„NUKK EI OLE MINGI TILULILU”

Nukuteatrist Noorsooteatriks

JAAK URMET

Eesti Noorsooteatri ajalugu on lühidalt selline: „Eesti Noorsooteater (varasemate nimedega ENSV Riiklik Nukuteater, Eesti Nukuteater, Eesti Nuku- ja Noorsooteater, NUKU teater) asutati 1952. aastal ja on tänaseni Eesti ainus riiklik professionaalne nuku- ja visuaalteatri kallakuga teater.”1 Nii on kirjas teatri enda kodulehel. Seesama teater, mis seostub Ferdinand Veike ja nukkudega, on aga võtnud ette oma kuvandi jõulise muutmise, soovides nüüdsest seostada end oluliselt laiema sihtgrupiga, kui seda on etenduse ajal rahutult jalgu kõlgutavad ja vaheajal kohvikus vanematelt limpsi nuruvad jõnglased. Ütleks lausa, et see teater pretendeerib haarama kogu Eesti vaatajaskonda, mitte enam ainult lapsi või isegi noori.

Tegelikult ei ole see muutus alanud sugugi 2020. aasta nimevahetusega. Alates kaugetest Ferdinand Veike ja vähem kaugetest Rein Aguri aegadest, on selles Laia tänava teatrimajas käinud pidev võitlus lasteteatri avarama käsitluse nimel. Nii nagu lastekirjandus on võrsunud õpetlik-moraalitsevatest jutupalakestest elutarkuse jagamiseks, nii on ka lasteteater pidanud suurel määral välja kasvama õpetlik-moraalitsevatest spektaaklitest. Samas, kui eesti lastekirjandus on oma halemeelse ja näpuga viibutava alguse juba ammu selja taha jätnud — proosas Jüri Parijõest, Juhan Jaigist ja Karl August Hindreyst, luules Ellen Niidust ja Felix Kottast peale —, võib õpetlikke jänkukostüümi- või nukutükke mõnel halvemal päeval eesti lasteteatris veel praegugi näha! Tõsi, mitte Laia tänava majas, vaid provintsis või diletantide-halturistide truppides.

Niisiis ulatub see muutus tagasi vähemalt aega, mil võideldi näitleja õiguse eest etenduse ajal sirmi tagant välja tulla. Näitleja, nukk käes, tuleb sirmi tagant välja, on publikule nähtav — omal ajal vormimäss missugune! Tänapäeval on selline lähenemine tavaline. Muutus ulatub tagasi sinna, kus „Punamütsikese” loos säras taevas viis päikest, hundil aga olid sädelevad metallhambad, mis tema käsu peale suust välja hüppasid ja Punamütsikest taga ajama hakkasid. Ulatub tagasi sinna, kus otsustajatele püüti selgeks teha, et lasteteater ei pea olema üksnes lõbus ega pea ka alati andma lapsele kaasa komplekti selgeks nännutatud õpetussõnu elamiseks. (Kooliõpetajatele meeldis näiteks väga tükk „Printsess Tindiplekk”, mis rääkis õpilaste hoolsusest ja õppevahendite korrashoiust.)

Need näited on pärit Noorsooteatri ajaloo esimesest poolest. Samm sammu järel, uuendus uuenduse järel on Noorsooteatris liigutud selle suunas, et lasteteater oleks midagi eelöeldust enamat. Midagi avaramat, sisukamat, mängulisemat, vabamat, otsingulisemat, vallatumat, vahest ka provotseerivamat. See on tähendanud pidevat võitlust konservatiivsusega. Nõukogude ajal võis konservatiivsus ilmneda võimumeeste suhtumises, uuemal ajal aga mingites üldistes ühiskondlikes hoiakutes, mille kohaselt näiteks kuuluvad nukud ainult lasteetenduste juurde. Uuemal ajal, kui lastelavastustel on kõik vabadused, on täiesti loogiline areng, et ka lasteteater kui žanr ihkab laiemat mõjuvälja ja lasteteater kui asutus ihkab midagi öelda ka väljaspool lastest publikut. Just siin võib küsida, kas nukkudega saab ka täiskasvanuile midagi öelda. Või kas lasteteatri kui žanri näitlejad suudavad näidelda ka täiskasvanutele. Ja kas seda saab teha lasteteatri kui asutuse ruumides, nende kunstilise kreedo hoovuses, maja atmosfääris.

Uuendusmeelse ja arenemisvõimelise teatraali vastus neile küsimustele on muidugi jah, jah, jah. Ajalugu väidab, et esimene täiskasvanutele suunatud tükk Noorsooteatris oli Ferdinand Veike 1961. aasta lavastus „Kuradiveski”, millele teine, „Gulliver ja Gulliver” järgnes alles 1979. aastal, lavastajaks Rein Agur. Vaatajaskonna laiendamine vanemaealistele seostub just Rein Aguri kuulsusrikka nimega. „1970.–1980. aastatel astus nukuteater otsustava sammu täiskasvanud publiku enda poole võitmisel,” kirjutab teatriteadlane Eike Värk Õpetajate Lehes 23. märtsil 2012. „Andres Dvinjaninovi kunstiliseks juhiks oleku aastatel 2000–2006 omandasid repertuaaris olulise koha lavastused noortele. Nukuteatrist sai laste ja noorte teater.”2

Eesti Noorsooteater, see  Ferdinand Veike ja Buratino bareljeefiga Laia tänava maja, on seega juba pikemat aega püüdnud välja murda ainult lastele mõeldud teatritegemise suunalt. Isiklikult olen seda kogenud juba alates Meelis Pai ajast, kui 2008. aastal oli külalislavastajaks (seejärel kaks aastat ka pealavastajaks) Kaukaasia tšerkess Jevgeni Ibragimov, kes lavastas Gogoli „Mängureid” just nimelt nukkudega. See lavastus oli mõeldud lummama ainuüksi täiskasvanute ilumeelt ja kunstitundlaid. Olin siis kutsutud Ibragimovi lavastatava „Väikse nõia” kaasautoriks, Preussleri algtekstist draamateksti kirjutajaks, ning Pai ütles selle töö käigus, et mine vaata õige „Mängurid” ära, näed, kuidas nukkudega saab täiskasvanutele mängida. Ja see oli tõesti muljetavaldav, just tehniliste lahenduste poolest.

„Mängurid”.

„Väikse nõiaga” oli Ibragimovil mingi oma rida või kinnisidee; ta oli ise teinud algteksti põhjal oma draamateksti, mis läks algtekstist kaunikesti kaugele. Seda asjaolu muutma mind palutigi. Ma tegin raamatust täitsa korraliku töötluse ja sain lavastuse materjalides kantud auväärsele kohale Preussleri kõrval. Ainult et Ibragimov ei lasknud ennast minu töötlusest üldse häirida — esietendusel nägin, et see on kriipsu pealt seesama värk, mis tal algselt oli olnud, minu tekstist oli lavale jõudnud kõigest paar repliiki. Kui tegijaid pärast lavale kutsuti, siis mul ei olnud tunnet, et mul selle tükiga mingit seost oleks, mistõttu jäin oma nime väljahõikamisel saali istuma. Aga siiani liigub see tont ringi ja teeb minu nime all oma tempe.

„Väike nõid”.
Jaana Sülla fotod

Hästi, see selleks, oluline on, mida Ibragimov kui lavastaja endast  sel hetkel teatri jaoks kujutas. Sellest annab aimu artikkel Postimehes (8. III 2008): „Nukk ei ole ainult kolm põrsakest või mingi muu tilulilu. Nukk on väga tugev sümbol, ta on väga tugeva metafoorse tähendusega,”3 sõnas Ibragimov seal. Nende sõnadega said nukud täiskasvanute teatris heakskiidu.

Edasised kümmekond aastat on Noorsooteater järginud samu eesmärke. Terve hulk kordi olen nende saalis istunud mõne žürii liikmena, vahel lapsevanemana ja nii mõnigi kord eraviisiliselt teatrit nautiva täiskasvanuna. Noorsooteatrist meenuvad sellised isiklikult nähtud ja otseselt täiskasvanutele suunatud lavastused nagu „Ajarefrään” (2015), „„Bon voyage” ja teised valed” (2017), „Enne meid oli veeuputus” (2018, koos Vaba Lavaga), „Protsess” (2018), „Noored hinged” (2018) ja „Tõrksa taltsutus” (2019). Vahel on nende tutvustuses lisatud sõna „noortele”, aga see tundub olevat pigem õigustus tüki ettekandmisele teatris, mille nimes on sõna „nuku”. Sest kõik nimetatud tükid sobiksid mõne teise teatri lavale ilma seesuguse kokkupõrget pehmendava määratluseta ja keegi ei tulekski selle pealegi, et kahtlustada mingit spetsiifilist  suunatust alaealisele vaatajale.

„Ajarefrään”. Helle Laas.
Sander Põldsaare foto

„Ajarefrään” on täiesti lastepäratu, sünge ja masendav lugu tuntud lastenäitleja eluloo ainetel. „„Bon voyage” ja teised valed” kõneleb suurtele suurte elust, tehes seda koomuskivõtmes —
see on kunstiliselt tasemelt keskpärane tükk, millel ei teki ka mitte juhuslikku lastetasandit. „Enne meid oli veeuputus” on taas eluloolisel ainesel põhinev lugu nõukogude aja lõpu Õismäe korrusmajast ja üldse tollasest ühiskonnast, tegelasteks suurel määral noored. Oma kunstikoguse saab sealt kätte ka koolieelik, aga tükk ise on välja hõigatud ikkagi ainult täiskasvanutele. „Protsess”, „Noored hinged” ja „Tõrksa taltsutus” toovad lavale maailma kirjandusklassika, vastavalt Kafka, Tammsaare ja Shakespeare’i; selles suunitluses on haista tõsiasja, et läbi aegade on „meeldinud” teatris käia ka keskkooliõpilastele, kellel parajasti kirjanduse ainekavas vastav teema… Muie eelmises lauses käib siiski ainult ühe tasandi kohta, sest need lavastused on hästi tehtud ja taas oma olemuselt täiskasvanutükid, mida vaadates ei hakkaks normaalne täiskasvanu enda ümbert saalist küll mõnda „noort” otsima. „Protsess” ja „Tõrksa taltsutus” on visuaalselt väga nauditavad, viimase maailm on inspiratsiooni saanud aurupungist ja dekadentlikust kabareest ning mõlemas teevad kaasa ka nukud. Tammsaare-tükk on igavam, aga see on mu enda viga — ma väga ei viitsi kuulata pikki targutusi, kui samal ajal midagi ei juhtu. Aga ma tean, et seda käivad vaatamas kollektiivkorras isegi kooliõpetajad.

„„Bon voyage” ja teised valed”.
Rünno Lahesoo foto

Lavastusi, mis mõeldud suurtele, on Noorsooteatri lähiminevikus teisigi: „Tuulte pöörises” (2020), „Ikaaria mängud” (2019), „Mees, kes ei teinud mitte midagi” (2017), „Lemuel Pitkini demonteerimine” (2015)… Seega, asja on olnud sellesse majja täiskasvanutel ka ilma lasteta juba hulk aastaid, nimevahetusega astuti lihtsalt järjekordne samm avarama mänguvälja poole. Muide, minu arvates on teeninud ja teenivad väga otseselt seda eesmärki ka sellised Noorsooteatri ruumides aset leidnud sündmused nagu Eesti teatri aastaauhindade gala 2012. aasta märtsis (mil õhtu lõpetas soomlaste rokkbändi Dingo kontsert), samuti 2018. aasta märtsis. Selliste pidude atmosfäär nukukunstist tulvil majas tahab üha enam kujuneda fantaasiakülluse tour de force’iks, otsingulise vaimu ja kunstilise väljendusjõu kuulutuseks, veenvaks tõestuseks, et siin majas on ikka ka midagi muud kui ainult „tilulilu”.

 

Ma olen nüüd pikalt seletanud, kuidas Noorsooteatris on juba vaat et üle neljakümne aasta aetud üha veenvamalt nn täiskasvanute asja. Sellest võib jääda vale mulje, nagu oleksid lapsed (ja noored) puha kõrvale jäetud, ära unustatud, teiseseks arvatud. Nii see loomulikult ei ole, kohe paneme proportsioonid paika. Olles Salme Reegi žürii liikmena ära vaadanud 2017. ja 2018. aastal professionaalses teatris esietendunud 68 algupärase laste- ja noortelavastuse seast 47 ning võttes arvesse ka varasemaid ja hilisemaid vaatajakogemusi, võin kokkuvõtvalt öelda, et vaadata kõlbab Eesti tänapäeva algupärastest laste- ja noortelavastustest kõigest viiendik. Noorsooteatri tase on selles kogumis stabiilselt kõrge, Eesti paari parima hulgas. Noorsooteater on märk, mida võib usaldada, umbes nagu Nikonit fototehnikas või Fiskarsi tööriistakuuris. Haltuurat selles majas ei tehta. Et Noorsooteatri tugevused kokku võtta ja neist õige ettekujutus luua, heidan järgnevalt pilgu Eesti viimase paari aasta algupärastele laste- ja noortelavastustele, tehes sellelt pinnalt mõned kriitilised märkused.

Eesti laste- ja noorteteatris kummitavad kolm suurt probleemi. Esimene neist on haltuura. Jah, see kole nõukogudeaegne sõna, mis vene keelest Eesti ühiskonda jõudes tähendas algselt põhitöö varjus tehtavat kõrvaltööd, sageli põhitööandja vahendite arvelt, kuid tasu oma taskusse torgates, aga mis hakkas tähendama ja tähendab siiamaani kiiresti, lohakalt, süvenemata tehtavat madalakvaliteedilist tööd. Sellist tööd, mida tehakse raps-raps ülejala, umbes nii,  et on vaja ja seisab püsti, ilus ei ole, aga käib kah ja raha saab. Haltuura. Jätkem see sõna meelde, see iseloomustab väga suurt osa, minu hinnangul kolme viiendikku tänapäeva eesti lasteteatrist.

Kusjuures ma ei pea silmas harrastajate rändtruppe, kes käivad lasteaedades ja koolides, küsivad iga lapse pealt paar eurot ning esitavad siis mingi lameda klounaadi. Ei, sõna „haltuura” puudutab isegi suurimaid ja uhkeimaid Eesti teatreid kohe, kui kõne alla tuleb lastest publikule suunatud eeskava. Minu üks kõige jubedamaid lasteteatri haltuurakogemusi pärineb Vanemuisest; selleks oli Andres Noormetsa lavastatud „Lapsepõlvebänd” 2017. aastal. Loomulikult oli see suures saalis — sest siis mahub sisse palju lapsi, st ostetakse palju pileteid, st teater saab selle võrra rohkem raha. Lapsed on teatritele kindel publik, neid tuuakse sinna ju klasside kaupa. Olgu laval mis tahes, lapsed klasside kaupa ikka tulevad, s.t õpetajad toovad. See raha on lihtsalt vaja kätte saada! Niisiis, loomulikult suur saal, sest suurde saali mahub palju raha, tähendab, lapsi. Suures saalis on suur lava — mis oli kujundusega kokku tõmmatud hästi väikseks, st saab hakkama palju vähemaga kui suure lava puhul. Lihtne, eks? Lavakujundus oli nii säästukas, kui üldse olla saab: kogu etenduse vältel ainult seinad paari uksega. Kokkuhoid lavakujunduse pealt missugune! Tükk ise kujutas endast poolteist tundi loba, ei midagi muud. Sellist loba ajavad osavamad näitlejad ilma dramaturgi või stsenaristita, samuti pole siin eriti midagi lavastada, tegevustikku, pinget ja mõtet pole. Jälle kokkuhoid! Muidugi teavad kõik teatrite rahalugejad, et lapsed tulevad teatrisse, paar eurot taskus. Seegi raha on vaja kätte saada! Parim viis selleks on pikk vaheaeg, mille kestel kõik lapsed jõuavad oma raha kassatädi kätte viia. Seegi eesmärk sai „Lapsepõlvebändiga” täidetud — selle eimillegi, mis oli laval (heade näitlejatega kusjuures), lahutas ilusti kaheks osaks pikk ja põhjalik, hästi välja mängitud vaheaeg.

See oli kõigest üks näide, aga sama mudel vaatab vastu taas ja taas, ükskõik kuhu oma jala tõstad. Laste- ja noorteteater on see lüpsilehm, kellele antakse söögiks põhku, aga lüpsta lastakse kulda, sõna otseses mõttes. Vähima kunstilise sisendiga taotletakse maksimaalset rahalist tulemust. Selge see, et kuni Eesti teatrid suhtuvad lastest publikule pakutavasse sel moel, ei saa rääkida kõrgest sisulisest tasemest. Kindlasti mängivad paljud Hamleti-kõlbulikud näitlejad lasteasju ka pika hambaga ja sotskohustusena, millest kumab läbi veel üks probleem, millel praegu ei peatu, nimelt laste- ja noorteteatri vähene prestiiž isegi teatriinimeste endi silmis.

Mõni näide veel, kuidas haltuura võib ilmneda. Selle kriitika raskuspunkt koondub eelkõige kostümeerija ja kunstniku töötuppa. Seda probleemi võiks nimetada ebaloomulike ja värdjalike laste probleemiks. Kui palju kohtab eesti lastetükkides poisstegelasi, kellel lühikeste pükste alt vahivad välja karvased sääred ja näos on mustendav habemetüügas! Ja kohtab ka kümneaastaseid tüdrukuid, kellel pungitab särgi alt suurejooneline rinnapartii! Realismi seisukohalt on need lapsed laval sandid, väärakad, monstrumid, geneetilised õnnetused, sest väikesel poisil ei saa kuidagi teisiti olla karvaseid jalgu ja habemetüügast kui mingi geenimutatsiooni tõttu. Samad sõnad rinnakate tüdrukutirtsude kohta. See kõik on lohakuse ja asja mitte hingega võtmise tulemus. Mõeldakse, et teen selle sutsu ära, ei hakka sellepärast karvu maha ajama, see on ainult poolteist tundi. Sorry, aga see poolteist tundi on saalis istuvale publikule ikkagi 100% etendust, ta tahab selle aja jooksul näha teatrimaagiat, mitte elurealismi. Siin on ka lavastaja koht öelda: kui karvu maha ei aja, siis mängib sinu asemel keegi teine. Kui kopsakaid rindu ei saa kuidagi väikseks riietada, tuleb valida rolli teine näitleja. Vaataja ei taha näha laval laps-ebardeid, keskealisi Pipisid ja poiss-vanamehi.

Teine allteema, mis puudutab eelkõige kostümeerijat ja kunstnikku, seostub lapstegelaste kostüümidega või, lihtsamalt öeldes, riietega lapstegelaste seljas. Vaatame, kuidas näevad tänapäeval välja varateismelised päris elus: teksad, dressikad, T-särgid, pusad, tossud. Tavalised suvalised riided, mida on pungil täis tavalised riidepoed nagu Cropp, H&M ja NewYorker. Kindlasti ei saa neist stangemassiividest mööda vaadata, kui otsid endale tulemusetult tavalist hõlsti, millele ei oleks peale kirjutatud FCUK või muud noortepärast. Tulevad siis need varateismelised teatrisse, hakkavad vaatama etendust, kus on tegelasteks nendevanused noored, ega suuda ära imestada: mis elukad need säherdused on? Mis planeedilt need alla kukkusid? Kas see poiss (või poiss-vanamees), kellel on jalas puuvillased ruudulised põlvpüksid oranžide traksidega, on ikka täie mõistuse juures? Kas see tüdruk (või keskealine Pipi) selles tobedas täpilises kleidis, mida kaunistavad krae ja kätised, peas lilla lehv, on hullarist plehku pannud või mis? Mida pekki — kingad, sokid ja patsikummid! Miks ta siukseid asju kannab? Kust see tüüp sellised eelajaloolised tennised sai, ostis AliEx­pressist või? Kokkuvõttes vaatab sellele varateismelisele lavalt vastu üks veider ajaränduritest hipide kamp, kellega ennast seostada on viimane asi, mis neil pähe tuleb. Ja kogu selle avarii põhjuseks on keegi lavastusega seotud teatriinimene, kellel on määramisõigus, aga ei ole ettekujutust, kuidas tänapäeva noored tegelikult riides käivad ja mis sõnum mingil riidetükil nende jaoks on. Lõppkokkuvõttes, kuna ei süveneta, on tegemist taas haltuuraga. Parim näide on ikka seesama „Lapsepõlvebänd”. Otsige internetist üles promopilt, kus tegelased reas, ja esitage endale küsimus: milline normaalne tänapäeva laps, kes suudab juba öelda vanematele riietuse osas ei, oleks vabatahtlikult nõus siukseid riideid kandma? Ja lavastuses peaksid need tegelased kujutama juba muusikakoolis käivaid hiliskainikuid, kes oskavad laulda ja pilli mängida… Isegi kui pidada seda lavastust lapsepõlvelooks, ei käidud niimoodi riides ka kolmkümmend aastat tagasi.

Teine suur probleem on moraalitsemine. Selles mõttes ei ole printsess Tindipleki must vari eesti laste- ja noorteteatrist mitte kuhugi kadunud. Eesti algupärased lastetükid on ka 21. sajandi teisel kümnendil moraalitsemist nii paksult täis, et hakkab lihtsalt halb — ägad saalis vaikselt, pigistad silmad kinni ja kahjatsed, et inimesel ei ole mõne loomaliigi võimet kõrvu sulgeda. Ma ei saa aru, „Eesti matust” ja „Pangalaenu” suudavad eesti näitlejad ju ometi normaalselt mängida! Nii, et on lugu ja lõpus ei ole pikka tiraadi, kuidas elada ja mis on õige. Miks on siis niipea, kui hakatakse lastetükki tegema, köstrimanitsused ja käitumisõpetused platsis? Kas on nii võimatu teha ka lastele lihtsalt lugu kui sellist? Paistab, et on tõesti võimatu. See on teatritegijates sedavõrd reflektoorselt sees. Aga tuleb arvestada, et see moraalitsemine rikub üldpildi ära. Etendusi, mis on alanud ja kulgenud suurejooneliselt ja vahvalt, kuid lõpuviiendikus plartsatanud kantsli­epistliks, on nähtud ridamisi. Jah, väike, ise vabalt saali liikuv moraal võib ju etenduses olla, aga see peab tõesti olema väike ja ise vabalt liikuv.

Kõige jubedam näide, mis mulle selles vallas meenub, on seotud vana hea puupoisilooga — Andres Dvinjaninovi lavastatud „Buratino” Estonias 2018. aastal. Tühi ja hall oli lavastus niigi (vt ka eelnev haltuurajutt), eriti dissonantne oli see kõik luksuslikus ja väärika ajalooga saalis. Aga kõige masendavam ja valusam oli lääge moraalisoust, millega tegevus üle oli kallatud ja mida ligilähedaselgi moel ei ole Aleksei Tolstoi originaalis. Kas tõesti on algupärane lugu nii igav, et peab üritama seda kuidagi „rikastada”? Dvinjaninovi Papa Carlo palub lõpuks lausa rebane Alicel viis kuldmünti Buratinole tagasi anda, sest teistelt asju ära võtta ei ole ilus, ja Alice annabki, kõrvad lidus, silmis pilk, et „ma enam nii ei tee”. Kas peab asja nii ära solkima, ma küsin, kas peab? Ja vastan ise: ei pea. See on maneer ja stamp, mitte reegel või nõue.

„Buratino” on üldse lavastajatele ootamatult keeruline materjal —meenub ka Noorsooteatri imeliku lõpuga lavastus rohkem kui kümne aasta tagusest ajast. Lavastas Ibragimov, aga ilmselt ei olnud lõpplahendus tema looming. Kui Buratino ja tema sõbrad jõuavad lõpuks vana koldepildi taha, leiavad nad sealt originaalis oma teatri, kõnealuses tükis aga aarde, milleks on laulud, sest need on toonud vabaduse. Hästi kohatu oli näha Buratino uljaste seikluste maandumist ja mandumist poliitiliseks agitatsiooniks, laulva revolutsiooni apoteoosiks.

Haltuura osas ei ole mul võimalik Noorsooteatrile etteheiteid teha, sest ma lihtsalt ei ole nende puhul märganud kesist pühendumist. Neil on alati ja kõikjal näha vastutustunnet ja kunstilisuse taotlust, olgu tegu siis idee, teksti, näitleja- või kunstnikutööga. Küll aga ei ole ka Noorsooteatri tükid alati vabad moraalitsemisest. Meenuvad „Pollyanna” (2017), „Elias maa pealt” (2018) ja „Gulliveri reisid” (2018). See muritud lõpuga Buratino-lugu läheb samasse ritta. Noorsooteatril on Eesti teatritest siiski kõige rohkem eeldusi oavarrest moraali kallamise kraanid kinni keerata, sest eks lähtu ju moraalitsemine suuresti samalt aluselt kui haltuura — kui pühendumine, süvenemine pole olnud piisav; kui unustatakse, et ka lastetükk peab olema sisuliselt veenev ja nõtke, hõredaks lahjendamata, kuid üle koormamata; kui nägemist varjutab valetõde, et lastetükk peab olema õpetlik. Sest niisuguseid tükke ollakse ise lapsepõlves näinud ja hiljem aetakse pimesi sama rida, korrates eelnevate põlvkondade möödalaske printsess Tindiplekini ja kaugemale. Jätke moraal, andke lugu! Noorsooteatri moraaliliiasus ei paista võrsuvat süvenematusest, vaid pigem inertsist, pieteedist möödaniku esteetika suhtes, mida on ootamatult raske vaadelda kriitikavabalt.

„Pollyanna”. Nancy — Tiina Tõnis, Pollyanna — Tiina Adamson ja Tädi Polly — Lee Trei.

„Gulliveri reisid”.
Siim Vahuri fotod

Kolmas probleem, halb maitse, ei puuduta samuti Noorsooteatri repertuaari — nende puhul on alati näha püüdlemist stiilsuse poole. Küll aga on eesti laste- ja noorteteatri üldpildil rohkelt halva maitse plärakaid. Halva maitse all pean silmas eeskätt ajast ja arust, tänapäeval kummastavalt vanamoodsat teatriesteetikat, väljendugu see siis teemas, rollilahendustes või kunstnikutöös. Lasteteatri tegija peab mõistma, et tänapäeva lapse võrdluspilt meelelahutuses on väga lai ja täidetud kõrgetasemelise materjaliga: ta on üles kasvanud maailma tipptasemel animatsiooniga, nagu „Imelised”, „Wall-E”, „Autod”, „Mina, supervaras” jne; ta on lasteaiast peale kursis „Sõrmuste isanda”, „Kääbiku” ja „Tähtede sõja” detailirohkete epopöadega; ta valdab internetti ja suudab tegutseda mitmesuguste ekraanidega, kus tema maailmadeks on „Minecraft” ja muud köitvad mängud. Tema nõuded meelelahutusele — ehkki ta neid ise ei pruugi teadvustada — on kõrged ja eesti teatritükk peab suutma Georg Lucase ja Marveli kõrvale midagi konkurentsivõimelist pakkuda. Action, mis piirdub sellega, et jänku jookseb eest ja hunt ajab taga, karu teeb mõmm-mõmm ja tagaplaanil on papist kuusk, on sellise lapse jaoks lootusetult mannetu kraam. Ta vaatab selle ära, vastab küsimusele „Kuidas meeldis?” kohustusliku „Hästi”, aga kaks nädalat hiljem on nähtu tal peast ja meeltest välja lennanud. Selline materjal ei tee teatrit lapse silmis köitvaks. Siin ei ole grammigi teatrimaagiat. Teate küll, see on see asi, mille pärast ja mille järele lavakasse minnakse.

Kõige suurema tõenäosusega leiab halba maitset provintsist, eriti Endla mängukavast, nagu „Operatsioon Kintsutükk” (2017) ja „Doktor Dolittle” (2018), aga ka Rakvere teatrilt — näiteks Urmas Lennuki lavastatud „Timbu-Limbu” (2017). (Vt taas kord haltuurajuttu.) Ja ometi oli Lennuki „Vai-vai vaene Vargamäe” Ugalas samal aastal tõeline õnnestumine. Just „Doktor Dolittle’it” vaadates töötasin välja lahenduse, mida teha, kui etendus on nii möga, et seda edasi vaadata oleks ajaraisk. Kui ma „Operatsioon Kintsutükki” vaadates sundisin end unne, et aega kuidagigi kasulikult mööda saata või vähemalt ennast laval toimuvast distantseerida, siis „Doktor Dolittle’i” ajal läksin lihtsalt saalist välja, võtsin kohvi ja hakkasin arvutis Reiner Brockmanni luuletust tõlkima. Tegelikult on inimese elu hinnaline aeg ja kulutada sellest tund või rohkem halva etenduse peale on andestamatu. Teise vaatuse lõpus vaid hiilisin korraks saaliukse vahele, et vaadata, kuidas on lahendatud suur klaasmeritigu — jah, oligi kilega üle löödud liikuv putka, nagu odav kasvuhoone, ei midagi enamat. Ma olen kindel, et Noorsooteater oleks selle lahendanud paeluvamalt.

Jah, õige sõna käis jutust läbi — teatrimaagia. Ega laste saali kutsumine ja neile laval millegi etendamine ole asi iseeneses, see ei ole mehaaniline või tehniline näitame-vaadake-protsess. See peaks eeskätt olema ikkagi teatrimaagiat esile kutsuv toiming. Teater peaks seostuma ruumiga, kus on näitlejad, kes tunnevad rõõmu ja naudingut sellest, et nad kehastavad oma rolle, ja lava peaks mõjuma nagu värav maailma, kus saavad kokku fantaasia ja lust. Jah, olgu rahamured ja lekkiv katus, aga kui avaneb kostüümide kirst, siis käiakse veidikeseks ajaks ära kuskil ilusas ja põnevas kohas, ning see on suur asi — kulutada oma elust tund või rohkem selle peale, et unustad ennast siin ja avastad ennast seal. Just sedasorti väravana kangastub mulle alati Noorsooteatri lava ja sellised tundmused valdavad mind seal etendust oodates. Olgu siis lastele, noortele või suurtele.

 

Viited:

1 Teatrist. Eesti Noorsooteatri koduleht. — https://www.eestinoorsooteater.ee/et/teatrist

2 Eike Värk 2012. Nukuteatri kuus aastakümmet. — Õpetajate Leht, 23. III.

3 Eva Kübar 2008. Enne ja pärast Ženja saabumist. — Postimees, 8. III.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon