VASTAB INDREK PARK III

(Algus TMKs nr 11 ja 12, 2020)

Donald Tomberg: Rääkisid varem, et põlisrahvaid iseloomustab tugev kohapärimus, see, et neil on eriline side (oma) maaga. Kas indiaani keelte kaudu oled ka loodusele, maastikule mõnest ootamatust küljest lähemale saanud?

Indrek Park: Jaa. Arikara keel on üks väheseid keeli, mida ma tean, kuhu on maastik sisse kodeeritud. Mismoodi, seda ei olegi nii lihtne seletada. Näiteks kui meie räägime muinaslugusid, siis kuulajale jääb meelde eelkõige süžee. Ema saatis Punamütsikese vanaema juurde, ta läks läbi metsa ja tuli hunt, ja mis seal siis kõik juhtus… Arikara keeles on umbes kaheksakümmend sellist afiksit (prefiksid ehk eesliited, sufiksid ehk järelliited ja infiksid ehk siseliited), mis lähevad verbi sisse nii, et verbi kaudu väljendub tegutseja suhe maastikuga/tema asend maastikul. Näiteks kui räägitakse inimesest, kes jookseb, kõnnib või kas või istub, ja kui see tegevus toimub maastikul, siis nende verbi lülitatud afiksitega väljendatakse seda, kas see leiab aset mäe küljel, mäe tipus, jõe ääres, vee sees, metsast läbi minnes või põõsastikus, mis on ainult nabani jne. Iga positsiooni või liikumist väljendav verb peab seda näitama. Kui sa oma jutus need afiksid, ligi kaheksakümmend erinevat maastikuelementi ära jätad, siis tundub su jutt puudulik ja ebagrammatiline, nagu räägiks kaheaastane laps või viimase põlvkonna kõneleja, kes saab keelega küll hakkama, aga väljendub vaevaliselt. Arikarad ütlevad, et kui keegi jutustab nende keeles mõnda muinaslugu või räägib sellest, kuidas ta käis jahil, siis nende jaoks on see nagu film, mis neil peas jookseb: nad panevad silmad kinni ja näevad seda kõike. Ja see on uskumatult kihvt; neil tuleb rääkides juurde selline lisamõõde, tegevus on kõik nagu 3Ds. Mandani ja hidatsa keeles seda pole.

 

Meie vestluse alguses sa ütlesid, et lisaks hidatsa ja mandani keelele võib sulle juurde tulla ka arikara keel. Sellega tegeles põhjalikult üks sinu doktoritöö juhendajatest Indiana ülikoolis, Douglas Parks, keda sa assisteerisid ja kelle elukaaslane  nüüd loodab, et sa tema elutöö kokku võtad. Kas ka arikara keelt on lootust taaselustada? Ja veel, räägi ka oma juhendajatest Douglas Parksist ja Raymond DeMalliest veidi lähemalt.

Doug (Douglas — Toim) ja Ray (Raymond — Toim) on meie mõistes nagu kaks Paul Aristet. DeMallie on kirjutanud umbes sajale raamatule eessõna või järelsõna, ta avastab selliseid, meie mõistes 19. sajandi Wiedemanne ja käsikirju, mida keegi varem pole märganud. Ja kuna ta tunneb oma valdkonda niivõrd hästi, siis ta lihtsalt räägib lahti, miks see või teine tekst on tähtis, ja annoteerib. Paljud suurepärased antropoloogid räägivadki meile oma eelkäijate töid lahti ja just eessõnad ja järelsõnad on vahel väga tähtsad. Ma olen näinud raamatuid, kus autori tekst on kakskümmend lehekülge, aga eessõna, mis selle tähtsuse lahti seletab, seitsekümmend lehekülge.

Douglas Parks kirjutas nelikümmend aastat järjest üles arikara, ponii, assiiniboini ja janktonai keelt, kuni viimaste rääkijateni, ja mina olin siis mingist ajast tema assistent. Arikara keele rääkijaid on praegu alles kaks. Vanem rääkija on sada viis ja noorem on üheksakümmend kaks aastat vana.

Kui nüüd küsida, kas Parksi kogutud materjal võimaldab keelt elustada, siis ütleksin, et see on võimalik, aga kuna arikara keel on niivõrd keeruline, olen ma natukene skeptiline, kas nad saavad sellega hakkama. Ma tunnen seda keelt küllaltki hästi. Ma ei saa öelda, et ma vabalt räägin, aga ma olen vist üks viiest-kuuest inimesest maailmas, kes saab sellega hakkama. Häda on selles, et Ameerika Ühendriikides ei ole indiaanlastel võõrkeele õppimise traditsiooni, ja nagu ka varem räägitud, üksnes sõnaraamatuga ei õpi mitte keegi keelt ära. Selleks on vaja ikkagi õpikuid, mis õpetavad aste-astmelt. Kui palju on näiteks eesti keeles ühel verbil vorme? No võib-olla sada. Minema, lähen, lähed, läheksime… Kui palju on tegusõnal vorme inglise keeles? Maksimaalselt viis — inglise keel on täiesti primitiivne keel. Go, went, gone, going, goes — ja see on ebareeglipärane tegusõna, reeglipärastel on vaid kolm vormi. Kui palju on tegusõna võimalikke vorme hiina keeles? Üks. Kui palju on ühel tegusõnal võimalikke vorme arikara keeles? Me hakkasime kokku lugema — umbes kolmkümmend tuhat. See on polüsünteetiline keel. Ja katsu nüüd sellist asja ära õppida! Või võtame navaho keele. Spetsialistid väidavad, et navaho keeles võib kõige produktiivsematel tegusõnadel olla kakssada nelikümmend tuhat vormi. Muide, kui Ühendriikides on praegu natuke üle saja indiaani keele, mida veel räägitakse, siis navaho keel on üks neist, mis on kõige paremas olukorras, lapsedki veel räägivad.

 

Kuidas sellise keele õpikut koostada?

No vaat, siin ongi küsimus, kas õppida ära erinevad vormid või õppida ära reeglid ja siis lihtsalt tuletada neid vorme, sest reegleid on vähe. See on nagu matemaatika. Kui sul on valemid, siis sa saad palju tulemusi, aga valemeid, millega sa opereerid, on vähe. Aga nagu varem rääkisime, siin on ka oma ohud. Kirjaeelsetes kultuurides on keele paradigmades väga palju auke. Enamus keeleõpikuid annab reegli ja ütleb, et rakenda seda reeglit ja siis ongi kõik, nagu peab. Aga augud kirjaeelsete kultuuride keelte paradigmades esinevad reeglite suhtes nagu anomaaliad: keegi isegi ei oska seletada, miks need seal on, aga nad on; näiteks mingil põhjusel pole sisseütlev kääne lubatud.

Keeleteaduses, eriti Ameerika keeleteaduses on suur probleem ka see, et ühe keele kohta on üks keeleteadlane. Kust see tuleb? Sada aastat tagasi nägi maailmaantropoloogia üks alusepanijaid Franz Boas, et indiaani keeled ja kultuurid on välja suremas ja samas neid ei uurita. Mida ta siis tegi? Hakkas saatma oma tudengeid hõimude juurde. Ja kuna keeli oli palju ja tudengeid vähe, läks see asi nii, et iga keele juurde saatis ta ühe doktorandi. Ja sellest nappidest võimalustest tingitud praktikast on Ameerikas saanud ääretult kahjulik traditsioon. Kui keegi juba ühte põliskeelt uurib, siis tekib tal justkui omanditunne, et see on tema ala. Kui soomeugrinduses kõik need, kes keelega tööd teevad, toetavad üksteist, siis Ameerikas trügitakse üksteist välja. Ka mandani keelega Fort Bertholdis Twin Buttesis oli nii. Varem, kui ma seal töötasin, oli veel kolm-neli mandani keele rääkijat ja nendega tegeles neli-viis ennasttäis lingvisti, kes käisid igal aastal paar nädalat reservaadis kohapeal ja siis midagi kirjutasid. Ma ei hakanud sinna toona trügima. Aga minu kogemus ütleb, et ühe keele täielikuks üleskirjutamiseks oleks vaja sada aastat ja sada inimest. Traditsioon, kus ühe keelega töötab üks inimene, annab hulgaliselt halbu tulemusi: puudub kontroll, koostatakse hulgaliselt kehva kvaliteediga grammatikaid ja sõnaraamatuid, toonkeelega (nt hiina keel on toonkeel) tegeleb inimene, kes ei kuule tooni jne.

Õnneks on ka täielikult pühendunud ja üliandekaid inimesi, nagu mu juhendajadki. Doug töötas arikara keelega ja kui ma nägin tema esimese välitöö märkmeid aastast 1970, olin ma hämmastunud — umbes kümnendast lehest oli näha, et ta hakkas kuulma sosihäälikuid. Sosihäälikud on täishäälikud, mida ei hääldata välja. Daag kuulis ja ka nägi, ning sai aru, et keelt ei saa ainult kuulmise järgi õppida. Visuaalne osa on keele üleskirjutamisel samuti väga tähtis. Näiteks kui ma ütlen sulle praegu sellise sõna, vaata nüüd mu huuli…

Park ütleb sõna, mis kõlab umbes nii: „IsAxUhkátIt” (kõik suured tähed on sosihäälikud) ja kommenteerib, et siin oli vahepeal kuulda vaid ühte täishäälikut — a-d:  „… kát…” —, aga huuled tegid vahepeal ka nelja täishääliku hääldamise liigutuse. Mina rüüpan selle peale mõtlikult klaasist. Park jätkab:

Kui ma näen rääkija huuli, siis ma tean, et nende kuuldavate konsonantide vahel on ka täishäälikud, mida tegelikult välja ei hääldata. Ja Dougil on see olemas juba märkmete kümnendast leheküljest… Kuidas ta hakkas seda kuulma? Mina hakkasin seda kuulma vaid tänu sellele, et Doug oli varem kirjutanud arikara keele grammatika. Tänu sellele sain ma aru, et ahhaa, sosihäälikud. Mõned inimesed lihtsalt on andekad. Mina ennast andekaks ei pea, siin on lihtsalt higi ja veri. Ma kontrollin alati kogu oma töö üle ja kus vaja, seal kirjutan hiljem värvipliiatsiga parandused sisse. Dougil on aga praktiliselt kohe, algusest peale kõik toimetatud. Ta on üliandekas, aga iga üliandeka kohta tuleb kümme käkerdajat.

 

Selle näite järgi tuleb välja, et kes soovib arikara keelt õigesti rääkida, peab teadvustama, et oluline pole mitte üksnes keele struktuur ja sõnavara, vaid et töötavad ka muud tasandid. Meenub ka su varasem väide, et traditsioonilises preeriakultuuris puuduvad viisakus- ja tänusõnad. Need on küll kusagil vestmikus, et „oleks nagu valgetel”, aga preeriakultuuri tegelikkus on, et neid asju väljendatakse olekuga, hoiakuga.

Ma räägin sulle ühe tüüpilise hidatsa nalja. Hulk inimesi on koos, üks küsib teise kohta: „Kus see mees elab?” ja saab vastuse „Näed, elab seal”. Ja hiljem need inimesed, kes koos olid, arutlevad omavahel, et see, kes vastas, oli ikka täielik valetaja. Mis mõttes? Ja kõik indiaanlased  hakkavad siinkohal naerma, sest saavad aru: sellepärast, et ta ütles nii… Aga valgetele tuleb seda tõlkida.

Mandani ja eriti hidatsa keeles, kui sa ütled „see” või „too”, siis sa ei ütle mitte lihtsalt „see” või „too”, vaid teed lisaks ka nii, et huuled jäävad torru, näitad peaga/huultega osutades sinnapoole ja ütled  „gúh”. Ja kui see, kellest/millest jutt käib, on hästi kaugel, siis lähevad huuled rohkem torru. Ja miks siis selle nalja puhul vastaja osutus valetajaks? Sest ta ajas vastates huuled liiga torru („gúh”), aga tegelikult see, kelle kohta küsiti, ju ei ela nii kaugel. Pidanuks vastama ja näitama nii, et huuled on vähem torus.

Praegusel ajal ei kõlba selliseid asju vist rääkida, aga siin tuleb ka füsioloogia mängu. Väga paljudel indiaani rahvastel preerias on huuled hoopis teise kujuga kui meil. Mõni õhukeste huultega eurooplane ei saagi selle hidatsa nalja moodi liialdada, ta on justkui kõnedefektiga. Ma olen tegelnud ka mõne aafrika keelega, ka seal on huulte ehitus tähtis. Nii et see keele „asi” on meile ka füüsisesse sisse ehitatud ja mõnedel juhtudel on siin erinevusi. Lihtne on öelda, et ma olen selle lihtsalt välja mõelnud. Aga mida teha näiteks sellise füsioloogilise erinevusega: indiaanlastel, korealastel ja jaapanlastel puudub kõrvavaik. Kui nad saavad teada, et eurooplastel on kõrvavaik, siis on see neile tülgastav. Ja kui selline asi võib olla erinev, miks siis huuled ei või olla teistsugused?

 

Mis ma oskan öelda. Vilunud politrukina kleebin sulle siinsamas keelefašisti tiitli külge. Samas teen ettepaneku poliitkorrektsuse huvides see hidatsa nali lihtsalt ära keelata. Aga nali naljaks, meenutades hiina vanasõna, me elame huvitaval ajal.

Kui nüüd edasi rääkida, siis sa oled meie vestluses toonud näiteid grammatiliselt lihtsatest ja keerulistest keeltest. Saad sa välja tuua ka põhjusi, miks on üks keel kujunenud lihtsamaks, teine keerulisemaks?

Eelnevale lisaksin veel juurde, et meie kirjakeel on üsna ühemõõtmeline. Kõnes on  palju rohkem mõõtmeid, mida kiri ei peegelda: intonatsioon, kehakeel, ilmed… Kõnes peegelduvad ka hoiakud ja seisundid, kas oled rõõmus või kuri jne. Nüüd uue küsimuse juurde minnes: et millised on morfoloogiliselt kõige vaesemad, igavamad keeled, mille õpib ära mõne kuuga? Need on koloniaalkeeled: inglise, hispaania, portugali, araabia, indoneesia, hiina… Kõige lihtsam keel, mida ma olen õppinud, on hiina keel. Ma võin mõnele oma lingvistist kolleegile õpetada hiina keele grammatika ära viieteistkümne minutiga. Aga arikara keele grammatika õppimiseks läheb võib-olla kuukene. Koloniaalkeele saatus on selline, et kui see  kord vallutatud rahvastele peale on sunnitud, siis õpivad need selle ära halvasti. Keel lihtsustub ja see lihtsustumine jõuab ringiga tagasi nn härrasrahvani. Ja see on reegel, sellised on maailma kõige suuremad koloniaalkeeled. Maailma kõige suurem riik oli omal ajal Vana-Pärsia riik, see mis Kreekale kallale tungis. Kui võrrelda mägitadžikke ja pärslasi, siis pärsia keel on tohutult lihtsustunud. Kui hiina murretes on näiteks aegade süsteemis kolmkümmend viis kuni nelikümmend lõppu, mida sõnale otsa panna, siis hiina riigikeeles on neid ainult kaks või kolm. Või võrdleme näiteks inglise keelt ja saksa keelt. Tuhat aastat tagasi olid nad oma komplekssuselt võrdsed, aga mis on inglise keel praegu? Sellest on saanud lihtsalt naeruväärne asi. Grammatikat pole, sugusid pole, käändeid pole, noh, aegu on natukene. Sama asi juhtus araabia keelega — praegu on seitseteist riiki, kus räägitakse araabia keelt, kunagi oli ainult üks. Kõik need rahvad, kelle araablased vallutasid, õppisid oma isandate käest kehvasti ära araabia keele, isandad võtsid selle omakorda üle ja nüüd ongi tänapäeva araabia keel koraani keelega võrreldes ülilihtne.

Vene keel on veidi keerulisem ja ka erandlik, sest koloniaalkeelena on ta küllaltki hiline ja sellisena juba kirjakeelega. See on aidanud tal grammatilist komplekssust säilitada. Oluline on ka see, et rahvad, keda vene keele alla on painutatud, on elanud hõredasti asustatud alal. Kogu Siber näiteks — rahvaid võis olla sada, aga rahvaarv oli väike. Vallutajaid võis olla kümneid miljoneid, aga vallutatavaid vaid miljon ja nemad oma kehvasti ära õpitud vene keelega ei suutnud mõjutada vene keelt lihtsustumise suunas.

Aga mis on maailma kõige komplekssemad keeled, kõige keerulisemad ja rikkamad keeled? Need on keeled, mille rääkijad pole kunagi kedagi vallutanud. Keeled, mille rääkijad on elanud „kusagil metsas”. Näiteks ketid Jenissei ääres — ääretult keeruline keel. Eesti keel kuulub komplekssuse poolest ühte klassi navahode ja ketidega. Selles mõttes kuulume me samasse rühma indiaanlastega, mitte sakslaste ega inglastega.

 

Kui sa ütled, et mõned keeled on komplekssemad kui teised, mida see tähendab?

Komplekssusel on eri astmed ja lihtsalt öeldes väljendub keele komplekssus selles, kui palju on reegleid, mida keele valdamiseks on vaja teada. Kui ma ütlen, et eesti keel on komplekssuselt samas rühmas indiaani keeltega, siis toome näiteks selle, et meil on neliteist käänet, aga need käänded jagunevad saja kuuekümnesse klassi, käändkonda. Võtame näiteks homonüümi „nukk”. Tähendusi on mitmeid, nt (sõrme)nukk; mänguasi; lähed Võrumaale, seal räägitakse mis nukast/kandist keegi pärit on. Nimisõna on sama, aga käändub erinevalt, toodud näited on ühtlasi kolm erinevat käändkonda: nimetav — nukk, omastav — nuki, osastav — nukki; nukk, nuku, nukku; nukk, nuka, nukka. Või võtame nimisõnad, mis lõpevad häälikuühendiga -õu. Õu, nõu (nagu anum), nõu (taipamine, mida sa annad) — jälle tuleb uusi käändkondi. Meil on neid algoritme, mida silmas pidada, keeles palju rohkem kui näiteks türgi keeles. Türgi keeles on käändkondi kaks: sõnad, mis lõpevad kaashäälikuga, ja sõnad, mis lõpevad täishäälikuga. Ja sa õpid seal sõnu käänama viie minutiga. Neil on paar käänet rohkem, aga käändkondi on vähem. Kui palju on meil erandeid? Hiina keele rääkimiseks on reegleid vaja ehk alla saja, eesti keele jaoks on vaja mitu tuhat. Ütleme nii, et välismaalasele, kes õpib eesti keelt, ei kujutagi need neliteist käänet suurt probleemi, aga need neliteist käänet jaotuvad saja kuuekümnesse klassi. Ja pöördkondi on meil ka palju.

 

Kui sa kirjaeelse kultuuri keelt üles kirjutad, kuidas sa kõlale tähemärgilise ekvivalendi lood?

Kirjakeel on harjumus. See toimib nii, et iga hääliku kohta on märk ja iga märk tähistab ainult ühte häälikut. Ameerika Ühendriikides, Austraalias ja Kanadas, maades, kus riigikeel on inglise keel, on põliskeelte üleskirjutamine tohutu probleem, sest harjumus on kirjutada häälduse järgi, aga inglise keeles kaks e-d annavad kokku hoopis i. See rikub keelte üleskirjutamise ära. See, et
mandan kirjutab mandani keelt inglise keele järgi, pole lihtsalt võimalik.

 

Filmis „Keelepäästja” näeme subtiitrites kirjapildis nii hidatsa kui mandani keelt. Kui korralikku kirjakeelt neis kummaski veel pole, kust te siis selle kirjapildi ja just sellised häälikumärgid võtsite?

Inglise keeles on väljend „convention see on lihtsalt kokkuleppeline. Näiteks kui me võtame hääliku l, siis kas tähistada seda meie ladina tähestiku tähega või panna hoopis mingi sibula- või piprakuju, on kokku leppimise asi. Me lõime hidatsa ja mandani kirjapildi ladina tähestiku baasil. Eelnevalt arutasime selle omavahel läbi ja ikka vaatasime ka, kuidas on naabritel sarnased otsused tehtud. Aga näiteks need kaks sõna:  hu — jah; —palju. Meil tekkis küsimus, kuidas eristada nasaalseid ja mittenasaalseid häälikuid. Me otsustasime, et kirjutame a või u, aga alla teeme sellise konksu: ą, ų. Toome sellise võrdluse. (Võtab kotist setu lugemiku.) Kui sa vaatad seda setu lugemikku, siis siin on kõrisulghäälik. „Tsirk” on lind, nüüd edasi, „tsirguq”. Setud kirjutavad selle q-tähega, aga meie otsustasime, et kirjutame selle asemel ülakoma. See on kokkuleppeline, tähestik, kirjaviis on kokkuleppeline.

Indiaani maades ja ka Siberis on tihti sellega probleeme, et mingisugune hulk keele rääkijaid on otsustanud oma keelt ühtmoodi üles kirjutada, aga samas kirjutatakse naabermajas seda teistmoodi, naaberkülas kolmandat moodi ja kõik on enda viisiga nii harjunud, et ei jõuta omavahel kokkuleppele.

Aga üldisemalt, kuidas kirjutada üles kirjaeelseid keeli? On olemas rahvusvaheline foneetiline tähestik IPA (international phonetic alphabet); see on keeleteadlaste loodud tähestik, kus on sümbol iga võimaliku hääliku kohta, mida inimhääle mehhanism on võimeline tekitama. See on maatriksina universaalne, umbes nagu Mendelejevi tabel, kus on ka valged ruudud, mis täitmist ootavad — ühel hetkel kusagilt Lõuna-Aafrikast võib-olla leitakse mingi keel, kus on just vastav häälik ja hääldus.

 

Sa oled paljude keeltega kokku puutunud. Kas eesti keel on kaunis?

Võtame näiteks fraktalid või impressionisti maali, kus on värvid ja varjundid ja seitse eri värvide kihti, mis kõik kumavad üksteisest läbi, ja paneme sinna kõrvale abstraktsionisti, kes ütleb, et pildi ilu on selles, et seal on raam ja siis on valge taust ja must ruut selle keskel.  Kumba sa kauem naudid? Ütleme nii, et minu jaoks on hiina keel ja inglise keel nagu abstraktsionisti ruut mingil taustal. Aga eesti keel, arikara keel, navaho keel ja keti keel on nagu impressionism. Keeles on ka ilu. Ei ole nii, et keeleteadlane ainult läheb ja kirjutab reeglid üles. Ma naudin seda, mida ma teen.

 

Emakeelel on iga inimese elus eriline koht. Võib-olla on see teadmine nüüd, globaliseerumise ajastul „tubli” töö tulemusena hajumas, aga näiteks Brodsky, kui ta läks Ühendriikidesse, siis luulet ta seal inglise keeles ei kirjutanud. Ei saanud ega tahtnud. Inglise keeles sai ta kirjutada ainult proosat. Kuidas sulle tundub, kui lähedaseks võib mõni teine keel emakeele kõrval üldse saada?

Ütleme nii, et kui keegi õpib emakeele kõrval ka mõnda teist keelt väga hästi rääkima, siis seda teist keelt rääkides muutub ka ta isiksus. Aga selleni jõuda on tohutult raske. Suhtlustasemel rääkima õppida on lihtne. Enda kohta võin ma öelda, et kui ma räägin inglise keelt või eesti keelt, siis ma olen samas ka ise erinev. Ka minu abikaasa ütleb, et kui ma räägin inglise keelt, olen ma teistsugune inimene kui siis, kui ma räägin eesti keelt. Selleni, et vallata kahte keelt sellisel tasemel, et neid rääkides muutub ka isiksus, jõuavad tegelikult päris paljud. Sel tasemel kolme keeleni jõuavad juba vähesed, nelja-viit keelt nõnda rääkida, noh, see on juba erandlik. Ka minul on neid keeli väga vähe, ainult hiina keel ja inglise keel. Indiaani keeltega pole kahjuks veel nii kaugele jõudnud.

 

Tuleme taas eesti keele juurde. Me teame, et eesti keele elujõu jaoks on tähtis, et ta oleks olemas ka teaduskeelena. Samas on meie haridussüsteem selline, et üha raskem on kirjutada doktoritöid eesti keeles, kuna kaitsta tuleb need niikuinii inglise keeles. Ka välismaalt Eestisse tulnud intellektuaal, kes on siin kodu leidnud, võib anda nõu eesti keelt mitte fetišeerida. Tõepoolest, kui rahvaste sõprus ja tarkuse tulemine võib toimuda ka mõnes suuremas keeles, milleks siis klammerduda? Ja me ei klammerdugi, meie ülikoolidest kaob eesti keel teaduskeelena üha enam. Eesti ülikoolid, doktorantuur ja eesti keel — kuidas sa sellele temaatikale vaatad?

See on eraldi loo teema. See on lihtsalt kohutav, mis meil toimub. Esiteks, meie väitekirjade tase on (loomulikult eranditega) nõukogude aja järgsete uute kriteeriumide tõttu langenud. Teiseks, öeldakse küll, et tahame, et meie ülikool oleks eestikeelne, aga seda on võimatu teha. Reglement Tartu Ülikoolis näeb näiteks ette, et oponendid ei tohi olla sama ülikooli töötajad. Palju meil ülikoole on? Tartu, Maaülikool, Tallinn… Kust need oponendid siseriiklikult tulema peaksid? Näiteks etnoloogia, mida meil õpetatakse kahes kohas. Sa ei saagi kusagilt oponente, kes oleksid eestikeelsed ja ei töötaks Tallinna või Tartu ülikoolis. Lisaks peab üks oponentidest töötama välisülikoolis, kust eestikeelset spetsialisti on enamasti võimatu leida. Siis peabki neid võtma Saksamaalt, Soomest, Inglismaalt… Mis aga tähendab seda, et kui oponent on võõrkeelne, siis „peab” ka kogu doktoritöö olema kirjutatud halvas inglise keeles ja sinna meie eestikeelne haridus kaobki. See on kohutav süsteem ja see on meie reglementi sisse kirjutatud. See, mida eesti keelega praegu kõrghariduses tehakse, on lihtsalt kohutav. Mõnes mõttes oli nõukogude ajal meie keel paremini kaitstud. Loomulikult oli see aeg kole ja ma ei igatse seda tagasi, ja vene keelt suruti peale siit ja sealt, aga me olime siis natuke nagu reservaat, meil olid mingisugused õigused. Nüüd on see reservaadi kaitse meil täiesti kadunud. Ja kui väitekirjade taseme juurde tulla… Mis on doktoritöö, väitekiri? See on enese tõestamine oma kolleegidele, kellel see aste on juba käes; see on nagu tsunftis meistritöö. Ja doktoritöö peab minema ka viimistlusele, alles siis on ta valmis, avaldamiskõlbulik. Ameerika Keeleteaduse Assotsiatsioon, kus on tuhandeid liikmeid, tunnistas mu doktoritöö „Hidatsa keele grammatika” 2012. aasta parimaks põliskeelt käsitlevaks monograafiaks. Ja muidugi, see on tohutu au. Aga mida ütles selle peale minu komisjon? Et see on väga hea, ja nüüd mine koju, viimistle see ära, tee veel aasta tööd ja siis on see ka avaldamiskõlbulik.

Mis on Eesti teadussüsteemis praegu väitekirjad? Eesti väitekiri koosneb kolmest kuni viiest avaldatud artiklist, mis on enamasti väga lõdvalt omavahel seotud. Need köidetakse kokku, kirjutatakse eessõna ja siis ongi väitekiri. Meie süsteem on selline, et doktorant peab doktorantuuri ajal saama kuskil maailma tasemel ajakirjas midagi avaldada. Keegi ei saa seda teha, keegi pole selleks võimeline. Doktorantuur on õppimiseks, keegi pole võimeline pärast kolme aastat doktorantuuri midagi maailma tasemel avaldama. Eestis aga doktorantuuris ei olegi peaaegu loenguid. Ja siis avaldatakse oma tekste mingites viienda järgu, Indias välja antavates teadusajakirjades. Pannakse need kokku väga halvas inglise keeles ja see töö on sageli vaid kursusetöö tasemel. Ma ju näen neid, meie instituut annab välja ajakirja Anthropological Linguistics ja meile tuleb igal aastal Eestist artikleid, mida soovitakse avaldada. Need on kusagil põlve otsas treitud või kodus inglise keelde tõlgitud. See, et keegi on lõpetanud Tallinna 7. või Tartu 2. inglise keele erikooli, ei tee temast veel professionaalse inglise keele oskajat. On vaja teksti, mis on andeka, korraliku tõlkija käest läbi käinud, sest teaduskeel ja kõnekeel on täiesti eri asjad. Sellised artiklid lähevad kohe uksest välja. Kui inimene on niivõrd lugupidamatu oma kolleegide, ajakirjade, toimetajate vastu, et saadab teksti keeles, kus iga lauset on vaja toimetada, siis järelikult, kui ta isegi oma keelt ei viitsi siluda, kuidas ma saan usaldada tema andmeid?

Tsunftist meistri tiitli kättesaamine, see on treenimine. Kui mina olin bakalaureuseõppes, siis ma puudusin loengutest. Kui ma läksin Ameerikas doktorantuuri, siis kui ma jäin viisteist minutit hiljaks, vaatasid kõik kohe, et see pole professionaalne. Ja puudud paar tundi — kursusest läbi  ei saa.

Muide, Indiana ülikool on üks kahest Ameerika ülikoolist, kus õpetatakse ka eesti keelt,  igal aastal paar inimest õpib seda. Nõnda tulevad Indiana ülikooli raamatukokku ka kõik Eesti ajakirjad, ajalehed, mis vähegi on tellimiskõlbulikud: Akadeemia, Vikerkaar, TMK, Postimees…

 

Mis on eesti keele püsimajäämisele kõige suuremad ohud?

Tallinna linnas elab eestlasi viiskümmend kolm protsenti, aga Suur-Tallinnas alla viiekümne protsendi. Rääkisime sellest varemgi, et me oleme faktiliselt postkoloniaalne riik. Põlisrahvad on deklareerinud, et kedagi ei saa nimetada põliseks mingil maal, kui ta pole seal sündinud ja tema vanemad pole seal elanud vähemalt neli põlve. Eestis on suuri alasid, kus me ei saa eesti keelega hakkama, kus tuleb rääkida vene keelt.

 

Tallinnas on ka selliseid kohti, kus saab hakkama ainult inglise keelega.

Ka seda. Ütleme siis, et meie oht ongi see, et kui 30. märtsil 1945 oli meil 20 000 inimest, kelle esimene keel polnud eesti keel, ja eestlasi oli 97,5 protsenti, siis nüüd on eestlasi 69 protsenti.

Ka murrete olukorrast tuleks veel rääkida. Tallinnas Eesti Keele Instituudis, Tartu Ülikoolis ja Kirjandusmuuseumis olevate kogude, tekstide põhjal on võimalik koostada grammatika iga meie murde kohta, aga see võtab ääretult kaua aega. Magati maha see hetk, kui oli veel rääkijaid, et neilt küsida, kuidas nad väljendavad ennast selles või tolles situatsioonis. Siis saanuks liikuda kiiresti, et saada kätte kõik paradigmad. Meie murded on suremas. Eesti kõige huvitavam murre on minu jaoks Kodavere murre.  Ütleme, Alatskivi kant, see, kust Juhan Liiv pärit on. Seal on kolm kihistust: on segu põhjaeesti ja lõunaeesti keelest ja seal on kaua elanud vadjalased, kes oleksid võinud saada samuti eesti rahvuskehandi osaks, kui ajalugu oleks teisiti läinud. Setudest said eestlased, samamoodi oleks võinud minna vadjalastega, aga nii ei juhtunud.  Kahjuks tekkis mul Kodavere murde vastu huvi liiga hilja. Nüüd olen ma otsinud rääkijaid, mu vennanaine on sealtkandist pärit ja ta saatis luurajad välja, aga ei leidnud ühtegi rääkijat. Ergo-Hart Västrik Eesti Rahvaluule Arhiivis Tartus Ülikooli juures ka on seda uurinud, arendab isegi Kodavere keskust seal, aga ka tema ütles, et ei tea enam ühtegi rääkijat. Kirderanniku murre — ühtegi rääkijat pole enam. Tartu keel, mida rääkis aastal 1900, sada kakskümmend aastat tagasi, sada tuhat inimest — ma arvan, et enam ei ole isegi sadat rääkijat. Võnnu, Puhja, Otepää murded, kus ei öelda mitte „Tartu”, vaid „Tarto”, mitte „lind”, vaid „tsirk”, mitte „kukk”, vaid „kikas”… Kuidas on võimalik, et sajast tuhandest inimesest saab saja kahekümne aastaga sada? Ma arvan, et setu keel on varsti läinud, võru keel… noh hingitseb siin-seal, aga ta on nii eestistunud, ja ka setu keel on eestistunud. Rahvaloenduse andmed keele rääkijate kohta ei vasta tegelikkusele. See, kui vahetad mõnes sõnas paar häälikut ära või ütled näiteks „ubinad” või „tuhlid” kartulite asemel, ei tee sinust veel keele rääkijat. Viimase rahvaloenduse andmetel räägib mulgi keelt viis tuhat inimest. Ma absoluutselt ei usu seda, see on lihtsalt soovmõtlemine. Mina pole viimase kolmekümne aasta jooksul kuulnud kahte mulki omavahel mulgi keeles vestlemas. Võru keelt räägib rahvaloenduse andmeil seitsekümmend tuhat inimest — ma mitte mingil juhul ei usu seda. Arikara keeles ma tunnen mõlemat viimast rääkijat, aga viimane Ameerika Ühendriikide rahvaloendus ütleb, et arikara keelt räägib viissada viiskümmend inimest. Sest on mingisugune hulk arikara rahvast, kes oskab oma keeles öelda „kohv” ja „või” ja „mul on pissihäda” ja „ma olen näljane”, „tahan magada”. Aga kui sa oskad öelda vaid paarikümmend lauset, ei tunne sa keelt; see on sama hea, kui osata öelda mingeid ladinakeelseid sententse. See on soovmõtlemine, aga kindlasti ka poliitiline — valitsus tahaks näidata, et keel elab, aga ta ei ela. Ja vaata, millised käärid: kaks tegelikku rääkijat, kellest üks on kurt ja pime ja teine lihtsalt ei suuda enam tööd teha, aga rahvaloenduse järgi viissada viiskümmend! Ja kui siis mina, kes ma seal kohapeal elan, ütlen, et see pole tõsi, küsitakse minult, et kes sina selline oled, et midagi ütlema tuled.

 

Olemegi taas indiaanlaste juurde jõudnud. Lõpetuseks tahaksin küsida, milline on Fort Bertholdi reservaadis elavate rahvaste suhe kristlusega? „Keelepäästjas” viitab Edwin ka Kristusele.

Jaa, ta oli väga siiras kristlane. Seal on sünkretism, katoliiklased on selle suhtes olnud läbi ajaloo üsna leebed. Nii oli see Eestiski kuni reformatsioonini. Ma toon näite Edwini sünkretistlikust mõtlemisest. Preeriaindiaanlased, rohtlaindiaanlased tantsivad päikesetantsu. See on küllaltki verine ja valus rituaal: ennast piinatakse, lükatakse pulk läbi naha, veri lendab, inimene ripub päikesetantsu puul, paastutakse, ei sööda-jooda neli päeva järjest, käiakse saunas… Edwin ütles, et päikesetants on selleks, et tekitada vaimudes või mingis kõrgemas olendis enda vastu kaastunnet, et kui on näha, kuidas inimene kannatab, antakse talle kaastundest kõrgemalt poolt nägemus või mingi oluline teadmine. Aga Edwin
nendel rituaalidel enam ei käinud; ta oli sellele vastu ja paljud kristlikud vanemad indiaanlased samuti. Nad ütlesid, et neil pole enam vaja seda teha. Ma küsisin, miks? Ja siis nad seletasid nii: kes on maailma kõige tähtsam päikesetantsija?

 

Kristus?

Jah, sest Jeesus tõmmati ju samamoodi (risti)puu otsa.

 

Tema tegi kõigi eest päikesetantsu ära? 

Täpselt, tema tegi esimese päikesetantsu, aga tema tegi selle ära kõikide inimeste eest. Tema tõmbas kaastunde kõrgemalt poolt meile, tervele inimkonnale, ja meil pole vaja enam ükshaaval kannatada ja rabelda. Ja muuseas, Edwini vanaisa, kes oli täielik 19. sajandi indiaanlane — kappas preerias, sõdis lakotadega, skalpeeris jne —, juba temast sai kristlane. Vanaisa ütles, et see teeb meie elu lihtsamaks. Edwin ütles alati: „Its hard to be Indian.”

Kõige paremad rääkijad, kellega ma töötan, on enamuses väga tõsised kristlased. Ma arvan, et paljud nooremad indiaanlased ei ole minuga nõus. Nad katsuvad vana kultuuri ja religiooni taastada ja on väga kristlusevastased, aga samas nad ei oska keelt. Peaaegu kõik praegused parimad rääkijad selles reservaadis, nii arikarad, mandanid kui ka hidatsad, on väga tõsised kristlased.

 

Ja samas toimib side esivanematega, on oma pühapaigad ja pühakojad…

Jah.

 

Peaks ju olema nii, et kristlus on kuulutus, mitte jõuga ülevõtmine?

Täpselt. Ameerika indiaanlastel on preeriates oma versioon kristlusest. Selle nimi on Native American Church.  See on indiaanlaste, põlisameeriklaste kirik. Nende teenistused toimuvad nii, et õhtul saadakse kokku, käiakse saunas, siis pannakse püstkoda püsti ja tullakse sinna kokku. Põhimõtteliselt on see Jeesuse-keskne. Öö läbi käib tohutu laulmine, taotakse trummi,  kusagil hommikul kella üheksani välja. Ja mida siis tehakse? Süüakse peioote-kaktust, juuakse selle teed või leotist ja see tekitab hallutsinatsioone. See ei ole otseselt šamanism, aga hallutsinogeenid ja peioote on Ameerikas keelatud kõigile peale indiaanlaste. Nemad võivad seda kasutada usuriituste tarbeks. Valged pandaks vangi, kui seda neilt leitaks. Nad on valanud kristluse täiesti omasse vormi. Ja kui vaadata näiteks Jeesuse pilti (kes oli  ju Lähis-Idast pärit), siis missugune on ta meie luterlikes kirikutes? Ta näeb ikka välja nagu põhjaeurooplane. Kui aga vaadata indiaani pilte Jeesusest, siis on tal ikka pikad mustad juuksed ja preeriaindiaanlase kotkanina, ja kui ta ristil ripub, on see rist tehtud väga  päikesetantsu puu sarnaseks. Ja ümber on tal ikka nende puju või pühad taimed. Kogu see sümboolika on ikkagi väga nende kultuuris kinni.

Muuseas, üks huvitav sõna mandani keeles, täielik kokkusattumus. Kuidas öelda mandani keeles „maakoda”? Nad elasid ju maakodades, mitte püstkodades — „maankodi”. Kui ma seda neile ütlen, nad kohe ei usu seda.

 

Kristlastel on olemas ka loomuliku valguse mõiste. Ja kui sellest rääkida, siis mulle tundub, et praegusel ökoloogilise kriisi ja globaliseerumise ajal on kristlastel (kes peaksid ju olema aednikud) loodurahvastelt õppida just nimelt sidet maaga, maa ja looduse hoidmist.

Ma ütleksin, et kõige avatumad ja maailmateadlikumad, kõige üleilmlikumalt või globaalsemalt mõtlevad inimesed ongi põlisrahvad, mitte riigirahvad. Kuna põlisrahvastel on eriline side maaga, siis on nad ka esimesed, kes muutusi tähele panevad. Ka eestlased on siin väga hea näide. Ornitoloogid panevad meie kalakotkastele,  konnakotkastele, musttoonekurgedele raadiosaatjad külge ja siis need linnud lendavad talvituma näiteks Sudaani. Ja meie ornitoloogid lähevad uurima, et miks raadiosaatjad lõpetasid funktsioneerimise. Ja mida nad näevad? Et Sudaanis on nälg, toimub üleilmne kliimamuutus, koos sellega ka kõrbestumine ja siis vaesed sudaanlased lihtsalt söövad neid rändlinde, kes Euroopast sinna lendavad. Meie märkame, et meie linnud kaovad järjest ära, lähevad Aafrikasse ja tagasi ei tule — ma arvan, et see just panebki meid kui põlisrahvast mõtlema, mis toimub Aafrikas. Meie paneme selliseid asju ruttu tähele, sakslane või isegi soomlane, ma arvan, omas riigis sellised asju väga hästi ei märka, sest need riigid on lihtsalt liiga suured.

 

Tänan vestluse eest!

 

Vestelnud DONALD TOMBERG

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist