VASTAB JAAN-EIK TULVE

Veljo Tormise 90. sünniaastapäeva valgusel meenub üks kolmekümne aasta tagune vahejuhtum — TMKs 1990, nr 9 ilmus tookord (ja vist ainus kord TMK ajaloos) intervjuu „Vastab…” asemel lugu, mille pealkirjaks oli „Veljo Tormis ei vasta”. Tormis oli hiljuti valmis saanud oma kuueosalise kooritsükli „Unustatud rahvad” ja ulatas teda intervjueerima läinud Madis Kolgile koos Lea Tormisega koostatud saatesõna.

„Teeme nii, et ma ei vasta,” ütles Tormis. „Ma ei taha sellesse teie rubriiki minna. Ma olen omal ajal kõik ära rääkinud, mis ma olen tahtnud öelda, mul ei ole vajadust enam juurde seletada.” Mulle tundub, et sina ei ole ka kunagi tahtnud mingisse rubriiki kuuluda. Kui ma annaksin sulle vabad käed, siis milleks sa neid, praegu veel tühje valgeid lehti kasutaksid?

Tormis oli iseenesest ju väga julge tegema just nimelt seda, mida ta õigeks pidas. Aga  kui sa küsid seda minult, siis on see asetatud nii karmi konteksti, et peaks nagu vähemalt elu mõtte välja ütlema, kui sa võtad inimeselt aja seda lugeda. Ka muusikutena võtame me inimeste aega ja peame sellele mõtlema. Me  ei tohi aega tühja raisata. Üldse ei tohiks aega raisata.

Aga teisest küljest on jälle selline asi, et kui ma väike olin, siis mulle tegelikult meeldis väga inimeste lugusid kuulata. Minu vanavanaema oli sündinud 1873 ning suri saja kolme aastasena. Tal oli olnud väga rikas elu ja rohkelt juhtumeid, mida kannan endaga siiani kaasas ja meenutan. Ka mu vanaisa oli väga hea jutustaja ja tal oli ka elu jooksul juhtunud väga huvitavaid asju. Mõnikord olime kahekesi kodus ja ta võis tundide kaupa oma lugusid jutustada. Ja veel  meeldis mulle raadiost kuulata  selliseid saateid, kus vanemad inimesed rääkisid, need, kellel oli mingisugune elukogemus või mingisugused juhtumised seljataga. Kuigi ega nõukogude ajal ju üldiselt midagi ei juhtunud…

Me tegime siis ikka seda, mida lapsed teevad, aga et me midagi eriti huvitavat oleksime kuskilt kuulnud või oleks räägitud — sellist asja ei olnud. Sellepärast meeldis mulle kuulata inimeste mälestusi ja eriti nende inimeste mälestusi, kes  rääkisid ajast enne nõukogude aega. See oli nagu omamoodi muinasjutu kuulamine, sest see oli minu jaoks ikkagi täiesti teistsugune elu ja teistsugune maailm.

 

Aga räägi mõni hea lugu, mida su vanaisa rääkis.

Ta elas sellisel huvitaval ajal, oli sündinud 1894. aastal. Üks lugu, mis muutis tema elu kardinaalselt, juhtus siis, kui ta oli neljateistkümneaastane. Eestis oli siis päikesevarjutus. Vanaisa käis Nõo koolis ja õpetaja ütles neile, et päikesevarjutust ei tohi palja silmaga vaadata, ja hakkas ahju juures klaase suitsutama. Lapsed ootasid  seal rivis… Aga kuidagi oli nii, et väiksematele lastele anti neid klaase enne ja suuremad olid rivi lõpus. Vanaisa mõtles, et mis seal siis ikka saab olla, ja läks välja seda päikesevarjutust paljaste silmadega vaatama. Vaatas ja mõtles, et — näe, midagi ei juhtu ju! Ja järsku käis tal silmadest läbi kohutav valu ja ta ei näinud enam mitte midagi. Natukese aja pärast, kui ta silmad uuesti lahti tegi, hakkas ta uuesti midagi nägema, aga ei näinud enam asjade piirjooni ja kõik oli vikerkaarevärviline. Ta nägi ähmaselt asju, kontuure oli väga raske eristada — kõik oli selline värvirikas ja need värvid olid omavahel väga segamini. Muidugi ei julgenud ta seda õpetajale öelda ja umbes kaks nädalat sai mööda nii, et ta sellest mitte kellelegi ei rääkinud. Kahe nädala pärast hakkas õpetaja uurima, et mis viga on. Ta oli muidu selline väga hea õpilane, aga järsku tekkisid tal tohutud probleemid. Kõik, mida oli vaja lugeda, oli väga keeruline. Siis tunnistas ta lõpuks  üles, et ta vaatas päikesevarjutust paljaste silmadega ja pärast seda näeb kõike vikerkaarevärvides. Arst ütles, et see läheb ajapikku üle, aga et silmad on väga tugevasti kannatada saanud, ei taastu nägemine enam sajaprotsendiliselt. Pärast seda kõik enam-vähem normaliseerus, aga ta jäi väga lühinägelikuks ja elu lõpus oli ta viimased kakskümmend aastat pime. Kui mina sündisin, nägi ta veel mingit varju, aga tegelikult oli ta siis juba pime.

Vanaisa võttis osa ka Esimesest maailmasõjast, aga kuna tal oli nägemiskahjustus juba nii suur, siis püssi talle ei usaldatud. Ta oli kusagil staabis kirjutaja ja kui Venemaal toimus revolutsioon ja Eesti ennast iseseisvaks kuulutas, siis nemad olid samal ajal Arhangelskis tsaariarmees. Et koju pääseda, tehti selline manööver, et eestlased, kes seal olid, astusid Prantsuse Võõrleegioni ja prantslased viisid nad kõigepealt Rumeeniasse ning tõid sealt kaarega Eestisse tagasi.

 

 

See päikesevarjutuse lugu ja pimedaks jäämine on muidugi väga karm. Aga kui mõelda sellest sündmusest kujundlikult — kas sinu elus on olnud mõni samasugune hetk, et sa justkui vaatasid esimest korda ilma suitsuklaasita otse päikesesse ja pärast seda nägid maailma teistsugusena?

Ma arvan, et iga inimese elus on selliseid sündmusi, mis on kaasa toonud väga suure muutuse, ja tihtipeale me saame nendest muutustest aru alles aastaid hiljem. Minul on seda korduvalt juhtunud. See pole nüüd päris sama asi, aga üks selliseid juhtumisi oli kaks päeva enne mu üheksandat sünnipäeva. Ma jäin auto alla. Tol hetkel, kui ma selle läbi elasin ja üles ärkasin, tundus kõik väga loomulik, aga mida aeg edasi, seda suuremaks imeks ma seda pean. Ma sõitsin jalgrattaga — ja järsku oli minu ees suur veoauto. Ma lendasin selle veoauto alla, see sõitis oma suurte ratastega minust üle — tõsi küll, minu jalgadest üle. Aga tol ajal olid teed väga auklikud ja täiesti ime läbi, suure ettehooldusena, sattusid minu jalad ühte auku. Mu jalad olid väikesed ja autorattad väga suured, nii et need sinna auku järele ei tulnud. Põhimõtteliselt elasin ma selle üle nii, et isegi luud ei murdunud, said vaid pisut muljuda. Kõige suurem ehmatus oli muidugi minu vanematel.

 

Kuidas sa sellest nüüd tagantjärele mõtled? Kas see oli juhus, õnnelik õnnetus? Või peadki seda imeks, ettehoolduseks?

Ettehoolduseks — mida aeg edasi, seda rohkem. Ma tõesti arvan, et inimese elu ei ole juhuslik. Ja samas ma püüan väärtustada kõiki olukordi ja asju, mis meist enestest sõltuvad, sellest, mida me ise saame teha. Seda, kuidas me millelegi vastu läheme või kuidas me millelegi reageerime.

 

Mis sulle selle teadmise on andnud, et elu ei ole juhuslik? Oli see teadmine sinus mingil kujul juba varem olemas?

Ikka mu enda kogetu. Ma hakkasin ühel hetkel teismelisena mõtlema sellele, mis mu elus on juhtunud, ja sain tõesti väga kindla teadmise, et need ei ole olnud juhused, vaid mind on hoitud.

 

Kuidas sa muusika juurde jõudsid? Kui see ei olnud juhus, siis millised sündmused sind selleni viisid?

Muusika juurde jõudsin ma tänu emale. Meie perekonnast keegi ei olnud otseselt muusik, aga nad olid muusikaarmastajad, vanaema laulis kogu elu. Nad käisid palju kontsertidel ja teatris, ema ja ta õdesid viisid nende vanemad juba väiksest peale pidevalt ooperisse…  Ma arvan, et see oli loomulik, et ema pani mind muusikat õppima.

 

Aga sina ise? Kas tahtsid ka?

Eks lapsel ole see raskustega seotud. Muusikat õppides pead väga palju harjutama ja samal ajal on kõik teised lapsed ümberringi vabad ja saavad lulli lüüa. Ega see harjutamine mullegi väga südamelähedane olnud, aga mis mind muusikaga väga tugevalt sidus, oli see, et ma laulsin RAMi poistekooris. Meil oli selline fantastiline kogemus — me saime kaasa laulda väga paljudes suurvormides, Neeme Järvi juhatusel. See oli kogemus, mis suunas mind päris konkreetselt dirigeerimist õppima. Ja muidugi mõjutas mind ka Venno Laul RAMi poistekoori dirigendina. Ta oli väikestele poistele geniaalne pedagoog. Kõik see kallutas mind väga tugevalt sinnapoole, et ma jätkasin õpinguid just dirigeerimise alal.

 

Millega vaimustas Neeme Järvi ühte last? Vaevalt, et sa tema tegevust siis analüüsisid?

Loomulikult mitte, aga tema enda vaimustus muusikast oli see, mis ka mind vaimustas. Tema enda musikaalsus. Ega laps ju ei märka seda, missuguseid žeste dirigent kasutab, aga tema puhul haaras lihtsalt see, kuidas ta ise muusikas elas ja kuidas muusika voolas tema liigutustes, žestides, ilmetes. See oli lihtsalt üks väga tugev tõuge.

 

Sa õppisid dirigeerimist Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis õpetaja Silvia Melliku juures. Olen aru saanud, et tegemist on sulle väga olulise inimesega?

Silvia Mellik on olnud kindlasti üks kõige olulisemaid inimesi mu elus. Ta mitte ainult ei teinud dirigeerimise mõtestamisel väga peent tööd, vaid ka kasvatas meid, teismelisi  poisse. Tol ajal mindi Otsa-kooli neljateist-viieteistaastaselt, me olime ju sellised parajad vasikad. Tähtis on see, kuidas ta meid selles kõige õrnemas eas juhatas ja suunas.

Aga peale selle oli Mellik ka väga põhjalikult läbi mõelnud dirigeerimise  algtõed. Tema ise oli olnud Gustav Ernesaksa õpilane ja rääkis palju sellest, kuidas Ernesaks õpetas. Ma olen aru saanud, et ka Ernesaks oli eelkõige geniaalne õpetaja. Siis, kui mina Otsa-koolis käisin, oli Ernesaks veel elus ja Mellik rääkis sageli, et kõige rohkem on tal kahju sellest, et Ernesaks enam ei õpeta. Ma olen tagantjärele hakanud aru saama, kuidas Silvia Mellik dirigeerimist lahti mõtestas — kui sa teed käega mingi žesti, siis mõtle, mida see tähendab, mis sõnumi su käed edastavad! Eriti tajusin seda siis, kui hakkasin dirigeerima gregooriuse laulu ja läksin Pariisi õppima sellist eriala nagu gregoriaani koori dirigeerimine. Kuigi me õppisime ka gregooriuse laulu interpretatsiooni, erinevaid vanu noodikirjasüsteeme, ladina keelt ja muud, oli põhirõhk sellel, kuidas juhendada inimesi selles traditsioonis arenema ja üheskoos laulma. Meie professor Louis-Marie Vigne ei olnud ise dirigent, igaüks juhatas nii, nagu tal parasjagu tunne oli. Kuna gregooriuse laul ei ole meetriline, seal ei saa lüüa mingit skeemi, siis olid Silvia Melliku tähelepanekud ja õpetused sellest, kuidas mingi žest infot edastab ja kuidas mingit kindlat tunnetust edasi anda, mulle väga abiks. See oli tark töö, mida ta meiega tegi ja mida ta konkreetselt minuga tegi.

 

Milline sa Otsa-kooli ajal olid?

Ma olin punkar.

 

Juba Otsa-koolis? Millal sa oma punkariteekonda alustasid?

Võiks öelda, et sündides… Kunagi armastasin ma öelda, et sain oma pungipisiku vanaemalt, sest mu vanaema oli ka omamoodi punkar. Minu jaoks on punkar see, kes ei ole väga tavaline inimene või n-ö GOSTiga löödud. Minu vanaema loogika oli mõnikord väga-väga pungilik. Näiteks, kui ma olin kümneaastane ja hakkasin hommikul pluusi selga panema, siis avastasin, et pluusile oli taha õmmeldud kogu selga kattev saba, hoopis teistsugusest riidest! Ma sain kohe aru, et vanaema on selle asja taga, ja küsisin, mis teda ajendas, ja vanaema seletas väga loogiliselt, et ilmad  on juba külmad ja et kui sa mängid ja kummardad, siis võib pluus pükstest välja tulla ja sa külmetad. Need asjad olid kõik suurest armastusest kantud ja ta tegi vaikselt muid asju ka — näiteks ilmus kuskile mu riietele hoopis teisest riidest väike taskukene… Ta armastas ka endale huvitavaid asju õmmelda ja kandis mõnikord parema jala sussi vasakus jalas ja vasaku jala sussi paremas jalas — ütles ise, et sussid kuluvad siis ühtlasemalt…

 

Kas ka sina said sealt oma õmblemispisiku? Ma olen aru saanud, et eriti oma pungiperioodil olid sa kõva õmbleja.

Jah. Helena [Tulve — M. P.] armastab naljatades meenutada, et tema abielluski minuga tänu sellele, et mul oli õmbleja kuulsus — et ma hakkan talle kostüüme tegema. Nii kaugele, kui meie pere ajalugu ulatub, on olnud seal osavkäppi. Minu vanavanaema oli hästi osavate kätega, õmbles ja heegeldas suuri laudlinu. Vanaema õmblemine avaldus just sellistes pungielementides. Aga ka minu ema oli suurepärane õmbleja. Kui ma tagasi mõtlen ja vanu pilte vaatan, siis nõukogude ajal, kui midagi saada ei olnud, käisin ma ikka väga-väga hästi riides. See oli kõik tänu emale. Ja siis ühel hetkel hakkasin ma ema kõrval ka ise õmblema. Tal oli vanaema tsaariaegne õmblusmasin, millega ma õmblesin oma pungiajal endale kostüüme. Ma viskasin ikka ühe päevaga püksid valmis. Hakkasin hommikul õmblema… ja õhtul oli Vennaskonnaga kontsert…

 

Kas sa koorijuhtimise õpingute raames oma pungivaimule ka mingisuguse väljenduse leidsid?

Ikka leidsin. Ütleme, et teismelisena võtab punk rohkem välise vormi, aga mida aeg edasi, seda rohkem sissepoole see pöördub. Sina ka ütled: „aktiivne pungiperiood”. See tähendab, et seda on siis rohkem näha, eks. Aga praegu on nii, et keegi ei pane tähele, võib-olla lähemad inimesed.

 

Kas sul on elus olnud konkreetne hetk, kus protest väliste normide vastu muutus sisemisteks otsinguteks?

Punk tähendas mulle ja ma arvan, et ka kõigile toonastele punkaritele protesti reglementeeritud ja justkui ühe vitsaga löödud nõukogude reaalsuse vastu. Kui ennast demonstratiivselt riietati, siis oli see protest selle vastu, et nii ei tohtinud riietuda. Ma julgen küll öelda, et mina seda nõukogudeaegset lapsepõlve ei idealiseeri. Loomulikult oli meil tore ja ma olen üldiselt olnud positiivne, ma pole nõukogude aja tõttu depressiooni langenud. Aga minu teadvuses oli see väga selgelt kogu aeg kohal. Ma teadvustasin endale, et me elame ühiskonnas, kus ei tohi öelda seda, mida arvad, et sa pead varjama oma tegelikke mõtteid, käituma teistmoodi — punk oli protest kõige selle vastu.

 

Kas sa reageerid endiselt nimele Sursu? Kas keegi kutsub sind veel nii?

Mõni pungiaegne tuttav kutsub. Aga tegelikult ei ole see nimi üldse Vennaskonnaga seotud. See on hoopis Otsa-koolist saadud. Meil oli seal väga tore õpetaja Helvi Voore, meie ajal oli ta juba suhteliselt eakas. Ta oli omal ajal olnud isegi Neeme Järvi dirigeerimisõpetaja, nii et selline side. Ta andis meile mingit pedagoogilist ainet, see oli rühmatund ja kummalisel kombel ei jäänud talle minu nimi meelde. Küll ta kutsus mind Survaks — kuna Hirvo Surva oli paar aastat enne mind sealt koolist läbi käinud — ja siis jälle Tulvaks, ükskord ütles ta mulle hoopis Sursu… Nii see nimi mulle külge jäi ja kõik hakkasid mind nii kutsuma. Vennaskonnas oli see juba mu esinejanimi.

 

Ja Vennaskonnas mängisid sa basskitarri?

Jah, kuna ma olin viiulit õppinud ja Vennaskonnas oli bassimängijat vaja, siis ma mõtlesin, et tänu viiulikogemusele saan bassiga ka hakkama. Ega ma muidugi kellelegi ei rääkinud, et ma varem pole basskitarri mänginud.

 

Tõnu Trubetsky on elavalt kirjeldanud sinu esinemiskostüümi, mille krooniks oli tähetarga müts. Kas selle taga oli mingisugune sõnum või mis müts see oli?

Vennaskonnaga esinedes hoolitsesid kõik oma kostüümide eest ise ja ma olin näinud mingit vana tummfilmi, kus vist Buster Keaton mängis tähetarka. See oli mul elavalt silme ees — Buster Keatoni tumm, emotsioonitu nägu. See oli mulle kuidagi nii pungilt mällu sööbinud, et ma tegin endale täpselt samasuguse kostüümi, pika kitli ja mütsi, tähed kleepisin ka sinna peale.

 

Tahaks näha! Aga mida see Vennaskonna aeg sulle muusikalises mõttes andis?

Ma arvan, et kõik noored vajavad sellist otsingut ja eneseleidmist. Üks muusika oli see, millega me tegelesime Otsa-koolis ja mida me õppisime dirigeerima ja kooris laulma ja mida ma käisin kontsertidel kuulamas. See oli väga ilus ja tore, aga see oli juba ette antud. Aga kui sa teed bändi, siis järsku saad sa midagi ise teha. Too pungi loominguline energia, mis seal järsku vallandus, see oli midagi väga võimast. Me tegime proove Tõnu [Trubetsky — M. P.] kodus tema väikeses toas Mustamäel. Need ei olnud mitte ainult proovid, vaid seal oli tihtipeale suur hulk inimesi, kes rääkisid lugusid ja avaldasid oma mõtteid. See oli väga aktiivne seltskond, paljud neist on aktiivsed tänapäevani.

Pungiseltskonnas ei lahterdatud kedagi selle järgi, milline ta välja näeb või mida ta teeb — kõiki aktsepteeriti ja austati. Mitte kellelegi ei vaadatud viltu. Kui ma olin veel päris väike, siis seetõttu, et ma tegelesin muusikaga ja et mul olid ka teistsugused huvid, peeti mind justkui outsider’iks. Ma olengi kogu aeg olnud outsider. Teistele Nõmme poistele meeldisid ikkagi jalgrattad ja tehnika, mind see absoluutselt ei huvitanud, aga ma tahtsin samas nendega koos mängida.

Pungiseltskonnas sellist asja ei tekkinud, et mingid ühed huvid domineerivad. Kõigi huvid olid aktsepteeritud, kõik avaldasid arvamust, ja inimest, kes terve õhtu jooksul üldse ühtegi sõna ei öelnud, ka teda respekteeriti. See oli üks väga tore periood mu elus.

 

Kui kaua see kestis?

See kestis kogu minu Otsa-kooli aja. Kusjuures austati ka seda, et näiteks mina ei hakanud kunagi suitsetama ega õlut jooma. Eriti veel ajal, mil kõik pidid pioneerikaelarätti kandma ja ühte sammu kõndima… Järsku oli see selline tohutu vabanemine, selles seltskonnas olemine. Ka konservatooriumi astumise ajal kandsin ma „kukeharja”-soengut. Eksamite ajaks kammisin küll maha, aga ma olin siis veel aktiivne punkar.

Otsa-kooli lõpus, viimasel kursusel oli jälle üks selline pööre, mis mingis mõttes minu elu mõjutas. Ma sattusin KGB hammasrataste vahele ja see oli küllaltki hull kogemus.

 

Mis aastal see oli?

Vist 1985. aasta talvel. Jälle üks kogemus reaalsusega, milles me tol ajal elasime. Võib-olla tänu sellele, et ma olin punkar ja natuke aktiivsem, sattusin ma ka rohkem pahandustesse. Need ei olnud kriminaalsed pahandused, vaid nõukogude aja poliitilised pahandused. KGBsse ei sattunud ma ka ainult Vennaskonna pärast, vaid keegi oli minu peale kaevanud, ma olin midagi kusagil öelnud…Aga ma sain omal nahal kogeda nende, ma julgen öelda, et terrorit. Olin siis kuueteistkümne- või seitsmeteistkümneaastane. Mind ähvardati ja seda oli väga jube üle elada.

 

Kuidas sa sellise kogemuse baasilt inimestesse jätkuvalt niivõrd hästi suhtud? Ütleksin, et avansina lausa erakordselt heatahtlikult.

Ma ei oskagi su küsimusele vastata. Ühest küljest püüan ma muidugi inimestesse  lugupidavalt ja armastusega suhtuda, aga elus tuleb tahes-tahtmata ette hetki, mil sind miski või keegi ärritab. Ma ei saa öelda, et ma pole kunagi kellegi peale pahane olnud või vihastanud — olen küll. Ent ma olen püüdnud sellest hoiduda ja kui olengi kellegi peale vihastanud, siis on kuidagi juhtunud, et ma olen hiljem mingis uues olukorras selle pärast häbi tundnud. Sest olen aru saanud, et see inimene ei ole tegelikult halba suhtumist ära teeninud.

Võib-olla on see olnud minu õnn, et ma olen ellu ja inimestesse suhtunud võrdlemisi positiivselt, ja ehk olen ma ka nõukogude aja kurjusest hakanud hiljem aru saama. Kui sa elad konkreetselt mingis reaalsuses, siis see ei tundugi sulle alati nii hull. Justkui saad sellega hakkama, aga hiljem tajud, et asi on olnud hull. Muidugi, väga paljud inimesed on mind palju aidanud. Inimesed ju üldiselt ikkagi abistavad üksteist. Aga miks see KGB üldse jutuks tuli — mitte see pole tähtis, et mind seal põhjalikult töödeldi, vaid oluline oli tulemus, see, et nad suutsid mind nende kohtumiste ja uurimistega viia sellisele vaimsele tasandile, et minusse süstiti jälitamismaania alge. Ühest küljest sain ma aru, et nad teavad kõike, et nad on kõikvõimsad. Teisest küljest, kui ma sealt lõpuks tulema sain ja enam tagasi ei kutsutud, siis öeldi mulle konkreetselt, et me jälgime sind edasi. Nädala möödudes oli mul tõesti selline tunne, et mind jälgitakse kogu aeg, et ma ei suuda nende eest mitte kuhugi peituda. Mõtlesin, et ma lähen kohe hulluks. Jälitamismaania oli täiesti reaalne ja mul tekkis hirm, et mis saab edasi. Aga nii, nagu tekkis see hirm, tuli sellega koos ka mingi vabanemise tunne. Ma sain vastukaaluks teadmise, et on olemas mingisugune teine vabadus, kuhu isegi KGB ei suuda järele tulla. Ma ei osanud sel hetkel sellele mingit selgitust anda ja siiamaani on seda ehk raske teha, aga see päris vabaduse tunnetamine tõi mind sellest hetkest välja ja andis tõuke liikuda tõelise vabaduse poole. Need olid aastad 1985–1986, siis ei olnud veel aeg, mil kõik rõõmsalt lippe lehvitasid ja vabadus oli käega katsutav… See oli just nimelt selline teistsugune vabadus, mis mulle sel hetkel terendama hakkas.

 

Sa pead silmas religioosset vabadust?

Jah. Seda vabadust, mida ei saa meilt keegi ära võtta.

 

Ja kui see tunne tekkis, siis kas see ka jäi?

See hakkas idanema, aga nagu sa ise ka tead, siis kõik idanemised ja muutused on aeglased. Ma pean väga oluliseks ja pöördeliseks punktiks oma elus seda, et ma sattusin tol ajal Vanalinna Muusikamaja seltskonda. Kogu mu edaspidine muusikaline tegevus on olnud sellega seotud.

 

Kes seal muusikamajas tol ajal koos käisid?

Meil oli selline väga lähedane sõpruskond: Tõnu Peterson ja Toomas Volkmann, kellega ma väga tihedalt suhtlesin, nad olid minust paar aastat vanemad ja hoopis teistsuguse elupagasiga. Kui ma tolleks ajaks olin liikunud peamiselt muusikute seltskonnas, siis järsku liikus kõik palju kaugemale, vanamuusika ja kogu selle vaimse pagasi juurde. Sel ajal hakkasin ma oma tegudele ja juhtumistele juba ka väga konkreetset tähendust omistama. Noorel inimesel, kes on seitseteist, kaheksateist või üheksateist aastat vana, algavad sisemaailma otsingud. Ma olen väga õnnelik, et ma just sellisesse seltskonda sattusin. Enamus neist olid minust palju vanemad ja neil kõigil oli ikka juba tohutu pagas, mida jagada. Mina püüdsin, suu ammuli, kõike seda vastu võtta.

 

Kust tuli see impulss oma otsingute jätkamiseks Eestist lahkuda?

See tekkis ka mu lapsepõlve igapäevaelu taustal. Paljudes kodudes ehk ei räägitud nõukogude ajal laste kuuldes paljudest asjadest, aga minu vanemad ja vanavanemad usaldasid mind, teadsid, et ma ei lobise koolis välja, mida kodus räägitakse. Meil räägiti kõigest suhteliselt avameelselt. Teine asi oli see, et ma võib-olla idealiseerisin välismaad. Laps mõtleb ikka mustvalgetes kriteeriumides, et kui meil on halb, siis järelikult on mujal hea. Mul olid lapsest peale ikka täiesti ebareaalsed unistused, sest me ju teadsime, et siit kuskile välja ei saa. Mu ema õppis prantsuse keelt juba 1970. aastatel. See oli ka nagu teine reaalsus, et ma kodus prantsuse keelt kuulsin. Mõnikord võttis ta mind Lauri Leesi üritustele kaasa, sest Leesi püüdis tollel ajal ju samamoodi nõukogude halluses mingisugust teist maailma luua. 1970–80-ndatel aastatel oli sellel palju suurem tähendus kui tänapäeval, mil kõik on võimalik ja kõik õpivad seda, mida ise tahavad. Lauri Leesi keeltekool ei olnud mitte ainult keelte, vaid suuresti ka prantsuse kultuuri ja ajaloo tundmaõppimine. Need inimesed, kes seal õppimas käisid, väljusid kaheks tunniks reaalsusest ja olid teises maailmas. Ema kaudu sain ma seda imemaad ka oma nahal tunda ja tänu sellele hakkasin ühel hetkel samuti prantsuse keelt õppima. Ja siis sain üllatuseks teada, et just Prantsusmaal asub selline klooster, kus tegeldakse gregooriuse lauluga. Vahepeal olin ma nimelt avastanud gregooriuse laulu.

 

Kas see toimus enne või pärast sinu esimest Prantsusmaa-reisi?

Ikka palju enne. Gregooriuse laul ja vanamuusika üldse tulid minu ellu juba siis, kui ma käisin veel RAMi poistekooris. Ma rääkisin enne Neeme Järvist ja sellest tohutust laengust, mille ma temalt sain. Täpselt samasugune laeng tuli siis ansamblilt Hortus Musicus, kes ei tegutsenud tol ajal veel Väravatornis, vaid kelle prooviruum oli praeguse Eesti Kontserdi majas, mis kandis siis nimetust Eesti NSV Riiklik Filharmoonia. Kui ma RAMi poistekoori läksin või sealt tulin, siis kuulsin, kuidas nad harjutasid. Ma olin sellest täiesti lummatud, sest tol ajal keegi siin peale nende midagi sellist ju ei teinud. See muusika oli midagi hoopis erinevat sellest, mida me koolis õppisime või ka RAMi poistekooris laulsime. Ma muidugi teadsin, et see on vanamuusika, keskaegne muusika, aga esimene kuulamiskogemus tuli nende kaudu. Hiljem, kui ma Vanalinna Muusikamajas, katoliku kirikus ja Toomas Siitani loengutes gregooriuse laulu kuulsin, puudutas see muusika mind nii tugevalt, et mul tekkis soov sellega rohkem tegelda.

Tolleaegsed muusikaõpingud puudutasid kõige varasemana Bachi muusikat, ja see oli kõik. Kogu see maailm, mis oli enne seda — ma sain aru, et see ei ole mitte ainult muusikaline maailm, vaid tohutu vaimne maailm. Kui koolis räägiti, et kõige hullem, mis inimajaloos on olnud, on keskaeg, siis järsku sain ma aru, et see on vastupidi üks kõige kirkamaid perioode, tänu millele Euroopa on selline, nagu ta tänapäeval on. Minu ema ja isa olid kunstnikud, meil oli kodus palju kunstiraamatuid, ma olin loomulikult kursis keskaegse kunstiga ja kõik need asjad hakkasid kokku sobituma. Mul tekkis väga suur huvi just selle muusika vastu — pungi juurest!

 

Väga punk muidugi! Räägi oma esimesest reisist Prantsusmaale, see oli ju ka omamoodi muinasjutureis.

Siin ma pean rääkima veel ühest asjast. See on nüüd jälle üks selline hetk… Lõpuks tuleb välja, et neid suuri elumuutusi on mul nii palju olnud, et… (Naerab.) Üks väga oluline teetähis mu elus oli Eesti Projekti Kammerkoor, mis tegutses väga lühikest aega, aga jättis jälje tolleaegsesse muusikaellu ja väga paljud, kes sealt on välja kasvanud, on tänapäevani muusikaelus aktiivsed. See oli üks koor, mille dirigent oli Anne-Liis Treimann, praegu Anne-Liis Poll, kes oli jällegi selline jõuline vastuvoolu ujuja ja samas ka väga heade professionaalsete oskustega dirigent. Meil oli muidugi juba Eesti Filharmoonia Kammerkoor, varasem Ellerheina kammerkoor, kes tõi muusikamaastikule midagi väga uut. Üldse kammerkoor kui selline. See oli aeg, kui mina õppisin Otsa-koolis ja konservatooriumis ja Filharmoonia kammerkoori kontserdid olid iga kord tõelised elamused, kuna nad laulsid ka sellist muusikat, mida üldiselt ei lauldud. Ja selle Filharmoonia kammerkoori kõrvale asutas siis Anne-Liis Poll oma koori, millega me alguses laulsime palju vanamuusikat. Selle vanamuusikaliikumise käigus avastati järsku mingisugune muusika, millest ei teatud mitte midagi. Ma mäletan, et kui Toivo Tulevil oli õnnestunud kusagilt saada helikassetid, millel oli ühe prantsuse kloostrikoori laulu salvestus, siis see oli midagi täiesti enneolematut. Ma ei kujuta ette, mis võiks tänapäeval olla samaväärne, praegu oleme me kõike kuulnud. Vanamuusikahuvi oli siis väga paljudel muusikutel. Nii et Eesti Projekti Kammerkooris nägin ma noore algaja professionaalina, mismoodi võib kooriga tööd teha, millised detailid võivad olulised olla ja kuhu üldse pürgida. Selle kooriga oli nii, et toimus rahvusvaheline koorikonkurss Tallinn 1988 ja Anne-Liis otsustas, et me peame sellest osa võtma. Suvel korraldati Hiiumaal ja Saaremaal paar laululaagrit, üks kestis kolm nädalat ja teine kaks nädalat. Inimesed võtsid neid asju tõsiselt. Ma mäletan, et kui see esimene koorilaager seal Saaremaal oli, siis esimese nädala lõpul andsime me Kuressaare muusikakooli saalis väikese kontserdi. Me esitasime seal seda repertuaari, mida kahe kuu pärast pidime rahvusvahelisel koorikonkursil laulma. Aga kuulajad võtsid seda naljana. See kõlas ilmselt nii, et inimesed said seda naljana võtta. Seal oli Messiaeni „O sacrum convivium”, mis on häälestumise mõttes äärmiselt raske lugu. Aga tööd tehti niivõrd pööraselt, et kaks kuud hiljem sai Eesti Projekti Kammerkoor sellel koorifestivali grand prix! Juba järgmisel aastal oli selline sündmus, et Arvo Pärt tuli pärast oma eksiili esimest korda Eestisse ja koos Filharmoonia kammerkooriga kandsime me ette tema „Te Deumi”. Arvo Pärt — kõik teadsid tema nime, aga raadios teda ei mängitud, plaate või kassette tema muusikaga ei olnud kellelgi. Me ei teadnud üldse, mis muusikat ta kirjutab. Isegi Otsa-koolis rääkis mõni õpetaja, et ta on seal Saksamaal täiesti põhja käinud… Üritati ju nõukogude ajal sellist muljet jätta, et nii Neeme Järvi kui ka Arvo Pärt… et nad ei saa üldse hakkama. Aga siis me hakkasime järsku seda muusikat kuulma, mida Arvo Pärt loonud oli, ja meil oli fantastiline võimalus seda ka ise laulda. Piirid hakkasid juba natuke lahti minema ja 1989. aastal sattusime me Eesti Projekti Kammerkooriga Itaaliasse. Enamusele oli see esimene välisreis — ja järsku Itaalia! Seda on tänapäeval jälle raske millegagi võrrelda, sest isegi lapsed teavad, kuidas käib elu Kuu peal. Tol ajal oli see rohkem kui sattumine teisele planeedile — näha seda ajalugu, seda kultuuri, seda sammast, mis kogu Euroopat kannab! Sattuda selle sisse ja veel sellisele festivalile, mis oli vaimuliku muusika festival! Kuigi me tol ajal olime Muusikamaja seltskonnaga seda religioosset maailma juba nuusutanud, oli tohutu elamus sattuda järsku sellisele festivalile, kus see asi ei ole varjatud, vaid kõik inimesed elavadki religioosset elu ja täiesti vabalt, ilma takistusteta. Tagatipuks sattusime me veel paavst Johannes Paulus II audientsile.

 

Mis aastal?

See oli 1989, jälle selline omamoodi tähelepanuväärne hetk. Teatavasti ei olnud paavstiga nõukogude ajal peale Einar Laigna ükski eestlane kohtunud. Sellist Eesti gruppi polnud seal kunagi käinud. Paavsti üldaudients on selline sündmus, kus on ikka 4000–6000 inimest koos. Paavst tuleb, peab väikese jutluse ja õnnistab. See toimub kord nädalas, et palverändurid, kes tulevad Rooma, saaksid paavstilt õnnistuse. Paavst, kellele audientsi jooksul teatati, et seal on üks Eesti grupp, saatis meile sõna, et kui audients läbi saab, tuleksime me tema trooni juurde. Kui kõik ära läksid, sammusime me paavsti juurde ja see kohtumine temaga oli väga isiklik ja intiimne. Ma olen hiljem rääkinud paljude inimestega, kes Johannes Paulus II-ga kokku on puutunud. Tema puhul oli tõesti nii, et ta võis kohtuda ka saja inimesega, aga igaühel oli selline tunne, et ta kohtub just temaga isiklikult. Meid ei olnud isegi sada, meid oli kakskümmend ja me kõik saime sellise elamuse osaliseks!

 

Uskumatu sündmus. Aga see reis ei viinud sind veel Prantsusmaale?

Ei, see oli minu esimene välisreis, aga siis läks Eestis juba natuke vabamaks ja koorid hakkasid välismaal käima. Aasta hiljem, 1990 läksime me Saksamaale ja selleks ajaks olin ma juba kuulnud kassetti Solesmes’i munkade lauluga, olin aasta jagu Lauri Leesi juures prantsuse keelt õppinud ja mul oli selge, et ma tahan kindlasti pärast konservatooriumi lõppu Prantsusmaale gregooriuse laulu õppima minna.

 

Kuidas see plaan pidi teostuma või kas sul oli ka juba ettekujutus sellest, et Eesti saab iseseisvaks ja piirid lähevad lahti?

Tollel ajal vaatasin ma asju veel mustvalgena. Meil oli halvasti, meil oli kõik keelatud ja mul oli selline tunne, et nii kui ma üle piiri lähen, on seal kõik hästi. Mina teadsin ainult seda, et on see Solesmes’i klooster ja et ma tahan sinna minna, et gregooriuse laulu õppida. See oli minu soov.

 

Ja sa oleksid olnud valmis ka „ära hüppama” või kuidas sa oleksid sinna saanud?

Ega ma väga palju ette ei mõelnud, see idealiseerimine oli niivõrd suur. Ma olin kindel, et kõik laheneb. Kui  minu enda lapsed sellise perspektiiviga välismaale läheksid, siis ma hakkaksin muretsema, aga minu kodus nagu ei muretsetud ja ma mõtlesin lihtsalt seda, et mul on suvi ees. Ma sain prantsuse viisa, mõtlesin, et lähen suveks Prantsusmaale ja otsin seda võimalust. Plaanisin sügisel tagasi tulla, et konservatoorium lõpetada — ära ma ei oleks karanud. 1990. aastal me ikkagi juba lootsime, et Eesti vabaneb iga hetk, ja ma kindlasti ei tahtnud siit ära minna. See oli selline aeg, mil inimesed kõndisid tänaval ja neil oli isegi teistmoodi pilk… Üleüldine  õnnetunne oli kõiki haaranud. Toonane elu oli selline uue õnne ootus ja ma kindlasti ei tahtnud sellest õnnest eemale jääda! (Naerab.) Aga me läksime Eesti Projekti Kammerkooriga Saksamaale ja minu idee oli selline, et kui koor tagasi tuleb, siis ma lihtsalt hääletan sealt edasi ja lähen Prantsusmaale. Ma isegi ei vaadanud eriti kaarti, et kuhu ma täpselt minema peaksin. Enam-vähem oli mul trajektoor paigas ja mul oli üks tuttav ka Kölnis. Oli kuidagi niiviisi kokku lepitud, et ma saan tema juures ööbida, kui ma Prantsusmaa poole hääletan, ja ma pean tunnistama, et kõik niiviisi imeliselt kulgeski. Ma jäin sinna tee äärde maha…

 

Täpsemalt kuhu tee äärde?

See oli kuskil Põhja-Saksamaal, Hamburgi lähedal kiirtee peal. Jäin sinna seisma, käsi püsti, ja kõik kulges — üks võttis peale, viis edasi, teine võttis peale, viis edasi. Ma jõudsin lõpuks Prantsusmaale ja lõpptulemus oli see, et oma elus olen ma sõlminud täpselt ühe inimesega tutvuse tänava peal. See juhtus Pariisis, me saime tänaval tuttavaks, hakkasime rääkima. Ma ütlesin, et ma olen Eestist; tema küsis, miks ma Pariisi sattusin ja Prantsusmaale tulin. Ma ütlesin, et mul on huvi gregooriuse laulu vastu ja tahaksin leida võimaluse seda õppida. Ta vastas mulle, et tema teeb ühte gregoriaani koori, ja kutsus mind järgmisel päeval missale. Läksin sinna missale, kuulsin seda koori ja siis ta kutsus mind enda juurde lõunale. Veetsime terve päeva koos, laulsime koos, ta lasi mul midagi laulda. Ja õhtu lõpetuseks ta teatas mulle, et ta on Pariisi konservatooriumi gregoriaani professor ja et ta kutsub mind enda juurde õppima. Lisaks sellele oli tollel ajal ju nii, et absoluutselt mitte mingeid rahalisi võimalusi välismaal elada ei olnud, ja ta lubas mulle ka stipendiumi organiseerida. Jällegi selline… (naerab), neid juhtumisi on juba nii palju, et sa ei võta neid enam tõsiselt.

 

Ma võtan neid väga tõsiselt.

See oli tõesti üks väga imeline kokkusattumus.

 

Aga siis kohe sa ikkagi Prantsusmaale ei jäänud?

Ei jäänud. Me leppisime kokku, et ma tulen tagasi, lõpetan konservatooriumi, see oli mul viimane aasta, ja aasta pärast lähen uuesti Pariisi õppima. Pariisi konservatooriumis oli vaja teha ka sisseastumiseksamid ja siis see kõik laabus.

 

Kui te Helenaga 1991. aastal Pariisi läksite, siis astus Helena ka Pariisi konservatooriumi?

Mina läksin algul üksi. Olin aasta jooksul saanud Helenaga tuttavaks ja isegi juba rohkem kui tuttavaks. Organiseerin talle viisa ja ta tuli koos minuga Prantsusmaale. Esimesel aastal ta veel ei õppinud, ta käis minuga koos gregoriaani tundides. Sellelesamale professorile peaks tegelikult pühendama terve peatüki — Louis-Marie Vigne. Ta on mulle inimesena selline eeskuju, kelle peale ma kogu aeg mõtlen ja kelle moodi ma sooviksin igasugustes raskustes käituda. Ta võttis ka Helena väga lahkelt vastu ja Helena sai käia kõikides tundides.

Esimesel Pariisi-aastal oli meil jälle üks (naerab) elumuutev seik — meil oli nimelt võimalus laulda koos Olivier Messiaeniga. Ta ise sai palju inspiratsiooni gregooriuse laulust, pidas seda tõeliseks muusikaks ja talle meeldis improviseerida koos gregooriuse lauluga. Messiaen oli kuuskümmend aastat Pariisi Trinité kiriku organist ja mängis elu lõpuni missadel, kus oli gregooriuse laul. See oli tema jaoks väga oluline muusika ja talle oli tähtis, et noored inimesed sellega tutvuksid. Tänu Messiaenile loodi kõigest paar aastat enne minu Pariisi sattumist Pariisi konservatooriumis gregooriuse laulu klass. Kui me seal Helenaga esimesel aastal olime, siis kutsus Messiaen konservatooriumi gregooriuse laulu koori, mis koosnes maksimaalselt kümnest inimesest, advendipühapäevadel oma kirikusse laulma. Ma mäletan seda esimest pühapäeva. Meie laulsime kõigepealt oma loo ja pärast seda Messiaen improviseeris. Mul on seniajani kõrvus see Messiaeni tuntud akord — me õppisime ju Tallinna konservatooriumis ka Messiaeni laade ja muusikat —, aga järsku oli seal see oreli akord, mis pärast meie laulu lõppu pikalt kestis! Orel ei ole just väga emotsionaalne pill, aga sellele vaatamata oli see Messiaeni tekitatud emotsioon väga mõjuv. Pärast missat kepsles ta nagu poisike ja oli ise ka õnnelik, et need noored inimesed sealt konservatooriumist tulid järsku temaga laulma… Selline vastastikune tuumalaeng, mis seal siis plahvatas, oli niivõrd tugev, et ma mäletan, et kui see missa läbi sai — prantsuse traditsioonis on missa lõpus veel hästi pikk ja uhke oreliimprovisatsioon ja Messiaen pildus seal veel tuhandekordse energiaga —, siis me lihtsalt tormasime Helenaga tänavale ja meid haaras seletamatu naeruhoog. Me vaatasime teineteisele otsa ja lihtsalt naersime vastastikku. Inimesed läksid mööda ja ei saanud aru, mis meil viga on. Kogu see energia, mis Messiaeniga kohtudes ja temaga musitseerides tuli, vallandus selle naeru kaudu! See oli midagi väga erilist, mille peale ma tihti mõtlen ja mida me Helenaga ka aeg-ajalt meenutame. See on kindlasti olnud üks meie mõlema elu muusikaline tähtsündmus.

 

Kas teie kohtumine oli ka Messiaenile kuidagi tähenduslik? Kas sa puutusid temaga isiklikult nii palju kokku, et ta sai näiteks teada, et kunagi lauldi kusagil Saaremaal tema „O sacrum conviviumi”?

Ma arvan, et seda ta teada ei saanud. Kuid eriti praegu, kolmkümmend aastat hiljem on need seosed minu jaoks võib-olla tähenduslikumad ja joonistuvad selgemalt välja. Sel hetkel, kui me Messiaeniga kohtusime, tundus see väga loomulik. Ta sai küll teada, et me oleme Helenaga eestlased ja meie professor Louis-Marie Vigne vist ütles talle, et Helena on helilooja, aga „O sacrum conviviumi” laulmine jäi nagu ära. 

Ma julgeksin siiski öelda, et see side meie vahel oli vastastikune ja väga tugev. Me laulsime koos temaga kõigil neljal advendipühapäeval ja leppisime siis kokku, et kohtume paastuaja pühapäevadel. Tal oli ees puusaoperatsioon, ta lootis tulla haiglast välja ja siis meiega jätkata, aga  paraku oli nii, et sellest puusaoperatsioonist ta enam välja ei tulnudki. Kevadel oli ta haiglas, me laulsime seal Trinité kirikus küll edasi, aga ilma Messiaenita. 27. aprillil ta suri. Aga kontakt ja lähedane side jätkus isegi pärast seda, sest kui ta suri, helistas tema abikaasa Yvonne Loriod meie professorile ja palus, et me tuleksime tema matustele laulma. Matused toimusid ainult pereringis. Alpides, ühes mägikülas, kus tal oli maamaja, kus ta armastas olla ja linde kuulata. Ka Messiaeni matused olid emotsionaalselt väga tugeva laenguga, sest kohal olid ainult tema kõige lähedasemad sõbrad, perekond ja õpilased. Paar aastat tagasi kohtusin ma inglise helilooja George Benjaminiga ja järsku tuli välja, et ka tema oli olnud seal matustel, ta oli just siis Messiaeni õpilane ja kandis seda Messiaeni matust täpselt samamoodi väga tugevalt oma südames.

 

Rääkides Prantsusmaast kui imedemaast — kas selline ettekujutus sellest maast sul seal olles ka kuidagi muutus?

Tänu inimestele, kellega ma seal kohtusin, muutuski ta imedemaaks. Eelkõige tänu minu professorile Louis-Marie Vigne’ile, kes tegi oma õpilaste heaks kõik, mis võimalik, ja hoolitses meie eest. Ega mina olnud ainuke. Tema juurde sattus teisigi õpilasi täpselt samamoodi. See seltskond seal konservatooriumis oli väga kirev — õpilasi oli Kolumbiast, Aafrikast, Kamerunist, Koreast, just väljastpoolt Euroopat. See oli väga tore, et meil oli selline laia haardega üliõpilaste seltskond, kes kõik olid oma kodumaast väga kaugel. Tänu sellele tekkis meil võib-olla ka selline lähedane suhe. Selle teljeks oli kindlasti Louis-Marie, kes ei kohanud oma õpilasi mitte ainult tundide ajal, vaid me praktiliselt elasime koos. Ta suutis oma õpilaste eest niiviisi hoolitseda, et meil kõigil oli tegemist, küll gregoriaani kooriga seoses, aga kogu aeg oli midagi teha. Õpingud toimusidki koos Pariisi gregoriaani kooriga, mis on selline koor, kes laulab gregooriuse laulu ja annab kontserte. Tollal oli kontserte väga palju ja reise oli väga palju. Mina, kes ma olin tulnud Nõukogude Liidust, avastasin selle aja jooksul maailma ikka väga palju. See oli selline inimeste kooslus, kes olid üksteisega väga tihedalt seotud. Helena võeti sinna vastu, isegi kui Helena selles kooris ei laulnud. Algselt olid seal ainult mehed, aga Helena oli täpselt samamoodi väga aktiivselt selle asja sees ja kui meil sündis esimene laps, siis meie laps sai ka nagu selle koori maskotiks. See on minu jaoks Prantsusmaa — need inimesed. Mul on nendega tänapäevani väga tihe side ja ma võin öelda, et imed juhtuvad seal jätkuvalt.

 

Aga see, et Louis-Marie Vigne koondas enda ümber väga julgelt inimesi, kes tulid justkui kolmandatest riikidest, kelle geneetilises koodis see gregooriuse koraal ja Euroopa vana maailma pärand ei saanud nii tugevalt sisalduda, millest see kõneleb? Kas see tähendab, et ta pidas gregooriuse koraali universaalseks nähtuseks?

Gregooriuse laul iseenesest ongi universaalne. Kui me räägime kolmandast maailmast, siis Eestis on katoliiklik kultuur ja gregooriuse laulu traditsioon pärast reformatsiooni olnud tõesti imepisike. Aga kõik need teised, kellest ma rääkisin — Kolumbia, Korea, Jaapan, Aafrika —, nemad seda katoliiklikku kultuuri ikkagi tundsid, see ei olnud nendele mingisugune uus asi.

 

Aga ikkagi kaude. Näiteks Lõuna-Ameerikasse on see jõudnud ju kolonialismi kaudu.

Seda küll. Aafrikasse ja Koreasse samuti, aga nad ikkagi tulid juba sellisest keskkonnast, et gregooriuse laul oli neile omasem kui mulle. Paar leedukat oli meil ka ja nemad olid gregooriuse laulus ja katoliku kultuuris hulpinud läbi kogu nõukogude aja.

 

Praegu käid sa üle kogu maailma kloostrites gregooriuse laulu õpetamas. Kuidas see nii läks, et üks eestlane räägib nüüd Euroopas, kuidas see nende asi käib? Järelikult ei pea selle sisse sündima, et seda mõista?

Ma arvan, et ei pea. Aga kui ma gregooriuse laulu esimest korda kuulsin, siis mul tekkis mingisugune äratundmine. Kutse selle muusika poole. See muusika on mulle ennast üha rohkem avanud ja ma tunnen, et olles üle kolmekümne aasta sellega tegelnud, sukeldun ma selle sisse üha rohkem. Kui ma seda Pariisis õppima hakkasin, siis see õppimine läks väga kergelt. Ma kuidagi avastasin omaenese mõtteid või keha. Ja professor Louis-Marie Vigne oli õppejõuna erakordne. Ma kogesin midagi täiesti uut, seda, et kui inimene on niivõrd positiivne, on sul häbi tema juures mitte teada, mitte osata või mitte olla sama hästi ette valmistunud. Kuna tema suhtumine õpilastesse oli niivõrd ülivõrdes, siis sa ei tahtnud tema arvamust mitte kuidagi rikkuda. Mind innustas see väga. Ja mis veel erakordne — kuigi ta oli ise selle Pariisi gregoriaani koori asutaja, tahtis ta anda ka oma õpilastele võimalust seda dirigeerida. Juba teisel aastal palus ta, et mina  seda koori juhatama hakkaksin. Tänu sellele tekkis mul väga palju kontakte gregoriaani ringkonnas ja muidugi Solesmes’i kloostris, kuhu ma end juba esimesel suvel oma eksirännakutel kohale hääletasin. Seal tekkis mul väga hea side ühe noore mungaga, väga tunnustatud gregoriaani uurija Dom Daniel Saulnier’ga, kellega me hiljem hakkasime korraldama õppesessioone kloostrite koorijuhtidele. Sest igas kloostris, kus gregooriuse koraale tänapäeval lauldakse, on muusika hästi oluline. Erinevate teenistuste jooksul kokku lauldakse umbes viis tundi ööpäevas. On isegi nii, et lauldakse rohkem kui räägitakse. Mitte keegi ei lähe kloostrisse ainult gregooriuse laulu pärast, see kutse on ajendatud millestki muust, ja see, et sa oled kloostris munk või nunn, ei tee sind veel gregooriuse laulu spetsialistiks. Samas on vaja seda õppida, et sa suudaksid järge pidada ja keskenduda selle laulu kaudu palvele, mis on see olulisem punkt. Et see laul ei saaks sulle takistuseks. Kuidagi on niiviisi juhtunud, et ma käin praegu päris palju just kloostrites gregooriuse laulu õpetamas nendele inimestele, kelle igapäevane keel on gregooriuse laul. Kes räägivad gregooriuse laulus. Suuremas osas Prantsusmaal, aga natuke ka väljaspool, kõige kaugem punkt on olnud üks Tasmaania klooster.

 

Kas gregooriuse laulu puhul võib täheldada samasugust kultuurikatkestust nagu näiteks rahvalaulu puhul? Seda paralleeli on selles mõttes natuke raske tõmmata, et kui rahvalaulu puhul kadus elukeskkond, milles sellel laulul oli oma koht, siis kirik ja klooster on alati olemas olnud ja gregooriuse laulule on nad toiminud omamoodi reservaadina. Aga sa ütled ju ka, et seda peab justkui uuesti õppima, nii nagu ka rahvalaulu peab uuesti õppima. Kui sa seal kloostrites käid, siis mis seisus gregooriuse laul praegu on? Kas võib öelda, et see on elav traditsioon, või toimivad need paigad pigem gregoriaani muuseumina?

Ma olen ise ka selle peale väga palju mõtelnud. Kui me räägime vanamuusikast ja gregooriuse laulust, siis see, mis mind selle puhul absoluutselt ei huvita, on muuseum. Ma ei taha ise olla museaal. Minu jaoks on gregooriuse laul elav traditsioon, kaasaegne muusika, ja mind väga vähe huvitab see, kuidas kuskil 9. või 7. sajandil lauldi. No natuke huvitab, aga me ei saa seda teada. Me saame käsikirjade ja selle muusika kaudu teada, mida tolleaegne helilooja või laulja tundis ja mõtles. Just see kontakt selle tuhande aasta taguse muusikuga on mulle väga huvitav. Ja sedasama sõnumit tänapäeval edasi anda. Kuna gregooriuse laul ei ole meetriline muusika, siis peab tõesti fraasi sees olema, seda ei saa muud moodi laulda. Ei saa niimoodi, et see noot on pikem ja see noot on lühike — siis see fraas lihtsalt kukub kokku, siis ta on muuseumivitriini taga. Aga kui me püüame sinna sisse minna, kui me saame sellest fraasist ja sellest sõnumist aru, siis ta on niivõrd elav, et ta annab meile ka väga suure vabaduse. Ma saan sellest aru lugude puhul, mida ma tunnen aastaid või aastakümneid — kuidas need minu enda interpretatsioonis muutuvad. Samal ajal respekteerides neid käsikirju ja neid vahendeid, mis on 9. ja 10. sajandist säilinud. Just seepärast tunnen ma gregooriuse laulu elavust ja seetõttu ma ka arvan, et ta jätkab oma elu.

Kõikides kloostrites, kus seda lauldakse, lauldakse seda sellepärast, et see on inimestele oluline. Tänapäeval on nii, et katoliku kirikus on liturgia osas ka väga suured vabadused, ei pea kasutama ladina keelt, võib kasutada ka muid keeli, ei pea laulma gregooriuse laulu, võib kasutada muud muusikat. Aga väga suur osa kontemplatiivsetest kloostritest, kus päev koosneb paljudest tunnipalvustest, kus tullakse kokku, et koos laulda, on gregooriuse laulu säilitanud. Kusjuures noored inimesed, kes sinna tulevad, pole gregooriuse laulu kunagi kuulnudki, aga see on neile oluline, nad avastavad selle ja saavad aru, et seda elu elades ja seda laulu lauldes saavutavad nad vabaduse oma religioosseks eluks või religioosseteks otsinguteks.

 

Aga kas sa oled kloostrites käies tajunud ka mingit kultuurikatkestust selle muusikalise tunnetuse mõttes? Kas pead pihta hakkama baastasandilt? Inimesed, kes kloostrisse lähevad, on kindlasti sügavas suhtes selle palvetekstiga, aga kas ka selle muusikalise väljendusega?

 

Inimesi on väga erinevaid, ma ei saa luua sellist munga või nunna koondkuju. Eriti tänapäeval, kui kõigil on niivõrd kirev nooruspõlv ja niivõrd palju erinevaid kogemusi ja otsinguid. Umbes sada aastat tagasi oli see inimeste teekond võib-olla mingis mõttes kitsam. Kloostrikutsumus saadi tihtipeale päris noores eas ja nad jätkasid seda teed. Tänapäeval on ka mõned, kellel kloostrikutsumus ilmneb väga varakult, aga on inimesi, kes enne lõpetavad ülikoolid, töötavad kuskil ja jõuavad selleni alles kolmekümnendates eluaastates. Kusjuures kõigil polegi enne väga suurt religioosset praktikat. See seltskond, kes kloostritesse satub, on väga kirev ja täpselt samasugune on ka nende muusikaline ettevalmistus. Mõned on juba suurepärased muusikud, mängivad mingit pilli, laulavad, ja teised pole oma suud kunagi lahti saanud. Aga ühine on see, et tänu nendele tunniteenistustele on neil igapäevane praktika ja tundide kaupa laulmine vormib neid nõnda palju, et ma tegelikult ei ole kohanud inimest, kes ei suudaks absoluutselt laulda. On inimesi, kelle kuulmine pole kõige parem, kes üksi võib-olla ajaksid joru, aga teistega koos suudavad viisi laulda.

 

Aga kas katkestus on olnud?

Katkestus toimus seoses Prantsuse revolutsiooniga, kui kõik kloostrid keelustati ja kloostrielu katkes. See on nii nagu keelega — kui vanemad enam kodus oma keelt ei räägi, siis lapsed seda ei õpi, edasi ei kanna ja keel kaob väga kiiresti. Gregooriuse laulu ja liturgiaga juhtus sama asi. Kloostrid keelati viiekümneks aastaks, mis tegelikult ei ole väga pikk aeg, aga teatud asjade puhul, nagu keel või muusika, on see kaks põlvkonda. Ja kaks põlvkonda hiljem, kui noored mehed soovisid taas mungaelu elada ja kloostreid asutada, pidid nad praktiliselt nullist alustama. Liturgia kohta on muidugi raamatuid, seda saab õppida ja selle kohta lugeda, aga nad said aru, et ka gregooriuse laulu puhul, mida ju kirikutes ikkagi lauldi, tuleb teha uus algus. See oli 1830. aastal, kui nad Solesmes’i kloostri uuesti avasid. Nad hakkasid väga põhjalikult vanu käsikirju uurima ja gregoo­riuse laulu mõtestama. See on töö, mis kestab siiani ja tänu sellele on gregooriuse laul üks kõige rohkem läbi uuritud muusikavaldkondi — repertuaar, käsikirjad ja tõlgendus. Teine asi on see, et kui me tänapäeval oskame vanu käsikirju lugeda paremini kui viiskümmend aastat tagasi, ei tähenda see, et viiskümmend aastat tagasi oleks esitatud seda muusikat halvemini. Samamoodi oli ju ka Bachiga — seda muusikat lauldi sada aastat tagasi kaks korda aeglasemalt. Ma arvan, et väga oluline on see emotsioon ja tunnetus, millega me muusikasse sisse läheme ja seda väljendame. Ma ei saa öelda, et kuskil lauldakse halvasti. Ma võin öelda, et selles kloostris lauldakse väga hästi. Kuidagi on nii juhtunud, et mõnele poole on sattunud väga palju muusikuid, näitlejaid, kirjanikke, poeete, kunstnikke. Aga mitte kusagil ei ole niiviisi, et see laul ei kõlba kuskile. Selge on see, et keegi ei lähe kloostrisse sellepärast, et tal on ilus hääl, kloostrid ei võta vastu hääle järgi, aga kui sa jõuad muusika tuumani ja selleni, mida see väljendab, siis see muusika juba elabki. Ja iga asi, mis elab… See on nagu inimeste puhul,  me ei saa öelda, et üks inimene on kole või…

 

…elab halvasti.

Kui inimesed elavad oma tunnete järgi ja julgevad ausalt elada ja tegutseda, siis see ongi juba harmoonia, see ongi juba ilus. Muusikas on samamoodi. Ja see ei puuduta ainult gregooriuse laulu, see puudutab igasugust muusikat. Kui seda tehakse siiralt ja armastusega, siis see ongi täiuslik.

 

Kõik, mida sa rääkisid gregooriuse laulu kohta, läheb väga hästi kokku ka rahvalaulu maailmaga. Kuigi neid vaadeldakse tihti ühe skaala eri otstena — üks on vaimulik, teine ilmalik. Aga see katkestus ja see, et mõlema puhul on tegemist suulise traditsiooniga, mille tunnetust saab võrrelda jõega, mis voolab, ja mis voolab läbi teistsuguse substantsi kui kõnekeel… Lihtsalt gregooriuse koraali väga suur eelis selle püsimajäämise koha pealt oli see, et tekkis kirjakeel — sellest on mingisugune tõestus või märk maha jäetud. Kas sa ise näed nende kahe laulu vahel seost?

Ma olen selle peale väga palju mõelnud ja näen seda asja täpselt samamoodi. Ma ei pea rahvalaulu ja gregooriuse laulu kahe nöörijupi eri otsteks, vaid pigem ikkagi samaks otsaks. Võib arvata, et gregooriuse laulu pärislaulikud, need, kes olid esimesel aastatuhandel selle loojad, valdasid kindlasti ka rahvalaulu. Tänapäeval võib olla professionaalne rahvalaulik. Mida see tähendab? See on omamoodi absurd. Kuigi juba eesti ajal maksti mõnele setu laulikule riiklikku toetust, et nad tõesti saaksid oma rahvalauliku elu elada. Iseenesest on see ilus žest. Ma mõtlen seda, et viimase saja aasta jooksul me oleme üldse laulutraditsioonist kaugenenud. Meie oleme ju professionaalsed muusikud ja siis on teised, kes on professionaalsed kuulajad. Ja vahepeal on kuristik. Aga kui ma mõtlen oma vanaema ja tema klassiõdede peale, siis meil oli peres selline komme, et kui oli kellegi sünnipäev, tuli alati kohale paar vanaema klassiõde. Nad rääkisid-rääkisid ja siis ühel hetkel hakkasid laulma. Tähendab, laulmine on midagi, mis on inimestele olnud läbi ajaloo täiesti loomulik asi. Laulmine, mis ei nõua mingeid materiaalseid vahendeid — sul ei pea olema mingit pilli, sa lihtsalt teed suu lahti ja laulad. Kui meie lapsed olid väikesed, siis mind hämmastas see, kui palju laule minu ema teadis. Ma ei oska absoluutselt mitte midagi sinna kõrvale panna. Temal olid igasugused lastelaulud, vanad eestiaegsed laulud, mida tema ema oli talle laulnud, ja need kõik olid kuskile talletunud. See on traditsioon ja kui seda edasi ei kanna, siis see kaob ära. Selline laulmine on olnud igasuguses kultuuris väga tugevalt olemas ja ma arvan, et gregooriuse laulu ja rahvalaulu vahele ei saa nii selget piiri tõmmata. Samuti selles osas, mis puutub ilmalikku ja vaimulikku, sest väga palju on ju ka vaimulikku rahvalaulu. Mainisin setu traditsiooni — selles laulutraditsioonis on väga palju müstilist vaimulikku teksti, mis võib-olla nõukogude ajal hakkas ära kaduma, aga mis on siiski õnneks üles kirjutatud. Siis on vaimulikud rahvalaulud, mida Cyrillus Kreek on üles korjanud, ja kui me vaatame Eestist väljapoole, siis näiteks juudi traditsioonis ongi kõik ainult vaimulik. Seal ei ole absoluutselt midagi ilmalikku, ka rahvalauludes mitte. Jällegi, ei saa mingisugust piiri tõmmata.

 

Ja samas, kui mõnes rahvalaulus väljendub sügav elutunnetus, siis ükskõik mis sümbolitega sa seda edasi annad…

…see ongi vaimulik. Näiteks sufi traditsioon. Ja psalmitekst, mida gregooriuse laul kasutab, on ka väga müstiline. See ei ole ainult meieisapalve, mis on iseenesest ka väga müstiline, aga kogu see psalmi poeesia on müstilise rahvalaulu tasemel.

 

Kui me võrdleksime gregooriuse laulu, nagu ka rahvalaulu ujumisega jões, siis mida see tähendab? Kas kõik, mis püsib vee peal, loeb?

Ujuma peab õppima, eriti kui sa räägid jõest. Kiire vooluga jões on raske ujuda ja ma arvan, et see on väga kiire vooluga jõgi. Selle vooluga peab kaasa minema. Me küll alustasime vestlust vastuvoolu ujumisest, aga… mingis mõttes tuleb ikka vastuvoolu ka ujuda. Sa jääd püsima siis, kui sa leiad oma vabaduse. Ujumisel on ju hästi oluline oma keha vabadust tunnetada. Kohe, kui sa kuskilt krampi tõmbud, upud ära.

 

Mulle väga meeldis see, mida sa rääkisid oma vanaemast ja tema sõbrannadest. Et algul nad rääkisid ja siis hakkasid laulma. Kas see tähendab, et kui ühel hetkel sõnadega enam edasi ei saa, siis lauluga saab — kaugemale?

Ei tea, tavaliselt oli nii, et räägiti-räägiti, kuni sõid oma kartulisalati ära, aga siis ühel hetkel oli vajadus laulda. Laulmine on ikkagi see, et sa väljendad midagi, mida sõnades ei saa. See on muusika olemus. Ja siis on side erinevate inimeste vahel palju tugevam. Sõnade kaudu võime me inimestega väga tihti konflikti minna, aga muusika kaudu võime asja jälle ära klaarida. Kas või meie laulupeod — meil on 100 000 inimest koos, kellel on omad arvamused ja kes kõik saavad elust absoluutselt erinevalt aru. Ja järsku nad tulevad kokku ja laulavad kõik ühtemoodi, sama asja, ja tunnevad ka tegelikult ühtemoodi. Ma arvan, et kui nad hakkaksid seletama, mida nad tunnevad, siis nende arvamused läheksid väga lahku. Seda tunnet sa ju ei seleta, aga ikkagi tunned.

 

Nii gregooriuse laul kui rahvalaul on anonymus’te loodud. Kunagi on keegi need laulud laulnud ja isegi siis, kui need on ajas muutunud, on seal ikka mingisugune inimlik alge. Kuidas sa oled selle isikustamata muusika endale isiklikuks teinud?

Just tänu vabadusele, mida selle muusika sisse minek meile annab. Ma arvan, et me kõik, kes me muusikaga tegeleme, peaksime seda otsima. Tehniline tasand on eeldus, et me saaksime edasi minna, aga lõppeesmärk peaks olema see, et me leiame selle seemne sealt üles ja saame selle osaks. Et me tunnetame seda sõnumit lõpuni. Mida rohkem me seda asja teeme, mida rohkem me kordame, seda loomulikumalt see välja tuleb. Gregooriuse laulus on see ühest küljest meie vabadus, aga teisest küljest näen ma ka, kui vaba on muusikaliselt olnud see elu või olukord, milles  tolleaegsed muusikud ise on elanud. Me teame, et teisel aastatuhandel tuli palju selliseid heliloojaid, kes järgisid mingisuguseid rangeid reegleid, aga kui me räägime rahvalaulust, siis siin ma tooksin need sama nimetaja alla. Laulik, kes on ka looja, on elanud selles muusikalises keeles ja tal on olnud vabadus end selle kaudu väljendada. Tema ainukene tingimus on see, et inimesed, kelle poole ta pöördub, saaksid tema väljendusest aru. Suulise traditsiooni puhul tähendab see, et kui temast aru saadakse, siis järelikult seda laulu ka korratakse ja see jääb kestma. Aga eeltingimus on vabadus. Kui ma kuulen, kuidas te Vox Clamantises laulate, siis on mul selline tunne, et avaneb täiesti uus maailm. Kõik on võimalik ja kõik jääb sellesse maailma sisse.

 

Vox Clamantises on mitmeid lauljaid, kes on seal laulnud algusest peale. Mõnda neist tunned juba aastakümneid ja mõnega ulatuvad seosed vanavanemateni välja. Mida selline ajalugu ühisele muusikateele juurde annab?

Päris lapsepõlvest ma ei tunne sealt kedagi. Taniel Kirikaliga sain tuttavaks Vanalinna Muusikamajas, kui ta oli kuueteistkümneaastane, mina olin natuke vanem. Jaan Leppik ja Taniel on olnud ansamblis algusest peale. Aga alles hiljem selgus, et minu vanaema, Kadri Hundi vanaema ja Tõnis Kaumanni vanaema olid olnud Kaarli Gümnaasiumis klassiõed. Tõnise vanaema ja Kadri vanaema olid mõlemad selleks ajaks vist juba surnud, nemad minu vanaema juures koos teiste klassiõdedega enam külas ei käinud, aga kui Tõnis ja Kadri ansamblisse tulid, siis ma sain vanaemalt seda teada. Tõnise vanaema oli eesti ajal juuksur ja kui minu vanaema abiellus, siis tal oli tema juurde aeg kokku lepitud. Aga keegi oli vahele pressinud ja aega hakkas väheks jääma. Sel ajal kuumutati lokitange ja Tõnise vanaema mõtles, et ta teeb natuke kuumemaks, siis jääb kiiremini. Ning kui ta tangid ära võttis, siis tulid need koos juustega…

Aga sellest ma sain juba Pariisis olles aru, et mind absoluutselt ei huvita mingisuguse projekti tegemine. Ma ise ei tahaks oma elu niiviisi veeta, et inimesed  tulevad kokku ja hakkavad alles üksteist kompama. Ma sain selgeks, et kui ma Eestisse tagasi tulen, tahaksin teha sellist ansamblit, mis töötab regulaarselt. Kui me 1996. aastal alustasime, siis fikseerisime ära, et proovid on kaks korda nädalas ja nii on see olnud siiamaani. See, et inimesed üksteist niivõrd hästi tunnevad, annab ka laval musitseerides lisaväärtuse. See on nagu perekond. Ma olen alati imetlenud seda, kui on selline perekond, kus lauldakse või musitseeritakse koos. Kui sa ei ole sellises perekonnas, siis järelikult pead niivõrd tihedalt teistega kokku puutuma, et selline asi oleks võimalik. Sellepärast sulanduvad meil ka uued inimesed nii hästi, et koht on neile juba soojaks tehtud ja nad tulevad ja hüppavad sinna sisse.

 

Aga kas see midagi ära ka võtab? On seal mingid ohud, kui inimesed üksteist nii hästi tunnevad? Mitte ainult muusika keskkonnas, aga ka vabal ajal nalja tehes? Kas see ümberlülitus on kerge tekkima? See on vist ikka ümberlüli-­tus — ei minda ju musitseerima sellesama nalja pealt, mida tehti viisteist minutit varem garderoobis?

Muidugi. Aga ma siiski arvan, et meie puhul on niivõrd hea üksteise tundmine kantud heatahtlikkusest. Meie inimesed otsivad ka teistes alati head ja tänu sellele on nad igas olukorras üksteisele abiks. Mida ta võtab? Ta võtab nii palju, kui me anname teistele inimestele, hoolime nendest, hoolitseme nende eest ja kui vaja, siis aitame neid. Nagu perekonnas. See on heas mõttes võtmine, kui inimesed hea meelega annavad.

 

Sa rääkisid palju vabaduse tundest muusikas. Vahel tõesti tekib selline õnnelik tunne, et kõik, mis tehakse, on õige. Et midagi ei saa olla vale. Aga see tunne tekib ju ikka pigem harva?

Ei teki harva. Me võime muidugi alati komistada, aga kui meil on see tee jalge all ja suund on õige, siis komistamine ei ole suures plaanis oluline. Me komistame, isegi kukume ja tõuseme püsti, aga meil on teada, kuhu me liigume. See on loomulik, me ei saa elada kunstlikus keskkonnas. Samamoodi tuleb vahel mingi kiuks või kraaks sisse, aga see pole oluline, kui ujumisoskus on juba omandatud. Minu ideaal on see, et sa lähed lavale ja unustad ära, et sa oled laval. Et sa muutud täiesti selleks sõnumiks, mida sa tahad edasi anda. Just sellepärast on mulle oluline kogu tervik, see, kuidas me lavale läheme, kuidas me alustame, kuidas me lõpetame — et kõik see alluks ühele sõnumile. Mitte nii, et kahe loo vahel laguneb järsku kõik laiali ja inimesed teevad nalja. Mõnikord oleme me Voxiga laulnud mingites teistes olukordades, mis ei ole otseselt kontsert. Ja siis ma järsku tunnen, et praegu oli midagi täiesti erilist.  Sellepärast, et inimesed unustavad ära, et nad on esinejad. Keegi ei taha vaadata inimest, kes esineb. Inimesed tahavad näha, et see, kes lavale tuleb, suudab avada midagi erilist, midagi oma hingest välja tuua. Keegi ei taha näha, et inimene oskab trikke teha. Igaüks oskab trikke teha. Või kui sa trikke tahad, siis lähed ja vaatad midagi muud. See muusika, millega meie tegeleme — ma ei taha öelda, et see oleks olulisem kui miski muu, ei ole. Aga mis mind isiklikult huvitab, on see tung ennast niiviisi avada. Mõnel inimesel ei ole vajadust ennast avada, aga minul on see soov kuidagi olemas ja lauljatel samamoodi. Me avame ennast sellisel moel, et me ei oska sellest rääkida, vaid me läheme ja laulame.

 

Vestelnud MIINA PÄRN

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon