PERSONA GRATA HANDO NAHKUR
Juuni, 2020Kaitsesid hiljuti muusikadoktori kraadi. Palju õnne! Mis oli teema?
Suur tänu! Doktorikraadi saamine möödunud detsembris Põhja-Texase ülikoolis Dentonis oli minu jaoks suursündmus kahel põhjusel: omandasin teaduskraadi ja sai läbi mu kuusteist aastat kestnud tudengiteekond USAs. Täpsustuseks ütlen, et need kuusteist aastat hõlmasid elu viies ülikoolis kolmes osariigis ning kolme diplomi ja kolme kraadi saamist. Doktoritöö pealkiri oli „„Püha öö” (10 arranžeeringut aegumatutest jõululauludest, arr. Hando Nahkur): Edasijõudnud õpilaste ettevalmistamine standardrepertuaariks”. Kuna ma sain doktorikraadi kahes valdkonnas, solist ja pedagoogika, oli mul võimalik valida, mis suunas ma oma töö kirjutan. Pedagoogika tundus olevat praktilisem. Olen aastate jooksul tegelnud palju õpetamisega ja märganud tihti, et nooremad õpilased vajavad rohkem huvitavamat, aga samas klassikalistel traditsioonidel põhinevat repertuaari üleminekuks keskastmelt standardrepertuaarile. „Püha öö” (kirjastanud ja välja andnud Alfred Music) on minu arranžeeringute noot sooloklaverile. Tegu on klassikaliste arranžeeringutega kümnest aegumatust jõululaulust. Kasutan seal mitmeid klaverimängutehnikaid, mis on pärit klassikalisest muusikast. See kogu on väga sobiv neile õpilastele, kes valmistuvad klassikalise standardrepertuaari mängimiseks. Klassikalise muusika all mõtlen klassikalist muusikat üldiselt.
Oled sündinud 7. juulil 1982. aastal Tallinnas, n-ö muusikute dünastia peres. Su isa Toivo Nahkur ja ema Anu Nahkur on mõlemad olnud tunnustatud pedagoogid ja pianistid. Kui vanalt sa õppimist alustasid?
Alustasin õpinguid seitsmeaastaselt Tallinna Muusikakeskkoolis. Esimesel aastal õppisin viiulit ja siis läksin üle klaverile ja hiljem lisandusid klaveri kõrvalt ka löökpillid. Tänu ema ja isa suurele muusikaarmastusele olin ma loomulikult muusikast ümbritsetud juba sünnist saati, eriti klaverimuusikast. See oli minu muusikuelu kujunemisel kindlasti määrav. Mis puutub pedagoogidest ja pianistidest vanematesse, siis oli nende mõju ikka selline, et viieaastaselt ma arvasin, et kõik inimesed maailmas mängivad klaverit. Eks nende tutvusringkonnas olid peamiselt pianistid ja kõik, kes meil käisid, õpilased ja külalised, olid enamasti pianistid. Viieaastasena on ju üsna loomulik sellest järeldada, et kõik inimesed mängivad klaverit… (Naerab.)
Mida andis sulle Tallinna Muusikakeskkool? Kes sind on mõjutanud? Või kas üldse on?
Võiksin väga pikalt kirjutada sellest, mida TMKK mulle andis. See oli erakordne kool! Loominguline ja samas väga kindla režiimiga — ideaalne kombinatsioon muusikute arendamiseks. Väga inspireeriv oli ka imeline loodus kooli ümber, kõik ju teavad neid kauneid Kivimäe mände, mida igast klassiruumist ja harjutusklassist näha oli.
Minu esimene õpetaja oli Aino Riikjärv (viiul). Klaveriklassis olin kõigepealt Ülle Sisa ja siis Erna Saare õpilane ning löökpillierialal juhendas mind Kristjan Mäeots. Samal ajal oli mul ka kodus kaks suurepärast klaveriõpetajat, minu vanemad. Kõik minu õpetajad on mind mõjutanud, igaüks eri ajal. Mul oli suur õnn olla seal, kus ma olin. Iga õpetaja andis uue suuna, vanemad juhendasid oma vaatenurgast ja kõik see kokku andis mulle võimaluse muusikaga tõsiselt tegelema hakata. Ütleksin veel TMKK erilisuse kohta seda, et kui räägitakse sealsetest muusikutest ja nende suurest edasijõudmisest, siis ei tohi unustada ka seda, et paljud TMKK õpilased, kes ei ole jätkanud professionaalsete muusikutena, on jõudnud teistel aladel samuti suurte saavutusteni. Seda statistikat oleks huvitav uurida. Tean paljusid TMKK vilistlasi, kes on saavutanud suurt edu muudel erialadel. See näitab minu arvates TMKK erakordsust sama palju kui sealt pärit edukad muusikud. Kõige muu kõrval tõestab see ka muusikahariduse üldist tähtsust. Muide on teada, et USAs paljud korporatsioonid, kes palkavad inimesi kõrgematele kohtadele, küsivad kandidaatidelt, kas neil on muusikalist tausta. Miks? Sest paljudes uuringutes on tõestatud muusikalise hariduse positiivset mõju inimese arengule.
Kas su edasised õpingud Eesti Muusikaakadeemias olid TMKKle loomulikuks jätkuks?
Jah, muidugi, need, kes otsustavad muusikaga jätkata, lähevad enamuses ikka esmalt EMAsse. Mina tegin seda ka ja EMAs oli minu juhendajaks Aleksandra Juozapėnaitė-Eesmaa, arranžeerimist õppisin Olav Ehala juures.
Jätkasid õpinguid USAs ja oled õppinud mitmes sealses ülikoolis. Praeguseks oled elanud juba üheksa aastat Dallases.
Nii see on. Aeg läheb, aga palju on tehtud. 2003. aastal avanes mul võimalus jätkata õpinguid Yale’i Ülikoolis. Õppisin seal aastail 2003–2006 Boris Bermani juures, siis 2006–2008 New Englandi Konservatooriumis Bostonis Gabriel Chodosi juures, seejärel 2008–2011 Texase Kristlikus Ülikoolis Fort Worthis Tamás Ungári juures, seejärel 2011–2015 Lõuna Metodisti Ülikoolis Dallases Joaquín Achúcarro juures ja lõpuks Põhja-Texase Ülikoolis Dentonis Texases Pamela Mia Pauli juures. Dentoni linn on Dallasest neljakümne miili kaugusel (Dallases elasin, kui tegin doktoritööd). Ükskord arvestasin huvi pärast kokku, mitu kilomeetrit ma pidin nelja aasta jooksul autoga läbi sõitma, et doktoriks saada — 30 000 km. Olles elanud kolmes osariigis neljas linnas ja õppinud viies USA ülikoolis, võin vist öelda, et USA ülikoolielu olen näinud päris kaua ja avaralt. See on olnud fantastiline seiklus, millest on raske lühidalt kirjutada. Aga jah, Dallasesse jõudsin sügisel 2011 ja see on mu koduks olnud viimased üheksa aastat.
19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimesel poolel nautisid eestlased Peterburi/Leningradi elavat muusikaelu. Nii mõnigi neist on väitnud selle olevat oma teise „muusikaülikooli”. Sa elad juba aastaid Ameerikas. Kuidas on maailma suurlinnade Bostoni ja Dallase muusikaelu sind inspireerinud?
Kõik kohad on mind omamoodi inspireerinud. Mulle on alati meeldinud nautida suurlinnade muusikaelu ja seda igast küljest. Dallase ja Bostoni sümfooniaorkestrid on ühed USA parimad ja nende kontsertidel olen palju käinud. Kui Yale’is õppisin, jäi New York rongiga sõites paari tunni kaugusele, ja nii palju, kui rahakott lubas, käisin ka seal solistide ning New Yorgi Filharmoonikute kontsertidel Carnegie Hallis ja Lincoln Centeris. Need olid fantastilised elamused! New Yorgis, Bostonis ja Dallases olen näinud-kuulnud Daniel Barenboimi, Garrick Ohlssonit, Mihhail Pletnjovi, Emanuel Axi, Evgeny Kissinit, Richard Goode’i, Radu Luput, John Adamsit, Hilary Hahni, Yefim Bronfmanit, Ivan Moraveci, Cecilia Bartolit, Maxim Vengerovi, Céline Dioni, Kenny Rogersit, Marc Anthonyt, Mariah Careyt jpt esinejaid.
Ühest sinu intervjuust käib läbi, et oled kohtunud ka omaaegse legendaarse pianisti Van Cliburniga. Kas meenutaksid seda kohtumist?
See oli hetk, mis kunagi ei unune! Nooruses kuulsin palju Van Cliburni erakordsusest ja tema mõjust kõigile, kes teda 1958. ning sellele järgnevatel aastatel kuulsid. Üles kasvades kuulasin lõputult tema salvestusi, mis tõepoolest olid vapustavad. Olin 2005. aastal Van Cliburni nimelisel noorte pianistide festivalil tema kodulinnas Fort Worthis (Texase osariik) ja seal me kohtusimegi. Loomulikult ei olnud teda festivalil palju näha, sest tema kuulsust arvestades ei saanud ta kusagile minna, ilma et inimesed tema juurde poleks tormanud, seda ka tema oma kodulinnas, aga ühel hetkel oli ta kohal. See lühike kohtumine kinnitas seda, mida olin varem temast kuulnud. Ta oli fantastiliselt südamlik ja sõbralik. Tundis huvi selle vastu, kust ma pärit olen, kes mu lemmikheliloojad on jne.
Mitmed meistriklassid? Mida/keda hindad neist enim?
Olen oma noorusaastatel osalenud tõepoolest paljudel meistrikursustel, eks ikka soovist õppida ja kohata meistreid. Iga meistrikursus on andnud uusi ideid edasiminekuks. Meelde on jäänud Lazar Bermani, Peter Donohoe, Yoheved Kaplinsky, John Perry, Russell Shermani, Christopher Eltoni, Leslie Howardi, Karl-Heinz Kämmerlingi ja Claude Franki kursused.
Oled võitnud mitmeid auhindu nimekatel konkurssidel. Mida need on sulle andnud?
Hindan kõiki tunnustusi kõrgelt ja alati on hea meel, kui kusagil minu tegemisi märgatakse. Samas on muusikas tähtis mitte keskenduda tunnustusele, sest see viib asjad tasakaalust välja. Mulle on tähtis, et kuulaja saaks muusikalise elamuse sellel hetkel, kui muusika temani jõuab, olgu siis kontserdil või plaadilt. Elamuse all pean silmas seda, et kuulaja ei jää ükskõikseks. Iga inimene kuulab muusikat lähtuvalt oma vaatenurgast. Interpretatsiooni suurim küsimus ongi see, kuidas pakkuda kuulajale võimalust sinu ja teosega ühenduda ning leida ettekandest midagi, mis jääb meelde.
Oled olnud oodatud esineja mainekatel festivalidel, sh korduvalt ka Tallinna festivalil „Klaver”. 2006. aasta festivalil „Klaver” paistsid silma Liszti Sonaadiga h-moll. Kriitikud on esile tõstnud sinu suurt klaverikõla ja kõrvutanud sind selles mõttes Lisztiga, aga ka Wilhelm Kempffi ja Marta Argerichiga. Millist repertuaari eelistad praegu mängida?
Kõik festivalid on toredad, sest, nagu sõna ise ütleb, on tegu pidustusega. Mis saaks olla muusikule toredam, kui osaleda muusikapidustustel. Tallinna festivalil „Klaver” on minu jaoks alati olnud eriline õhustik, kuna see toimub mu kodulinnas ja kodupublikule.
Mulle meeldib suurejooneline kõla ja mõjuvõimas muusika. Samas võib teatud olukorras olla üks erakordne ppp-kõlavarjund veel palju mõjuvam kui fff-suurejoonelisus. Olen alati eelistanud repertuaari, millega ma tunnen isiklikku sidet. Aastatega olen hakanud järjest vähem mängima muusikat, mis mind ei haara. Ma ei võta enam vastu ka selliseid pakkumisi, mis dikteerivad mulle repertuaari (seda on tulnud ette rohkem orkestri- kui soolokontsertidega). Siin ei ole küsimus selles, kas üks muusika on parem kui teine. Kõigil meist kas tekivad või ei teki oma seosed teoste ja heliloojatega. Kui muusika sind ei haara, pole mõtet ka mängida. See on ajaraiskamine ega saa kunagi olla mõjuv, sest interpreedi isiklik seos teose või heliloojaga on see, mis saab luua platvormi elamuse pakkumiseks kuulajale.
Kas eelistad soolokontserte orkestriga esinemisele?
Mulle meeldivad mõlemad, kuigi neil on täiesti erinev atmosfäär. Orkestrimaailmas on kahjuks tekkinud üks märgatav probleem — enam ei tehta proove. Paljud orkestrid lennutavad solisti viimasel hetkel kohale, teevad üks-kaks proovi ja siis on peaproov ja kontsert. Meelde tuleb Krystian Zimermani salvestus Chopini kontsertidest Poola Festivaliorkestriga. Salvestusele eelnes terve suvi proove, millest mõni venis kahekümne ühe tunni pikkuseks. Selle järel tehti sajandi salvestus. Sellist graafikut ei saa loomulikult normaalseks pidada, aga üks-kaks proovi? Sellest lähtuvalt eelistan soolokontserte orkestriga esinemisele. Aga samas, kõigi orkestrite ja dirigentidega, kellega olen koos esinenud, on mul olnud suurepärane koostöö.
Oled oodatud solist maailma parimates kontserdisaalides. Millistes neist tunned end kõige paremini? Millest see sõltub?
Igal saalil on oma akustiline aura. Minu jaoks on akustikast ja saali tuntusest veelgi tähtsamal kohal klaveri kvaliteet. Kui pill on hea, saab hakkama iga akustikaga. Kehv klaver kuulsas saalis ei anna võimalust ennast teostada. Klaver on õnneks võimeline looma akustika ka kõige kuivemas saalis. See ei ole kerge, aga on võimalik.
Kas kammeransambel on jäänud su tegevusest välja?
Ei ole, aastate jooksul olen mänginud palju kammermuusikat. Mulle muidugi meeldib kvinteti kooslus rohkem kui duo, sest kvintett on juba nagu miniorkester, aga väiksemad koosseisud on ka toredad. Kui on head muusikud, on igas koosluses inspireeriv musitseerida.
Tegutsed ka arranžeerijana?
Olen arranžeerimisega palju tegelnud ja see on mul olnud rohkem nagu hobi. Samas olen ka seda suunda proovinud täiendada. Nüüdseks on mitmed minu arranžeeringud ka kirjastatud. Mind on alati huvitanud muusika tervikuna. Kuigi olen täielikult klassikale pühendunud, tunnustan kõiki muusikastiile ja -suundi. Kõik, mis on originaalselt ja südamest tehtud, on tähelepanu väärt. Arranžeerimine on andnud mulle võimaluse vaadata eri tüüpi muusikale ja siis seda klassikaga ühendada. Minu seaded põhinevad enamuses populaarsel muusikal, aga on oma olemuselt klassikalised.
Milline on su suhe eesti muusikaga üldse? On see su kontserdikavades olemas?
Eesti muusikaga on mul väga emotsionaalne suhe ja seda mängides tunnen ennast alati nii, nagu oleksingi parajasti Eestis. Meil on palju erakordselt head ja originaalset muusikat. Tavaliselt jätan oma kavades alati ruumi eesti muusikale. Huvitav on näha, kuidas erinevad teosed mõjuvad inimestele erinevates kohtades. Ükskord mängisin USAs aastase vahega kaks kontserti samale publikule, ühel oli kavas Tubina „Ballaad” ja teisel Tüüri Klaverisonaat. Mõlemad teosed pälvisid suurejoonelise vastukaja. Üheski kommentaaris ei öeldud ühe ega teise kohta, et „tüüpiline eesti muusika”. See näitab eesti heliloojate geniaalsust ja originaalsust.
Tüüri Klaverisonaati mängisid sa Eestis festivalil „Klaver 2016”. Mäletan, et esinemist saatis ka üks video. Kas siit saigi alguse sinu idee kirjutada teadustöö Tüüri sonaadist ja Adamsi klaveripalast „China Gates”? Kuidas sa selleni jõudsid?
Festivali „Klaver 2016” kontsert on mulle erilisena meelde jäänud ja osaliselt just sellepärast, et siis ma tegin oma esimese ettekande Tüüri sonaadist Eestis. Salvestasin selle sonaadi juba varem ja video panime kokku koostöös fotograafi Kaupo Kikkasega. Tüüri sonaadi geniaalsus peitub selle mitmekihilisuses. Minu jaoks on üks nendest kihtidest Eesti loodus. See video on versioon sellest, mida see muusika mulle Eesti loodusest ütleb. Minu Youtube’i kanalil on see video olemas ja kõigile kättesaadav. Kaupo Kikkase imelised loodusfotod andsid võimaluse seda ideed täiuslikkuseni arendada. Kuna video oli festivali ajaks valmis, otsustasin seda kontserdil esitleda. Rohkem ma ei hakka Tüüri sonaadi mitmekihilisusest rääkima, sest sellest räägib mu artikkel. Idee kirjutada teadustöö Tüüri Klaverisonaadist ja Adamsi „China Gatesist” tekkis tõepoolest umbes sel ajal. Peamiseks inspiratsiooniks oli Tüüri sonaadi ja Adamsi „China Gatesi” üheaegne repertuaaris olek. Mäletan, kuidas ma töötasin nende teostega ja siis hakkas mul järk-järgult kujunema mõte, et siin on midagi väga huvitavat… Kõik, mis sellele järgnes, ongi „Kaks meest, üks nägemus”.
Kuidas sa suhtud kriitikasse?
Eks ikka nii, et positiivsesse suhtun hästi ja negatiivsesse halvasti. See on inimloomuses ja täiesti normaalne! Kõik, kes ütlevad, et neile meeldib negatiivne kriitika või et neil on ükskõik, ei räägi tõenäoliselt tõtt. Tähtis on tervitada mõlemat tüüpi kriitikat ja on loomulik tunda ennast siis vastavalt kas rõõmsa või kurvana. Tähtis on järgmisel või ülejärgmisel päeval uue hooga edasi minna. Igast kriitikast saab midagi õppida ja, nagu varem öeldud, me kõik kuulame muusikat erineva nurga alt. Kellelgi ei ole võimalik kõigile ühtemoodi mõjuda. Samas just see teebki muusikamaailma huvitavaks. Nii, nagu ükski interpreet ei saa garanteerida, et tuleb perfektne kontsert, ei saa keegi garanteerida, et hästi läinud kontsert kõigile meeldib või et ebaõnnestunud kontsert kellelegi ei meeldi.
Kes on sulle tänapäeva pianistidest lähedased?
Olid ajad, kui ma mõtlesin, et mulle meeldib just see pianist ja mõni teine meeldib vähem. Aga praegu ütleksin nii, et müts maha kõigi pianistide ees, kes suudavad asjaga pidevalt tegelda. See ei ole kerge elukutse, vaid meeletult aega ja pühendumist nõudev. Paljud minu pianistidest koolikaaslased USAs on ammu pianisti elukutsest loobunud, sest nende sõnul oleks sellele erialale jäämine pikemas perspektiivis liiga keeruline. Hindan kõiki pianiste!
Kas sulle meeldib salvestada?
Siiani olen salvestanud viis plaati, viimane oli „Lisztomania Vol.1” (2018). Plaate salvestan siis, kui tunnen, et nüüd võiks seda teha. Salvestada mulle tegelikult meeldib ja plaanis on ikka uusi projekte ka, ega ma muidu poleks pannud viimase plaadi peale „Vol.1”…
Kuidas/kas on sinu elu ja pianistikarjääri mõjutanud praegune olukord maailmas — koroonakriis ja sellele järgnenud tänavarahutused?
Praegune olukord on kõigi elu mõjutanud ja oleks vist isegi õigem öelda, et muutnud. Kontserte pole toimunud juba kolm kuud ja minu teada pole ka USA kõige suuremad saalid veel otsustanud, mis saab sügisel. Igal pool on segane aeg ja kardan, et tavaline kontserdielu, sellisena, nagu ta oli aasta algul, veel lähiajal oma normaalsesse rütmi tagasi ei lähe. Ma olen tänulik muusika eest, sest isolatsioonis oleku ajal on muusika olnud mulle väga hea kaaslane. Muusikaga tegeldes on ju võimalik segavaid mõtteid eemale juhtida ja mingit tasakaalu leida. Samas mõtlen kogu aeg sellele, kui rasked ajad praegu maailmas on ja kui palju traagilist on see olukord toonud paljude inimeste ellu. Kui ma nendele asjadele mõtlen, siis on piinlik muretseda oma tulevaste kontsertide toimumise või mittetoimumise pärast. Tänavarahutused on praeguseks varasemaga võrreldes mõnevõrra vaibunud, aga eks pinged ole jätkuvalt olemas. Siin Dallases oli ka suuremaid meeleavaldusi, aga üldiselt oli kõik rahulikum kui paljudes teistes osariikides. Kogu see koroonakriis on arusaadavalt mõjunud inimestele väga raskelt ja rusuvalt. Paljudel on tekkinud suuri pingeid, alates isolatsioonist endast kuni finantsprobleemideni. USAs on töötuks jäänud kümned miljonid inimesed. Ja kõige selle kõrval on alanud USA presidendivalimiste finaal. Kõik need asjad kokku võivad järgmiste kuude jooksul tekitada veel nii mõnegi ootamatu võnke Ühendriikide atmosfääris.
Olen kuulnud, et sinu isa on pärit looduslikult väga kaunist kohast, Porkunist, millega on seotud ka mitmed eesti kultuurilukku jäädvustunud romantilised muistendid. Kas mõtled vahel ka Eestile, oma päritolule? Kuidas tundub praegu vaadata Dallasest Eestile?
Eestile mõtlen tihti ja kuigi olen juba peaaegu pool elu USAs elanud, olen hingelt ikka eestlane. Porkuni on absoluutselt maagiline koht. Milline loodus ja rahu! Olin seal viimati eelmisel suvel. Kui ma seal järvede keskel vaikuses seisan, mõtlen tihti kontrastile Dallase ja Porkuni vahel. Kas saavad kaks kohta teineteisest veel rohkem erineda?! Harilikult ma ei vaata Dallasest Eestile või vastupidi. Need on kaks täiesti erinevat maailma ja on suur õnn kogeda mõlemat. Lapsena aeg-ajalt Porkunis olles ei oleks ma iialgi osanud ette kujutada, et kunagi olen Dallases, aga nii läks. Elu on teekond ja kuhu ta meid homme viib, ei saa meist keegi ette teada. Me võime seda aimata, aga aimamine pole teadmine. Ja on väga hea, et nii on, sest muidu poleks elu huvitav. Olen just lõpetanud oma kuusteist aastat kestnud tudengiteekonna. Hetkel pole mul veel tulevikuplaane, kõik on võimalik…
Vestelnud
TIINA ÕUN
