„JÕULUJAZZIL” BACHI JA CHOPINIGA
Märts, 2021„Jõulujazz” 2020: Tallinnas, Tartus ja Viljandis 26. XI–15. XII
Väsimatu Anne Ermi eestvedamisel detsembris 2020 oma 25. aastapäeva tähistanud „Jõulujazz” toimus koroonapandeemia tõttu ettearvamatutes oludes. Ehkki piirangud harvendasid märgatavalt nimekate välisesinejate ridu ja keegi ei teadnud täpselt, mis homme lukku läheb või ülehomseks lahti jääb, toimus see siiski! Ja mitte ainult Tallinnas — festivalikontserte oli ka Tartus ja Viljandis.
Väheste väliskülaliste tõttu said seda suurema tähelepanu osalisteks meie oma džässmuusikud. Kui mõnele neist nappis teenimatult publikut, siis vokaalansamblile Estonian Voices tuli korraldada koguni lisakontsert, et (peaaegu) kõik soovijad neid „Jõulujazzil” ikka näha ja kuulda saaksid.
Nii „Jõulujazz” kui ka „Jazzkaar” tervikuna on aasta-aastalt laiendanud festivalil kõlava muusika ampluaad džässiga piirneva helikunsti poole. Nii oli kõnealusel „Jõulujazzilgi”, kus svingi, bebop’i ja etnodžässi kõrval võis kuulda stiiliviiteid elektroonilisele ambient’ile ning koguni Bachi ja Chopini heliteoste tõlgendusi. Eks muusikamaailm ju muutu (nagu maailm tervikunagi), aga vana hea Bachi ja tundelise Chopini juurde on igal põlvkonnal ikka ja jälle põhjust tagasi pöörduda. Alljärgnevalt väike valik „Jõulujazzil” nähtust ja kuuldust.
Džässilik Bach ja lihtsustatud Chopin
Juulis 2020 möödus 270 aastat maailma helikunsti suurkuju Johann Sebastian Bachi (1685–1750) surmast. See oli ilmselt üks põhjustest, miks Tallinna Jaani kirikus võis 2. detsembril koosluse Peedu Kassi kammeransambel feat. Lauri Saatpalu & Marianne Leibur esituses kuulda sellele geniaalsele saksa heliloojale pühendatud kontserti „Bachi kütkeis”. Teiseks põhjuseks oli kindlasti Peedu Kassi isiklik suhe Bachi muusikaga, nagu ta on seda tunnistanud „Jazzkaare” kodulehel: „Minu tutvus Bachiga sai alguse keskkooli ajal. Siis komistasin juhuslikult Rostropovitši salvestatud tšellosüitide peale ja olin kohe võlutud. Bachi helikeel tähistab minu jaoks väga paljude asjade algust — meloodiliselt, harmooniliselt ja rütmiliselt.”
„Bachi kütkes”. Peedu Kass.
Oma „Jõulujazzi” kontserdi jaoks loodud Bachi-seadete lähtepunkti on Peedu Kass iseloomustanud aga nii: „Idee seada auväärt Johann Sebastian Bachi muusikat mõjus põnevalt ja kõhedust tekitavaltki — nagu peaks Jumala enda noote hakkama puudutama. Oma arranžeeringutega olen püüdnud panna helilooja muusika essentsi kaasaegsesse kõlapilti, kus kohtuvad kammerlik minimalism ja põhjamaine lüürilisus. Akustiliste ja sünteetiliste kõlade sidumine on mind huvitanud juba mõnda aega ja Bachi ajatu looming pakub suurepäraseid võimalusi tõlgitseda seda jazzilikus võtmes.” Ilusti öeldud!
Kõnealusel kontserdil kõlasid aariad Bachi vokaalsuurvormist „Magnificat” ning töötlused erinevatest instrumentaalteostest. Kokku kümme üsnagi erinevas stiilivõtmes esitatud muusikanumbrit, mille ettekandesse kontrabassimängija Peedu Kassi kõrval panustasid ühtse ansamblina veel Marianne Leibur (vokaal, viiul), Lauri Saatpalu (vokaal, vahetekstid), Meelis Vind (bassklarnet), Robert Jürjendal (kitarr, elektroonika) ja Tarvi Kull (klahvpillid, elektroonika).
„Bachi kütkes”. Marianne Leibur (vokaal) ja Meelis Vind (bassklarnet).
Rene Jakobsoni fotod
Juba kontserdi algus, kui kõlama hakkas Bachi koraaliprelüüdi „Erbarm’ dich mein, o Herre Gott” seade oma aeglase sammumotiiviga bassis, mõjus oma stoilises rahus paljutõotavalt. Karakteri tõlgendus tundus igati loomutruu ning arranžeering oli häältejuhtimise mõttes värvikas ja reljeefne, samas Bachi originaalteksti suhtes ka hästi delikaatne. Järgnev aaria „Et exultavit spiritus meus” „Magnificatist” Marianne Leiburi esituses mõjus tõlgenduslikult märksa vabamalt, aktiivne kontrabassipartii suunas selle džässivõtmesse. Ja seda fantaasiarikast tõlgendusvabadust tuli ajapikku üha juurde. Nii kõlas aaria „Quia fecit mihi magna” „Magnificatist” Lauri Saatpalu esituses lausa elektroonilise techno-stiili arranžeeringuna. Meelis Vindi ekspressiivne bassklarneti soolo sobis siia kui kirss tordile. Ja loo lõpuosa oma elektrooniliste kõlaefektidega kaldus lausa ambient’i stiili. Väga ootamatu ja värskelt mõjuv Bachi-tõlgendus ja ei mingit jõhkrat vägivalda originaalmuusika kallal!
Marianne Leiburi ja Lauri Saatpalu esitatud Bachi aariate kohta (nad laulsid ka duetti!) peab siinkohal märkima, et tegu polnud kaugeltki akadeemilise vokaalkunstiga, eriti Saatpalu puhul. Aga kõik noodid olid õiged ning huvitavalt ja omapäraselt kõlas see samuti.
Kõnealuse kontserdi muljeid natuke üldistades tuleb tõdeda, et neid stiilirakursse, mille kaudu Peedu Kass Bachi muusikat tõlgendas ja ansambel esitas, oli üllatavalt palju. Oli etnodžässi stiilis lähenemist (aaria „Deposuit potentes” „Magnificatist” Lauri Saatpalu dramaatiliste vokaalsete figuratsioonidega), oli heljuvat elektroonilist kõlaruumi (aaria „Quia respexit”„Magnificatist”), polüfoonilist „džässbarokki” ja korraks isegi ansambli Yes stiilis progerokki. Olid ka Lauri Saatpalu hästi tervikuga sobituvad ajalooteemalised vahetekstid muusikanumbrite vahel. Kokkuvõtvalt öeldes: niimoodi kõlas siis suure pieteeditunde ja veenva sisseelamisega tõlgendatud Bach, justkui põnev pilguheit 21. sajandist 18. sajandi muusikamaailma.
Eeltoodud ülivõrdeid ei saa siinkirjutaja paraku kasutada 6. detsembril Kumu auditooriumis esinenud Poola pianisti Marcin Masecki kontserdikava „Chopin / Nokturnid” kohta. Tema lähenemisnurk suure romantiku muusikale seisnes selles, et (olles ise hea pianistliku mängutehnikaga) õppis ta Chopini nokturnid ära kuulmise järgi. Helisalvestistelt, mitte noodist. Miks? Masecki, kes tuli lavale tossudes-teksades, põhjendas oma eksperimenti sellega, et niimoodi pidavat ta tooma Chopini helitöödest välja selle kõige olulisema. Jättes „mitteolulise” mängimata. Siinkirjutaja (kes on ka ise tudengipõlves Chopini mänginud) on siiski seisukohal, et Chopinil pole ühtki mitteolulist nooti.
„Chopin/Nokturnid”. Marcin Masecki.
Sten Tupitsa foto
Nii kõlaski Marcin Masecki kontserdil lihtsustatud Chopin, kohati vägagi primitiivse vasaku käe partiiga. Kõik kõlas ju musikaalselt küll, aga… Olen kaugel sellest, et pidada klassikute heliteoseid vaid konserveeritud muuseumieksponaatideks. Aga kui sa nendega midagi ebatraditsioonilist ja eksperimenteerivat teed, siis peab sel ka põnev point ja uudne resultaat olema. Kus oli sinu point, lugupeetud pianist? Miks sa seda kõike nii igavalt tegid?
Polkast rokini, rokist džässini
Jätkame sissevaadet „Jõulujazzi” seal kõlanud vokaaldžässi ja eesti lauljatega. Nagu festivalil tervikuna, oli ka siin stiiliampluaa üsna lai, kuulda sai nii pärimusmuusikast võrsunud nüüdismuusikat (Estonian Voices), Nancy Wilsonile pühendatud džässistandardeid (Susanna Aleksandra) kui džässroki ballaade „ühe-neiu-bändi” esituses arvuti kaasabil (Kelly Vask). Piltlikult öeldes: muusikat polkast džässi ja rokini.
Kelly Vask, ürituse „Noortebänd 2019” võitja, esitles 10. detsembril džässiklubis Philly Joe’s kontserdiga „she sin(g)s” oma samanimelist EP-plaati, mis ilmus märtsis 2020. Tema omaloomingulisi lugusid sai tol õdusal õhtul kuulda mõistagi rohkem kui ainult need, mis plaadile mahtusid.
„shi sin(g)s”. Kelly Vask.
Karoliina Kreintaali foto
Kelly Vase muusikaõhtu mõjus sõna otseses mõttes õdusalt. Noor muusik rääkis oma kõlanud laulude vahele sundimatult mitmeid isiklikke lugusid, mis olid seotud nende ballaadide loomisega. Siiras suhe esitatavaga oli seda olulisem, et peale laulu kõlas enamus Kelly sissemängitud instrumentidest (kitarr, klahv- ja rütmipillid) arvutisse salvestatuna. Kaasa arvatud huvitavalt ja maitsekalt kujundatud taustavokaal.
Märksõnadeks, mis sobiksid kõige paremini iseloomustama Kelly Vase muusikat ja tervet kõnealust õhtut, võiksid olla sellised: huvitavad džässilikud harmooniajärgnevused, sulnilt unistavad meeleolud, aga ka omanäoline sünkopeerimine aktiivsemate lugude rütmipildis.
Kui midagi veel eraldi välja tuua, siis esmalt teatud mõttelähedust 1970. aastate progerokiga. Vähemalt kahes loos oli see hoomatav ja siia juurde võib lisada veel retrohõngulised sämplitud keelpillikäigud kontserdi alguses, mis mõjusid nagu poole sajandi tagune mellotron.
Eelöeldust ei tasu siiski järeldada, nagu olnuks tegemist mingi retronähtusega. Kelly muusikas on oskuslikult kasutatud ka minimalistlikke kordusi, samas kui ootamatud helistiku- ja meetrumivahetused mõjuvad peaaegu alati värskendava vitamiinisüstina. Sellist muusikat tahaks Philly Joe’s kuulda edaspidigi!
Peavooludžässi esindas seekordses lauljate valikus kõige ehedamalt Susanna Aleksandra, kelle kontsert Kumu auditooriumis 12. detsembril kandis pealkirja „Tribute to Nancy Wilson”. Tasub teada, et Ameerika legendaarne džässitäht Nancy Sue Wilson (1937–2018) esitas peale džässistandardite imetlusväärselt ka bluusi, r’n’b-d ja souli, mida toonitavad ühtlasi tema kolm Grammy-võitu. Nancy Wilson on salvestanud kokku üle 70 plaadi ja kuldsetel kuuekümnendatel, mil algas Wilsoni karjääri kõrgaeg, sai glamuurne lauljatar hüüdnimeks koguni Fancy Miss Nancy.
„Tribute to Nancy Wilson”. Susanna Aleksandra (vokaal) ja bänd: Heikko Remmel (kontrabass) ja Reigo Ahven (trummid).
Susanna Aleksandra, keda tema enda sõnutsi võlub Nancy Wilsoni vokaalkunstis eeskätt fraseerimise ilu, lõpetab parajasti Sibeliuse Akadeemias oma magistriõpinguid džässi erialal. 2020. aasta kevadel täiendas ta end Los Angeleses USC Thornton School of Musicis mitmete USA silmapaistvate džässmuusikute käe all. Märkigem veel, et Susanna Aleksandra vanaisa Aleksander Rjabov, klarnetist ja orkestrijuht, oli üks omaaegseid eesti džässi suurkujusid. Nüüd aga sellest tribuutkontserdist lähemalt.
Alustuseks Susanna Aleksandra ansamblist. Ma ei ütle nimme „saateansamblist”, kuna kuuldud koosluses —
Holger Marjamaa (klaver), Heikko Remmel (kontrabass), Reigo Ahven (trummid) ning meloodiapillidest Allan Järve (trompet) ja Aleksander Paal (saksofon) — oli iga mängija lauljatarile nauditavalt võrdväärseks loominguliseks partneriks. Ja seda stiili mõttes nii svingi, bebop’i kui diksiländi võtmes.
„Tribute to Nancy Wilson”. Holger Marjamaa.
„Tribute to Nancy Wilson”. Allan Järve.
Sven Tupitsa fotod
Juba kontserdi alguses kõlanud igihaljas loos „Green Dolphin Street” (Nancy Wilson plaadistas selle 1961. aastal koos George Shearingi kvintetiga) sai kuulda hästi vaba tunnetusega trompetisoolot. Eriti tuleb esile tõsta aga Aleksander Paali saksofonipartiisid — neis oli (vastavalt esitusele tulnud loole) nii kirglikkust, free jazz’ilikku emotsionaalset vabadust kui rütmiliselt distsiplineeritud, kiirete figuratsioonidega mängutehnikat, millele omakorda sekundeeris Holger Marjamaa alati stiilitäpne klaverikäsitlus.
Kui nüüd lõpuks iseloomustada kontserdi „peategelast” Susanna Aleksandrat, siis tema laulmise puhul tuleb kindlasti esile tõsta kõigepealt head hääle valitsemist ja rikast tämbripaletti, samuti artistlikku nüansirohkust esituses ning stiilitruud karakteritunnetust. Viimase heaks näiteks oli kindlasti tema väljendusrikas dialoog Heikko Remmeli artistliku kontrabassiga loos „The Great City” (laulu autor Curtis Lewis, esmasalvestus Nancy Wilsonilt 1960).
Nii et kiidusõnadega lauljatari ja tema ansambli nauditava koosmusitseerimise, samuti koosfraseerimise täpsuse teemal võiks veel pikalt jätkata. Kuid läheme festivali ülevaatega edasi.
„Jõulujazzi” viimaseks esinejaks Noblessneri valukojas 13. detsembril (Tartus 15. detsembril) oli oma 10. sünnipäeva tähistav vokaalsekstett Estonian Voices. Siinkohal huvitav näide „Jazzkaare” kodulehelt, kus ansambli eestvedaja, laulja Kadri Voorand meenutab: „2010. aasta talvel helistas mulle Anne Erm ja meie kohtumisel palus ta kokku panna a cappella ansambli, kellesarnast meie žanris tol hetkel Eestis polnud. Ansambli esimene esinemine oli planeeritud „Jõulujazzile”. Mõte intrigeeris mind kohe.”
Nagu ennist öeldud, tuli õhtule „Estonian Voices 10 & sõbrad” korraldada ka päevane lisakontsert, muidu poleks kõik soovijad sellest osa saanud. Publikurohkuseks oli ka põhjust — ansambli kümne tegutsemisaasta jooksul on nende kvaliteedigarantiiks saanud esinemised koos selliste nimedega nagu Take 6, The New York Voices, Bobby McFerrin, Estonian Dream Big Band, ERSO, Curly Strings jpt nii eesti- kui välismaised tuntud artistid ja koosseisud.
Kõnealuse kontserdi sõprade rubriigis tulid vokaalsekstetile lavale appi ansambli Estonian Voices endised liikmed Arno Tamm ja Ott Kartau ning muidugi Curly Strings eesotsas impulsiivse, tulekerana laval viiuldava Eva Talsiga. Muuseas, Estonian Voices ja Curly Strings on varemgi koos musitseerinud — nime all Curly Voices, sest Estonian Strings oleks kõlanud pentsikult.
„Estonian Voices 10 & sõbrad”.
Liis Reimani foto
Ansambli Estonian Voices kahetunnine, ilma vaheajata õhtu mõjus kui kvintessents nende vanematest hittidest ja uutest, veel „hitistumata” lugudest-seadetest. Seda muusikalist mikstuuri iseloomustasid suures plaanis (kui detailid kõrvale jätta) beatbox’i vokaalrütmika värvikas kasutamine ja ideaalilähedane koosfraseerimine nii aeglasemate muusikanumbrite legato’des kui kiiremate osade süllaabilises artikulatsioonis. Samuti regiviisilise pärimusmuusika fantaasiarikas ja innovaatiline tõlgendamine ning lavaline erksus ansambli esituslikus ühismõtlemises. Seda nii a cappella laulmisel kui koos Curly Stringsiga. Vaimustav muusikaõhtu selle kõikides parameetrites!
Lõpetuseks tuleb lisada, et ehkki kõigist „Jõulujazzi” esinejatest ei jõudnud siinkohal kirjutada ja paljud väliskülalised jäid koroonapiirangute tõttu tulemata, kimbutasid haigused ka mitmeid meie oma esinejaid. Nii et mõned kontserdid tuli ümber paigutada ja väikest segadust oli seetõttu samuti. Aga samas kõik, mis toimus, toimis hästi. Seega, nagu ütles elupõline optimist Joosep Toots: „Hea, et niigi läits!”
