MÕTTEPUDEMEID LAULUPEO ÜMBER

MARIS KIRME

Laulupidu oma saja viiekümne aastase ajalooga on meie ellu nõnda tugevasti juurdunud, et sellest kõnelemine ja kirjutamine ei vaibu (õnneks) ka pidudevahelisel ajal. Samas on kaalukamad uurimused selle pikaajalise ja meie identiteeti oluliselt mõjutanud traditsiooni kohta visad tulema. Palju mõistatuslikku on juba ainuüksi esimese üldlaulupeo asjus. Endiselt on tsiteerituimad Rudolf Põldmäe juba pool sajandit tagasi ilmunud uurimused.1 Teoloog ja ajaloolane Vello Salo on koguni kirjutanud, et „teabe tase, mida meie ajaloolased meile meie esimese laulupeo — ja seega peakorraldaja Jannseni — kohta pakuvad, on lausa masendavalt madal”2 . Ja häbiväärsemat asja kui see  (nagu ka Vello Salo oma artiklis osundab), annab vist ette kujutada, et veel(!) 2010. aastal ilmunud akadeemiline „Eesti ajaloo” V köide levitab esimese üldlaulupeo kohta endiselt valeinfot, nagu olnuks seal saksakeelsete kõrval kavas ainult kolm eestikeelset laulu (Soome helilooja Fredrik Paciuse „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” (eestikeelsed sõnad J. V. Jannsen)  ning Aleksander Saebelmann-Kunileiu kaks laulu Lydia Koidula sõnadele „Mu isamaa on minu arm” ja „Sind surmani”.3 Teatavasti ei lauldud sellel peol aga ühtegi saksakeelset laulu, vaid ainult eestikeelseid.

Tuleb tunnistada, et üldlaulupeo oluliste tähtpäevade tähistamisel oleme enamasti ikka läinud kergema vastupanu teed, pannes kokku suureformaadilise, albumilaadse ja ennekõike pilkupüüdvate fotodega üllitise. Loomulikult on ka seesuguseid tarvis. Ent nende kõrvale vajaksime hädasti ka suuremat süvenemisastet nõudvaid monograafilisi uurimusi.

Viimane, 150 aasta möödumist esimesest üldlaulupeost tähistanud pidu 2019. aastal lisas kaks, väliselt albumiformaadilt varasematega küllalt sarnast, kuid sisult siiski oluliselt erinevat väljaannet: allikapublikatsioonina võetava „Laulupeod Postimehega: 150 aastat Eesti üldlaulupidusid Postimehe kajastuses” (koostajad: Heili Reinart, Bretty Sarapuu, Lauri Vanamölder. Tallinn: Postimees, 2019) ja „Laulupidu. Jannsen. Koidula: avatakt” (Tartu: Tartu Linnavalitsus; [Tallinn]: SE&JS, 2019). Viimati mainitu teemal tahaks järgnevalt pisut mõtiskleda. Kuigi otseselt määratletud kui album, on see siiski midagi enamat. Albumile kohaselt on selles küll palju erinevat liiki huvipakkuvaid, hea kvaliteediga illustratsioone  fotode, kujutava kunsti teoste jne näol, kuid kõlama jääb ometi sõnaline tekst. „Tuumteksti” — sellise nimega on see määratletud albumi tiitellehe siseküljel — on kirjutanud Rein Veidemann, ülejäänud tekstide sünnile ja valikule on kaasa aidanud Sirje Endre ja Kadi Pajupuu, kusjuures sissejuhatava teksti „Eesti mõte on olla Eesti” on kirjutanud Eesti Vabariigi õiguskantsler Ülle Madise. Peab tõdema, et nii tuumtekst kui ka kõik ülejäänud, kaasa arvatud omamoodi illustreerivad tekstid, mis pärinevad enamasti omaaegsetest väljaannetest ja dokumentidest, on tuumakad. Saatesõnas albumi koostamise eesmärke tutvustades on tegijad kirjutanud: „Selles pühendusteoses keskendutakse erinevaid allikaid ja autoreid kaasates ühislaulu lätetele, taustadele ning tähistele, millest saigi lõpuks eestlaste esimene suurkogunemine Tartus — rahvuse sünnipidu.” (lk 8) Millised need autorite arvates siis on? Olulisemaid märksõnu silmas pidades saame välja tuua järgmised: ’kristlik kirik’, ’(rahva)laul’, ’J. V. Jannsen’, ’L. Koidula’ ja ’Tartu’. Laulupidude ajalooga vähegi kursis olev inimene võiks siinkohal ehk öelda, et üldjoontes on need ju kõik teada-tuntud.  Kuid siiski jätkub piisavalt selgitamist vajavaid küsimusi ka nende raames, nagu kõnesolev väljaanne hästi tõestab. Ennekõike saab tolle albumi najal selgemaks kogu see kultuurilis-poliitiline taust koos oma keerulise suhterägastikuga, poolt- ja vastuargumentidega, mis aitavad paremini mõista laulupeotraditsiooni sünnilugu ning seda alal hoidvaid ja edasi kandvaid fenomene. Tuleb tunnistada, et Rein Veidemannist, albumi põhiteksti kirjutajast, on saanud meie laulupidude traditsiooni üks juhtivaid mõtestajaid.4 Hea kultuuri- ja kirjandusloo tundjana tajub ta laulupidu äärmiselt seosterohke nähtusena, mis omakorda võimaldab teha suuri ja olulisi üldistusi, võtta kasutusele uusi mõisteid ja leida selle nähtuse iseloomustamiseks tabavaid kujundeid. Lisaks sõnale „tüvitekst”, mida ta on juurutanud iseäranis laulupeotraditsiooniga seoses juba oma paarkümmend aastat ja millest ta selleski väljaandes ühes peatükis  eraldi kõneleb, toob Veidemann lugeja ette veel sellised mõisted või üldistavad seosed nagu näiteks „laulupidu kui laulupüha”, „laulupidu kui rahvakirik”, „laulupidu kui riitus”, „laulupidu kui kultuuritekst”, „laulupidu kui teos”, püüdes igaüht neist ka piisava argumenteeritusega selgitada ning toestada.

Heili Reinart, Bretty Sarapuu ja Lauri Vanamölder (koostajad). Laulupeod Postimehega: 150 aastat Eesti üldlaulupidusid Postimehe kajastuses. (Tallinn: Postimees, 2019).

Rein Veidemann, Sirje Endre ja Kadi Pajupuu. Laulupidu. Jannsen. Koidula: avatakt. (Tartu: Tartu Linnavalitsus; [Tallinn]: SE&JS, 2019).

Veidemanni arutluskäiku ühendavaks niidiks on meie laulupeo nägemine teatud sakraalse toimingu või sakraalse riitusena. Tähenduslikemaiks tema tekstis osutuvad sõnad ’püha’ (seda on laul juba ise), ’pühadus’, ’pühitsetus’ ja ’pühendatus’. Ta leiab, et laulupeo olemusse kuulub juba algselt ’pühitsetus’. Ka näeb ta ühislaulmises (nii ilmalikust kui kiriklikust aspektist vaadatuna) eestlasele midagi väga iseloomulikku. Kuna laulukoorid ja orkestrid võrsusid enamasti kiriku baasil, siis „esimene ühislaulmise repertuaar pärines kirikust ja ühislaulmine on millelegi pühendatud”, väidab ta. Selle kristliku ühtsuse pühitsemise sees arenes aga omakorda välja „üks teinegi ühtsustunne — ühe rahva eneseteadvus —, mis muutus hiljem valdavaks laulupeos kui kultuuritekstis”, on Veidemann veendunud ning väidab edasi: „Selle asjaolu tunnistamine tõstab ühislaulmise eesti rahvusliku ärkamise üheks oluliseks teguriks 19. sajandi keskel tekkinud eestikeelse ajakirjanduse kõrval.” (lk 203) Veidemanni arvamist mööda võib laulupeo kujunemises kultuuritekstiks täheldada kolme etappi:  sakraalsus, rahvuslikkus ja kolmandana — vabaolek. „Ajakontekstist sõltuvalt osutub üks või teine tunnus olema ülekaalus.” (lk 203)

Kui ühislaulmises näeb Veidemann eesti rahvusliku ärkamise üht olulist tegurit, siis laulus/koorilaulus eesti rahvuse kujunemise peamist allikat eestikeelse kirjanduse (eriti luule) kõrval. Siinjuures peab ta silmas laulu tähendust meie igapäevaelus, laulu kui meeleseisundi mõjutajat. (lk 35)
Tõepoolest, ega asjata pole meie kõnepruugis juurdunud väljend „laul teeb rinna rõõmsaks”. Ühest küljest liidab laul Veidemanni järgi lahutamatuks tervikuks laulja, sõnad ja viisi, teisest küljest aga vabastab meele. (lk 38) See on seisukoht, mida toetavat ka eesti rahvuslik mütoloogia. Viimasest näiteid tuues rõhutab Veidemann sedagi, et laul liigutab ennekõike lauljat ennast, ülendades ja puhastades teda. (lk 39) Ülendamisest või samatüvelisest ja -sisulisest sõnast ’ülevus’ rääkides võiks toonitada ehk sedagi, et 19. sajandi esteetika kategooriana seostatakse ülevust samuti iseäranis lauluga. Immanuel Kanti järgi on ’ülevus’ kaksipidine tunne, sisaldades samaaegselt valu ja mõnu. Ning tundub, et valu ja mõnu osutuvad paljuski määravateks tundeimpulssideks, mis meid laulupeole läbi aegade kokku on toonud. Valu — eeskätt vist isamaa saatuse pärast. Valu omakorda on aga tõenäoliselt palve üks olulisemaid komponente. Lauludes sisalduv palve on Veidemanni järgi väljunud kiriku raamidest eestlaste ilmalikku ruumi, sealhulgas laulupidudele. (lk 75) Palvega seonduvat on meie luules ja seega ka (koori)lauludes palju. Tähtsaim siinjuures on aga vast see, et nõndanimetatud palvelauludest on saanud meie laulupidude (Veidemanni terminit kasutades) sümbollaulud, milleks ta loeb Fredrik Paciuse/Johann Voldemar Jannseni laulu „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”, Juhan Aaviku/Leopold Raudkepi laulu „Hoia, Jumal, Eestit”, Tõnis Mäe/Villu Kanguri laulu „Palve” („Looja, hoia Maarjamaad”) ja Gustav Ernesaksa/Lydia Koidula laulu „Mu isamaa on minu arm”. Olgu täheldatud, et Vello Salo mõneti üldisema liigituse järgi paigutuksid mainitud laulud armastuslaulude, veelgi täpsemalt isamaa-armastusega seonduvate laulude hulka. Viimased moodustasid esimese üldlaulupeo repertuaarist Vello Salo arvates koguni neljandiku.5

See, mille järgi me määratleme ühe või teise laulu kuuluvuse mingisse sisulisse kategooriasse, sõltub ennekõike selle sõnadest. Veidemann märgib põhjendatult, et lauldakse sõnu ja sõnades väljendatud mõtet. (lk 46) Samas on raske otsustada, mis osutub määravaks ühe laulu muutumisel sümbollauluks — on selleks tekst või viis. Koidula luulel, mis on „üks suur truuduse tõotus Eestile” ja „kantud läbinisti tulevikuusust” (lk 170), oli rahva hulgas tugev kandepind juba esimese üldlaulupeo ajal. Ja on tõsiasi, et Gustav Ernesaks, asudes 1943. aastal viisistama Koidula luuletust „Mu isamaa on minu arm”, võttis kätte juba omamoodi sümbolluuletuse. Silmas pidada tuleks aga sedagi, et tolle tõusmist sümbolluuletuse staatusesse soodustas asjaolu, et Aleksander Saebelmann-Kunileiu viisistatuna kõlas see juba esimesel üldlaulupeol. Või nagu Veidemann kirjutab: „Olulisim ühe luuletuse kujunemisel ja ühtlasi eestlaste mantraks saamisel on olnud selle kahekordne viisistamine.”
(lk 184) Samas toonitab ta veel sedagi, et kõrvuti tähendusrikka mõjuga meie laulupeoliikumisele kehtestab Koidula „eesti isamaalise luule põhimustri: paatoslik ülistus kõrvuti mure ja valuga”, mis korduvat ka eesti 20. sajandi luuletajate, nagu näiteks Hando Runneli loomingus. (lk 171)

Nagu eelöeldust märgata, puudutab Veidemann üht olulist küsimust, sõna  tähendust laulus. Sõna või sõnaline tekst on laulule põhiaineseks, nii nagu laul (laulud) moodustavad omakorda laulupeo põhiainese või -materjali. Seega oleks vajalik rääkida laulupidude kontekstis nii lauludest enestest kui ka laulude sõnadest märksa rohkem. Oleme tegelnud selle teemaga (samaga piirdub ka kõnesolev väljaanne) enamasti vaid abstraktsel, tunnetuslikul tasandil. Lauludega süvitsi tegelemine ei tooks esile aga mitte ainult sümbollaulud, vaid kindlasti palju muudki laulupidudele iseloomulikku, millest me seni võib-olla teadlikud ei ole.

 

Kõrvalepõikena olgu siinkohal öeldud, et Vello Salo, kes oma eespool mainitud artiklis manitseb meid laulupidude uurimisse senisest tõsisemalt suhtuma, on samas laulude sõnade analüüsimiselgi saavutanud vast (esimesi) arvestatavaid tulemusi. Nimelt, võttes vaatluse alla esimese üheteistkümne (kuni Teise maailmasõjani) üldlaulupeo laulud (kokku ligikaudu 360 eestikeelset laulu), toob ta välja järgmised kuus liiki: armastuslaulud, isamaalaulud, vaimulikud laulud, laulud laulmisest, laulud rõõmust ja kohustuslikud ehk kroonulaulud, kusjuures armastuslaule on kokku üle kahe kolmandiku, laulu- ja rõõmulaule ligikaudu kolmandik ja kohustuslikke ehk kroonulaule vaid viis.6 Ja Salo üks põhijäreldusi on: „Ajalooliselt on meie esimesed 11 laulupidu selgesti kristlikud üritused. Küll mitte kitsamas mõttes ühe teatud kiriku nii-öelda ülevalt alla, vaid ristirahva poolt „alt üles” korraldatud kokkutulemised, mille algset lauluvara tuleb täies ulatuses kristlikuks nimetada.”7 Seega on ehk põhjust väita, et kui Rein Veidemann jõuab meie üldlaulupidude kristliku olemuse rõhutamiseni valdavalt n-ö filosoofilis-tunnetuslikele meetoditele tuginedes, siis Vello Salo tõestab sama analüütilisel meetodil, keskendudes laulupidude laulude sõnade analüüsimisele.

„Postipapa”, nagu Johann Voldemar Jannsenit hellitavalt kutsutakse, on kõnesolevas albumis keskne tegelane ja temale on pühendatud ka omaette peatükk. Vähehaaval hakkame ehk leppima sellega, et Jannsen on eesti laulupidude isa ning ühtlasi ka „Eesti talupoegade endi keskelt võrsunud esimene rahvuslane”. (lk 109) Jannsen on Eesti aja- ja kultuuriloos võib-­olla parim näide sellest, kuidas saades kord külge „vale poole” (Malle Salupere väljend) mehe tiitli, võid sa seda kandma jäädagi. Õnneks on Jannsenil läinud  siiski pisut paremini. Kuigi seda tiitlit tuli tal kanda rohkem kui sada aastat, tõi käesolev sajand — tänu peamiselt Malle Salupere uurimustele — tema tegemiste mõistmisse ja hindamisse olulisi muudatusi. Kuid ikkagi tundub, et oodatud selguse tooks alles põhjalik keskendumine Jannseni retseptsiooni uurimisele läbi sajandite. Tänaseni on puudulik näiteks isegi tema historiograafiaga seonduv. Seda teemat on põgusalt puudutanud Mart Laar.8 Ta kirjutab, et teatav J. V. Jannseni renessanss toimus — eeskätt tänu Oskar Looritsa ja Arthur Võõbuse teenetele — paguluses. „Kodumaale see areng niisama hästi kui ei jõudnud. Võib aga öelda, et omal moel mängis Johann Voldemar Jannseni taastulek rolli Eesti taasärkamise ajal.”9 Tema tegevuse ümberhindamisele asuti Laari arvates aga laulva revolutsiooni ajal. Olulisemate ümberhindajatena nimetab ta Jaan Eilartit, Juhan Peeglit, Vello Paatsit, Hilve Rebast ja Malle Saluperet.10 Kõik on arvatavasti õige. Kahju ainult, et nende nimede hulgast puudub Karl Leichter, kes oli tõenäoliselt üks esimesi, vähemalt ENSVs, kes Jannseni-teemasse süvitsi läks. Leich­teri teeneid Postipapa renessansis pole käesoleva artikli autori teadmist mööda märganud ka Malle Salupere.  Leichteri nime koos tema kirjutatud ja Jannsenit oluliselt puudutava raamatuga „Seitse sajandit eestlaste lauluteel” (Tallinn: Eesti Raamat, 1991) kohtame küll kõnesoleva albumi ühes joonealuses viites (lk 140, viide 142), ent mõningase pettumusena on too allikas siingi vaid n-ö vahendaja rollis, kuna Veidemann, viidates August Tammani 1923.(?) aastal ilmunud populaarteaduslikule väljaandele „Eesti üldised laulupidud XIX aastasajal”, teeb seda Leichteri raamatu vahendusel.

Miks on Leichteri käsitlus ja selles Jannseni kohta öeldu jäänud viimase uurijatele märkamata, on omaette küsimus. Ütleksin vaid seda, et osaliselt sai ilmselt saatuslikuks  tolle väljaande äärmiselt pikk trükiprotsess ja toonane vähene meediakajastus. „Seitse sajandit eestlaste lauluteel” jäi Karl Leichteri (1902–1987) luigelauluks. Selle kallal töötas ta eriti intensiivselt 1980. aastate esimesel poolel. Käsikiri jõudis kirjastusse Eesti Raamat 1986. aasta sügisel, oodates seal oma trükijärge viis aastat (1986–1991). Selle aja jooksul oli kogu uurimuse, kaasa arvatud Jannseni-teemalise, aktuaalsus vähenenud ning ka poliitiline ja ühiskondlik situatsioon jõudnud oluliselt muutuda. Toonitagem siinkohal, et Jannseni rehabiliteerimine oli Leichterile üheks ajendiks tolle raamatu kirjutamisel. Raamatu sissejuhatuses ütleb ta näiteks, et ikka veel vajab „omal ajal valitsenud tingimustest lähtuvat selgitamist ja kaalumist
J. V. Jannseni positiivse väärtusega tegevus kogu rahvuskultuuri arengu kasuks ning eraldi meie laulukunsti eduks”11. Mäletatavasti läks jutt sageli Jannsenile ka suusõnalistes vestlustes Leichteriga, kellest rääkides ta emotsionaalselt süttis. Toetudes kindlalt arenguloolisele alusele, nagu Leichteri uurimustele üldiselt omane, ja tohutule faktihulgale (raamatus on kokku 323 viidet koos märkustega), tõi ta ühe tähtsama järeldusena välja, et Jannseni sammud, tulenevalt tema ajast ja oludest, ei saanud olla oluliselt teistsugused.

Leichteriga sarnane seisukoht tuleb esile ka Veidemanni teksti lugedes. Juhtides tähelepanu tsensuurile, millest tollal sõltus praktiliselt ju kõik, kirjutab Veidemann näiteks, et toona, Jannseni ajal, „kehtis kahekordne tsensuur, nii ilmalik kui ka kiriklik”. (lk 124) (Paar lehekülge edasi toob Veidemann esile muide sellegi, et eesti ajakirjanduse kahesaja-aastases ajaloos on tsensuurivaba ajakirjandust olnud napilt neljandik ajast.) Rangele tsensuurile oli ühtviisi allutatud nii ajakirjandus kui ka kooride poolt lauldav, iseäranis laulupidude repertuaar. Seega võib ehk sedastada, et omaaegseid olusid põhjalikult tundmata, nendega arvestamata, kipume sageli tegema eksitavaid järeldusi, nagu on juhtunud ka Jannseni tegusid hinnates. Möödaminnes juhitagu lugeja tähelepanu ka sellele, et oma nägemust Jannsenist arendab Veidemann ilukirjanduslikus vormis edasi oma viimases romaanis „Lunastatud”, mis nägi trükivalgust eelmise aasta lõpus.

Peatuksin veel üksikutel, mõneti ehk vaieldavatel seisukohtadel. Näiteks ei tahaks päriselt nõustuda Veidemanni väitega, et laulupidude traditsioon jäi Soomes välja kujunemata, ja sellegagi, miks see jäi. Kipub jääma mulje (võib-olla ekslikult), et teksti autor pisut ületähtsustab meie laulupidude puhul nn ettekäändemomenti, seda, mille/kelle auks üks või teine pidu peeti, mille järele soomlastel vajadus puudus. Nimelt kirjutab ta: „Kuna näiteks Soomes, kus laulukultuur on samuti kõrgelt arenenud, polnud tarvidust niisuguse ettekäände järele, siis jäi seal ka laulupeotraditsioon välja kujunemata.” (lk 202) Küll aga võib nõustuda paar rida hiljem öelduga, et ettekäände puudumise tõttu „polnud võimalik korraldada soomlaste-eestlaste ühislaulupidusid, ehkki Koidula sellest unistas”. Tõepoolest, nagu Veidemann kirjutab, on niisuguses mõõtkavas ühislaulmine omane vaid meile ja lätlastele. (lk 202) Et aga Soomes vastav traditsioon üldse puuduks, sellega ei saa päriselt nõustuda. Mastaapidelt Eesti esimeste laulupidudega võrreldes oluliselt küll väiksemana sündis põhjanaabrite esimene pidu 1884. aastal — ja teatavasti suuresti meie pidude eeskujul. Põhjused, miks too esimene pidu suhteliselt vaevaliselt sündis, tekitamata ka nii tormilist vastukaja nagu meie oma, peitusid siiski vist milleski muus kui peo korraldamise ettekäände puudumises. Ei mäleta täpselt, kas oli see Johannes Reinhold Aspelin, Carl Gustaf Swan või keegi kolmas, kes, kogenud Eesti esimeste laulupidude ülevust, kirjutas (refereerin mälu järgi), et Soomes on raske midagi sarnast korraldada, kuna esiteks olevat seal kihelkonnakoolide lauluõpetuse tase madalam kui Eestis ja teiseks olevat maapiirkondades vähe koore. Esimene laulupidu ei jäänud soomlastel kaugeltki ainukeseks ega viimaseks. Aga tõsi on see, et sellist, ennekõike identiteeti loovat ja hoidvat tähendust, järjepidevust, ülemaalisust, nagu on meie pidudele iseloomulik, pole Soome laulupeod saavutanud. Ei ole põhjanaabrite juures päriselt maksev vist ka järgmine Veidemanni mõte: „Laulupidudesse on algusest peale sisse kodeeritud ühiskondlik või isegi poliitiline missioon.” (lk 202) Kuidas on aga lugu ülevusepüüu ja sakraalse põhjaga, mis Veidemanni järgi toetavat meie laulupeo tüvitekstilist iseloomu? Need kui inimese sisemisele vajadusele ja tunnetusele toetuvad kategooriad, mis on hoidnud alal meie laulupidude traditsiooni läbi aegade — seda ka iseseisvusperioodidel, mil peo ainuke ettekääne on pidu ise —, näivad olevat universaalsed ja võiksid seega kehtida mitte ainult meil, vaid ka laiemalt. Küsimus, kas Soomes laulupeotraditsiooniga tegemist on, sõltub aga vist sellest, kuidas me traditsiooni mõistame.     

Huvipakkuv on Veidemanni arutlus selle ümber, miks regivärsilisest laulust, mis ju ka iseloomustab eestlaste ühislaulmise traditsiooni, ei saanud laulupeo tähenduslikkuse kujundajat, vaid selleks sai saksa liedertafel’ilik aluskiht. Põhjustena toob ta välja rea asjaolusid. Esiteks ütleb ta, ja ilmselt õigustatult, et laulupidu (ja ma lisaksin, et iga pidu) „on argielust kõrgemale tõusmine”, samas kui regivärsiline rahvalaul kuulus eestlase argipäeva juurde, olles lahutamatu osa elust ja laskmata tõusta kõrgemale talupojaseisusest. Veel leiab ta, et regivärsilise rahvalaulu saamist „ühislauluks” takistas regivärsilise rahvalaulu murdekeelsus. „Seisuslik ja murdekeelne eraldatus sundis ühise aluse leidmiseks pöörduma teistsuguse olemisvõimaluse poole ja selleks sai saksa, s.o valitsejate kultuur.” (lk 204) Siinkohal küsiksin, kas ja kuivõrd see ikkagi „sundis”? Päris vabatahtlik too valik kindlasti ei olnud, aga regivärsilise rahvalauluga seoses tuleks meeles pidada, et ajal, mil neid valikuid tehti (kuivõrd teadlikult neid üldse tehti?), oli see laululiik eelkõige vennastekoguduse aktiivse tegevuse tulemusena praktilisest käibest juba peaaegu kadunud, põlu alla sattunud ja paljuski unustusehõlma vajunud. Nii et vaevalt sai teoreetilinegi arutlus regivärsilise rahvalaulu laulupeole aluspõhjaks olemise kohta üldse tekkida.

Küll aga on veenev Veidemanni tõdemus, et eesti rahvusliku eneseteadvuse kujunemine saksa sängis oli mitmes mõttes koguni ette kirjutatud. Et pälvida oma valitsejate tunnustust või nendega kas või dialoogigi pidada, „tuli kõigepealt astuda samasse märgisüsteemi”, sest tunnustada võidi üksnes enesega sarnast. Tuli saada oma valitsejatega samaväärseks, neist koguni ette minna ja ületada oma senine seisund. (lk 204) Vastavalt meie praegustele teadmistele oli see tõesti vist ainuvõimalik strateegiline valik. Ja nagu ajalugu näitab, osati laulupidu edukalt rakendada selle strateegia elluviimisesse. Mis sest, et laulupidu on nimetatud „leiutatud traditsioonide etendamiseks” (Marek Tamm), mis sest, et idee võeti üle sakslastelt, sai sellest siiski „oma”. Ja — kõnesoleva albumi teksti autorite paatoslikke sõnu kasutades — midagi veel enamat: „Laulupidu on rahva enda loodud teos, ühise pürgimuse võimas apoteoos, millele saab rahutus argielus toetuda ja mis on Eesti tuleviku kindel tagatis.” (lk 9)

 

Viited:

1 Rudolf Põldmäe 1969. Esimene Eesti üldlaulupidu. Tallinn: Eesti Raamat; Rudolf Põldmäe 1976. Kaks laulupidu. Tallinn: Eesti Raamat. 

2 Vello Salo 2012. Laulupidude armastuslaulud. Tartu Linnamuuseumi aastaraamat 18. Tartu Linnamuuseum, lk 112.

3 Eesti ajalugu V. Pärisorjuse kaotamisest  Vabadussõjani. Peatoimetaja Sulev Vahtre. Tartu 2010, lk 243–244. Esimest üldlaulupidu käsitleva teksti autor on Mart Laar.   

4 Vt ka Rein Veidemann 2006. Laulupidu kui eesti kultuuri tüvitekst; R. Veidemann 2006. Tuikav tekst. — Artikleid ja esseid eesti kirjandusest ja kultuurist 2000–2005. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus; Rein Veidemann 2015. Eesti üldlaulupeo tähenduslikkusest. — Acta Semiotica Estica XII. Koostajad ja toimetajad Ott Puumeister ja Silvi Salupere. Tartu: Eesti Semiootika Selts.  

5 Vello Salo 2012, lk 116.

6 Sealsamas, lk 114.

7 Sealsamas, lk 124.

8 Mart Laar 2019. Johann Voldemar Jannsen. Elu ja töö. Tallinn: Read, lk 17–18.

9 Sealsamas, lk 17.

10  Sealsamas, lk 18.

11 Karl Leichter 1991. Seitse sajandit eestlaste lauluteel. Kultuuriloolisi andmeid aastaist 1172–1871. Tallinn: Eesti Raamat, lk 3.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist