VÄIKESE RAHVA SUURED LOOD

Veljo Tormise „Eesti ballaadid” Vanemuises

IRIS OJA

Veljo Tormis.
Rene Suurkaevu foto

Veljo Tormis, „Eesti ballaadid”. Stsenaarium: Lea Tormis. Tekstid seadnud: Ülo Tedre. Dirigent: Risto Joost. Koormeister: Piret Talts. Valguskunstnik: Priidu Adlas (Eesti Draamateater). Solistid: Pirjo Jonas, Karmen Puis, Rasmus Kull, Simo Breede, Katrin Kapinus, Eve Kivisaar, Siiri Koodres, Helen Hansberg, Helen Nõmm, Lembi-Liis Ebre, Kristiina Hovi, Grete Oolberg, Oliver Timmusk jt. Vanemuise ooperikoor ja sümfooniaorkester. Vanemuise teatri ja Eesti Kontserdi koostööprojekt. Kontsertettekanne 28. I 2021 Vanemuise kontserdimajas.

2020. aasta oli eesti muusikutele eriline. Oli mitmeid vägevaid juubeleid: Sumera, Tormis, Pärt jt. Ometigi oma tahtmist mööda me neid tähistada ei saanud, sest viiruse levikust tingitud piirangud häirisid meie muusikategemist tõsiselt. Nii mitmedki planeeritud suurüritused olid sunnitud nihkuma määramata tulevikku. Seda enam rõõmustab, et Risto Joost ja Vanemuise muusikaline koosseis tõid publiku ette Veljo Tormise „Eesti ballaadid”, küll mitte balletina ja ilma Tartu Ülikooli kammerkoorita, nagu algselt mõeldud, ent siiski kärbeteta kontsertettekandena ja täiskoosseisuga.

Veljo Tormise „Eesti ballaadid” Kuusalu vallas Soorinna küünis. Lavastaja: Peeter Jalakas. Muusikajuht: Tõnu Kaljuste. Koreograaf: Aki Suzuki (Jaapan). Von Krahli teater, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, 2004.
Von Krahli teatri foto

Ma olin osaline „Eesti ballaadide” legendaarses lavastuses Soorinna küünis 2004. ja 2005. aastal (dirigent Tõnu Kaljuste, lavastaja Peeter Jalakas, Von Krahli teater, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester). Mäletan, kuidas iga järjekordne etendus oli mulle, laval olnule, uueks vapustuseks. „Ballaade” olen laulnud ka hiljem, hoopis teistes oludes ja kujundustes, ja ehkki iga järgmine kord ei ole ju enam esimene, on see teos minu jaoks vist see Kõige Suurem Eesti Lugu, mis puudutab mind kuidagi eriti sügavalt.

28. jaanuari õhtul oli Vanemuise kontserdisaal rahvast üsna täis, ka rõdud, kuigi ilmselt oli välja müümata sada protsenti saalist, nagu on nõue. Tegelikult on inimestel nälg elava kultuuri järele ja selle üle on tõesti hea meel. Muidu hakkaks vahel juba tunduma, et kellele neid muusikuid nii väga vaja ongi, õppigu parem midagi asjalikku, nagu soovitas Ühendkuningriigi riiklik kampaania. Aga ma tõesti loodan, et inimesed võtavad selle kogemuse kaasa, saavad aru, et kultuur on vajalik, ja külastavad kontserte ka uues, vaktsineeritud maailmas.

 

Vanemuise sümfooniaorkester on laval; vastu lava tagaseina tõstetud astmetel on löökpillimängijad, nagu ikka. Vanemuise ooperikoor on asetatud astmetele kahel pool lava, vasakul naiskoor, paremal meeskoor. Lava ääres on rida mikrofone, mida kasutavad solistid, kellest umbes pooled tulevad lavale vaid oma soolo ajaks. Mikrofonid on saali võimendatud, suured kastid asuvad koori ja saali vahel. Minu istekoht on viimases reas naiskoori poolel.

Kohe esimestest taktidest peale kõlab orkester väga sümpaatselt, keelpillide täidlane soe toon sobib siia ideaalselt. Tormise põhiline ime rahvaviiside kujundamisel peitubki harmoonias — tal õnnestub väga lakooniliste vahenditega anda jutustavale tekstile ja heietavale, kordavale meloodiale tohutult emotsionaalne laeng ja hoopis uus sügavusmõõde. Loomulikult ei saa alahinnata ka rütmikat ja vaimustavat löökpillide valikut, aga piisab vaid kahest pizzicato-akordist, kui mul juba veri tarretub.

Tormise muusika laulmiseks on minu meelest vaja erilist vaimset seisundit. Nagu Pärdi muusika esitamisel, nii on ka siin vaja jõuda mingile teisele tasandile, kus kõik on äkki väga lihtne ja tuleb iseenesest, ehkki enne selleni jõudmist võib materjal laulja tõsiselt proovile panna. Tormise puhul on sageli väljakutseks hingamine, mis peab olema piisavalt sügav, et jõuda laulda fraasi, mida rahvalaulik laulab kas järellauljaga vaheldumisi või vajadusel laulmise pealt õhku ahmides. Tormise „Ballaadides” saadab lauljat siiski sümfooniaorkester ja klassikaline laulja ei saa teha päris nii nagu rahvalaulik. Mäletan, kuidas arutasime Tormisega Soorinnal laulutehnika nüansse ja tema juhendas, et „Ballaadides” lauldaks ikka klassikalise laulukooli moodi legato’s, ehkki lihtsalt ja ilma vibrato’ta.

„Eesti ballaadid” algavad Proloogiga ja lõpevad Epiloogiga, iga soolo-osa järel kõlavad Epigraafid. Need on nagu teose selgroolülid, mida esitab üks ja seesama laulja. Dramaturgiliselt on ta justkui see „maa sool”, millele toetub kogu loo raamistik. Kogu eesootava eepika raskuse ja sellest tingitud vastutuse tundmine teeb Proloogi laulmise kindlasti väga problemaatiliseks. Selle teadmisega lugu alustada on tehniliselt suur katsumus, solist peab suutma hingata väga sügavale, et varustada end piisava hulga õhuga pikkade fraaside jaoks, hoides sealjuures häält hästi kontrolli all. Siin vist ei olegi muud teed, kui aegsasti vaimselt Tormise tasandile minna, aga see kogemus tuleb kordustega. Katrin Kapinusele, kellel see keeruline kohustus tol õhtul lasus, kuulub mu ääretu sümpaatia, hoolimata sellest, et ta ei saanud kohe alguses hingamist õigesti tööle ja vibrato’t kontrolli alla. Tema soe toon ning emalik ja hooliv tegelaskuju („Eesti ballaadid” on siiski selgelt dramaturgiline teos) sobivad väga hästi siia rolli. Tuleb vaid anda talle võimalus see sisse laulda — üheainsa esinemiskorraga on see väga keeruline. Iga järgmine epigraaf on järjest veenvam ning teose lõpus kõlav epiloog mõjub just nii, nagu vaja. Kapinuse laulmises äratas kohe tähelepanu tema väga selge ja loomulik eesti keel. Eesti keeles ei ole väga lihtne laulda, eriti siis, kui on vaja suures saalis suurest sümfooniaorkestrist läbi kõlada, ja siin oli kindlasti võimendusest palju abi. Teisest küljest pean märkima, et klassikaliste lauljate mikrofoni kasutamise oskus on erinev. Kindlasti oleks tulnud kasuks toonmeistri täpsem juhendamine ja võib-olla oleks pidanud ka koos võimenduse ja helimeestega rohkem harjutama, et saada selge ja ühtlane tulemus. See märkus puudutab käesolevat produktsiooni tervikuna, kuid sageli torkab sama probleem kõrva ka teistel kontsertidel.

 

„Karske neiu” (Eve Kivisaar, Helen Hansberg, Helen Nõmm, Siiri Koodres)

Karske neiu lugu on huvitava emotsionaalse gradatsiooniga. Kõigepealt kirjeldab esimene solist sündmust ennast, sellest tekib loo raam. Ehkki tekst on igas korduses enam-vähem sama, mõjub esimene, helikõrguselt madalaim jutustus justkui üldplaan filmis — tempo on rahulik, mängitakse-lauldakse legato’s. Teisel korral jutustab tütar vanematele loo isiklikumas võtmes, tempo on kiirem, muusikaline materjal kõrgem ja hoogsam. Kolmandal korral on neiu emotsionaalses šokis, ta on ilmselt mõistnud, mis on juhtunud. Nüüd on tegemist juba lähiplaaniga. Partituuris kajastub see fraaside lühenemises nii instrumentaal- kui vokaalpartiis ja laulja partiisse on sisse kirjutatud hingeldamine. Väga hästi tuli see astmeline erutus välja ka erineva karakteriga solistide esituses: esimene solist Eve Kivisaar laulis ilusa legato ja kena tooniga, teine, Helen Hansberg oli emotsionaalselt rohkem kaasatud ja kolmas, Helen Nõmm heas mõttes neurootilise esitusega, just nagu helilooja ette oli näinud.

 

„Eksinud neiu” (Lembi-Liis Ebre, Kristiina Hovi, Anette Nurja, Maarja-Liis Nurja, Kärri Ristna ja Hellemai Haamer)

„Eksinud neiu” algab kandle saatel, ees- ja järellauljaga, kusjuures eeslaulja ise mängib ka kannelt. Esimene solist Lembi-Liisa Ebre võlub publikut oma sümpaatse ja loomuliku lavalise olekuga. Ebrel on hästi ehe ja vahetu side nii publiku kui ka partneritega, puhas intonatsioon, hea tekstiesitus, teravavõitu toon, mis selle materjaliga hästi sobib. Tema järellaulja Kristiina Hovi jääb aga liiga tagaplaanile, seda nii oma lavaliselt olekult kui ka muusikaliselt. Lauljal on sümpaatne toon, ent ujuv intonatsioon ja ta mõjub oma liikumatus omaetteolekus liiga kontekstiväliselt. Koori lisandudes kaob tema tämber täiesti ja kuna ka füüsiliselt on tema kohalolu raske märgata, siis kuulemegi eeslauljat koos kooriga.

Orkestri ja koori liitudes on selge, et solistid on oma laskuvate käikudega pisut liiga alla vajunud. Selle loo puhul pole just väga hull, kui a cappella osa kuhugi ära eksib, aga pillide liitudes tuleks siis hästi kuulata ja end kiiresti korrigeerida; ainult oma rea intervallide järgi orienteeruda ei ole suures koosseisus kunagi hea mõte. Seekord võtab ikka natuke aega, kuni solistid hakkavad ümbritsevat tajuma. Julgen soovitada uue osa algusest teinekord lihtsalt uue helistiku võtta, et „Annuse õpetus” oleks kõigil samas helistikus.

Tekkis ka küsimus koori balansi kohta. Naiskoori osalus jäi pisut ebaselgeks — s.o kas ja kui palju lauldak­se —, ent see võis tuleneda ka minu istekohast, kuna naiskoori ja saali vahel oli väga suur võimenduskast. Meeskoori puhul selliseid küsimusi ei tekkinud, ent nemad ei jäänud kasti taha, vaid laulsid otse minu poole ja see võis mõjutada ka teksti selgust. Samuti pidanuks solistide võimendamise puhul enne läbi proovima, mis nüansis koor peaks laulma, et olla solistidega võrreldavas dünaamikas. Solisti võimendatud piano puhul peaks koori võimendamata piano olema intensiivsem. Muidugi aitab alati ka suurem inimhulk, aga piirangute tõttu oli koori koosseis väiksem, kui algselt plaanitud.

Anette Nurja, Maarja-Liis Nurja, Kärri Ristna ja Hellemai Haamer, kes laulavad hüljatud lapse osa, torkavad silma professionaalse esinemisega. Nende lavaline vabadus, mikrofoni kasutamise oskus ja puhas intonatsioon äratavad usaldust. Julgustaksin seda osa edaspidi tegema kahe solistiga, mitte kahe solistipaariga. Üleminek lapssolistidelt naiskoorile on ette valmistamata, raske ja madal, selle peaks  lihvima palju vähem märgatavaks. Praegu tuli see veidi ootamatult, mis on nii  ulatusliku ja emotsionaalse teose esmakordse esitamise puhul muidugi täiesti mõistetav. Ühelt vormiosalt teisele üleminekud paranevad terviku kordamisel, igal järgmisel ettekandel on see lihtsam ja sujuvam. Naiste crescendo aga oli hea, meeldis, et dramaatilise tõusu lõpus oli kuulda mõnusaid, tugevaid ja karakteerseid nüansse koorilt. Ma olen ikka olnud arvamusel, et seda muusikat ei saa kogu aeg laulda bel canto’s, see ei kanna piisavalt infot, siin on mõnikord omal kohal ka brutto canto.

„Eesti ballaadide” löökpillipartiid on ilmselt pidu tervele pillirühmale ja tore oli näha, et mängijad seda ka tõeliselt nautisid. Ehkki kõik ei õnnestunud alati ideaalses sünkroonis, oli mängijate õhin nakkav. Kes on vaadanud partituuri koos tekstiga, on kindlasti märganud otseseid seoseid löökpillipartiide ja teksti vahel — näiteks kui tekstis saani parras praksatab, kostab kohe ka käristilt lühike terav praksatus, metalliga seotud tegevuste korral kuuleme hästi tormiselikku alasi häält, kulla puhul kelli jne. Kindlasti aitaks teksti selline lahtimõtestamine löökpillidel oma rollist paremini aru saada. Need helid, millele tekstis viidatakse, oleksid võinud olla palju intensiivsemad, pealetükkivamad ja järsemad, esineda mitte saatepartiina, vaid karakterhelidena, mis ehmatavad kuulajat, häirivad ja isegi ärritavad, nagu tekstis  viidatud. Järgnevas vahemängus nautisin keelpillide hea pingega veetud fraasi, kuid löökpillidel ei olnud päris selget arusaamist üldisest tempost ja dünaamikast, puhkpillid vajusid laiali, puudus tervikutaju.

 

„Mehetapja” (Pirjo Jonas)

Mehetapja lugu laulis Pirjo Jonas, kelle säravat häält olen alati väga imetlenud. Tema ilus tämber sobib siia suurepäraselt, ehkki laskuvad käigud kipuvad ka intonatsioonis liialt laskuma. Dramaatilisel hetkel, mil Meeli hukkab oma uue kaasa, murrab Jonas hääle väga toredasti rinnaregistrisse, mis on ääretult sümpaatne dramaatilise efektina ja ka lihtsalt tooni poolest vägev ja kauni kõlaga (mis pole lüürilise soprani puhul kuigi tavaline). See oli kindlasti üks mu õhtu lemmikhetki. Siiski, kui ma siiani olen olnud väga rahul solistide eesti keelega, sest klassikalisel lauljal ei ole selles keeles väga lihtne laulda, siis Jonas pingutab ilmselt pisut üle, keel kõlab justkui kerge aktsendiga, konsonandid on  aspireeritud, viimased silbid eriliselt rõhutatud. Ehkki tekst on jälgitav ja selge, pole see loomulik, kõik võiks olla lihtsam.

„Eesti ballaadide” kontsertettekanne Vanemuise kontserdimajas 28. I 2021. Solist Pirjo Jonas ja Vanemuise sümfooniaorkester.

Kui kontserdi tervikus tunduvad kõik tempod loogilised, siis Meeli varjupaiga otsingute osa on minu arvates liiga kiire; raske oli looga sammu pidada, ehkki dramaatiliselt on selline ärevus muidugi igati omal kohal. Hästi sümpaatsed olid solisti tegelaskujude karakterid: Meeli on ärev ja hingeldav, muid tegelasi (puud) kujutatakse aga legato’s. Meeli haavapuu juurde jõudmise ja selle needmise esitab Pirjo Jonas suurepärase vokaaltehnikaga, kadunud on kohatised madalamad noodid fraasis, samuti maneerlikud madalamad eelvõtted ja silpide asjatu rõhutamine. Kõige kõrgem osa, kui Meeli haaba neab, võiks olla lauldud isegi veidi vähem särava tooniga, sajatavamalt ja julgema sisemise arenguga, et korduv fraas ei kõlaks iga kord ühtemoodi. Usun, et järgmistel kordadel saab Jonas siin valla lasta kogu oma sisemise jõu ja fantastilise karakteriloome. Siiski oli see, teose kõige raskem osa esitatud tihedalt, loomulikult, täpselt ja mõjuvalt. Koori järgnev sisseastumine tundus aga olevat liimist lahti ja ette valmistamata — kas ehk põhjustas seda Jonase esitusest tekkinud tugev emotsioon?  Mõistan seda suurepäraselt, ka mind puudutab see lugu iga kord, kui ma seda kuulen, olgu ma siis laval või kusagil mujal. See lihtsalt on selline lugu, eriti kui seda nii hästi esitatakse. Taas kord usun, et terviku kordamisel muutuvad need üleminekud loomulikuks.

 

„Naisetapja” (Simo Breede, Rasmus Kull, Grete Oolberg, Lembi-Liis Ebre, Pirjo Jonas)

Naisetapjat laulab eeslaulja Simo Breede, järellaulja on Rasmus Kull. Breede on taas suurepärane valik antud rolli, ehedalt otsese laulmisviisi ja väga hea tekstiandmisega. Järellaulja Rasmus Kull jääb kahjuks liialt tagaplaanile, nii üldise kohaloleku mõttes kui ka muusikaliselt. Järellaulja ei peaks siin olema mitte saatja rollis, vaid osa soolorollist, tema liitudes peaks moodustuma vajalikud harmooniad ja tekkima ette­nähtud pinged. Kulli kogu olek jääb kuidagi kaugeks, käed rinnal risti ja mikrofonist eemal seismine mõjutab oluliselt tema hääle ja energia jõudmist saali. Kui ta osa lõpus, tessituuri tõustes käed keha ümbert lahti laseb, on kohe ka tema muusikaline intensiivsus suurem. Võimendatud esituse puhul tulevad sellised nüansid eriti selgelt välja.

„Eesti ballaadide” kontsertettekanne Vanemuise kontserdimajas 28. I 2021. Solistid Simo Breede (eeslaulja) ja Rasmus Kull (järellaulja), Vanemuise sümfooniaorkester ja dirigent Risto Joost.

Väga hea on šamaanitrummi toomine solistide kõrvale, ent see kõlab minu meelest liiga delikaatselt. Koosseisu suurenedes ja tessituuri tõustes võiks ka trummi intensiivsus suureneda, samuti võiksid kõlapulkade kilksud ja muud perkussiivsed remargid kosta takti viimasel lisakaheksandikul oluliselt teravamalt, rõhutades ebakvadraatsust, justkui nihkes olekut. Loo edenedes läksid aga ka löökpillimängijad järjest rohkem hasarti ja jõudsid paremini oma elementi. Ma usun, et see on jällegi üks neid osi, mis lihtsalt vajab korduvat kogemust ja et igal järgmisel korral jõutakse sügavamasse transsi. „Naisetapja” on solistidele vokaalselt küllalt ränk: peaaegu pausideta, tiheda selge tekstiga pidevalt tõusvas tessituuris esitus. Vägev on jälgida, kuidas lauljad (sh koor) ei anna väsides grammigi järele ei intensiivsuses, dünaamikas ega teksti edastamises. Lõpupoole, kui võhm kipub otsa saama ja hingamine võtab mõnel veidi kauem aega, ei püsi kõik lihtsalt enam ühes meetrumis.

„Naisetapja” järel pidanuks tulema vaheaeg, aga piirangute tõttu ei saanud seda teha. Nii emotsionaalselt kui (lauljate puhul) ka lihtsalt võhma taastamiseks olnuks see küll omal kohal. Tundub, et ka orkester vajanuks seda, vahemäng kippus juba üsna laiali valguma.

 

Neljas epigraaf on kõrgem kui ülejäänud; seda laulab siia hästi sobiv Siiri Koodres selge teksti ja puhta intonatsiooniga.

 

„Kuldnaine” (Grete Oolberg ja Lembi-Liis Ebre)

„Kuldnaine” on mõnus ja muhe osa, kogu üldise traagika kõrval vaat et naljalaul. Ilusa tämbriga solistid Grete Oolberg ja Lembi-Liis Ebre moodustavad toreda ees- ja järellaulja paari, ehkki Oolberg võiks teravama tämbriga järellaulja kõrval laulda pisut fokuseerituma tooniga — ka orkestrist oleks siis teda lihtsam välja kuulda. Regilauluga on selline lugu, et sellega ei tohi kiirustada, peaks olema mõnus, ohjes hoitud minek, aga see ei ole alati lihtne. Joosti tempo iseenesest on väga hea, tuleb lihtsalt silpidele aega anda, mitte karta konsonandi väljalaulmisest tekkivat vaikust oma partiis. Siis ei jääks ka seda veidi libisevat, rutakat muljet.

 

„Kalmuneiu” (Rasmus Kull, Oliver Timmusk, Simo Breede, Grete Oolberg, Eve Kivisaar, Helen Hansberg, Karmen Puis)

„Kalmuneiu” eeslaulja (Rasmus Kull) on tore karakter, aga siin võiks seda palju julgemalt välja käia, rohkem teksti nautida; näiteks võiks uhke peiu kirjeldus olla veel palju uhkeldavam. Loo edenedes paistab, et Kull tunneb end järjest ebamugavamalt, võimust võtab justkui proovisaali kehakeel. Ta hoiab käsi rinnal risti, vahel lausa rusikat suu ees, mis ei lase häälel mikrofoni jõuda, laseb puusa lõnksu ja liigub mikrofoni ees nii palju, et hääl jõuab võimenduse kaudu publikusse väga ebaühtlaselt. Ka kipub Kull kohati veidi kiirustama — ma märkan ikka neid päriselt välja hääldamata konsonante! Loo dramaatiline kõrghetk („anda kallis kaali alta”) jääb minu meelest liiga sisutuks, selle mõte ei jõua tegelikult publikuni. Eks see emakeeles laulmine olegi natuke keeruline teema, eriti kui noodis on kirjas võrdsed kaheksandikud, aga meie keeles on kolm väldet, mida hääldatakse erinevalt. Sellegipoolest võiks vähemalt dramaturgilise võtmehetke hästi selgelt välja hääldada — ikka on võimalik leida kompromissi rütmi ja väldete vahel, isegi kui laulja ei taha noodimaterjalist liiga kaugele minna.

Neiu ema (Grete Oolberg) laulab ilusa sooja legato’ga, järellaulja Eve Kivisaar aga taas liiga delikaatselt ja suure distantsiga, nii et vajalikku mitmehäälsust ei teki ja harmooniline plaan ei ole see, mis peaks. Siinkohal tahaks taas julgustada soliste hingama vajadusel poole fraasi järel — ei pea tingimata õhupuudusega võideldes fraasi lõpuni venitama, eesmärgiks on siiski loomulikult kõlav fraas.

Meeskoori esmakordsel liitumisel solistidega on taas tegemist n-ö traagelniidiga suurteose kokkupanekul, mis usutavasti kaob korduvate esituste käigus. Madalas tessituuris naiskoori osa kõlab vägevalt; tegelikult võiks just siin olla isegi vähem laulmist ja võiks otsida mingit ebamaisemat kõla. Selles osas on naiskoori partiis üldse palju kõlaefekte, näiteks on vaja nasaalselt laulda ja kohe seejärel minna üle suure ulatusega ja normaalse tooniga koori peale. Eks seegi vaja lihtsalt mitu korda tegemist, et jõuaks õigel ajal ilusa tooni ette valmistada.

Puhkpillide, eriti aga harfi repliigid kippusid alguses muusikalisest kontekstist välja, ei läinud kokku üldise rütmika ja tempoga.

Peiu ema osas kuulsime hästi sümpaatse, südamliku karakteri ja ilusa legato’ga Karmen Puisi. Kui esimeste osade solistid laulsid kooriga laval kogu aeg kaasa, siis ulatuslikumate soolode lauljad tulid lavale vaid enda osa esitamiseks. Sellest tõusev tulu on ilmne: solistid said tulla värske häälega, olemata kogu eepost kooris kaasa laulnud. Teisest küljest on emotsionaalselt üsna raske mingil hetkel väljastpoolt liituda niivõrd pingelise teosega, olla äkki emotsionaalselt samas kohas, kuhu teised on jõudnud tunni või rohkema jooksul. See mõjutab nii laulja hingamise sügavust kui vokaalset stabiilsust. Nii tunduski, et Puisil võttis aega, kuni ta sai hingamise piisavalt sügavale kehasse ning vokaali ja intonatsiooni paika. Lauljate ilusat legato’t võiks toetada ka keelpillid oma mänguga, nende strihh tundub lauljate kõrval olevat liiga eraldatud ja raske.

„Kalmuneiule” järgnev itk (Karmen Puis) mõjub rahutu ja kiirustavana. Emotsiooni tõttu kasvab vibrato liialt prevaleerivaks ja seetõttu kannatab teksti selgus. Tormis on ise sellest palju rääkinud, et laulja peaks jääma jutustajaks, mitte kaasa kannatama. Ometi saan ma suurepäraselt aru, kui raske see on, tunne lihtsalt tuleb peale. Ma ei näegi siin muud varianti, kui et tuleb teadlikult luua distants enda ja loo vahele, tuleb leida endas see tasand, kus sa saad jutustada, tundes ja mõeldes küll kaasa, ent ilma liigse emotsioonita. Ja et see tasand leida, tuleb lihtsalt kogemust korjata, tuleb korrata-korrata-korrata täismahus kogu teost sarnases olukorras.

Kontserdi jooksul andsid muusikud endast ilmselt kõik ja lõpu lähenedes hakkas väsimus tunda andma. Lõpukoori algus läks mees- ja naiskooril lahku, seda hoolimata dirigendi väga selgetest, ühemõttelistest liigutustest. Teose lõpus kõlavad erinevatelt koorigruppidelt veel muusikalised meenutused kõigist osadest — siin kõhklusi polnud, kõik toimis suurepäraselt, ilmselt oli seda ka palju harjutatud. Sopranitel jäid aga kõik ülevalt alustamised ette valmistamata, mis võis olla tingitud ka väsimusest, kuid sel õhtul kuuldu põhjal hakkas mulle tunduma, et sellele võiks ka üldisemalt rohkem tähelepanu pöörata.

Kontserdi lõppedes tõusis publik tänumeeles püsti ja aplodeeris kaua kõigile muusikutele. Tundsin suurt rõõmu, et saalis viibijad olid, vist küll eranditult, tugevalt puudutatud ja et meie ühised — ehkki antud juhul üsna hirmsad — lood nad hetkeks kokku liitsid. Olen sügavalt tänulik Risto Joostile ja Vanemuisele, et neil on nüüd oma versioon sellest suurteosest. Oli märkimisväärselt südamlik, ehe ja siiras ettekanne ja ma arvan, et just see siirus võitis lõplikult iga viimase kui kuulaja südame.

„Eesti ballaadide” kontsertettekande finaal Vanemuise kontserdimajas 28. I 2021. Solistid, Vanemuise ooperikoor. Vanemuise sümfooniaorkester ja dirigent Risto Joost.
Gunnar Laagi fotod

Kindlasti võiks teha „Eesti ballaadidest” rohkem ettekandeversioone. Ma tahaksin väga, et see oleks see eesti klassika, milleta meil ei möödu ükski hooaeg. Ühes või teises vormis või kohas võiks see kõlada kogu aeg. Vanemuise produktsioonis oli nii mõndagi, mis meenutas Kaljuste-Jalaka versiooni: olid enamuses tuttavad tempod, isegi tuttavad tämbrivalikud ja mõned äratuntavad valgusetoonid. Minu jaoks on see muidugi selle teose klassikaline variant — ma olen sellisega harjunud ja see on mulle lähedane. Ega peagi ju tegema midagi teistmoodi lihtsalt sellepärast, et teha teistmoodi. Eriti kui tegemist on balletiga, nagu Vanemuisel algselt plaanis oli — siis ei saagi väga tempodega mängida. Kindlasti oleks põnev kogeda ka kõiksugu muid versioone. (Ma muidugi ei tea, kuidas see igasuguste õiguste osas välja näeks.) Tormis ise, kuigi omal ajal päris põikpäine, muutus  ajapikku ju ka palju leplikumaks ja arvas, et tema lood võiksid küll minna rahva hulka ja elada edasi vägagi erinevates esitustes. Muidugi tuleks teosesse suhtuda austuse ja armastusega, seda eelkõige, aga ma usun, et keegi teisiti seda asja ei ajakski. Ja neid versioone,  mis juba tehtud, võiks kindlasti edasi esitada. Võiks teha uuesti Soorinna Kaljuste-Jalaka versiooni ja Vanemuise teater võiks teha nii kontserdi kui ka balleti. Loodan südamest, et „Eesti ballaadid” jääb Vanemuise püsirepertuaari. Väikese rahva suured lood — neid ei tohi ennekõike meie ise ära unustada!

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon