PERSONA GRATA ANDRIS FELDMANIS JA LIVIA ULMAN

Andris Feldmanis ja Livia Ulman novembris 2021.
Harri Rospu foto

 

Merit Maarits: Teile tundub see ehk teie tavatöö müstifitseerimisena, aga kuidas kirjutatakse stsenaariumi filmile, mis võidab Cannes’i filmifestivali grand prix’? Kui te tagasi mõtlete, siis kas see protsess ja ülesanne olid kuidagi teistsugused?

Livia Ulman (L. U.): Me ei mõtle kunagi nii selgelt või ratsionaalselt, et meie eesmärgiks on auhind. Pigem tahame sellest projektist või protsessist leida üles endale kõige olulisema ja selle siis võimalikult hästi kirja panna. Usun, et see käib meie mõlema kohta. Tahame alati võimalikult hästi teha seda, mida teeme. Auhind on väga tore, aga kõige olulisem on see, et sünniks hea lugu ja et see huvitaks teisi inimesi.

Andris Feldmanis (A. F.): Kui tagantjärele mõelda, siis tunne, mis kogu protsessi juures on olnud, ongi see, et me ei kirjuta lihtsalt stsenaariumi, vaid teeme filmi. Vahel tegeldakse filmitegemise protsessis alguses hästi kaua stsenaariumiga, aga kui kätte hakkab jõudma praktiline filmimine, hakatakse tegema hoopis mingit muud asja. Kuna me töötasime koos Juhoga („Kupee nr 6” lavastaja Juho Kuosmanen — Toim) algusest peale, siis mõtlesime väga selgelt sellele, et meie tööst peab saama film. Mitte lihtsalt, et oleks võimalikult hea stsenaarium, vaid et oleks hea lõpptulemus.

L. U.: Mõni kirjutamisprotsess on olnud ebakindlam või abstraktsem. Aga Juho on üpriski enesekindel inimene. Tal on oma nägemus ja ta on ka selles mõttes praktiline, et „teeme seda, lähme edasi”; ta ei jää õhulosse ehitama.

A. F.: Kui mõelda praktilise poole peale, siis seal mängis rolli ka see, et me olime näinud Juho eelmist filmi („Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus” — Toim), mis meile väga meeldis. Meil oli tema kui režissööri vastu suur usaldus. Kuna Juhol on varasemate filmidega väga hästi läinud, läks „Kupee nr 6” rahastamine lihtsamalt ja sirgjoonelisemalt kui tavaliselt. Me saime keskenduda sisule ega pidanud mõtlema muudele, praktilistele asjadele, mis filmitegemise protsessis esile tulid. See oli hea võimalus keskenduda loole ja mõelda filmile, mis sellest sündima pidi.

 

Mis olid selle stsenaariumi puhul need asjad, mida te raamatu originaaltekstist eriti välja tahtsite tuua?

L. U.: See raamat on küll eesti keelde tõlgitud, aga ma ei tea, kui paljud seda lugenud on. Raamat on ikkagi märksa abstraktsem kui stsenaarium. Peategelane on passiivsem ja seal mängivad Nõukogude Liidu olud suurt rolli. See on omamoodi reisiraamat. Alguses me olime puntras sellega, kuidas sellest filmi teha, sest filmimeediumis on loole vaja tugevat fookust. Juho oli enne meieni jõudmist vist juba aastaid mõelnud, et ta tahaks sellest raamatust filmi teha, aga polnud fookust leidnud. Kui meie raamatut lugesime, siis meie jaoks hakkas sealt välja kooruma lugu, mis just meid huvitas. Mingis mõttes oleme seda ka oma teistes filmides jutustanud — peategelane üritab oma eksistentsiaalse segadusega kuidagi hakkama saada. Ja lõpuks me leidsimegi võimaluse ühtlasi ka enda lugu jutustada.

 

Kas teie ja Juho nägemuse ühitamine ei olnud probleem? Kas ta tuli kaasa teiega ja teie läksite kaasa temaga?

L. U.: Jah, avastasime ruttu, et meid kõiki tõmbab sama lugu. Sattusime kiiresti ühele lainele, meil olid pikad vestlused, arutasime nii raamatu kui ka üldse elu ja inimeste üle, ja siis mingi hetk tõmbusime Andrisega oma kirjutamiskoopasse. Saime esimese draft’i valmis, vahetasime jälle muljeid ning niimoodi see töö läks. Kui hakkas juba võttepaikade otsimine, näitlejate kinnitamine, siis paratamatult tingisid need reaalsed valikud või otsused muudatusi stsenaariumis. Viimastes etappides käisime mõlemad kordamööda veel kogu loo üle.

 

Livia, sa mainisid enne eksistentsiaalses kriisis olevat tegelast. „Teesklejate” (2016) tegelastes on sarnane sisemine rahulolematus, aga neis joonistub see selgemalt välja. „Kupee nr 6” puhul olete jätnud ruumi tõlgendusteks ja vaataja võib ise mõelda, mis see ikkagi on, mis selles inimeses rahulolematust tekitab. Oli see kuidagi niimoodi mõeldud, taotluslik?

L. U.: „Kupee nr 6” puhul olid kogu see maailm ja n-ö rekvisiidid romaani näol juba olemas. Aga muidugi on igal režissööril omad rõhuasetused. Mulle tundub just Juho teatud mõttes väga otsekohene, kuigi mingis mõttes ta, jah, eelistab jääda vihjelisemaks.

A. F.: Nägime „Kupee nr 6” puhul alguses väga palju vaeva just sellega, kui palju peategelast avada, et ta oleks piisavalt mõistetav. Kui palju me peame tema kohta teadma, kui selgelt me peame selle ära defineerima või paika panema, kes ta on. Midagi sellest taustaloost lõpuks sinna ka jäi, kuigi vihjelisemalt. Ma ei tea, kas ma olen sinuga lõpuni nõus, et „Kupee nr 6” puhul on võrreldes „Teesklejatega” tõlgendusruumi rohkem. Mulle endale tundub ehk isegi vastupidi.

L. U.: „Teesklejate” kirjutamisest saati me oleme ise ka muutunud ja vahepeal väga palju kirjutanud. Võib-olla on „Teesklejate” maailm tõesti otsekohesem. See tulenes ehk ka meie vähesest kogemusest; võib-olla on meie vahendid tegelase väljendamiseks muutunud. Samas ma ei tahaks seda otseselt kogenematuse arvele panna.

 

Kas see, kui algmaterjal on olemas, raam antud, võib olla kuidagi ka piirav?

A. F.: „Kupee nr 6” puhul oli üks aspekt, mis tingis selle, miks just meie eriti hästi stsenaristideks sobisime. Soomes on Rosa Liksom nüüdiskirjanduse suurkuju, elav klassik. Praegugi on ta viimane raamat müügitabelite tipus ja nomineeritud Finlandia auhinnale. Meil aga oli võimalus läheneda raamatule ilma selle taustsüsteemita, ilma selleta, et raamatu autor oleks meil n-ö kõrval seisnud. Lisaks ütles Rosa Juhole kohe alguses, et ta annab meile vabad käed, sest tema on oma raamatu ära kirjutanud. Ka Juho ei hoidnud raamatust kuidagi kinni. Pigem saime teatava arrogantsusega keskenduda sellele, et leida raamatust üles see, mis meid kõnetab, muretsemata liialt selle pärast, kas oleme originaaltekstile piisavalt truud. Aga eks adaptatsiooni puhul ole alati teatav võitlus selle vahel, kui palju toetuda alusmaterjalile, mida sellest võtta, ja millest lahti lasta; see on loomulik osa igasugusest adaptatsiooniprotsessist. Ma ei tundnud ennast sellest piiratuna.

L. U.: Alguses on raske loo maailmast vaimselt välja murda. Aga Juho julgustas meid, et me võime sellest lahti lasta. See oli väga vabastav. Ja siis hakkas lugu juba orgaaniliselt oma elu elama. Oluline on, et filmis oleks omaette, eraldiseisev lugu.

 

Loovinimeste puhul on individuaalsusel suur roll. Loovinimene tahab väljendada iseennast, oma sisemaailma. Kuidas teie, kaks loovisikut, midagi üldse ühiselt teha saate?

L. U.: Sellega ongi raske. (Naerab.) Aga me ei mõelnud kunagi oma rollide peale, vaid selle peale, et tuleks hea lugu ja hea film. Ka muude töödega on nii, et headel päevadel mõtleme, et teeme koos selle asja paremaks. Halbadel päevadel tülitseme. Aga kui me ei tunneks, et me mõlemad saame anda midagi, mis teeb loo, mida me kirjutame, paremaks, siis me ei saakski koostööd teha. Aga kui tunneme, et asi toimib, toidab see ego palju rohkem kui see, et ma saan oma tahtmise.

A. F.: Jah, see ego küsimus on huvitav. Kus see ego on, kus ta väljendub? Kõige lihtsamal tasandil on ego see, et ühe mõte jääb peale.

L. U.: Võimuvõitlus.

A. F.: Jah, võimuvõitlus kodusel tasandil. Aga jällegi, kui sa mõtled suurema pildi peale, selle peale, kui palju on maailmas inimesi, kui palju lugusid, kui palju kõikvõimalikku audiovisuaalset sisu, siis sellega võrreldes kahvatub igasugune ego. Nagu Livia ütles — kui on usk, et koos töötamine annab parema tulemuse, aitab luua midagi olulist, siis see ongi asi, millele toetuda või millega oma ego rahuldada.

 

Kas teile tuleb meelde mõni konkreetne hetk, kui tundus, et koostöö jooksis korraks ummikusse või tekkis loominguline konflikt?

L. U.: Muidugi. Igas projektis. (Naerab.) Nende üles lugemine võtaks väga kaua aega. Vahel tunned ennast haavatavana. Halva tagasiside puhul on õudselt vastik kuulata neid märkusi ja arvamusi. See on ebameeldiv ja valus. Aga samas jällegi, kui ego välja lülitada ja endalt ausalt küsida, kas see või teine muudatus teeks asja paremaks, ja kui tundub, et see teebki asja paremaks, siis tuleb harjutada ennast olema rõõmus selle üle, et saad olla osa millestki, mis on parem. Aga neid momente ikka on, kas või täna hommikulgi (esmaspäev, 8. november — Toim) teineteise asju üle lugedes.

A. F.: Aga me ei tülitsenud.

L. U.: Mina sisemiselt tülitsesin. Me kirjutame ühte lasteraamatut. Ilmar Raagi lavastatud „Erik Kivisüda” tuleb välja järgmise aasta sügisel. Me kirjutame oma stsenaariumi alusel praegu lasteraamatut ja see proosavorm on kuidagi eriti intiimne: ikka väga ebameeldiv on teise parandusi kuulda võtta. Aga eks me ürita neid asju viisakalt ette kanda.

 

Aga väljastpoolt te hinnanguid otsima ei hakka, teile piisab teineteise vahel märkuste põrgatamisest?

A. F.: Enamasti ikkagi on keegi sellega kuidagi seotud, kas produtsent või režissöör, ja neilt saad nagunii tagasisidet. Mõned asjad oleme saatnud ka sõpradele lugeda. Eks sa ikka otsid. See kahekesi kirjutamine — jah, sul on kogu aeg peegeldus olemas. Üksinda tehes võtab rohkem aega, et seda endale peegeldada. Aga kui asi valmis on, siis on vaja ka kellegi kolmanda kõrvalpilku, sest siis me oleme mõlemad selles nii sees, et ise ei saa enam aru.

L. U.: Üldjuhul me kunagi liiga vara draft’i ära ei saada. Esialgu püsib lugu meie kirjutamise koopas, suletud maailmas, kuni tuleb aeg see välja saata. Aga et lihtsalt arvamuse saamiseks aeg-ajalt välja saata… niimoodi võib hulluks minna, sest inimesed on nii erinevad, igaüks arvab isemoodi. Usun, et oluline on oma lugu piisavalt küpseks vormida ja alles siis teistele lugemiseks saata, sest ainult nii saad sa seda kommunikeerida. Mitte poolikuid asju jagades.

A. F.: See on ikkagi maailma tekitamine. Kui sa oled üksinda, siis see eeldab ka omaette veedetud aega, oma maailmas oldud aega, et tekiks teose omamaailm. Kahekesi on samamoodi — alguses sa räägid lihtsalt ratsionaalselt, vahetad mõtteid ja ütled, mis tunnetus sul ühe või teise teemaga on. Aga kui loomisprotsessis piisavalt sees olla, tekib lõpuks see omamaailm ja sinna juurde liiga vara kedagi kolmandat lasta ei ole võimalik. Sul peab olema midagi ikkagi valmis, juba küpsenud, siis saab sellega minna kellegi juurde ja küsida, mida ta sellest arvab või kas see inspireerib teda.

L. U.: Eesmärk ei ole ju pakkuda midagi sellist, mis tingimata teistele meeldiks. Loodetavasti sa pakud midagi, mis sa ise oled ja mis siis ehk meeldib teistele ja on kõnekas. Liiga vara teisi kaasates võibki hakata tellimuse järgi kirjutama. Praegusel ajal räägitakse palju ka sellest, et inimesed on huvitatud nende häältest, kes on seni vaikinud, alla surutud, varjus elanud. Me näeme erinevaid vähemusgruppe ja erinevaid keeli. Individuaalsus on see, mis inimesi huvitab. Lihtsalt see peab olema hästi kommunikeeritud.

 

Kas te oskate oma tööst kergesti lahti lasta? Inimestel on teinekord probleem, et nad ei taju ära hetke, mil töö tuleb lõpetada. Kas teie olete viimase tähtajani töötav stsenaristide paar või tajute ära, kui asi on valmis?

L. U.: Esiteks me anname kindlasti endale aru, et see ongi esimene draft ja see on esimese draft’ina valmis. Me teame alati, et kui me selle uuesti kätte võtame, avanevad uued tasandid: jälle on vaja midagi teha, jälle on vaja pingutada. Siis tuleb teine draft.

A. F.: Me ei ole eriti viimase hetke inimesed. Pigem on probleemiks see, et töö jõuab mingisse faasi ja tekib tunne, et sa hetkel ei oska sinna midagi lisada. Mul on vaja aega, et järele mõelda, lugeda üle ning alles siis otsustada, kas nüüd on valmis või mitte.

L. U.: Me oleme head töötajad, jõuame enamasti õigeks ajaks valmis. Loomeinimesed kipuvad tihti tähtaegadest üle minema.

 

Ma mõtlengi, et see omadus õigeks ajaks valmis saada on üpris haruldane.

A. F.: Filmistsenaariumi pikkus on umbes sada lehekülge, liiga mastaapne, et seda viimasele hetkele jätta. Ma ei usu, et suudan nii kiiresti tervikut hallata. Ma pean selle varem valmis saama, mul peab olema aega seda üle lugeda ja lihvida. Kui ma kirjutaksin seda viimasel ööl, oleks seal tõenäoliselt väga palju sellist, mis ei hakka tööle.

L. U.: Mõne puhul see toimib.

A. F.: Kindlasti paljudel toimib, aga mina pean endale piisavalt palju aega võtma. Aja võtmisel tuleb olla julge.

L. U.: Lahke.

A. F.: Ahne või lahke?

L. U.: Lahke. Enda vastu.

A. F.: Lahke enda vastu ja ahne teiste suhtes. Lahtilaskmisega on ka see asi, et lõpuks su töö rebitakse su käest ära. Keegi hakkab sellest filmi tegema ja siis ta ongi läinud.

 

Kas protsessi käigus üleviimistlemise ohtu ei teki? Vahel on esimese hooga sündinud tekst isegi kõige parem ja kui seda liiga kaua mudida, kaob ehedus ära.

A. F.: See oht on mingitel puhkudel kindlasti olemas. Tihti öeldakse, et teine draft on viletsam kui esimene, sest seal sa oled keskendunud probleemide lahendamisele, aga algne idee või tunne on ähmasemaks muutunud. Edasises protsessis tuleb see tunne uuesti üles leida.

L. U.: Jah, see ongi protsessi osa. Meie avastame lõpus tihti, et võime hästi palju välja visata, sest oleme juba leidnud napimad vahendid, millega lugu jutustada.

A. F.: Väga oluline ongi üritada seda tunnet aina uuesti leida. Tabada, mis tunnet mingi idee tekitab, või seda kogu aeg otsida. Siis on võimalus, et see kandub edasi teksti ja jääb alles ka filmi. Oht on see, et kui sa lähened loole läbi probleemide, mis vajavad lahendamist, siis sa võid ära unustada, miks sa seda lugu üldse rääkida tahtsid, ja sul pole enam orientiiri, mille põhjal otsustada, kas üks või teine stseen toimib.

 

Kas oluliste asjade nappide vahenditega edasiandmine on see, mille poole püüelda, see, millega tasakaalustada momente, kus asjad on ilmselged või pikalt lahti kirjutatud?

L. U.: Võib-olla mitte nappide vahenditega. Pigem tabavamate vahenditega. Mida rohkem sa kirjutades looga sina peale saad, seda ökonoomsemalt on sul võimalik seda edasi anda. Minu kogemuses on alguses impulss, idee, ja selle lahtikirjutamine tihti tähendabki, et väljendus on alguses liiga selge, kõike on liiga palju, tabavust alles otsitakse. Filmis on tabavus eriti oluline, kuna film on esiteks väga selgesti ajaliselt piiritletud ja teiseks tarbitav hetkes, mistõttu ta peab olema vaatajale kiiresti haaratav.

A. F.: Raamatut lugedes võid sa mõne keerulisema lõigu vahele jätta, aga film liigub pidevalt omas rütmis edasi. Tehnoloogiliselt on muidugi võimalik stseenist mööda vaadata, aga see lõhub vaatamiskogemuse ära.

L. U.: Filmi tempo on paika pandud.

A. F.: Jah. Juhoga koos „Kupee nr 6” juures töötades olime väga keskendunud loo tuumale. Juho otsib pidevalt seda keset, mis loo raskust kannaks. Võimalik, et esimene draft on juba päris hea, aga tegelikult tuleb otsida edasi, üritada jõuda tuumale lähemale, leida täpsemaid vahendeid selle väljendamiseks. Lõpuks peab kõik, mida sa vaatajale näitad, kõnelema sellest, mis on sinu jaoks loo tuum. Seda võib muidugi teha ka väga baroksete vahenditega. Vahendid sõltuvad sellest, millist tunnet sa otsid, millist lugu sa räägid.

 

Kas see on teile oluline, et Eesti laiem avalikkus, inimesed, kes ei ole võib-olla suured eesti filmi vaatajad, panevad nüüd teie talenti tähele, sest „Kupeest nr 6” on nii palju juttu olnud? Te olete varem ka oma töödega tähelepanu saanud, aga see on olnud pigem tsunftikeskne.

L. U.: Oleme arutanud, et on tore, et pannakse tähele, et on olemas selline asi nagu stsenaarium, et filmi kirjutatakse, et näitlejad ei mõtle ise teksti võtteplatsil välja. Nähakse erinevaid osi, mis filmitegemises on. Et ei ole nii, et režissöör on ainus, kes kõike teeb. Mingis mõttes on film režissööri meedium, aga teisest küljest on tõesti väga palju neid, kes sinna panustavad. Kui see tekitab filmide vastu suuremat huvi, siis on ju väga tore.

A. F.: Ühe filmi tegemine võtab päris kaua aega ja tegijate suurim lootus on, et film saab tähelepanu ja et inimesed seda näevad. Kui sellesse panustavad ka eesti stsenaristid, on mul selle üle ainult hea meel. Mõte, miks seda teha, ongi inimestele lugude jutustamine. Ka Cannes’i võidu kõige suurem väärtus on, et film saab tähelepanu ja võimaluse inimesteni jõuda. Nii lihtne on ära kaduda tohutusse audiovisuaalsesse mürasse, mis meid ümbritseb. Jah, mul on hea meel, sest see tähelepanu võib filmi aidata.

 

Tundub, et kaudselt aitas see tähelepanu kaasa ka sellele, et filmilinnak lõpuks tähtsate kultuuriobjektide nimistusse jõudis.

L. U.: Võib-olla aitas see siinsetel otsustajatel mõista, et ka meil Eestis on võimalik teha asju, jutustada lugusid, mis on universaalsed, mõistetavad ka mujal maailmas, ja et töö ja talent võivad riikide vahel liikuda. Et neisse valdkondadesse — film, sari, audiovisuaalne vorm üldiselt — võib ka edaspidi panustada.

A. F.: Iga asi, mida märgatakse, on oluline. Filme tehakse kogu aeg ja viimasel ajal on vaatajahuvi päris suur olnud, aga poliitilisteks otsusteks on vist vaja suuri sümboleid. Need annavad filmile justkui eluõiguse.

L. U.: See on arusaadav, et inimesed tahavad kindlust, kui nad juba kinno lähevad.

A. F.: Igaüks valib, millele ta oma aega pühendab ja kulutab.

L. U.: Ise me ka ju ei klõpsi suvaliselt, me ikka otsime märke, mille järgi orienteeruda.

A. F.: Ei tohi ka unustada, et tegelikult on kõigi edulugude taga paljude inimeste aastatepikkune töö. Eestis on filmisektor, kus inimesed on enamasti väga pühendunud oma erialale. Iga üksiku eduloo taga on palju nähtamatut tööd ja ladestunud kultuurikihte, palju katsetamisi ning ebaõnnestumisi. Lõpuks on tore, kui midagi saab ka nähtavaks — see julgustab toetama filmilinnakut ja suurendama filmirahastust. Selles mõttes on kõigist neist edulugudest abi.

 

Vestelnud MERIT MAARITS

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist