OIKUMEENILINE ŽÜRII PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVALIL

MADIS KOLK

Alates 2014. aastast hindab Pimedate Ööde Filmifestivali programmi teiste žüriide seas ka oikumeeniline žürii, mis „tõstab esile neid filme, mis esindavad olulisel määral kristlikke või lihtsalt üldinimlikke põhimõtteid, empaatilist ja üksteisega arvestavat elukorraldust, traditsioonilisi eluväärtusi ja elu pühadust.”1

Juba see lühike määratlus võib kirikukaugemas kinohuvilises tekitada poleemikasoovi. Näiteks: kas kristlik võrdubki üldinimlikuga, ei midagi spetsiifilisemat? Või: kas nimetatud väärtused on omased vaid kristlusele? Kas kunsti hindamine kristlikel alustel arvestabki üldse kunstilist kujundit või taandab selle hoopis mingile selgesti sõnastatavale sõnumile, koguni ideoloogiale? Jne. Kui need küsimused tekivad, on need osalt kindlasti põhjendatud, eriti arvestades viimasel ajal toimuvaid ideoloogilisi umbkõnesid, mis oma polariseeriva toimega ühelt poolt justkui lihtsustavad maailmavaatelist elurikkust, teisalt, kuna see kõik toimub valedel alustel ja põhjustel, tegelikult hoopis hägustavad tervikpilti. Juba see aspekt, et oikumeeniline žürii hindab traditsioonilisi eluväärtusi, ei tähenda automaatselt, et see kattuks poliitilise konservatismiga ja viimane omakorda „parempopulismiga”, mida justkui enesestmõistetavalt samastatakse kristlike väärtustega.

Seitsmest aastast, mil oikumeeniline žürii on olnud PÖFFil esindatud, olen selle liikmeks olnud viiel (alates 2016. aastast) ja saan üldistada vaid nende aastate aruteludel kõlanud argumente. Kuid ilmikust liikmena saan kinnitada, et žürii on alati lähtunud eeskätt ikkagi kunstilistest kaalutlustest. See ei tähenda, et need lahkneksid ja eristuksid kuidagi filmi kristlikest või üldinimlikest põhimõtetest, küll aga peab filmi „sõnum” sisalduma tema „meediumis”, mitte seda suunama või endale allutama. Oikumeenilise žürii tänavuse laureaadi Jo Soli  „Armugán” on selle põhimõtte ilmekas näide.

„Armugán”, 2020. Režissöör Jo Sol. Hispaania.

Oikumeenilise žürii kaasamine 2014. aastal ei olnud tõenäoliselt juhuslik, sest just alates sellest aastast kuulub PÖFF Rahvusvahelise Filmiprodutsentide Liitude Föderatsiooni otsusega rahvusvaheliselt sertifitseeritud võistlusprogrammiga ehk siis A-kategooria festivalide hulka ja oikumeeniline žürii on ka teistel selle kategooria festivalidel. Cannes’is näiteks alates 1974. aastast, mil nende tunnustuse pälvis Rainer Maria Fassbinderi „Hirm närib hinge seest”, kuid kus on selle korduvalt võitnud ka näiteks Andrei Tarkovski („Stalker”, 1979, „Nostalgia”, 1983, „Ohverdus”, 1986), samuti Pedro Almodóvar, Michael Haneke, Aki Kaurismäki, Thomas Vinterberg jpt mainekad režissöörid, kelle puhul me ehk esmajoones ei mõtle kristliku sõnumi peale. Viimati, 2019. aastal pärgas Cannes’i oikumeeniline žürii Terrence Malicki „Varjatud elu”. Oikumeeniline žürii on ka Berliinis, Karlovy Varis, Montréalis, Locarnos jm.

Tulles taas küsimuse juurde, milline on „kristlik vaade” kunstile, tuleb esmalt rõhutada, et see erineb konfessiooniti tuntavalt. Erinevus on juba suure kirikulõhe läbi lahknenud õigeusu ja katoliku kiriku vahel, rääkimata paljudest hiljem tekkinud usuvooludest. Kinosse ja teatrisse puutuvalt olen sellest põgusalt kirjutanud varem.2 Eestis moodustab žürii Eesti Kirikute Nõukogu, esimeheks EKNi president Andres Põder. Varasematel aastatel on liikmeskonnas olnud rohkem kirikupäid ja vaimulikke, viimastel aastatel on tõusnud kiriku ilmikliikmete osakaal. 2020. aasta oikumeenilisse žüriisse kuulusid Andres Põder, Marge Maria Paas, Tõnis Kark, Rainer Sarnet ja siinkirjutaja, seega võib öelda, et konfessiooniliselt olid esindatud Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, Rooma-Katoliku Kiriku Apostellik Administratuur Eestis, Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik ja Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik, kuid kuna tegemist on oikumeenilise žüriiga, otsitakse just nimelt ühisosa. See ei tähenda erinevate käsitluslaadide nivelleerimist, kuid žürii edastatav sõnum peaks need vaated endas ühendama ja andma nende põhjal konfessioonideülese vaate, eriti kontekstis, kus näeme, kuidas paljusid kunstisse puutuvaid hinnanguid langetatakse poliitilistel ja ideoloogilistel alustel.

Milliseid filme ja millise põhjendusega on selle seitsme aasta jooksul siis pärjatud?

„Ühisel meelel pika arutelu tulemusena valiti 2014. aasta kõige kristlikumaks filmiks Iraani režissööri Reza Mirkarimi film „Täna”, mis tekitab vaatajas soovi muutuda paremaks inimeseks, julgustab aitama abivajajat ja kingib lootust neile, kes selle kaotanud on.”3 Seda esmapilgul võib-olla ootamatut valikut, eriti võrdluses tollase festivali grand prix’ laureaadi Gust van den Berghe „Luciferiga”, kommenteeris tollane EAÕK esindaja žüriis, preester Sakarias Leppik järgmiselt: „Ma ei pea seda tänapäevases läänemaailmas väga omapäraseks. Läänemaailmas, kus püsiväärtuste, nagu ausus, rüütellikkus, ustavus, kindel usk, abivalmidus, tähelepanu, hoolivus, ja muu sellise muutumine relatiivseks või vastavalt ihale kasutatavaks on igapäevane. Ei ole tarvis imestada siis ka seda, et Lääne-Euroopa heaoluriikide režissööride ja filmitootjate filmid ning lavastused teatris kaugenevad üldistatult üha enam loetletud väärtustest. Miks? Sest heaolu ähmastab usku ning see uinub ja Jumal ununeb. On üksnes „Mina Ise Tean Kõike” ja „Saan Alati Hakkama”. Samas aga nõuab meelelisest lustist tekkiv igavus üha uusi ja teravamaid kogemusi. Eriti kui vaimulikud kogemused puuduvad. Olen täiesti aus ja ütlen, et osa islami pärimusest (nt Pärsia maades šiiaislami puhul) ei tolereeri Lääne valgustusajal sündinud lapsukesi, nagu kõikelubatavus, eetiline nihilism või žongleerimine inimese hinge salvestunud püsiväärtustega. Gust van den Berghe film „Lucifer” on filmiajaloos suurepärane linateos oma uudse filmitehnoloogia, tegelaskujude ja rollitäitmiste, nostalgilise (kord pasoliniliku, kord buñueliliku) esteetika, kunstnikutöö ning režiiga. See film jättis vaatajaile aga suure hulga küsimusi lahti. Ja ilmselt seetõttu valis PÖFFi peažürii minu hinnangul just selle filmi parimaks. Tänane postmodernne Lääs ei taha ei filmis ega teistes kaunites kunstides otseselt selge maailmavaate esitamist. Euroopasse sammuv islam ei tee aga taolise mõtteviisiga mingeid kompromisse. Veel mitte. Seetõttu olid peažürii ja oikumeenilise žürii otsused täiesti hetkeolukorda kajastavad.”4

„Armugán”, 2020. Režissöör Jo Sol. Hispaania.

PÖFFi oikumeenilise žürii esimesel tegutsemisaastal õnnestus siis esile tuua selline reljeefne sõnum, polemiseerides mingil määral põhižürii valikuga ja väljendades ka ühiskonnakriitilist hoiakut. Kuid järgnevate aastate valikud näitavad, et see ei ole reegel. Tihtipeale on põhižürii grand prix’ vääriline film olnud ka oikumeenilise žürii aruteludes kõne all.

2015. aasta oikumeeniline žürii andis oma preemia Joost van Ginkeli „Paradiisi süidile” kui „märkimisväärse stsenaariumi ja suurepäraste näitlejatöödega filmile, mis toob julgelt esile palvele toetuva eneseohverduse, puhtast südamest tuleva kahetsuse ning soovi arvestada Jumalaga kõige raskemates valikutes. Žürii nendib, et häirivalt naturalistlike kaadrite asemel oleks autor võinud usaldada enam vaataja kujutlusvõimet.” Lisaks märgiti ära Bai Ri Gao Bie „Tsinniaõis”, kuna see „juhatab vaatajat empaatia kaudu mõtestama elu selle tervikus” ja „kannab õilsat helgust ka läbi surma reaalsuse”. Grand prix’ sai tookord Lee Joon-iki „Troon”.

2016. aastal pidas oikumeeniline žürii tunnustamisväärseks Šveitsi režissööri Stefan Haupti filmi „Sünge õnn”, mis „avab sisendusjõuliselt inimese teekonna traagiliste katsumuste, hoolivate tegude ja empaatiavõime kaudu kristliku armastusesõnumi mõistmiseni. Võimsate näitlejatööde ja leidlike visuaalsete kujunditega õpetab film mõistma ja märkama igapäevaelus peituvaid imesid ja Jumala toimimist ka inimsuhete kaudu, ületamaks inimese eksistentsiaalset eraldatustunnet ning ümbritsemaks teda armastusega.” Grand prix’ sai Eitan Anneri „Vaikne süda”.

2017. aastal tõstsime esile Ju-hyoung Lee filmi „Ekskavaator”, mis „tõstatab konkreetsest ajaloolisest sündmusest lähtudes suuri üldinimlikke küsimusi südametunnistuse ja isikliku vastutuse kohta. Esile tõuseb kahetsuse ja andekspalumise olulisus lepituse ja rahu leidmisel, mis annab edasi elamiseks uue võimaluse.” Grand prix’ sai Temirbek Birnazarovi „Öine avarii”.

2018. aastal auhindasime Poola režissööri Adrian Paneki filmi „Libahunt”: „Olgugi filmi temaatika inimlikult valus ja poliitiliselt tundlik, ei kasuta „Libahunt” ära võimalusterohkeid ideoloogilis-sentimentaalseid manipulatsiooniregistreid, vaid on ennekõike põnevusega jälgitav stiilipuhas žanrifilm, kus sõnum ja meedium on võrdväärselt olulised. Nõnda näitabki „Libahunt” inimese Jumala näo järgi loodud olemust vaataja tajudeni toodud piirsituatsioonis, kus antiikdramaturg Plautusele omistatav tõdemus „inimene on inimesele hunt” enam ei kehti, vaid selle asemel tehakse valik alandlikkuse, armastuse ja vaenlasele andestamise kasuks.” Grand prix’ sai Rubén Mendoza „Uitav tüdruk”.

2019. aastal pälvis oikumeenilise žürii tunnustuse aga Hüseyin Tabaki film „Mustlaskuninganna”: „Oiku­meenilise žürii preemia saab film, mille idee toetab kristlikke ja üldinimlikke väärtusi, empaatilist ja üksteisega arvestavat elukorraldust ja elu pühadust. See on film, mis toetab vaatajat isiklike valikute tegemisel ja mille muudavad mõjuvaks tugev stsenaarium ja tugevad näitlejatööd. Filmi peategelane on kõigi kriteeriumide järgi liigitatav kaotajate sekka, kuid ometi keeldub ta ohvri rollist, püüdleb edasi ja nõuab ka teistelt lugupidavat ja väärikat kohtlemist. Üha edasi püüeldes, oma põhimõtetele kindlaks jäädes kummutab ta ümbruskonna eelarvamused ja tõestab, et kuninganna ei pea olema vaid sünnipärane tiitel.” Grand prix’ sai Anshul Chauhani „Vastupidi”; „Mustlaskuninganna” peaosaline Alina Serban sai festivali parima naisnäitleja auhinna.

„Mustlaskuninganna”, 2020. Režissöör Hüseyin Tabak. Saksamaa.

Nagu näha, on filmide temaatika, kujutamislaad, poliitilisuse määr ning tegelaskonna sotsiaalne ja ka religioosne kuuluvus äärmiselt erinev ega ole kunagi olnud eraldi hindamiskriteeriumiks.

2020. aasta oikumeenilise žürii laureaadi Jo Soli „Armugáni” puhul tõmbab esmajoones tähelepanu, et film puudutab muu hulgas eutanaasia teemat. Seda toonitab ka EELK häälekandja e-kiriku artikli pealkiri, mis annab ülevaate žürii eelistustest ja ka teistest kõne all olnud filmidest.5

Seda aga, et eutanaasia ei ole filmi ainus teema, väljendab ka žürii otsus: „Jo Soli „Armugáni” karge kujundikeel tungib vaiana ihusse, luues kino vahenditega sugestiivse tajuvaste vaimu, hinge ja ihu ühtsusele. Film kinnitab, et ihu pole väeti, kui vaim on tugev, ning vaim võib karastuda ihu kaudu. Film tuletab meelde, et surmast kõnelemine ei peaks olema ideoloogiline, vaid nõuab surma meelespidamist ka igapäevatoimingutes, ning seda, kui tähtis on, et me poleks surres üksi. Kõlama jääb sõnum elu väärtusest ja pühadusest.” Niisiis, film ei püüa sõita meedias võimendatud ideoloogiliste teemaarenduste tuules. Kiriku hoiakud bioeetika küsimustes lähtuvad loomulikult kristlikust õpetusest, kuid film ei too seda teemat ideoloogilisele pinnale, ta ei ütle isegi otsesõnu, kellel on selles maailmas õigus — ehkki peategelase Armugáni (Íñigo Martinez) suhtumist näidatakse selgelt —, vaid see tehakse sõna otseses mõttes meeltega tajutavaks. Film on mustvalge, sisaldab äärmiselt vähe verbaalset dialoogi, lisaks pälvis selle napp, kuid sugestiivne helikujundus tänavuse PÖFFi parima filmimuusika auhinna.

Film tegeleb surma müsteeriumiga, tuues selle mõistusega seletamatu nähtuse selles mõttes inimlikule tajutasandile, et vaatajat sunnitakse filmi vältel n-ö surmaga kõrvuti elama, piltide, sümbolite, pikalt näidatavate toimingute kaudu, aga seda ei inimlikustata selles mõttes, et ei targutata teemal, millest me tegelikult oma argitajude tasandil kuigi palju ei tea. Me ei saa rääkida surma poolt või vastu, saame vaid valida, kuidas me sellega lepime ja kuidas selleks valmistume. Filmi meedium annab meile võimaluse tajuda peategelase missiooni surijatel lahkuda aitajana. Armugán ise on füüsilise puudega, ta ei saa kõndida omil jalul, teda assisteerib Anchel (Gonzalo Cunill), kes ta alati abivajajate juurde kohale kannab, olles ühtaegu ka Armugáni õpilaseks ja mantlipärijaks, samas esindades temast tunduvalt materialistlikumat maailmavaadet, mis filmi üsna kasinas dialoogis ka esile tuuakse. Armugán on jalutu ja füüsiliselt nõrk, kuid tal on tugev vaim. Vaimu elu on saladus ja keegi ei tea isegi näiteks seda, mis toimub koomas. Samas, keha võib muutuda ja kaduda, kuid annab inimesele identiteedi. Film räägibki poeetilises keeles vaimu ja keha suhtest ning tõi žürii eelpool tsiteeritud otsuse põhjendusteksti luues meelde apostel Pauluse sõnad: „Seepärast, et ma ei läheks kõrgiks, on mulle liha sisse antud vai, saatana ingel, mind rusikatega peksma, et ma ei läheks kõrgiks. Ma olen selle pärast kolm korda Issandat palunud, et see minust lahkuks. Kuid tema ütles mulle: „Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks.”” (2. Kr 12: 7–9)

Mitte ainult oikumeenilise žürii lemmikfilm, vaid iga kunstiteos peaks ju ideaalis püüdma meil aidata luua suhet tundmatuga. Mitte taandama seda tuntule ega ka mitte definitsioonidega tühistama, samuti mitte öeldes, kuidas inimene tohib või ei tohi toimida, kuid seadma meid pidevalt silmitsi millegi meist suuremaga, mis ei ole täiel määral meie kätes, olgu see siis sünd ja surm või kliima soojenemine. Paljud probleemid ei ole lahendatavad psühholoogiliselt ega ka hingeliselt. Kõigest saab rääkida austusega ja kõigest saab rääkida kõrgilt; mitte ainult kristlik kunst, vaid igasugune kunst püüdleb ju ideaalis esimest — vastasel korral poleks oma sõnumit vaja kunstiteose raami asetada.

Palju möödarääkimisi tulebki sellest, et meie igapäevaelus on meile asjade ja nähtuste vaimulik perspektiiv tundmatu. See on mõistetav. Inimlikust aspektist paistavad asjad, ka need, mis võiksid tuua hetkelist kergendust, ühtemoodi, vaimulikust perspektiivist võivad need olla teisiti. Vaimulikku elu pole lihtne mõista, kuid ainus moodus sellest rääkida ei ole „piibliga pähe tagumine” — see saab olla ka salapärane, poeetiline ja ilus.

 

Viited:

1 PÖFFi koduleht — https://2017.poff.ee/est/festival/zurii)

2 Madis Kolk 2019. Kristlus ja teatrikunst. — Usk ja Elu nr 17. Vt ka Metropoliit Stefanus. Kristlus ja filmikunst. Essee õigeusu arusaamadest. — Usk ja Elu, nr 17.

3 Tiiu Pikkur 2015. Oikumeeniline žürii Pimedate Ööde Filmifestivalil, 30. X. — (http://www.eestikirik.ee/ oikumeeniline-zurii-pimedate-oode-filmifestivalil/

4 Erki Tamm 2014. PÖFFi filme hindasid ka vaimulikud. — Teekäija, nr 12. — https://teek.ee/teemad/36-uhiskond/1449-poeff-i-filme-hindasid-ka-vaimulikud

5 Filmifestivali PÖFF oikumeeniline žürii valis võitjaks eutanaasiat käsitleva linateose. — https://e-kirik.eelk.ee/2020/tana-loppenud-filmifestivali-poff-oikumeeniline-zurii-valis-voitjaks-eutanaasiat-kasitleva-linateose/

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon