ANIMA VABA LANGEMINE FILMIELU TÕUSUTRENDI TAUSTAL

DONALD TOMBERG

Eesti Filmi Instituudi (EFI) arengukava 2020–2024 paistab silma reipuse ja optimismiga. Mitmes strateegilises (ala)punktis räägitakse visioonile vastavast tõusutrendist, samuti on seatud numbriliselt mõõdetavaid eesmärke. Strateegiliste eesmärkidena on välja toodud näiteks, et aastas linastub vähemalt viisteist täispikka filmi, et igal aastal on vähemalt kaks Eesti filmi maailma A-klassi festivalide programmis, et Eesti filmide turuosa kõikidest kinokülastustest on vähemalt 20%, et Eesti osaleb aastas vähemalt kümnes kaastootmisprojektis jne.

Ometi on EFI arenguvisiooni peatükis „Olulisemad tegevused” punkt 1.2, mis puudutab meie (autori)animafilmide tegijad suisa fataalselt (või peaks ütlema — suunab nad langustrendi?). Väljavõte EFI arengukavast 2020–2024, punkt 1.2.: EFI arendab arengukava perioodil edasi toetuste jagamise põhimõtteid, võttes tootmiseks suunatud vahendite jaotamisel eesmärgiks korraldada rahastamist läbi viie alajaotuse: (1) pikad anima- ja mängufilmid (sh ajalugu ja tüvitekst, kaasaegne draama, laste- ja noortefilm, uus talent), (2) lühifilmid (sh animafilm ja mängufilm), (3) dokumentaalfilmid (sh nii pikad kui lühikesed dokfilmid), (4) vähemuskaastootmine (sh mängufilm, animafilm, dokumentaalfilm), (5) telesari (sh draama, anima, dokumentaal).

EFI selline visioon on filmikunsti puudutav kultuuripoliitiline visioon. Kultuuripoliitika on mõeldud selleks, et rahvuslik kultuur ja kunst (mis ei ole poliitika) oleksid oma kõikides harudes elujõulised. Varem oli animatsioonil EFIs eraldi alajaotusena oma eelarverida, enam mitte.          

EFI uues arengukavas on anima justkui olemas, aga nagu ei ole ka — ta on laiali pudenenud. Täispikk animafilm on samas alajaotuses täispika mängufilmiga. Alajaotus „lühifilmid” toob kokku lühimängufilmi ja lühianima. Animat mainitakse ka vähemuskaastootmise ja telesarja alajaotuses. Kuid nõnda, animat (võimaliku konkurendina) teistesse alajaotustesse hajutades on kadunud igasugused otsesed kohustused animavaldkonna ees eraldi ja sellele antavad garantiid.

Midagi ei ole teha. Kui animat EFI visioonis enam eraldi alajaotusena ja oma eelarvereaga ei eksisteeri, saab sellest järeldada vaid üht — anima pole enam teiste filmiliikidega võrdväärne. Ja nõnda ongi meie (autori)anima korraga otsekui tuulest viidud. Enne oli justkui oma laps (oma alajaotusega), nüüd on võõraslapseks arvatud.

Vabandage, aga siin lihtsalt pakub end väike passaaž.

— Miks sa tihud vaenelaps? Kes sa oled ja mida sa siin teed?
            — Olen Eesti Autorianima, käisin küla pealt süüa kerjamas.
            — Noh, kas ei antud?
            — Anti, näe, siin on kaapekakk.
            — Aga miks sa siis tihud?
            — Koju tahaks. Sinna, kus ema mind hellalt kallistab. Kus õed ja vennad on, kellega mängida.
            — Nii et kodu enam ei ole?
            — On. Aga mind sinna enam ei taheta.
            — Mis sa siis tegid, et sind ära aeti?
            — Isegi ei tea. Olin neist ju veel kõige kuulsam. Kogu maailmas kiideti mind ja taheti minu järgi teha.
            — Ära sellist juttu ka aja.
            — Päriselt! Ausalt!
            — Oh, jah.

Ja nõnda ta oma märsiga kraavipervesid mõõdabki. Ta on justkui olemas, aga mingeid kohustusi meil, ehk siis meie filmi–kultuuripoliitikal, tema ees pole. Satub, nagu satub; juhtub, mis juhtub. Samas, tootmine käib, filmielu kulgeb tõusutrendis… Ja kui ekraanile jõuab mingil hetkel taas täispikk kogupereanima, siis pole valdkonda kimbutav probleem laiemale publikule ka kuidagi nähtav.
            Animatsioon eraldi alajaotusena, oma eelarvereaga annaks garantii, et sellesse valdkonda jõuavad vastavad summad. Seni ongi nõnda olnud. Rahaküsimus on seejuures aga vaid mündi üks külg. Küsimus on maailma tipus oleva eesti autorianimatsiooni allesjäämises. (Jah, siinkohal tuleb kirjutada „allesjäämises”, kuigi tahaks kirjutada „jõulises arengus”.) Autorianimatsioon ei sünni üksnes sellest, et filmidel on autorid. Tema sünniks on vaja tingimusi, võimalusi ja loomingulist vabadust. Loodan, et lugeja on valmis läbi käima järgneva väikese teemahargmiku.

1. Vähemuskaastootmine ja telesari ei ole see valdkond, kust oodata autorianimatsiooni. Eeldused ja tingimused on neil lihtsalt sedavõrd erinevad.

2. Ka täispikk animafilm ei saa enamasti lubada endale lühianimale omast eksperimenteerimist ja avaraid loomingulisi otsinguid. Nagu ka allpool viidatakse, täispika animafilmi ülesehitus ja selle dramaturgia sarnaneb täispika mängufilmi omaga. Küll aga saab täispikk animafilm edukalt rakendada ja üle võtta seda, mida lühianimas on katsetuste käigus leitud. Niisiis, animatsiooni kõige kreatiivsem osa on lühianima. Eestis võib lühianima ja autorianima vahele panna võrdusmärgi.

3. Ja siin saab küsimus, mis saab meie autorianimast, jätku. Millist tüüpi animafilme tootmistoetuse andmisel eelistada? Toetusi animale saab eraldada ka nii, et autorianima osakaal muutub teisejärguliseks või hoopis tähtsusetuks. Need on valiku kohad.

4. Järgmine suur probleem on stuudiod. Siin ei saa mööda minna kahest meie suuremast stuudiost, Joonisfilmist ja Nukufilmist, kuna maailmas hinnatud Eesti animakoolkond on just nendes stuudiotes sündinud ja need kannavad meie lühianima-autorifilmi traditsiooni siiani. Viimastel aastatel on meil jõudsalt juurde tulnud ka uusi animastuudioid, nt BOP, Animailm, Carabana ja endine Taani tütarfirma A-Film, aga nende tootmisbaas ja tehniline võimekus on erinevad. Ja autorifilmi konteksis on ka nemad, kes rohkem, kes vähem, seotud Joonisfilmis ja Nukufilmis aja jooksul välja arendatud taseme, n-ö loomingulise baasi ja standarditega.

Lühidalt öeldes on Joonisfilmil ja Nukufilmil olemas unikaalne tootmisbaas, mis lubab teha maailma paremiku hulka kuuluvaid animafilme. Seda, kuidas töötavad Joonisfilm ja Nukufilm, käiakse vaatamas ka mujalt maailmast. Õpitakse tundma nende stuudiote struktuuri. Meil on traditsioonid, oskused ja loomingulist võimekust. Kui Nukufilm ja Joonisfilm saavad vähemalt elementaarsel moel (st pidevat tööd võimaldaval viisil) toimida, siis nad garanteerivad, justkui kaks peamist veeni, eesti autorianima elujõu ja vereringe, sh ka selle, et tööd saavad aina uued animategijad.

Minu isiklik arusaam on, et Joonisfilm ja Nukufilm võiksid osaliseltki taotleda riiklikku baasfinantseerimist. Joonisfilmi ja Nukufilmi vähemalt osaline riikliku stuudio staatus võiks olla ka mõningane lahendus meie animaprobleemidele. Ja tõdegem — see staatus on aja jooksul igati välja teenitud.

Juhtumisi on praegu aeg, mil riik võtab 1,5 miljardit(!) laenu ja miljonid lendavad vasakule ja paremale, et mingid valdkonnad ja sektorid püsima jääksid. Riik päästab… Kas puht teoreetiliselt on võimalik, et riik, mis võtab 1,5 miljardit laenu, ei leia soovi korral mõndasada tuhandet selleks, et oma kultuurilist visiitkaarti, meie maailmakuulsat autorianimat hoida? Tegelikult on need ju riigile tühised summad. Ma pakun, et see pole võimalik mitte üksnes teoreetiliselt, vaid ka praktiliselt. Sest meil ju tegelikult hoolitakse kultuurist. Äkki siis keegi koputab sinna uksele? Aga kui ei viitsi uksele koputada, siis pole midagi teha.

Tagasi EFI arengukava juurde. Siinses ajakirjanumbris ei ole ruumi seda terviklikult käsitleda. Praegu on tõesti teemaks vaid „see” — anima. Sest muud „need” selles võrdluses ei ehmata.

 

Elas kord…
Elas kord Eesti Autorianima. Ta sündis elas ja suri. Rohkem tast keegi ei tea. Rohkem tast tõesti ei tea.

Madis Kõiv ja Vaino Vahing kirjutasid kunagi näidendi „Faehlmann”. Selle lõppu (nii, et „Mehe” asemel on „Eesti Autorianima”) tsiteerisin mälu järgi. Ja just seda meie animategijad kardavad. Et Eesti autorianima sureb välja.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon