TORMILINE TEEKOND NOORE PEADIRIGENDIGA I

Oktoober, 2018

ERSO ja Peeter Lilje 1980–1990

TIINA MATTISEN

Vt ka Ivalo Randalu artikleid TMKs 2013, nr 8, 9 ja 12 ja 2014, nr 1 ja 2; Maia Lilje artikleid TMKs 2014, nr 3, 4, 5 ja 12 ning Maris Kirme artikleid TMKs 2016, nr 12 ja 2017, nr 2, 3, 4, 6 ja 9.

„Küsimus, milline periood ERSO tegevusloos on olnud kõige edasiviivam, ei eelda kindlasti ühtainsat vastust. Mingil määral on õigus neil, kelle arvates on orkester just lähiminevikus saavutanud uue taseme ja tõeline tõusulaine alles tuleb. Siiski tundub, et meie esindusorkestri mängus on harva olnud sellist sädet ja sihiteadlikkust nagu aastatel 1980–1990, mil peadirigent oli Peeter Lilje,” arutleb Aare Tool.1
Oktoobri lõpus möödub juba kakskümmend viis aastat Peeter Lilje traagilisest lahkumisest. Sel puhul on ilmunud raamat „Peeter Lilje. Elu kui paljutõotav algus” (Tallinn: Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, 2018), mille jaoks olen Lilje ja ERSO ühised aastad korra juba läbi kirjutanud. Kuigi jään siingi meenekildudest, artiklikatketest, kirjaridadest ja kavalehtedest minevikku taasloovat mosaiiki laduma, olen mahukat materjali oluliselt kontsentreerinud ja lisanud vastukaja teiste dirigentidega tehtule. Kaalukauss jääb igal juhul tugevasti kaldu peadirigent Lilje poole, sest tema juhatatud kontsertide hulk on hooajati ja ilmselt ka jääb ERSO ajaloos rekordiliseks. Meie esindusorkester on andnud Peeter Lilje (1950–1993) käe all kokku enam kui nelisada kontserti ja salvestanud Eesti Raadiole ligi paarsada eesti helitööd. Lilje repertuaaris oli rohkem kui nelikümmend vokaalsümfoonilist teost ja üle kolmekümne ooperi. Lilje jõudis oma neljakümne kolme eluaastaga „absoluutse muusika tuuma juurde ja tuhandetesse südametesse”, nagu on öelnud Paul-Eerik Rummo.2

Peadirigendita hooaeg
„Neeme Järvi periood lõppes meil 1979. aastal; 1. oktoobril oli viimane kontsert, järgnes juhatamise keeld. Järvi lahkus Eestist 10. jaanuaril 1980 kell 6. 37 Minski rongiga. Meie saime saladuse katte all pärast teada, et nüüd läks,”3 meenutab orkestri inspektor Rein Mälksoo. Järvi oli vabastatud ERSO peadirigendi kohalt „omal soovil” 24. oktoobril 1979. Leningradi Konservatooriumi viimase kursuse dirigeerimise eriala tudeng Peeter Lilje oli saanud samal kuul kahekümne üheksa aastaseks ja töötas juba seitsmendat(!) aastat Estonias. Ta oli juhatanud stiililt ja helikeelelt erinevaid oopereid Mozartist Tambergini ja äratanud tähelepanu nii kodumaal kui ka Venemaal Leningradis. „Lilje ampluaa aga ei piirdu teatriga, temataolise dirigendi haare on laiem,”4 on Järvi olnud ettenägelik juba 1976. aastal, arvates, et korra ka ERSOt juhatanud Lilje võiks sel alal rohkem tegev olla.
Lilje tegi ERSO ees debüüdi Tallinna Muusikakeskkooli kontsertaktusel 21. juunil 1975 Estonia kontserdisaalis. Tol aastal lõpetas TMKK ka Kalle Randalu. „Kohtusime Peetriga 1975. aastal orkestriproovis — esmakordselt elus tohtisin muusikakeskkooli lõpuaktusel orkestriga mängida Beethoveni Neljanda klaverikontserdi esimest osa. Sõprus kasvas välja pika aja jooksul, tihedamalt hakkasime lävima hiljem. Peeter oli tuhandeprotsendine muusik. Romantiline unistaja,” on Randalu tagasivaates hinnanud.5 Siit said alguse mõttekaaslus ja sõprus ning tihe koostöö, mille viimaseks lüliks jäi Griegi klaverikontserdi ettekanne Soomes Kuopios. Oli oktoober 1993. Randalu sõnul jäi nende aastate sisse palju ühiseid esinemisi, elamusi, õnnelikku koostööd ja ülevaid hetki. Rand­alu aga on jäänud ERSO armastatud partneriks tänini, ehkki koosesinemise rekord jääb Lilje kümnendisse.
Järgmine kord astus Lilje ERSOga üles 1976. aasta 7. mail Vanemuise kontserdisaalis, kui ootamatult külalisesinemistele kiirustav Neeme Järvi usaldas Tallinna kontserdi korduse Tartus oma noorele kolleegile. Tähelepanuväärselt oli selle kava peateoseks Eduard Tubina 9. sümfoonia Eesti esiettekanne — kavas veel sama helilooja kontsertiino ja Dvořáki Tšellokontsert, solistideks Ada Kuuseoks ja Peeter Paemurru, ning Elleri sümfooniline poeem „Videvik” — ja kohal oli kaautor ise. Nii tõi õnnelik juhus kahekümne viie aastase Leningradi Konservatooriumi esmakursuslase Eduard Tubina muusika juurde. Vardo Rumessen, kes tabas Liljes „Tubina närvi”, on hiljem meenutanud: „Tema juhatatud üheksandat sümfooniat mäletan juba 1976. aastast, Tubingi märkis tookord ühes intervjuus, et Peeter on paljutõotav noor dirigent, kel on Järviga küll sama üldkontseptsioon, kuid on tunda omagi nägemust. Tubin suhtus temasse kohe sooja poolehoiuga.”6

Ada Kuuseoks, kellele Tubina Klaverikontsertiino esitused (ka kuus aastat hiljem „ERSO stuudiotunnis”) jäid ainsaks koostööks Liljega, mäletab, et ootamatu dirigendivahetuse tõttu „ei saanudki Tartu kontserdiks ettevalmistust olla, sest seoses sõiduga polnud orkestri tööplaanis mingit proovi ette nähtud. Nii et mul tuli Vanemuise kontserdisaali lavale minna noore Peetriga eksprompt! Pidasin tookord vajalikuks talle lava taga noodis näidata mõned minu jaoks olulised kohad, kus mängin pisut teisiti. Ta arvestas minu soovidega ja ettekanne kujunes elamuslikuks. Üllatav-üllatav, mängida oli tunduvalt parem kui eelmisel päeval Tallinnas!”7 Kahele kontserdile järgnes telesaate „Klaverimängud” salvestus, kus usutletud Tubin lausus prohvetlikud sõnad: „Lilje on tulevikumees, kindlasti. Hoidke seda meest nagu pihu peal. Temast saab teile üks väga hea asendaja, kui Neeme Järvi enese siit kodumaalt päris ära poetab kusagile mujale.”8

Paaril järgmisel hooajal anti Liljele juhatada kontsert või paar. Järvi soov, et Lilje võiks sellel alal rohkem hõivatud olla, läks täide 1979. aastal, mil ta juhatas juba kuutteist kontserti, sh kahte „ERSO stuudiotundi” (27. I ja 27. X) ning kahte suvise muusikafestivali „Pärnu-79” kontserti. Põhjuseks mõistagi ERSO jäämine peadirigendita, kuid hooaeg 1979/80 pidi jätkuma, nagu kavandatud. „Aga (…) töös mingit auku ei tekkinud,” meenutab senini ERSOs vioolat mängiv Toomas Veenre. „Kuigi see oli kohutav, millist koormat ta järsku kandma pidi — kõik Neemele planeeritud kavad. Peeter polnud neist ju praktiliselt midagi teinud. Aga ta sai selle kõigega hakkama, ükski kava ei jäänud ära. Uskumatu, müts maha!”9

Saatuslike juhuste ahel aga jätkus: abonemendi „Maailma muusikaliteratuuri šedöövreid” kontserti 15. novembril pidi juhatama Maksim Šostakovitš, kes viimasel hetkel leppest taganes. Seda ikka juhtus, kui (välismaalt) tuli n-ö parem pakkumine. Äsja peadirigendita jäänud orkestri ette tuli astuda Peeter Liljel. Kava oli justkui talle loodud: Brahmsi „Traagiline avamäng”, Beethoveni Viiulikontsert Tšaikovski konkursi võitja (1958) Valeri Klimoviga ja Tšaikovski 6. sümfoonia. Need kolm klassikut kuuluvad mõistagi sümfooniaorkestrite põhi- ja püsirepertuaari, ent nüüd teame, et Tšaikovski Kuues saatis dirigenti hiljemgi tema elu olulistel hetkedel, olgu esimesel väliskontserdil Viini Musikvereinis või viimaseks jäänud välisesinemisel Versailles’s.

Šedöövrite kava analüüsinud Mark Rais (toona noor helilooja, praegu Iisraelis staažikas muusikakriitik) keskendus dirigenditööle: „Peab kohe ütlema, et see kontsert oli noore dirigendi suur saavutus. Brahmsi „Traagiline avamäng” kõlas tema käe all väga terviklikult ja samal ajal ahastavalt: laineline vormiareng oli täpselt edasi antud, kõik kulminatsioonid reljeefsed. [—] Beethoveni teose puhul oli dirigendi tõlgendus nõrgem võib-olla ka sellepärast, et solist Valeri Klimov mängis väga tasakaalustatult. Kuigi tema esinemine iseenesest oli stiilne, oli dirigendile niisugune tõlgitsus küllap veidi võõras, sest ansambli pärast pidi ta oma individuaalsusest midagi ohverdama.”10 Rais hindas esinemise tipuks Tšaikovski 6. sümfooniat: „Dirigent andis teose ekspressionistliku tõlgitsuse, näidates seoseid Tšaikovski ja Mahleri vahel. Samal ajal oli kõik orgaaniline, loomulik nagu Brahmsi „Traagilises avamänguski”. Me justkui ei märganudki, et sümfoonia kontrastid olid teritatud, kiired tempod palju kiiremad ja peaaegu alati accelerando’ga, aeglased tempod aga veidi aeglasemad. Kui forte oli reeglipäraselt suure tõusu tulemuseks, siis järgnev piano või mezzopiano tuli subito, nagu ootamatult. Väga selgesti tõusis esile koraaliepisood esimese osa töötluses, kuigi see teema ei tule tavaliselt kuuldavale isegi vene dirigentide puhul. Alati, kui võimalik, eraldab Lilje üksikuid puhk- või isegi löökpille (tamtamm IV osas), vastandades neid pillirühmale. Kontraste nüansside vahel oli rohkem, kui partituuris märgitud. Kõik see andis kokkuvõttes Peeter Lilje interpretatsioonile originaalsuse, mida iga noor dirigent selles teoses ei saavuta.”
Kriitik on märganud olulisi nüansse, millele orkestri direktor René Hammer lisas raadiousutluses emotsionaalsust: „Kõik, kes kontserdil olid, said elamuse. Paljud nutsid. See oli tähtteos, mis lõi Peetri tulevikule orkestris tugipunkti.”11

Lilje ise mõtles juba järgmistele sihtidele: „Tšaikovski 6. sümfoonia meelitas kaua, nüüd on algus tehtud, kuid tahaksin teha kõiki kolme viimast. Mõttes on Brahmsi neli sümfooniat. Omaseks pean Brucknerit, kelle ees on küll veidi kõhe: praeguse elutempo juures võib tema muusika tunduda raskepärase ja pikatoimelisena. Ise olen küll vaimustunud ja arvan, et suudan nende partituuride väärtustes veenda ka orkestrit. Loodetavasti nakatub ka kuulajaskond. Tegema kutsuvad need helindid, mille ettekande õnnestumises on dirigendil oluline osa, mis ei lase kõike proovides fikseerida. Mozartist näiteks pean väga lugu, ent kontserdil jääb dirigendi ülesandeks vahest ainult õhkkonna loomine. Sibelius seevastu — kas või need pikad accelerando’d, neid ei rehkenda kuidagimoodi ette välja. Ikka langeb kogu vastutus kontserdile, tekib lausa hasart, kas ja kuidas järgmisse temposse välja jõuad.”12
Kas 1979. aasta sügisel täideti ka ERSO vabanenud dirigendikoht? Kes ja kuidas otsustas valiku? Kuuldavasti jäid orkestri käekäigu ja oma järglase pärast muretsevale Neeme Järvile siiski hoovad otsust mõjutada ja just
15. novembri raske kava üllatavalt mõjuv teostus, mida maestro jälgis raadioülekandes, tagas Peeter Lilje kinnitamise 6. detsembril sümfooniaorkestri dirigendi ametikohale töötasuga 225 rubla, lisaks 25 rubla personaaltasu.13 Selsamal kuul oli tal juhatada viis kontserti.

Eesti publik, kes on ikka armastanud vokaalsümfoonilisi suurvorme, sai detsembris valida kahe suurteose vahel: 13. detsembril kõlas Berliozi dramaatiline sümfoonia „Romeo ja Julia”, kaastegevad Leili Tammel, Hendrik Krumm, Mati Palm ning Eesti Televisiooni ja Raadio segakoor, ja 20. detsembril Orffi „Carmina burana” Kaie Konradi, Laine Mustasaare, Väino Puura ja Tallinna Polütehnilise Instituudi kooridega ning Beethoveni Kontsert klaverile, viiulile ja tšellole, Moskvast solistideks abielupaar Natalia Zertsalova ja Igor Oistrahh ning Jevgeni Altmann.
Kuna enamik repertuaarist oli noorele dirigendile uus, äratab suurt imetlust ka tema töö- ja õppimisvõime. Berliozi suurteose ettekandele pühendatud arvustuses viitab ka Mark Rais probleemidele, mis tuli dirigendil lahendada, ja lõpetab tõdemusega: „Berliozi „Romeo ja Julia” ettekanne on kangelastegu noorelt dirigendilt, orkestrile hea kool programmilise muusika mängimiseks, sest meie muusikud on harjunud rohkem brahmsilike sümfooniatega. Teos peab jäämaERSO repertuaari.”14

Toonane Berliozi esitus on siiani eredalt mälus paljudel, sealhulgas ERSO trompetirühma toonasel kontsertmeistril Loit Lepalaanel: „Pärast viimase akordi kõlamist täitus saal esinejate ja eelkõige dirigendi kiituseks võimsa ovatsiooniga, mis kestis harjumatult pikalt ja ei tahtnudki lõppeda. [—] See oli Peetri võit!”15

Nädal hiljem kõlanud Orffi „Carmina burana” arvustuses leidus ka kriitilisi noote, ent Peeter Perens tunnustas Liljed, kes „juhatas esmakordselt komplitseeritud vokaalsümfoonilist suurvormi, tegi seda partituuri täpselt järgides, koore ja soliste arvestades. Kontakt orkestriga on kujunemas, mitte alati ei mõista dirigendi temposid puhkpillid, vahel kõmatas ka löökpillide suurest patareist midagi kõrva lähedalt mööda.”16
Jätkus ka vana-aastaõhtu kontsertide traditsioon. 1979. aasta viimasel õhtul olid kavas Mozarti „Väike öömuusika” ja „Credo missa” (Anu Kaal, Leili Tammel, Ants Kollo, Harri Ilves, RAMi poistekoor) ning Haydni „Lahkumissümfoonia”. Publiku huvi, aga muidugi ka praegusest märksa hõredam muusikamaastik võimaldasid noil aegadel anda korduskontserte. Nii tulid Mozarti „Credo missa” ja Orffi „Carmina burana” taas ettekandele uue aasta 9. jaanuaril ning Berliozi „Romeo ja Julia“ 29. jaanuaril.

Suurvormide rida jätkus uue aasta algul. 24. jaanuaril oli publiku ees Roman Matsov Kreegi Reekviemiga (kaastegev Eesti TV ja Raadio segakoor), kavas ka Beethoveni 3. sümfoonia, ja 14. veebruaril Lilje Rossini „Stabat materiga” (solistid Jenny Anvelt, Leili Tammel, Konstantin Plužnikov ja Mati Palm, kaastegev Eesti TV ja Raadio segakoor). Ettekandele tulid veel Beethoveni „Coriolanus” ja Mozarti Klarnetikontsert Hannes Altrovi soleerimisel. Matsovi kavast tõstab Ines Rannap esile Reekviemi esitust: „Teose muusikalised väärtused pakkusid ERSO ning Eesti TV ja Raadio segakoori küpses esituses suurt rõõmu. Oli tunda, et esitajad võtsid seda küllaltki rasket ülesannet täie tõsidusega, allusid nõtkelt Roman Matsovi taktikepile ja teenisid täiusliku polüfoonilise teostuse ja hingestatud musitseerimise eest kuulajate tugeva tänuaplausi.”17

Lilje kavast jäi Mark Rais eriti rahule „Stabat materi” esitusega: „Peeter Lilje suutis sellele muusikale anda sügavalt dramaatilise sisu, näidates samal ajal ka solistihäälte virtuoossust. Dirigent saavutas ühtsuse kõigepealt orkestri ja vokaali vastandamisega. Orkester on tema trakteeringus palju aktiivsem, kui on mõelnud helilooja; see pole mitte ainult saade, vaid jõuline kontrast ilusatele vokaalnumbritele. Pidev areng tegi teistest numbritest omapärase sidematerjali, kõige rohkem tajusime teost kui ühtset tervikut.”18 Rais tunnustab nii Hannes Altrovit, kes esitas Mozarti teost „sentimentaalsuseta, täpselt ja targalt” kui ka dirigenti, kes „juhatab orkestrit just nii, et solist oleks alati esiplaanil. Ka orkestri mängule oli siin omane tagasihoidlik maneer, kusjuures kõik liinid olid selgesti läbi viidud ja kulminatsioonid alla kriipsutatud. See oli omapärane dirigeerimisnauding vormi ilu kõiksuses.”
Lilje valmisolek solisti tema kavatsustes toetada lubas teda hiljemgi hinnata kui suurepärast saatjat. Just seda kvaliteeti on esile toonud paljud temaga mänginud solistid Kalle Randalust Mihhail Pletnjovini ja Jaak Sepast Stadlerini. Kalle Randalu on seda aga lihtsalt ja tabavalt nimetanud professionaalsuseks: „Ta oli hämmastav professionaal, temaga oli väga-väga kerge koos mängida, kerge ja kindel tunne oli. Seda on mulle öelnud paljud kolleegid, ka Estonia teatri muusikud. Põhjus oli lihtne: ta oskas seda väga hästi.”19 Lilje dirigenditöö seda tugevat külge märkas varakult ka Merike Vaitmaa: „Ongi iseloomulik, et instrumentaalkontsertide ettekandel või ooperiteatris soolonumbrite ajal pole Lilje kunagi „saatja”, vaid ansamblis osaleja. Puhttehnilisel saatmisel-jälgimisel on tal toredasti kiire reaktsioon, millest oleneb koosmängu korrektsus. Aga see on üksnes alus, millele toetub ühiselt muusikat tegev ansambel; ensemble — kõik koos.”20

Liiduvabariikide muusikaelus oli tavaks, et peadirigendid n-ö vahetasid positsioone. Nii tõi 1980. aasta Liljele kohe jaanuaris ka esimese gastrolli: 21. jaanuaril juhatas ta Thbilisi Konservatooriumi suures saalis Gruusia Riiklikku Sümfooniaorkestrit, solistina ERSOst kaasas Jaan Õun Mozarti Flöödikontserdiga G-duur, kavas veel Brahmsi „Traagiline avamäng” ja Dvořáki 8. sümfoonia. Tallinn võõrustas omakorda külalisdirigente, kellest 1980. aastal oli esimene orkestrile sümpaatne David Handžjan, kes juhatas siin 17. jaanuaril süiti Hatšaturjani balletist „Gajane”, Prokofjevi 5. klaverikontserti, solistiks AleksandraJuozapėnaitė-Eesmaa, ja Šostakovitši 8. sümfooniat. „Tunnen ERSOt hästi —see on väga aktiivne organism, väga ühtlane koosseis. Tähti ei hakkakski esile tooma, kuigi neid on puhkpillirühmas. Keelpillirühm kõlab väga kompaktselt — kohe näha, et orkestril on head traditsioonid. Töötan teie orkestriga meelsasti, meil on hea kontakt, töö edeneb kergelt ja rahulikult,” tunnustas Handžjan mulle antud ammuses raadiointervjuus.

Kevadtalvine külalisdirigentide rohkus — 21. veebruaril Vladimir Verbitski, 28. veebruaril Maksim Šostakovitš (kavas mh Tšaikovski 1. klaverikontsert Kalle Randaluga), 6. märtsil Džansug Kahhidze ja 13. märtsil teinegi Gruusia dirigent, Gruusia TV ja Raadio sümfooniaorkestri peadirigent Vadim Šubladze, 10. aprillil hooaja mainekaim külalisdirigent Jevgeni Svetlanov ning hooaja lõpul eksootiline võõras Carmen Moral Peruust — võis olla tingitud sellestki, et Lilje valmistus samal ajal lõpetama Leningradi Konservatooriumi. Ometi oli ta igal kuul korduvalt ka ERSO ees: jaanuaris neljal, veebruaris ja aprillis kahel, märtsis kolmel ja mais koguni viiel kontserdil.
Kui kriitika jälgis üsna tähelepanelikult Lilje tegemisi, siis külalisdirigentide kontsert jäi sageli arvustuseta, ja nii ka eelnimetatute puhul. Küll aga on Jevgeni Svetlanovi siinviibimist jäänud märkima tema intervjuu, mille lõpus dirigent kõneles oma kontaktidest Eestiga: „Eesti Riiklikku Sümfooniaorkestrit tunnen hästi juba mitu aastakümmet. Olen külastanud tema kontserte Tallinnas ja teisteski linnades, läbi kuulanud hulga helisalvestisi ja raadiosaateid. Ning lõpuks olen korduvalt kaasa elanud orkestri külalisesinemistele Moskvas. Sel kollektiivil on teenitult esmaklassilise ansambli suur autoriteet. [—] Mõtlesin kaua, kuidas koostada Tallinna kontserdi kava ja jõudsin järeldusele, et tingimata tuleb valida eesti heliloomingut. Seda enam, et leidsin küllalt huvitava kooskõla: eesti muusika klassik Heino Eller ja üks tema andekamaid õpilasi Boriss Parsadanjan. Viimase kuuendat sümfooniat hindan kui silmapaistvat teost, mis peegeldab autori loomingulist kasvu. Ja Tšaikovski kuuenda sümfoonia võtsin kontserdi kavva orkestri palvel, millele meelsasti vastu tulin.”21 Olgu öeldud, et Parsadanjani loomingule jagus tähelepanu ka Liljel. Parsadanjani 6.–11. sümfoonia tema repertuaaris näitavad, et dirigent tunnustas Parsadanjani šostakovitšilikult tõsist väljenduslaadi ja meisterlikku orkestri­käsitsust.

Hooaeg 1979/80 oli jätnud tugeva mulje. Nii aitab Ene Pilliroo artikkel meenutada, et „27. märtsi sümfooniakontsert kujunes tähelepanuväärseks muusikasündmuseks kahel põhjusel: esmakordselt sai teoks neljal kanalil värvitelevisiooni ja stereofooniline raadioülekanne, mis oli jälgitav nii meil kui ka Soomemaal; kordumatuks tegid kontserdi veel ka Jean Sibeliuse 2. sümfoonia ja Eino Tambergi sümfoonia hiiglaslikud ja elujulged ettekanded, mille eest oleme tänuvõlglased dirigent Peeter Lilje ja ERSO õnnestunud, teineteist mõistvalt toetanud koostööle. [—] Rohkem kui varasematel hooaegadel on kavades olnud harvamängitavaid, probleemikamaid teoseid, mida ka juba eakad, vähemasti suuremate kogemustega dirigendid naljalt ei söanda repertuaari võtta. Ja keskpäraseid kontserte pole Peeter Liljel olnud, on olnud head. Dirigent on suutnud vägevale töökoormusele vaatamata jääda iseendaks, teha kõike veendumusega ning olla konkreetne nõudmistes enda ja orkestri vastu.”22

Palju Sibeliuse esitusi oli veel ees, üks väga oluline juba samal kevadel Leningradis. Ent enne, 15. mail sai Lilje käe all teoks „ERSO solistide paraad”, kus soleerisid Hannes Altrov Debussy „Rapsoodias”, Jaan Õun Mozarti Flöödikontserdis G-duur, Jaak Sepp Chaussoni „Poeemis” ja Andrus Järvi Telemanni vioolakontserdis, orkestrilt lisaks Artur Kapi avamäng „Don Carlos” ja Raveli „Bolero”. Ines Rannapile meeldis, „kuidas Peeter Lilje, tulnud hästi toime kõigi solistide isikupära ja interpreteerimislaadi respekteerivatesaadetega, tükk aega keskendus ja alustas siis „Bolerot” sellises piano’s, et tahtmatult küünitusid kuulama: kas nii vaiksed helid tõesti sünnivad siinsamas saalis?” Ka tunnistas ta, „et Lilje ebainimlik töökoormus lõppeval hooajal on kardetud kahju asemel toonud hoopis kuhjaga tulu, ja mitte üksnes kogemuste, vaid ka tundehoogsuse, emotsionaalse lahtimineku mõttes.”23 Direktor Hammer aga andis teada kavatsusest muuta esmakordne ERSO solistide kontsert koostöös Eesti NSV Riikliku Filharmooniaga heaks traditsiooniks.

ERSO selle hooaja kulminatsiooniks saanud kontserdid Leningradis olid Liljele ühtlasi ja võib-olla isegi eeskätt Leningradi Konservatooriumi efektne lõpueksam. Mõistagi oli juba 1979. aasta sügisel tähelepanu äratanud uudis, et „veel enne konservatooriumi lõpetamist oli Lilje kutsutud Tallinnas orkestri dirigendiks. Rõõmustas, et meie õpilane osutus võimeliseks juhtima orkestrit — see on väga vastutusrikas ja tõsine töö. [—] Mul on mälestus temast kui suurepärasest dirigendist ja inimesest, kes oli tõeliselt andunud oma tööle,”24 oli professor Mussin aastaid hiljemgi liigutatud.

Tõsi, Eesti NSV Riiklik Sümfooniaorkester oli Leningradi kontsertide traditsiooni alustanud aastal 1976 toonase peadirigendi Neeme Järviga. „Korraga neli või kuus kontserti, kusjuures kõikidel kordadel olid saalid puupüsti täis. Närveerimist oli palju, isegi sellised vanad kalad nagu Šagal või Laansoo närveerisid lava taga,”25 on Rein Mälksoo meenutanud aastani 1986 toimunud regulaarseid esinemisi Leningradis. Eksamikevadel anti Leningradis küll kaks kontserti. Arvata võib, et seekord ärgitas huvi ka kumu Neeme Järvi emigreerumisest, igatahes olid mõlemad kontserdid aegsasti välja müüdud. Aga esinejad olid selleks valmis. „Me olime neiks kontsertideks tõesti hoolikalt valmistunud —ja mitte ainult rohkete proovidega. Enamik lugusid oli juba varem kodusaalis ette kantud. See vabastas orkestri asjatust närvipingest, mis „tooreste” teoste puhul ikka tunda annab,”26 kinnitas ERSO toonane kontsertmeister Mati Kärmas. Reisi kaasa teinud Virve Normet leidis, et „see oli suur iseseisvuseksam orkestrile, omaenese maine ja positsiooni kaitsmise eksam Leningradi kultuurse ja väga nõudliku publiku ees; see oli päriseksam Peeter Liljele, sest Sibeliuse 2. sümfoonia oli tema diplomitööks Leningradi Riikliku Konservatooriumi lõpetamisel ja 28. mai kontserti kuulas ka riigieksami komisjon. Kalle Randalu — Peeter Lilje — ERSO ansambel oli täiuslik.”27 Legendaarne Mussin tunnustas: „Liljele paistab Sibelius sobivat. Ta suutis tõesti teha terviku, mis ei tundunud ei pikk, ei igav, ei raske. Hindan seda esitust üheks parimaist, mis ma Sibeliusest kuulnud olen!”28
Hooajale tagasi vaadates tõi direktor Hammer esile sündmuse olulisuse orkestri seisukohalt: „Nüüd juba iga-aastastel Leningradi võõruskontsertidel on meie loomingulises töös eriline koht, kuna peame Leningradi filharmoonia Suurt saali kõikide komponentide poolest, kaasa arvatud kuulajaskond, parimaks kontserdipoodiumiks Nõukogude Liidus. Kontsertide kavad olid ehk pisut tavalisemad eelmiste sõitude omadest, suurimaks uudsuseks neile oli muidugi see, et esmakordselt seisis ERSO ees dirigendina Peeter Lilje.”29

Kõik eeltoodu kõlab kui kokkuvõte murrangulisest hooajast, mil ERSO tegevus jätkus väljakujunenud rütmis ning uus dirigent teenis kuulajate ja kriitikute poolehoiu. Kokkuvõteteks oli siiski veel vara, sest hooaeg venis seekord harilikust pikemaks, kuna juulis tuli osaleda festivalil „Pärnu-80” kahe (1. ja 7. VII) ning olümpiaregati kultuuriprogrammis koguni kolme kontserdiga (17. ja 29. VII ning 3. VIII). Viimaste kohta leiab ajakirjandusest veerukese, mis tuletab meelde, et juuli lõpu kontserdi avas Ester Mägi Sümfoonia. „Teos on küll nappide mõõtmetega, kuid sealjuures ometi äärmiselt mõtterikas. Ettekanne oleks võinud olla ehk veel erksam,” soovis arvustaja Mart Kuus. Järgnes Prokofjevi 1. viiulikontsert Irina Botškova soleerimisel, kus „Skertso hoog ja särts olid nii suured, et kukutasid dirigendil kepigi käest.”30 Kontserdi lõpetanud Orffi „Carmina burana” puhul kiitis Kuus koore ja soliste.
3. augusti kontserdil astus Peeter Lilje esimest korda pulti peadirigendina. Taas alustati kava eesti muusikaga, kõlamas Raimo Kangro Klaverikontsert Rein Rannapi soleerimisel. Orkester jätkas Eino Tambergi „Concerto grossoga”, milles kriitik ootas orkestrilt „suuremat täpsust ning mõningate vahekordade korrigeerimist”. „Kontserdi lõpetas Tšaikovski sümfoonia nr 6,” jäi Kuus napisõnaliseks.31 Artikli ilmumisajaks oli orkester lõpuks puhkusel.
„Kuna hooaeg kestis 11 kuud, oli ka avalike kontsertide arv suur — kokku 51. Neile lisandusid veel kaheksa „ERSO stuudiotundi” kvadrosaadete sarjas Eesti TVle ja Raadiole. Hinnang orkestri mängutasemele on meile ka sel hooajal soodne olnud,” võttis kokku Hammeri aruanne hooajast 1979/80.32 Lisagem, et Lilje juhatas oma esimesel hooajal ERSOga kahtkümmend üheksat kontserti (püstitades seejuures kuue „ERSO stuudiotunniga” rekordi, mida järgmistel hooaegadel ei korranud), enamik neist, s.o kakskümmend üks, jäid hooaja teise poolde.

(Järgneb)

Viited ja kommentaarid:
1 Aare Tool 2013. Lilje juhatab Tubina sümfooniaid. — Sirp, 1. XI.
2 Paul-Eerik Rummo 1993. Hüvastijätukõnest 1. XI 1993 Estonia kontserdisaalis. — Sirp, 5. XI.
3 Ivalo Randalu 2001. ERSOga eilsest tänasesse. — TMK, nr 12.
4 Helle Kulo 1976. Tallinn-Leningrad-
Tallinn. — Noorte Hääl, 19. II.
5 Kristina Kõrver 2006. Mõeldes Peeter Liljele. — Muusika, nr 10.
6 Ivalo Randalu 2001. Peeter Liljest ja Eduard Tubinast. — TMK, nr 6.
7 Ada Kuuseoksa kirjast Tiina Mattisenile
3. XI 2016.
8 Eduard Tubina intervjuust saates „Klaverimängud”. — ETV, 8. V 1976.
9 Vestlusest Toomas Veenrega 10. IV 2018.
10 Mark Rais 1979. Sümfooniakontserdilt. —
Sirp ja Vasar, 21. XII.
11 Kolmveerandsajand ERSOga. — ETV, 2001.
12 Madis Kolk 1980. Proovi ja etenduse vahepeal. — Sirp ja Vasar, 14. XI.
13 ENSV Ministrite Nõukogu Riikliku Televisiooni ja Raadio Komitee esimehe käskkiri 256-k p. 6.
14 Mark Rais 1980. Kontserdisaalist. — Sirp ja Vasar, 18. I.
15 Loit Lepalaane kirjast Tiina Mattisenile 26. X 2016.
16 Peeter Perens 1980. Kontserdisaalist. — Sirp ja Vasar, 11. I.
17 Ines Rannap 1980. Kontserdipanoraam. — Sirp ja Vasar, 8. II.
18 Mark Rais 1980. Kontserdisaalist. — Sirp ja Vasar, 22. II.
19 Kalle Randalu vestluses T. M.-le 10. XII 2016.
20 Merike Vaitmaa 1980. Anne ja ametioskus. — Noorte Hääl, 3. XII.
21 Tiina Mattisen 1980. Jevgeni Svetlanov — dirigent ja muusik. — Sirp ja Vasar, 8. II.
22 Ene Pilliroog 1980. Kontserdipanoraam. — Sirp ja Vasar, 11. IV.
23 Ines Rannap 1980. Kontserdipanoraam. — Sirp ja Vasar, 23. V.
24 Ilja Mussini intervjuust saatele „Uue tee lävel”. — ETV, 1994.
25 Ivalo Randalu 2001. Eilsest tänasesse Rein Mälksoo pilgu läbi. — TMK, nr 12.
26 Kontserdistuudio. — Eesti Raadio, 1980.
27 Virve Normet 1980. ERSO Leningradis. —
Sirp ja Vasar, 13. VI.
28 Sealsamas.
29 ERSO möödunud hooajal. — Kodumaa, 17. IX 1980.
30 Mart Kuus 1980. Kontserdisaalist. — Sirp ja Vasar, 15. VIII.
31 Sealsamas.
32 René Hammeri sõnavõtust partei aru­ande- ja valimiskoosolekult 22. X 1980. Käsikiri. ERSO arhiiv.