide ajastu. Kui Vene ohvitserid selle tagajärgi Napoleoni vägede riismete kannul Pariisi jõudes oma silmaga nägid, hakati Venemaal läbi kogu järgmise sajandi sonima mingist revolutsioonist. Millega see lõppes, teame väga hästi. Ja teame ka seda, et ükski revolutsioon pole „permanentne”, nagu Lev Davidovitš Trotski seda lootis. Ja et iga revolutsioon hakkab varem või hiljem oma lapsi õgima. Nii läks Prantsusmaal ja nii läks ka Venemaal.

„Revolutsioon” tähendab muidugi „pööret”, täpsemalt öeldes „ümberpööramist”, ja tavapärases mõttes on see eeskätt poliitilise võimu muutumine, võimuhaaramine, endise võimu kukutamine ja uue võimu kehtestamine.  Aga revolutsioonid avaldavad mõju kõigile eluvaldkondadele, kuigi nende toimumise ajal ei pruugi inimesed sellest veel aru saada ning ega need muutused kohe ka ilmsiks saa.

Suur Prantsuse revolutsioon koos kõigi oma järelmõjude ja -lainetustega oli tõepoolest üks suurimaid pöördeid uuemas ajaloos, mis sai piiripunktiks „uue” ja „uusima aja” vahel paljudes käsitlustes. Poliitikast taandusid absoluutsed monarhiad ja seisuslikud eesõigused, jõudsalt hakkas arenema tööstus, märgatavalt vähenes orjus — ja need kõik ongi olulised muutused. Kuid see revolutsioon ei muutnud üksnes käegakatsutavat ja materiaalset. Väga pöördelised olid muutused ka mõtteviisides, ideedes ja tõekspidamistes. Põhjalik pööre toimus teaduses, kultuuris, humanitaarias ja üldse vaimses sfääris. Muutusid moed, kombed ja tavad, muutus sõnavara, muutusid eelistused ja väärtused. Olulisteks said rahvad, keeled ja kultuurid; toimusid rahvuslikud ärkamised, tekkis rahvuslik uhkus, natsionalism jpm. Rohkem tähelepanu hakati pöörama inimesele, tema kordumatule isiksusele, koos kõigi tema kannatuste, tunnete ja unistustega. Kogu senine kirjandus, kunst, muusika — kõik pöördus ümber, vaatas sulle otsa, hakkas sinuga kõnelema, otse ja ausalt. Oli saabunud täiesti uus ajastu, romantism, ja see kestab mitmes mõttes tänapäevani.3

 

Vajadus kuhugi kuuluda on üks inimlikest vajadustest, vähemalt Abraham Maslow’ järgi. See on vajadus lugeda ennast mingi grupi, seltskonna, kogukonna või ühiskonna hulka. Kui nüüd seisuslik kuuluvus enam suurt midagi ei tähendanud, siis haaratigi kinni  võimalusest kuuluda oma rahva hulka. Muidugi otsiti ja pakuti välja ka muid võimalusi. Nii näiteks pidi mõningate teooriate kohaselt olema oluline hoopis kuulumine mingisse ühiskondlikku klassi ning sellest siis arendati omakorda välja vajadus olla klassiteadlik, soovitati kõigil proletaarlastel ühineda klassivõitluseks jne.

Prantsuse revolutsioon tõstis tõepoolest esile ja kinnistas eeskätt vabaduse idee ja hoolimata paljudest tagasilangustest on see idee või ideaal jäänud püsima tänapäevani. Orjus ja orjastamine, mida oli kogu eelneva inimajaloo jooksul peetud endastmõistetavaks, nüüd enamjaolt hüljati, küll mitte kohe ja lõplikult — ja ka mitte igal pool.

„Vabadus on orjus!” kõlas Orwelli düstoopias küll imelikult, kuid Nõukogude Liidus ja selle orjalaagrites see just nii oligi. Üle terve selle impeeriumi õpetati kõigile, et „vabadus on tunnetatud paratamatus”. Ehk teisiti: kui sa saad aru, et sa nagunii ei pääse siit vanglast enam kuhugi, siis oledki vaba.

Sel ajal kui vabadus oli läänemaailmas saanud juba enesestmõistetavaks, kommunistide võimu alla jäänud rahvad seda veel ei teadnud ega tundnud; sellest tohtis rääkida vaid toda „vaba maailma” pilgates ja naeruvääristades. Orjus tähendas ühtlasi ka seda, et teadmised ja kogemused olid keelatud, ka nende levitamise eest võis vangilaagrisse sattuda.

Kas Venemaal 1917. aastal toimunut saab aga just „võrdsuse revolutsiooniks” nimetada, on muidugi omaette küsimus. Jah, arstiabi ja haridus olid küll kõigile tasuta ja mõningaid võrdsuse ilminguid võis ehk veel täheldada. Aga kõik teadsid, et võrdsete hulgast eraldi on mõned veel võrdsemad. Et sellest kõigest midagi head välja ei tule, seda mõisteti läänemaailmas üsna üldiselt. Coudenhove-
Kalergi kirjutas: „Enamluse fiasko kaudu klassivõitlusest ülesaamine ja tehnika võidukäik on esimeseks sissejuhatuseks suurele vendluse revolutsioonile pärast prantsuse vabaduse revolutsiooni ja vene üheväärilisuse revolutsiooni.” (Lk 77)

 

Aga mis siis õieti pidi olema see vendluse revolutsioon, millest ta nii pikalt räägib ja mille saabumist õhinal ennustab?

„Sellest vennalikust meelsusest on moodne maailm kaugele eemale nihkunud. Ta on andunud Darwini olemise eest võitluse näilisele ürgseadusele, mis kuulutab tugevama võitu. Materialistlik enamlus järgneb sellele käsule pimesi, samuti kui natsionaal-sotsialismi rassiusk.” (Lk 77) „Mõlemad on pimedad tõsiasjade suhtes, et võitlus olemise eest moodustab vaid ühe poole looduse elust, kuna teine ürgseadus seda täiendab: vastastikuse sallivuse ja abistamise nõue — sümbioos, vendluse seadus.” (Lk 78)

See kõik võib ju tõesti olla väga tore ja ilus. Aga nüüd võiks ehk ka lõpuks juba küsida, et kuhu see revolutsioon siis jäi? Või ehk on see nüüdseks juba ka ära toimunud? Võib-olla see mööduski ilma verevalamiste ja terrorita, ilma giljotiinide ja mahalaskmisteta, ilma sõdade ja mässudeta? Võib-olla me pole seda lihtsalt märganud? Ehk toimus see kuskil mujal ja võib-olla pole see veel meieni jõudnudki? Võib-olla toimus see siis, kui idapoolne osa Euroopast oli raudse eesriide taha suletud ega tohtinud vabast maailmast eriti midagi teada ega unistadagi?

Tõsi, ega ka läänemaailmas eriti üksmeelt selles suhtes ole. „Vendluse revolutsioon” oli ju tõesti vaid Coudenhove-Kalergi-taoliste idealistide unistus ja ettekujutus, mis omaette mõistena eriti käibele ei läinud ja üldiselt seda ei näe kuskil; see ei tähenda eriti midagi. Kui vaadata kõikvõimalike revolutsioonide loetelusid, siis ei leia me samuti midagi, mis võiks sellele viidata.

 

Aga on veel üks võimalus. Vaataks õige, millal räägiti „revolutsioonist” kõige rohkem, mis ajal oli see mõiste ja teema oluline. Uurides andmekorpust, mis koosneb miljoni ingliskeelse raamatu täistekstidest4, tuleb selgesti välja, et viimase kahe sajandi jooksul kasutati mõistet ’revolution’ kõige sagedamini umbes 1970. aasta paiku.

 

See on tõesti huvitav. Mis siis sel ajal toimus? Kas tegelikult siis oligi sel ajal mingi pööre, kas tegelikult ka midagi muutus? Üks asi on see, kui revolutsioonist räägitakse ja kirjutatakse, teine asi on tegelikkus. Kui sel ajal tõesti toimus midagi sellist, mida võiks „vendluse revolutsiooniks” nimetada, siis me peaksime seda märkama, sellel peaksid olema ju ka mingisugused tagajärjed. Kas tõesti said inimesed sel ajal üle rahvuslikest ja rassilistest eelarvamustest ja vaenutsemisest, saidki vendadeks ja õdedeks? Kas „vastastikuse sallivuse ja abistamise nõue — sümbioos, vendluse seadus”, nagu Coudenhove-Kalergi sellest kirjutas, astuski jõusse?

Ameerika Ühendriikides olid rassidevahelised pinged ja probleemid kestnud juba sajandeid. Orjuse lõpetamine, kodanikuõiguste andmine kõigile ja paljud muud seadused ei toonud veel rahu ega leppimist. Rassismivastased meeleavaldused, marsid ja kokkupõrked jätkusid, nii nagu ka neegrite diskrimineerimine ja halvustamine, rassiline segregatsioon jpm. Aga siis, 1968. aastal langes halvustava sõna ’negro’ kasutamine. Ja väga järsult.

 

Mis siis juhtus? See ei saanud ju olla lihtsalt ühe sõna kadumine. Me teame, et Martin Luther King jr võitles kogu oma elu afroameeriklaste õiguste eest. Tema mõrvamine 4. aprillil 1968. aastal vapustas kogu Ameerikat ja vallandas massilised rahutused. Nädal hiljem jõustus kaua ette valmistatud Kodanikuõiguste seadus5, millest sai üks olulisemaid tähiseid inimõiguste ajaloos, tuues kaasa suure pöörde sajandeid kestnud kommetes ja tavades. Ning seekord osutus see võimalikuks. See hakkaski mõjuma, kuna just sel ajal olid vendlus, sõbralikkus ja hoolivus juba saanud olulisteks väärtusteks. See oligi võimalus rassistlikest ja natsionalistlikest eelarvamustest loobumiseks. See oli aeg, mil tõepoolest taheti teisi inimesi kohelda endasarnastena, armastavalt, vendade ja õdedena. See oligi vendluse revolutsioon, mis siis parajasti käis. Ja selle mõju laienes kõikjale ning lausa nii, et muutus koguni sõnavara.

Ameerika Ühendriikides on praegu Martin Luther King jr-i mälestuspäev üks kümnest kõige tähtsamast riigipühast koos jõulude, uusaasta ja iseseisvuspäevaga. Halvustavad väljendid kellegi rassi, rahvuse, päritolu või nahavärvuse kohta on praktiliselt kadunud.

Inimese kuuluvus mingisse rahvusse, rassi või hõimu, tema päritolu, emakeel jmt  pole enam eriti olulised. Seaduse silmis on tähtsust vaid kodakondsusel, kuid igapäevases suhtluses pole selgi erilist tähtsust. Varasemal ajal „rahvuseks” peetu hakkas peagi tähendama pigem „rahvast”, enamasti siis asukoha, riigi või kodakondsuse mõttes. Kui väga vaja, siis täpsustatakse ka „etnilist” päritolu, kuid üldiselt pole see oluline. Nii nagu „vabaduse revolutsiooni” järel polnud enam oluline kellegi seisuslik päritolu, nii muutus „vendluse revolutsiooni” järel tähtsusetuks ka naha värvus või rahvuslik kuuluvus.

 

Aga võib-olla ei peagi revolutsioon olema vägivaldne? Coudenhove-Kalergi kirjutas: „Ajalugu tunneb vaid kaht vendluse revolutsiooni: budismi ja kristluse levimist. Neile on kõik inimesed vennad ja õed.” (Lk 77) Võib-olla ongi vendluse revolutsioon pigem nagu vaimne pööre või uuestisünd, mingi uue ajastu saabumine? Mõistet ’New Age’ kasutatakse alates 1980. aastatest üha sagedamini.

 

Tegelikult oli kõigile selge, et toimub revolutsioon. Ja kõik teadsid samuti, et kuigi revolutsioon tähendab võimu vahetust, uue võimu kehtestamist, siis see on nüüd hoopis üks teine võim, teistsugune vägi — sõbralikkuse, hoolivuse, kaastunde ja rõõmu vägi, armastuse vägi, Flower Power.

 

Kas me nüüd hakkame jõudma lähemale? Kas me nüüd juba võime aimata, et „vendluse revolutsioon” võiski toimuda just sel ajal ja sellisel viisil? Ja kui see on nii, siis ehk tuleks seda revolutsiooni ka veidi lähemalt vaadata ja kirjeldada? Mida pöördelist siis toimus?

Nagu juba jutuks oli, mõned nähtused lõppesid. Lõppes sajandeid kestnud kolonialism, taandusid rassism ja natsionalism, apartheid ja segregatsioon. Ja mõned nähtused lihtsalt toimusid ära. Suure ja laiaulatusliku vendluse revolutsiooni käigus toimus veel hulk pisemaid ja ka lõbusamaid revolutsioone. Üks nendest oli näiteks seksuaalrevolutsioon. 

 

Esimene laiema levikuga seksuaalelu käsiraamat oli 1969. aastal ilmunud „Everything You Always Wanted to Know About Sex* (*But Were Afraid to Ask)”. Samal aastal linastus esimene erootiline film, Andy Warholi „Blue Movie”. Tsensuuri alt vabanes pornograafia, avati esimesed seksikaupade poed jne.

Mitte ainult hipikommuunides, vaid ka laiemalt muutusid vabad suhted üsna vastuvõetavaks. Seks ei pidanud enam tähendama mingit erilist või pikemat suhet, ei  pidanud enam tekitama kohustusi; see võis toimuda ka lihtsalt niisama, põgusa tutvuse käigus või heade sõprade vahel, märksa vabamalt, rõõmsamalt ja muretumalt. Suuresti aitas sellele kaasa rasestumisvastaste tablettide laialdane kättesaadavus ja tõhusad vahendid suguhaiguste raviks.

Paljud vanad tabud ja eelarvamused kadusid. Masturbeerimist ei peetud enam ebatervislikuks, oraalseksi ohtlikuks, homoseksuaalseid suhteid kuriteoks, grupiseksi hullumeelsuseks, alastiolekut häbiväärseks jne. Õigu­poolest ei räägitud ega kirjutatud „seksuaalrevolutsioonist” eriti kaua, see oli jutuks vaid mõne aasta jooksul; seejärel võeti neid uusi suhtumisi juba üsna loomulikuna ja varasemad hoiakud kadusid, nagu unustati varsti ka see väike ja rõõmus revolutsioonikene. Aga kõige rohkem oli neid asju, mis selle suure revolutsiooniga tegelikult alguse said.

 

Saabus „Uus ajastu” (New Age) koos mitmesuguste õpetuste ja praktikatega, õpetajate ja gurudega. Sügavamat huvi hakati tundma budismi, hinduismi, taoismi jt ideede ja praktikate vastu. Mediteerimine ja jooga said igapäevase elu osaks, niisamuti usk horoskoopidesse, ümbersündidesse jpm. Vaimsed väärtused said endastmõistetavaks ka ilma religioossete raamideta. Nimetusega ’New Age’ viidati uue ajastu saabumisele ja astroloogiliselt seostati seda kevadpunkti liikumisega Veevalaja märki, mis pidavat toimuma lähitulevikus ning viima inimkonna üldise vennastumiseni. Veevalaja ajastu mõiste tuli laiemalt käibele 1967. aastal muusikaliga „Hair”, mille avaloos kuulutati: „This is the dawning of the Age of Aquarius!” („See on Veevalaja ajastu koidik!”)  Aga see oligi alles algus.

Hakati laialdaselt suitsetama marihuaanat, tarvitama LSDd ja teisi psühhedeelikume; moodi läksid pikad juuksed, teksad ja miniseelikud; algas „roheline” ehk keskkonnakaitseline liikumine. Koos tollipiiride kadumisega arenes vabakaubandus; koos massimeedia ja massikultuuriga tekkis muusikatööstus; autoriõigused said omaette kaubaklassiks; peagi jõuti tarbimiskultuseni, globaliseerumiseni jne. Ega kõike seda, mis sellest revolutsioonist alguse sai, loetleda jõuakski. Aga algas ka täiesti uus epohh muusika ajaloos — popmuusika ajastu.6

Lõplikult kinnistas selle briti ansambel The Beatles oma ülemaailmse ja enneolematu populaarsusega. Vist ei ole ühegi varasema revolutsiooni puhul olnud muusikal nii suurt tähtsust ega tähendust. Muusikavaimustus oli üleüldine. Kõik tegid oma bändi või vähemalt oli igaühel mõnes bändis mõni tuttav. Kõik mängisid kitarri ja selleks polnud vaja muusikalist ettevalmistust ega oskust nootegi lugeda — mängida ja laulda sai lihtsalt niisama, kuulmise järgi, enda ja teiste rõõmuks.

Ja ega siis ainult popmuusika. Niisama lihtsalt kitarri saatel oma laule lauldes tõusis uus folkmuusika laine. Värsket ja erksat tähelepanu pälvisid rahvalaulud, pärimuslik muusika ja üldse muistsed kombed ja rahvad, uuesti avastati baroki- ja renessansiaegne muusika jpm.

Kõik teadsid, et toimub midagi revolutsioonilist, midagi pöördelist. Mitte juhuslikult ei alustanud biitlid oma ülemaailmset läkitust „All You Need Is Love”7 prantsuse revolutsioonilise hümniga „Marseljees”. Juba pilk tuntumate laulude pealkirjadele kinnitab, et toimub midagi hoogsat ja pöördelist: „Let’s Go!”, „We Shall Overcome”, „We Can Work It Out”, „Let the Sunshine In”, „Let It Be”, „All Right Now”, „Come Together”, „We’re Only Just Begun”.

Just muusika abil, laulude sõnadega edastatakse tõdesid, nähakse elu, antakse juhiseid, kuulutatakse uue ajastu saabumist: „Kooskõla ja mõistmine. Täiuslik kaastunne ja usaldus. Ei mingit valetamist ega halvustamist enam.”8

 

Peaaegu kõik olulised sündmused olid nii või teisiti seotud muusikaga. 1967. aastal toimusid juba esimesed mitmepäevased muusikafestivalid, juhatades sisse „Armastuse suve” („Summer of Love”) San Franciscos, kuhu kogunes ligi 100 000 noort, lilleõied juustes. Haight-Ashbury linnaosa sai tuntuks revolutsioonilise vabameelsuse keskusena ja laulust „San Francisco (Be Sure to Wear Flowers in Your Hair)” sai selle aasta suurimaid hitte.

Nagu kirjutas ajaleht San Francisco Oracle: „Uus mõtteviis pidustustest inimloomuse sügavustes peab välja tulema ning seda tuleb teadvustada ja levitada nõnda, et kaastunde, teadlikkuse ja armastuse uuestisünnist ja kogu inimkonna ilmutuslikust ühtsusest saaks välja kujuneda revolutsioon.”9

 

USAs olid need arengud ja liikumised veel mõnes mõttes alternatiivsed või kogukondlikud, kuid Suurbritannias sai selle revolutsiooni kulminatsioon tuntuks kui Swinging London ja oli vägagi mainstream.

Selle keskusteks olid äritänavad King’s Road, Kensington ja Carnaby Street ning see kõik kestis läbi kogu 1960. aastate teise poole, tõstes esile selliseid bände nagu The Beatles, Rolling Stones, Who, Kinks, Small Faces, Animals, Pink Floyd, Cream, Procol Harum jpt. Nende muusikat mängisid pidevalt Radio Caroline, Swinging Radio England, Radio Luxembourg jt ja peagi juba ka BBC Radio One. Optimistlik ja uuendusmeelne Swinging London hõlmas ka moekunsti, disaini ja paljusid muid kultuurivaldkondi ja sellele aitasid kaasa kümned filmid, telesarjad, ajakirjad jne.

John Lennon võttis selle kokku niimoodi: Pole midagi tegematut, mida ei saaks teha. Pole midagi lauldamatut, mida ei saaks laulda. Pole midagi öeldamatut, mida ei saaks öelda, aga seda mängu saab õppida. See on lihtne. Piisab vaid armastusest.”10

 

Muusika hakkas inimesi ühendama, liitma ja eristama, näitas kuuluvust, muutus enesemääratluse osaks. Muusikaeelistuste järgi hakati inimesi liigitama, paika panema, aga ka halvustama ja mõnitama. Tekkisid muusikalised sõltuvused, tekkisid fännid, groupie’d, klubid, ajakirjad, raadiojaamad, kujunesid kultusbändid ja -esinejad…

Eespool mainisin, et pärast Prantsuse revolutsiooni alanud romantismiajastu kestab mõnes mõttes veel edasi — endiselt on tähelepanu keskmes inimene, tema isiksus, tema isiklikud läbielamised ja kannatused, soovid ja tahtmised. Samuti mainisin, et ega revolutsioonidega alanud muutused saa kohe ilmsiks. Ei alanud vabadus veel Bastille’ vallutamisega ega hakanud vendlus levima ka kohe pärast Woodstocki festivali. Muusika abil väljendatakse endiselt oma isiklikke soove ja tahtmisi, oma väikesi muresid ja probleeme, pettumusi ja arusaamatusi — tehes seda vägagi romantiliselt. Tuntud laulude pealkirjad võivad moodustada lõputu rea seesugustest tundmustest: „Love me do, please please me, I can’t get no satisfaction, I wanna hold your hand, I can’t stop loving you, I can’t control myself, please forgive me, I can’t quit you, I’m gonna leave you…”

Ikka seesama: „mina”, „minu”, „mulle”. Ei ole märgata, et enese tähtsustamine ja isekus oleksid kuhugi kadunud ning teistest hoolimine ja altruism esiplaanile tõusnud. Tõeline vendlus, sõbralikkus, hoolimine, kaastunne ja armastus on sellest veel väga kaugel.

 

Aga kohe oli ka neid, kel oli öelda midagi olulisemat. Need olid kõigepealt nn progressiivse suuna esindajad, nagu Pink Floyd, Emerson, Lake & Palmer, Jethro Tull, Mike Oldfield jmt koos oma muusikaliste uuenduste, meisterlike kompositsioonide, täiusliku helirežii ja muuga. Ja eks neid suundi ja esinejaid oli veel teisigi.

Saadi aru, et peale kellegi isiklike soovide ja tahtmiste, unistuste ja lootuste on maailmas veel muudki olulist, mida tähele panna, millest mõelda ja rääkida, hoolida ja aru saada. Selgesti näitas seda ka rokkooperi „Jesus Christ Superstar” ülemaailmne populaarsus.

Popmuusika oli ju välja kasvanud meelelahutuslikust tantsumuusikast, just samamoodi nagu ka mitmed varasemad muusikaajastud. Ja nii nagu iga ajastu toob kaasa muutusi kõigis eluvaldkondades, nii muutub popmuusika tulekuga ka seltskondlik tantsimine. Tantsusaalide asemele tulevad klubid ja diskoteegid, seltskonnatantsud taanduvad. Kuid selle muusika peamiseks funktsiooniks jääb ikka kerge ja pealiskaudne meelelahutus.

1970. aastate teisel poolel tõuseb särava tähena ja hoopis uutmoodi esinejana esile Michael Jackson, esialgu samuti pigem meelelahutajana, just samamoodi, nagu tol ajal kombeks. Aga midagi on kohe hoopis teisiti. Ka tema esitab tundeid ja soove, aga need ei ole tema isiklikud tunded ja soovid. Ta mängib teisi, esitleb erinevaid karaktereid, ta räägib ja hoolib pigem teistest. Ta ei räägi kunagi endast. Kui ühes intervjuus taheti teada, kui sageli isa teda peksis, siis oli ta hämmingus: „Miks te küsite selliseid asju?” Ta on endast üle. Ainus laul, kus ta ise midagi soovib, on väga lihtne: jätke mind rahule! („Leave Me Alone”, 1989).

 

Mainisime juba, et Coudenhove-Kalergi järgi on inimkonna ajaloos toimunud vaid kaks vendluse revolutsiooni, budismi ja kristluse levik. Buddha õpetuste kohaselt ei ole keegi iseenese oma, „ise” ollakse vaid juhuslikult ja ajutiselt ning iseendasse kiindumine tekitab kannatusi.11 Jeesus ütles: „Mida iganes sa ka ei teeks kõige vähemale meie hulgast, seda teed sa ka mulle” ja lisas: „Armastage üksteist!”12 Michael Jackson ütles: „Me kõik oleme Jumala suurest perekonnast ja sa ju tead, et see on tõsi — armastusest piisab.”13

Hoolimata tema kohatisest lapselikust siirusest ja naiivsetest mängudest, näib ometi, et vaimses mõttes oli Mi­chael Jackson oma hoolivuse ja kaastundega vägagi täiskasvanu. Tema ülemaailmne tunnustus ei tulnud ainult omapäraste liigutuste ja välimuse või huvitavate muusikavideote tõttu. Mitte ainult perfektselt läbitöötatud muusikaline materjal ja selle efektne esitus ei teinud temast kuulsust. Just Michael Jacksoni loomingus ja tegevuses tõusidki lõpuks väga selgelt ja jõuliselt esile „vendluse revolutsiooni” ideed. Oma lauludega astus ta välja vägivalla, ülekohtu ja eelarvamuste vastu, toonitas kõigi inimeste ühtekuuluvust, pööras tähelepanu hüljatutele ja vigastele, kannatajatele ja abivajajatele, loodusele ja keskkonnale jne. Tänu tema suurele populaarsusele ja meisterlikele esitustele tõusid tema laulud ja muusikavideod edetabelite tippu, pälvides hulgaliselt auhindu ja aidates vendluse ideedel ja ideaalidel levida üle maailma. Tema „Black or White”, „Heal the World”, „Earth Song”, „They Don’t Care About Us”, „We Are the World”, „Will You Be There” jpt ongi just selle revolutsiooni laulud.

Aga Michael Jacksoni tegevus ei piirdunud vaid lauludega ja ideaalide levitamisega. Ta tegi suuri annetusi kümnetele heategevuslikele organisatsioonidele ning asutas ja algatas ise fonde ja projekte vaeste ja kodutute, näljahädaliste ja õnnetuste ohvrite abistamiseks („Heal the World Foundation”, „We Are the World”, „United We Stand: What More Can I Give”). Kõigil oma tuuridel külastas ta haiglaid ja hooldekodusid, julgustas ja aitas vigaseid ja kannatanuid, tegi annetusi ja jagas kingitusi, ootamata tunnustust või tähelepanu, tihtipeale pigem sellest hoidudes, jäädes märkamatult tagaplaanile.

Mitte ükski teine meediastaar, filmitäht või muu esineja ei ole nii palju annetanud heategevusele ega pööranud nii suurt tähelepanu hoolivusele, kaastundele, armastusele ja vendlusele. Elu lõpul oli Michael Jackson juba ka ise üsna haige ja peaaegu laostumas.

Aga lõpuks hakkas ka see revolutsioon oma lapsi õgima. Kuulsusega käib ikka kaasas kadestamine, suurte rahadega kaasnevad väljapressijad. Hoolimata Michael Jacksoni siirusest ja heatahtlikkusest levitati tema kohta pidevalt halvustavaid ja pahatahtlikke kuulujutte. Lõpuks jõuti juba ka kohtulike süüdistusteni. Ehkki üks kohtuasi lõppes kokkuleppega ja teine täieliku õigeksmõistmisega, oli maine ometi rikutud.

 

Ja nii, nagu pole keegi kuulnud mingist „vendluse revolutsioonist”, nõnda ei saanud sellel revolutsioonil olla ka oma suurimat laulikut. Eks ta ole. Küllap siis nii pidigi minema. Nagu kirjutas juba vana tark Laozi: „Kombed teevad oma tööd, nende vastu ei saa, kohe tullakse kallale” ja lisas: „Ausameelsus tundub kahtlane.”14

 

Viited:

1 Siin ja edaspidi on viidatud raamatule: R. N. Coudenhove-Kalergi, „Totaalne riik — totaalne inimene”, kolmas trükk. — Loomingu Raamatukogu 1988, nr 39.

2 Mona Ozouf 1997. Liberté, égalité, fraternité stands for peace country and war. — Koguteoses: Nora, Pierre (toim), Lieux de Mémoire, tome III, Quarto Gallimard, lk 4353–89 (lühendatud ingliskeelses tõlkes: Realms of Memory, Columbia University Press, 1996–98).

3 Tõnn Sarv 1985. Kunstist ja otstarbest. — Keel ja Kirjandus, nr 4.

4 https://books.google.com/ngrams

5 The Civil Rights Act of 1968.

6 Tõnn Sarv 2014. Popmuusika. Teoreetilise analüüsi katse. „Teater. Muusika. Kino”, nr 1.

7 Esimesel ülemaailmsel satelliittelevisiooni otseülekandel („Our World”, 25. VI 1967).

8 1967. aastal Off-Broadwayl esietendunud muusikalist „Hair”: „Harmony and understanding. Sympathy and trust abounding. No more falsehoods or derisions.”

9 San Francisco Oracle, Vol 1, Issue 5, p 2 (1967): „A new concept of celebrations beneath the human underground must emerge, become conscious, and be shared, so a revolution can be formed with a renaissance of compassion, awareness, and love, and the revelation of unity for all mankind.”

10 Laulu „All You Need Is Love” algusread: „There’s nothing you can do that can’t be done. Nothing you can sing that can’t be sung. Nothing you can say but you can learn how to play the game. It’s easy. All you need is love.”

11 Dhammapada 62. Anattalakkhaṇa Sutta (Saṃyutta-nikāya 22. 59), Cūḷa Vedalla Sutta (Majjhima-nikāya 44) jm.

12 Mt 25: 40, Jh 13: 34.

13 „We’re all a part of God’s great big family, and the truth, you know, love is all we need.” („We are the World”, 1985.)

14 Tee väe raamat. Laozi järgi eesti keelde pannud Tõnn Sarv. Kirjastus Pilgrim, 2011.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon