EESTI ANIMATSIOONI e-OLEVIKUST JA VÕIMALIKUST TULEVIKUST
August, 2020Tahan lisada järgneva omalt poolt kui üheksa-aastase poisi ema ja kui kolm aastat kulkas töötanud audiovisuaaliekspert.
Olen alates aastast 2016 jälginud veidrat trendi Eestis — autorianimatsiooni suhtutakse vaenulikult ja üritatakse teha selgeks, et Eesti vabariigile on vaja üksnes massile orienteeritud ja odavalt tehtud täispikka animafilmi. Samas peetakse kogu maailmas autorianimatsiooni ülioluliseks arenguplatvormiks. Ja mitte ainult pikkade kogupereanimafilmide jaoks (lühikeses autorifilmis saab julgelt katsetada uusi võtteid, tehnikaid, lähenemisi ja stiile); nad on ka uute tehnoloogiate arendamise platvormiks. Kanada, Taani ja Prantsusmaa panustavad ohtralt VRi ja uute tehnoloogiate arendamisse. Selleks on nende (oma riigi) filmiinstituutidel ka eraldi lahter. Ning just autorianimatsioonist on kasvanud välja arvutimängude ja äppide kõige uuemad ja kuumemad trendid. Mõned autorid töötavadki nii: luuakse autorianimafilm ja kõrvale ehitatakse mänguäpp, mida müüakse. Kõik maad, mis panustavad anima ja tehnoloogia põimitud arendusse, järgivad karme reegleid: kogu raha, mis antakse nendel eesmärkidel, peab olema kulutatud oma maa territooriumil. Käib kibe võistlus.
Nüüd meie väike Eesti. Meil on siin autorianimatsiooni näol tegemist väga haruldase ilminguga: see on omamoodi Klondike. Huvitav, et Eestis on kõik see, mis on e-staatuses, omandanud riikliku staatuse (e-riik, e-õpe, e-elu üldse), visuaalset kultuuri aga peljatakse ja peetakse ebaoluliseks. See on väga veider. Tegelikult on ju täpselt vastupidi! Just autorianimatsioon on ja peabki olema selle hinnatud e-värgi üks väga oluline osa. Kuid nagu teada, kui lille mitte kasta ja kasvatada teda valedes tingimustes, siis taim hukkub ega annagi järglasi. Meil Eestis on äge ja haruldane animatsiooni lillepeenar praegu veel alles. Oleks vaja tarka aednikku, et teha sellest maailma unikaalseim lilleaed.
Samuti on tähtis aru saada, et animatsioon ei ole omaette isoleeritud tegevusala. Filmikunsti areng viimastel aastakümnetel näitab, et enam ei ole „lihtsalt” mängufilmi. Suurte stuudiote konkurentsivõimelised filmid on kõik poolenisti või veel rohkem animeeritud või siis on filmis kasutatud uusi tehnoloogiaid. Hea näide on Steven Spielbergi „Tintini seiklused” (2011): nad kasutasid nii MoCapi (motion capture system) näitlejatega kui ka 3Ds ehitatud maailma. Muidugi on see film tehtud meie mõistes hoopis teises kategoorias summadega („Tintini” eelarve oli 135 miljonit dollarit), aga see ei tähenda, et meil Eestis uute tehnoloogiatega kinematograafilisi eksperimente teha ei saaks. Tegelikult ongi eksperimenteerimine olnud üks olulistest asjadest, miks me oleme alati olnud konkurentsivõimelised just lühivormis. Lihtsalt lühivorm maksab vähem! Samuti puudub meil inimressurss, et teha mitmeid keerulisi täispikki produktsioone paralleelselt. Selles valguses paistab, et animatsioon ja just kunstilise ambitsiooniga lühianimafilm on mängufilmi arengule samuti väga oluline. Kui meil planeeritakse ultramodernset Tallinna Wonderlandi võttepaviljoni, on väga naiivne mõelda, et filmimine saab toimuda nelja seina vahel ja ühe kaameraga. Või et ihaldatud lääne suurkompaniid, kes lendavad siia kohale oma võtteid tegema, võtavad kaasa ka kogu tehnoloogilise pargi ja spetsialistid. Nii see tõenäoliselt ei hakka olema. Kui me likvideerime oma eesti animatsiooni, kaovad koos sellega ka vajalike oskustega professionaalid. Samuti annab säärane kultuuripoliitika löögi sellistele ärimudelitele nagu Film Estonia.
Iga filmi jaoks luuakse vastav virtuaalne maailm eraldi ja see nõuab loojaid, st kunstnikke, kes on võimelised looma originaalseid, kõrge kunstilise väärtusega, reaalselt mitteeksisteerivaid maailmu. Siin on põhimõtteline erinevus mängufilmi operaatoritööga: hea operaator on võimeline originaalselt üles võtma reaalselt eksisteerivat maailma, aga mitte seda maailma looma. Tänapäeval on mängufilmimaailmas kibe vajadus sääraste loojate järele, kes tooksid nähtavale ja annaksid vormi ruumidele ja objektidele, mida pole olemas reaalsuses, mis on vaid fantaasias. Minu meelest on siinkohal hea näide Nukufilmis tehtud kratt filmis „November”.
Kui rääkida sellisest trendikast asjast nagu valdkondadevaheline koostöö ja sünergia, siis kindlasti on animatsioonil ja uutel tehnoloogiatel seal väga oluline roll. Ma ise olen koos Priidu ja Eesti Joonisfilmiga osalenud viimaste aastate jooksul väga erinevates projektides ja tehnoloogilistes eksperimentides. Üks väga hea näide on koostöö ERMiga, mille püsinäituse jaoks tegid Joonisfilmi seitse autorit üheksa animafilmi. Aasta jooksul külastas näitust „Uurali kaja”, mille osa meie filmiprojekt oli, 300 000 inimest. Ilma Joonisfilmi stuudiota ei oleks sellise kvaliteetse ja omanäolise projekti läbiviimine mõeldav.
Nukufilm on samuti teinud edukat koostööd mitmete muuseumide ja ekspositsioonidega. Ja animatsioon kui selline on teinud koostööd mitmete teatrilavastustega. Meil Priiduga on praegu käsil projekt, kus väga olulisi rolle mängivad VAT-teatri näitlejad ja koreograafiks on Tanel Saar samast teatrist. Ja ma julgen öelda, et tulevik on see, kus animatsiooni ja uusi tehnoloogiaid hakatakse üha rohkem ja rohkem kasutama teatris, ooperis, balletis jne.
Kui meie kaks suurt stuudiot, Joonisfilm ja Nukufilm, lakkavad olemast, on see kahtlemata korvamatu kahju.
Täpsustan veel seda e-värki. Inimesed, kellel on väikesed lapsed, teavad kõik, et noorem põlvkond on totaalses e-sõltuvuses. Lapsed alates neljandast-viiendast eluaastast hakkavad mängima igasuguseid mänge: arendavaid, harivaid, ärritavaid, totaalselt jaburaid jne. Inimesed, kellel sellises vanuses lapsi ei ole, ei kujuta ette ajahulka, mille lapsed veedavad iPodide ja nutitelefonidega. Psühholoogiline sõltuvus, mille need vidinad tekitavad, on muljetavaldav. Vaadake uuringuid, mis Eestis tehtud: millised äppe lapsed kasutavad, millises virtuaalses maailmas nad viibivad. Tehke lahti ROBLOX või mõni selletaoline tasuta äpp ja vaadake, mis maailmas meie lapsed tundide viisi viibivad. Esiteks, see maailm on absoluutselt ingliskeelne. Teiseks, see on kole ja mõnikord lausa õudne. On olemas tasuta äpid, mis põhjustavad lastel tõsiseid psühholoogilisi häireid. Põhjus: ebaprofessionaalne teostus ja totaalne antikunst. Ehk kunsti puudumine. Eesti e-riigina panustab aga e-visuaalse kultuuri arendamisse ümmarguse nulli, kuigi suurepärane alus selle kultuuri arendamiseks o n meil olemas. See alus on Eesti rikkalik, mitmekesine autorianimatsioon.
Lapsed kasvavad. Praegusel ajal kasvavad nad isegi kiiremini, sest nende omandatava info maht on tohutult suur. Ja lapsed vajavad Eesti oma kaasaegset vinget visuaalkultuuri. Eesti lapsed on seda väärt. Kõik „Põngerjate” multikad, mida ETV2-st ohtralt tuleb, on toredad, aga pean tõdema, et 8+ poisid seda värki enam ei vaata. Kuidas seda auku täita? Kas Eesti saaks siin midagi ära teha? Neile küll pakutakse Hiinas tehtud Sipsikunukku, aga järgmiseks juba vanamehe roppe nalju. Minu meelest oleks meie noorukitel hea meel, kui neile pakutaks eesti autorianimatsiooni. Praegusel hetkel jõuavad eesti autorianimatsioonide killud nendeni läbi välismaa stuudiote produktsiooni: näiteks stuudio Laika ei varja, et on saanud inspiratsiooni Mati Küti Nukufilmis tehtud filmidest. Kõik teavad, et paljud ameerika indie-telesarjad täiskasvanutele on inspireeritud Pärna loomingust. Isegi ülipopulaarne indie anime on Priit Pärna mõjudega (Satoshi Kon).
Mina olen ainult lihtne Valgevene kodanik Eestis. Umbes nagu Siil „Kalevipojas”. Ehk siis ainus, mida ma teha saan, on lihtsalt karjuda põõsast: ÄRGE TAPKE SEDA HARULDAST ÜKSSARVIKUT NIMEGA EESTI AUTORIANIMATSIOON! SEE ON EESTI E-TULEVIK, KALLID KALEVIPOJAD JA LINDATÜTRED!
Lugupidamisega,
OLGA PÄRN
