VASTAB REIN MARAN

Aprill, 2021

Rein Maran märtsis 2021.
Harri Rospu foto

 

Rein uurib minu Tascami helisalvestajat ja ütleb, et tal on ka üks sellelaadne olemas.
Samal ajal valab Reinu abikaasa Margit meile koogi kõrvale kohvi. Mulle meenuvad kohe need materjalide läbivaatused Marani suvekodus Matsalus, kui Margit meid alati kohvi ja maitsvate võileibadega kostitas.

 

Sa oled elu jooksul pidanud olema vedurijuht, katlakütja, vang, surnumatja jne. Kas see on olnud eelduseks, et saada heaks dokumentalistiks? 

Ma mõtlen, et see ajaloo prügikasti, vangi sattumine on olnud omamoodi elukool. Mina ju sattusin sinna nii, et ma ei saanudki aru, mispärast; alles hiljem hakkasin neid asju mõistma. Ma lihtsalt sattusin vale mehena valele kohale. Ma olin noorena spordipoiss ja kui mind kutsuti sõjaväkke, siis arstlikus komisjonis tuli välja, et mu tervis on täiesti korras, et kõik näitajad on head, ja mind saadeti reaktiivlennuväe kooli. Seal oli üsna põnev, aga mingil hetkel vastavad organid, kes seda süsteemi läbi töötasid, tulid järeldusele, et ma olen ikka vale mees vale koha peal. Ja siis anti mulle sõjaväest eeskujulike õpitulemuste eest puhkus, kümneks päevaks koju. Sadakond meetrit koolist eemal väänati mul käed selja taha, pandi raudu ja algas Kolgata teekond, mis lõppes vanglakaristusega 25+5.

 

Aga kas sinna vangilaagrisse sattusid selles mõttes kogemata, et tegelikult polnud sul süüdistusega, et kuulud riigivaenulikku noorteorganisatsiooni, midagi pistmist?

Ei, midagi sellist ei olnud. Tähendab, kusagilt sai see süüdistus mingisuguse eelduse järgi võib-olla mingi aluse, aga ma ei tea seda päriselt, neid asju KGB materjalidest ei tea ma siiani. Meil oli toona oma poiste punt ja nagu ikka, tegime oma nalja, kaklesime teistega, nagu poisid ikka teevad, huvid olid erinevad…
Ja ju siis sattus sinna punti keegi koputaja, kes kandis keelt. Säärased ühendused, kui need tekkisid, siis tavaliselt varem või hiljem läksid kõik sealt istuma, tollal oli niisugune aeg. Ju siis ka meie punti hakati uurima — igatahes kõik võeti kinni ja kui selgus, et ka mina olen selles pundis, siis sealt hakkas see asi peale. Ma olin sõjaväes Volga ääres Volskis. See oli selline huvitav linnakene, mis koosnes viiest-kuuest sõjaväekompleksist, vanadest kolmekorruselistest tsaariaegsetest majadest, kus me siis elasime. Eks KGB märkas kohe, et vale mees vale koha peal, ja arvas, et kui ma juba sinnamaani jõudsin, siis järelikult olen mina see, kes on meie pundist kõige kaugemale jõudnud. Igatahes olid need KGB asjamehed täiesti veendunud, et ma läksin reaktiivlennuväkke kindla eesmärgiga.

 

Et seestpoolt õõnestada?

Ei noh, oldi ikka kindlad, et ma olen mingi välisriigi luuraja, spioon. Ja tulemus oligi siis see, et mulle anti sõjaväest kümnepäevane puhkus kojusõiduks, aga see kojusõit lõppes sellega, et mind veeti mööda erinevaid jaotusvanglaid ja nüpeldati igal pool kui spiooni ja igaüks tahtis seda au endale saada, et just tema oli see, kes spiooni avastas. Mina ei saanud üldse aru, mis toimub. Nojah, aga nii ta käis. Siis, kui ma ükskord Tallinna jõudsin, olin juba suhteliselt pehmeks taotud. Aga õnneks ei olnud mul ülekuulajatele midagi öelda ja nii kaugele ma ka ei jõudnud, et päriselt murdunuks. Ma olen kuulnud küll neist juhtumeist, kus inimesed olid valmis ükskõik mis asju endale süüks võtma, et ainult pääseda sellest tampingust. Aga ma ei osanud tollal isegi selle peale tulla, et süüd omaks võtta.

 

Mitu aastat sa reaalselt vangis istusid?

Ma ei mäletagi täpselt, viis-kuus aastat. 

 

See on ju meeletult pikk aeg.

Alguses sattusin Kasahstani, sealt viidi edasi hoopis Komimaale, sinna Uurali mägede kanti. Seal ma õppisin tundma seda laagrielu… Sel ajal oli veel niimoodi, et poliitilised ja kriminaalid olid koos. Valitsesid kriminaalid. Poliitilistel tekkisid nendega väga tõsised konfliktid ja ma mäletan juhust, kus seni vägivallatsenud krimkad võeti kinni, suleti barakki ja põletati ära. See elu oli julm. Ja siis tuli juba see periood, kui hakkasid toimuma muutused, kui poliitilised vangid eraldati kriminaalidest.

Laagris kohtusin väga paljude huvitavate inimestega, kes olid lihtsalt kinni pandud. Sel ajal ei olnud ju palju tarvis — mingi koputaja ettekanne vastava koha peal ja, krõks, töölaagrisse. Tööjõudu oli ju söekaevandustesse tarvis.

Laager oli selle poolest põnev kool, et see oli nagu ajaloo prügikast. Aga see prügikast oli huvitav, seal oli inimesi erinevatest maadest ja erineva kultuuritasemega. Seal oli kõike, isegi paar neegrit oli, ja sügavalt veendunud leninlasi ja sõbralike demokraatlike naaberriikide ülikuid ja asjamehi. Ja mis neil vangidel seal muud teha oli, kui käia oma vähesel vabal ajal territooriumil ringi ja omavahel vestelda. Vesteldi avameelselt, sest kaotada polnud kellelgi palju midagi, suurem osa oli ikkagi 25+5 saanud. Veteranide jaoks olin mina poisikene. Aga kuna seal oli nii mitmetahuline seltskond, siis oli see ka nagu elukool, ja seal kuulis inimeste käest kõikvõimalikke uudised. Tänu sellele, et ma olin noor, kõrvad olid lahti ja vene keelt valdasin vabalt, sain ma suhelda. Mulle oli see kõik väga huvitav. Seal oli söekaevandus, päris söekaevur olin ma suhteliselt lühikest aega. Varsti sattusin kaevanduses elektriku ameti peale.

Siis saabusid uued ajad ja selgus, et minu süüasi oli „väike eksitus”. Kui ma oleksin pidanud terve aja ära istuma, siis oleksin välja pääsenud 56-aastaselt.

 

Rein kallab endale kohvi juurde, võtab lusikaga mett ja ütleb, et ta suhkrut ei tarbi. Ma ei saa mainimata jätta, et sain tänavu suvel oma mesitarust oma elu esimese mee.

 

Mina hakkasin kunagi mesilasi pidama sellepärast, et mul oli suur huvi sotsiaalsete putukate vastu; nende sotsiaalne elu on märksa vanem kui inimsugu. Ma tegin kõigepealt filmi sipelgatest ja kavatsesin siis teha filmi ka mesilastest. Aga juhtus, et ma nägin enne prantslaste tehtud mesilaste-filmi ja sain aru, et oma vahenditega ei saa ma prantslastele ligilähedalegi. Aga mesilaste pidamine jätkus. Nendega on huvitav suhelda, nad on põnevad olendid. Näiteks mesilaste antibiootilised vahendid — kustkohast tuleb see tarkus, kust ta korjab seda kokku? See, kuidas mesilased toodavad mürki, on tegelikult suur mõistatus. Praegu on selline mood, et õige mitmel korrusmajal on mesipuud üleval katusel. Mesilased suudavad siin, linnas, mett korjata ja vaatamata keskkonnale on see puhas. Tähendab, neil on võime mett sedavõrd hästi puhastada, et kui see on nende kehast läbi käinud, siis on see puhas.

 

Miks Lennart Meri sind operaatoriks kutsus? Kas sellepärast, et sul oli loodusfilmi taust?

Ma ei teagi täpselt, ju ma siis hakkasin talle mingil moel silma. Mul oli just olnud Kiek in de Kökis fotonäitus. Tegelikult olid „Linnutee tuulte” ekspeditsioonid tehtud televisiooni egiidi all ja mina olin tollal Eesti Telefilmis operaator. Küllap sealt soovitati mind.

 

Need ekspeditsioonid on jätnud sinu loodusfilmidesse tugeva jälje. Oled sa saanud sealt inspiratsiooni?

Kaudselt kindlasti, hõimurahvad pakkusid mulle suurt huvi. Aga kõigepealt on mulle pakkunud huvi elu kui säärane. Omal ajal, kui ma pidin otsustama, mida edasi teha, tegin endale selgeks, et ainus, mis on lõputu ja mille materjal kunagi otsa ei saa, on elu müsteerium. Ja tegelikult oli film mulle vahend, sest iga filmiga ma avastasin mingi tahu elust, loodusest; see tähendab, mingi üks osake sellest muutus mulle omaseks.

 

Kuidas siis loodusesse sisse minna?

Mina panin oma praktikas tähele sellist huvitavat asja, et inimene, nüüdisaegne linnastunud inimene tegelikult loodust ei näe — vaatab, aga ei näe. Millisel juhul ta hakkab nägema? Ma hakkasin märkama, et loodusesse suudavad sisse minna inimesed, kes on sunnitud olema kaua aega üksinda looduslikus keskkonnas, nagu näiteks metsavennad. Sest kui nad on seal omaette, siis ainus, millega nad saavad suhelda, on ümbritsev keskkond. Ja seetõttu astuvad sellised inimesed keskkonnaga paratamatult kontakti ja hakkavad seda tajuma. Metsavend ei vaadanud loodust pealiskaudselt, ta pidi seal elama ja olema, sealt süüa saama, seal magama ja alles siis ta hakkas seda keskkonda tajuma. Just niimoodi saabki loodusesse sisse minna — sul ei ole teist võimalust, sa kas sured ära või… Kõigil metsavendadel, kellega ma kokku olen puutunud, oli see oskus suhelda vahetult ümbritseva keskkonnaga.

  

„Okaslinnus”, 1971. Režissöör ja operaator Rein Maran, stsenaristid Rein Maran ja Hell Maran. Rein Marani VGIKi diplomitöö.

 

Milles see oskus täpsemalt väljendus?

Nojah, neid, kellega ma kokku puutusin, ei olnud väga palju, aga mõned siiski. Ja see paistis silma — loodus ütles neile midagi. Minu hea sõber Hillar Pärjasaar, kes elas minuga koos maal ja lõpuks surigi seal minu käte vahel, tema näiteks võis öelda: „Vaata, seal on see linnupesa.” Mina küsin: „Kust sa tead?” Hillar ütleb, et: „Ta ei saa ju kuhugi mujale pesa ehitada kui sinna.” See tähendab, et vaatamine asendub nägemisega, nägemine asendub tunnetamisega, inimene muutub oma olemuselt hoopis teistsuguseks.

„Tavaline rästik”, 1978. Režissöör ja operaator Rein Maran, stsenaristid Rein Maran ja Vallo Kepp.

 

Kas võib siis öelda, et mida mugavam on elu, seda kaugemale viib see meid loodusest?

Küsimus ei ole niivõrd mugavuses, küsimus on selles, kuivõrd me loomulikust elukeskkonnast eraldume. Mida rohkem me eraldume, seda rohkem muutub ümbritsev elu tegelikult selleks, mida kristlus on inimesele lubanud: siin on teile loodus, valitsege, kasutage! Vabandust, kui ma nüüd pahasti ütlesin.

     

Maailma linnades elab miljardeid inimesi. Kas kõigil ikka oleks võimalik loodusega vahetut kontakti saada?

No vaata, looduslik keskkond ümbritseb meid igal pool, looduslik keskkond on ka need toalilled siin. Suhtle nendega, nemad tunnetavad samuti, ainult et nende tunnetuse aeg ja tempo on teistsugune, nad elavad teises aegruumis. Taim tunnetab teistmoodi. Sa pead teda kastma, poputama; see võtab tükk aega, enne kui taim hakkab sind ära tundma. Selle kohta on väga põnevaid uurimistöid tehtud ja erinevate mõõtmiste abil on tõestatud, et taim on võimeline inimest ära tundma.

 

Sa tahad öelda, et linnakorteris on samuti võimalik loodusega kontakti saada?

Jaa, muidugi! Kas sa arvad, et mul need toataimed siin ilmaasjata on?

 

Sellisel juhul tekib mul küsimus, miks nii vähesed inimesed on sellise kontakti loonud.

Sellepärast, et linnainimene on pealiskaudne. Samas ei saa teda selles ka süüdistada, sest linnakeskkonnas on pealiskaudsus enesekaitse kogu selle müra eest, mis linnas inimest ümbritseb. Kontakti loomiseks on vaja mingisugust ajendit, igaühel võib olla selleks oma põhjus.

 

Mul on väga hästi meeles meie esimene kohtumine luhal, kus proovisime põtru filmida. Me liikusime ühest võttepaigast teise ja ma pakkusin oma abi statiivi tassimisel, millest sa keeldusid, vastates: „Iga mees peab oma risti ise kandma.” Mida sa sellega mõtlesid?

Vaata, kui sa oled endale valinud ühe tee — ja minu puhul on selleks elu kui säärase tunnetamine kõigis tema avaldumisvormides —, siis sa pead aru saama, et selleks, et kuhugi niimoodi sisse minna, pead sa kandma teatavat risti, pead kohanduma. Sa ei saa kaasa võtta statiivi- ja muu tehnika kandjaid, sest siis sa rikud selle elu ära, mis seal on. Seetõttu pead sa olema võimeline kõiki neid asju, mida sul võtte jaoks vaja on, ise kandma. Ise pead sa seda risti kandma. Teist võimalust ei ole. Seejuures pead sa ennast kogu aeg treenima, et sa selleks võimeline oleksid. Sa pead olema võimeline kõndima kaks-kolm kilomeetrit ja panema seejärel kaamera üles nii, et su käed ei väriseks. See kõik hoiab mind vormis. Selleks, et keskkonda mitte häirida, tuleb minna üksi. Püüda muutuda selle keskkonna osaks.

 

Miks on sinu žanriks saanud just loodusfilmid?

Mängufilm kogu oma asjaajamisega ei pakkunud mulle mingit huvi. Ma tegin mängufilmi ainult siis, kui valitud teema mulle huvitav tundus.

 

Ma olen kuulnud, et Tarkovski plaanis võtta sind „Stalkeri” operaatoriks.

Ma olen seda kõlakat kuulnud küll, aga ma ei tea sellest midagi. Minu poole sellise ettepanekuga keegi otseselt ei pöördunud.

 

Kas sa oleksid pakkumise vastu võtnud?

Ma ei tea. Ma ei ole kunagi teinud mängufilmi ainult sellepärast, et ma tahan mängufilmi teha. See on olnud mulle pigem vahend. Koostöö Karasseviga oli huvitav, ta oli huvitav kuju, aga järgmist filmi poleks ma tahtnud temaga teha, sest ma juba teadsin, mis seal on. „Värviliste unenägude” puhul võisin panna mängu kõik, mis ma soovisin, sest see seltskond andis mulle operaatorina vabad käed. Tegin siis ka, mida fantaasia lubas. Mängufilm kui protsess ei ole mulle huvitav; kui sa oled selle korra läbi teinud, ei anna see enam midagi uut.

 

Kas sulle meeldib pigem üksi asju teha, olla selline üksiklane?

Seda ma ka ei ütleks, et ma tingimata üksi tahan olla. Aga kui ma lähen looduskeskkonda, siis on mul kõige suurem võimalus sinna sisse pääseda nii, et ma ei sega, et ma püüan muutuda selle keskkonna osaks. Seda saab teha ainult üksinda.

 

Kas sa varjendites istudes ja loodust vaadeldes oled kohtunud ka iseendaga?

Mul ei ole erilist vajadust iseennast tundma õppida. Ma olen küll mõnikord ennast avastanud, mõnikord kohutanud, aga kõik muu väljaspool mind on ju palju huvitavam. Filmi tegemine ei ole eesmärk omaette, eesmärk on keskkonna avastamine. Iga filmiga on üks osake elukeskkonnast muutunud mulle omaseks, ma saan tast mingil määral aru, see on huvitav. Sookurg on vana tuttav, must-toonekurg samuti, kärnkonn samuti, rästikud ka.

 

Sinu nõukaajal tehtud loodusfilmidesse on osavalt sisse põimitud ka rahvuslik alltekst.

Filmi luues sead sa ju endale eesmärgi, mida sa selle filmiga öelda tahad, saata avalikke ja rohkem või vähem kodeeritud sõnumeid. Nõukaaja tingimustes pidi sõnum olema võimu eest varjatud. Mina ütlesin enam-vähem kõik ära, mis ma öelda tahtsin. Kes sai aru, see sai, kes ei saanud, jumal temaga.

„Värvilised unenäod”, 1974. Režissöörid Virve Aruoja ja Jaan Tooming, operaator Rein Maran.

 

Selles mõttes oli see ju geniaalne, et loodusfilmilt ei oodanud keegi sellist sõnumit.

Neid, kes tegelevad inimeste maailmaga, on 99 protsenti režissööridest. Miks peaksin veel ka mina sellega tegelema? Inimene on vaid osakene loodusest, mitte rohkem — naljakas olevus, kes pole siiani suutnud välja kujuneda ja kes ohtlikult aktiivselt paljuneb.

 

Kas mõnda sinu loodusfilmi on tahetud kunagi kärpida, poliitiliselt?

Poliitiliselt mitte, sest enamikul juhtudest see sõnum, mis on loodusfilmides, poliitiliselt mõtlevatele inimestele kohale ei jõua. Küll aga oli alguses häda pikkusega. Arvati, et loodusfilm on nii tähtsusetu asi, et see peaks mahtuma telekavas jalgpallimatši kahe poolaja vahele. Alles siis, kui selgus, et seesama loodusfilm äratab tollase Nõukogude Liidu vaatajaskonnas suurt tähelepanu ja et seda saab müüa edukalt välismaale, piirangud kadusid.

 

Kes õieti see dokumentaalfilmi operaator on?

Dokumentaalfilmi operaator… Siin tuleb teha vahet, kas autor-operaator või lihtsalt operaator. Kui sa oled ainult operaator, siis sa pead endale selgeks tegema, kuidas näeb ja tajub oma ainest režissöör. Sa ei väljenda mitte omaenda nägemust, vaid pead lahti hammustama režissööri nägemuse ja sõnumi.

„Põdra kuningriik”, 2007. Režissöör, stsenarist ja produtsent Rein Maran, operaatorid Rein Maran, Joosep Matjus ja Tõnu Talpsep.

 

Kui loodusfilmi operaator satub filmima linnakeskkonda, avaneb tema ees samasugune põnev võrgustik nagu metsas filmides. Kui ma tegin filmi linnakajakatest, pidin passima kaua ühe koha peal ja hakkasin märkama linna­džungli varjatud elu. Näiteks avanes minu silme ees taskuvaraste tegevus, see, kuidas kolm meest tegid osavalt koostööd, et ühelt tänaval jalutavalt turistilt rahakott ära varastada. Mulle tundub, et dokumentaalfilmi operaatoril peavad olema mingid universaalsed omadused ja et mõlemas keskkonnas on mitmesuguseid kihte.

Kõik lähtub ikka sellest, kes sa parasjagu oled. Kui sa oled autor-operaator, siis enne, kui sa midagi tegema hakkad — ükskõik mida sa siis ka ei filmiks, olgu see sündmus, keskkond või suhete süsteem —, pead sa endale selgeks tegema, mis on sinu sõnum. Ühest ja samast asjast võib teha sadu erinevaid filme. Kõik sõltub tõlgendusest ja sõnumist. Kui veel keerulisemaks minna, siis on tõlgendus, sõnum ja salasõnum. Salasõnum on mõeldud sellele vaatajale, kes on võimeline vaatama ja nägema.

 

Kuidas inimest portreteerida?

Kas inimest kui olevust või inimest kui isiksust?

 

Inimest kui olevust.

Inimesest kui isiksusest oleks määratult lihtsam ja põnevam filmi teha, sest isiksused on kõik väga erinevad ja mitmetahulised. Inimesest kui olevusest on kuratlikult keerukas filmi teha ja kui see õnnestuks, siis see film oleks kohutav: kuivõrd ebaküps, kuivõrd loll on inimene, kui palju sitta ta on kokku keeranud, kui palju elukeskkondi ta on olematuks teinud, kui palju liike ta on hävitanud! Kui oleks olemas kõigi elavate olevuste kohus, siis ma ei tea, missugune karistus inimesele määrataks. Inimene kui olevus on alles arenemisjärgus ja väga ebaküps. Inimesest võib aegade jooksul midagi huvitavat välja kujuneda, kui ta enne iseendale lõppu peale ei tee.

 

On sul veel mõni filmiidee, selline aines, millest sa praegu filmi tahaksid teha?

Oi, neid ideid on lõputu hulk. Oleks vaid jaksu…

 

Vestelnud JOOSEP MATJUS