PÜHANALJA POOLE

Lavastuse „Planet Alexithymia” etendusejärgne vestlus Kanuti Gildi SAALis lavastaja Karl Saksa, dramaturg Maike Londi ja filosoof Eik Hermanni vahel

Vestluse juhatab sisse Priit Raud, kes palub kuulajatel lähemale tulla, väites, et tema küll räägib kõva häälega, aga Karl ja Eik võivad hakata sosistama. Toolid nihkuvad kolinal lähemale. Enne veel, kui minnakse peateema (ehk Karl Saksa) juurde, ütleb Eik enda kohta järgmist: Olen taustalt filosoof. Ühes varasemas vestluses Karliga mängisin Loll-Ivani, kedagi väljaspoolset. Kreeka keeles on väljaspoolse kohta oma sõna ka, nimelt „idioot”. „Idios” on otsetõlkes „eraldiseisev”. Eks ma jätkan selle idioodi mängimist ka täna, eriti kuna sa, Karl, oled muu hulgas raamistanud oma lavastust võõruse ja eraldiseismise teema kaudu.

 

Eik Hermann (E.H.): Lugesin ühte su intervjuud, kus meie kunagist vestlust nimetati vaimu- ja kehainimese kokkupuuteks. Olin sellest natukene ärritunud, sest mina ei ole mingi vaimuinimene ja ma pole ka kindel, kas sina ikka tituleerid ennast kehainimeseks. Siis hakkasin mõtlema, et ma tõesti pole ennast juba kaua aega kehaliselt liigutanud, äkki tõesti ma nüüd juba liigitun mandunud vaimuinimeseks. Tantsu pole ma ka kahjuks kunagi teinud. Aga spordiga olen küll tegelnud juba väikesest klutist saati. Tõenäoliselt olingi mina trennis, kui filosoofidele mõistust anti. Samas on mul tänu sellele olemas mingisugunegi kehalisuse taust. Õieti on see mulle igiomane ja annab isegi eelise teiste filosoofide ees, kelle puhul sa võid pea kaela koha pealt ära lõigata, aju ikkagi hõljub ja mõtleb edasi. Ühesõnaga, on mõned olulised kattuvused sellega, mida sina teed. Liikudes nüüd, Karl, sinu lavastuse juurde, mõtlesin läheneda sellest rääkimisele nagu kass palavale pudrule: alustada mittesõnalisest poolest ehk protsessist endast ja siis jõuda sõnalisse ehk sellesse, kuidas sa seda enda jaoks oled raamistanud.

Ja siis moodustab Eik küsimuse, õigemini väidab kahtlevalt: Lavastuse „Planet Alexithymia” tegemine kestis vist päris kaua.

 

Karl Saks [K. S. (suhteliselt valjul häälel)]: Esimene flirt mõttega teha uus lavastus pärast viimast soololavastust „Seisund ja disain” algas kaks ja pool aastat tagasi. Konkreetne kuju hakkas lavastusele tekkima umbes poolteist aastat tagasi koos Maike Londiga, kes on lavastuse dramaturg. Kuna olin läbi Kanuti Gildi SAALi seotud programmiga „More Than This”, siis oli meil võimalus töötada ka Marseille’ ja Lissaboni residentuurides. Pärast esimest soolot leidsime idee, kuidas lavastuses montaažile läheneda. Kuigi kehalisus on lavastuses olulisel kohal, ei olnud ambitsiooniks teha tantsukunsti, tähtsam oli lahendada lavastus kinematograafilise montaaži võtmes. Me ei ole seda lavastust kuskil nimetanud tantsulavastuseks, aga niipea kui keegi laval liigub või tantsib, niipea kui lavastuses on väiksemgi füüsiline kokkupuutepunkt, tahetakse sellesse sisse lugeda tantsulavastuse formaat: sõnatu kehaline liikumine, kus kaks inimest ei räägi omavahel, aga üritavad leida kehalist kooskõla jne. See ei ole minu jaoks lavastuse tuum.

E.H.: Aga mis on siis sinu jaoks tuum?

K. S.: See on seotud minu enda obsessioonidega, mis on seotud fetiši algallikaga. Mingis mõttes fetiši anatoomiaga. Peamiselt tegelen ma Viljandis heliga ja minu mittesõnaline mõtlemine või tegutsemine tulenebki muusikaga tegelemise praktikast. Ma teen muusikat elektrooniliste vahenditega ning need vahendid avavad värava lõpmatute valikute sfääridesse. Kui seda järjepidevalt teha, siis tekib su ümber fiktiivne maailm, tahad sa seda või mitte. See fiktiivne maailm ongi minu jaoks helilise kompositsiooni alustala, selle kaudu ma suhestun muusikaga. Ma ei arva, et ma midagi loon, pigem tegelen mingi sageduse või hääle väljatoomise, moduleerimisega.

Teiseks on mul pikka aega olnud huvi vangladokumentaalide vastu. Need on peamiselt videod, mis räägivad erinevate riikide vanglatest, sellest, kuidas kogu süsteem seal toimib. Sageli ei ole need videod tõesed, vaid on lavastatud kaamera jaoks, aga olen leidnud ka videoid inimestest, kes on olnud kaua aega üksikvangistuses. Mind hakkas huvitama see, kuidas nad oma kogemusi ja elu kirjeldavad ning kuidas nad ennast tervena hoiavad. Kuigi kohe meenub, kuidas ühelt vene vangilt, kes oli viisteist aastat kinni istunud, küsiti, kuidas ta on suutnud terve mõistuse juures püsida. Ta vaatas küsijale otsa ja küsis vastu: „Miks sa arvad, et ma olen suutnud terve mõistuse juures püsida?”

Kunstis ja ka ühiskondlikul tasandil räägitakse palju ajast ja ruumist, nende totaalsusest, nendega seotud vormimängudest jne. Minu huvi vangide vastu tulebki sellest, et just vangid tegelevad aja ja ruumi kontseptsiooniga kõige äärmuslikumal moel. Kui olla üksikvangistuses, siis küsimus, kuidas sa näed mingit nurka, kuidas sa liigud, muutub üsna laetuks, lausa eksistentsiaalseks. On süsteeme, kus vangilt on võetud isegi võimalus teenida endale ise leiba ja vett. Mis siis üldse alles jääb? Mis on see mehhanism, mis aitab olukorraga hakkama saada? Kõige halvemad asjad, mida ma olen vaadanud ja millega ma vahepeal täiesti üle pingutasin, on ülekuulamised. Miskipärast on netiavarustes päris palju videoid, kus on näha otse kuriteopaigalt, näiteks koolitulistamiselt, toodud inimeste ülekuulamist. Politseijaoskonnas kolme erineva nurga alt filmitud kahetunnised videod sellest, kuidas ta istub seal ja kuidas talle hakkab toimunu pärale jõudma. See on väga intensiivne kraam. Ma hakkasin seda romantiseerima ja sellele muusikat looma. See oli juba ohtlik. Hoolimata sellest, et inimesed olid sooritanud jõhkra kuriteo, tekkis mul nende suhtes empaatia. See olukord on nagu tsivilisatsiooni häll, mis toob tuumsed asjad kokku: kuritegu, üksikvangistus, ülekuulamine, kohus, kogu see süsteem. Õigusemõistmine, mis kätkeb endas fundamentaalseid, aega ja ruumi puudutavaid filosoofilisi küsimusi. Lisaks kognitiivne tasand: mis on see tunne, mis sind nendes ruumides, näiteks üksikvangistuses olles valdab? Huvitav on ka see, et hoolimata äärmisest kontrolli puudusest on inimesed suutnud kehtestada endale distsipliini. Paljud vangid on öelnud, et päev saab liiga ruttu otsa. Meil siin vabaduses aeg muudkui jookseb ja jookseb. Neil aga on oma rutiin, näiteks keegi käib kaks-kolm tundi edasi-tagasi oma fiktiivses maailmas, siis loeb piiblit, siis teeb trenni. See ongi tema süsteem, algtaseme mehhanism, mis aitab tal olukorraga toime tulla.

K. S. (tõstab häält. Ta tõstab lause alguses alati häält, mis hajub lauselõppudes vaiksemaks ja mõtlikumaks): Kuigi ma olen pikka aega õppinud tantsukunsti, tekkis mul nüüd esimest korda huvi anatoomia vastu, just tsentraalse ja perifeerse närvisüsteemi vastu. Siit tuli aleksitüümia mõiste. See on vaimuseisund, mis on tekkinud kas mõne kaasasündinud psühholoogilise häire, näiteks autismi, või siis trauma tõttu. Selles seisundis inimene ei teadvusta ega erista oma tundeid. Ta võib näiteks nutta, aga ise tõlgendada seda tuule puhumisena. Tal võib puududa ka keeleline oskus oma tundeid nimetada.

E.H.: (tahab midagi ette lugeda, ütleb, et see pärinevat vist Kroonikast, ja kuulaja naerab. Ta lisab, et see on küsimus doktor Noormannile, ja inimesed naeravad veel enam): See on ühe naise kurtmine.Mul on aastane tütar ja ideaalne mees, minust kolm aastat vanem. Ta on kõik, mida abielludes võisin soovida — haritud insener, hinnatud oma tööl, hea palgaga, terve, käib jooksmas, ei joo ega suitseta. Kuid tal pole üldse mingeid emotsioone. Ta ei naerata ega naera kunagi, ei ärritu ega vihasta, ei rõõmusta ega kurvasta. Ta on tähelepanelik ja kuulab, aga vastab alati ainult „ei” või „jaa”. Isegi „võib-olla”, „ehk”, „eks näis” ei ütle ta kunagi. Ta teeb, mis ma palun, tuleb täpselt siis, kui on lubanud. Kui olen viinud ta teatrisse mõnda naljatükki vaatama ja kui küsin, kas oli naljakas, vastab ta ikka: Jah, oli”, kuid ta tegelikult ei naernud kordagi.”1 (Laseb paberil alla vajuda ja kommenteerib nüüd juba oma mõtet.) Mul isiklikult on raske aru saada, mida need inimesed enne abiellumist tegid. Igal juhul, Noormann liigitab taolise käitumise aleksitüümia alla: „See on meil vähe diagnoositud sõnatu hinge sündroom” — alexithymia (eesti keeles
aleksitüümia, tuletatud kreekakeelsetest sõnadest a– — mitte, lexis — sõna ja thymos — hing või tunne), mille sümptomeid on seostatud ka Aspergeri sündroomi või isegi autismiga (kuigi autistil on üldse raskusi suhelda). Sellised inimesed oletatavasti ei mõista iseenda ja ka teiste tundeid, kuid päris kindlasti ei suuda nad neid verbaalselt väljendada ega emotsionaalse käitumisega näidata. Ka ei suuda nad üldse erinevaid tundeid eristada ja ka kehaliste ning emotsionaalsete aistingute vahel vahet teha, vaid võtavad kõike ratsionaalselt ja funktsionaalselt. Neil ei pruugi olla ka kõrge enesehinnang, nad ei hooli ei kiitusest ega laitusest, neil võib olla ka piiratud ettekujutusvõime, fantaasia ja unistused. Samas on nad hea mälu ja töövõimega, pedantsuseni korrektsed, kohusetundlikud.” Ma lugesin seda ja mul tekkis kahtlus, kas sa, Karl, räägid ikka samast asjast.2

K. S. (muigab): Ma ei ole spetsialist. (Rahvas naerab heatahtlikult.) Ma arvan, et meil kõigil on seda tendentsi. Samas ei tähenda aleksitüümia lihtsalt seda, et sa ei oska mingit tunnet sõnadega väljendada, vaid tegelikku võimetust tundeid teadvustada.

E.H.: (teab seda tunnet väga hästi, kui sõnad lihtsalt kukuvad ära. Asi ei ole selles, et ei oska, vaid sõnade tasand kaobki ära): Kroonikas kirjeldatud juhtum on muidugi raskem. Meil on jutt pooleli selle koha peal, et sa oled seni rääkinud ettevalmistamisest, kogemuste kogumisest. Aga selle pinnalt oli vaja ka teos valmis teha. Mis edasi sai?

K. S.: Tegemise ajal juhtus igasuguseid tormilisi asju. Kahjuks hakkasid elus toimunud sündmused toetama minu obsessiooni seoses asjadega, millest just rääkisime. Aga see selleks. Kui korra veel tagasi minna ettevalmistuse juurde, siis mõnes mõttes on aleksitüümia vastandiks n-ö valeemotsioonid. Kui aleksitüümia puhul me ei suuda tegelikke tundeid teadvustada või sõnaliselt väljendada, siis selle kõrval peetakse vahel emotsioonideks midagi, mis on lihtsalt närvisüsteemi funktsioneerimise tulemus. Selle kohta leidsin internetist mitmeid õppevideoid, kus testitakse närvisüsteemi — on doktor ja patsient. Sellistel videotel on vahel miljoneid vaatamisi, kusjuures mitte nende informatiivsuse tõttu, vaid tänu nende kõrvalmõjule. Seda kõrvalmõju on inglise keeles hakatud tähistama lühendiga ASMR (autonomous sensory meridian response, autonoomne sensoorne meridiaanreageering). Sisuliselt on see mitteseksuaalne erutus, mõnus surin, mis enamasti algab pealaest ja liigub üle keha laiali. Selle vaatamisest, kuidas kellelgi mõõdulindiga keha mõõdetakse, võib saada samasuguse rahulolutunde nagu selle vaatamisest, kui noor ema suudleb oma last või paitab teda. Internetis ringlebki sadu videoid, kus keegi valerätsep kedagi mõõdab või kus üks inimene teist kammib, kusjuures sellest tekkivaid helisid on võimendatud. See tekitab minus küsimuse, kus on fetiši piirid. Kust tuleb see rahu või rahuldus, mida sedavõrd erinevate protseduuride vaatamine inimestele pakub? Kuidas see toimib?

E.H.: Ma saan aru, et sa ei soovi lavastuse tegemisest väga rääkida. Mind huvitab see tegemisprotsess sellepärast, et ma olen üha enam läinud protsessiusku. Võib-olla on mul midagi viga, aga mind huvitavad puhtandite asemel aina rohkem mustandid. Isegi kui mõni laul mulle eriti ei meeldi, võin ma sellegipoolest suure huviga kuulata selgitusi selle kohta, kuidas see tekkis. Kõik köögipooled ja lavatagused tunduvad põnevad. Just nende kaudu võiksid erinevad loomevaldkonnad üksteist mõista, sest sellel tasandil ei erine nad üksteisest nii väga, samas kui lõpptulemuste tasandil on ühist pinda vähem. Eriti praegusel ajal, kus loomevaldkonnad üksteisest aina kaugenevad, võiks mustandi tasand nad tagasi kokku tuua. Sellest ka mu pealekäimine.

 

Nüüd sekkub dramaturg Maike Lond (M. L.): Ühel hetkel saime aru, et tegeleme asjadega, mis on üksteisest valgusaastate kaugusel, teemadega, mis mitte mingil juhul ei peaks kokku sobima. Vanglate ajalugu, troopiliste maailmade kirjeldused… kõik asjad, millega me tegelesime, olid asjad, millest me mitte midagi ei teadnud ja mis ei sobinud ka omavahel kokku. Ei tekkinud ühtegi ilmset seost. Seetõttu olime kaua aega lihtsalt teadmatuses, kuidas sellest peaks üldse mingi vorm tekkima. Aga siis ta hakkas ise tulema. Ja siis me läksime lihtsalt sinna, kuhu ta meid juhatas. Viimased pool aastat olemegi lavastusel lihtsalt sabas sörkinud.

E.H.: Sellest saan ma ka hästi aru.

M. L.: Ainult vaatad ja imestad, et ahah, nüüd siis on nii.

E.H.: Tajun siin selget paralleeli sellega, kuidas mul kirjutamise käigus mingi mõte tekib. Tööviis, kus mul on kõigepealt mõte ja see tuleb üksnes kirja panna, mind eriti ei huvita. Hoopis
huvitavam on siis, kui mõte tuleb kogemata peale ja ma hakkan selle kallal suskima ja vaatama, kuhu ta ise edasi minna tahab. Mulle ei meeldi filosoofina see roll, et küll ma olen tark inimene ja küll mul on alles teile igasugu tarku asju öelda. Vastupidi, ma olen suhteliselt loll inimene ja mul ei ole teile midagi öelda, aga vahel ma satun just selle suskimise kaudu mingite oluliste asjade peale. Sellepärast mõistan ma väga hästi, kuidas saab oma lavastuse sabas sörkida. Samas võib ju lõpmatult suskida ja mitte millenigi jõuda, sest ei tunta näiteks ära, mis töötab ja mis mitte.

K. S.: Tänapäevases kultuurikontekstis kasutatakse palju selliseid termineid nagu uurimus, residentuur ja protsess. Mul isiklikult on hea meel, et meie selle tasandiga ei piirdunud. Oli küll uurimus ja protsess, aga eesmärk oli siiski jõuda puhtandini — vormilise lahenduseni või ideeni, mis vähemalt pretendeerib lõplikule kompositsioonilisele lahendusele. Tihti pannakse protsess esimesele kohale, aga see hägustab minu meelest liialt teose identiteeti. Mind siiski huvitab ka käsitööoskus: monteerida, kokku panna, jõuda valmis teoseni. Iga etendus on küll eelmistest veidi erinev, aga see ei tule sellest, et mingid asjad on lahtiseks jäetud, vaid sellest, et teeme eelmise etenduse põhjal järgmisse mõned üksikud muudatused, et montaaži veelgi selgemaks muuta. Niisiis, ma teen küll selles residentuuride maailmas kaasa, aga üritan mitte alluda sellele propagandale, et protsess on tähtsam kui teos.

E.H.: Kui võrrelda eeltöö käigus kogutut, nii nagu sa sellest nüüd rääkisid, ja lavastust ennast, siis protseduuride videotest on üht koma teist otse lavastusse üle tulnud, aga vanglate ja ülekuulamiste videotest mitte. Iseenesest ei peagi ju alati otsest seost olema. Sellegipoolest võib küsida, mis kujul see teemadering lavastuses esineb. Kuidas te sellest mõtlesite?

K. S.: Vanglatemaatikast me natuke taandusime. Samas kasutasime Henri Charrière’i raamatut „Papillon”, mida ma juba kunagi ammu lugesin. Selles põgeneb peategelane just üksikvangistusest ja elab troopikas. Õigemini kasutasime lavastuses Werner Herzogi teksti (filmi „Fitzcarraldo” tegemise päevikut), kus ta kirjutab, et siin linnud ei laula, vaid nutavad valust. Troopika on vanglast küll väga erinev, kuid võib olla sama hävitav.

E.H.: Või lämmatav.

K. S.: Jah. Troopikas on info nii intensiivne. Herzog kirjeldab seda väga detailselt ja põnevalt.

E.H.: Herzogi kaudu ongi ehk hea liikuda järgmise teema juurde, milleks on rituaalsus. Lugesin täna üle meie vestluse seoses su eelmise lavastusega „Seisund ja disain”. Seal tegin samuti sellest juttu. Mingis mõttes saab rituaalist rääkida igasuguse tantsulavastuse puhul, sest nii nagu rituaalis, on ka tantsulavastuses liigutused võetud välja oma tavapärasest kontekstist, nad on kaotanud oma argifunktsiooni, aga jäävad ometi tähenduslikuks. Siiski tundub sinu puhul seos rituaalsusega olevat sügavam. Ma olen tantsulavastusi ikka omajagu näinud ja igaühe puhul ma otseselt rituaali peale mõtlema ei kipu. Sinu seekordse lavastuse puhul aga tuli jälle sama mõte pähe. Sa ennist rääkisid tekkivast fetišist. See ei ole väga kaugel rituaali mõistest. Ka fetišismis mängivad olulist rolli kordused, sedasorti rituaalsus, mis on midagi laiemat kui see, mida kohtame pühades toimingutes. Pigem võiks rääkida rituaalieelikust, rituaalist, mis on parajasti tekkimas, aga pole veel välja kujunenud või sisse seatud. Su lavastuses oli elemente, mis sellele mõtlema panid. Loomulikult kordused, aga ka pühalikkus, jällegi sellises tekkivas olekus. Võtame kas või stseeni, kus sa oled justkui arst ja teed teisele osatäitjale, Ruslan Stepanovile, ebaselge sisuga ülevaatust. Arsti juures ju tõesti vahel kontrollitakse, näiteks pärast traumat, kas siit on valus või ei ole, kas siit tunned puudutust või mitte. Kuid lavastuses hakkab see olukord üle ajama. Ruslani poolmõmisevad vastused omandavad mantraliku kvaliteedi, tekib tunne, nagu oleks tegemist mõne õigeusu preestriga, kes ümiseb midagi pühakirjast. Ühel hetkel muutub see teievaheliseks dialoogiks, üminadialoogiks. Üks ümiseb midagi, teine ümiseb midagi vastu. Nendel ütlustel puudub argitähendus ja ometi on justkui kõik olemas. Seda võiks võrrelda süvausklikuga, kes veel ei tea, millesse ta usub, aga ometi ta juba usub. Kui palju see jutt sinuga resoneerib?

K. S.: Sellest ei saa väga hästi rääkida. Samas on see ainuke viis, kuidas ma oskan üldse lavastuse tegemisele läheneda. Põhimõtteliselt on see mul teatav tööriist: küsida erinevate elementide kohta, kas see on funktsionaalne, kas see on rituaalne, kas see on fetiš. Need on kolm kategooriat, mille vahel ma monteerides dramaturgiliselt kihistusi tekitan. Näiteks mõne funktsionaalse tegevuse puhul saab pakkuda võimalust näha selles ka rituaali või fetišit, kusjuures mõnikord sisendada rohkem üht, mõnikord jälle teist. See annab lavastuslikult rohkem vahendeid kui lihtsalt mõne konkreetse tegevuse
fikseerimine.

E.H.: Selle teemaga seoses tekkis mul ka üks riukalik küsimus. Rituaal on ju tõsine, püha asi. Aga eile lavastust vaadates hakkasin paralleelselt mõtlema hoopis naljale ja naerule. Olin esireas ja mõnel inimesel mu kõrval oli tõsiseid raskusi naeru tagasihoidmisega. Tundus, et isegi sinule tuli ühel hetkel naer peale. Minule endale muidugi ka. Täna istusin viimases reas ja panin tähele, et ka Maike naeris etenduse ajal päris mitu korda. Millega seda seletada? (Ja selle peale naeravad paljud vestluse kuulajad.)

M. L.: Me küsisime endalt seda ka ise.

K. S.: Alates juba „Seisundi ja disaini” lavastusest on mul vahel naer peale tulnud. Aga seal olin ma üksi ja sain selle eest paremini põigelda. Ruslaniga koos on keerulisem. Üldse, see on esimene kord, kui ma viin neid protseduure, rituaale läbi kellegagi koos. Olen harjunud seda üksi tegema. See oligi üks mu põhihuvisid, kuidas oleks seda kahekesi teha.

E.H.: Muide, miks just koos Ruslaniga?

K. S.: Võiks öelda, et tema stoilisus maandab minu paranoilisust. Meil on nii ideeliselt, kehaliselt kui ka kultuuriliselt olnud väga erinev minevik, kuid samas on meil ühine arusaam eufooriast ja õnnetusest, lootusest ja ummikseisust. Meievaheline võõrus ja selle sees mõistev ning vaikiv kokkulepe on tugev paralleel lavastuse üldisele kontseptsioonile.

E.H.: Ja nali selles lavastuses?

K. S.: Huumor või nali on selles lavastuses kindlasti sees. Ühelt poolt muidugi teen kõiki neid asju keskendunult. Aga teiselt poolt tean, et saan hiljem, majast väljas suitsu tehes selle üle Ruslaniga naerda. See ei tähenda, et alavääristaksime seda olukorda. See, et me selle üle kuskil mujal naerame, küsides, kas annab veel millelegi vinti peale keerata, tekitabki kõdi, mis muudab lavastuse elusaks. See ongi põnev, kuidas saavutada seda seisundit, millesse otsest huumorit pole sisse kirjutatud; esiplaan on hoopis millestki muust, aga foonil on see ometi olemas. See… valus huumor on üks asi, mille nimel tahaksin veel elada ja mis pakub kõdi.

E.H.: Ma täna kirjutasin poole etenduse pealt endale sellise sõna nagu „pühanali”. Kokku kirjutatult. Mitte selles mõttes, et on nali, mis on püha, vaid pühanali, mis on see olek, kus pühadus ja nali ei ole veel lahknenud. (Maike saab aru, mida Eik mõtleb, ja naerab kaasa.) Mingil hetkel need asjad muidugi lahknevad. Siis jääb ühele poole selline pühadus, mis on päris tõsine asi ja mille üle ei saa naerda, ja teisele poole nali, mis ei ole mitte kuidagi tõsine. Aga enne seda võib rääkida seisundist, kus nad on eristamatult koos. Kuidagi nii ma mõtlesin või tundsin täna: ilmselgelt ei teinud te nalja, aga ilmselgelt ikka tegite ka.

M. L.: Jah.

K. S.: Nii on.

E.H.: Mul on märksõnana veel kirjas „igavus”. Mõningane alus selle väljatoomiseks on ju olemas. Näiteks sellised võtted su lavastuses nagu meelega aeglustamine, monotoonsus. Kui oluline see lavastuse tegemise ajal oli?

K. S.: Igavus ei ole printsiip, mis oleks minu töödes peamine. Ma ei loo meelega igavaid asju, et sellega provotseerida, vaid vahel mu mõte ise liigub sellises rütmis. Näiteks lavastusele helifooni tehes tekkis hunnik materjali, mida me lõpuks ei kasutanud, aga mul on üks helifoon, mida ma arvatavasti olen juba aasta aega järjest kuulanud. See ei tekita minus rahulolu, vastupidi, see on väljakutsuv. Mitte et ma tahaksin selles midagi muuta, aga midagi on selles valesti. Selle kuulamine ei ole kerge. Mulle meeldib, kui helifoonis on mingi asi, mis küll ei provotseeri, ei ole brutaalne, aga midagi on seal tasakaalust väljas, kuskil on mingi viga. Minus tekitab rahulolu just sellega intellektuaalselt hakkama saamine, mitte mõne akustiliselt nauditava asja kuulamine. Ma olen harjunud sellega tegelema. Nii et kui mõni teine võiks öelda, et talle on see igav, siis mulle ei ole. Kui igavus oleks eesmärk omaette, siis saaks sellega ikka väga kaugele minna. Antud lavastus kestab ainult poolteist tundi, selles mõttes oleme päris vastutulelikud.

M. L.: Pigem tegelevad „Planet Alexi­thymia” montaaži osad või elemendid lõputusega, millegagi, mille horisont on väga kaugel ja mida sa ei oska isegi kirjeldada. Kui sa oskaksid kuuldut ja nähtut kirjeldada, siis see ei oleks enam lõputu. Siis võiks hakata rääkima igavusest. Aga kui sa ei tea alguses, kas see nüüd jääbki nii või lõpeb ka kunagi ära, olgu selleks pinin, pime lava või muu asi… kui sa ei oska seda mingisse konteksti panna või endale mõistetavaks teha, siis jääb selline lõputus.

E.H.: No kui sa nüüd nii ütled, siis järele mõeldes oli mul täna etendust hoopis teistmoodi vaadata kui eile.

M. L.: Sest sa teadsid juba, et need asjad lõpevad.

E.H.: Jah, eile oli avatud teadmatus. Ma ei tea isegi, kas tänane oli vähem nauditav. Kindlasti oli ergastav. Kui palju lavastus on muutunud, võrreldes esietendusega, mille tegite festivalil „Baltoscandal”?

K. S.: Päris palju. Johannes Säre tegi lavakujunduse ja meie tegime lavastuse pool tundi pikemaks.

E.H.: Toonasele lavastusele oli ka sellist vastukaja, et suur osa algusest oli midagi arusaamatut ja lõpp läks huvitavaks.

K. S.: Sest lõpus pakuti jõu- ja ilunumbreid.

E.H.: „Huvitav, et mul oli eile täpselt vastupidine reaktsioon: ma ei saanud lõpust aru. Kõik, mis eelnes, oli hoopis selgem. Mis mõte teil kompositsiooniliselt oli? Kas teil oli tunne, et ikkagi on jõu- ja ilunumbreid ka vaja?

K. S.: See võimalus on seal sees, aga see ei ole kindlasti eesmärk.

E.H.: Täna sain hoopis paremini aru. Minu küsimus on rohkem eilse mina küsimus sulle.

K. S.: Seal on teatud loogika. See on üks võimalikest lõppudest. Ma näen seal veel ruumi muudatusteks, mis ei tekitaks sinu eilses minas seda küsimust. Lõpp on mu peas veel lahtine. Ma lootsin, et kui esietendus läbi saab, siis kõik selgineb ja rahuneb, aga neid variante, mida teha võiks ja saaks, tuli pigem juurde. Eile oli natuke kurb päev.

E.H.: Tere tulemast õppejõu maailma, kus päris tihti lõpevad loengud minu enda jaoks sellise kurbusega. See ei ole ju tegelikult halb tunne?

K. S.: (iga sõna rõhutades): See ei ole halb tunne, lihtsalt vahel segab elamist.

 

Eik avab küsimuste vooru publikule. Publikul küsimusi pole. Maike arvab, et ju on siis publikul kõik selge. Eik ei ole nõus, ütleb, et see tükk küll selge pole, lihtsalt mõnikord võtab mõistatuse kohta küsimuse sõnastamine aega. Tal endal tulevad asjad, mida tahaks või võiks öelda, sageli pähe neli kuud hiljem. Kell on ka juba palju. Kõik tänavad üksteist. Plaksutavad. Keegi ei hakanud sosistama. Toolid mürisevad tagasi. Hääled tänavad üksteist. Keegi teeb ettepaneku, et selline vestlus võiks igal nädalal toimuda. Mõned jätavad hüvasti. Vaikus.

 

Kuuldu kirjutas üles KAJA KANN

 

Viited:

1 Lugeja: minu emotsioonitu ja huumorisooneta abikaasa ajab mu hulluks! Kroonika, 27. X 2014. — https://kroonika.delfi.ee/artikkel/70027083/lugeja-minu-emotsioonitu-ja-huumorisooneta-abikaasa-ajab-mu-hulluks

2 Samas.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon