„Viimastest”, filmidest ja muust

Intervjuu Veiko Õunpuuga

Veiko Õunpuu „Viimased” pidi linastuma kevadel, koroonaviirus tuli vahele ja filmi linastumine lükati sügisesse. Suurem osa järgnevast intervjuust ongi tehtud kevadel, kirja teel üle interneti, ja esimesed küsimused puudutavadki just toda aega. Otsustasin neid tagantjärele mitte kärpida, vast ei mõju nad siiski anakronistli-­
kult — meenutame…

      Lisaks on siin tekstis ka mõned küsijapoolsed, asjasse justkui mittepuutuvad heietused — las jääda needki, kuna olid samuti kirjavahetuse osa.

      Kevadel ei olnud ma „Viimaseid” veel näinud. Nägin mitu kuud hiljem ja nõnda on viis viimast küsimust lisatud hiljem, septembris.

 

Küsimused aprillis

 

DONALD TOMBERG: Nüüd, koroonaviiruse ajal, mis seis su uue filmiga on? Kas ja kui palju varem tehtud plaanid kehtivad? Kuidas on „Viimaste” linastumise plaanitav järg kodumaal ja väljaspool?

VEIKO ÕUNPUU: Hetkel on esilinastus edasi lükatud, ilmselt sügisesse, täpset aega ma veel ei tea.

 

Koroonaviirus on pannud mitmed tegemised ootele. Millega sa oma aega antud tingimustes sisustad?

Praegu ootan, et tormituul vaibuks ja temperatuur pisut tõuseks, et saaks hoovi korrastada. Hakkasin eelmisel sügisel maja lähedale pargikest rajama, või õigem oleks öelda: võssa jalutamiseks rada raiuma. Tahaks sinna pääseda, toas istumisest on villand. Ajaviiteks tuvastame siin kuivainete koguseid ja üritame mõista, kui kaua me ilma poes käimata hakkama saaksime.

 

Küsin nüüd lähemalt „Viimaste” kohta. Kui pikk oli võtteperiood? Mitmes tsüklis filmisite? Filmi tegevus toimub Lapimaal, tundras asuvas kaevanduskülas. Kas filmisite kogu materjali Lapimaal? Kuidas sa leidsid Soome osatäitjad? Stsenaarium on kirjutatud kahasse soomlaste Heikki-Huttu Hiltuneni ja Eero Tammiga. Kuidas jõudsid koostööni nendega? Kas algne stsenaarium, see mis oli paberil, tegemise käigus ka muutus?

Ma isegi enam ei mäleta, millal see projekt täpselt alguse sai, aga ligikaudu kümme aastat tagasi pöördus Eero minu poole, et kas ma ei tahaks Soomes filmi teha, neil olevat Heiki-Huttu Hiltusega stsenaarium kirjutatud. Eeroga olin tutvunud Sodankylä filmifestivalil, kus ta oli üks korraldajatest; põhitöö poolest oli ta Peter von Baghi juhitud „Filmihullu” toimetaja. Ma olin nõus tingimusel, et saan stsenaariumi endale sobivaks kirjutada. Tootjafirmaks oli Bufo OY, mis asus rahastust otsima. See epopöa kestis ligi seitse aastat, stsenaariumi kirjutasime aastate jooksul mitu korda ümber ja võteteni jõudsime lõpuks 2017. aasta sügisel, kui Eesti Filmi Sihtasutus oli projektile õla alla pannud ja Homeless Bob põhitootjaks asunud. Võtted vältasid poolteist kuud, mille käigus selgus, et stsenaarium siiski ei hakka sellisel kujul elama. Arendasime võtete ajal ühe kõrvalliini kesksemaks, see tekitas mõnevõrra segadust, aga näitlejate improvisatsioonilised otsingud kandsid vilja. Montaažiperiood venis lahenduste otsimise tõttu väga pikaks.

 

Filmi pealkiri on „Viimased”. Kas viimased on sulle olulised?

Viimased kui mahajäetud on mulle olulised, sest mul on neist kahju. Viimased kui need, kes järele jäävad, kes pärivad maa, neisse ma usun.

 

Kui sa vaatad enda ümber, siis kes on viimased?

Seda on ümbritsevaid silmitsedes raske öelda. Viimased on need, kes seisavad püsti, kui tolm settib. Aga kes meist nendeks osutuvad?

 

Viimased” on kättesaadava kirjelduse järgi vestern. Miks vestern ja mis võimalusi vestern pakub?

Kas „Viimased” päris vestern on, seda ma ei teagi. Kunagi sai selline veksel välja käidud, sest olukord nõudis žanrimääratlust. Pigem, kui tähte närida, võiks ta olla „northern”. Aga jah, vesterni jooni seal on. Miks vestern? Peamiselt sellepärast, et „kultuur” väsitab ja kurnab ära, tahaks avaratele ääremaadele, kus üksik inimene paistab maastikus kaugele ja tema väljaöeldud arvamused haihtuvad tuulde.

 

Vesterni on peetud pigem madalamaks žanriks. Aga näiteks Wittgenstein armastas vesterneid. Miks? Ehk seetõttu, et filmi vaadates sai ta kinosaalis rahumeeli oma mõtteid mõelda. Aga äkki hoopis seetõttu, et talle meeldis see vesternimaailm. (Wittgenstein sõdis vabatahtlikuna Esimeses maailmasõjas, lootes, et surma lähedus teeb temast parema inimese.) Kerge muigega ütleksin isegi, et kõigile, kellele meeldib Wittgenstein, meeldib vestern, sest vestern on oma loomult samuti kompromissitu ja tõsine. Nii, žanr on rehabiliteeritud, kuigi ta seda ei vajagi. Kas sulle meeldivad vesternid?

Ma ei saa öelda, et mulle Wittgenstein meeldib, aga tema lõplik järeldus, kui ma sellest õigesti aru saan, et keele abil pole võimalik olevat ammendavalt kirjeldada, see meeldib mulle küll. Vesternitest läheb mulle peale vana klassika, nagu John Fordi ja Howard Hawkesi filmid, suur lemmik on Martin Ritti „Hombre”. Aga hästi istuvad ka veidramad teosed, nagu Monte Hellmanni „The Shooting” või Jarmuschi „Dead man”. Ka igasugu spagetivesternid ja omaaegsed vesternilaadsed filmid, näiteks Sam Peckinpahi omad. Vanade filmide osas olen ma üldiselt omnivoor, kõik meeldib ühel või teisel ajahetkel, ka vesternid. Viimased üha rohkem, juba mingi kiusu pärast. Maskuliinne poos mõjub tänapäeva maailmas ühtaegu anakronistlikult ja vaat et julgustükina — võid ühe ropsuga ennast sisse mässida ja kuhugi natside ja lollpeade vahele asetuda. Keegi ei julge enam valjult välja öeldagi, et sorry, aga ma olen poiss, mulle meeldivad kõik need mehelikud asjad. Poks, püstolid ja laia äärega kaabud (need küll enam mitte nii väga).

 

Millised autorid (laialt kultuuriväljalt, sh muidugi ka filmikunstist) sulle olulised on?

Tarkovski, Bresson, Buñuel, Cassavetes, Fassbinder, Bergman, Kaurismäki, Pasolini, Ozu, Mizoguchi on filmitegijatest sellised, kes kohe pähe torkavad, aga eks neid on veel. Kõik õrnas eas nähtud ja kuhugi tugevalt kinni kiilunud. Nende filme vaatan ma ikka ja jälle, mõnikord ka vigu leides ja vahel pisut üleolevaltki, aga üldiselt suure imetlusega. Tõesti hea film oli ka Kore-eda „Poevargad”. Ilukirjandust ma millegipärast enam eriti ei loe; üks, kes mingil määral huvi pakkus, oli monotoonne Karl-Ove Knausgaard. Vahel püüan oma kehva haridust lappida mõne antiikse autoriga, aga peamiselt vedelevad mul praegu kõikjal raamatud tiibeti budismist. Näitekirjandusest oli aktuaalne Brecht, sest sai teatris katsetatud, samadel kaalutlustel on läbi käinud ka Jelinek. Väga hea on ajaleht London Review of Books, mille endale tellisin, sealt saab suurepärase pildi parasjagu maailmakirjanduses toimuvast. Mõnikord ostan nende ülistuse peale mõne uuema e-raamatu, aga need jäävad siiski tavaliselt pooleli. Maalikunstist üllatas mind Sittowi näitus KUMUS; sealsamas sain aimu sellest, kui võrratult hea kunstnik oli tegelikult Konrad Mägi. Üldiselt tunnen end üha paremini ajaloos tagasi liikudes. Nii kirjanduses, kunstis kui mõtteviisis. Võib-olla on asi informatsiooni ülekülluses, võib-olla keskeas. Kosutavalt mõjuvad anatoomiliselt ebakorrektsed, aga harmoonilised bütsantsi ikoonid, tiibeti tankad raevukate dharma kaitsjatega, käes verd täis kolbakausid, filokaalia müstikud-staaretsid, gnostikud ja neoplatoonikud, Borges, Lapin ja Tõnis Vint. Teisi Eesti lemmikkunstnikke ma ei hakka ette lugema — liiga paljud on veel elus, lähevad uhkeks. Filmitegijatest meeldib Sarnet, vanematest Leida Laius ja Grigori Kromanov.

      Lisaksin siia veel ühe inimese, kes pole sõna otseses mõttes autor kultuuriväljal, aga kelle mõju on mul raske alahinnata. Selleks on Leo Sampsoni nimeline noor briti meremees ja paadiehitaja, kes restaureerib saja-aastast puust purjekat ja postitab sellest Youtube’i videoid. Tema tööeetika ja kindlameelne pealehakkamine on äärmiselt inspireeriv ning muu hulgas on ta öelnud midagi sellist: „Me jagame oma reaalsuse jupikesteks ja nimetame need jupid ära. Näiteks sõna „paat” on lihtsalt üks selline katse määramatut ja pidevalt muutuvat nähtuste massi kontrolli alla saada. Tegelikkus aga on see, et maailm ei koosne eristatavatest objektidest, ja sellist eristamist tähistav sõna on iseenesest tähenduseta, nagu kogu nimetamise akt ise on täielikult tähenduseta. Ja mida paremat selles täielikult tähenduseta maailmas teha, kui ehitada üks paat ja minna merele?”

 

Mainisid enne, et kultuur võib ka väsitada. Vaat jah, ma ei tea, kuidas see sulle tundub, aga minule paistab, et Freudi „Ahistust kultuuris” passib tänapäeval parafraseerida ka nii, et on väsimus kultuurist. Eks see ole suuresti interneti süü ja teisalt aja vaimu juurde kuuluv, lõputult kiire „uue” pealetulek, tajutud pidetus selles. Ja selle rabistamise sees võib tekkida tunne, et keegi ei räägigi enam inimese juttu, et on peamiselt mingid agendad, jälle „uued” asjad… Ja see rütm närib ennast valdavaks nii, et kui siis keegi räägibki rahulikult või lihtsalt asjast, ei saa ka sellele enam pihta. Minulgi on (ise sõnastan seda kui teatud asotsiaalset omadust) kalduvus vahtida sinna, mis oli enne,
aega, kui kultuur tähendas justkui midagi enamat, st kui pürgimist tõe poole ei peetud veel vaenutegevuseks ja kultuur taotles nimelt sidet tõelisega. Muidugi, ajaloos on olnud erinevaid perioode ja nii ka erinevat suhtumist kunsti, aga kui oleme jõudnud näiteks väiteni, et kirjandus on see, mis nimetab end kirjanduseks, ja kui see väide ei tundugi enam radikaalne, millest muust see siis räägib kui mitte väsimusest.

      Või ütlen siis nii, et „need” tekstid uskusid ennast ja üksnes enda aja vaimus võngutamisest ei piisanud. Loed Cicerolt paar lauset ja juba eeldus, et on olemas see tegelik, mis on ka auline ja mille pinnalt üldse rääkida, alustuseks rahustab ja laseb siis dialoogi astuda. Kui rääkida filmist, siis kuuekümnendad olid ju suhteliselt hiljuti ja võõrandumine oli siis ka moeasi, aga nt Antonioni, kes seda võõrandumist kujutab, selle turjal ka ratsutab, usub ennast ja püüab sealt välja. Ja seal on siis ometi ka lootust ja võimalust millekski enamaks. (Kuigi võib-olla polegi võõrandumisele keskendudes võimalik sellest välja saada, jääbki üksnes võimaluse taju.) Eile vaatasin Chaplini „Väikemeest” — hästi hea oli. Ja samas oli hea vaadata ka seda, kuidas film „kunstina” polnud veel „valmis”, kuidas ta end otsis, kuid uskus ja oli samas ehtne koos kõigi oma looliste nõksudega (sh happy end). Meie ajal on filmid enamjaolt juba „asjaajamine”, kus kõik — ülesehitus ja sõ-
num — käib justkui kella pealt.

      Tegin nüüd lubamatult pika sissejuhatuse. Mis ei tähenda, et ma arvaksin, et minu tunnetus, see, miks ma paljuski minevikku vahin, peaks kattuma sinu omaga. Küll aga esitan nüüd mõned küsimused stiilis „milline söök sulle maitseb?”.

Ma täpselt ei mäleta, aga Freudi kirjeldatud ahistus on tema sõnul tingitud vist sellest, et kultuur paratamatult piirab meid läbi sotsialiseerimise ja teatud „ebasündsate” tungide represseerimise. Mul on raske täielikult omaks võtta kogu tema masinlikku isiksusekäsitlust — see näib natuke liiga ühekülgne või lootusetu. Ja ma arvan ka, et see, mis ahistab, pole tegelikult kultuur, vaid lihtne programmeeritud süütunne, hirm, et teed midagi valesti, kui lubad endal olla oma huvide ja
eelistuste suhtes aus. Argus tegelikult. Ja enese pidev paigutamine mingi väljamõeldud suure Teise mõjuvälja. Vahel tuleb teised kõigi nende arvamustega kuradile saata, kas või selleks, et jälle kõhuga hingama õppida ja tunda füüsilist lõdvestatust. Selles mõttes, jah, näiteks poks on super hea. Või meres ujumine.

      Mind väsitavad arvamused peamiselt ka seetõttu, et ma tean ühte: ontoloogilisi probleeme ei ole võimalik lahendada epistemoloogiliste vahenditega. Mõtlemine ei vii vaimses mõttes mitte kuhugi pärale, see on filosoofia ja igasuguste teadmiste fundamentaalne probleem ja väljapääsmatus. Ja lisaks olen ma tüdinenud ka intelligentsete inimeste rumalast harjumusest ennast kogu aeg välja vabandada oma tekstidesse pisteliselt tarbetut enesekriitikat pannes. See pole muud kui katse puhtalt välja tulla, nii et keegi ei saaks küüsi taha. Aga lõppkokkuvõttes, mis siis sellest on, kui oled paaril sapisel intelligendil hambus, kes su enesearmastuse üle pahandavad? Vaata kas või Trumpi — kui kenasti saab hakkama täiesti vaimuhaige inimene, kui ta kriitikat ei aktsepteeri.

      Ühesõnaga, ma mõtlen nii, et jah, jäävad mingid maitsed ja naudingud mõne autori stiili või tunnetusega seoses, aga lõppkokkuvõttes on see ajaviide, mida pole vaja liiga tõsiselt võtta. Mõni lööb aega surnuks näputööga, mõni Seneca moraalikirjadega, mõni püüab paaniliselt tervet maailma Lacani arusaamadesse suruda. Minu meelest on targem õppida sisemiselt vaikima, püüda valge ratsu, lüüa ühe käe plaksu. Ja tõepoolest, rõõmustada rohkem nagu laps. Ma vaatasin ka just ühte Chaplini lühikest filmi vanglapõgenikust ja naersin südamest. Kellelt ma küsima lähen, et kas minu rõõm on ehk asotsiaalne ja solvab kedagi isiklikult? Aga nüüd vastuste juurde.

 

Kui sa saaksid valida ajaloos aja, millal filme teha, mis aja sa valiksid?

Kahekümnenda sajandi päris algus ja kuuekümnendate lõpp tunduvad kino mõttes mõlemad huvitavad ajad. Aga vist on nii, et elades muul ajal, oleksin ma paratamatult keegi teine. Nii et sellel spekulatsioonil pole suuremat mõtet. Veiko Õunpuu nimeline filmitegija tegutseb kahekümne esimese sajandi esimesel poolel.

 

Mida sa filmides armastad? Osaliselt sa juba vastasid, aga küsin veel.

Seda, kui tegijatel on olnud jõudu ja pealehakkamist vankumatult ligimesearmastuse poolel olla.

 

Kas halastus on võimalik?

Kahtlemata on võimalik, sest seda esineb.

 

Mida tähendab alandlikkus?

Negatiivses mõttes orjalikkust, positiivses mõttes kuulekust endast kõrgema ees, üldises mõttes leplikkust.

 

Kas sa armastad loomi ja linde? 

Ma ei tea, kas see on armastus, aga ma tunnen nende olemasolust rõõmu.

 

Kas on mingid asjad, milles sa ennast ära tunned? See on nii loll küsimus, et sellele ei pea vastama.

See ei ole minu meelest loll küsimus, aga sellele on keeruline ammendavalt vastata. Parimatel hetkedel kõiges, halvimatel eimilleski.

 

See eelpool mainitud paadiehitaja rääkis justkui keele poolt kammitsemata maailmast. Kuidas sulle tundub, kas see, mida sa tsiteerisid, kõneleb ka rahust?

See peamiselt rahust kõnelebki. (Muide, sinu küsimuses peitub huvitav vaikimisi eeldus — nimelt, et maailm sisaldub teadvuses, sest keel saab kammitseda ainult kellegi teadvust.) Minu meelest rääkis see paadiehitaja üllatava läbinägelikkusega sellest, et kõik mõisted on suhtelised ehk tühjad; nad on alati vaid kokkuleppelised märgid, mille abil me sildistame ja eritleme fenomenide massi, seda ise tähendusega täites. Rahu just selle mõistmises peitubki.

 

Kas sa armastad elu?

Kardetavasti isegi liiga palju.

 

Jaa, selle paadiehitaja kohta veel nii palju, et on küll selge, et ta tunnetus on autentne, sest ta ju ehitab seda purjekat, mitte üksnes ei arutle, et mis on või pole purjekas. Ja midagi sell(is)est ütlemisest ju ikka kohale jõuab.

Saame öelda, et keeles toimub reaalsuse „juppideks võtmine”, mingi olemasoleva pidevuse järjepidev katkestamine. Aga teiselt poolt, kusagil Ameerikas on mingid varesed, kes disainivad konkse. Iga järgmine põlvkond võtab varem disainitud konksu ja täiustab seda omalt poolt. Ja selle konksu disainimise käigus toimub ka nn reaalsuse tükeldamine. Kui kultuur on mittegeneetiline pärand, siis on siin tegemist kultuuriga.

      Kuhu ma selle jutuga jõuda tahan? Kuhugi sinna, et „keele poolt kammitsemata” võiks ehk tähendada mingit olemisviisi, kus eristused on küll selged (ega muidu ju paati ka ei ehita — ikka läheb vaja just seda või teist riista), aga samas on olemas ka mingi taju, mis ületab selle vastuolu pidevalt toimiva, oleva, liikuva eluvoo ja selle mõistetesse fikseerimisel toimuva tükeldamise vahel. Kõik, kes on elus, neis on sama elu. Elu on kõigil üks. Seesama elu kõigis meis. Ja igaüks elab seejuures omaenda elu, st saab rääkida ka n-ö astmetega: iga individuaalsus /individuum/ individuaalne elu on temale omasel viisil suhtes kõikehõlmava eluga. 

      Teadvuse küsimust üritatakse lahendada, aga ma loodan, et ei lahendata. Sest kui see peaks kuidagi õnnestuma, on see õnnestumine ikka piiratud ja toob endaga kaasneva manipuleerimise kaudu ka palju paha. Mulle tundub intuitiivselt, et fundamentaalsel tasandil pole võimalik elu ja teadvust lahutada. Rääkida saab ehk küll teadvuse erinevatest astmetest. Ma arvan küll, et maailm sisaldub teadvuses religioosses mõttes ja nii, et maailm on loodud. Ka kõik loodusteadlased, sõltumata sellest, millist vastust nad eelistavad, teavad, et on ainult kaks võimalust — maailm on kas loodud või on tekkinud juhuslikult.

      Nii, ma jäin nüüd heietama, aga tahtsin täpsustada selle vaikimisi sisalduva eelduse kohta. Ja selle lapse rõõmuga olen ka vägagi nõus. Aga mõned küsimused veel. Sa oled õppinud EBSis (1992–1995) rahvusvahelist ärijuhtimist, Eesti Humanitaarinstituudis (1999) kirjandusteooriat ja semiootikat ja EKAs (2003) maalikunsti. Need on kolm erinevat maailma. Kui koduselt sa end neid valdkondi tudeerides tundsid?

Ärijuhtimist õppides tundsin end üsna halvasti. Ka kirjandusteooria jäi kuidagi võõraks. Liiga intellektuaalseks ja kuivaks. Ma olin romantiliste ootustega õppima asunud, kirjutasin sahtlisse ja tahtsin kirjanikuks saada. Värsimõõtude valemid hirmutasid. Maalikunst meeldis mulle väga ja meeldib siiani, aga leidsin, et seda pole tegelikult väga mõtet koolis õppida. Eriti kui pole kindel, kas on talenti ja pealehakkamist, et turgudel läbi lüüa, või meelekindlust, et ebaõnnestumist taluda. Nii et lõppude lõpuks ei tundnud ma ennast tegelikult mitte kusagil koduselt. 

 

Aastatel 1998-1999 rändasid Tais ja Indias. Mida need rännud andsid?

Midagi nad nagu andsid. Mingi usalduse maailma vastu, teadmise, et ka nii on võimalik — triivida sihitult, lasta sündmustel end kanda, asju vaadelda. Mul oli sel perioodil seda vaja, et end elus pisut ümber orienteerida. Ühtlasi pani see mind tollal palju eestluse peale mõtlema. Aasias mitte keegi ei teadnud Eestit, eestlane oli heal juhul mingi täiesti eksootiline olend, kehvemal juhul vaene ja ebahuvitav idaeurooplane. Ma olin hämmingus, kui paljud inimesed suhestusid maailma ja teiste inimestega oma rahvuse kaudu, ja mind hakkas vaevama mu oma identiteedi ebamäärasus. Eesti oli sel ajal väga lühikest aega iseseisev olnud ja eestlus oli välismaal reisides, vähemalt minu meelest, nagu mingi veider puue. Üks veider juhtum meenub veel. Kohtusin Mumbais ühe iiri tüdrukuga, kellele ma miskipärast valetasin, et olen filmirežissöör; siiamaani ei tea, miks. Sel ajal polnud mul kõige vähimatki kavatsust filme tegema hakata. Samas osutus see vale prohvetlikuks. Vahel tunnen nüüdki ebamugavust, kui kuulen end režissööriks nimetatavat. 

 

Oled teinud ka kaks teatrilavastust, Fassbinderi „Praht, linn ja surm” NO 99s (2010) ja Brechti „Ema Courage” samas teatris (2016). Mis sind nende autorite juurde viis? Kui erinev on lavastajakogemus teatris režissöörikogemusest filmi tehes?

Fassbinderi juurde viisid tema toredad filmid, Brechti juurde Märt Väljataga tõlgitud suurepärased luuletused, napid ja terased. Teatril ja filmil ei ole, vähemalt minu andmetel, lavastamise mõttes kuigi palju sarnasusi. Film on rida kujutisi ja filmi tehes teed lõppude lõpuks liikuvat pilti, kaadrit. Kui täppi läheb, salvestad; näitleja peab ainult õige nurga all seisma. Aga teatrilavastamine on nagu karjataks kirpe — igal hommikul hakkad uuesti nullist peale. Kõik on pidevas muutumises ja lõppkokkuvõttes oled näitlejate armul. Väga keeruline amet. Mind huvitab teatris alati pigem ebainimlik kui inimlik, mingid maneerid, eepilisus ja staatika, sõnumi sisu jne. Arvan, et ooperit oleks huvitav lavastada, midagi olme mõttes absoluutselt elukauget. Tundub nii toredalt jabur maailm. Suured egod, draamad, korraliku mahuga muusika. Monteverdi „Orfeus” või Wagneri „Rheingold”, sellisel mängul oleks juba jumet.

Sõnastan küsimuse ümber: mis nende autorite (Fassbinderi ja Brechti) puhul köitis, köidab?

Fassbinderi kino puhul köidab mingi lakooniline amatöörlikkus, nagu punk, ja mingi halastamatu moraliseeriv hoiak kombineerituna romantilise tundlikkusega. Ja Brechti puhul… seda on väga keeruline täpselt öelda, Brechti keel ja mõtlemine, see selgus, vaimukus, tegelikult samuti vist teatav lihtsus ja tabavus. Ja mõlemas see väike saatan — rõõm tõe väljaütlemisest.

 

Sinu kaks esimest filmi „Tühirand” ja „Sügisball” lähtusid Mati Undi tekstidest. Miks Unt? Kuidas Undi enda jaoks leidsid?

Lihtsalt juhtus nii. Unt on vaimukas, paiguti isegi geniaalne, mida ei saa kahjuks kuigi paljude eesti kirjanike kohta öelda. Ja aeg oli kah kuidagi selline. Unt oli teatris populaarne, või noh, vähemalt minu sõprade ringkonnas, Von Krahli teatris. „Tühirand” oli teemadelt minu jaoks tollal aktuaalne ja „Sügisballi” magalamaailma ja üksindustundega oli samuti võimalik suhestuda. Sellepärast siis Unt. 

 

Kui tegin intervjuu Salme-Riine Uiboga1, kes töötas esimese assistendina „Viimaste” juures ja kellega sa varemgi oled koos töötanud, siis tema märkis, et filmitegemise viis või standardid on üldiselt justkui paigas ja kõigile teada — et nii see asi käib, niimoodi filme tehakse —, aga samas tekib küsimus, kas selline „kõik on juba paika loksunud”-laad igale režissöörile sobib. Mis sa sellest arvad? Saad sa seda teemat veidi avada?

Salme-Riine on väga diplomaatiline. Tegelikult on ju selge, et ei eksisteeri mitte mingeid reegleid, kuidas peab filme tegema. On ainult eelarvamused ja harjumused, seega teatav vabatahtlik piiratus. Filmitegemise puhul esinevad muutujad, mida on liiga arvukalt, et neist mitte hoolida: ilmastikuolud, juhused, meelolud võtteplatsil, näitlejate võime rolli sisse elada, assotsiatsioonid, mis neil rolliga seoses tekivad, ja assotsiatsioonid, mis tekivad režissööril seoses filmi ja selle mõjuga, jne. Eks iga filmitegija leiab oma mooduse, kuidas võtete tingimustes navigeerida, mida ignoreerida ja millega arvestada. Isegi Stanley Kubrik tegi filme üsna samamoodi, kui mina neid teen, kirjutas stseene öösel ümber, misanstseeni ja kaadrid otsustas ära alles võttepäeva alguses, muutis keset võtteid süžee suunda. Kui see pole argument minu meetodi kasuks, siis ma ei tea, mis on. John Cassavetes kirjutas võttel lõputult dialoogi ringi ja monteeris oma filme totaalselt ümber kuni esika päevani. Tema filmidele pole vahetu elulisuse ja mängulisuse osas konkurentsi ka tänapäeval. Nürimeelsus on patt ja kuritegu elu suhtes, filmitegijad peaksid selle peale rohkem mõtlema.

 

Arhitektitaustaga Amos Gitai, kes tuli filmi juurde iseõppijana, tõdeb intervjuus TMKle: „Tänapäeva kino püüab anda liiga palju karmi infot. Minu arvates on selle põhjus muu hulgas filmikoolide arvukuses. Õpitakse liiga palju valemeid; filmikunst oli huvitavam, kui selle juurde tulid kõikvõimaliku taustaga inimesed, näiteks Pasolini, kes oli luuletaja ja kirjanik, Rossellini, kes tegi mitmesuguseid töid, Godard oma abstraktsioonidega…”2 Mida sa arvad sellest Gitai väitest? Mida sa arvad filmikoolidest? Kas filmitegemisel on vaja valemit? Ja teiselt poolt, kas päris ilma valemita saab filmi teha? Mingi arhitektuur, mingi kompositsioon on ju paratamatult vajalik.

Ma olen Amos Gitai väitega põhimõtteliselt nõus, kuigi ei saa hästi aru, mida ta selle karmi info ülekülluse all mõtleb. Kunsti ei ole võimalik koolis õpetada, isegi kui mõnikord, olude kiuste on seda võimalik seal õppida. Mainin siin igaks juhuks, kui juba see antud kontekstis probleemne termin „kunst” sisse lipsas, et filmide pealiskaudne jaotamine nn kunstifilmideks ja meelelahutuseks on tarbetu, ja nn väärtfilmid on sageli mingi konjunktuurne jama. Filmikunst on lihtsalt elus kino, eluga aktiivselt ja loominguliselt suhestuv, mõistuse piires eksperimenteeriv, igal juhul hirmuta tehtud. Ta võib vastata dramaturgilistele konventsioonidele, aga sellisel juhul peab ta olema perfektne detailides või elulisuses, voolama, haarama, vapustama, ületama vaataja ootusi, häirides tema väiklast enesega rahulolu, tõstma inimest, valgustama. Kuidas sa õpetad kedagi seda tegema või kas või sellist asja üritama? See vajadus peab inimeses sees istuma enne, kui ta filmikooli uksest sisse astub. Aga Rainer Werner Fassbinder ja Aki Kaurismäki näiteks ei saanudki kooli sisse. Werner Herzog isegi ei üritanud, tema läks sinna ainult selleks, et sealt kaamera varastada — seda kasutama õppis ta entsüklopeediast. Vaat selliselt mehelt on midagi õppida! 

Aga kas ilma valemita saab filmi teha? Saab küll, aga minu kogemuse järgi peab siin arvestama mõne asjaoluga. Esiteks, inimeste tähelepanuvõime ulatus on sotsiaalmeedia saabudes kõvasti kahanenud. Netflixi filmide keskmine kaadri pikkus on vist umbes kolm sekundit, staatilist ja pikka kaadrit tajub tänapäeva inimene füüsilise vägivallana. Ja absoluutselt kõike, mida selle abil näidatakse, oskab ta tajuda vaid ängina. See, et ta seda just ängina tajub, on ajakirjanike teene, kes on selle mõiste viimaste aastate jooksul lansseerinud; varem oskas lihtne vaataja vaid tüdimust ja rahutust tunda. Teiseks, empaatilise kaasaelamise tekkimise eelduseks on karakteri mõistmine, aga mõistmine on inimeseti erinev ja publikumenu võib loota vaid üldkehtivate normide baasil ehitatud karakteri puhul. Ja kolmandaks, režissööri isiklikud seisukohavõtud köidavad vaid kultuuriajakirjanikke ja lootusrikkaid noori, kes ise filmitegemisest unistavad. Nende hulk aga üha väheneb humanitaaria põlu alla sattumise tõttu ja ühe filmi publikuvajadust nad ära ei täida.

 

Mõned ütlevad, et filmide puhul on põhiline lugu, teised, et filmikunst ei pea sugugi olema peamiselt loo teenistuses, et filmikunsti tugevus on muus. Ja nende arvamuste vahele jääb muidugi veel variante. Mida sina arvad? Kas ja kui oluline on lugu?

Iga film on omal moel lugu, sest tal on algus, keskpaik ja lõpp. Aga ma mõistan, et nn loo apologeedid peavad tavaliselt silmas korrektselt struktureeritud sündmusi vaatajaga emotsionaalselt samastatava peategelasega, kellel on selgelt välja joonistuv probleem, tahe ja trajektoor ning kes siis, raskusi trotsides ja ületades, sihile jõuab (või ei jõua). Sageli soovitakse sel juhul teada ka, mida filmiga „öeldakse”, mis on selle „sõnum”. See on minu arusaamist mööda lihtsameelne lähenemine ja jäägu selle pooldajatele rõõm elada ühemõttelises universumis. Minu arusaamist mööda ei eksisteeri üheselt mõistetavat ja jagatud reaalsust, vaid mustmiljon isiklikku universumit, mille fundamentaalsed toimimisprintsiibid on küll samad, aga iga maailma värving, assotsiatsioonid ja emotsionaalne laeng on erinevad. Ka filme näeb igaüks läbi oma isiklike filtrite, aga vahel juhtub ka nii, et see värelev ja ebamäärane, mille vahendumist iga filmitegija loodab, see näib jõudvat pärale. Seega eksisteerib ka midagi universaalset.

 

Kui ma sinu varasematele filmidele mõtlen, siis on neis olulisel kohal väljad, avarus. Olgu siis otse maastikuna, näiteks meri, või sisima püüdlusena. Linnud taevas (nt „Sügisballis” ja „Free Range’is”) on väga tugeva tunnetusliku laenguga. Samas, mingist teisest tunnetuslikust aspektist on oluline ka lagedus, nt lumeväli „Püha Tõnu kiusamises”. Ka „Sügisballi” linnaruum, magalarajoon, loob teatava (ühetoonilise) välja või lageduse. „Viimaste” tegevus leiab aset tundras… Kuidas ma nüüd küsingi? Lagedus, avarus, väli, on need sulle olulised? 

Mulle meeldib kujutada mingit totaalsust, mille taustal või mille vastu tegutsedes tegelane välja joonistub. Tajun sellisena indiviidi elu. Aga selles totaalsuses näib olevat ka mingi võimalus, ma ei tea, lahustumiseks… või avardumiseks. Sisemise kaudu selleni jõudmine, et maailm on sinu väline keha. Kui nii imelikult väljenduda.

 

Mille poolest on filmi ruum või maastik erinev ruumist või maastikust meie argielus?

Üks on projitseeritud ekraanile, seda teatava taotlusega, teine näib olevat kolmemõõtmeline reaalsus ka väljaspool kinoekraani ja temas peituvat taotlust on raske tuvastada.

 

Filmi ja ka teatrit saab mõista/praktiseerida/vaadata ka nagu teatud mõttes tunnetusvahendit. Kui kaugele saab sel teel minna? Mulle tundub, et kusagil on paratamatult piir ees. Ma ei mäleta, kes oli see vaimulik, kes ütles kuidagi nii, et Tarkovski võtab inimesel käest kinni ja viib ta kiriku ukse ette. Aga sisse peab sealt ise minema.

Nojah, on olemas siiski mingi selline superstruktuur, nii kultuuriline kui ka meie teadvusele omane. Kõik ei lähe läbi ja kõike pole vajagi jagada. Tarkovski on hea näide selles mõttes, et ta jõudis minu arvates oma poeetilise tunnetuse vahendamisel mingi piirini, kust edasi minnes kaoks üldine arusaadavus. See, et ta sind kiriku uksest sisse ei vii, on suur teene sulle. Sest film ei olegi lunastuse vahend, ei saagi seda olla, seda peab inimene ilmselt veidi põhjalikumalt otsima kui paar tundi kinosaalis või arvutiekraani ees veetes. Võib olla on filmid üldse neile mõeldudki, kes sel korral lunastust ei leia, aga kellel on ka vaja tunda, et on olemas ilu, õiglus ja teatav lootus.

 

Mis eristab head operaatorit väga heast operaatorist? Sama küsimus režissööride kohta. 

Hea operaator on õppinud nägema nii, nagu on näinud parimad. Väga hea operaator vaatab oma silmadega, nagu vastsündinud laps. Sama kehtib arvatavasti režissööride kohta. Väga heade puhul on enamasti võimalik täheldada ka mingit selget maailmavaadet ja teatavat kompromissitust selle esitamisel.

 

Millised maastikud ja millised ilmad sulle meeldivad?

Mulle meeldivad kaugusesse ulatuvad maastikud, millel leidub vähe inimese jälgi. Ja uduvihm varasügisel.

 

Möödusid mõned kuud. Augustis nägin lõpuks ka „Viimaseid” ja mõtlesin, et ohoo, sellist filmi nüüd küll ei oodanud. Et siin on nüüd kümnesse tabatud.

 

 Küsimused septembris

 

Kaastööde puhul on oma ohud, eriti vähemuskaastööde puhul. Seda, et kaastöö tingimata ka filmi kvaliteedi tõusu kaasa tooks, ei saa, vähemalt Eesti kohta, väga tihti väita. Ent mõned õnnestumised siiski on. Näiteks „Mandariine” (2013, režissöör Zaza Urušadze) said „oma” filmiks pidada nii grusiinid, eestlased kui tšetšeenid. „Viimastega” on midagi sarnast — koostöös ei paista olevat midagi kaduma läinud ja omaks saavad seda pidada nii eestlased kui ka soomlased. Viimased tunnetuslikult vaat et rohkemgi — kõlab ju vaid soome keel ja üldistuste kõrval, mida „Viimased” endas kätkeb, on sellel filmil ka oma „kohasõltuvus”. Lapimaa ei ole, vähemasti soomlastele, kindlasti mitte mingi anonüümne loodus, vaid konkreetne koht. Samuti on „Viimastes” olulisel kohal põhjamaised reaalid. Jah, „northern” sobib määratluseks hästi. Siit lähtuvalt on mul kolm küsimust. Esiteks, kui tähtis on sulle autorina see, et su filmid oleksid (ka) eesti filmid?

Kaastöö on enamasti ainus võimalus ühe enam-vähem normaalse suurusega filmi eelarve kokku saada. Nii siin kui Soomes on ametlik toetus üksi liiga väike. Kvaliteedi tõusu see automaatselt ei taga, pigem tekib palju probleeme, sest iga toetusega lisandub kitsendavaid tingimusi. Näiteks peab suure osa toetusest ära kulutama selles riigis, kust see tuleb. See dikteerib omakorda inimeste valikut. Töökultuur ja tavad põrkuvad mõnikord ja nii edasi. Ma olen paratamatult eestlane ja oma filmid teinud peamiselt eestlastele, Eesti elu kommenteerides, aga loomulikult on mulle tähtis ka sellest midagi üldinimlikku leida. Ja mis puudutab Eesti ja Soome erinevust, siis loomulikult erinevusi esineb, aga meis on ka üllatavalt palju sarnast.

 

Variatsioonina eelmisele küsimusele: kui oluline on sulle see, et üldistuse alt saaks ära tunda selle üksiku? Ma natuke seletan, mida ma mõtlen. Näiteks „Sügisballi” puhul avastasid paljud Eesti vaatajad konkreetselt Lasnamäed, elasid kaasa üksildastele eludele nimelt Lasnamäel ja mitte mingis abstraktses magalarajoonis. Välismaine vaataja Lasnamäed ei tea ja võtab vastu üldistuse. Lapimaaga „Viimastes” on midagi natuke sarnast.

Ilma spetsiifiliseta valgub film alati laiali, ilma selle fookuseta ei saa. Ja ilma üldistuseta pole filmil mõtet. Nii et mõlemad on olulised.

 

Eesti film on oma identiteediotsingutes jõudnud sinna, et tahab end näha Põhjamaade filmikunsti osana. Nõnda saab lahti Ida-Euroopa sildist. Kas eesti filmikunstil võiks olla ka tahet ja/või lootust päris isepäises suunas minna?

Mis puudutab seda küsimust, siis ma tahaksin korrigeerida, et vaata, filmikunstil endal ei ole jalgu ega pead, tal pole tahet, ta ei saa suunda võtta. Seda teevad kunstnikud. Aga teha õnnestub neil lõppude lõpuks ikkagi vaid seda, mida EFI on nõus toetama. Ja olukorras, kus terve valdkond on alarahastatud, kus võimekad filmitegijad nälgivad või üritavad filmitegemise kõrvalt muud ametit leida, püütakse meeleheitlikult teha seda, mis rahvale „peale läheb”, pidevalt üha madalamat ühisnimetajat otsides. Ma ei põlasta siin rahvakino ega väida, et kõik filmid peaksid olema talumatult keerulised. Aga filmikunsti mõttes eesrindlikud teosed on meil liiga haruldased, et nende pinnalt võiks üldse mingist suunast rääkida.

 

Kas sa oled „Viimastega” ise rahul?

Pigem olen rahul.

 

Intervjuus mainisid sa teiste seas ka kirjanik Karl-Ove Knausgaardi, seda seoses monotoonsusega, ja Hirokazu Kore-eda filmi „Poevargad”. Knausgaardi pole ma lugenud, aga monotoonsusega on pistmist ka „Viimastel”, selle filmi tegelastel. Jah, kordus, milleta monotoonsuski hakkama ei saa, on omaette teema. Kore-eda „Poevargad” on tõesti hea film ja ütleksin, et „Viimased” on sellega omamoodi ka suguluses. Küsin aga hoopis nii: sa ütlesid, et „Viimased” tegi kogu tööprotsessi jooksul läbi mitmeid muutusi. Kas resultaadis tunned ära ka oma algse kujutluse?

Huvitav, et sa „Poevarastega” sugulust leiad. Milles see avaldub? Aga algsest kujutlusest… Tead, sõber Taavi Eelmaa ütles kunagi, kui talt oli palutud mingit teksti ja ta oli midagi kirjutanud, aga lõppude lõpuks ikkagi vaid seda, mis „tuli”: „Nad ei mõista, et ma olen nagu Juhan Liiv, lollike, abitu lapsesuu.” No midagi sarnast ta ütles, kas just nende sõnadega, aga… Ja ka mina kirjutan sellele alla. Ma saan usaldada ainult oma intuitsiooni ja mingeid üsna veidraid impulsse ja esteetilisi eelistusi. Ja kui sisetunne ütleb, et mingitest, aastaid tagasi ette kujutatud stseenidest ei saa võtteplatsil asja… Ei teagi, miks — kas on sisulises mõttes valesti kirjutatud või ei leia näitlejad omavahelist keemiat, aga selge on, et need ei lähe käima —, siis on vaja midagi muuta. Oluline on, et resultaat hingaks ja oleks elus. Ma tahan väga uskuda, et „Viimastes” see lõpuks õnnestus. Ja mingis mõttes on lõpptulemus väga lähedal mõnele algsele kujutlusele.

Tahaksin lugejale soovitada, et mine vaatama, hoolimata minust ja mu neurootilisest seletamisest, ja otsusta ise. Äkki leiad, et see puudutab sind.

 

Õnnitlen. Suurepärane film. Ja tänan vestlemast.

Aitäh huvi tundmast.

 

Viited:

1 Persona grata. Salme-Riine Uibo. — TMK 2017, nr 12.

2 Vastab Amos Gitai. — TMK 2019, nr 2.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon