TÄHENDUSE VIIMASED PÄEVAD

Lavastuse „Mitte midagi” märgisüsteemid kultuurikontekstis

KELLY KITTUS

Kuidas tekib meid ümbritsevatele asjadele tähendus? See, millist tähendust omistatakse nukule, vanemate fotole, muusikainstrumendile või hoopiski juustele, sõltub paljuski meid ümbritsevast kultuurilisest keskkonnast ja ühiskondlikest väärtustest. Meie jaoks väärtuslik omab tähendust tihti just seetõttu, et oleme selle tähenduse kaudse õppimise teel omandanud. Ilmselt on paljudele tuttav väide „Üks ja seesama tool ei ole kahe inimese jaoks kunagi päris üks ja seesama tool”. Olgugi et kahe inimese ettekujutus ühest toolist ja selle tooliga seotud emotsioonid võivad vähesel määral varieeruda, võib see vahe olla hoopis suurem, kui võrdleme erinevates kultuuriruumides elavate inimeste suhet selle tooliga või proovime leida ajaloost, milline võinuks olla inimese suhe selle tooliga sadakond aastat tagasi. Janne Telleri romaani põhjal valminud Johan Elmi instseneeringu „Mitte midagi” teemaks on meid ümbritsevate asjade tähenduslikkus. Asjad, mis lavastuses loovutatakse noorte enda loodud altarile, Tähendusele, on tugevalt seotud meie ajastul aktuaalsete kultuuriväärtustega. Eseme tähenduse tõlgendamine sõltub sellest, kuidas oleme harjunud sellest mõtlema. Loovutades midagi Tähendusele, edastatakse sõnum nii lavastuse tegelaste vaheliste suhete kui ka publikuga suhtlemise tasandil. Sõnumi tähendus sõltub aga paljudest teguritest, näiteks saatjast ja vastuvõtjast, mürast, järeldusest, aktsepteerimisest või ajast ja kohast. (Kull 2018)

Millise tähenduse loovad siis Tähendusele loovutatavad asjad lavastuse kontekstis ja tänapäevases kultuurikeskkonnas? Kas Jeesuse kuju vargus ja selle loovutamine Tähendusele on märk Euroopa kristlike väärtuste lõdvenemisest? Või Taani lipu ohverdamine märk rahvusliku identiteedi nõrgenemisest tänapäeva ühiskonnas? Kas Ursula-Marie süütuse loovutamine tähistab meie ühiskonna nõrgenenud moraalseid väärtusi?

 

Esimesed loovutused

Esimesed esemed, mis Tähendusele antakse, on lavastuse kontekstis sümboolsed. Need on asjad, millest tegelased on nõus kergelt loobuma: Jon Johani biitlite vinüülplaat, Otto pusa, harilik pliiats, millega Karl tegi sisseastumiseksami, Agnese hari, Frederiki piibel, Ursula-Marie vana, ilma peata nukk.

Kui lapsed leiavad, et nendest esemetest jääb väheks, otsustavad nad teistelt inimestelt küsida neile tähenduslikke asju ja tulevad tagasi teiste vanavanemate piltidega, vanade mänguasjadega ja lahutatud naise pulmakimbust alles jäänud roosiga. Roos tekitab tegelastes tunde, et see on liiga tähenduslik, kuna armastus on midagi, mis on püha. Olukorda leevendab tõsiasi, et naine lahutas viis aastat pärast pulmi ja on lihtsalt roosi alles hoidnud. Sel hetkel on veel näha, et nad tajuvad n-ö õige ja vale, hea ja halva piire. Roos on üks tuntumaid armastuse sümboleid. Kreeka mütoloogias tekkisid roosid ümbersünni ja taimede jumalast Adonisest.

 

Väike Oskar

Karl loovutab oma hamstri nimega Väike Oskar, mis on lavastuse kontekstis tervikuna oluline sündmus. Tähendusele anti elusolend, keegi, kellel süda lööb, kes on pealegi veel väike ja armas. Inimese, eriti lapse jaoks on kiindumus elusolendisse väga oluline. Elusolendi loovutamine muudab asjade käiku, kuna ületab teatud piiri. Ka loo tegelased tõdevad, et pärast hamstri loovutamist on midagi muutunud.

 

Jon Johani mikroskoop

Pühendunud noormees kogus kaheksa kuud raha, et endale mikroskoop soetada, järelikult on see talle oluline. Mikroskoop tähistab tegelase siirast huvi elu vastu ja loovutades selle, kaotab ta võimaluse elu mikroskoopiliselt, detailide tasandil uurida.

 

Ursula-Marie kihlasõrmus

Ursula-Marie loovutab vanaemalt kingituseks saadud kihlasõrmuse, mis pärandatakse, et toetada naiseks kasvamist. Sõrmus on iseenesest katkematu ringjoon, mis sümboliseerib igavikku ja jätkuvust. Sõrmuse kandmine seob meid sõrmuse kinkijaga, Ursula-Marie puhul naisperega. Pikaaegne peretraditsioon sõrmuse näol on oluline tugi, mis aitab igapäevaseid raskusi ületada; andes ära sõrmuse, kaotab Ursula-Marie selle jätkuvuse ja lõhub pika traditsiooni.

 

Lapsendamistunnistus

Otto peab loovutama oma lapsendamistunnistuse, mis on tema jaoks kõike muutev märk, sest ta on sunnitud loobuma oma (veel teadmata) identiteedist. Lavastuse seisukohalt on see jällegi samm edasi, sest nüüd pole ka enam identiteet piiriks. Ohverdused muutuvad järjest tähenduslikumaks, hõlmates inimeste minapildi järjest olulisemaid aspekte.

 

Taani lipp

Identiteedi ohverdamine jätkub. Frederik loovutab Tähendusele oma perele kuuluva Taani lipu, mille heiskamise õiguse ta 14-aastaselt pälvis. Lipuga loovutab ta rahvusliku identiteedi ja rikub pikaajalisi peretraditsioone.

 

Õmblusmasin

Seejärel on Agnese kord anda ära õmblusmasin. Agnes on särav neiu, kes õmbleb endale riideid ja tahab saada moedisaineriks. Õmblusmasina äraandmisega loobub ta oma võimalusest eneseväljendusele ja kunsti loomise tööriistast. Õmblusmasin on talle ka oluline identiteedi osa.

 

Ursula-Marie päevik

Järgmisena annab Ursula-Marie ära oma päeviku. Ei ole raske ette kujutada, mida tähendab tüdrukule lukku keeratav salajane päevik. Päevik kannab endas õrnas eas, õide puhkeva naisterahva kõige intiimsemaid mõtteid ja tundeid. Päevik on mälu ja identiteedi märk.

 

Formaldehüüdimadu

Bioloogiaõpetaja poeg Frederik annab Tähendusele formaldehüüdimao bioloogiaklassist. Sõprade ärgitusele naiivselt alludes teotab ta oma esivanemate põhimõtteid. Teda teatakse kui eeskujulikku õpilast, aga nüüd sooritab ta koos klassikaaslastega varguse oma isa klassiruumist.

 

Rula

Järgmiseks loovutab Otto oma rula, mis tundub talle isegi sama oluline kui lapsendamistunnistus. Teised tegelased kirjeldavad pärast seda loovutust Ottos toimunud muutusi nii: „On näha kirge ja selle kustumist.” Otto karakter on väga iseseisev ja eristuda püüdev, pigem süsteemivastane, introvertne, keerulise sisemaailmaga. Rula kui liikumisvahend võimaldab süsteemist välja lülituda ja tekitab vabadusetunde; nüüd on ta sellest ilma ja seeläbi ka üksildasem inimene.

 

Agnese juuksed

Agnesel on pikad sinised juuksed ja ühel hetkel peab ta need tähendusele loovutama. Pärast tema juuste mahanüsimist pannakse talle müts pähe. Süntaktiliselt, ehk vaadates märki sellisena, nagu ta on, saab öelda, et Karl lõikab Agnese juuksed maha kättemaksuks selle eest, et Agnes käskis tal tema lemmiklooma, Väikese Oskari ära anda. Paradigmaatiliselt teljelt semantilist dimensiooni vaadates võib öelda, et juuksed on kogu aeg olnud elujõu ja tugevuse sümbol. (Margossian 2020) Euroopa kultuuris ka vabaduse sümbol, sest aastasadu peeti naiste puhul lahtiste juuste kandmist lubamatuks. Ka Eestist leiab juustega seotud tugevaid traditsioone. Näiteks olid seto kultuuriruumis lahtised juuksed lubatud ainult väikestel lastel, neidudel peeti sobivaks ühte punutud patsi, aga abielunaine ei tohtinud katmata peaga isegi üle toa kõndida. Mütsi pähe panemine tähistab varasema vabaduse asemel inimest ümbritsevat süsteemi. Pulmapäeval kaeti mitmetes Eesti kihelkondades naise pea just abielunaisele omase peakattega, mis tähistas vabaduse lõppemist ja allumist uuele perekonnale. Praegusel ajal mõistame vabaduse kaotamist ehk pigem sunniviisilise allumisena millelegi, mis on meist suurem, näiteks ühiskondlik süsteem või kas või kambavaim, nagu kõnealuses lavastuses. Pragmaatilisest dimensioonist vaadatuna on juuksed Agnese puhul oluline osa tema identiteedist ja tema jaoks on tegu karakterit muutva märgiga. Ka tema on nüüd muutunud süsteemi orjaks. Naisterahva pikad lehvivad juuksed on kahtlemata väljakutsuvaks vabaduse sümboliks, mis rõhutab naise identiteeti ja eneseteadlikkust. Samas on inimestel praegusel ajal vaba, soost sõltumatu tahe, võimalus kanda nii lühikesi kui pikki juukseid ja veidi aega tagasi hakkasid paljud naised just vabaduse ja protesti märgiks end kiilaks ajama. Eelnevast lähtuvalt võib järeldada, et selle loovutuse puhul on praeguses kultuuriruumis olulisim siiski vabaduse ja identiteedi sümboli jõuga ära võtmine.

 

Surnud väikevend

Kollektiivselt Karli väikese venna hauast välja kaevamisega muudetakse surm tähtsusetuks. See puudutab minevikku, mälestusi ja ajalugu. Lähedase pereliikme kaotus on valdavalt midagi, mille üle keegi nalja ei heida. Lavastuses näib see loovutus ometigi kohati pigem koomiline, kuigi aiman, et see võis olla tahtmatu.

 

Süütus

Nüüd annab Ursula-Marie Tähendusele oma süütuse. Lavastuse kontekstis väga pöördeline märk. Süütus on noorele inimesele oluline, sest enne süütuse kaotamist elatakse justkui laste maailmas. Enamik inimesi võib suguelu alustamist seostada olulise uue etapiga oma elus, kus on hoopis teised mängureeglid. Naisterahva jaoks võib see eriti tähenduslikuks osutuda, sõltumata vabast ühiskonnast, kus ollakse üsna reeglitevabades seksuaalsuhetes. Seksuaalelu alustanud naine peab lisaks suguhaiguste riskile vastu võtma ka teadmise, et ta võib rasestuda. Oma keha soovitakse seksuaalselt jagada valdavalt ikkagi selleks, et näidata oma armastust ja kiindumust teise inimese vastu. Kui süütuse kaotamine toimub aga hoopis „kõrgemal” eesmärgil, milleks on ohverdus Tähendusele, puudub selles soojus ja turvatunne, mis peaks intiimvahekorras olema. Kuna ühiste, kokkulepitud reeglite alusel ei saanud ohverdusele ka „ei” öelda, puudub Ursula-Mariel seksuaalse enesemääramise õigus, ta on lihtsalt sunnitud oma kohust täitma. Kui tegu on tehtud, võtab Ursula-Marie verised aluspüksid jalast ja viib Tähenduse altarile — demonstratiivselt näidatakse, et „puhtus” on tõepoolest kaotatud. Siinkohal on oluline mainida ka seda, et Ursula-Marie loovutab terve etenduse jooksul ainult naiselikkusega seotud esemeid: nukk, kõrvarõngad, kihlasõrmus, süütus. Etenduse lõpus tuleb välja, et kui teised suutsid jätkata oma normaalset elu, siis Ursula-Marie läks hulluks. Tema kaotas selle mängu käigus kõige rohkem, loobudes täielikult oma identiteedist.

Ursula-Marie — Maarja Johanna Mägi.
Heikki Leisi foto

 

Jeesus ristil

Järgmisena peab Frederik varastama oma kodukirikust roosipuust ristil oleva Jeesuse kuju. Ka vargus sooritatakse kollektiivselt. Rist tõstetakse poodiumilt, see kukub maha, järgneb pimendus ja me näeme Jeesuse jalgu. Ajalooliselt oli rist brutaalne hukkamisvahend, kuid praegu tunneme seda põhiliselt ristiusu sümbolina, samuti sümboliseerib see nelja põhielementi: õhk, vesi, tuli ja maa. Ristiusus on rist peamiselt lunastuse märk. Ristilöödud Jeesus kannab okaskrooni, mille Rooma sõdurid panid talle pähe enne ristilöömist ja mis oli osa tema pilkamisest, kuid omandas üleva tähenduse: võit patu ja surma üle. Lavastuse kontekstis võime seda mõista kui ususümbolite pühadust, puutumatust ja selle rüvetamist. Kas võime risti vargust siin mõista kui tegelaskujude usu surma? Usu üleüldse, mitte vaid religiooni? Lavastuse terviku mõttes on sündmus väga oluline, sest pühaduseteotus näitab, et tegelaste jaoks ei ole enam mingeid piire. Nad võtavad tähenduse religioonilt. Agnes ütleb, et Jeesuse puudutamisel sai ta kõrvetada ja nägi, kuidas kuju ise alla tuli. Jeesuse jalad murdusid. See on väga mitmetahuline märk, kuna Rooma sõdurid ei murdnud Jeesuse jalgu, nagu nad tegid kahe teise ristilööduga (jalgade murdmine kiirendas surma), sest Jeesus oli juba surnud. Lavastuses võime seda mitmeti mõista, sest jalgade murdumist saab näha kui usu kaotust, samas kõrvetada saamine oleks justkui märgiks, et usk on suurem kui tähendus. Tegelaste arengus muutub selle teo järel oluliselt Frederiki karakter, ta n-ö kaotab mõistuse ja pole enam endine.

 

Koera pea ja inimese sõrm

Viimased kaks ohverdust Tähendusele on brutaalsed ja jõhkrad, näidates, et tegu on üha kasvava grupipsühhoosiga, mis ei paistagi lõppevat. Järgmisena käsib hullunud Frederik kellelgi koera pea maha lõigata ja Agnes nõustub seda tegema. Pärast võigast tapmist riputab ta pea Tähenduse altarile. Koer tähistab süsteemi valvet ja ka sõprust, ustavust ja armastust teise elusolendi vastu. Koera tapmine on kõige selle kaotamise märk lavastuse tegelaste vahelistes suhetes.

Viimaseks ohverduseks on Jon Johani nimetissõrm. Inimese kehaosa loovutamine on viimaseks piiriks. Kui varem loovutati identiteediga seotud tähenduslikke asju või muudeti tähtsusetuks surm kui selline, siis nüüd tekitatakse oma sõbrale ja klassikaaslasele füüsilist valu, lõigates ära temalt kehaosa, mis on Jon Johanile veel eriti oluline, kuna tegu on kitarrimängijaga. Märgiliselt on tegu looja viljatuks muutmisega. Agnes kaotab füüsiliselt oma juuksed, aga need kasvavad siiski tagasi. Ursula-Marie kaotab füüsiliselt oma süütuse, aga see sandistab ta pigem vaimselt ja on teistele inimestele silmaga nähtamatu. Tähenduslik on, et Ursula-Marie on see, kes Jon Johani nimetissõrme maha lõikab: Jon Johan sandistas süütuse võtmisega tema hinge ja Ursula-Marie saab talle tagasi teha.

 

Lühidalt kokku võttes leiab pärast ohverdusi aset pilt (lavastuses seda osa jutustatakse), kus Pierre Anthon saabub saekaatrisse Tähenduse altarit vaatama ja naerab nad välja sõnumiga, et nad poleks neid asju „maha müünud”, kui need midagi tähendanud oleksid. Noored peksavad Pierre An­thoni surnuks ja jälgede varjamiseks põletavad saekaatri maha. Pärast matuseid võtavad noored endale mälestuseks Tähendusest alles jäänud tuhka ja lähevad erinevatesse koolidesse laiali. Agnes: „Ja isegi, kui ma ei tea, mida see tähendab, olen ma kindel, et sellel on tähendus.” Pierre An­thoni sõnum teeb neile haiget, kuigi tegelikult on ju nemad need, kes iseendile ja üksteisele millegi abstraktse nimel haiget teevad. Seda mõistes ja kuriteo jälgi varjates ei jää neil üle muud, kui kõik maha põletada, sest nendel tähenduslikel esemetel puudub tähendus, mille pärast nad asjad loovutasid. Tuli puhastab ja loob võimaluse uueks alguseks. Nad kõik võtavad  endale mälestuseks natuke tuhka, mis tähistab hoopis midagi muud kui algne tähendus: hindamatut elukogemust ja uuestisündi.

Noorte grupipsühhoosina kasvavat ohverduste jada võib vaadata kui varaküpsete, kuid veel puudulike toimetulekuoskustega noorte meeletust, kus ei anta ei iseendale ega üksteisele oma tegude tõsidusest aru. Samas võib seda vaadata ka märkide laiema tähenduse perspektiivist, kust võib leida vihjeid suurtele kultuurilistele muutustele Euroo­pa ühiskondades — näiteks kristlike väärtuste või üleüldine moraalsete ja kultuuriliste väärtuste lõdvenemine Euroopas.

Kui lähtuda taas Pierre Anthoni öeldust „Aga miks siis kõik pingutavad selleks, et muuta tähtsaks see, mis on tähtsusetu? Ja pingutavad veel rohkem selleks, et muuta tähtsusetuks kõik see, mis on tegelikult tähtis?” ja lisada sinna juurde veel loo väga tähendusrikas lõpp, võib küsida, kas selles lavastuses ongi tegelikult peidetud kriitika meie viimaste aastakümnete nõrgenenud väärtusruumile. Või hoopis kriitika sellele kriitikale. Minu jaoks jääb õhku mõte Tähenduse tuha kaasa võtmisest. Kõik leiavad selles siiski oma tähenduse, aga kas peab siis inimesele oluliste asjade ja suhete väärtustamine tulema nii traagiliselt?

 

Kasutatud kirjandus:

Aet Annist; Maarja Kaaristo 2017. Sotsiaal-ja kultuuriantropoloogia. Õpik kõrgkoolidele. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Erika Fischer-Lichte 2011. Etenduse analüüsi probleeme. Valitud artikleid teatriuurimisest. Koost. Luule Epner. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 81-100.

Kalevi Kull jt. 2018. Semiootika. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Christine Margossian 2020. Live Coiffure. The hair symbolic. — http://www.livecoiffure.com/en/posts/14799-the-hair-symbolic

Madisson Reed 2020. If your locks could talk. — https://www.madison-reed.com/blog/if-your-locks-could-talk-the-symbolism-of-hair

 

KELLY KITTUS (snd 21. XI 1994) õpib Tartu Ülikoolis teatriteaduse magistrantuuris. Lõpetas 2020. aastal andragoogika bakalaureuseõppe tööga „Täiskasvanud õppijate toimetulekustrateegiad tasemehariduses täiskasvanute gümnaasiumite näitel”. Tartu Üliõpilasteatri ja Taarka Pärimusteatri tegevjuht.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon