TORMILINE TEEKOND NOORE PEADIRIGENDIGA V
Aprill, 2020ERSO ja Peeter Lilje 1980–1990: hooaeg 1983/84
Algus TMK 2018, nr 10 ja 12; 2019, nr 3 ja 6.
Vello Pähn: Peetri õnnestunud kontsertide osa oli väga-väga suur ja see ei räägi muust kui dirigendi kvaliteedist.
Hooaeg 1983/84 tõi ERSOle 66 kontserti. Kuigi need arvud võivad olla pisut ebatäpsed, peab paika üldistus, et esinemiste hulka mõjutas tuntavalt kontserdireisi(de) toimumine. Teine püsiv tendents oli peadirigendi kasvav töökoormus: Lilje juhatas 39 (sh 17 gastrollidel), Matsov nelja ning külalisdirigendid 22 kontserti. Kusjuures viimaste seas domineerisid samuti meie endi dirigendid: Paul Mägi viie, Eri Klas nelja, Vello Pähn kahe ning Olev Oja ja Jüri Alperten ühe kontserdiga.
Juba kevadel oli Lilje avanud ERSO tuleva hooaja plaane: „Veel selle aastanumbri sees on meil kaks vastutusrikast reisi: septembris sõidame Ukraina NSVsse ja novembris — üle mitme aasta Moskvasse, kaasas Kalle Randalu ja RAM. Mängime kolmes esindussaalis (konservatooriumi suur saal, Tšaikovski-nimeline kontserdisaal, Ametiühingute Maja Sammassaal), eesti muusikast — Tormise avamängu nr 2, Sumera sümfoonia ja Tubina viienda. Uue hooaja kavades on mulle endale väga huvitavaid teoseid, mida pole enne juhatanud, nagu Händeli „Aleksandri pidustused” (Läti NSV Riikliku Akadeemilise Segakooriga) ja Nielseni viies sümfoonia. Ja esmakordselt üldse asun Mahleri kallale — neljanda sümfooniaga. Sibeliuse traditsiooni jätkame viienda sümfooniaga.”1
Nii alustaski ERSO oma selle hooaja kontserdireisi ja samal ajal, 27. septembrist kuni 1. oktoobrini andis Eestis kontserte Üleliidulise Raadio ja Kesktelevisiooni suur sümfooniaorkester Vladimir Fedossejevi juhatusel. ERSO mängis Ukraina linnades 12 kontserti. Alustati 17. septembril kontserdiga Kiievis festivalil „Kuldne sügis” ja lõpetati 2. oktoobril Odessas, kaasas kolm kava ja kolm dirigenti — Lilje kõrval ka Paul Mägi ja Vello Pähn. „Kaasa võetud repertuaar oli mitmekesine ja andis võimaluse mõningaseks varieerimiseks vastavalt vajadusele, igal kontserdil kõlas ka üks eesti helitöö. Sümfooniatest mängiti Brahmsi kolmanda ja Tšaikovski viienda kõrval Tubina viiendat ja Sumera esimest, solistidena astusid üles Samuel Saulus ja Jaan Õun (Cimarosa kontsert kahele flöödile) ning Peep Lassmann (Raveli „Klaverikontsert vasakule käele”) ja Kalle Randalu (Beethoveni 5. ja Chopini 1. klaverikontsert). Kolmel kontserdil soleeris Anu Kaal Mozarti „Exsultate, jubilate” ettekandel.”1 Direktor Hammeri sõnul lõppes menukas kontserdireis kutsega taasesinemisteks. Kodus tagasi, tähistas ERSO Tallinnas ja Haapsalus Emin Hatšaturjani juhatusel Aram Hatšaturjani 80. (solistiks Aleksandra Juozapėnaitė-Eesmaa ja Helvi Raamat) ning Elşad Bagirovi käe all Aleksandr Borodini 150. sünniaastapäeva.
Novembri esimene pool möödus orkestril Liljega suuresti Brahmsi ja Mahleri teoste seltsis. 3. novembril olid kavas Brahmsi Viiulikontsert Aleksandr Brussilovskiga ja Mahleri 4. sümfoonia, solistiks Mare Jõgeva; 10. novembril „Brahms 150” — Klaverikontsert nr 2 Kalle Randaluga ja 3. sümfoonia; 13. novembril Brahmsi „Akadeemiline avamäng” ja „Rinaldo”, kaastegevad Ivo Kuusk ja RAM, ning Haydni 92. sümfoonia. Kontserte kuulanud Evi Papp (Arujärv) kiitis dirigendi esmakohtumist Mahleriga: „Mahleri kujund on mitmetähenduslik. Siit ka avarad tõlgendusvõimalused ühe kujundi tähenduse avamisel. Meeldis, et Peeter Lilje tõlgenduses ei olnud emotsionaalset forsseerimist. Õnnestus I osa mozartliku graatsia ja III osa pretensioonitu, hingekriipiva kurbusega. Sugestiivses dünaamilises kujunduses kõlas III osa katkematus meloodias keelpillirühm. Keerulisem on lugu II osaga. Paistab, et ERSO ei tunne ennast veel kindlalt muusikas, milles ei ole palju turvalist orkestri või pillirühma kogukõla. Orkestrant ei taju alati oma fraasi mõtet tervikus.” Brahmsi Kolmas pani kriitiku mõtlema, missuguse mõõdupuuga läheneda ERSOle: „Keelpillirühm on võimeline mängima hea toonikultuuriga, puhkpillidki saavad oma ülesannetega enamasti hakkama. ERSO mängutase on viimaste aastatega omajagu tõusnud. Ometi ei jõudnud kõik dirigendi taotlused ilmselt muusikasse, kui orkestrifaktuur fragmentaarsem ja muusikamõte liikumas ühelt instrumendilt teisele või ühest orkestrigrupist teise. Sellise faktuuri puhul kippusid tekkima mehaanilised tsesuurid, muusikaline materjal haakus kohmakalt. Sümfoonia üldine kõlajoonis oli dirigendil meeldivalt paika pandud ja mis puudu jäi, tuleneb ilmselt kõige rohkem sellest, mis (hea) muusikategemisega päris hästi kokku ei käi ning detailsema töö orkestri ja teosega kõrvale jätab — muusika „plaanimajandusest” piiratud ettevalmistusaja ja proovide arvuga.”1
Plaanimajandus aga ei vääratanud ja arvustuse ilmumise ajal oli ERSO juba Moskvas. Lisaks eespool toodud Lilje intervjuus nimetatud kontsertidele salvestas ERSO samadel päevadel Üleliidulises Raadios 90 minutit muusikat, paari klassikateose kõrval ka eesti muusikat: Elleri „Koit”, „Videvik” ja „Kodumaine viis” ning Räätsa Klaverikontsert nr 2 Kalle Randaluga. Viimase oli Randalu toonud esiettekandele oktoobris Eri Klasiga, tunnistades seejärel, et „meie kaasaegne muusika tekitab nii solistis kui ka orkestrimängijas vist alati omajagu kõhedustunnet. Nii oli ka selle teosega. Klassika mängimisel on toeks esitustraditsioonid üldse ja mingi juba välja kujunenud oma lähenemisviis, suhtumine autorisse, stiilisse, teosesse. Uudisteose puhul tuleb mängureeglid suures osas alles leida. See on küllaltki aega- ja vaevanõudev protsess. Esialgse tulemusega ma päriselt rahule ei jäänud.”1 Aga Randalu sai peatselt uue võimaluse sama teost esitada, sedapuhku Liljega „ERSO stuudiotunnis”, salvestusel Eesti Raadios ja ka Nõukogude Eesti muusika festivalil aprillis 1984. „See ettekanne tuli parim. Kontsert on minu käes nüüd läbi käinud tee, mida peaks ideaalis läbima iga soolokava või teos orkestriga. Kahjuks saavad meie solistid seda vaid väga harva. Pärast paari raadiolindistust pole enam mingi probleem teost jälle ükskõik millal avalikult ette kanda,” oli Randalu rahul.2
Liljegi vaatas Moskvas tehtule kui töövõidule: „Moskvas esines ERSO viimati viis aastat tagasi. Põhjuseks, miks meid sinna kuigi sageli ei kutsuta, on ka see, et Moskvas on kontserteerivaid orkestreid piisavalt. (…) Samuti on Nõukogudemaal palju orkestreid, kes pretendeerivad neile Moskva ihaldatud kontserdilavadele. Kõik see muidugi tõstis meie vastutust. (—) Peale kontsertide oli meil suur tellimus täita Üleliiduliselt Raadiolt. Tegime koostööd esmaklassiliste helirežissööridega. Severin Bazuhhin ja Juri Kokžajan ei vaja erilist reklaami. Bazuhhin töötab koos Gennadi Roždestvenskiga, enamik viimase heliplaate ongi just temaga tehtud. Bazuhhin jäi meie orkestriga rahule. BSOl on päevane kirjutusnorm 17 minutit muusikat, mis teeb nelja väljakutsega keskeltläbi 60 minutit. Meie mängisime linti nelja väljakutsega kahel päeval 90 minutit fondimuusikat, seega ühe päeva normi üle plaani. Seda suutlikkust hindas Severin Bazuhhin väga kõrgelt.”3
Omamoodi dialoogi Lilje tagasivaatega astus üks toonaseid kultuurijuhte Tiit Koldits, kelle „Kiri Moskvast” peatus ka eelkäsitletud külaliskontsertidel: „See oli ka paljude Moskva muusikute, heliloojate ja kriitikute arvamus, kes tõstsid mitmeid kordi esile Peeter Liljed kui põhjamaiselt diskreetset, samal ajal aga sügavat ja teose terviklikkust nägevat dirigenti, Kalle Randalu õrnnõtket Beethoveni-tõlgendust, Ivo Kuuse ja Leili Tammeli musikaalsust ning hääle ilu jne. (—)Julgen väita, et meie sümfooniaorkester ja tema dirigendid eesotsas Peeter Liljega ei ole oma kunstiliselt tasemelt sugugi nõrgemad enamikust Moskvas esinevaist külalisorkestreist.”4
Detsembris, kui peadirigent juhatas Leedus (kavas mh Bruckneri 3. sümfoonia) ja valmistas Estonias muusikajuhina ette aasta eelviimasel õhtul esietenduvat Tambergi ooperit „Lend”, mängis ERSO külalisdirigentidega, Georges Octorsiga Belgiast ja Werner Andreas Albertiga Saksamaa Liitvabariigist, ning esitas Roman Matsoviga kahel õhtul Mozarti Reekviemi. Vana-aasta kontserte juhatas siiski traditsiooniliselt Lilje, sedapuhku Võrus, Tartus ja Tallinnas, kavas Mozarti Sümfoonia nr 32 G-duur (KV 318) ja Klaverikontsert B-duur (KV 450) ning Schuberti „Lõpetamata sümfoonia”. Viimast nautinud Helju Tauk paigutas Schuberti sümfoonia esituse ERSO viimaste aastate suursaavutuste hulka kõrvuti Tšaikovski Kuuenda, Sibeliuse Teise, Beethoveni Seitsmenda, Brahmsi Kolmanda sümfoonia ja Berliozi „Romeo ja Juliaga”. Iseäranis oli Taugile meelde jäänud orkestri ja dirigendi ühekssaamine vägeva terviku kujundamise käigus Tšaikovski sümfoonia Scherzo’s. Ta kirjutab: „Dirigendi ja orkestri kontakt oli tõepoolest suurepärane. Käe vaevumärgatav liigutus määras muusika hingamise, sel oli pika noodi elustamise võime (aga on ju teose temaatilisele materjalilegi omane väljakasvamine mingist kõlakestusest). Meelde jäid selgekontuurilised kiired crescendo’d tõusuastmetel ja kohesed diminuendo’d tasandimuutustel. Milline tähelepanu piano-poolsele küljele, piano varjundite eristamisele! (—) Avaraid ja vastutusrikkaid võimalusi pakub Schubert üksikutele soolotämbritele. Õnnestunud esitustest tahaks esile tõsta dünaamilise kaarena kujundatud klarnetisoolosid (R. Karin) teose teises osas. Mõtteline ja muusikalise koe selgus, orkestri kõlaline tasakaalustatus ja ühtsus olid kõigiti tunnustusväärseks saavutuseks ja kinkisid toreda aastalõpu kõigile, kel oli võimalus sel kontserdil viibida.”5 Oma meenutustes Peeter Liljest on Schuberti „Lõpetamata sümfoonia” erilisele kohale seadnud ka tema õpilane ja sõber Vello Pähn: „Minu arvates oli Peetril õnnestunud kontsertide osa väga-väga suur ja see ei räägi muust kui dirigendi kvaliteedist. Ei saa öelda, et Peeter olnuks huumorivaene, kuid üks märksõna, mis tema loomingut iseloomustab, on tõsidus. Ja just Schuberti „Lõpetamata sümfoonia” oli see teos, mis sobis talle eriliselt.”6
Uuel aastal, pärast 6. ja 7. jaanuaril antud kontserte Leningradis sealse orkestriga, tõi Lilje kuulajateni teose, mille ootusest ta oli kõnelnud juba eelmisel kevadel — 12. ja 13. jaanuaril Tallinnas ning 14. jaanuaril Tartus kõlas Händeli „Alexanderfest”, solistid Luiza Andruševic, Jānis Sproģis, Mati Palm ja kaastegev Läti Riiklik Akadeemiline Segakoor. Anneli Unt juhtis arvustuses tähelepanu viimastel kümnenditel maailmas kasvavale tendentsile esitada muusikat vastava ajastu pillidel, teoste algredaktsioonis ning ajastu musitseerimistraditsioonidest lähtudes ja küsis, kas on üldse mõtet esitada baroki suurvorme n-ö vanaviisi, sümfooniaorkestri ja suure kooriga. Kriitik kahetses, et orkestril jäi puudu selgusest ja täpsusest ning barokkmuusikale omasest sisemisest tasakaalust: „Händeli punkteeritud rütmid on alati võluvalt karakteersed, just aeglastes osades on nad tihti liikumapanevaks jõuks, mis annab muusikale kerguse ja voolavuse. Need kõlasid aga kohati üsna laisalt ja lohisevalt. Juba ammu ei mängita tolle ajastu muusikat nii südantlõhestava vibrato’ga.”7
Ines Rannapki alustas samast kontserdist kirjutades kahetsusest, ent pigem selle üle, „et meil on küllaltki harva võimalik kuulata vokaalsümfoonilisi suurvorme nii soliidses esituses. Läti Riiklik Akadeemiline Segakoor osutus suure kõlalise diapasooniga, efektselt jõuliseks ja tõelist laulurõõmu tundvaks kollektiiviks. Mingil määral nakatas koor ka orkestrit, kes tuli muusikaga innustunult kaasa, mängis täpselt, intonatsioonipuhtalt. (—) Kahtlemata nõuab dirigendilt tükk tööd väheste proovidega viia pooleteisetunnise suurvormi raamidesse võõrad kollektiivid ja solistid. Peeter Lilje ei näinud seekord erilist vaeva — vähemalt nii tundus kõrvalseisjale —, kõik laabus justkui iseenesest, iga žesti taibati momentaanselt, ei nõudnud jõupingutusi särava fortissimo ega hapra pianissimo saavutamine; solistide kõik agoogilised vabadused jõudsid orkestrini nagu mingeid salajasi kanaleid pidi — dirigendil polnud vajadust kedagi püüda või tagant sundida.”8 Kas ilu on kuulaja kõrvades?
Vastandlike hinnangute teema võttis aasta lõpus üles Virve Normet, keda oli jahmatanud nii mõnigi trükisõnas ilmunud seisukohavõtt, „Alexanderfesti” arvustuse kõrval näiteks Šostakovitši 4. sümfooniast ja suurest Brahmsi kontserdist kirjutatu, kus tõstatati probleeme, mainimata hetki, kui ligi tuhandene saalitäis sai tõelise muusikaelamuse: „Peab siis kuulaja uskuma trükisõna või usaldama enda ja nende maitset, kellega koos sai peopesad valusaks plaksutatud? Veelgi kurvem on, et aastate, kümnete järel saab otsustada tänase kultuuri- (ja muusika-)pildi üle vaid kirjapandu järgi. Tõsi, mõnedest kontsertidest jäävad helilindid kui objektiivsed tunnistajad. Paraku publikupoolne tunne, mulje lindile siiski ei jää.”9
Matsovile, kelle käe all kõlas 19. jaanuaril abonemendis nr 1 Bruckneri 7. sümfoonia, kavas veel Händeli „Concerto grosso” op. 6 nr 1, solistid Mati Kärmas, Jossif Šagal ja Jaan Reinaste, ning Schumanni Tšellokontsert Natalja Šahhovskajaga, järgnes rida külalisdirigente. 26. jaanuaril oli Juozas Domarkase kavas peateoseks Orffi „Afrodite triumf”, kaastegevad Lilija Deksnytė, Sergei Larin, Vladimiras Prudnikovas ja ETV ja ERi segakoor; kõlasid ka Aarne Männiku „Concerto buffo” ja Rahmaninovi Klaverikontsert nr 3 Vladimir Selivohhiniga. Paraku ei jäänud Tiina Vabrit teostusega rahule: „Ettekandest oli tunda, et Domarkasele on Orffi muusikakeel selge ja oma taotlused püüdis ta meie kollektiivide toel maksimaalselt teostada. Kuid, nagu sageli juhtub, jäi ka tolle suurteose ettevalmistusaeg napiks. Orkestriga saadi vaid teha kaks proovi.”10 Tüüpiline situatsioon — oli ju ERSOl jaanuaris kuus kontserti. Lugedes jäin selle arvustuse juurde toppama, sest tekkis tunne, et orkestrile on siin liiga tehtud: „Peibutav kava. Rahmaninovi Kolmas, kas mitte Tšaikovski esimese kõrval populaarseim klaverikontsert vene muusikas, ja Orff. (—) Nende vahel uus eesti autori teos. Petta saamise võimalus, ka halvemal juhul, olnuks tühine —
ja muusika ülendavat jõudu otsima tulnud publikut jätkus ka igasse rõdukülge. Filharmoonia kiituseks peab ütlema: otse suurepärane võimalus eesti heliloojate uudisteostele populaarsust võita. Head kavatsused kuulajat muusikakeeles lõbustada jäid poolele teele. (—) Männik on kirjutanud mitmeid teoseid väikese koosseisuga ansamblitele, samuti soolo- ja koorilaule, kus võlunud toredate leidudega. Et see orkestriteos tema kõige väljapaistvamate saavutuste hulka ei kuulu, on põhjustatud osalt ka sellest, et meie heliloojatel puudub üldse võimalus ennast kammer- (aga ka sümfoonia-)orkestri muusika alal arendada. Pole oma kapelli, aga ERSO mängijatele nähtavasti ei lähe eesti muusika tulevik just südamesse.”11 Oleneb, millega võrrelda. Kui otsisin ERSO 1983/84 hooajast eesti autoreid, siis tuli neid järjest: Tubin, Tormis, Eller, Sumera, Rääts, Naissoo, Marguste, Jalajas, Männik, Parsadanjan, Mägi, Eespere, Eugen Kapp, Koha, Ilves, Auster, Tamberg, Jürisalu, Põldmäe, Otsa, Lätte, Sõber, Rannap, Kangro — kolmandik neist korduvalt! Vaidleksin, et läks ikka väga korda, kui ka mitte alati südamesse. Seejuures kinnitas Liljegi korduvalt, et eesti muusika esitamine ja salvestamine on ERSO olulisemaid ülesandeid, et „Eesti muusikat ei mängi siiski keegi paremini kui meie, rohkem kui meie ega suurema huviga kui meie.”12
Veebruaris olid ERSO ees Olev Oja, Moskva Suure Teatri dirigent Vladimir Vaiss ja Paul Mägi. Oja (RAMiga ettekandel Parsadanjani kantaat „Ma elan siin”, Brahmsi „Rapsoodia”, solistiks Urve Tauts, ja „Apostlite õhtusöömaaeg”) tõi 2. veebruaril esiettekandele ühe eesti orkestimuusika tulevase menuki — Ester Mägi „Bukoolika”. Juba paar kuud hiljem juhatas teost ka Lilje, ennustades sellele „igihalja meelisteose” tulevikku: „Väiksemate sümfooniliste vormide seas on erilisel kohal Ester Mägi „Bukoolika”, mille julgeksin asetada kõrvuti selliste pärlitega nagu Heino Elleri „Koit”, „Videvik” ja „Viis pala keelpilliorkestrile”.”13 Üksiti peaks olema selge, miks loetletud helitööd jõudsid üsna tihti Lilje kontsertide kavva.
Lilje juhatas 15. märtsil Koha 3. sümfoonia esiettekannet, kavas teinegi dirigendile uus teos, Nielseni 5. sümfoonia, ja nende kõrval tema lemmikutest Sibeliuse Viiulikontsert Viktor Pikaizeniga. Kaja Irjas ei olnud sedapuhku orkestriga rahul: „Esiettekandele tulnud Jaan Koha sümfoonia pani kuulama kõigepealt oma leidliku orkestrikäsitlusega. Reljeefne kõlamass tõi nii mõnigi kord kõrva XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse suure sümfooniaorkestri. Niisugust kõlalist retrospektiivsust võis põhjendada ka temaatilise materjali valikuga, mille arenduspinge esitamisel küllaldase selgusega mitte alati saali ei jõudnud.” Selles, et meie kontserdilaval toona üpris sageli kõlanud Sibeliuse viiulikontserdi üldmulje oli „kuidagi ei-tea-miks-ja-kuhu-kiirustav”, pani kriitik osa süüd solistile, kelle tõlgitsuses nappis Sibeliuse muusika ürgolemuse tabamist: „…pingestatud emotsionaalsust nõudvad lõigud mõjusid kohati natuke pealiskaudsetena, värvivaestena.” Ent Nielseni sümfoonia puhul tundus talle, et Lilje taotlused ei leidnud orkestri toetust: „Temaatilise materjali kontrastid ei haakunud alati ühtlaselt ja loogiliselt. Niisugune muusikaliste mõtete hüplev edasiminek arengupidevuse asemel jättis teatud jälje ka esituse terviklikkusele. Ja — visates kivi kõigepealt timpanimängija kapsaaeda! — sooloepisoodid võiksid pillimehed siiski natuke korrektsemalt (kas on palju nõutud, kui ka musikaalsemalt?) esitada.” Irjas jäi kriitiliseks ka järgmise, 22. märtsi kontserdi käsitlemisel abonemendist nr 2, kus Roman Matsoviga oli kavas Revaz Lagidze sümfooniline pilt „Satšidao”, Heimar Ilvese 2. sümfoonia, Beethoveni Klaverikontsert nr 4 c-moll Toivo Nahkuriga ja III vaatus Wagneri ooperist „Lohengrin” (solistid Tatjana Novikova ja Konstantin Plužnikov). Irjase sõnul kulges „kontserdi esimene pool muusikalise teostuse mõttes laskuvat liini pidi” ning Ilvese teose ja selle esituse võrdluses kaalus „esimene teise üles”. Ka kahtles ta, „kas ooperimuusikat (liiati Wagnerit) niisugusel määral adapteerides esitada on ikka tarvilik?”, olgugi et orkestri saate- ja sooloepisoodid andsid esitusele „tõelist wagnerlikku sära”.14
Aprilli esimestel päevadel korraldati Eesti Heliloojate Liidu XII kongressi puhul nõukogude eesti muusika festival, kus ERSO sisustas kolm kontserti: 2. ja 4. aprillil Lilje ning 7. aprillil Klasi käe all. Avakontserdil said esiettekande Mati Kuulbergi avamäng „Dominante”, Sumera 2. sümfoonia ja Austeri „Igavene tuli”, kaastegevad Urve Tauts ja segakoor Noorus, kavas veel Räätsa Klaverikontsert nr 2 Kalle Randaluga ja Tambergi „Amores” (solistid Sirje Puura, Leili Tammel, Ivo Kuusk ja Tarmo Sild ning segakoor Noorus). Pärast kava esitamist kõneles leedu helilooja Vytautas Barkauskas eeskätt dirigentist: „Mulle meeldisid väga teie sümfooniaorkester ja dirigent Peeter Lilje. Tal oli suur koormus, ja on ju raske nii kiiresti ümber lülituda ühelt stiililt, isegi ühelt žanrilt teisele. Eestlastel peab olema suur rõõm nii heast dirigendist.”15
Merike Vaitmaa hinnangul võiks „Peeter Lilje juhatatud kõrgetasemelistelt kontsertidelt eraldi meenutada keerukaima uudisteose, Sumera teise sümfoonia läbitunnetatud ja -mõeldud esiettekannet, Põldmäe löökpillikontserti (mille dramaturgilise loogika võtit leida on tegelikult üpris raske)…”16
Dirigendile meeldis nendest uudisteostest enim Sumera 2. sümfoonia: „Tundub isegi, et see on terviklikum, ühtsema arengujoonega kui tema Esimene sümfoonia, mis ju kahtlemata on ka viimase aja parimaid teoseid ja mida olen mitmel pool juhatanud; parimatena meenutaksin esitusi Läti NSV Riikliku Sümfooniaorkestriga Riias ning ERSOga Leningradis, kus teos sai lausa ovatsiooni osaliseks. Siit ka minu kindel soov viia ERSO järgmisel reisil, tõenäoliselt sügisel, Leningradi publiku ette ka Teine sümfoonia.”17
Eri Klas, kes oli festivalil toonud esiettekandele Ants Sõbra 2. sümfoonia, Rein Rannapi Klaverikontserdi (nr 1) autori soleerimisel ja Raimo Kangro kantaadi „Rahu”, oli järgmisel nädalal ERSO ees Mahleri 5. sümfooniaga.
Vaadeldav hooaeg on pannud pikemalt peatuma ERSO turneedel, ent orkestri üks eesmärke oli laiendada esinemisgeograafiat ka kodumaal; oleme juba nimetanud kontserte Rakveres ja Võrus. Väga pidulikuks kujunes ERSO jõudmine peadirigendi sünnilinna, Valka, kus 14. aprillil avati Valga 400. aastapäeva puhul korraldatud muusikapäevad, kaasas ka Lauri Väinmaa (Mozarti Klaverikontsert A-duur, KV 414/385p), Anu Kaal ja RAMi poisid, peateosena kavas Beethoveni 7. sümfoonia. Sellest sündmusest avaldas kohalik ajaleht Helju Keskpalu emotsionaalse peegelduse: „Kontserti juhatas Eesti NSV teeneline kunstnik Peeter Lilje ehk lihtsalt meie Peeter. (…) Kontserdi kava oli väga ilusatest paladest ja läbimõeldult kokku pandud. Avapalana esitas orkester Heino Elleri „Kodumaise viisi”. Ilus tervitus dirigendi poolt sünnilinna publikule ning headele sõpradele ja tuttavatele lapsepõlvemaalt! (—) Kontserdi teine osa oli sümfooniaorkestri päralt. Esitati Ludwig van Beethoveni seitsmes sümfoonia. Sümfoonia esituses oli palju erinevaid meeleolusid, oli suurt rõõmu ja ilusat kurbust, oli ootamatuid kontraste. (—) Peeter Lilje teadis, mis ta kuulajale öelda tahtis, ja juhtis kindlakäeliselt oma suurt orkestrit. Kõik laval olijad püüdsid anda oma parima. Kui kustus viimane akord, seisis dirigent tavalisest veidi kauem seljaga publiku poole. Ta oli andnud endast kõik. Tänuks selle eest kõlas oma inimest toetav tugev aplaus. Ja seal ta seisis — higine, õnnelik, naeratav. Ma olen teda palju kordi dirigeerimas näinud, kuid mul on tunne, et nii hästi kui seekord Valgas, pole ta seda veel kunagi teinud.”18
Enne suvekontserte sai teoks dirigendi sõnul orkestri seni pikim reis — 14. kuni 30. maini anti 11 kontserti nn kuldsel ringil, Moskva-lähedastes kultuuriajalooliselt tähtsates linnades ja paikades. Lilje kõrval olid ERSOga Rõbinskis, Jaroslavlis, Uglitšis, Kostromas, Ivanovos, Vladimiris, Smolenskis juhatamas ka Jüri Alperten ja Paul Mägi, solistidena laval Kalle Randalu, Peep Lassmann, Samuel Saulus ja Leili Tammel, Eesti muusikast kaasas Elleri „Koit” ja Mägi „Bukoolika”, sümfooniatest Brahmsi 1., Tšaikovski 4. ja Mendelssohni 4. sümfoonia. Seda, et esineda tuli ka ootamatutes paikades ja ettevalmistamata kuulajale, kinnitab värvikalt trombonist Tõnu Soosõrv, kellele üks selle reisi kontsert on eriliselt meelde jäänud: „See oli orkestri kuldse ringi turnee ajal Jaroslavlis. Plaanis oli šefluskontsert traktori- (loe: tanki-)tehases. Et ilmselt sobivat ruumi ei olnud, korraldati kontsert madala laega pommivarjendis. Kokku oli aetud kümmekond koristajatädi harjade ja ämbritega. Kavas oli Tšaikovski 4. sümfoonia. Ega see just kõige vaiksem sümfoonia ole. Meie tagasi ka ei hoidnud, pigem vajutasime ikka täiega. Võiksin kihla vedada, et nendele tädidele jäi eluks ajaks meelde, et see „sinfonia” on ikka üks hirmus asi. Selliseid seiku võiks meenutada veel ja veel.”19
Kui viimane kontsert enne kuldse ringi reisi anti 26. aprillil Rakveres, siis tagasi jõudes viis tee 9. juunil Võrru ETV päevadele ja 30. juunil Haapsallu Tšaikovski päevadele ning juulis, nagu ikka, Pärnusse. Hooaja lõpetasid kolm kontserti festivalil „Pärnu-84”, 1. ja 10. juulil dirigendipuldis Lilje ja 6. juulil Klas. Kuna nendest esinemistest meediajälge ei ole, lõpetan pildi hooajast 1983/84 Eri Klasi mõtetega oma nooremast kolleegist: „Ta oli väga omapärane karakter: orkestri ees tihti ülitõsine, enesekriitiline ja kriitiline orkestrantide suhtes. Auahnus, mis dirigendil peab olema, oli tema puhul varjatud. Ta ei näidanud seda kunagi välja. Ta oli väga alandlik muusika ees, mida teenis. Ma arvan, et neid omadusi koos ei leia me dirigentide juures kuigi tihti. Samaaegselt oli temas jagamisrõõmu, mida dirigendil peab olema küllaga. Tõsidus selle juures oli valemi ülemine osa — see oligi ehk võti, miks Peeter Lilje saavutas erilised tulemused nii teatris kui kontserdilaval.”20
Järgneb
Viited:
1 Peeter Lilje 1983. [Intervjuu.] Mis valmis, teoksil, kavas? — Sirp ja Vasar, 17. VI.
2 René Hammer 1983. Saime tõelise elamuse… — Kodumaa, 26. X.
3 Evi Papp 1983. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 25. XI.
4 Evi Papp 1983. Opus novum. — Sirp ja Vasar, 21. X.
5 Priit Kuusk 1984. Kaks pianistihooaega: Kalle Randalu. — Sirp ja Vasar, 5. X.
6 Peeter Lilje 1983. [Intervjuu.] ERSO esines Moskvas. — Sirp ja Vasar, 2. XII.
7 Tiit Koldits 1983. Kiri Moskvast. — Sirp ja Vasar, 30. XII.
8 Helju Tauk 1984. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 20. I.
9 Tiina Mattisen 2000. Dirigendid dirigendist. —T.M.K, nr 10.
10 Anneli Unt 1984. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 27. I.
11 Ines Rannap 1984. Uue aasta esimestest kontsertidest. — Rahva Hääl, 19. I.
12 Virve Normet 1984. Kolm õhtut järjest. — Sirp ja Vasar, 12. X.
13 Tiina Vabrit 1984. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 3. II.
14 Tiina Vabrit 1984. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 3. II.
15 Virve Normet 1981. Argipäevamõtteid ERSOst. — Sirp ja Vasar, 14. VIII.
16 Peeter Lilje 1984. [Intervjuu.] Festivalikaja II.— Sirp ja Vasar, 27. IV.
17 Kaja Irjas 1984. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar. 6. IV.
18 Vytautas Barkauskas 1984. [Intervjuu.] Festivalikaja II. — Sirp ja Vasar, 27. IV
19 Merike Vaitmaa 1984. Orienteerumiskatse sümfoonilises maastikus. — Sirp ja Vasar, 18. V.
20 Peeter Lilje 1984. [Intervjuu.] Festivalikaja II. — Sirp ja Vasar, 27. IV.
21 Helju Keskpalu 1984. Avakontserdist, väikese linna suurest pojast ja armastusest. —
Kommunist, 17. V.
22 Tiina Mattisen 2011. ERSOst, tänuga. — Sirp, 15. XII.
23 Eri Klas 2001 [Intervjuu.] Kolmveerandsajand ERSOga. — ETV.
