IVANNA ELU KATKESTATUD VAHEKORRAD
Detsember, 2021„Ivanna elu”. Režissöör: Renato Borrayo Serrano. Stsenaristid: Renato Borrayo Serrano, Daria Sidorova. Operaatorid: Renato Borrayo Serrano, Daria Sidorova. Produtsent: Vladislav Ketkovitš. Kaasprodutsendid: Mette Cheng Munthe-Kaas, Marianna Kaat, Pertti Veijalainen. Toimetajad: Inge-Lise Langfeldt, Renato Borrayo Serrano. Helilooja: Timo Steiner. Helikujundus ja kokkusalvestus: Israel Bañuelos. Dokumentaalfilm, kestus 80’26’’. © Ethno Fund Film Company (Venemaa). Kaastootjad: Ten Thousand Images (Norra), Baltic Film Production (Eesti), Illume (Soome). Esilinastus aprillis 2021 veebifestivalil „CPH:DOX” Taanis.
„Ivanna elu” on väga hea, väga valus ja väga raske film. No minu jaoks ongi valusad ja rasked filmid need kõige paremad ja seda siis, kui film avab valu ja ängi taga veel mingeid uksi ruumidesse, millele ei oska nime anda. Kui film lõhnab veidigi lootuse järele, nii oma tegelaste kui vaatajate tarvis.
Neenetsitele — filmi peategelane Ivanna on tundraneenets — on enamasti antud sündida, elada ja surra Venemaal. Ühtegi teist maad neil ei ole. Venemaa on haige. Krooniliselt. Juba üle saja aasta, kui mitte kauem. Ravi ei ole leitud. Haiguse sümptomeid on õpitud vaid vahelduva eduga alla suruma. Kui 2014. aasta suvel Põhja-Kaukaasias Burna külas sealseid viimaseid eestlasi külastasin, tahtis külakooli õpetaja keelata mul filmida tüdrukute missivõistlust. Emake Venemaa on põlvili surutud, ütles ta. „Ma ei tea, millise nurga alt te meie inimesi oma filmis hakkate näitama.” Olen püüdnud välja mõelda, kes on emakese Venemaa põlvili surunud, ja ei ole välja mõelnud. Jääb üle arvata, et ta on kunagi ise põlvili laskunud ja unustanud uuesti püsti tõusta.
Veel 20. sajandi alguses olevat Venemaal registreeritud (ilmselt paganliku algupäraga) juhtumeid, kus külarahvas veeretas kevadise külvi eel õigeusu kiriku pappi ülesküntud põllul ja sundis teda maaga vahekorda astuma. Et vili jõudsalt kasvaks ega ikalduks ja et terveks aastaks leib laual oleks. Ma ei suuda hetkel meenutada, kes semiootikutest pakkus välja tõlgenduse, et üldiselt ropuks peetud lause „Job tvoju mat” tähendabki algselt soovitust maa, mullaga vahekorda astudes selle viljakust tõsta, ikaldust ja näljahäda vältida.
Ivanna, filmi sünopsise järgi 26-aastane neenetsi naine (kes neli aastat kestnud filmiteo jooksul ka vanemaks sai), elab filmi esimeses pooles oma viie lapsega jäises ja lumises tundras, jalaste peale ehitatud kuubikujulises onnis, sisuliselt telgis, mille puitkarkass on kaetud presendiga ja kus tuli peab kogu aeg raudahjus lõõmama, et plusskraadid püsiksid. Sest talvel on tavaline temperatuur -30° kandis ja suurema osa aastast ongi Taimõri poolsaarel talv. Ivanna saab neis ränkades oludes hakkama. Lapsed tema ümber, alates imikust kuni umbes kümneaastase tüdrukuni, kelle Ivanna sünnitas, kui oli ise viieteistaastane, tunduvad olevat sedavõrd hoitud, kuivõrd see neis oludes võimalik on. Nad ei paista traumeeritud ega lootusetult katki. Nad sibavad T-särkides õuepakase ja toa vahet, uudishimulikud ja erksad. Ivanna on suutnud anda neile külmas onnis kodusoojust ja emaarmastust nii palju, kui tal seda anda on olnud. Mis siis, et esimesed selged laused, millega ta filmis laste poole pöördub, on „Jobannõi urod, bljad” ja „ Job tvoju mat”.
„Ivanna elu”, 2021. Režissöör Renato Borrayo Serrano.
Katkestatud vahekord. Maa
Seda emakest maad, kus tundraneenetsid vast juba paar tuhat aastat on elanud, on viimase aastasaja jooksul vägistatud päris korralikult. Põhjapõdrakasvatajad, kellega koos Ivanna elab, rändavad ringi Tukhardi-nimelise asula piirkonnas. Tukhardi ala läbib gaasijuhe, mis viib gaasi nii Dudinkasse kui Norilskisse. Dudinka on Taimõri autonoomse piirkonna keskus, kus elab umbes 20 000 inimest. Sealt viib igikeltsale rajatud tee Norilskisse, maailma põhjapoolseimasse linna. Gulagi vangide ehitatud ja nende kontidega toestatud linn kuulub maailma kümne kõige saastatuma hulka. Palladium, nikkel… mida kõike seal ei kaevandata.
Ivanna tihedam vahekord oma rahvaga, oma juurtega saab filmi kulgedes otsa. See on maa, mis on toitnud põhjapõtru, kes omakorda on oma liha ja verega toitnud tema rahvast, teda ja ta lapsi. Filmis on üks vägev episood, kus karjakasvatajad on veristanud põdravasika. Ivanna oma lastega
mahub vasika ümber selle veel sooja verd jooma, liha jagama.
Katkestatud vahekord. Mees
On selge, et kusagil peab olema mees, kes on Ivannale tema lapsed sigitanud. Selle mehe juurde Ivanna oma lastega siirdubki — ilmselt Dudinkasse, rajoonikeskusesse. Ja see on pöördepunkt Ivanna ja tema laste elus, või vähemasti lubab film seda arvata. Tagasi tundrasse ta enam ei pöördu, lapsed ammugi mitte. Mees on supinahk, hapuks läinud supi nahk. End zombiks joonud, elav surnu. Siiski veel viina ja tüli otsiv, Ivannale veel lähenemiskatseidki tegev. Filmist ei selgu, kui pikk oli Ivanna ja tema laste Dudinka-periood. Ega peagi selguma. Aga ühel hetkel on Ivanna jõudnud oma lastega Norilskisse. Ta on saanud korteri. Kuidas, jääb selgusetuks. Ehk oli see filmi eelarvesse planeeritud kulutus või siis ostis ta selle raha eest, mis talle filmis osalemise eest maksti. Rõhutan — ehk… Mõlemad on vaid oletused ja kumbki ei ole etteheide filmitegijatele. Sellise suure filmi tegemine pole suur töö mitte ainult filmi meeskonnale, vaid ka tegelastele. Sellise filmi tegemine mõjutab ja muudab tegelaste elu ja saatust. Ka selles ei ole midagi halba ega valet. Elamine muudab ja kujundab elu. Elementaarne.
Katkestatud vahekord. Keel
Ivanna tundub olevat kakskeelne ja ka segakeelne. Filmi sünkroonheli on kohati kehvapoolne, mis on filmimise keerulisi tingimusi arvestades täiesti mõistetav. Siiski kumab läbi, et ta räägib lastega kord neenetsi, kord neenetsi-vene segakeeles, kord vene keeles. Vanim lastest, eelteismeline tüdruk, laulab või pigemini karjub oma laulu näkku hällis nutvale vennakesele neenetsi keeles. Lauludes ju püsibki keel kõige kauem. Ivanna on õppinud internaatkoolis nagu enamus tema ja tema vanemate põlvkonna neenetsi lapsi ja muidugi on tema koolikeel olnud vene keel. Filmis näeme juba ka tema tütart internaatkoolis õppimas. Keelevahetus on neenetsitel ilmselt lõpule jõudmas. Kui lapsed ei viibi väiksena, keele omandamise jaoks kriitilises vanuses keelt emakeelena rääkivate inimeste seas, on neil suur oht jääda poolkeelseks, kukkuda kahe keele vahele, mitte kumbagi täielikult, viimaste nüanssideni omandada, üht häbenema ja teist ülendama hakata.
Lootus. Vahekord, mis ei tohi katkeda
Sigaret pidevalt suus suitsemas, laulab Ivanna oma pisimale lapsele, naeratab talle. Paariaastane poeg jookseb nuttes majja ema juurde, kes lohutab, suudleb poisi käsi. Armastuse märgid. Neil lastel on lootust. Muidugi näeme me filmis vaid üksikuid, autorite selektsiooni läbinud hetki Ivanna ja laste suhetest. Kuid mis on näkku ja silmadesse kirjutatud, seda ei saa filmi sisse ega filmist välja monteerida, kui sa filmis inimese nägu ja silmi näitad. Laste näkku ega silmadesse ei ole kirjutatud armastuseta kasvamist. Ivanna näkku ei ole alkohol oma sõnumit kirjutanud. Tuleb loota, et ei kirjutagi. Ivanna on ilus naine. Armastust väärt, nagu me kõik. Ta ei ole lootust kaotanud.
Kui film on hästi tehtud, lähed sellega kaasa ega mõtle väga palju sellele, kuidas see tehtud on. Ka siinne kirjutis räägib inimestest filmis ja väga vähe inimestest, kes filmi tegid, kes filmi taga on. See võib mõjuda ebaõiglaselt, kuid seda võib võtta ka tunnustusena tegijatele.
