VIIMASTE TUMEDAT LOOTUST

LIISI RÜNKLA

„Viimased”. Režissöör: Veiko Õunpuu. Stsenaristid: Heikki-Huttu Hiltunen, Eero Tammi ja Veiko Õunpuu. Operaator: Sten-Johan Lill. Helilooja: Sven Grünberg. Produtsendid: Katrin Kissa, Mark Lwoff, Misha Jaari ja Ellen Havenith. Kunstnik: Otso Linnalaakso. Kostüümikunstnik: Jaanus Vahtra. Helirežissöör: Mark Glynne. Monteerijad: Wouter van Lujin ja Xander Nijsten. Osades: Pääru Oja (Rupi), Laura Birn (Riitta), Tommi Korpela (Kari „Kalastaja” Kolehmainen), Elmer Bäck (Lievonen), Sulevi Peltola (pealik Oula), Samuli Edelmann (Tatu), Jarkko Lahti (Töödejuhataja), Tero Jartti (Mollanen), Indrek Spungin (Kinnunen), Juhan Ulfsak (Lihunik), Taavi Eelmaa (Pootsman Dieter) jt. Mängufilm, värviline, kestus 117 min. © Homeless Bob Production. Eesti — Soome — Holland. Esilinastus Eestis 25. IX 2020.

„Viimased”, 2020. Režissöör Veiko Õunpuu. Eesti — Soome — Holland.
Rupi — Pääru Oja ja Riitta — Laura Birn.
Kaadrid filmist

 

Working class hero, c’est moi. Kuidas tohib seesugust tunnet tunda inimene, kelle jaoks tööle minek on juba üksteist kuud tähendanud koduakna alla maha istumist, et põrgatada tähelepanelike kolleegidega sisukaid tekste, nagu see toimetaja elu on, kui on parajasti jopanud nii kolleegide kui tekstidega? Ons tõesti empaatia nii võimas masin? Ja kui ongi, kas ta mitte ei luiska, ei kehtesta eksitavat vastavust kuhugi, kus aus oleks ära tunda, et teine on täiesti teine, olgugi lähedane? Või on siin midagi veel? Näiteks asjaolu, et meie ühiskonnas on keskealine naine kohutavalt kaitsetu, milline tahes ta päevaplaan. Working class hero. Ja et kõigi nende poriste rehvide, tätoveeritud õlavarte, härmas habemete, kivinägudesse vangistatud metsloomasilmade, kõige selle toksiliselt maskuliinse kaadervärgi kiuste see film teab seda. Või et nimelt sellega see film tegelebki. Muu hulgas või täitsa tuumselt.

On ju Riitta (Laura Birn) ainus tegelane „Viimastes”, kes kasvab ja muutub, otsib ja eksib ja kahetseb otse vaataja silme all, nende mõne päeva sees, mida me näha saame. Rupi (Pääru Oja) ja Kari (Tommi Korpela) ja kõik need nimetud kiivrikandjad kannatavad ühiselu jõhkruse all muidugi niisamuti, aga ses filmis küll täpselt nagu elus, vargsi ja kinnismõtteliselt ja otsekui muutumatult. Sissepoole. Lievonen (Elmer Bäck) on avatum, tõsi, mustvalge see muster ei ole. Riitta aga kannatab muudkui väljapoole ja tõmbab sellega need sissepoolekannatajad koletuid asju tegema. Kui muret kuidagi diskursiivsemalt väljendada ei oska, ei oska rääkida ega mõeldagi kuigivõrd, peab ju midagi tegema — nii see käib. Üks väike mõrv näiteks. Kui tervest inimesest ei käi jõud üle, võib hakatuseks võtta ka pool.

Kuidas tappa pool inimest? Sõbra kallimaga flirtimine on päris tõhus viis. Või kolleegi kupatamine praguneva laega kaevanduskäiku, sest lõpp on küll ligi, aga no natukese lähme siit ikkagi veel edasi. Mõlemad praktikad võivad muidugi vallandada ahelreaktsioone, võib kogemata tappa rohkemgi kui pool. Kas hakkab siis kergem? Pikemas plaanis muidugi mitte, aga võib-olla korraks, kellelgi?

 

Kurjasti kaitsetu on nüüdisajal juba peaaegu iga inimene. Pragusid laes näeb ju igaüks, kes elanud piisavalt kaua, et saada pisut ringi vaadata, järele mõelda. Aga parata ei saa ükski üksik muidugi midagi. Selles kaadervärgis, mis meie ühiskond on, ei kuula inimest keegi. Teda üksnes vaadatakse, aina arvustavama pilguga seejuures. Eriti muidugi siis, kui ta juhtub olema naine. Riitta teab, nagu iga noor naine, et tema sees elab juba see kohutavalt kaitsetu. Et tal on väga vähe aega. Ega ta muidu niiviisi lõhkuma ei läheks.

Väga vähe aega on muidugi meil kõigil. Praod on laes, nii nagu kaevanduskäikudes nii kogu me ühiskonnakorralduses, selle võimetuses arvestada elementaarsete loodusteaduslike tõsiasjadega, ja teame seda selgesti juba üle viiekümne aasta, ja ikka muudkui uuristame edasi oma käikusid. Üksnes laamendame veel natuke rohkem kui enne. Sest no õudne on ju. Ja nii ongi, et John Lennoni „Working Class Hero”, nagu seda laulab koljumõraga Kinnunen (Indrek Spungin), kummitab ikka veel, muudkui, juba viiendat kuud, ja soostun uuesti vaatama kõiki neid õlleklaase ja habemeid, ja korduvalt. See „Viimaste” maailm oma pori ja avaruse, kampsunite ja kõrtsiga pole ju kuidagi välja mõeldud või teine, see on seesama meie ainuke, kannatab sedasama õudu, et õige varsti saab kõik otsa, hingata pole enam midagi. Veiko Õunpuu „Viimased” ei vaiki maha teadmist, et varsti saab kõik otsa. Mõni lohutav kunstitegu vaikib väga tänuväärselt, ei salga, et tänuväärselt, sest kes see ikka jaksaks kogu aeg mäletada, ajuti lihtsalt nagu peab pääsema kuhugi ära. „Viimased” ei vaiki mitte, tegeleb selle teadmise asjaolude ja tagajärgedega, tegeleb aga kuidagi nõnda, et filmi lõpuks, kyllä, on jälle midagi hingata.

Ja ei ole nii, et väidetaks, nagu oleks meil veel lootust — muidugi ei ole, ei mingit lootust, mis võiks olla „veel”. Kui on lootust, siis tuleb see kusagilt teiselt poolt.

 

Kuidas „Viimased” seda imet teeb? Töö näitlejaga, vististi. Kuidagiviisi on näitlejatele loodud ruum, kus nad ei mängi üksnes meisterlikkuse toel — seda siin muidugi on, näitlejad on meisterlikud kahtlemata, aga peale selle on filmis kaadreid, millest paistab ära mingit peaaegu kaitsetut inimeseksolemise kimbatust. Nagu ei olekski neil nahka peal, ajuti. Ja jutt pole mitte mittenäitleja kohmakast mina ise olemisest kaamera ees, mis  ei näita ilmaski midagi elusamat kui poos, mõjub vahel vaid värskemalt, sest mõni poos on niivõrd parketikõlbmatu, et pole ammu ekraanil nähtud justkui. Kui meisterlik näitleja näitlemistehnika väga oskusliku kasutamise toel poosist pääseb, juhtub midagi hoopis huvitavamat.

Teatris näeb taolist asja sagedamini, mõnikord ongi lavastus nii targasti kokku pandud, et näitlejal on rolli sees tõepoolest ruumi elus olla. Olen eesti teatris sellist imet õige mitu korda näinud, näitleja silma, kompromissitut kohalolu laval, vaprust näha olla. Filmis näeb seda harvem, keskmisele režissöörile ja keskmisele produtsendile võib vist tunduda kuidagi vigane, kuidagi praak see osa materjalist, kus näitleja silm võpatab, kõhkleb, viivuks otsekui eksinud paistab. Teatud žanriootuste taustal see muidugi ongi praak. Kui „Viimased” oleks vestern, peaks need elusamad sekundid välja lõikama. Või kui ta oleks satiiriline komöödia või romantiline draama, mõni tasakaalukas kassafilm. Vaataja õnneks ta ei ole.

Teatavasti kasutatigi töös näitlejaga õige riskantseid võtteid, selliseid, kus näitlejal on oma töö üle hoopis vähem kontrolli kui tavaoludes. Tartu esilinastusele järgnenud vestlusringis Elektriteatris rääkis Katrin Kissa, kuidas teksti anti näitlejatele kätte tükikaupa, keegi ei teadnud oma tegelase elukaart palju kaugemale käsil olevast stseenist. Ja kuidas näiteks peo filmimine käis üheainsa pika sessioonina: näitlejatega koos olid kõrtsiruumis vaid mõned võttegrupi liikmed kaameratega, oli kokku lepitud mõni olukord, milleni pidu mingi hetk viia võiks, aga ei midagi konkreetset, ei olnud täpsustatud, kes millal millise nurga alt keda filmib ja kui kaua, pidu kestis tundide viisi, kained olid üksnes võttegrupi liikmed, kõik näitlejad aga enam või vähem purjus ja seejuures olukorras, kus on pidev oht teadmata nurga alt filmi peale jääda. Nagu elus.

Näitlejale on sellised töötingimused muidugi üle mõistuse kõhedad, aga ega teisiti vist ei saaks keegi enda seest kätte mõnd niivõrd ausat pilku kaamera ees. Laval veel saab, lavalolijat kaitseb teatav kohalolutingimus. See, mis ühel õhtul teatris  juhtunud on viivukeseks, ei ole ju mehaaniliselt reprodutseeritav. Seda võib mäletada, sellest võib jutustada, muud midagi.

 

Riitta vaatab sealt peo seest välja pilguga, milles on nii palju väsimust, nukrust ja igatsust, et saan aru ja annan andeks kõik jõledused, mida ta järgmise tunni (vaataja ajas) või ehk nädalakese (tegelase ajas) sees korda saadab. See võib kõlada naiivselt, aga no ma olen ta südant näinud. Pidu vist annabki inimese vabaks nagu kahes kihis korraga. Kehtestab need alternatiivsed ootused tema mängule, laseb argise tasakaaluka naha vahetada purjakil kuraasika vastu, mängida teist varianti endast. Aga ühtlasi loob õnnelikumal juhul need nurgakesed, kus inimene võib viivuks ilma nahata olla, väsinult ja ausalt uskudes, et keegi homme nagunii ei mäleta. Ega ei mäletagi, või siis ei usu oma mälestust enam.

See topeltvabadus vist ongi, mida ikka väga igatseme siin ja praegu, nüüd, kui juba üle aasta pole ükski vastutustundlik inimene peole läinud. Pidusid muidugi toimub endiselt, sest kui vastutustunnet oleks ühiskonnas natukenegi rohkem, poleks meil seda probleemi, et praod on laes. Aga vabadust enam ei ole, mitte seal.

Kui seda üheskoos maapealsesse põrgusse libisemise paratamatust on võimalik taluda üldse, siis üksnes nõnda, söandan kahtlustada, sellises koosolemises teise inimesega, kus võlts lootusemask ära kukub. Võimalik, et see on iseloomuti erinev. Õieti, peaaegu kindlasti on see iseloomuti erinev. Igaüks ei taha mängust loobuda, igaüks ei usu mitte, et võiks olla midagi veel, mis kannaks, kannaks tõhusamini, sest ausalt. Ja filmis näeb sellist asja harva, suhete neid mõõtmeid, mis ei ole korralikult mustris, joonel, meisterlikult mängitud. Elus näeb tihtilugu, aga eluski püütakse need pigem ära varjata. Nagu oleks meil koos lihtsam, kui mängime, et kõik on hästi. Või et inimeste vahel on selged piirid ja igaüks on omaette, isemajandav üksus, ei valuta teise inimese jamasid, saab hakkama. Lähisuhetes on vahel nii, vahel teisiti, muidugi. Aga ühiskonnana paistab juba pikemat aega, et kui me luiskamist ei lõpeta, ei ole homme tõesti enam mitte midagi hingata. On ju maailm sinu väline keha.

„Viimased”, 2020. Kari „Kalastaja” Kolehmainen — Tommi Korpela.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist