NOORED HINGED, MÕRANEV JÄÄ, PÄIKESEKOLLANE KASS

PILLE-RIIN PURJE

Ott Aardami autorilavastuses „Jääpüük” on hoiatushetk: kui vennad hakkavad omavahel jagelema, praguneb neid kandev jääpank. Kujundit on kiusatus laiendada nukuteatri nimevahetusele. Sellest on palju räägitud, kahjuks tagantjärele. Ei tahaks võimendada seda tülli pööramist meie väikesel teatriparvel. Siiski on mu pettumus sügav ja isiklik. Olen nukuteatris kasvanud. See on minu ema teater. Minu elu esimesed teatrielamused on Ferdinand Veike nukulavastused; teadlikum vaimustus ja teatrimõtestamine algas Rein Aguri lavastustega. Võtan nimemuutust valuliselt. Olen päri nendega, kes leiavad, et uus nimi, Eesti Noorsooteater, mõjub suvalise ja teatri(aja)looliselt kohatuna. Ei meeldi mulle seda nime välja öelda ega kirjutada. Punkt.

Teatri kodulehel on seisuga 12. jaanuar 2021 mängukavas 26 lavastust. Neist on mul vaadatud 15; ammuses algversioonis nähtud ka „Karjapoiss on kuningas” ja „Okasroosike”. Viirusepiirangute tõttu lükkus edasi EMTA
lavakunstikooli 30. lennu lavastus „Kõige all ja kohal on…”, mis siinse loo sisse ei jõua.

Igatsen uuesti vaadata mängupuhkusel olnud lavastust „Timm Thaler ehk Müüdud naer” James Krüssi raamatu põhjal (Ferdinandi saal, 2017), mis pälvis kolm Salme Reegi nimelise auhinna nominatsiooni: Taavi Tõnisson — fantaasiarikas, köitev ja stiilne lavastus; Marion Undusk — nõtke, õhuline ja tähelepanelik kunstnikutöö, millest hoovab nii saatanlikkust kui ka inimlikkust; Urmas Lennuk — meisterlikult loodud dünaamiline dramatiseering. „Timm Thaler” meenus, kui nägin Tõnissoni lavastust „Piruka magus põhi” Ugalas, ühisosaks elujaatav sõnum ja vormimängu maksimalism.

 

„Timm Thaler ehk Müüdud naer”. Parun Taruk — Riho Rosberg ja Timm Thaler — Mihkel Vendel.
Siim Vahuri foto

Siinne vastukaja põhineb neljateistkümne lavastuse kaheksateistkümnel etendusel. Kõike ei jõudnud näha. Päris-päris väikestele mõeldud lavastusi ei tihanud praegu vaatama trügida. Ega ka Nukuteatrimuuseumi tänuväärset sarja „Kohtumisi näitlejate ja nukkudega”. Mõtlesin liikuda ealisi parameetreid pidi, aga kuna sihtrühma vanus, eriti selle ülempiir, on tihti tinglik, kirjutan esietenduste järjekorras: 2015–2020.

 

„Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal”

Autor: Mark Haddon. Dramatiseerija: Simon Stephens. Tõlkija: Tõnn Lamp. Lavastaja: Sander Pukk. Kunstnik: Annika Lindemann. Helilooja: Urmas Lattikas. Helikujundaja: Mikk Mengel. Valguskujundaja: Rene Liivamägi. Videokujundaja: Lauri Urb. Esietendus 8. III 2015 Ferdinandi saalis. Vanusele 12–107 aastat. Salme Reegi nimeline teatriauhind 2016: Mirko Rajas — meisterlik ja kütkestav peaosa.

„Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal”.
Mart Laulu foto

Piinlik, et väärt lavastus oli mul seni nägemata. Kompromissitu kolmetunnine etendus algas kell 11 hommikul, õhtu tundub õigem aeg. Enne algust ehmatas koolipoiste lõugamine ja ropendamine, ent lugu haaras rüblikuid, nad taltusid; piletöör jälgis saali kullipilgul, helendavat telefoni nähes sööstis keelama.

See „eluline detektiivlugu” on põnev ja sügav. Tore, et teatris müüakse raamatuid (ka „Apelsinitüdruk”, „Momo”). Triangel stardib mõrvajuurdlusena, ohvriks naabriproua koer. Krimiliin lõpeb esimese vaatusega. Lavastus on Sander Pukile omaselt tinglik, kujundi- ja fantaasiaküllane mäng valguse, video, liikumisjoonisega. Peategelaseks autistlik andekas 15-aastane Christopher Boone, keda Mirko Rajas kehastab tundlikult, plastiliselt, täpse huumoriga.

Kõrvaltegelasi kujutatakse erineva groteskimääraga. Näeb karikeeritud rolle: Laura Nõlvaku hüsteeriline proua Shears, Mait Jooritsa kehkats Roger, Mart Müürisepa täiskasvanuile suunatud alltekstiga tüüp Londonis jt. Meelde jääb Liivika Hanstini proua Alexander, tema püüd Christopheri aidata. Ühtaegu osavõtlik ja neutraalne on Kaisa Selde — erikooli õpetaja Siobhan, õpilase liitlane. Õpetlik on jälgida, kui suur oskus on mõista endast erinevat inimlast ja kui inimlik on teha vigu. Isegi Christopheri vanemad ei tule toime. Ema jätab pere maha ja isa valetab pojale, et ema suri. Poeg leiab ema kirjad ning teine vaatus on rännak Londonisse, ema otsimise seiklus. Lee Trei ja Anti Kobin mängivad vanemaid vaos hoitud sisepingega. Täiskasvanud on vahel lapsikumad kui lapsed. See on üks selle teatri lavastuste läbiv teema — et lapsi tuleb usaldada, et nendelt võib õppida, kuidas elada.

Lõpuks jõuab Christopher (hingelise) lendutõusuni, hõljub akrobaadina tähegalaktikate vahel. Isa ja ema toetavad poega, pere on koos. Lootusrikas ja poeetiline finaal.

 

„Päike läheb puhkusele”

Autor: Kristi Kangilaski. Dramatiseerija ja lavastaja: Taavi Tõnisson. Kujundajad: Taavi ja Katrin Tõnisson. Koreograaf: Olga Privis. Muusikaline kujundaja: Mari Amor. Valguskujundaja: Triin Rahnu. Esietendus 30. IV 2016 väikeses saalis. Vanusele 3–10 aastat. Salme Reegi nimelise auhinna nominent 2017: Taavi Tõnisson — sooja ja inimnäolise päikesesüsteemi loomine koos kassiga.

Aastal 2020 suisa prohvetlik lugu. Päike tahab puhata ja muundub kollaseks kassiks, aga päikeseta maailmas jäävad inimesed haigeks. Hubase lavaruumi päikesesüsteemiks on kollaste kuplitega lambid. Näitlejad suhtlevad sõbralikult saaliga, alguses paluvad aplausi helimehele ja valgustajale. Lastelavastustes on tihti vähe teksti, rohkem tegevust ja liikumist, nii ka siin. Tüdrukutirts Säde (Steffi Pähn) päästab kiisu autoteelt. Päikesekass liigub vahvalt —
kui ärritub, venib saba hirmpikaks. Kass-nukku liigutavad mitu näitlejat, seda vaadates meenus nostalgiliselt Rein Aguri lavastus „Väike Illimar”.

Lõppsõna on nunnu: isegi päike võib end üksikuna tunda — lehvitage ja naeratage talle.

 

„(p)ÖÖ”

Lavastajad: Tiina Mölder, Christin Taul. Autor ja dramaturg: Andri Luup. Kunstnik: Keili Retter. Heliloojad ja helikujundajad: Ülo Krigul, Lauri-Dag Tüür. Valguskunstnik: Oliver Kulpsoo. Esietendus 29. IV 2018 väikeses saalis. Alates 5. eluaastast. Salme Reegi nimeline auhind 2019: Tiina Mölder ja Christin Taul — kunstiliselt silmapaistev ja lastepärane lavastus.

Õdusa õhustikuga unemäng. Näitlejad (Taavi Tõnisson, Jevgeni Moissejenko, Kaisa Selde, Katri Pekri) tervitavad lapsi saaliukse taga ja jagavad pappkaste; koos minnakse mänguonni. Lapsed istuvad ja lesivad patjadel. Pappkastidest ehitatakse leidlik, muutuv maailm. Mängitakse magama sättimist, ollakse üksteisele patjadeks ja segajateks, unehõljumises aimub tantsuteatri elemente. Päris pimedust ei tulnudki, lapsi kutsuti-valiti mängu, kinnisilmi liikuma: „Mine sinna pilkasesse…” (piibli või Dylan Thomase parafraas?!).

 

„Noored hinged”

Autor: A. H. Tammsaare. Dramatiseerija: Helena Läks. Lavastaja: Mirko Rajas. Kunstnik: Rosita Raud. Helilooja ja -kujundaja: Markus Robam. Valguskunstnik: Emil Kallas. Liikumisjuht: Hanna Junti. Esietendus 30. IX 2018 väikeses saalis. Noortele alates 16. eluaastast ja täiskasvanutele.

See lavastus on mulle iseäranis hingelähedane. Kirjutasin vastukaja esietenduse mõjuväljas („Hinge linikud ja lahtine raamat”, Sirp, 12. X 2018). Uuesti vaadates elamus ei kahanenud. Dramatiseering respekteerib Tammsaare stiili, luues allusioone kirjaniku hilisema loominguga. Veetleb näitetrupi (Getter Meresmaa, Sander Roosimägi, Laura Kukk, Doris Tislar) õhuline, lürokoomiline mängulaad; tiba jõulisemalt mõjus Mart Müürisepp, esmamulje põhjal oli tema Karl Raismik nukram „haledate silmadega eesel”. Uueks osatäitjaks oli Risto Vaidla — tema Rein Jaani poeg Muhem on veidi rohmakam, illusioonitum kui heleda olekuga Mihkel Vendel.

Mirko Rajase lavastajakäekiri on liikuv, füüsiliselt ja psüühiliselt vilgas. Stsenograafia, muusika ja koreograafia paotavad noorte hingeseisundeid, armutundmuste süttimisi-lahtumisi. Läbivaks teemaks lugemine ja kirjutamine, raamatud on laval sama tähtsad kui Kulno unenäos. Unenäolik õhustik sobib üliõpilasnovelliga.

Õige mitmes lavastuses paelub ansamblimäng, hea partneritunnetus, osaliste katkematu kohalolek ka vaatlevail hetkil. Eks ole see elementaarne, ent mitte igas teatris igapäevane.

 

„Apelsinitüdruk”

Autor: Jostein Gaarder. Tõlkija: Karel Zova. Dramatiseerijad: Sander Pukk ja Priit Põldma. Lavastaja: Sander Pukk. Kunstnik: Annika Lindemann. Helilooja: Urmas Lattikas. Helikujundaja: Mikk Mengel. Valguskunstnik: Priidu Adlas. Videokunstnikud: Lauri Urb, Heleliis Hõim. Esietendus 3. III 2019 väikeses saalis. Alates 12. eluaastast.

„Apelsinitüdruk”. Apelsinitüdruk — Kaisa Selde ja Jan Olav — Taavi Tõnisson.
Kulla Laasi foto

Mõtteline dialoog lavastusega „Kentsakas juhtum…”. Taas on fookuses poiss, kes avastab maailma ja iseennast oma vanemate kaudu. Georg on Mart Müürisepa õnnestunumaid rolle, igas eas nüansitäpne: olevikus teismeline, mälupiltides noorem, kolmeaastaseni. Georg on laps, aga mitte lapsik. Teismelise arukus on loetav tema pilgust, kui Georg seirab täiskasvanute veidrusi.

Teemad on tõsised: armastus, surm(ahirm), valu, mälu, täiskasvanuks saamise algus. Pojani jõuab surnud isa kiri. Ema (Liivika Hanstini rollis ristuvad muserdatus ja lootus) on lesena viimaks leidnud uue, õigemini vana kallima Jørgeni (Andres Roosileht). Pinge Georgi ja Jørgeni vahel ilmneb sünnipäevastseenis, vaimukas tort-näkku-komöödia paroodias.

Georgi isa Jan Olav pihib, kuidas ta armus Apelsinitüdrukusse. Taavi Tõnisson mängib südamlikult. Segama hakkas isa välimus: keigarilokid ja dändi sametülikond ei sobi üldse tegelase hingeeluga. Isa mehine, tõsine olemus paotub ema maalitud portreel, mis pööningul peidus. Võib-olla on kontrast teadlik?  Kaisa Selde mängib paeluva saladuslikkusega Apelsinitüdrukut, kes haldjana veetlev, kuid samas pingestatult tõsine. Nii „Kentsakas juhtumis…” kui siin pillab lavastaja mängu võõrituseviive, neljanda seina kerget läbipaistvust. Näiteks vaatavad armunud saali: „Palju inimesi — palju lapsi ka!” ja Apelsinitüdruk küsib mehelt nagu muuseas: „Palju sa lapsi tahad?”

Isa jääb haigeks ja sureb, kui poeg on kolmeaastane. Tänu kirjale virguvad mälestused. Kõik raamatud laval on fotoalbumid, tühjad valged lehed kui maha vaikitud, rääkimata jäänud mälestused. Müürisepa Georg pöördub saali poole soovitusega: küsige oma isalt ja emalt, kuidas nad tuttavaks said, küsige ka mõlemalt eraldi. Oluline on lei(uta)da teleskoop kõige lähedasemate hingede uurimiseks.

„Apelsinitüdrukut” mängitakse ausa hoolimisega. Nägin õhtust etendust, kaasa elasid nii täiskasvanud kui koolinoored. Saalist väljudes märkasin, et ma polnud ainus pisarapühkija.

 

„Momo”

Autor: Michael Ende. Tõlkija: Helgi Loik. Dramatiseerija: Priit Põldma. Lavastaja: Mait Joorits. Kunstnik: Kristel Maamägi. Helilooja ja -kujundaja: Aleksandr Žedeljov. Videokunstnik: Taavi „Miisu” Varm. Valguskunstnik: Rene Liivamägi. Liikumisjuht: Brite Vilgo. Liikumiskonsultant: Hanna Junti. Eriefektide konsultant: Meelis Kubo. Esietendus 14. IV 2019 Ferdinandi saalis. Alates 7. eluaastast.

Sõnastasin peamise juba oma vastukajas „Südames elav aeg ja hallid härrad”  (Postimees, 16. I 2020). Hea materjalivalik, tundlik ajastus. Hallid härrad varastavad aega hoopis totaalsemalt kui Ende teose ilmumisel (1973). Sõnum kõnetab sügavuti (ka) täiskasvanuid. „Momo” on sündmuslik kõigis oma komponentides: Priit Põldma tugev dramatiseerija and, Mait Jooritsa südamlik lavastus, Kristel Maamäe vaimustav stsenograafia, muutlik amfiteater, Taavi „Miisu” Varmi efektne video. Eriti mõjuvaks kasvab kloonitud hallide härrade hääletu ilmumine-imbumine. Doris Tislari Momo on tõeline võlulaps, suurte silmadega tüdruk, kes naeratab vaikides, muudab oma sõprade elu ja kogu maailma, aeglustab aega. Vaimukas puänt aga hoiatab, et salalikud hallid härrad ei kao iialgi.

Sellel lavastusel on üks ilusamaid eeskõnesid publikule (Leino Rei hääl): teatrisaalis pildistada ei ole mõtet, jäta meelde — ja kui meelde ei jää, võta südamesse. „Momo” jääb südamesse.

 

„Röövel Hotzenplotz”

Autor: Otfried Preussler. Tõlkija: Vladimir Beekman. Dramatiseerija: Priit Põldma. Lavastaja: Mirko Rajas. Kunstnik: Kalju-Karl Kivi. Rütmikonsultant: Reigo Ahven. Laulusõnade autor: Helena Läks. Valguskunstnik: Emil Kallas. Liikumisjuht: Hanna Junti. Esietendus 15. IX 2019 Ferdinandi saalis. Vanusele 7+.

Hoogne röövlimürgel. Tsirkusevankrist poodiumil esineb uljas rändtrupp, viskab valdavalt maitsekat laadanalja. Kuus näitlejat loosivad maske, kalpsates rolli sisse ja sealt jälle välja. Musikaalne trupp mängib rütmipille nimega cajón. Lustiga möllavad kaks jõnglast, Kasperl (Risto Vaidla) ja Seppel (Karl Sakrits). Uudseid värve pakub Getter Meresmaale Vanaema roll; üllatavad rämeregistrid Sander Roosimäe ülemvahtmeister Dimpfelmosseri osas. Ekstra sarmika mõnuga improviseerib Anti Kobin nimirollis, tema Hotzenplotz on mehine kelm, sekka koomiliselt kobisev ja õiendav. Jõutakse eluterve järelduseni, et ilma sihukese röövlita on maailm palju igavam.

 

„Tõrksa taltsutus”

Autor: William Shakespeare. Tõlkijad: Georg Meri ja Rein Raud. Seadja: Rein Raud. Lavastaja: Merja Pöyhönen (Soome). Kunstnik: Rosita Raud. Valguskunstnik: Margus Vaigur. Helilooja ja -kujundaja: Vootele Ruusmaa. Esietendus 29. IX 2019 väikeses saalis. Vanusele 16+.

Loobun heaga analüüsist, etendus ei vaimustanud, tundus ülelärmitsev, tüütu virvarr. Ehk oli mul endal kehv õhtu? Võttestik on võrreldav „Röövel Hotzentplotziga”, klounide tsirkus ja hüpped rollist rolli, ent tulemus kõle. Ehkki on ka mitu vaimukat näitlejatööd: Taavi Tõnisson, Liivika Hanstin, Mait Joorits jt.

 

„Päike, Kuu ja tähed”

Eesti rahvajutt, ümber jutustanud Matthias Johann Eisen ja August Jakobson. Lavastaja: Polina Stružkova. Dramatiseerija: Polina Borodina. Tõlkija: Sven Karja. Kunstnik: Aleksandra Daševskaja. Liikumisjuht: Olga Privis. Helikujundaja: Mait Visnapuu. Valguskujundaja: Erik Pello. Esietendus 17. XI 2019 ovaalsaalis. Vanusele 3–7 eluaastat.

Isa Aivar (Anti Kobin) ja tütar Agnes (Laura Kukk) toimetavad rätsepatöökojas. Kujundus koosneb käsitöömeistri töövahenditest: niidirullidest kapsad, rohelistest lõngakeradest mets, õmblusmasina kattest majake, puunööpidest rabamättad, isa sinisest kampsunist taevalaotus, auklikust sinisest vihmavarjust vihmapilv. Kui Anti Kobin alguses keskendunult tikib, meenutab ta hääl ja olek nukuteatrimeistrit Hendrik Toomperet.

Lavastus on sümpaatne, dramatiseering aga tsipa kaootiline — läbisegi pajatatakse muistendit Päikese, Kuu ja tähtede tekkest ning lugu isast ja tütrest. Duettmäng on tore, lõpp õnnelik, täitub tütre unistus lauljaks saada ja isa on lapse üle uhke.

 

„Vapruse värinad”

Autor ja dramaturg: Ott Kilusk. Lavastaja: Kaili Viidas. Kunstnik: Illimar Vihmar. Heliloojad: Henry Kõrvits ja Paul Oja. Helikujundaja: Markus Robam. Videokunstnik: Epp Kubu. Valguskunstnik: Priidu Adlas. Esietendus 1. XII 2019 Ferdinandi saalis. Vanusele 7+.

„Vapruse värinad”. Volli — Karl Sakrits, Tiina — Doris Tislar ja Villi — Mait Joorits.
Andres Roosilehe foto

Mängu veavad kaksikvennad Villi ja Volli ning nende arglikum sõber Tiina. Kahest tasavägisest koosseisust olen näinud Tiinana Getter Meresmaad ja Doris Tislarit, Vollina Karl Sakritsat ja Risto Vaidlat, Villina Mart Müüriseppa. Poiste energia tipneb vinge looduskaitseräpiga koolipeol.

Esmamuljes jäi miski dramaturgias häirima. Läbiv teema on hirmude ületamine, hirmuliine on ülemääragi kokku kuhjatud. Kahtlane tundus, et Tiina esinemine televisioonis üldistati julguse mõõdupuuks. Uuesti vaadates (septembris 2020) oli tervik ladusam, tekst humoorikas.

Poisikluttide seiklustest kõige ohtlikum on läbi jää jõkke kukkumine. Juhtumused vee ja jää peal on teatris korduv teema — lisaks „Jääpüügile” meenub lavastus „Elias maa pealt” (2018), kus mureks plastprügist saastunud meri ja mille nimitegelane rändab veealuses võluilmas.

Asjalik ja südamlik on Laura Nõlvak, poiste ema, kiirabiarst. Emme ja poegade dialoogid on hoolivad. Isa töötab Soomes, suhtleb perega skaibis. Taavi Tõnisson mängib mõnuga erinevaid rolle: lisaks isale jobu päästeametnik Endel, kes kardab kõrgust, ja salapärane tõre näss Tambet, keda lapsed pelgavad. Teksti ja/või lavastuse nõrgim lüli on Tiina vanaema (Tiina Tõnis või Helle Laas), kes ülakorrusel telekast seriaale vahib ega lausu sõnagi. Puändike nähtamatu oravaga ei õigusta rolli-ülesande formaalsust — halloo, vanaemadega nii ei käituta!

Silma torkab toiduga mängimine. Poisid, vilunud küpsetajad, passitavad ülepannikooke maskiks näo ette. Aastal 2020 omandas mask topelttähenduse, algul sätiti mask suud katma, pärast silmade ette. Kui isa koju tuleb, puhkeb tordisõda, videoekraanil naeravad kreeminäod. Ebapedagoogiline? Või eluline: lapsed ei saagi olla üleloomulikult kukupaid!

 

„Tagurpidi”

Autor: Priit Pärn. Dramatiseerijad: Donald Tomberg, Leino Rei, Kaspar Jancis. Lavastaja: Leino Rei. Kunstnik ja helilooja: Kaspar Jancis. Videokunstnik: Sander Tuvikene. Liikumisjuht: Viktor Lukawski. Helikujundaja: Mait Visnapuu. Valguskunstnik: Rene Liivamägi. Esietendus 5. IX 2020 Ferdinandi saalis. Vanusele 7+.

Värviline lõbus mäng lennuka videopildiga. Taas peategelaseks poisipõngerjas Ants (Doris Tislar), sakris punapea, väheke Nukitsamehe moodi. Kui mõelda Tislari Momole, on ta poisina täitsa teistmoodi. Ants pühendub tagurpidimängule. Ema (Lee Trei) on pojaga natuke hädas; hajevil professori olekuga muhe Isa (Mait Joorits) mängib kaasa, saadab lapse Tagurpidi-Antslasse, kus ootab salapärane Onu (Risto Vaidla), põneva olemisega roll. Südikalt sukelduvad mängu ema ja isa, linnu-, looma-, kalamaskid peas. Kui järjekindel on tagurpidisus ja mis vahepeal sassi läheb, see on lastele saalis lahe mänguharjutus. Ants igatahes tüdineb seiklusest, lubab esimese hooga teha kõike nii nagu teised, viimaks otsustab oma peaga mõtlema hakata. Nutikas poiss.

 

„Irikkiri”

Autor: Toon Tellegen. Tõlkija: Vahur Aab­rams. Dramatiseerija: Andri Luup. Lavastajad: Christin Taul ja Tiina Mölder. Kunstnik: Keili Retter. Helilooja: Ülo Krigul. Valguskunstnik: Oliver Kulpsoo. Esietendus 27. IX 2020 väikeses saalis. Vanusele 5+.

„Irikkiri”. Sipelgas — Jevgeni Moissejenko, Elevant — Taavi Tõnisson, Orav — Steffi Pähn ja Kirjak — Laura Kukk.
Siim Vahuri foto

Kuna tegijad on samad, tekib võrdlus „(p)ÖÖga”, aga moeka palindroompealkirjaga „Irikkiri” pole nii terviklik. Lavastus kestab ligi poolteist tundi, on ilmselgelt liiga pikk. Taas ootavad näitlejad publikut saaliuksel, paluvad
võtta ära kingad, kirjutada paberile sünnipäevasoove metsale. Ma pole algteost lugenud, aga Andri Luubi versioon tundub olevat pisuke laste-Beckett, teemaks mets, kujundus koosnemas paberist. Paberirullide seest kooruvad tegelased, paberit kägardades meisterdatakse loomi, krabinal kirjutatakse kirju. Paberit tehakse puidust — kas ei peitu siin vastuolu metsa kaitsmisega? Keegi lastest soovis metsale kingiks arvutit. Päris kirjade kirjutamine võiks olla lastele innustav. Näitlejate kvartett on sarmikas. Taavi Tõnisson (Elevant) tutvustab mängureegleid, et ei ole vaja karta hämarust ega valju häält. Laura Kukk mängib Kirjakut — küll ma imestasin, et miks elab lehm metsas; et tegu on hoopis kaelkirjakuga, sain viimaks aru tänu paberloomale. Sõpruse teemat komplitseerivad Orav (Steffi Pähn), kes kirjutab agaralt kõigile, aga vahepeal väsib ja tahab üksi olla. Sipelgas (Jevgeni Moissejenko) lisab nüansi, mis täiskasvanute keeles oleks manipuleerimine: Sipelgas lubab ära minna või teeskleb haiget, et leida sõpru.

Natuke keeruliseks kiskus see värk, nii palju taheti ühe korraga ära öelda.

 

„Tulipunane vihmavari”

Autor: Betti Alver. Dramaturg ja lavastaja: Karl Sakrits. Kunstnik: Gerli Mägi. Helilooja: Vootele Ruusmaa. Valguskunstnik: Triin Rahnu. Esietendus 4. X 2020 ovaalsaalis. Vanusele 3+.

Taas viitan oma varasemale vastukajale: „Minu pisike päikene pingil oli katki” (Postimees, 20. oktoober 2020). Väga meeldib Karl Sakritsa idee, Betti Alveri luuletusest inspireeritud lavastus. Helge mäng, peaaegu sõnadeta. Hea, et kavalehel on luuletus kirjas. Laval on kaks õde, kes kannavad Betti Alveri eesnimesid: Vilhelmine ja Elisabeth (Laura Nõlvak ja Kaisa Selde), väliselt sarnased, iseloomult erinevad. Dramatiseering ei jutusta luuletust ümber, murdehetk on põhimõtteliselt erinev. Alveril murrab keegi võõras vihmavarju katki — sihiliku kurjuse valus avastamine lapsepõlves; laval läheb vari katki mänguhoos, see on leebem ja süütum purunemine. Laval on kolmel jalal vankuv lauake, mida peab käega ülal hoidma — vihmavarju konksuga käepidemest saab puuduv neljas lauajalg. Elukogemus parandab, mitte ainult mänguasja, vaid ka lapsehinge.

 

„Jääpüük”

Autor ja lavastaja: Ott Aardam. Kunstnik: Kristel Maamägi. Helilooja ja muusikaline kujundaja: Markus Robam. Valguskunstnik: Rene Liivamägi. Liikumisjuht: Hanna Junti. Esietendus 29. XI 2020 Ferdinandi saalis. Vanusele 5+.

„Jääpüük”. Liisu — Doris Tislar ja Georg — Karl Sakrits.
Gabriela Urmi foto

Lapsed lähevad omapäi jääpüügile ja satuvad tõsisesse ohtu. Nad päästab imeline kuldkala. Lugu on klaari sõnumiga, kompositsioon väiksemale vaatajale ehk veidi keeruline. Vahelduvad ajatasandid: lapsepõlv vanaisa juures  ja täiskasvanud, kolm aastat pärast vanaisa surma. Näitlejatele on ülesanne huvitav, sest kui lapserolle koguneb ridamisi, võib mänguvõttestik stambiks muutuda, siin-seal ongi juba valmisreaktsioone märgata. Kenale kava-kalalehele heidan ette, et puuduvad tegelaste nimed, minu meelest on see hoolimatus.

Aardami lavaloos on muhedaid, vargsi õpetlikke hetki. Näiteks vanaisa leiutis, vurr kahele, mida vennad peavad üheskoos nöörist tõmbama. Koostöö lepitab.

Vaatasin kaht esietendust järjest; kahe koosseisu võrdluses annab tooni esmamulje. Mine tea, äkki vastupidises järjekorras nähtuna olnuks teisiti? Nüüd tundus viimistletum, rohketes pisinüanssides kokku kasvanud ja ühtehoidev see perekond, kus vanem vend Karl (Risto Vaidla) on pragmaatilisem, kuid kriisiolukorras oskab vastutada ja julgustada; noorem vend Georg (Karl Sakrits) ägestub tuhinal, kui vend teda titaks narrib, ja pesamuna Liisu (Doris Tislar) on imedeusku ka heas mõttes lapsemeelse täiskasvanuna. Kuigi pole ju midagi ette heita ka triole Sander Roosimägi (kes ongi lapsi mänginud harvem kui teised), Mart Müürisepp ja Getter Meresmaa.

Vanaisa osas kiidan südamest Andres Roosilehte. Algul tundus, et ta mängib üle, aga see karakteersete intonatsioonide ja kehva kuulmisega, naljakas ja nukker, lapselapsi armastav vana mees muutus iga hetkega kodusemaks. Anti Kobin lahendas rolli napimalt, kuulminegi oli tal omamoodi, häälikuid muutes sõnamänguline.

„Jääpüük” kestab tund ja viisteist minutit. Sümpaatne on kulgemise aeglus, vanaisa juures ei saagi olla kiire. Kristel Maamägi on kujundanud mänguruumi vanaaegseks: tuulemasin, püstkoda jms. Kaduv maailm, vana meistrimehe kodu. Kui suureks kasvanud lapsed arutavad, mida teha vanaisa majaga, muutub mälestuste hoidmine sama elutähtsaks kui uppumisest päästnud usk imedesse.

 

Vaatluse põhjal võiks väita, et teatri nimevahetus ongi adekvaatne. (Meenutan, et pilt pole täielik: koos „Timm Thaleriga” viisteist lavastust kahekümne kuuest. Tõsi, mitu nägemata lavastust on õige eakad, noorim neist „Vari”, 2018.) Nukkude au kaitseb vapralt võrratu kollane päikesekass („Päike läheb puhkusele”); nukumängule keskendub külalislavastaja Merja Pöyhöneni ja kunstnik Rosita Raua jultunud esteetikaga „Tõrksa taltsutus”, millest ülbe subjektiivsusega üle libisesin.

Teatri repertuaarivalik on intelligentne, lavastused isikupärased, lava- ja helikujundused, valgus ja liikumine hoolimisega loodud. Näitlejaloomingut vaagisin häbematult vähe, trupp on andekas, mänguergas. Lavastuste koosmõjus märkan sama teema variatsioone ja tegelastüüpide kordumist, mis ei pruugi olla taunitav, lapsepõlv ongi ammendamatu. Siiski on teatrijuhi ja lavastajate ülesanne igas repertuaariteatris, aga siin eriti, hoiduda rollijaotuse stampampluaast, jälgida, et tööd ei kuhjuks ühel näitlejal kurnavalt palju, teisel teenimatult vähe. Ideaalis, ja hetkel ka üsna reaalselt, on see Laia ja Nunne tänava nurgal asuv teater noorte hingede kohtumispaik, kus aeglustada aega, naeratada päikesele, usaldada päris muinasjutte. Ometi ei veena traditsiooni järsk läbilõikamine. Sõna „nuku” pelgamine või alahindamine tundub naiivne, ennatlikult alla andev. Sest kuigi juba armunud Juliagi õhkas: „Mis nimi loeb? See, millel nimeks roos…” (William Shakespeare „Romeo ja Julia”, teine vaatus, teine stseen), peitub epohhilises nimemuutuses igav ja mugav ettekääne unustada, kui kujundlik ja inspireeriv, süvitsi avastamist ja arendamist väärt on professionaalse nukuteatri põhjatu mängumaa.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon