EESTI ANIMATSIOONI HETKESEIS 19. JUUNI 2020 HOMMIKUL

August, 2020

Priit Pärn

80-ndatel ja 90-ndatel tõusis Eesti animatsioon maailma animamaastikul väga nähtavale positsioonile. Ei järgitud trende, vaid loodi neid. „Eesti animatsioon” oli kvaliteedimärk.
On häbiväärne, et Eestis ei ole ei sellest ega sellele eelnevast või järgnevast perioodist ühtegi ülevaadet, analüüsi ega käsitlust Eesti autori sulest. Seega on lihtne teha nägu, et seda pole olnudki.
Koos iseseisvusega saabus ka arusaamine, et animatsioonilt tuleb raha ära võtta. Anda see mängufilmile. Ühelt poolt oli selle taga kindlasti raha vähesus (nii et mängufilmi tegemise kohal oli/on suur küsimärk), teiselt poolt ajas mitteanimaatoreid närvi see, et mitte nemad ei ole rahvusvahelised staarid. Nad ei ole isegi Eestis esimesed.
Probleem lakkab olemast, kui sellest ei räägita. Kas on see Eesti omapära, aga tuntud vanasõna võiks parafraseerida nii: kasta kapsast, mis kasvab, soolvee ja lämmastikhappega.
„Eesti film 100” suurejoonelisel juubeldamisel oli eesti anima esindusprotsent null. Animated Dreamsi võistlusprogrammi võeti alati ainult üks eesti film, sõltumata heade filmide arvust. Iialgi ei pääsenud ükski meie tudengifilm põhivõistlusprogrammi, kuigi meie tudengifilmid on näiteks kaks korda võitnud Fredrikstadi grand prix’ — st nad tunnistati vastava aasta absoluutselt parimateks filmideks kogu Skandinaavias ja Baltimaades.
ADl võis olla puudusi, kuid ligi kahekümne aastaga oli festival leidnud oma koha maailma animafestivalide hulgas. Seda nime teati ja saadeti filme. 2017. aastal sai festivali direktoriks Priit Tender ja festivali nimi muutus „PÖFF Shortsiks”. See ei ole enam animafestival. Umbes samal ajal muutus Tapa Priit Pärna animafestival „Kinoks maale”. PP kadumine ei ole mulle oluline, aga koos sellega kadus ka Anima.
2006. aastal pakuti mulle võimalust rajada EKAsse animaosakond. Bakalaureuse-taseme eestikeelne õpe algas samal aastal, aasta hiljem ingliskeelne magistriõpe. Kui EFI toetas/toetab BFMis valmivaid lühifilme, peab nende kohta statistikat jne, siis EKA animaosakonda ei ole nendele olemas. Viimastel aastatel on EKAs valminud üle kahe tunni animatsiooni aastas, mis on ülekaalukalt rohkem kui kogu ülejäänud Eestis toodetud animatsioon kokku. Meie tudengifilmid on võitnud üle saja kahekümne auhinna rahvusvahelistel festivalidel. EFI meelest ei ole EKAs tehtud animafilmid eesti filmid.
Mitmed välismaalased on soovinud peale magistrantuuri lõpetamist jääda Eestisse ja me oleme üritanud tuua neid koos nende projektidega Joonisfilmi. EFI suhtumine on olnud üheselt tõrjuv: kaasake oma kodumaa raha, siis vaatame. Kuid kuidas saab näiteks itaallane, kes filmitegijaks sai alles Eestis, leida raha Itaalias, kus ta on täiesti tundmatu? Selle asemel toetab EFI selgelt koolitustaustata tegijaid, ilmselt eeldades, et need lepivad väikese rahaga, peaasi, et midagi saaks.
Täiesti kummaline on, et animaosakonda vaenas praktiliselt algusest peale ka EKA enda administratsioon. 2016. aastal püüti hästi ette valmistatud manöövriga lahti saada nii minust kui
Olga Pärnast. Eestis ennenägematu tudengite mäss ja rahvusvahelise animakogukonna sekkumine tagasid selle, et me jätkasime õpetamist meie lepingute lõpuni 2019. aastal. Kuigi tõotasime, et läheme EKAst ära, ei kuulutatud animaosakonnas välja konkurssi vabanenud professori ja dotsendi kohale — ilmselt ikkagi kardeti, et äkki me kandideerime? Animaosakonna juhiks määras rektor Priit Tenderi.
Meediast kaob animafilm umbes 2010–2015. Kui see just „Sipsik” ei ole.
Viimase poole aasta jooksul on EFI juhataja Edith Sepp esinenud meedias vähemalt viis korda, käsitledes eesti filmi hiilgavat hetkeseisu ja helget/tumedat tulevikku. Animatsiooni nendes kirjutistes ei esine.
Maailmamainega eesti animatsioon baseerub 100% Eesti Joonisfilmil ja Nukufilmil. Nende, eriti Joonisfilmi kaudu on tulnud kõik praegu aktiivsed filmitegijad. Osa neist on liikunud iseseisva tegutsemiseni, milles on kahtlemata osa tõdemusel, et kui nad Joonisfilmis jätkavad, siis EFI neile raha ei anna.
Stuudiod. Kui ma 1976. aastal animatsiooni tulin, ei teadnud ma filmitegemisest midagi. Aga ma teadsin, millist filmi ma tahan teha. Ja Rein Raamat oli viis aastat varem Moskva kolleegide abiga pannud paika tootmissüsteemi — põhimõtteliselt sama mis Disneyl. Ma panin oma ideed sellesse masinavärki ja teisest otsast tuli välja film — kui natuke lihtsustada.
Kõrvalepõige. 1994. aastal panin ma soomlaste kutsel Turus püsti animaosakonna. Kolmeteistkümne aasta jooksul, mil seal õpetasin, käis minu käe alt läbi 60–70 õpilast, nende seas kaks eestlast: Ülo Pikkov ja Kaspar Jancis. Kumbki neist ei olnud õpilaste hulgas kaugeltki andekaim, kuid nüüd on nad ainsad, kes on endale rahvusvaheliselt nime teinud. Mõlemad tõin ma oma diplomifilme tegema juba Joonisfilmi stuudiosse. Lisaks konsulteerisin mõlemaid kümne aasta jooksul pärast nende kooli lõpetamist. Ka selleks lõi võimaluse stuudio olemasolu, kus koos töötasime. Soomes selliseid stuudioid ei olnud.
Veel stuudiotest. Kui ma tean, et ma hakkan töötama meeskonnaga — oma eriala spetsidega, animaatorite, faseerijate, arvutigurudega jne — mõtlen ma algusest peale suurelt. See, mida saab teoks teha, selgub siis, kui asi läheb konkreetseks. Ideoloogilised, tehnoloogilised, materiaalsed võimalused. Piirangud on alati, suur mõte tuleb teha optimaalselt teoks.
Ja veel stuudiotest. Põhimõtteliselt on nii Nukufilm kui Joonisfilm tootmisbaasid — eriti Joonisfilm, sest selle uksed on olnud avatud väljastpoolt tulijatele algusest peale, juba Tallinnfilmi ajast. Kui režissöör saab võimaluse teha oma film professionaalses stuudios, siis üsna tõenäoliselt on see tema jaoks sündmus. Ta mõtleb suurelt, teeb koos tiimiga oma filmi.
Joonisfilm on koondanud kõik oma töötajad (!) ja seda enne koroonat. Põhjus: EFI rahastas heakskiidetud projekte 60%, 40% jne ulatuses. Põhjendamata, miks. Ja siis ei antud üldse mitte midagi.
Et stuudio Eesti Joonisfilm töötaks sujuvalt, st, et jätkuvalt oleksid koormatud kõik teostusfaasid — animaatorid, faseerijad, puhtaksjoonistajad jne —, oleks aastas vaja 390 000 €. Siis annaks stuudio tööd 20–25 inimesele. Võrdluseks. Aastal 2017 eraldas EFI A-Film Eestile kahe aasta peale
800 000 €. Koos kulkast saadud rahaga sai „Sipsik’’ Eestist üle miljoni. Taani koostööpartnerid pidid panema 800 000, panid 250 000. A-Film Eesti andis Eestis tööd kolmele animaatorile. Sealjuures oli tegemist odavtootega, mis näeb välja nagu madala eelarvega telesari.
Kui mitmes taotlusvoorus järgemööda ei eralda EFI Joonisfilmi projektidele toetust, ei jää üle muud, kui töötajad koondada. Ja ühel hetkel panna stuudio kinni. Kui see on EFI strateegia, siis kas ei oleks ausam võtta vastu poliitiline otsus, et meil ei ole vaja (lühi)animatsiooni?
Hiljaaegu tuli üks animaekspert välja ideega väikese-eelarvelistest filmidest, 30 000 per film. See peaks tähendama, et filmi teeb üks inimene. Kui ta maksab makse, siis sellest summast peaaegu pool läheb riigile tagasi. Kui pika filmi selle rahaga saab teha? Kolm minutit? Kaks minutit? Kokku kümme filmi à kaks minutit?
Tagasi mõtlemise juurde. Enesetsenseeritud mõtlemise ehk suurelt mõtlemise vastandi juurde. Kes ei tea või on unustanud, siis ühe sekundi animatsiooni saamiseks on vaja minimaalselt kaksteist kaadrit. Kui kaadris on üks jänes, siis ühe minuti jaoks on vaja joonistada 720 jänest. Aga kui lugu eeldab, et tegu on näiteks armukolmnurgaga, siis jäneseid peaks ühes minutis olema 2160. Üks neist peaks olema roosa, teine kollane ja kolmas roheline. Üksik animaator, kes on saanud väikese raha väikese filmi tegemiseks, ei mõtle värviliste jäneserühmade peale. Ratsionaalne tsensor istub tal peas ja suunab mõtted loole, kus üksik värvitu jänes istub liikumatult põõsa all ja pilgutab aeg-ajalt silmi. Sest sellega saab üksi hakkama.
Selline ongi tulevikus eesti animatsioon. Nõus, et ka mõni selline film võib olla naljakas, kuid asi on üldpildis, mis hakkab olema igatpidi vaene ja igav. Eriti kui mõelda, milliseid tulevärke siin maal on tehtud.
Ennustasin juba kaks aastat tagasi, et varsti asendab EFI anima lahtri lühifilmiga. Siis tundus see loogiline, kui pidada silmas EFI trendi animafilmist lahtisaamiseks.
Aga miks on seda vaja teha nüüd, kui plats on põhimõtteliselt puhas? Kas nagu kontroll-lask kuklasse?
Panna ühele pulgale lühimängufilm ja lühianimafilm on umbes sama, mis finantseerida ühesugustel põhimõtetel ooperit ja jalgpalli — mõlemad kestavad umbes ühekaua. Põhi­erinevus nende kahe filmiliigi vahel ei ole isegi mitte see, et mängulühi on reeglina tudengifilm või trepiaste teel täispika mängufilmi juurde. Põhierinevus on nii tegija kui nägija mõtlemises. Animafilmi abstraktsiooniaste on kõrge, aeg kulgeb animas teiste reeglite järgi. Juri Lotmani sõnul on nende filmiliikide peamine erinevus vaataja vastuvõtus: mängufilmi puhul usub vaataja illusiooni, mis talle ekraanil luuakse, anima puhul mõtestab vaataja lahti, mida nähtu tegelikult tähendab. Ja Lotman pidas silmas just lühianimafilmi. Pikad animafilmid on tehtud mängufilmi reeglite järgi. Võib öelda ka nii, et mängufilm on romaan, animatsioon on poeesia.
Me peaksime esitama siin oma seisukohti ja ettepanekuid. Mina olen seda juba teinud, see läks kurtidele kõrvadele. Ja üldse, me oleme filmitegijad, mõned meist päris head. Mõned võivad saada veel paremaks. Maailm teab meid. Me oskame teha animafilme. Teid, Edith, Piret ja Peep, on pandud looma meile tingimusi nende filmide tegemiseks. Minu seisukoht ja ettepanek on, et tehke oma tööd ja tõestage, et eesti anima põhjalaskmine oli äpardus, tööõnnetus ja te olete sellest aru saanud ning katsute oma viga parandada. Kahetseda pole vaja — kellele see korda läheb? Reanimeerige eesti animatsioon. Kui ei taha või ei saa hakkama, siis andke võimalus neile, kes tahavad ja saavad.

PRIIT PÄRN,
animarežissöör jne